Katoliku Kirik Eestis



22. mai - Cascia püha Rita, orduõde

RitaPüha Rita Casciast, sündinud Margherita Lotti (1381-1457) oli Itaalia nunn ja pühak Katoliku Kirikus. Ta abiellus noorelt ja abielu kestis kaheksateist aastat, kandes endas kristliku abielu, naise ning ema kohustusi, ning andes edasi tõelist emalikku pühendumist oma perekonnale, kus tihti aga püha Rital tuli vastupidise kohtlemisega arvestada lähtudes oma abikaasa raskest iseloomust. Peale 18 aastat abielu, kui ühel päeval mõrvati tema abikaasa, liitus püha Rita augustiinlaste naisorduga. Kloostris elas püha Rita väga kuulekalt ja pühendunult ning tihti tema lihasuretamised viisid üleloomulike kogemusteni. Temale on osaks saanud mitmed ilmutused läbi tema pühendumise Kristuse kannatustele.

Tuntuimaks märgiks, isegi stigmaks nimetatuna, on osutatatud vere märki tema laubal, sest teadaolevalt tema laubast hakkas ühel päeval verd tulema. Seda tunnustati kui märk Kristuse okaskrooni verest. Nii kujutatakse püha Ritat Casciast selle mainitud vere märgi läbi Kirikus ning tihti kunstis on kujutatud püha Rita atribuutideks rist ja roosid.

Püha Ritale poole palvetatakse võimatutest olukordadest pääsemise eest. Samuti abielus ettejuhtuvate probleemidele lahenduse leidmiseks ning laste kasvatamise raskuste ja perekonda tulnud haigustele leevenduse saamiseks palvetatakse püha Rita eeskostel.

Järgnevalt katkendeid püha Ritast raamatust "Iga teekond saab alguse sùdamest" (K.Kaaber).

22. mail, kui seletamatu hulk roosiõisi, millega inimesed kirikust välja tulevad, äratab su uudishimu. Miks need roosid? Miks just täna? Milline on nende tähendus? Milline on nende lugu? Küsimused, millele vastuseid otsides avaneb järjekordne maailm ja viib sind kättpidi erakordse naiseni, suure müstikuni, kes sündis nimega Margherita Lotti ja kes õnneks siiamaani tuletab meelde, et „võimatu" on ainus mõistlik elamise viis.

/.../

Rita ei olnud nõrk naine, kes oma mehe loomust vaikselt talus. Vastupidi, ta oli veendunud oma elunägemuse jõus ja selles, et vägivallast loobumine ning andestus, siiras andestus, oli ainus vahend, et teha lõpp kohalike aadliperede jõhkrale võimuvõitlusele. Vägivalda toitis hirm. Tungiv vajadus tappa vastane enne, kui tema sinult suutis elu võtta. Lõppkokkuvõttes oli ju see vaid täiesti endastmõistetav enesekaitse. Rita aga teadis, et tee inimliku elu võimalikkuseni käis läbi võimatu elluviimise. See ei heidutanud teda. Seda enam, et Rita ja Paolo vahel olid siiraimad tunded, mis sest, et tormilised.

/.../

Pärast seitsmekümnendat eluaastat hakkas Rita elusäde tasapisi tuhmuma. Ta ei söönud enam ega joonud. Range enesedistsipliiniga harjunud keha tundis valusid, aga tema vaimusilma ees olid teised horisondid.

Ühel jaanuaripäeval 1457. aastal oli Ritat vaatama tulnud üks sugulastest.
„Mida ma saaksin sinu jaoks teha," küsis ta haigelt naiselt, kelle kuulsus pühakuna oli juba kaugele levinud.
„Tahaksin ühte roosi ja paari viigimarja..."
Nähes külalise segadust, sest väljas sadas lund ja polnud kusagilt võtta ei roose ega viigimarju, kordas Rita oma palvet.
„Üks roos ja paar viigimarja... mu ilusast aiast."
Lihtsalt selleks, et Rita palvet mitte kuulda võtmata jätta, käis sugulane kohusetundest läbi Roccaporena aiast, midagi ootamata. Keset aeda sirgus aga ilus roosiõis, lumega kaetud, vastupidiselt igasugusele loogikale. Ja loomulikult kaks viigimarja...

Rita jättis selle maailma päikesetõusu ajal, 22. mail 1457. Üksteise järel hakkasid lööma kõik Cascia kirikukellad, aga kellamehi polnud kirikutornides. Cascialased kogunesid uudishimulikult tänavale ning said teada Rita lahkumisest. Kloostrisse tuli kokku suur rahvamurd, sest kõik tahtsid teda puudutada.

Stigma, mis enne Rita surma oli ootamatult hästi lõhnama hakanud, oli nüüd armistunud. Must mesilasparv olevat lennanud surnukeha ümber ning jäi pesitsema kloostrimüüri sisse, kus neid tänapäevalgi võib näha. Cascia puusepp Cicco Barbaro, kelle haigusest liikumatud käed ei võimaldanud tal enam tööd teha, olevat väljendanud võimatut soovi ise Ritale kirst ehitada. Pärast neid sõnu paranesid ta käed. See olevat olnud esimene ime, mis leidis aset pärast Rita surma. Võimatu aga oleks üles lugeda kõiki järgnevaid...

On imeline, et läbi mitmekümne põlvkonna on püsinud katkematu side selle tugeva tegudenaisega, kelle jaoks miski polnud võimatu. Santa Ritale püstitati 2010. aastal Santa Cruzis Brasiilias maailma kõrgeim katoliiklik mälestusmärk, mis ületab 18 meetri võrra ka Rio de Janeiro Kristuse kuulsa avatud kätega kuju kõrguse.

22. mail, Santa Rita päeval, tehakse tema auks protsessioone ning augustiini kirikud õnnistavad roose.

 

("Iga teekond saab alguse sùdamest" K.Kaaber )

Social button for Joomla