Katoliku Kirik Eestis



23. juuli on püha Birgitta, Euroopa kaitsepühaku kirikupüha

pyhabirgitta

Püha Birgitta kirikupüha on pühapäeval, 23. juulil. Pidulik Püha Missa Pirita kloostris algab kell 10.00. Kõik on kutsutud! 

Birgitta sündis 1303. aastal. Juba 13-aastaselt abiellus Birgitta mõjuvõimsast Ulvåsa suguvõsast pärit 18-aastase Ulf Gudmarssoniga, Västergotlandi kohtuniku Gudmar Magnussoni pojaga. Hiljem pihtis Birgitta oma tütrele Katarinale, et oli abiellumise eel valmis pigem surema, kuid hiljem ta ilmselt leppis oma olukorraga. Ulf ja Birgitta asusid elama Ulvåsa mõisa. Temal ja Birgittal sündis kaheksa last.

  Abielu aastatel näidanud Birgitta üles suurt vagadust ja jumalakartlikkust, lastes näiteks sisse seada vaeste ja haigete hooldamise maja. Birgitta reisis palju, enamasti seoses palverännakutega. 1340. aastal käis ta koos Ulfiga Nidaroses, kus asusid üle Skandinaavia austatud Olav Püha säilmed. 1341. aastal külastasid abikaasad aga Hispaanias asuvat Santiago de Compostelat, kus usutakse asuvat pühaku Jaakobus vanema säilmed. Pikk palverännak oli aga Ulfile kurnav ja ta haigestus tagasiteel tõsiselt. Tema ja Birgitta peatusid mõnda aega Arras's ning seal sai abikaasa eest palvetav Birgitta ilmutuse, mille kohaselt Ulf paraneb, kuid samas anti talle ka teada, et Jumal tahab Birgitta kaudu maailmale oma tahet kuulutada. Ulf terveneski, kuid ta suri siiski peatselt pärast kodumaale naasmist Alvastra tsistertslaste kloostris 1344. aastal. Pärast abikaasa surma valis Birgitta tsölibaadi, asudes elama Alvastra kloostrisse. Kuigi Birgitta oli juba alates lapsepõlvest kogenud ilmutusi, kus talle avaldasid oma tahet nii Jumal, Kristus, teised piiblitegelased kui ka pühakud, siis pärast tema lesestumist muutusid ilmutused oluliselt intensiivsemaiks. 1344. aastal, pärast abikaasa surma, pühendas Birgitta oma elu täielikult kirikule.

1349. aastal lahkus Birgitta Rootsist ja sõitis Rooma, kuna aasta 1350 oli kuulutatud Roomas pühaks aastaks. Birgitta esialgne plaan jääda Rooma umbes aastaks muutus peagi ja tagasi kodumaale ei naasnud ta enam kunagi.

Temast sai jutlustaja ja prohvet, kes manitses rahvaid ja ka paavste, et need pöörduksid tagasi Rooma. Birgitta ise ei olnud nunn ja ta ei näinud kunagi oma silmaga ka Vadstena emakloostrit, mis ta juhiste järgi tema sünnimaal Rootsis loodi.

Püha Birgitta juhiste kohaselt loodud ordu kloostrites elasid algselt nii mungad kui ka nunnad – küll eraldatult, kuid siiski ühise kirikuga kaksikkloostris. Austusest Neitsi Maarja vastu oli kogu kloostri valitseja naine, kloostri abtiss. Munkade juht, peakonfessor, oli kõikide vaimulik pea.

Birgitta suuniste kohaselt võis ordu kloostrites elada kõige rohkem kuuskümmend õde ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Preestrid pidid pühapäeviti ja suurte pühade puhul rahva keeles jutlustama.

Mitmete muude reeglite seast, mida uues ordus ette nähti, on huvitav ära märkida oreli mängimise keeldu – kirikutega enamasti lahutamatult seotud orelit peab birgitiinide kloostrites asendama laul. Mitmed reeglid kehtestati ka kloostri ehitusele. Kloostrite rajamisel tuli kasutada üksnes looduslikke materjale, kloostri seintel, akendel ja ustel ei tohtinud olla kunstipäraseid skulptuure ja aknaklaasid ei tohtinud olla värvilised.

Elisabeth Hesselblad ja ordu uue haru sünd

Birgitiini ordu ajaloos on erakordselt oluline koht veel ühel rootslannal, kelle sihikindlad ja kaua kestnud püüdlused andsid möödunud sajandil birgitiinidele tagasi nende ajaloolise kloostrihoone, Birgitta maja Roomas ja avasid tee uute kloostrite rajamisele nii Euroopas kui mujalgi.

Elisabeth Hesselblad (1870-1957) sündis Rootsis, kuid rändas töö otsinguil USA-sse. Vahetult enne USA-st Euroopasse naasmist ühines ta katoliku kirikuga, enne seda oli ta luterlane. 1904. aastal sõitis Elisabeth Hesselblad USA-st Rooma, asutades seal 1911. aastal vaimuliku õeskonna, mis tugines Püha Birgitta reeglitele, kuid seadis ka uusi eesmärke. Elisabeth Hesselbladi missiooniks oli juhendada õdesid nii, et nende tegevus toetuks tänapäeva vajadustele, sotsiaalsele ja oikumeenilisele teenimisele.

1911. aastal saabusid Elisabethi juurde esimesed kolm nunnakandidaati ja 1920. aastal sai tolleks ajaks juba üheksa aastat tegutsenud uus vaimulik õeskond ka kirikult kinnituse. Esimene klooster asutati püha Birgitta sünnimaal Rootsis, Djursholmis aastal 1923, kuigi toona veel puhkekodu nime all. Alles aastal 1931 täitus ka Elisabeth Hesselbladi kauaegne unistus ja birgitiinid said Rooma südalinnas Piazza Farnesel tagasi maja, kus oli elanud ja surnud ordu asutaja Püha Birgitta.

1942 sai Ema Elisabeth loa nimetada oma liikumine Pühima Päästja ordu uueks haruks.

Pühima Lunastaja Ordu ehk birgitiinide ordu koosneb tänapäeval kolmest harust:

Alates keskajast järjepidevalt püsinud haru kloostrid Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal;
17. sajandil asutatud Hispaania haru kloostrid, ühes tütarlastekloostriga Mehhikos 18. ja 19. sajandist;
Rootsi haru, mille asutas Ema Elisabeth Hesselblad ja mille emaklooster on Birgitta maja Roomas. Selle haru alla kuulub ka Pirita klooster, lisaks mitmed kloostrid Itaalias, Rootsis, Taanis, Norras, Soomes, Inglismaal, Palestiinas, Indias, Sveitsis, Kuubal, Indoneesias ja USA-s.

Birgitiinide ordu eesotsas on Ema M. Tekla Famiglietti, kes kinnitati sellesse ametisse 1979. aastal.

Püha Birgittast lähemalt ja Pühima Lunastaja Ordust veebilehel: http://www.brigidine.org

Allikas: Pirita klooster, www.piritaklooster.ee

Social button for Joomla