Maarjapais



Paavst Franciscuse läkitus paastuajaks 2018

paastuaeg2018„Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus.“ (Mt. 24:12)

Armsad vennad ja õed!

Taas kord on saabumas Suur Nädal! Ülestõusmispühade ettevalmistustes pakub Jumal oma ettehoolduses meile igal aastal „pöördumise sakramentaalse märgina“1 paastuaega. Paast kutsub meid kokku ja laseb meil kogu südame ja eluga Issanda juurde tagasi pöörduda.



Selle sõnumiga tahan selgi aastal aidata kogu Kirikul seda armuaega jälle kord rõõmus ja tões taaskogeda. Võtan oma juhtmõtte Jeesuse sõnadest Matteuse evangeeliumis: „Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus.“ (24:12) Need sõnad seisavad Kristuse jutluses ajastu lõpust. Nõnda kõneles ta Jeruusalemmas, Õlimäel, kus algasid tema kannatused. Vastusena jüngrite küsimusele kuulutab Jeesus ette suurt viletsust ning kirjeldab olukorda, kus usklike kogukond leiab end suurtest katsumustest, mil valeprohvetid rahva eksiteele viivad ja armastus – evangeeliumi tuum – jahtub paljude südameis.

Valeprohvetid
Kuulakem seda evangeeliumi kirjakohta ning püüdkem mõista, millise kuju need valeprohvetid võivad võtta.
Nad võivad esineda „maotaltsutajatena“, kes teiste orjastamiseks või omatahtsi juhtimiseks emotsioonidega manipuleerivad. Kui palju Jumala lapsi peab hetkenaudingutest lummatuna neid ekslikult tõeliseks õnneks! Kui palju mehi-naisi elavad kasumi ja tühiste huvide teenimise orjadena jõukuseunelma vangistuses! Kui paljud rühivad läbi elu uskudes, et nad saavad üksi hakkama ning lõpetavadki üksinduses!

Valeprohvetid on ka šarlatanid, kes pakuvad kannatuste leevendamiseks lihtsaid ja kiireid kuid peagi täiesti kasutuiks osutuvaid lahendusi! Kui palju noori langeb narkootikumide imetoime, pealiskaudsete suhete, lihtsa kuid ebaausa kasusaamise võrku! Veelgi rohkem on neid, kes meelitatud virtuaalmaailma lõksu, kus suhted on küll kiired tekkima ent paraku pealiskaudsed! Need väärtusetute asjadega kaubitsevad petturid röövivad inimestelt nende kõige väärtuslikuma: väärikuse, vabaduse ja võime armastada. Nad apelleerivad meie edevusele, näivusele, kuid tegelikult teevad meid lihtsalt narriks. See ei tohiks olla üllatav. Inimsüdame eksitamiseks on saatan, „valetaja ja vale isa“, (Jh. 8:44) alati esitanud kurja hea ja valet tõe pähe. Seetõttu peame me kõik vaatama oma südameisse et vältida valeprohvetite ohvriks langemist. Peame õppima vaatama sügavale, pealispinna alla ning märkama häid ja kestvaid märke oma südameis, sest need tulevad Jumalalt ning on meile tõeliselt kasuks.

Jahe süda
Dante Alighieri kujutab oma „Põrgus“ saatanat istumas jäätroonil2, armastuseta, külmas eraldatuses. Võime endalt küsida, kuidas saab halastus meie südames jaheneda. Mis on need märgid, mis näitavad meie et armastus hakkab jahtuma?

Rohkem kui miski muu, hävitab halastust rahaahnus, „kõigi kurjade asjade juur“ (1 Ti. 6:10). Peagi järgneb Jumala kõrvaleheitmine – eelistame tema sõnades ja sakramentides leiduva lohutuse3 asemel oma meeleheidet. See viib vägivallale kõige selle vastu, milles oma kindlusele ohtu näeme: sündimata lapsed, eakad ja põdurad, pagulased, võõrad meie keskel või naabrid, kes meie ootustele ei vasta. Loodu ise saab halastuse jahenemise tummaks tunnistajaks. Maa on mürgitatud jäätmetega, mis hoolimatusest või omakasust ajendatuna ära visatud. Saastunud mered neelavad laevaõnnetustes sunnitud rände tulemusena hukkunud lugematuid ohvreid. Taevalaotust, mis Jumala plaani järgi oli loodud talle kiitust laulma, kasutavad surma külvavad masinad. Armastus võib jahtuda ka meie eneste kogukondades. Apostellikus ekshortatsioonis Evangelii Gaudium kirjeldasin kõige ilmsemaid armastuse puudumise märke: isekust ja vaimset laiskust, pessimismi, kiusatust endasse sulguda, pidevat üksteisega vaenujalal olemist ning maisele orienteeritud suhtumist, mis paneb meid hoolima vaid välisest ja vähendab meie pühendumissoovi4.

Mida saame teha?
Küllap näeme sügaval sisimas ja enese ümbergi neid eelkirjeldatud märke. Kuid Kirik, meie Ema ja Õpetaja koos tõega, mis tihti kibeda ravimina tundub, pakub paastuajaks palvete, annetamise ja paastumise leevendavat rohtu.

Pühendades rohkem aega palvetele, saame valed ja enesepettuse oma südametest välja juurida5 ning leida lohutust, mida Jumal pakub. Tema on meie Isa ja ta soovib, et elaksime oma elu hästi.

Annetamine vabastab meid ahnusest ning aitab meid naabrit venna või õena näha. See, mis ma oman, pole kunagi vaid minu. Tahaksin, et annetamine saaks igaühe elu lahutamatuks osaks. Tahaksin, et me kirstlastena järgiksime apostlite eeskuju ja näeksime jagamises reaalset märki osadusest, mis saab meile Kirikus osaks. Sellega seoses meenutan Püha Pauluse üleskutset korintlastele, koguda ande Jeruusalemma kogukonna heaks, kui midagi, mis tuleb kasuks neile enestele (vt 2Ko. 8:10). See on eriti sobilik just paastuajal, mil paljud koguvad annetusi aitamaks Kirikut ja puudustkannatavaid inimesi. Loodan ka, et abi paluvate inimestega igapäevaselt kokku puutudes näeksime nende palveid tulevana Jumala poolt. Andes armuande laseme Jumala ettehooldusest osa saada kõigil tema lastel. Kui minu kaudu Jumal täna kedagi aitab, siis kas ei aita ta homme mind ennast? Keegi pole Jumalast heldem6.

Paastumine vähendab kalduvust vägivallale, see võtab meilt relvad ja annab võimaluse arenguks. Teisalt laseb see meil kogeda, mida peavad taluma puudustkannatavad ja nälgivad inimesed. See väljendab ka meie eneste vaimselt nälga ja elujanu Jumalas. Paastumine äratab meid. See teravdab tähelepanu Jumala ja ligimese suhtes. See taaselustab meie soovi kuuletuda Jumalale, kes üksi suudab meie nälga rahuldada.

Tahan oma kutse edastada ka valjapoole Katoliku Kiriku piire ning jõuda kõigi teieni, hea tahtega mehed ja naised, kes on avatud kuulma Jumala häält. Ehk olete teie, nagu meiegi, häiritud ülekohtu levimisest maailmas, olete mures südameid ja tegemisi halvava külmuse pärast ning tunnete inimkonna ühtekuuluvustunde nõrgenemist. Ühinege meiega meie palves Jumala poole, paastumises ning pakkuge puudustkannatavatele vendadele ja õdedele seda, mida nad vajavad.

Paasatuli
Innustan Kiriku liikmeid käima paastuaja teed innuga ning saama tuge annetamisest, paastumisest ja palvetest. Kui mõnikord kipubki halastuse tuli meie südametes kustuma, siis teadke, et Jumala südames see nii ei ole! Tema annab meile pidevalt võimaluse uuesti armastama hakata.

Üks seesuguse armu väljendus on selgi aastal algatus „24 tundi Jumalale“, milles kutsutakse kogu Kiriku kogukond pühitsema meeleparanduse sakramenti euharistliku adoratsioonina. 2018. aastal leiab see aset reedest 9. märtsist kuni laupäeva 10. märtsini ning on kantud Psalmi 130:4 sõnadest „Kuid sinu käes on andeksand“. Igas piiskopkonnas on vähemalt üks kirik 24 tundi avatud, pakkudes võimalust nii euharistlikuks adoratsiooniks kui pihisakramendiks.

Ülestõusmisöö vigiilial pühitseme taas Ülestõusmispühade küünla süütamise hingeliigutavat riitust. Süüdatuna „uuest tulest“, võidab see valgus aegamööda pimeduse ning valgustab liturgiale kogunenuid. „Peletagu hiilguses ülestõusva Kristuse valgus pimeduse meie südametest ja meeltest“7 ning lasku meil kõigil läbi elada jüngrite poolt Emmause teel kogetu. Kuulates Jumala sõna ning ammutades toitu armulaualt, lõõmaku meie südamed usus, lootuses ja armastuses.

Armastuse ja palvetega kõigi teie eest saadan teile oma õnnistuse. Ärge unustage minu eest palvetamast.

Vatikanis 1. novembril 2017
Kõigi Pühakute Päeval

Franciscus

 

Allikad:
1. Missale Romanum
2. Inferno XXXIV, 28–29.
3. On kummaline, et tihti kardame tröösti ja lohutust. Tunneme end kurbuses ja meeleheites koguni turvalisemalt. Kas teate miks? Kurbuses tundume enestele peaaegu et kangelastena. Trööstis on aga kangelane Püha Vaim! (Angelus, 7. dets 2014)
4. Evangelii Gaudium 76–109
5. Cf. Benedictus XVI entsüklika Spe Salvi, 33.
6. Vt Pius XII entsüklika Fidei Dominum, III
7. Missale Romanum

Social button for Joomla