Katoliku Kirik Eestis



Paavst Franciscus Sillaehitaja*

bergoglio-papa-francesco-770x578Meie uus paavst Franciscus – ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio – tuli ilmale 17. XII 1936 Argentina pealinnas Buenos Aireses raudteetöölise pere esimese lapsena. Itaaliast sisse rännanud vanematele sündis veel neli last. 17-aastaselt otsustas ta vaimulikuks hakata, kuid lõpetas enne kutsekooli, kus ta keemikuks õppis, ja töötas lühikest aega õpitud erialal. Aastal 1958 astus ta jesuiitide ordusse, kus lõpetas esmalt ülikooli filosoofiakursuse (1963) ning õpetas siis ise kolm aastat kirjandust ja psühholoogiat. Teoloogiaõpingute ajal (1967-70) pühitseti ta preestriks. Aastal 1973, mil orduväljaõpe lõppes, andis ta nn lõplikud ordutõotused ning talle anti kaks tähtsat ülesannet: Argentiina jesuiitide provintsiaali kohustused, mida täitis aastani 1979, ja teoloogiaprofessori omad San Migueli Kolleegiumis (1980-86 fakulteedi rektorina). Aastal 1986 reisis ta doktoritöö kirjutamiseks Saksa-maale, kuid kutsuti ordu poolt enne selle lõpetamist tagasi Argentinasse, kus tegutses Córdoba jesuiitide kiriku vaimuliku juhendaja ja pihiisana.

 


Aastal 1992 nimetas paavst Johannes Paulus II ta Buenos Airese abipiiskopiks, kuus aastat hiljem peapiiskopiks, a. 2001 aga juba kardinaliks. 13. III 2013 valiti ta paavstiks ja võttis nimeks Franciscus. Selles ametis on ta esimene lõuna-ameeriklane ja esimene jesuiit. Noor vaimulik alustas õpinguid Argentinale ja kogu Ladina-Ameerikale keerulisel ajal, mil katoliku kirikul tuli põhimõttelisi seisukohti võtta (nt Ladina-Ameerika piiskoppide konverentsidel Medellínis 1968 ja Pueblas 1979), eelkõige uue teoloogilise suuna, nn vabastusteoloogia (hisp teología de liberación) asjus. See suund rõhutas kristlaste kohustust võitluses vaeste vabastamiseks vaesusest. Üks noore vaimuliku teoloogiaprofessoritest, keda ta väga kõrgelt hindas, oli Lucio Gera, kes kuulub vabastusteoloogia pioneeride hulka.


Hiljem, provintsiaali ametikohal, oli üheks peamiseks mureks – peale 227 jesuiidi üldtegevuse juhtimise, kes moodustasid ka ühiskondlikult õige kaaluka organisatsiooni – orduliikmete teoloogiline väljaõpe. Siis ja hiljem jäi ta seisukohaks: me peame vaeste poolel seisma, vajaduse korral ka võimukandjatele vastandudes. Vastandumised ei jäänud tulemata, tuues muuhulgas kaasa valitsusvõimude poolt levitatud laimu. Argentina (nagu ka muude Ladina-Ameerika maade) võimukandjate hulgas leidus arvukalt marksismi pooldajaid. Kui marksismiga hästi tuttav paavst Johannes Paulus II padre Jorge Maria esiteks Argentiina pealinna abi-, siis peapiiskopiks ja lõpuks ka kardinaliks nimetas, andis rahvasuu talle hoopis „vaeste kardinali" aunime. Ta ise on rõhutanud, et tahab olla sillaehitaja kõikide vahel.


Piiskopina sai temast 2,5 miljoni uskliku (Roomas oli neid sama palju) ülemkarjane, keda teenis üle 800 vaimuliku ligi 200 koguduses. Nii kogudused kui vaimulikud olid väga rahul peapiiskopiga, kelle telefonile võis igal ajal helistada. Olgugi et tal polnud ühtki teenijat (keetis enesele ise süüa, sõitis avalike liiklusvahenditega jne), sai ta oma ülesannetega hästi hakkama ja jõudis kõigis kogudustes käia. Samuti käis ta läbi teiste kirikute ja uskkondadega (ortodoksid, protestandid, juudid, islam jt), pälvides nende lugupidamise. Üks tema lähemaid sõpru oli kirjanik Jorge Luis Borges. Peapiiskopi ülesanded ei piirdunud kaugeltki pealinnaga: nt osales ta üldrelaatorina ülemaailmsel 10. piiskoppide sinodil (Rooma 2001) ja oli 2005-2011 Argentina piiskopikonverentsi eesistuja.


Dialoogivalmidusest hoolimata jäid tema suhted valitsusvõimudega pingelisteks kõigi nelja aastakümne jooksul, mil ta tähtsamail kiriklikel ametikohtadel teenis (1973-2013), sest ta ei taganenud kunagi kiriku traditsioonilistest seisukohtadest (nt kooli-usuõpetuse, eutanaasia, abordi, samasooliste abielu jne asjus) ning astus avalikult välja vaeste huvide kaitseks. Oma esimestes sõnavõttudes paavstina palus ja pakkus ta kõigi koostööd kõige loodu kaitsmisel.

 

Isa Vello Salo

 

* Pontifex (eesti k „sillaehitaja, teemeister“) oli nende Vana-Rooma preestrite ametinimetus, kes kuulusid Pontifekside Kolleegiumi (ld Collégium Pontíficum, mida juhtis „ülemteemeister“, Póntifex Máximus). Rooma kristlased võtsid selle nimetuse üle kreeka keelest pärit sõna piiskop (ἐπίσκοπος) sünonüümina; mõlemad on käibel tänapäevani (piiskopimissa on sama mis pontifikaalmissa). – Nimetust Pontifex Maximus hakkasid kristlased kasutama Rooma piiskopi kohta (it Sómmo Pontéfice) kreeka keelest tuletatud sõna paavst (kr πάππας, ld papa) kõrval.

Social button for Joomla