Katoliku Kirik Eestis



3.1.1. Inimese väärikus

KOLMAS OSA. ELU KRISTUSES

Sissejuhatus. Kristlane, tunneta oma väärikust

1691.   „Kristlane, tunneta oma väärikust! Sa osaled jumalikus loomuses, ära naase oma kunagise mandunud eluviisi viletsusse ning ära ela allpool oma väärikust. Mõtle, millise Pea juurde sa kuulud ning millise Ihu liige sa oled! Mõtle sellele, et sa oled pimeduse võimu alt välja rebitud ning vastu võetud Jumala valgusesse ja kuningriiki“ (p. Leo Suur, Sermones, 21, 2-3: PL 54,192A). /790/

1692.   Usutunnistus tunnistab, kui suured on annid, mida Jumal oma loomistöös ning veel enam lunastamises ja õndsaks tegemises inimesele kinkis. Mida usk tunnistab, seda edastavad sakramendid. Ristimise kui uuestisündimise sakramendi läbi on kristlased saanud “Jumala lasteks” (Jh 1:12; 1 Jh 3:1) ja “jumaliku loomuse osaliseks” (2 Pt 1:4). Olles usus oma uuest väärikusest teadlikud, peavad kristlased edaspidi elama „Kristuse Evangeeliumi vääriliselt“ (Fl 1:27). Nad saavad selleks võime Kristuse armu ja Püha Vaimu andide läbi, mis neile sakramentide ja palve kaudu antakse.

Elu Kolmainu Jumalast

1693.   Kristus Jeesus tegi alati seda, mis meeldis Isale (vrd Jh 8:29). Ta elas Temaga alati täiuslikus osaduses. Ka Tema jüngrid on kutsutud elama Isa palge ees, „kes näeb varjatutki“ (Mt 6:6), et nad saaksid täiuslikeks, nagu „taevane Isa on täiuslik“ (vrd Mt 5:47).

1694.   Kristlased, ristimise kaudu Kristusesse liidetud (vrd Rm 6:5), on „surnud patule, aga elavad Jumalale Kristuses Jeesuses“ (vrd Rm 6:11), saades nõnda osa Ülestõusnu elust (vrd Kl 2:12). Kristust järgides ning Temaga ühtsuses (vrd Jh 15:5) on kristlased suutelised Jumalat jäljendama „nagu tema armastatud lapsed“ (vrd Ef 5:1) ning käima armastuse teed. Nad püüavad oma mõtetes, kõnedes ja tegudes omandada sellist meelsust, mis on Kristuses Jeesuses (vrd Fl 2:5) ning toimida Tema eeskujul (vrd Jh 13:12-16). /1267/

1695.   „Te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11), “pühitsetud Kristuses Jeesuses” ja “kutsutud pühad” (vrd 1 Kr 1:2). Sellistena on kristlased saanud “Püha Vaimu templiks” (vrd 1 Kr 6:19). Poja Vaim õpetab neid Isa poole palvetama (vrd Gl 4:6). Kuna Temast on saanud nende õpetaja, ärgitab Ta neid tegutsema (vrd Gl 5:25), et nad kannaksid ning tooksid tegusa armastuse läbi esile “Vaimu vilju” (vrd Gl 5:22). Püha Vaim ravib patu haavad ja teeb “uueks” meie “mõttelaadi” (vrd Ef 4:23). Ta valgustab ning kinnitab meid, et me elaksime “nagu valguse lapsed … igasuguses headuses, õigluses ja tões” (Ef 5:8-9).

Kaks teed

1696.   Kristuse tee viib “elule”, vastupidine tee viib aga “hukatusse” (Mt 7:13-14; vrd 5 Ms 30:15-20). Evangeeliumi mõistujutul kahest teest on Kiriku katehheesis kindel koht. See näitab, kui oluline on kõlbeline otsustus meie õndsusele. „On kaks teed, üks elu ja üks surma tee. Mõlema vahel on suur erinevus“ (Didache, 1, 1). /1970/

 

Kristliku elu katehhees

 

1697.   Katehhees peab ühemõtteliselt esile tooma, millist rõõmu võib Kristuse teel leida ja milliseid nõudeid see esitab (vrd CT 29). Katehhees elust “uue inimesena” Kristuses (Rm 6:4) peab sisaldama:

- katehheesi Pühast Vaimust. Tema on meile Kristust järgiva väärika elu seesmine õpetaja, armastav külaline ja sõber, kes seda elu sisendab, juhatab, puhastab ja tugevdab. /737-741/

- katehheesi armust, sest armu läbi oleme me päästetud ning ainult armu läbi võivad meie teod kanda igavese elu vilju. /1987-1995/

- katehheesi õndsakskiitmistest, sest need on Kristuse tee kokkuvõte, ainus rada igavesele õnnele, mida inimese süda igatseb. /1716-1719/

- katehheesi patust ja andestamisest. Kui inimene ei taju, et ta on patune, ei saa ta tunda tõde enda kohta, mis on õige tegutsemise eelduseks. Ilma andestuse kingituseta aga ei suudaks inimene seda tõde eales taluda. /1846-1848/

- katehheesi inimlikest voorustest, mis võimaldab haarata hea poole kaldumise ilu ja ihaldusväärsust. /1803-1811/

- katehheesi kristlikest voorustest, usust, lootusest ja armastusest, mis võtab avali südamega eeskuju pühakutest. /1812-1829/

- katehheesi kahekordse armastuse käsust, mida arendab Dekaloog /2067/

- kiriklikku katehheesi, sest kristlik elu saab kasvada, areneda ja ennast jagada ainult mitmekesises “vaimulike varade” vahetuses ning “pühade osaduses”. /946-953/

 

1698.   Selle katehheesi algus- ja lõpp-punkt on Kristus ise, kes on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kui me usus Kristusele vaatame, tohime loota, et Ta täidab meile antud tõotused. Ning kui me Teda armastame nii, nagu Tema on meid armastanud, tegutseme oma väärikusele vastavalt. /426/

„Ma palun sind, mõtle sellele, et meie Issand Jeesus Kristus on tõepoolest sinu Pea ning et sina oled üks Tema liikmetest. Kristus on sinu jaoks seda, mida tähendab pea kõigile liikmetele. Kõik, mis kuulub Talle, on ka sinu oma: vaim, süda, ihu, hing ja kogu võimekus. Sul tuleb neid tarvitada, nagu kuuluksid need sinule, et teenida Jumalat, Teda kiita, armastada ja ülistada. Sina aga kuulud Kristusele, nii nagu iga liige kuulub pea juurde. Seepärast soovib Ta kasutada kõiki sinu võimeid nagu Tema enda omasid, et teenida Isa ning Teda ülistada“ (p. Johannes Eudes, Tractatus de admirabili corde Jesu, 1,5).

„Jah, mulle on elamine Kristus“ (Fl 1:21).

ESIMENE LÕIK. INIMESE KUTSUMUS - ELU PÜHAS VAIMUS

1699.   Elu Pühas Vaimus viib inimese kutsumuse täiusele (esimene peatükk). See koosneb armastusest Jumala vastu ja ühtekuuluvusest ligimestega (teine peatükk). Elu Pühas Vaimus kingitakse armust meie õndsuseks (kolmas peatükk).

Esimene peatükk. INIMESE VÄÄRIKUS

1700.   Inimisiku väärikus põhineb tema loomises Jumala näo järgi ja Temaga sarnasuses (artikkel 1), see jõuab täiusele tema kutsumuses õndsusele (artikkel 2). Inimese ülesandeks on vabaduses selle täiuse poole püüelda (artikkel 3). Teadliku tegutsemise kaudu (artikkel 4) suundub inimene Jumala tõotatud ja omaenese südametunnistuses tunnustatud hüve poole või astub sellele vastu (artikkel 5). Inimene kujundab ennast ise ja mõjutab oma sisemist kasvamist; ta teeb kogu oma tunde- ja vaimuelu selle kasvamise objektiks (artikkel 6). Armu toel kasvab ta voorustes (artikkel 7), väldib pattu, ja kui ta siiski patustab, annab ta end kadunud poja kombel (vrd Lk 15:11-31) taevase Isa armu hoolde (artikkel 8). Sel moel jõuab ta täiusliku armastuseni. /356, 1439/