paavst 1210x236 px 2



3.2.1. Armasta Issandat, oma Jumalat ...

TEINE LÕIK. KÜMME KÄSKU

“Õpetaja, mis head ma peaksin tegema…?”

2052. Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu? Rikkale noormehele, kes esitab selle küsimuse, vastab Jeesus seeläbi, et pöörab ta tähelepanu esmalt hädavajadusele tunnistada Jumalat ainsa heana”, ainsa täiusliku hüvena ja kõige hüve esmaallikana. Seejärel ütleb Ta noormehele: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ Ning Ta esitab küsimuse esitajale ligimesearmastust puudutavad käsud: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust,  austa oma isa ja ema.“ Ning lõpetuseks võtab Jeesus need käsud kokku positiivsel viisil: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“(Mt 19:16-19). /1858/

2053. Sellele esimesele vastusele lisatakse veel teine: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mt 19:21). See ei tühista esimest vastust. Kristuse järgimise juurde kuulub käskude järgimine. Nad ei ole tühistatud (vt Mt 5:17), vaid kristlast kutsutakse üles neid leidma oma Õpetaja isikus, kes on nende täiuslik täitja. Jeesuse ülekutse küsijale, et ta Õpetaja kuuleka jüngrina järgiks Teda käske täites, seondub sünoptilistes evangeeliumides üleskutsetega vaesusele ja karskusele (vrd Mt 19:6-12.21.23-29). Evangeelseid nõuandeid ei saa käskudest lahutada. /1968, 1973/

2054. Jeesus võttis kümme käsku üle, kuid Ta ilmutas ka nende kaudu mõjuva Vaimu väe. Ta jutlustab õiglust, mis „on märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma“ (Mt 5:20), nii nagu ka paganate oma (vrd Mt 5:46-47). Ta toob kõik käskude nõuded: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa… Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale
vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:21-22). /181/

2055. Kui Talle esitati küsimus: „Milline käsk Seaduses on suurim?“ (Mt 22:36), vastab Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!  See ongi suurim ja esimene käsk.  Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu
iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:37-40; vrd 5 Ms 6:5; 3 Ms 19:18). Dekaloogi tuleb seletada nende kahe ja samas üheainsa armastuse käsu valguses: /129/

Käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine“(Rm 13:9-10).

Dekaloog Pühakirjas

2056. “Dekaloog” tähendab sõna-sõnalt “kümme sõna” (2 Ms 34:28; 5 Ms 4:13). Need “kümme sõna” ilmutas Jumal oma rahvale pühal Siinai mäel. Erinevalt teistest Moosese kirja pandud käskudest (vrd 5 Ms 31:9.24) kirjutas need “Jumala sõrm” (2 Ms 31:18; vrd 5 Ms 5:22). Seetõttu on nad Jumala sõna erilises mõttes. Nad edastatakse pärimuslikult Teises (vrd 2 Ms 20:1-17) ja Viiendas Moosese (vrd 5 Ms 5:6-22) raamatus. Juba Vana Testamendi pühad raamatud viitavad “kümnele sõnale” (vrd nt Hs 4:2; Jr 7:9; Hs 18:5-9), kuid alles Uues Lepingus avaneb Jeesuses Kristuses nende sügavam mõte. /62, 700/

2057. Dekaloogi tuleb eelkõige mõista seoses Egiptusest väljarändamisega – Vana Testamendi keskmes seisva Jumala suure vabastamisteoga. Need “kümme sõna”, olgu nad siis sõnastatud negatiivselt, keeldudena või positiivselt, käskudena (nagu „Austa oma isa ja ema!“) näitavad tingimusi patuorjusest vabaks eluks. Dekaloog on elu tee: /2084/

Ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies tema teedel ja pidades tema käske, määrusi ja seadlusi, et sa võiksid elada ja paljuneda“ (5 Ms 30:16).

See dekaloogi vabastav jõud saab ilmseks näiteks sabati puhkuse käsus, mis kehtib ka võõraste ja orjade kohta: /2170/

„Pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega“ (5 Ms 5:15).

2058. “Kümnes sõnas” võetakse kokku ja kuulutatakse välja Jumala seadus: „Need sõnad rääkis Issand mäe peal valju häälega tervele teie kogudusele tule, pilve ja pimeduse seest ega lisanud midagi juurde. Ja ta kirjutas need kahele kivilauale ning andis need minule“ (5 Ms 5:22). Seepärast nimetatakse neid kahte lauda “tunnistuseks” (2 Ms 25:16). Nad sisaldavad Jumala ja Tema rahva vahelise lepingu tingimusi. Neid “tunnistuslaudu” (vrd 2 Ms 31:18; 32:15; 34:29) tuleb hoida “laekas” (2 Ms 25:16; 40:1-3). /1962/

2059. “Kümme sõna” lausub Jumal teofaania raames – „Palgest palgesse rääkis Issand teiega mäel tule keskelt“ (5 Ms 5:4). “Kümme sõna” on osa Jumala enese ja Tema auhiilguse ilmutusest. Käskudes, mida Ta annab, kingib Jumal iseenese ja oma püha tahte. Andes teada oma tahtmise, ilmutab Jumal ennast oma rahvale. /707, 2823/

2060. Käskude ja seaduste and on osa Lepingust, mille Jumal oma rahvaga sõlmis. Vastavalt Teisele Moosese raamatule toimub “kümne sõna” ilmutamine Lepingu ettekuulutamise (vrd 2 Ms 19) ja Lepingu sõlmimise (vrd 2 Ms 24) vahel, pärast seda, kui rahvas oli tõotanud: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!“ (2 Ms 24:7). Dekaloog antakse edasi alles siis, kui eelnevalt oli meelde tuletatud Lepingut: „Issand, meie Jumal, sõlmis meiega Hoorebil lepingu“ (5 Ms 5:2). /62/

2061. Käsud saavad oma täie tähenduse Lepingu raames. Vastavalt Pühakirjale saab inimese moraalne tegutsemine oma mõtte Lepingu raames ja Lepingu läbi. Esimene “kümnest sõnast” tuletab meelde, et Jumal on oma rahvast esimesena armastanud:

„Kuna pattude eest karistust kandes on inimene sattunud vabaduse paradiisist selle maailma orjuse alla, räägib ka dekaloogi esimene käsk, Jumala käskude esimene sõna, vabadusest: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“ (2 Ms 20:2; 5 Ms 5:6)“ (Origenes, hom. in Ex. 8, 1). /2086/

2062. Tegelikud käsud järgnevad alles teisena. Nad kõnelevad sellest, mida tuleb teha Lepinguga seatud Jumalale kuulumise alusel. Kõlbeline eluviis on vastuseks Issanda armastavale algatusele. See on Jumala tunnustamine, lugupidamisavaldus ja tänuavaldus. See on kaastöö plaanis, mida Jumal ajaloos teostab. /142, 2002/

2063. Lepingust ja dialoogist inimese ja Jumala vahel annab tunnistust ka asjaolu, et Jumal seadusandjana kõneleb alati esimeses isikus („Mina olen Issand…“ ) ning pöördub sealjuures alati üksikisiku poole („Sina...“). Kõikides Jumal käskudes tähistab saajat ainsuses olev isikuline asesõna. Sellal kui Jumal annab oma tahtmisest teada tervele rahvale, teeb Ta selle teatavaks igale üksikule inimesele: /878/

Issand „kirjutas ette armastuse Jumala vastu ja nõudis õiglust kaasinimese suhtes, et inimene oleks õiglane ning Jumala-vääriline. Dekaloogi kaudu valmistas Ta teda ette sõpruseks Temaga ja üksmeeleks kaasinimestega… Dekaloogi sõnad … kehtivad ka meie (kristlaste) suhtes, sest (Issanda) saabumisel neid täideti ja täiendati, kuid ei kaotatud“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,16,3-4).

Dekaloog Kiriku Pärimuses

2064. Ustavana Pühakirjale ja järgides Jeesuse eeskuju on Kiriku Pärimus dekaloogile alati olulist tähtsust omistanud.

2065. Alates pühast Augustinusest on kümnel käsul alati olnud oluline koht ristimise taotlejate ja kristlaste ettevalmistamisel. XVI sajandil tekkis tava dekaloogi käske esitada positiivses sõnastuses ja kergesti mällu jäävas luulevormis. See tava püsib osaliselt veel tänagi. Kiriku katekismused esitasid kristlikku kõlblusõpetust sageli kümne käsu alusel.

2066. Ajaloo vältel on käske mitmeti jaotatud ja nummerdatud. Käesolev katekismus järgib püha Augustinuse tehtud jaotust, mis on katoliku Kirikus saanud traditsiooniks. Seda jaotust järgib ka luterlik usutunnistus. Kreeka kirikuisadel on veidi teistsugune jaotus, mida kasutatakse ortodokssetes kirikutes ja reformeeritud usutunnistustes.

2067. Kümme käsku esitavad Jumala ning ligimese armastamise nõude. Esimesed kolm käsku puudutavad eelkõige Jumala armastamist, seitse järgmist on suunatud ligimese armastamisele. /1853/

„Nagu armastus hõlmab kahte käsku, mille kohta Issand ütleb, et neis on koos kogu Seadus ja prohvetid … nii on kümme käsku jaotatud kahele tahvlile. Kolm neist olid kirjutatud ühele, seitse teisele tahvlile“ (p. Augustinus, Sermones, 33,2,2: PL 38,208).

2068. Tridenti Kirikukogu õpetab, et kümme käsku on kristlastele kohustuslikud ning et ka õigeksmõistetud inimene peab neid järgima (vrd DS 1569-1570). Vatikani II Kirikukogu kinnitab: „Piiskopid saavad apostlite järeltulijatena Issandalt ... läkituse õpetada kõiki rahvaid ja kuulutada Evangeeliumi kogu loodule, et kõik inimesed usu, ristimise ja käskude täimise kaudu õndsuse saavutaksid“ (LG 24). /1993, 888/

Dekaloogi ühtsus

2069. Dekaloog kujutab endast jagamatut tervikut. Iga tema “sõna” viitab kõigile teistele; nad tingivad üksteist. Mõlemad tahvlid selgitavad teineteist: nad moodustavad terviku. Kes astub üle ühest käsust, rikub kogu Seadust (vrd Jk 2:10-11). Ei saa austada kaasinimest, ülistamata tema Loojat, Jumalat. Ei saa kummardada Jumalat, armastamata inimesi, Tema loodut. Dekaloog ühendab tervikuks inimese Jumalast sõltuva religioosse ning ühiskondliku elu. /2534/

Dekaloog ja loomuseadus

2070. Kümme käsku on osa Jumala Ilmutusest. Samal ajal õpetavad nad meile inimese tõelist loomust. Nad tõstavad esile tema põhilised kohustused ja seega kaudselt ka põhilised inimisiku loomusele omased õigused. Dekaloog kujutab endast loomuseaduse suurejoonelist väljendust: /1955/

„Algusest peale juurutas Jumal loomulikud käsud inimeste südamesse. Ta leppis esialgu nende meenutamisega. See oli dekaloog“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,5,1).

2071. Kuigi dekaloogi käsud on juba mõistusele tunnetatavad, need ka ilmutati. Patune inimkond vajas seda ilmutust, et saavutada loomuseaduse nõudmiste täielikku ja kindlat tunnetust: /1960/

„Patuseisundis oli dekaloogi käskude täielik seletus muutunud hädavajalikuks, kuna mõistuse valgus oli hägustunud ning tahe teelt kõrvale kaldunud“ (p. Bonaventura, In libros sententiarum, 4,37,1,3).

Me tunneme Jumala käske jumaliku Jumala Ilmutuse kaudu, mida meile Kirik kuulutab, ning südametunnistuse hääle vahendusel. /1777/

Dekaloogi siduvus

2072. Kuna kümme käsku väljendavad inimese põhikohustusi Jumala ja kaasinimese suhtes, avaldavad nad oma loomuse kohaselt kaalukaid kohustusi. Nad on oma loomuselt muutumatud ja kehtivad alati ja kõikjal. Keegi ei saa nendest vabastada. Jumal on kümme käsku vajutanud inimeste südamesse. /1858, 1958/

2073. Kuulekuse kohustus käskude vastu hõlmab ka kohustusi, mis oma ainelt on vähem kaalukad. Nii näiteks keelab viies käsk üksteist sõnadega solvata, kuid raske patt võib see olla ainult lähemate asjaolude või solvaja taotluse tõttu.

“Minust lahus ei suuda te midagi teha”

2074. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). Vili, millest siin räägitakse, on Kristusega ühendatud elu viljakas pühadus. Kui me usume Jeesusesse Kristusesse, osaleme Tema müsteeriumides ning peame Tema käske, siis armastab Lunastaja ise meis oma Isa ja oma vendi, meie Isa ning meie vendi. Püha Vaimu armu läbi saab Tema isik elavaks seesmiseks juhtnööriks meie tegutsemisele. „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12). /2732, 521/

LÜHITEKSTID

2075. “Mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ (Mt. 16-17)

2076. Oma tegevuse ja jutluse läbi tunnistas Jeesus dekaloogi jäävat kehtivust.

2077. Dekaloogi and anti Lepingu raamides, mille Jumal oli sõlminud oma rahvaga. Jumala käsud saavad oma tõelise mõtte selle Lepingu raames ja tema läbi.

2078. Ustavana Pühakirjale ja järgides Jeesuse eeskuju, on Kiriku Pärimus andnud dekaloogile olulise ja põhjapaneva tähtsuse.

2079. Dekaloog kujutab endast orgaanilist tervikut: iga “sõna” ehk käsk viitab tervikule. Kes ühest käsust üle astub, rikub tervet Seadust (vrd Jk 2:10-11).

2080. Dekaloog väljendab suurejoonelisel viisil loomuseadust. Me tunneme teda Jumala Ilmutuse vahendusel ja inimliku mõistuse abil.

2081. Kümme käsku väljendavad oma olemuse tõttu kaalukaid kohustusi. Kuulekus nende käskude vastu hõlmab aga ka sisult vähem kaalukaid kohustusi.

2082. Mida Jumal käsib, selle täitmise teeb Ta võimalikuks oma armu läbi.

Esimene peatükk. ARMASTA ISSANDAT, OMA JUMALAT, KOGU OMA SÜDAMEGA, KOGU OMA HINGEGA JA KOGU OMA MÕISTUSEGA

2083. Jeesus võttis inimese kohustused Jumala vastu kokku järgnevalt: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“ (Mt 22:37; vrd Lk 10:27 – „…kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega“). See käsk on piduliku üleskutse otsene vastukaja: „Kuula, Iisrael! Issand, meie Jumal, Issand on ainus“ (5 Ms 6:4). /367/

Jumal on meid esimesena armastanud. Seda ainsa Jumala armastust meenutab meile esimene “kümnest sõnast”. Sellele järgnevad käsud seevastu selgitavad seda armastavat vastust, mille inimene oma Jumalale andma peab. /199/