paavst 1210x236 px 2



4.1. Palve kristlikus elus

NELJAS OSA. KRISTLIK PALVE

ESIMENE LÕIK. PALVE KRISTLIKUS ELUS

2558. Suur on “usu saladus”. Kirik tunnistab seda apostellikus usutunnistuses (esimene osa) ja pühitseb sakramentide liturgias (teine osa), et kristlaste elu saaks Pühas Vaimus Jumal Isa auks Kristuse sarnaseks (kolmas osa). Kristlased peavad seda saladust uskuma, seda pühitsema ning elama elavas isiklikus suhtes elava ja tõelise Jumalaga. See suhe on palve.

Mis on palve?

„Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu“ (p. Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised märkmed, C 25r).

Palve kui Jumala and

2559. „Palve on hinge ülendamine Jumala poole või Jumalalt sobivate asjade palumine“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 3,2: PG 94,1089D). Millisest hoiakust lähtub meie kõne, kui me palvetame? Kas meie uhkuse ja isekuse kõrgustest või alandliku ja kahetseva südame „sügavusest“ (Ps 130:1)? Kes ennast alandab, seda ülendatakse (vrd Lk 18:9-14). Alandlikkus on palve põhialus, sest „me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). Et võtta vastu palve andi, peame olema alandliku meelega: inimene on Jumala ees kerjus (vrd p. Augustinus, Sermones, 56,6,9: PL 38,381). /2613, 2736/

2560. „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki“ (Jh 4:10). Palve ime saab ilmsiks just seal, kaevu ääres, kust inimesed vett toovad. Seal kohtub Kristus iga inimesega; Ta otsib meid enne, kui meie Teda otsime ning palub: „Anna mulle juua!“ Jeesusel on janu; Tema palve tuleb Jumala sügavusest, kes meie järgele igatseb. Kas me seda teame või mitte, palves kohtub Jumala janu meie januga. Jumal januneb selle järele, et meie Tema järele januneksime (vrd p. Augustinus, De diversis questionibus octoginta tribus, 64,4:PL 40,56).

2561. „Sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett“ (Jh 4:10). Meie palved on salapärasel viisil vastus – vastus elava Jumala kaebehüüule: „Mu rahvas ... minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“ (Jr 2:13). Palve on usu vastus teenimatule õndsustõotusele (vrd Jh 7:37-39; Js 12:3; 51:1), armastuse vastus ainusündinud Poja janule (vrd Jh 19:28; Sk 12:10; 13:1).

Palve kui leping

2562. Kust lähtub inimese palve? Sõltumatult sellest, millised on teod, liigutused ja sõnad, milles palve väljendub, palvetab alati kogu inimene. Kuid selleks, et tähistada paika, kust palve lähtub, räägib Pühakiri vahel hingest või vaimust, enamasti aga (rohkem kui tuhat korda) südamest. Süda palvetab. Kui süda on Jumalast kaugel, on palve mõttetu.

 

2563. Süda on kodu, kus ma olen ja milles ma elan (semiitlikus või piibellikus kõnepruugis: kuhu ma “laskun”). See on meie varjatud kese, mida ei suuda haarata ei meie mõistus ega teised inimesed. Üksnes Jumala Vaim suudab seda uurida ja seda lõpuni tunda. Meie sügavaimate püüdluste puhul on süda otsustamise paik. Ta on tõe paik, kus me valime elu ja surma vahel. Ta on kohtumispaik, kuna Jumala näo järgi looduna elame me suhtlemises. Süda on lepingu paik. /368, 2699, 1696/

 

2564. Kristlik palve on lepinguline suhe Kristuses Jumala ja inimese vahel. See on nii Jumala kui ka inimese tegu. Ta lähtub nii Pühast Vaimust kui ka meist. Ühendatuna inimeseks saanud Jumala Poja inimliku tahtega on ta täielikult suunatud Isale.

Palve kui osadus

2565. Uues Lepingus on palvetamine Jumala laste elav suhtlemine oma lõpmatult hea Isaga, Tema Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga. Jumalariigi arm on „kogu pühima Kolmainsuse ühinemine kogu [inimese] vaimuga“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes, 16,9: PG 35,954C). Palveelu seisneb seega selles, et me püsime alati kolmekordselt püha Jumala ligiolus ning osaduses Temaga. See eluosadus on võimalik alati, kuna me oleme ristimise läbi saanud üheks Kristusega (vrd Rm 6:5). Palve on kristlik sedavõrd, kuivõrd ta on osadus Kristusega ning hõlmab tervet Kirikut, Kristuse Ihu. Ta on kõikehõlmav nagu Kristuse armastus (vrd Ef 3:18-21). /260, 792/