paavst 1210x236 px 2



„Ja tõde teeb teid vabaks!“ (Jh 8:32)

pope selfie 

Armsad vennad ja õed!

Kommunikatsioon on osa Jumala plaanist meiega ning oluline ka ühtekuuluvustunde kogemiseks. Oleme loodud Jumala näo järele ning võimelised väljendama ja jagama kõike, mis on õige, hea ja kaunis. Suudame kirjeldada oma kogemusi ja maailma endi ümber ning seeläbi luua ajaloolist mälu, mõtestada sündmusi. Kui aga alistume oma uhkusele ja isekusele, võime moonutada oma suhtlemisvõimet.

Kaini ja Aabeli ning Paabeli torni piiblilugudest (1 Mo 4:4; 11:1–9) on selge, et seda on juhtunud maailma algusest peale. Võime tõde väänata on omane meie inim- ja kogukondlikule olemusele. Teisalt, kui jääme Jumala plaanile truuks, saab suhtlus meile tõhusaks väljendusvahendiks tõe ja headuse vastutustundliku otsimise teel.Tänases kiiresti muutuvas kommunikatsiooni ja digisüsteemide maailmas oleme tunnistajaiks nähtuse levimisele, mida tuntakse võltsuudistena. See ärgitab mõtlema ning on põhjus, miks olen otsustanud sel ülemaailmsel kommunikatsioonipäeval tõe teema poole pöörduda nagu on teinud varemalt minu eelkäijad alates paavst Paulus VI-st, kelle 1972. aasta sõnumi moto oli „Sotsiaalkommunikatsioon tõe teenistuses“. Soovin sellega anda oma panuse meie ühisesse kohustusse võltsuudiste levimise takistamisel ning taasleidmaks ajakirjanduslikku väärikust ja ajakirjanike isiklikku vastutust tõe edastamisel.

1. Mis on võltsuudiste puhul võlts?
Võltsuudiste termini üle on palju vaieldud ja arutatud. Üldiselt viitab see internetis või traditsioonilises meedias levivale valeinformatsioonile. Tegu on võltsteabega, mis tugineb olematutele või moonutatud andmetele, mille eesmärk on petta ja lugejaga manipuleerida. Võltsuudiste levitamine on teatud kindlate eesmärkide saavutamise, poliitiliste otsuste ja majanduslike huvide teenistuses.


Võltsuudised võlgnevad oma edu peamiselt tegelike uudiste matkimisele ja näilisele usaldusväärsusele. Teiseks on seesugune võlts, kuid usutavana näiv uudis ahvatlev – apelleerides stereotüüpidele ja ühiskonnas levinud eelarvamustele, köidab see inimeste tähelepanu ja kasutab ära hetkeemotsioone nagu ärevus, põlgus, viha ja frustratsioon. Võltsuudiste levitamine on tihti võimalik sotsiaalvõrgustike ning nende toimimismehhanismidega manipuleerides. Mittetõesed lood levivad nii kiiresti, et isegi kui autoriteetsed allikad need ümber lükkavad, ei pole võimalik kahju vältida.


Raskused võltsuudiste paljastamisel ja kõrvaldamisel on põhjustatud ka sellest, et paljud inimesed tegutsevad eriarvamuste suhtes tõrksates homogeensetes digikeskkondades. Valeinformatsioon kogub tuure, kuna puudub võimalus eluterveks vastandumiseks teiste infoallikatega, mis võiksid edukalt eelarvamusi paljastada ja konstruktiivsele dialoogile viia. Selle asemel teeb see inimestest kallutatud ja alusetu info jagamisel tahtmatud kaasosalised. Valeinformatsiooni traagika seisneb selles, et sellega diskrediteeritakse teist poolt, teda vaenlasena esitades, demoniseerides ning konflikti õhutades. Võltsuudised on sallimatuse ja ülitundlikkuse märgid, mis levitavad arrogantsi ja viha. Sellisele lõpptulemusele viib vale.

2. Kuidas võltsuudiseid ära tunda?
Keegi meist pole vabastatud kohustusest valele vastanduda. See ülesanne pole kergete killast, sest valeinformatsioon põhineb sageli sihilikult põikleval ja märkamatult eksiteele viival retoorikal, vahel ka keeruliste psühholoogiliste mehhanismide ära kasutamisel. Inimesi meedia poolt pakutava teabe hindamisel ja interpreteerimisel abistavate haridusprogrammide loomisega on tehtud kiiduväärt jõupingutusi, neid õpetatakse vale paljastamisel aktiivselt kaasa lööma, selle asemel, et tahtmatult valeinformatsiooni levimisele kaasa aidata. Kiiduväärt on ka need institutsionaalsed ja õiguslikud meetmed, mida nähtuse tõkestamiseks luuakse, rääkimata tehnoloogia- ja meediaettevõtete poolt loodavaist uutest kriteeriumitest miljonite digiprofiilide taga peituvate isikute tuvastamisel.


Desinformeerimise takistamiseks ja tuvastamiseks on aga vaja hoolikat ja süvitsiminevat eristusvõimet. Peame paljastama nõndanimetatud mao taktika, mille taha end varjavad need, kes tahavad igal hetkel ja kõikjal löögivalmis olla. Nõnda toimis inimkonna koidikul ka 1. Moosese Raamatu kaval madu, kes tootis esimesed võltsuudised (vt 1 Mo. 3:1–15). Sellest sai alguse inimese pärispatu traagiline lugu, mis viis esimese vennatapuni (vt 1 Mo. 4) ning algatas paljusid muid Jumala, ligimese, ühiskonna ja looduse vastu tehtud pahategusid. „Vale isa“ (Jh. 8:44) oskuslik tegutsemine on mimikri, salakaval ja ohtlik ahvatlemise vorm, mis võltside ja peibutavate argumentidega südamesse tee vingerdab.


Pattulangemise kirjelduses läheneb ahvatleja naisele teeseldes sõpra, kes on tema heaolu pärast mures ja ta väljendab tõde vaid osaliselt: „Kas Jumal on tõesti ütelnud, et teie ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ (1 Mo. 3:1). Tegelikult ei keelanud Jumal Aadamal süüa mitte kõigist, vaid ainult ühest puust: „aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa“ (1 Mo. 2:17). Naine küll parandab madu, kuid laseb end tema pettusest provotseerida: „aga selle puu viljast, mis keset seda, on Jumal ütelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ (1 Mo. 3:2). Tema vastus on sõnastatud legalistlik-moralistlikult ja negatiivselt. Maolt kuuldust petetuna, laseb naine end eksiteele viia. Nii võtab ta kuulda selle julgustust: „Te ei sure kummatigi mitte“ (1 Mo. 3:4).


Ahvatleja dekonstruktsioon võtab siis tõe ilme: „vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!“ (1 Mo. 3:5). Jumala isalikku käsku, mis oli mõeldud inimeste kasu silmas pidades, diskrediteerib vaenlase võrgutav ahvatlus: „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne“ (1 Mo. 3:6). See piiblilugu toob välja peamise siinse käsitluse seisukohalt – kahjutut valeinformatsiooni pole olemas, vastupidi, võltsi usaldamisel on otsesed tagajärjed. Isegi näiliselt väikesel tõe moonutamisel võib olla ohtlik mõju.


Mängus on ka meie ahnus. Võltsuudised levivad sageli nii kiiresti, et neid on raske peatada ja seda mitte sotsiaalmeedia jagamisele suunatud olemuse tõttu, vaid seetõttu, et see mängib inimeses sageli pead tõstvale täitmatule ahnusele. Majanduslikud ja manipuleerimissoovist kantud eesmärgid, mis valeinformatsiooni toidavad, peituvad võimuihas, saama- ja lõbuhimus, mis meid lõpuks hoopis millegi traagilisema ohvriks teeb – see on kurjuse petlik võim, mis ühelt valelt teisele liigub röövimaks meilt meie sisemise vabaduse. Seetõttu seisneb tõe õpetus sügavaimate ihade ja kalduvuste eristamise, hindamise ja mõistmise õpetamises, et mitte kaotada silmist head ega anda järele igale kiustatusele.

3. „Tõde teeb teid vabaks“ (Jh. 8:32)
Pidev kokkupuude petmisele suunatud keelekasutusega võib lõppeda meie siseelu hämardumisega. Dostojevski kirjeldab seda tabavalt: „See, kes iseendale valetab ja oma valet kuulab, jõuab niikaugele, et ta enam mingisugust tõde ei iseendas ega ümberringi ei eralda ja järelikult kaotab lugupidamise nii enda kui teiste vastu. See, kes kellestki lugu ei pea, ei armasta enam kedagi ja selleks, et armastuseta olles leida endale huvi ja rahuldust, andub kirgedele ja madalatele lõbudele ning jõuab päris loomulikkuseni oma pahedes, ja seda kõike alalisest valest nii inimestele kui iseendale.“ („Vennad Karamazovid“. Tõlkinud Aita Kurfeldt).


Kuidas siis ennast kaitsta? Kõige parem vastuabinõu valede viirusele on puhastumine tões. Kristluses pole tõde mitte ainult kontseptuaalne reaalsus, mis puudutab seda, kuidas asju neid õigeks või valeks nimetades hinnata. Tõde ei ole mitte lihtsalt varjatud asjade välja toomine, reaalsuse paljastamine nagu Antiik-Kreeka terminist aletheia (a-lethès – mitte varjatud) arvata võime. Tõde hõlmab kogu elu. Piiblis on sellel toetuse, kindluse ja usaldusväärsuse tähendus nagu viitab sõnatüvi aman, millest pärit meie liturgias kasutatav aamen. Tõde on miski, millele toetuda, et mitte kukkuda. Selles mõttes on ainus tõeliselt usaldusväärne ja kindel Üks ning see, kellele võime loota, elav Jumal. Nõnda võib Jeesus öelda: „Mina olen Tõde“ (Jh. 14:6). Avastame ja taasavastame tõde, kui kogeme enese sees selle Ühe ustavust ja usaldust, kes meid armastab. Vaid see saab meid vabastada: „ja tõde teeb teid vabaks“ (Jh. 8:32).


Vabanemine võltsist ja suhtlemisvalmidus – need kaks komponenti ei tohi puududa, kui tahame, et meie sõnad ja žestid oleksid tõesed, autentsed ja usaldusväärsed. Tõe eristamiseks peame eristama seda, mis viib osadusele ja headusele, sellest, mis püüab eraldada, lahutada ja vastandada. Tõde ei saa seega hoomata kui midagi ebaisiklikku ja pealesunnitut, vaid ainult kui tekkivat inimestevahelistest vabadest isiklikest suhetest, üksteise kuulamisest. Me ei saa ka kunagi tõe otsimist lõpetada, sest vale võib sisse hiilida, seda ka siis, kui esitame asju, mis on tõesed. Laitmatu argument võib rajaneda küll ümberlükkamatutel faktidel, kuid kui seda kasutatakse kellegi haavamiseks ja teiste silmis diskrediteerimiseks, siis ükskõik, kui õige see võib näida, pole see ometi tõde. Tõe tunneme ära tema viljadest – on see tüli õhutav, eraldumist ja lahkulöömist soosiv või edendab teadlikku ja küpset konstruktiivse dialoogi ja viljakate tulemusteni viivat mõtlemist.

4. Tegelik uudis on rahu
Parimad vastumeetmed võltsile pole mitte strateegiad vaid inimesed – inimesed, kes pole ahned vaid valmis kuulama, inimesed, kes teevad siira dialoogi ja tõe väljaselgitamise nimel jõupingutusi, inimesed, keda juhib headus ning kes kasutavad keelt vastutustundlikult. Kui võltsuudiste levimise vastureaktsiooniks on vastutus, siis lasub suur vastutus nende õlul, kelle töö on informatsiooni pakkuda – ajakirjanikel, uudiste kaitsjail. Tänapäeva maailmas ei ole see lihtsalt töö, vaid missioon. Konkurentsihulluses ja meeletus kõmu-uudiste tagaajamises peavad nemad meeles pidama, et informatsiooni olemus ei seisne mitte selle edastamise kiiruses või mõjus avalikkusele, vaid inimestes. Teavitamine on kujundamine, see tähendab kokku puutumist inimeste eludega. Seetõttu on allikate õigsuse tagamine ja kommunikatsiooni kaitsmine tegelikud headuse ja usalduse tekitamise vahendid, mis rajavad teed osadusele ja rahule.


Tahan kutsuda kõiki üles edendama rahu ajakirjandust. Sellega ei pea ma silmas mitte seesugust sentimentaalsusele kalduvat või lääget ajakirjandust, mis tõsiste probleemide olemasolu ei tunnista. Vastupidi, pean silmas ajakirjandust, mis on tõene ja vastandub võltsile, retoorilistele hüüdlausetele ja kõmupealkirjadele. Ajakirjandust, mis on loodud inimeste poolt ja inimestele, olles kõikide teenistuses, eriti nende, kellel endal häält ei ole. Ajakirjandust, mis on vähem orienteeritud uudiste väljapaiskamisele ja rohkem konfliktide põhjuste välja selgitamisele, et soodustada sügavamat mõistmist ja selle saavutamiseks panustada õigetel alustel seisvate protsesside loomisesse. Ajakirjandust, mis pakub sõnasõdade ja verbaalse vägivalla eskaleerumise asemele teistsuguseid lahendusi.

Seniks, inspireerituna frantsiskaani palvest, pöördugem inimeses peituva tõe poole:

Issand tee meid oma rahu tööriistaks.
Aita meil märgata peidetud kurjust suhtluses, mis ei loo osadust.
Aita meil kaotada mürgisus oma hinnangutest.
Aita meil kõnelda teistest kui oma vendadest ja õdedest.
Sina oled ustav ja usaldusväärne; olgu meie sõnad headuse seemneiks maailmas:
seal, kus on karjumine, lase meil kuulata,
seal, kus on kaos, lase meil luua korda,
seal, kus on segadus, lase meil tuua selgust,
seal, kus on eraldamine, lase meil pakkuda ühtekuuluvust,
seal, kus on kõmujanu, lase meil usaldada kainust,
seal, kus on pealiskaudsus, lase meil tõstatada tõelisi küsimusi,
seal, kus on eelarvamus, lase meil äratada usaldust,
seal, kus on vaenulikkus, lase meil äratada austust,
seal, kus on vale, lase meil tuua tõde.
Aamen.

FRANCISCUS

Foto: Vatican News

Social button for Joomla