Katoliku Kirik Eestis



Head kristlased ei virise kannatuste pärast

PaavstCasaMartasMõtiskledes selle üle, kuidas Püha Paulus talus valu Kristuse pärast, ütles Paavst Franciscus, et head kristlased ei kurda oma katsumuste üle, vaid taluvad neid kannatliku vaikusega, sest nende südamed on rahus. Kristlane "kes pidevalt kurdab, ei saa olla hea kristlane, nendest saavad härra või proua Virisejad, või mis? Sest nad alati kaeblevad kõige üle, õigus?" märkis Paavst oma 7. mai jutluses Püha Marta residentsis. Kristlik vastus kannatusele on "vaikus vastupidamises, vaikus kannatlikkuses", teatas ta. Oma Passiooni ajal täheldas Paavst, Jeesus "ei rääkinud palju, ainult kaks või kolm vajalikku sõna.... Aga see pole kurb vaikus: risti kandmise vaikus pole kurb vaikus. See on valus, sageli väga valus, aga see pole kurb. Süda on rahus." Paavst võttis oma jutluse lähtekohaks päeva esimese lugemise Apostlite tegude 16. peatükist, milles Paulust ja Siilast kiusati taga ja heideti nad vanglasse Rõõmusõnumi kuulutamise pärast.

Kuid nad "olid rõõmsad, sest nad järgnesid Jeesusele tema passiooni rajal. Rada, millel Issand kannatlikult rändas", lisas ta. "See ei tähenda kurb olemist. Ei, ei, see on teine asi!" õpetas Paavst Franciscus. "See tähendab kannatamist, meie õlgadel kanda raskuste kaalu, vasturääkimiste kaalu, katsumuste kaalu. See on kristlik hoiak, mitte meelt heita, olla kannatlik." "See on protsess – lubage mul kasutada seda sõna "protsess" - kristliku täisealisuse protsess, läbi kannatlikkuse raja. Protsess, mis võtab mõnda aega, mida ei saa läbi teha ühest päevast teise mines. See kujuneb terve elu jooksul, kristliku täisea saavutamine. See on nagu hea vein." Paavst täheldas, et paljud märtrid olid rõõmsad, kui nad jõudsid oma viimsete hetkede ligi, nagu näiteks Nagasaki märtrid, kes aitasid üksteist, sellal kui nad "ootasid surmahetke". Mõned nendest meestest ja naistest läksid oma märtrisurma, nagu oleksid nad läinud "pulmapeole", ütles ta. Selline suhtumine kannatusse, lisas ta, on kristlase normaalne suhtumine, aga see pole masohhistlik. See on suhtumine, mis viib neid "edasi Jeesuse rajal". Naasedes Pauluse ja Siilase näite juurde, märkis paavst Franciscus, et vanglas olemisest hoolimata palvetasid nad rahus. "Nad tundsid valu, sest edasi on üeldud, et vanglaülem pesi nende haavu kui nad olid vanglas olnud – neil olid haavad – kuid nad talusid rahus. See kannatuse teekond aitab meil süvendada kristlikku rahu, see teeb meid tugevamaks Jeesuses." Püha Isa lõpetas oma märkused kordamisega, et kristlane on kutsutud taluma kannatusi täpselt nagu Jeesus, "ilma kaebamiseta, kannatama rahus". See kannatlikkus "uuendab meie nooruse ja teeb meid nooremaks", ütles ta, mainides, kuidas ta on näinud seda eakamate inimeste seas hooldushaiglas "kes on elus nii palju kannatanud". "Vaadake nende silmi, (neil on) noored silmad, neil on nooruslik vaim ja uuendatud noorus," rõhutas ta. "Ja Issand kutsub meid selleks: olla noorendatud, ülestõusmise-inimesed- teekonnal, mis hõlmab armastust, kannatlikkust, meie katsumuste talumist ja ka – ma ütleksin – üksteise välja kannatamist. Me peame samuti tegema seda halastuse ja armastusega, sest kui mina pean teid välja kannatama, olen ma kindel, et teie kannatate minu välja ja sel moel liigume edasi meie teekonnal Jeesuse rajal."

Tõlgitud ajalehest “Catholic Voice” [catholicvoice.ie], 12.mai 2013 a.

Social button for Joomla