Katoliku Kirik Eestis



Paavst Franciscuse läkitus teiseks ülemaailmseks puuduskannatavate inimeste päeva puhuks

vaestepaev

Pühapäev, 18. november on kogu Kirikus pühendatud kõigile puudustkannatavatele inimestele. Selle päeva seadis sisse Halastuse aastal (2016) Püha Isa Paavst Franciscus. Siinjuures Tema Pühaduse Paavst Franciscuse läkitus teiseks ülemaailmseks puudustkannatavate inimeste päeva puhuks.

 

 

See armetu hüüdis, ja Issand kuulis

1. „See armetu hüüdis, ja Issand kuulis“ (Ps 34:7) Psalmisti sõnad muutuvad meie enda omaks, kui meid kutsutakse kohtuma kannatuste ja marginaliseerumise erinevate tingimustega, mida kogevad nii paljud vennad ja õed, keda oleme harjunud üldiselt tähistama sõnaga „vaesed“. Psalmistile ei ole kannatus võõras; otse vastupidi. Ta on otseselt kogenud vaesust ja ometi muudab ta selle  lauluks Issanda kiituseks ja tänuks.
34. psalm lubab meil täna, olles ümbritsetud vaesuse paljude erinevate vormidega, ära tunda neid, kes on tõeliselt vaesed. See laseb meil avada neile oma silmad, kuulda nende hüüdeid ja tunda nende vajadusi.

Meile öeldakse kõigepealt, et Issand kuuleb vaeseid, kes Tema poole hüüavad; Ta on hea neile, kes otsivad Temas varjupaika, kelle südamed on purunenud kurbuse, üksinduse ja tõrjutuse tõttu. Issand kuuleb neid, kelle väärikust on jalge alla tallatud, ent kes leiavad endiselt jõudu, et Temalt valgust ja lohutust otsida. Ta kuuleb neid, keda taga kiusatakse vale õigluse nimel, rõhutakse vääritu poliitika poolt ja hirmutatakse vägivallaga, kuid kes teavad, et Jumal on nende Päästja. Sellest palvest tulvab ennekõike lootust ja usaldust Isa vastu, kes kuuleb ja mõistab. Koos nende ridadega saame paremini mõista Jeesuse sõnade tähendust: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende jaoks on taevariik“ (Mt 5:3).


See kogemus, mis on ainulaadne ja mitmel moel teenimatu ja väljendamatu, paneb meid tahtma jagada seda teistega, eriti nendega, kes on psalmisti kombel vaesed, tõrjutud ja marginaliseeritud. Keegi ei peaks tundma end kõrvaldatuna Isa armastusest, eriti maailmas, mis sageli esitleb rikkust kui kõrgeimat eesmärki ja soodustab enesekesksust.


2. 34. psalm kasutab kolme tegusõna, et kirjeldada vaeste suhet Jumalaga. Kõigepealt „hüüdma“. Vaesust ei saa ühe sõnaga kokku võtta; see muutub hüüdeks, mis tõuseb taevasse ja jõuab Jumalani. Mida väljendab vaeste hüüd, kui mitte nende kannatusi ja üksindust, pettumust ja lootust? Me võime endalt küsida, kuidas nende palve, mis tõuseb Jumala kohalolekuni, ei suuda jõuda meie kõrvadeni või jätab meid külmaks ja ükskõikseks. Sellel Ülemaailmsel vaestepäeval kutsutakse meid tõsiselt läbi vaatama oma südametunnistust, et näha, kas me suudame tõeliselt kuulda vaeste hüüdu.

Nende hääle kuulmiseks vajame vaikust inimestelt, kes on valmis kuulama. Kui me ise räägime liiga palju, ei saa me neid kuulata. Mõnikord kardan, et paljud algatused, mis iseenesest on otstarbekad ja vajalikud, on mõeldud rohkem korraldajate rahuldamiseks kui vaeste tegelikule hüüdele vastamiseks. Kui see nii on, siis vaeste hüüd küll kostab, kuid meie vastus ei vasta sellele ja me ei suuda nende olukorda empaatiliselt mõista. Me oleme niivõrd lõksus kultuuris, mis kutsub meid peeglisse vaatama ja end hellitama, me arvame, et piisab altruistlikust žestist, ilma et oleks vaja otseselt sekkuda.

3. Teine verb on „vastama“. Psalmist räägib meile, et Issand mitte ainult ei kuule vaeste hüüdu, vaid reageerib. Tema vastus, nagu kogu päästeajalugu näitab, on armastuse jagamine vaeste hulgas. Nii sündis, kui Aabram rääkis Jumalale oma soovist saada järglasi, hoolimata asjaolust, et tema ja ta abikaasa Saara olid vanad ja neil ei olnud lapsi (vt 1Ms 15:1-6). Ka siis, kui Mooses põleva põõsa ees sai ilmutuse Jumala nime ja missiooni kohta vabastada oma rahvas Egiptusest (4Ms 3:1-15). See oli nii ka Iisraeli ekslemise ajal kõrbes nälja ja janu käes (vt 4Ms 16:1-6; 17:1-7) ja selle langemise ajal halvimasse vaesusesse, nimelt truudusetusse lepingule ja ebajumalakummardamisse (vt 4Ms 32:1-14).
Jumala vastus vaestele on alati päästetegu, mis parandab keha ja hinge haavu, taastab õigluse ja aitab uuesti elada väärikalt. Jumala vastus on ka kutsung neile, kes Temasse usuvad, teha samamoodi inimlikult võimalikus ulatuses. Ülemaailmne vaestepäev soovib olla väike vastus, mille Kirik kogu maailmas annab igat liiki ja iga maa vaestele, et nad ei arvaks, et nende hüüdu pole kuuldud. See võib olla nagu tilk vett vaesuse kõrbes, kuid see võib olla märk jagamisest abivajajatega, mis laseb neil tunda vendade või õdede aktiivset kohalolekut. Vaesed ei vaja vahendajaid, vaid isiklikku sekkumist neilt, kes kuulevad nende hüüdu. Usklike mure nende suhtes ei saa piirduda mingi abiga - nii kasulik kui ka õnnistatud, nagu see võib olla alguses, - vaid nõuab „armastavat tähelepanelikkust“ (Evangelii Gaudium, 199), mis austab inimest kui sellist ja selgitab tema parimad huvid.

4. Kolmas verb on „vabastama“. Piiblis elavad vaesed kindlustundega, et Jumal sekkub nende eest nende väärikuse taastamiseks. Vaesust ei soovi keegi, vaid selle põhjuseks on isekus, uhkus, ahnus ja ebaõiglus. Need on nii vanad pahed kui inimkond ise, ent ka patud, millesse süütud satuvad traagiliste tagajärgedega ühiskondlikus elus. Jumala vabastamistegu on päästetegu nende jaoks, kes tõstavad Tema poole oma kurbuse ja ängistuse. Vaesuseorjuse purustab Jumala sekkumise jõud. Paljud psalmid räägivad ja pühitsevad seda päästeajalugu, mis peegeldub vaeste isiklikus elus: „Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole“ (Ps 22:25). Võime näha Jumala palet on märk Tema sõprusest, Tema lähedusest ja Tema päästmisest. „Sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust... sa asetasid mu jalad avarasse kohta“ (Ps 31:8-9). Vaestele „avara koha“ pakkumine on nende vabastamine „linnupüüdja paelust“ (Ps 91:3); nende vabastamine nende teele peidetud lõksust, nii et nad saaksid rahulikult eluteel edasi liikuda. Jumala pääste on vaestele sirutatud käsi, mis tervitab, kaitseb ja laseb neil kogeda neile vajalikku sõprust. Sellest konkreetsest ja käegakatsutavast lähedusest saab alguse tõeline vabastamise rada. „Iga üksikut kristlast ja iga kogukonda kutsutakse olema Jumala vahend vaeste vabastamiseks ja edendamiseks ning selleks, et nad saaksid täielikult olla ühiskonna osa. See nõuab, et me oleksime kuulekad ja tähelepanelikud vaeste hüüu suhtes ja abistaksime neid“ (Evangelii gaudium, 187).

5. Minu meelest on liigutav teada, et paljud vaesed inimesed samastuvad evangelist Markuse mainitud pimeda kerjuse Bartimeusega (vt 10:46-52). Bartimeus „istus tee ääres kerjamas“ (v. 46); kui ta kuulis, et Jeesus on seal, „hakkas ta karjuma: 'Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale!'"(v 47). „Ja paljud sõitlesid teda, et ta vaikiks, tema aga karjus veelgi enam“ (v 48). Jumala Poeg kuulis tema palvet ja ütles: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Aga pime ütles talle: „Rabbuuni, et ma jälle näeksin!” (v 51). See evangeeliumilugu muudab nähtavaks, mida psalm kuulutab kui lubadust. Bartimeus on vaene inimene, kes leiab, et tal puuduvad nii olulised asjad nagu nägemine ja eluks vajalik töövõime. Kui paljud inimesed tunnevad end täna samas olukorras! Põhiliste elatusvahendite puudumine, marginaliseerumine töövõime vähenemise tõttu, sotsiaalse orjastamise erinevad vormid, vaatamata kogu meie inimarengule... Kui paljud vaesed inimesed on täna Bartimeused, istudes tee ääres ja otsides tähendust oma elule! Kui paljud neist küsivad, miks on nad nii madalale langenud ja kuidas nad saavad põgeneda! Nad ootavad, et keegi nende juurde tuleks ja ütleks: „Ole julge, tõuse üles, tema kutsub sind!” (v 49).

Kahjuks juhtub sageli just vastupidine ja vaesed kuulevad hääli, mis neid laidavad, öeldes, et nad oleksid vait ja lepiksid oma osaga. Need hääled on karmid, sageli hirmu tõttu vaeste suhtes, keda ei peeta mitte ainult puudustkannatavateks, vaid ka ebakindluse ja rahutuste allikaks, harjumuspärase elu ebasoovitavaks kõrvalekaldeks, mis tuleb kõrvale lükata ja kaugel hoida. Me püüame luua distantsi nende ja meie vahel, mõistmata, et sel viisil eemaldume Issandast Jeesusest, kes ei lükka vaeseid kõrvale, vaid kutsub neid enda juurde ja lohutab neid. Prohvet Jesaja sõnad, mis ütlevad usklikele, kuidas käituda, on selles olukorras kõige sobivamad. Neil tuleb „päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked... murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud... riietada alastiolijat“ (58:6-7). Sellised teod lubavad pattude andeksandmist (vt 1Pet 4:8) ja õiglusel esilepääsemist. Need tagavad, et kui me Issanda poole hüüame, siis Ta vastab ja ütleb: „Siin ma olen!“ (vt Js 58:9).

6. Vaesed on esimesed, kes tunnevad Jumala kohalolekut ja tunnistavad Tema lähedust oma elus. Jumal jääb oma lubadusele ustavaks; ja isegi öö pimeduses ei hoia Ta tagasi oma armastuse ja lohutuse soojust. Kuid oma rõhuva olukorra ületamiseks on vaestel vaja tunda vendade ja õdede kohalolekut, kes hoolivad neist, ning avades oma südame ja elu uksed panevad neid tundma sõprade ja perekonnana. Ainult sel viisil saavad vaesed avastada „päästva jõu töö oma elus“ ja „panna nad Kiriku palverännaku keskpunkti“ (Evangelii Gaudium, 198).

Sellel Ülemaailmsel vaestepäeval palutakse meil täita psalmi sõnad: „Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis“ (Ps 22:27). Me teame, et Jeruusalemma templis korraldati pärast ohverdamisriitusi peolaud. Just see kogemus rikastas paljudes piiskopkondades eelmisel aastal esimest Ülemaailmset vaestepäeva. Paljud inimesed kogesid kodusoojust, piduliku eine rõõmu ja nende solidaarsust, kes soovisid üheskoos lauas istuda lihtsuse ja vendlusega. Ma sooviksin, et seda ja kõiki tulevasi Ülemaailmseid vaestepäevi tähistataks rõõmu vaimus, taasavastades meie suutlikkust ühtsuseks. Kogukonnana koos palvetamine ja pühapäeval eine jagamine on kogemus, mis toob meid tagasi varakristliku kogukonna juurde, mida evangelist Luukas kirjeldab kogu selle primitiivses lihtsuses: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes... Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas“ (Ap 2:42, 44-45).

7. Kristlik kogukond tegeleb iga päev lugematute algatustega, pakkudes lähedust ja abistavat kätt, olles silmitsi paljude vaesuse vormidega meie ümber. Sageli teeb meie koostöö muude algatustega, mis ei ole inspireeritud usust, vaid inimeste solidaarsusest, võimalikuks ka abi, mida me muidu ei suudaks pakkuda. Mõistmine, et silmitsi nii suure hulga vaesusega, on meie tegevusvõime piiratud, nõrk ja ebapiisav, viib meid teiste juurde, nii et me vastastikuse koostöö kaudu suudame saavutada oma eesmärgid veelgi tõhusamalt. Meie, kristlased, oleme inspireeritud usust ja heategevuslikust kohustusest, kuid me võime tunnustada ka teisi abistamise ja solidaarsuse vorme, mille eesmärk on osaliselt sama, tingimusel et me ei vähenda oma spetsiifilist rolli, milleks on viia kõik Jumala ja pühaduse juurde. Erinevate kogemuste vaheline dialoog ja alandlikkus meie koostöö pakkumisel ilma tähelepanu otsimata on sobiv ja täiesti evangeelne vastus, mida me saame anda.

Vaeste teenistuses ei ole ruumi konkurentsile. Pigem peaksime me alandlikult tunnistama, et Vaim on allikaks meie tegudele, mis näitavad Jumala lähedust ja Tema vastust meie palvetele. Kui me leiame viise vaestele lähedale jõudmiseks, siis teame, et ülimuslikkus kuulub Jumalale, kes avab meie silmad ja südame ümberkujundamiseks. Vaesed ei vaja enesereklaamijaid, vaid armastust, mis teab, kuidas varjuda ja mitte mõelda kogu heale, mida ta on suutnud teha. Keskpunktis peab alati olema Issand ja vaesed. Igaüks, kes soovib teenida, on vahend Jumala kätes, vahend, mis väljendab Tema päästvat kohalolekut. Püha Paulus meenutas seda, kui ta kirjutas Korintose kristlastele, kes võistlesid prestiižikamate andide eest: „Ent silm ei või öelda käele: 'Mul ei ole sind tarvis!' või jälle pea jalgadele: 'Mul ei ole teid tarvis!'“ (1Kr 12:21). Paulus märgib olulist asjaolu, et ilmselt nõrgemad kehaosad on tegelikult kõige olulisemad (vt v 22) ja et neid, „mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust. Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis“ (vv 23-24). Paulus pakub kogukonnale põhiõpetust armuandidest, aga ka suhtumistest, mis sellel peaks Evangeeliumi valguses oma nõrgematesse ja vaesematesse liikmetesse olema. Kristuse jüngritest jäägu kaugele põlguse ja haletsuse tunnete toitmine vaeste suhtes. Selle asemel kutsutakse meid austama vaeseid ja andma neile eesõigus, veendumuses, et nad on Jeesuse tõeline kohalolek meie keskel. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).

8. Siin näeme, kui kaugel peab meie eluviis olema maailma omast, mis kiidab, järgib ja imiteerib rikkaid ja võimsaid, jättes tähelepanuta vaesed ja pidades neid kasutuks ja häbiväärseks. Apostel Pauluse sõnad kutsuvad meid täielikult evangeelsele solidaarsusele Kristuse ihu nõrgemate ja vähem andekate liikmetega: „Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.“ (1Kr 12:26). Oma kirjas roomlastele ütleb Paulus meile: „Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka!“ (12:15-16). See on kõigi Kristuse järgijate kutsumus; ideaal, mille poole me pidevalt püüdlema peame, on aina suurem ühtsus „Jeesuse Kristuse mõtetega“ (Fl 2:5).

9. Usk loomulikult inspireerib lootuse sõnumit. Sageli on just vaesed need, kes suudavad läbi murda meie ükskõiksusest, mis on sündinud maisest ja kitsast vaatest elule. Vaeste hüüd on ka lootuse hüüd, mis ilmutab tulevase vabastamise kindluse. See lootus on rajatud Jumala armastusele, kes ei hülga neid, kes usaldavad Teda (vt Rm 8:31-39). Avila Püha Teresa kirjutab „Täiuslikkuse tees“: „Vaesus sisaldab palju voorusi. See on suur valdus. Ma ütlen teile, et kes iganes põlgab kõiki maiseid varasid, on kõigi nende ülem“ (2:5). Kõik sõltub ulatusest, mil määral me suudame eristada autentset hüve, et me saame rikkaks Jumala ees ja targaks enda ja teiste silmis. See on tõesti nii. Niivõrd, kui hakkame mõistma rikkuse tõelist tähendust, kasvame inimkonnana ja muutume jagamisvõimeliseks.

10. Kutsun oma vendasid piiskoppe, preestreid ja eriti diakoneid, kes on saanud käte pealepanemise vaeste teenistuseks (vt Ap 6:1-7), samuti vaimulikke ja kõiki ustavaid ilmalikke - mehi ja naisi - kes kogudustes, ühendustes ja kiriklikes liikumistes muudavad Kiriku vastuse vaeste hüüdele reaalsuseks, et kogeda seda Ülemaailmset vaestepäeva uue evangeliseerimise privilegeeritud hetkena. Vaesed evangeliseerivad meid ja aitavad meil iga päev avastada Evangeeliumi ilu. Ärgem raisakem seda armuga täidetud võimalust. Tundkem kõik sel päeval, et me oleme vaestele võlgu, sest üksteisele väljasirutatud kätes võib aset leida päästev kohtumine meie usu tugevdamiseks, meie inimarmastuse inspireerimiseks ja meie lootuse arenemiseks teel Issanda poole, kes tuleb.

Vatikanis 13. juunil 2018
Padua Püha Anthoniuse mälestuspüha

Franciscus

 

* Loe 2017. aasta sõnumit SIIT.

Social button for Joomla