Maarjapais



Amoris Laetitia lühikokkuvõte eesti keeles

amorislaetitia2Aprillis andis paavst Franciscus välja uue apostelliku ekshortatsiooni ehk üleskutsekirja „Amoris Laetitia“ (lüh AL; ek Armastuse rõõm). Üleskutsekirja puhul on tegemist väga mahuka tekstiga ja mis koosneb üheksast peatükist. AL püüab lähtuvalt Jumala plaanist kokkuvõtta olulise sõnumi perekonna kutsumusest ning kus perekond on asetatud nii Sõna kui ka praeguse maailma väljakutsete konteksti. Üleskutsekirja lugedes tuleb arvestada sellega, mida paavst Franciscus on mitu korda märkinud viimase kahe aasta jooksul, et see kiri ei too muudatusi Kiriku õpetusse, mis puudutab abielu ja perekonda, sest Kiriku õpetus tuleneb otseselt Pühakirjast ning Kiriku traditsioonist. Kiriku õpetus peegeldab Jumala Seadust nii nagu see Seadus on inimese loomuses kirjas. Seadus on aga Kiriku tegevuse alus.

 

 

AL eesmärk on arendada ja tugevdada Kiriku tegevust sellisel viisil, et ta puudutaks ja valgustaks iga inimese konkreetset elu, isegi siis kui see elu ei ole täielikult vastavuses Jumala Seadusega, sest ei ole absoluutselt vastuolu õpetuse ja tegevuse vahel. Kiriku tegevus toetub tema õpetusele ning Kiriku õpetus toimib tema tegevuse kaudu.

Kuid Kirik tahab aidata inimest ja püüab teda otsida sealt, kus inimene paikneb - see tähendab sageli kaugel Jumalast – mis ei ole ju tegelikult midagi uut. Kui me aga räägime usust, siis Kirik ajaloos sai väga kiiresti aru, et ei ole piisav ristida inimest ja siis oodata, et ta ise võtaks initsiatiiivi muuta oma elu, sest juba esimestel sajanditel Kirik otsustas, et iga üks peaks pika ettevalmistusperioodi ajal samm sammult avastama usku Kristusesse ning võtma seda siis oma ellu. Katehumenaat ehk ettevalmistus kestis vahel mitu aastat ja alles seejärel risiti inimest. Sageli see aeg ei möödunud ilma tagasilöökideta, või isegi mõnikord toimus täielik taganemine Kirikust, kuid arvestades oma laste nõrkustega, Kirik ei lakkanud kunagi neid otsimast, aitamast, andestamast ning ei kahelnud kunagi neid tagasi võtmast enese rüppe kui nad seda palusid.

Võib öelda, et täna on erakordselt palju inimesi, kes elavad isiklikku või pereelu üsna kaugel sellest, mis on Jumala plaan või on nende ja Jumala vahele tekkinud teatav distants. Näiteks Eestimaal üle 60 % abieludest lõpeb lahutusega. Ja kui palju inimesi elab vabaabielus või sellises abielus, mida ei saa pidada abieluks Jumala silmis? Kindlasti neid inimesi on väga palju, võib-olla isegi enamus. See on paavst Franciscuse soov, et Kirikus toimuks suhtumise ja mentaliteedi muutus ning Kirik läheneks rohkem igale olukorrale, milles inimene elab, isegi kui see olukord ei ole kaugeltki ideaalne. Kirik ei saa kindlasti nimetada õigeks seda, mis ei ole Jumala silmis õige, sest ka Kristus ei nimeta õigeks abielurikkujast naise käitumise, kuid ta annab talle oma abistava käe. Seda tegu tahab just täna Kirik üha enam teha. Ja Kirik ei tohi kaotada kedagi. Olukorras kus tuleb aidata inimest, seisab Kirik ja iga katoliiklane teatud valiku ees: esiteks, ühelt poolt tuleks teda integreerida vendade ja õdede sekka ning teda tuleb omaks võtta; teiseks, Kirikus ei tohi jääda mulje nagu oleks tegemist neutraalse teemaga ja kiidetakse heaks seda, mida antud vend või õde on teinud laskudes vastuollu Jumala Seadusega. Seda tehes, me ei aitaks oma venda või õde, sest vaid tõe ütlemine on suur armastuse märk. Kui paljud vanemaid peavad kodus vastu võtma oma lapse koos „poiss-sõbra“ või „tüdruk-sõbraga“, ja samas ei ei ole teada, et kas perekondliku armastuse nimel nad peavad nõustuma olukorraga, mida nad heaks tegelikult ei kiida. Risk on siin muidugi olemas. Kirik on sellest teadlik ning ta peab ja tahab siinjuures aidata igat inimest. Ta on Ema, ja sellepärast, et ta on Ema, ta ei saa loobuda oma lastest, kes oma käitumisega eemalduvad temast.

Kirik tahab aidata ja kasvatada abikaasasid ning peresid abielu sakramendi armus. Kirik peab ja tahab aidata kõiki neid, kes elavad teistes kooseluvormides, kaugel kristlikust ideaalist või peegeldavad ainult osaliselt seda ideaali. Tuletatakse „graduaalsuse seadus“, mille järgi nii inimesed kui paarid kasvavad astmeliselt, progressiivselt. Muidugi maailm on suur, kultuurid ja rahvused väga erinevad. AL tuletab meelde, et alati lähtudes Kiriku õpetusest, isiklikud olukorrad ja konkreetsed juhtumid on väga erinevad ning järelikult erinevad on ka need vastused või lahendused, mida võib anda konkreetsete olukordade ja juhtumite lahendamiseks. Näiteks riikides, kus polügaamia on väga levinud ja kus inimene võib vahel vastu oma tahtmist ning veendumust ühiskondliku surve tõttu sattuda sellisesse olukorda, kust lahendust ei ole võimalik nii kergelt leida kui meie ühiskonnas. Kuid õige on see, et AL märgib neid erinevusi ilma, et selleks võiks järeledada mingisugustki relativismi.

8. peatükk ALs on üldiselt peetud kõige tõsisemaks peatükkiks. Ta käsitleb erinevaid keerulisi olukordi ning näitab kuidas konkreetselt kaasata Kiriku ellu inimesi, kes elavad nendes keerulistes situatsioonides. Selleks tuleb kindlasti arvestada olukorra objektiivsete ja inimese subjektiivsete aspektidega, mida pihiisa peab hindama, sest vastasel juhul probleemse olukorra analüüs ei oleks täielik. 8. peatükk ei ütle, et võiks anda sakramente olukorras, milles Kirik siiani ei lubanud seda teha ning võib kindlalt järeldada, et see kord ei muutu. See peatükk keskendub pigem vajadusele ette valmistada igale inimesele selline teekond, mis viiks teda edasi samm-sammult, arvestades mitte ainult tema isikliku olukorraga, vaid ka sisemise valmiduse ja hea tahtmisega.

Kokkuvõtteks Amoris Laetitia on väga julgustav tekst. Meie maailmas, kus tihti kristlased näitavad teatud pessimismi või alistumist ja kurtes, et üha enam väheneb nende inimeste arv, kes tahavad elada tavapärast abielu või pereelu. Siinkohal AL ütleb meile: „Ärge kartke. Kadunud poeg varem või hiljem lõpetab oma uute kogemuste nautimise ja alustab varsti vaevarikkat tagasitulekut koju. Aga Te peate olema valmis, sest ta on väsinud, näljane, pettunud, tema riided on katki. Ärge oodake, et ta paneks ise endale selga kalli kuue. Jookske ise talle vastu“.

Piiskop Philippe Jourdan, Eesti apostellik administraator.

 

Järgnevalt on toodud eesti keeles lühikokkuvõte Üleskutsekirjast.

 

Amoris Laetitia kokkuvõte
Armastusest perekonnas

 

Ei ole juhus, et Amoris Laetitia (AL), „Armastuse rõõm“, sinodijärgne apostellik üleskutsekiri „armastusest perekonnas“ sai allkirja 19. märtsil, püha Joosepi suurpühal. See võtab kokku tulemused kahelt perekonnateemaliselt sinodilt, mille paavst Franciscus kutsus kokku 2014. ja 2015. aastal. Tihti tsiteeritakse lõppraporteid, eelmiste paavstide dokumente ja õpetust ning paavsti enda arvukaid õpetuslikke sõnavõtte perekonna kohta. Lisaks kasutab paavst nagu eelmisteski Õpetusameti dokumentides mitmete maailma piiskopikonverentside (Kenya, Austraalia, Argentina…) töötulemusi ning osundab mõjukaid isikuid nagu Martin Luther King ja Erich Fromm. Tasuta saamise mõiste selgitamiseks tsiteerib paavst isegi filmi Babette’i pidusöök.

Sissejuhatus (1-7)

Apostellik üleskutsekiri avaldab mõju ulatuse ja detailsuse poolest. Selle 325 punkti jagunevad üheksaks peatükiks. Seitse sissejuhatavat lõiku toovad lihtsal viisil välja selle, kui keerukas on see kiiresti põhjalikku uurimist nõudma hakanud teema. Sinodi isade seisukohavõtud moodustavad „mitmetahulise kalliskivi“, väärtusliku hulktahuka, mille väärtus tuleb tallel hoida. Kuid paavst hoiatab, et „mitte kõiki arutlusi õpetuslikel, kõlbelistel ja pastoraalsetel teemadel ei ole vaja lõpetada õpetusameti seisukohavõtuga“. Mõnes küsimuses „iga maa või regioon… võib otsida ise tema kultuurile paremini sobivaid ja traditsioone ning kohalikke olusid arvesse võtvaid lahendusi. Sest ’tegelikult on kultuurid üsna erinevad ja iga üldist printsiipi… on vaja kultuuriga kohandada, kui soovitakse, et seda austataks ja rakendataks’“ (AL 3). See kultuuriga kohandumise põhimõte käib selle kohta, kuidas probleemid sõnastatakse ja neile lähenetakse ning peale dogmaatiliste teemade, mida Kiriku õpetusamet määratleb selgelt, ei saa midagi sellist rakendada „üleilmsel kujul“. 2015. aasta sinodi lõppsõnavõtus ütles paavst väga selgelt: „Mis paistab normaalne ühe maailmajao piiskopile, seda võib teise piiskop pidada imelikuks ja peaaegu – peaaegu! – skandaalseks; mida ühes ühiskonnas peetakse õigusrikkumiseks, on teises ilmselge reegel, mille vastu ei tohi eksida, mis ühe jaoks on südametunnistuse vabadus, on teistele lihtsalt segadus.“

Paavst väidab väga selgelt, et eelkõige tuleb meil vältida muutumise nõudmise ja abstraktsete reeglite üldrakendamise steriilset vastandamist. Ta kirjutab: „Meedias, mõnedes väljaannetes ja isegi Kiriku vaimulike hulgas peetavad vaidlused ulatuvad ülemäärasest soovist täieliku muutuse järele, ilma et sellele üle küllaldaselt järele mõeldaks või seda põhjendataks, sellise hoiakuni, mis lahendaks kõik üldiste reeglite rakendamisega või liialdatud järelduste tegemisega konkreetsetest teoloogilistest põhjendustest“ (AL 2).

Esimene peatükk: „Sõna valguses“ (8-30)

Selle sissejuhatuse järel alustab paavst esimeses peatükis mõtisklusi pühakirja üle, arendades meditatsiooni 128. psalmist (mis kuulub nii juudi abiellumisliturgia kui ka kristliku laulatuse juurde). Piibel on „tulvil perekondadest, sündidest, armastuslugudest ja perekonnakriisidest“ (AL 8). See sunnib meid mõtisklema selle üle, et perekond ei ole abstraktne ideaal, vaid pigem praktiline „asjaajamine“ (AL 16), mida tehakse hellusega (AL 28), aga millele algusest peale astus vastu patt, kui armastuse suhe muutus domineerimiseks (vt. AL 19). Nõnda ei ole Jumala sõna „hulk abstraktseid ideid, vaid hoopis lohutuse ja koosolemise allikas igale perele, mis on raskustes või kannatab. Sest ta näitab neile teekonna eesmärki…“ (AL22).

Teine peatükk: „Perede kogemused ja probleemid“ (31-57)

Teises peatükis käsitleb paavst piiblile tuginedes praegust perekondade olukorda. Püsides perekogemuste juures „kindlalt reaalsusest lähtuvana“ (AL 6), võtab ta väga palju arvesse kahe sinodi lõppraporteid. Perede ees on palju probleeme migratsioonist sugude erinevuse ideoloogilise eitamiseni („gender-ideoloogia“ AL 56), ajutiseks olemise kultuurist sündimisvastase vaimse hoiakuni ja biotehnoloogia tugevate mõjutusteni soojätkamise juures, eluaseme ja töö puudumisest pornograafia ning alaealiste ärakasutamiseni, puuetega inimeste tähelepanuta jätmisest austuse puudumiseni vanemate inimeste suhtes, perekonna juriidilisest lahtimonteerimisest naistevastase vägivallani. Paavst rõhutab konkreetsust, mis on üleskutsekirja võtmemõiste. Just konkreetsuse, realismi ja igapäevaelu alusel saab teha sisulist vahet tegelikkuse tõlgendamise „teooriatel“, mida saab tunnustada, ja suvast lähtuvatel „ideoloogiatel“.

Tsiteerides Familiaris consortio’t väidab paavst, et „me teeme hästi, kui keskendume konkreetsele tegelikkusele, sest ’Vaimu kutsumine ja nõudmised kõlavad vastu ajaloo sündmustest’ ja nende läbi saab ’Kirikut samuti juhatada abielu ja perekonna ammendamatust müsteeriumist sügavama arusaamise juurde’“ (AL 31). Ja vastupidi, kui me ei suuda reaalsust kuulda võtta, ei saa me mõista ei praeguse aja vajadusi ega Vaimu liikumisi. Paavst märgib, et tänapäeval teeb ohjeldamatu individualism inimesel raskeks ennast suuremeelselt teisele anda (vt. AL 33). Huvitav olukorrakirjeldus on järgmine: „Üksinduse kartmine ja soov stabiilsuse ja truuduse järele on olemas samamoodi kui kasvav hirm oma suhtes lõksusattumise ees, mis takistaks isiklike eesmärkide saavutamist“ (AL 34).

Realistlik alandlikkus aitab meil vältida seda, et esitame „kaugelt liiga abstraktse ja peaaegu kunstliku abielu teoloogilise ideaali, mis jääb kaugele eemale tegelike perekondade konkreetsest olukorrast ja reaalsetest võimalustest“ (AL 36). Idealism ei lase meil mõista abielu sellena, mis ta on, see tähendab „isiku arenemise ja täidejõudmise dünaamilise teerajana“. Ei ole realistlik arvata, et perekonnad saavad oma elu elada „lihtsalt doktriini, bioeetika ja kõlbluse asjaolusid rõhutades, ilma et neile jäetaks andmata julgustus olla avatud armule“ (AL 37). Paavst kutsub mõnel määral üles „enesekriitikale“ nende lähenemiste osas, mis ei sobi kokku abielu ja perekonna kogemusega, ja rõhutab vajadust teha ruumi usklike südametunnistuse kujundamisele: „Me oleme kutsutud kujundama inimeste südametunnistust, mitte seda asendama“ (AL 37). Jeesus pani meie ette ideaali, mis nõuab palju, kuid „ei jätnud mitte kunagi väljendamata kaastunnet ja lähedust selliste inimeste hapruse suhtes nagu Samaaria naine või abielurikkumiselt tabatud naine“ (AL 38).

Kolmas peatükk: „Pilk Jeesusel: perekonna kutsumus“ (58-88)

Kolmas peatükk on pühendatud olulistele osadele Kiriku õpetusest abielu ja perekonna kohta. See peatükk on oluline, kuna tema 30 punktis võetakse täpselt kokku Evangeeliumist tulenev perekonna kutsumus, nii nagu Kirik selle on aja jooksul kinnitanud. Eelkõige rõhutab see lahutamatu ühenduse, abielu sakramendilise olemuse, elu jätkamise ja laste harimise teemat. Paljude viidete allikas on Vatikani Teise Kirikukogu Gaudium et Spes, Paulus VI Humanae Vitae ja Johannes Paulus II Familiaris Consortio.

Peatükk annab laia ülevaate ja puudutab ka „ebatäiuslikke olukordi“. Nii võime lugeda: „Teistes kultuurides esinevate ’Sõna seemnete’ olemasolu üle otsustamist (vt. Ad Gentes 11) võib rakendada ka abielu ja perekonna tegelikkusele. Lisaks tõelisele loomulikule abielule on tema positiivseid osiseid olemas ka teistest religioossetest traditsioonidest leida olevates abielu vormides, ehkki tihti hämaral kujul“ (AL 77). See mõtisklus käib ka „haavatud perekondade“ kohta, kelle puhul paavst viitab palju 2015. aasta sinodi lõppraportile ja ütleb, et „alati on tarvis meeles pidada seda üldist põhimõtet: ’pastorid peavad teadma, et püsimaks tões, peavad nad hoolikalt olukordi kaalutlema’ (Familiaris Consortio, 84). Vastutuse määr ei ole kõigil juhtudel ühesugune ning võib esineda tegureid, mis ahendavad otsustusvõimet. Seepärast peavad pastorid küll kindlalt välja tooma Kiriku õpetuse, kuid samas vältima otsustusi, mis ei võta arvesse eri olukordade keerukust, ning neil tuleb hoolikalt kuulda võtta seda, kuidas inimesed kogevad ja kannavad välja painet oma olukorra pärast“ (AL 79).

Neljas peatükk: „Armastus abielus“ (89-164)

Neljas peatükk käsitleb armastust abielus ja seda valgustab Püha Pauluse Armastuse ülemlaul Esimesest kirjast korintlastele 13:4-7. Peatüki algus on tõeliselt üksikasjalik, keskendatud, vaimust hingestatud ja poeetiline Pauluse teksti tõlgendus. See on kogum lühikesi lõike, mis kirjeldavad hoolikalt ja hellalt inimese armastust täielikult konkreetsel kujul. Selle tõlgenduse psühholoogilise sisekaemuse sügavus on rabav. Psühholoogilise pilguga sisenetakse abikaasade emotsionaalsesse maailmasse, nii heasse kui halba, ja armastuse erootilisse mõõtmesse. See on äärmiselt rikas ja väärtuslik mõttelisandus kristliku abielu kohta, mida varasemates paavstlikes dokumentides pole kunagi esinenud.

See osa põikab veidi kõrvale laiemast, tundlikust abieluarmastuse igapäevase kogemise käsitlemisest, mida paavst keeldub hindamast ideaali mõõdikutega: „Ei ole mingitki vajadust panna kahe piiratud inimese peale tohutu kandam korrata perfektselt seda ühendust, mis on Kristuse ja tema Kiriku vahel, sest abielu kui märk tähendab ’dünaamilist protsessi…, mis liigub edasi järk-järgult Jumala ande üha rohkem endasse ühendades’“ (AL 122). Teiselt poolt rõhutab paavst jõuliselt, et abieluarmastus määratleb oma loomu poolest abikaasasid rikkalikult hõlmavas ja püsivas liidus (AL 123), justnimelt selles „naudingu ja võitluste, pingete ja puhkamise, valu ja kergenduse, rahulduste ja igatsuste, pahameele ja rõõmude segus“ (AL 126), millest abielu koosnebki.

Peatüki lõpetab väga tähtis mõtisklus „armastuse muundumisest“, sest „Eluea pikenemine tähendab praegu, et lähedased ja välistavad suhted peavad kestma neli, viis või isegi kuus aastakümmet, nii et algset otsust tuleb tihti uuendada“ (AL 163). Kehaline välimus küll teiseneb, aga armastuse külgetõmme ei vähene ning seksuaalne iha võib ajapikku muutuda sooviks olla koos ja omavahel suhestuda: „Ei ole mingit tagatist, et jääme kogu elu samu tundeid tundma. Kuid juhul kui paar suudab jõuda ühise ja pika elu kavani, saavad nad jääda teineteist armastama ja ühtselt koos elama, kuni surm nad lahutab, ning nautida rikastavat lähisuhet“ (AL 163).

Viies peatükk: „Viljakas armastus“ (165-198)

Viies peatükk keskendub täielikult armastuse viljakusele ja soojätkamisele. Siin räägitakse sügavalt vaimsel ja psühholoogilisel viisil uue elu rõõmuga vastuvõtmisest, ootamise ajast raseduse kestel, ema ja isa armastusest. Samuti räägitakse siin adopteerimise laiendatud viljakusest, selle heakskiitmisest, et perekonnad panustavad „kontaktivõtmise kultuuri“ edendamisse, ja pere-elust laias mõttes, mille puhul tulevad arvesse tädid ja onud, nõod, sugulaste sugulased, sõbrad. Amor laetitiae ei keskendu niinimetatud „tuumikperekonnale“, sest ollakse väga teadlik perest kui laiemast võrgustikust, mille moodustavad paljud suhted. Abielu sakramendi vaimsusel on sügavalt ühiskondlik iseloom (vt. AL 187). Ja selle ühiskondliku mõõte juures rõhutab paavst eriliselt noorte ja vanemate inimeste vahelise suhte erilist rolli ning samuti vendade ja õdede suhteid kui teistega suhtlema hakkamise harjutamise kohta.

Kuues peatükk: „Mõned pastoraalsed vaatekohad“ (199-258)

Kuuendas peatükis käsitleb paavst mitmeid pastoraalseid vaatekohti, mis on suunatud tugevate ja viljakate perekondade tekkimisele Jumala plaani kohaselt. Peatükis kasutatakse laiaulatuslikult kahe sinodi lõppraporteid ja paavst Franciscuse ning paavst Johannes Paulus II õpetuslikke sõnavõtte. Korduvalt rõhutatakse, et mitte ainult peresid ei tule evangeliseerida, vaid et ka nemad ise evangeliseerivad. Paavst väljendab kahetsust, et „ametisse seatud vaimulikel on tihti puudu väljaõppest, mida on vaja nende keeruliste probleemidega tegelemiseks, millega puutuvad praegu kokku perekonnad“ (AL 202). Ühelt poolt tuleb parandada seminaristide psühhoafektiivset ettevalmistamist ja vaimulike ettevalmistamisse tuleb rohkem kaasata peresid (vt. AL 203), teiselt poolt saab „tugineda ida laiaulatusliku abielulise vaimulikkonna kogemusele“ (AL 202).

Seejärel käsitleb paavst abiellu astujate abieluks ettevalmistamist, esimesi aastaid abielus olijate elu saatjaks olemist, sealhulgas vastutustundlikuks vanemaks olemise osas, ning samuti mõningaid keerulisi olukordi ja kriise, pidades silmas et „igal kriisil on meile midagi õpetada, meil tuleb õppida teda kuulama avatud südamega“ (AL 232). Analüüsitakse kriiside põhjuseid, sealhulgas afektiivset vaegküpsemist (vt. AL 239).

Lisaks mainitakse nende inimeste elu saatjaks olemist, kes on maha jäetud, elavad lahus või on lahutatud. Üleskutsekirjas rõhutatakse, kui tähtis on hiljuti toimunud abielu kehtetuks kuulutamise protseduuride reform. Tuuakse rõhutatult välja konfliktolukorda sattunud laste kannatamine ja tehakse järeldus: „Abielulahutus on kurjast ja abielulahutuste kasvav arv on väga murettekitav. Nõnda on perekondade osas meie kõige tähtsam pastoraalne ülesanne armastuse tugevdamine nendes, haavade ravimisele kaasaaitamine ning pingutamine selle nimel, et hoida ära selle tänapäeva draama laienemine“ (AL 246). Seejärel puudutatakse olukordi, milles abiellunud on katoliiklane ja teise denominatsiooni kuuluv kristlane (segaabielud) ning katoliiklane ja inimene, kes kuulub teise religiooni (kultuslik lahknevus). Mis puutub perekondadesse, milles on homoseksuaalsete tendentsidega liikmeid, siis kinnitatakse uuesti vajadust kohelda neid respektiga ja hoiduda igat laadi ebaõiglasest diskrimineerimisest ning igast agressiooni või vägivalla vormist. Kalli inimese kaotuse ja lesepõlvega seotud teemasid puudutab peatüki viimane, pastoraalselt liigutav osa „Kui surm paneb meid kogema oma astelt“.

Seitsmes peatükk: „Laste parema harimise poole“ (259-290)

Seitsmes peatükk on pühendatud laste harimisele: eetilisele kujundamisele, korra omandamisele, millega võib käia kaasas ka karistamine, kannatlikule realistlikkusele, seksuaalharimisele, usu edasiandmisele ning üldisemalt pere-elule kui harimise kontekstile. Igas lõigus esile tulev praktiline tarkus on märkimisväärne, eriti see tähelepanu, mida pööratakse järkjärgulistele, väikestele sammudele „mida saab hästi mõista, tunnistada ja omaks võtta“ (AL 271).

Ühes eriti huvitavas ja pedagoogiliselt põhjapanevas lõigus väidab Franciscus selgelt, et „kindlasti ei ole harimiseks sundmõtlemine. Me ei suuda ohjata igat olukorda, mida laps võib kogeda… Kui vanemad tahavad alati igal juhul teada, kus nende lapsed on, ja ohjata kõiki nende tegemisi, tahavad nad ainult domineerida ruumi. Aga see ei ole viis, kuidas oma lapsi harida, tugevdada ja rasketeks olukordadeks ette valmistada. Kõige tähtsam on võime neid armastades aidata, nii et nad kasvavad vabaks, saavad küpseks, saavutavad üldise korrastatuse ja tegeliku autonoomia“ (AL 260).

Peatüki märkimisväärne osa harimisest seksuaalsuse osas kannab väljendusrikast pealkirja „Jah seksuaalharidusele“. See vajadus on olemas ja me peame küsima, „kas meie haridusasutused on ikka väljakutsega hakkama saanud… ajastul, milles seksuaalsust kaldutakse muutma liiglihtsaks ja vaeseks“. Korralikku haridust tuleks anda „armastamise ja vastastikuse eneseandmise õpetamise laiemas raamistikus“ (AL 280). Tekstis hoiatatakse, et väljend ’turvaseks’ kannab „negatiivset hoiakut seksuaalsuse loomupärase soojätkamise tulemuse suhtes, justkui võimalik laps oleks vaenlane, kelle eest ennast kaitsta. Selline mõtteviis edendab nartsissismi ja agressiivsust tegelikkuse vastuvõtmise asemel“ (AL 283).

Kaheksas peatükk: „Nõrkust juhatades, kaaludes ja hõlmates“ (291-312)

Kaheksas peatükk on kutse halastusele ja pastoraalsele läbikaalumisele olukordades, mis ei ole täielikult kooskõlas sellega, mida Issand ette paneb. Paavst kasutab kolme väga tähtsat tegusõna: juhatamine, kaalumine ja hõlmamine, mis on põhjapanevad, kui läheneda habrastele, keerukatele ja ebaregulaarsetele olukordadele. Peatükk sisaldab osi selle kohta, et pastoraalses tegevuses on vaja järkjärgulisust, et tähtis on läbikaalumine, selle kohta, mis on normid ja pehmendavad asjaolud pastoraalsel kaalutlemisel ning lõpuks selle kohta, mis on paavsti sõnutsi „pastoraalse halastuse loogika“.

Kaheksas peatükk on väga tundlik teema. Seda lugedes tuleb meeles pidada, et „Kiriku ülesanne on tihti sama, mis välihaiglal“ (AL 291). Siin tegeleb paavst sinodite tulemustega vastuolulistes asjades. Ta kinnitab uuesti üle, mis on kristlik abielu, ja lisab, et „mõned liidu vormid vastanduvad radikaalselt sellele ideaalile ja mõned realiseerivad selle vähemalt osaliselt analoogilisel viisil“. Seetõttu Kirik „ei jäta tähele panemata konstruktiivseid osiseid nendes olukordades, mis veel või enam ei vasta tema õpetusele abielust“ (AL 292).

„Ebaregulaarsete“ olukordadega seotud kaalutlemise osas märgib paavst: „On vaja ’vältida otsustamist, mis ei võta arvesse erinevate olukordade keerukust’ ja ’panna igal juhul tähele, mil viisil kogevad inimesed oma olukorra tõttu ängistust’“ (AL 296). Ning ta jätkab: „Asi on iga inimeseni jõudmises, vajaduses aidata igal inimesel leida üles õige viis kirikukogukonnas osalemiseks ja seega ’väljateenimata, tingimusteta ja jumalamuidu saadava’ halastuse kogemiseks“ (AL 297). Ja edasi: „Näiteks lahutatud inimesed, kes on astunud uude liitu, võivad avastada end erisugustest olukordadest, mida ei peaks lahterdama või sobitama liiga jäikadesse klassifikatsioonidesse, mis ei jäta ruumi kohaseks isiklikuks ja pastoraalseks läbikaalumiseks“ (AL 298).

Seda mõtet jätkates ja paljude sinodi liikmete tähelepanekuid koondades väidab paavst, et „ristitud inimesed, kes on lahutanud ja tsiviilkorras uuesti abiellunud, tuleb täielikumalt ühendada kristlikesse kogukondadesse kõikvõimalikel viisidel, vältides samas mis tahes võimalust skandaali tekkimiseks“. „Nende osalemine võiks leida väljenduse erisugustes kiriklikes teenimistes… Need inimesed ei peaks ennast tundma Kirikust väljaarvatud liikmetena, vaid hoopis elavate liikmetena, kes saavad Kirikus elada ja kasvada… Sellist ühendamist on vaja ka nende laste eest hoolitsemiseks ja nende kristlikuks üleskasvatamiseks“ (AL 299).

Üldisemas plaanis esitab paavst äärmiselt olulise väite, mille alusel mõista selle üleskutsekirja suunitlust ja tähendust: „Kui me võtame arvesse konkreetsete olukordade äärmiselt suurt mitmekesisust, … on mõistetav, et ei sinodilt ega sellelt üleskutsekirjalt ei saa oodata, et nad annaksid uue üldreeglite kogumi, mis oleks loomult kanooniline ja mida saaks rakendada kõikidele juhtudele. Vaja on hoopis lihtsalt seda, et uuesti julgustatakse inimesi võtma ette üksikute juhtude vastutustundlikku isiklikku ja pastoraalset läbikaalumist, milles tunnustatakse, et mingi reegli järelmid või mõjud ei pruugi tingimata alati olla ühesugused, kuna ’vastutuse määr ei ole kõigil juhtudel võrdne’“ (AL 300). Paavst annab süvitsi mineva arenduse nende vajaduste ja tunnuste kohta, mida tuleb ette saatmise ja kaalutlemise teekonnal ja mis on vajalikud sügavaks dialoogiks usklike ja nende hingekarjaste vahel.

Selleks tuletab Püha Isa meelde arutlusi Kirikus „pehmendavatest teguritest ja olukordadest“ üldise vastutuse ja tegude eest vastutamise määramisel. Tuginedes pühale Aquino Thomasele keskendub ta reeglite ja kaalutlemise vahekorrale ja väidab: „On õige, et üldised reeglid sätestavad hüve, mida ei saa kunagi jätta tähelepanuta ega eirata, kuid nende määratlus ei saa käia absoluutselt kõigi üksikute olukordade kohta. Samal ajal tuleb öelda, et just samal põhjusel ei saa mingis olukorras sooritatud praktilist järelekaalumist tõsta ka reegli tasandile“ (AL 304).

Peatüki viimane osa käsitleb „pastoraalse halastuse loogikat“. Vääritimõistmise vältimiseks kordab paavst Franciscus rõhutatult: „Erandlike olukordade puhul mõistmise väljendamine ei tähenda mingil juhul, et täielikuma ideaali valgust ähmastataks või pakutaks välja midagi vähemat kui see, mille annab inimesele Jeesus. Tänapäeval on pastoraalsest hoolest ebaõnnestumiste korral tähtsam pastoraalne pingutus abielude tugevdamiseks ja seeläbi nende lõhkiminemise vältimine“ (AL 307).

Peatüki üldise mõtte ja selle vaimu, mille paavst Franciscus tahab anda Kirikule, võtavad hästi kokku viimased sõnad: „Usklikke, kes leiavad ennast keerulisest olukorrast, julgustan ma rääkida usalduslikult oma hingekarjastega või teiste ilmikutega, kes on oma elu pühendanud Issandale. Alati ei pruugi nad neilt saada kinnitust oma mõtetele või soovidele, aga kindlasti saavad nad valgust, mis aitab neil paremini mõista oma olukorda ja leida üles inimesena kasvamise tee. Samuti julgustan ma Kiriku pastoreid kuulama neid tundlikult ja ausameelselt, siira sooviga mõista nende olukorda ja asjast arusaamist, et aidata neil elada oma elu paremini ja ära tunda oma õige koht Kirikus.“ (AL 312).

„Pastoraalse halastuse loogika“ puhul rõhutab paavst Franciscus: „Mõnikord juhtub, et meil on pastoraalses tegevuses raske anda ruumi Jumala tingimusteta armastusele. Me paneme halastusele peale nii palju tingimusi, et teeme tühjaks selle konkreetse tähenduse ja tegeliku tähtsuse. See on halvim viis, kuidas lahjendada Evangeeliumi“ (AL 311).

Üheksas peatükk: „Abielu ja perekonna vaimsus“ (313-325)

Üheksas peatükk on pühendatud abielulisele ja perekonnavaimsusele, mille „mille moodustavad tuhanded väikesed, aga reaalsed žestid“ (AL 315). Paavst väidab selgelt, et „need, kellel on sügavaid vaimseid pürgimusi, ei peaks tundma, et perekond võtab midagi ära nende kasvust Vaimu elus, vaid hoopis nägema seda kui teerada, mida Issand kasutab, et viia nad müstilise ühinemise kõrgustesse“ (AL 316). Kõiki asju, „rõõmuhetki, lõdvestumist, pühitsemist ja isegi seksuaalsust saab kogeda osalemisena täielikult ülestõusnud elus“ (AL 317). Seejärel kõneleb ta palvest Ülestõusmispühade valguses, välistava ja vaba armastuse vaimust, mis astub vastu ühisele vananemisele ja samas ihaldab seda, peegeldades Jumala ustavust (vt. AL 319). Ja lõpuks hoolitsemise, lohutamise ja ergutamise vaimust: paavst õpetab, et „kogu pere-elu on olemine halastuse ’karjaseks’. Me kõik jätame oma armastuse ja hoolega märgi teiste inimeste elule“ (AL 322). On sügav „vaimne kogemus olla meile kallite inimeste kaemuses Jumala silmadega ja näha neis Kristust“ (AL 323).

Viimases lõigus kinnitab paavst: „Ükski perekond ei kuku kui täiuslikult valmis olev alla taevast, peredel tuleb pidevalt kasvada ja küpseda armastamise võimes… Me kõik oleme kutsutud püsivalt püüdlema millegi kõrgema poole kui meie ise või meie perekonnad ning seda pidevat tõuget peab kogema iga perekond. Olgem sellel teel perekondadena, jäägem käima üheskoos. (…) Ärgem kunagi kaotagem julgust oma puudujääkide pärast ja ärgem kunagi jätkem otsimata seda armastuse ja osaduse täiust, mida Jumal hoiab lahti meie ees“ (AL 325).

Apostelliku üleskutsekirja lõpetab palve Püha Perekonna poole.

***

Nagu võib kergesti mõista apostelliku üleskutsekirja Amor laetitiae sisu lühiülevaatest, proovitakse selles rõhutatult kinnitada mitte „ideaalset perekonda“, vaid perekonnaelu väga rikast ja keerukat tegelikkust. Tema lehekülgedelt paistab avatud südamega pilk, mis on sügavalt heatahtlik ja mida toidab abstraktsioonide ja ideaali projektsioonide asemel pastoraalne tegelikkuse tähelepanemine. See tekst on pereelu lähedalt kogemine ning selle vaimulikest tähelepanekutest ja praktilisest tarkusest võib saada kasu kõik inimeste paarid või perekonda üles ehitada soovivad inimesed. Eelkõige on siin kindlalt tähele pandud seda, mida inimesed kogevad oma elus paljude aastate kestel. Üleskutsekiri Amor laetitiae: armastusest perekonnas räägib tõesti kogemuse ja lootuse keelt.

Tõlkinud Toomas Help.

Social button for Joomla