Katoliku Kirik Eestis



2.2.2. Tervendussakramendid

4. artikkel. MEELEPARANDUSE JA LEPITAMISE SAKRAMENT

1422. “Need, kes võtavad vastu meeleparanduse sakramendi, saavad Jumala halastuselt Tema solvamise eest andestuse ning samas lepitatakse nad Kirikuga, keda nad oma patustamisega on haavanud, kes aga oma armastuse, eeskuju ja palve läbi on nende patust pöördumises kaastegev” (LG 11). /980/

I. Kuidas nimetatakse seda sakramenti?

1423. Seda nimetatakse pöördumise sakramendiks, kuna ta teostab sakramentaalsel viisil pöördumise, milleks Jeesus üles kutsub (vrd Mk 1:5), avab tee naasmiseks Isa juurde (vrd Lk 15:18), kellest inimene oli patu läbi lahutatud. /1989/

Seda nimetatakse patukahetsuse sakramendiks, kuna see näitab patusele kristlasele isikliku ja kirikliku tee pöördumisele, kahetsusele ning hüvitamisele. /1440/

1424. Seda nimetatakse pihisakramendiks, sest pattude ülestunnistamine preestri ees on selle sakramendi olemuslik element. See sakrament on “tunnistus” ka selles mõttes, et ülistatakse Jumala pühadust ning Tema halastust patuse inimese vastu. /1456/

            Seda nimetatakse andeksandmise sakramendiks, sest preestri antud sakramentaalse pattudest lahtimõistmise ehk absolutsiooni kaudu annab Jumal patustajale „andestuse ja rahu“ (patukahetsusriitus, absolutsioonivormel). /1449/

            Seda nimetatakse lepitamise sakramendiks, sest ta kingib patusele Jumala lepitava armastuse: „Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2 Kr 5:20). See, kes elab Jumala halastavas armastuses, on valmis vastama Issanda kutsele: „Mine lepi esmalt ära oma vennaga!“ (Mt 5:24). /1442/

II. Milleks pärast ristimist lepitamise sakrament?

 

1425.   Teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11). Tuleb endale teadvustada, kui suur on Jumala and, mis meile initsiatsiooni sakramentides kingiti, et taibata, kui väga need, kes on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), on kohustatud patu oma elust välistama. Ent apostel Johannes ütleb: „Kui me ütleme “Meil ei ole pattu!”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis“ (1 Jh 1:8). Issand ise õpetab meid palvetama: „Anna meile andeks meie patud!“ (Lk 11:4). Sealjuures seostas Ta vastastikuse süütegude andestamise selle andestusega, mille Jumal meie pattudele annab. /1263, 2838/

1426. Pöördumine Kristuse poole, taassünd ristimisest, Püha Vaimu annist, Kristuse Ihu ja Vere vastuvõtmine toiduna on meid teinud „pühaks ja laitmatuks tema palge ees“ (Ef 1:4) samal moel, nagu ka Kirik ise, Kristuse Mõrsja on „püha ja laitmatu“ (Ef 5:27). Kristlikus initsiatsioonis saadud uus elu pole aga kaotanud inimloomuse nõtrust ja viletsust ega kalduvust patule, niinimetatud “himu” (ld concupiscentia). Need jäävad ristitul alles, et ta nendega Kristuse armu abil kristlikus elus võitlema asuks (vrd DS 1515). See on võitlus ja pingutus pöördumiseks pühaduse ning igavese elu poole, milleks Issand meid pidevalt üles kutsub (vrd DS 1545, LG 40). /405, 978, 1264/

III. Ristitute pöördumine

1427. Jeesus kutsub pöördumisele. See kutse on Jumala kuningriigi kuulutamise olemuslik osa: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähdal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse“ (Mk 1:15). Kirik pöördub oma kuulutamises selle üleskutsega eelkõige nende poole, kes ei tunne veel Kristust ja Tema Evangeeliumi. Esmane ja põhjapanev pöördumine leiab aset eelkõige ristimises. Usuga Evangeeliumisse ning ristimise läbi (vrd Ap 2:38) öeldakse lahti kurjast ning saavutatakse õndsus, mis seisneb kõikide pattude andestamises ning uue elu kingis. /541, 1226/

1428. Kristuse kutse pöördumisele kõlab kristlase ka edaspidises elus. See teine pöördumine on jätkuv ülesanne tervele Kirikule, kes „hõlmab ... patuseid omaenese rüpes“ ja on seega „ühtaegu püha ja samas pidevalt puhastust vajav ja käib sel moel jäävalt patukahetsuse ja uuenemise teed“ (LG 8). Pingutus pöördumiseks pole üksnes inimlik tegu. See on Jumala armu tegu (vrd Jh 6:44; 12:32), mis juhib ja liigutab “murtud vaimu” (Ps 51:19) vastama armastusele, mis on halastaval Jumalal, kes on meid esimesena armastanud (vrd 2 Jh 4:10). /1036, 853, 1996/.

1429. Sellest annab tunnistust Peetruse pöördumine pärast oma Õpetaja kolmekordset mahasalgamist. Jeesuse lõpmatut halastust täis pilk kutsub esile kahetsuspisarad (vrd Lk 22:61) ning peale Issanda ülestõusmist annab Peetrus kolmekordse jaatava vastuse Jeesuse küsimusele, kas ta Teda armastab (vrd Jh 21:15-17). Teisel pöördumisel on ka ühiskondlik mõõde. See saab ilmsiks Jeesuse üleskutses, mis on suunatud tervele Kirikule: „Paranda meelt!“ (Ilm 2:5.16).

Püha Ambrosius räägib kahest pöördumise liigist Kirikus: „Kirikul on vesi ja pisarad: vesi ristimiseks ja pisarad patukahetsuseks“ (Epistulae, 41,12: PL 16,1116B).

IV. Sisemine meeleparandus

1430. Nii nagu juba prohvetite üleskutsed, ei ole ka Jeesuse üleskutse pöördumisele ja meeleparandusele suunatud esmalt välistele tegudele, “kotiriide ja tuha” kandmisele, paastumisele ja lihasuretamisele, vaid eelkõige südamepöördumisele, sisemisele meeleparandusele. Ilma selleta jäävad hüvitusteod viljatuteks ja ebasiirasteks. Sisemine pöördumine aga sunnib selleks, et selline hoiak saaks teoks nähtavates märkides, meeleparanduse märkides ja patukahetustegudes (vrd Jl 2:12-13; Js 1:15-17; Mt 6:1-6.16-18). /1098/

1431. Sisemine meeleparandus on terve elu radikaalne muutmine, kogu südamega Jumala poole pöördumine ja naasmine, patust loobumine, kurjast ärapööramine koos vastikustundega kurjade tegude vastu, mida me minevikus tegime. Samaaegselt toob see kaasa igatsuse ja otsustuse muuta oma eluviisi ning samal ajal lootuse Jumala halastusele ja usalduse Tema armu abile. Sellist südamepöördumist saadab tervendav valu ja kurbus, mida kirikuisad nimetasid hingevaluks (animi cruciatus) ja südame piinatuseks (compunctio cordis) (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1676-1678; Catechismus Romanus, 2,5,4). /1451, 368/

1432. Inimese süda on tuim ja kalestunud, seepärast tuleb Jumalal anda inimesele uus süda (vrd Hs 36:26-27). Pöördumine on eelkõige meid enda juurde naasta lubava Jumala armu and: „Too meid, Issand, tagasi enese poole, siis me pöördume“ (Nl 5:21). Jumal annab meile jõudu uueks alguseks. Kui meie süda avastab Jumala armastuse suuruse, hakkab ta patu vastu vastikust tundma ning on selle raskusest vapustatud. Ta hakkab kartma patu läbi Jumalat solvama ning Temast seeläbi lahus olema. Inimese süda pöördub, vaadates Selle poole, keda meie patt on haavanud (vrd Jh 19:37; Sk 12:10):

„Vaadakem ainiti Kristuse Verd ja tunnetagem, kui kallis ta on Jumalale, oma Isale, et meie päästmiseks välja valatud, tõi ta kogu maailmale meeleparanduse armu“ (Rooma p. Clemens, Epistula ad Corinthios, 7,4). /1989/

1433. Pärast Ülestõusmist paljastab Püha Vaim patuse maailma (vrd Jh 16:8), see tähendab Ta avalikustab, et maailm ei uskunud Seda, kelle Isa oli läkitanud. Sama Vaim, kes paljastab patu, on aga ka Lohutaja (vrd Jh 15:26), kes kingib inimese südamele kahetsuse ning pöördumise armu (vrd Ap 2:36-38; vrd Johannes Paulus II, apostellik ringkiri Dominum et Vivificantem, 27-48). /729, 682, 1848/

V. Meeleparanduse mitmesugused vormid kristlikus elus

 

1434. Kristlase sisemine meeleparandus võib väljenduda väga mitmel viisil. Kirikuisade kirjutised aseetavad erilise rõhu kolmele põhilisele vormile: paastule, palvele ja almusele (vrd Tb 12:8; Mt 6:1-18). Need väljendavad meeleparandust iseenese, Jumala ning kaasinimese suhtes. Peale põhjaliku puhastuse, mis saavutatakse ristimise või veretunnistuse läbi, nimetavad nad pattude andeksandmise vahenditena ka püüdlusi ligimestega leppimiseks, patukahetsuspisaraid, hoolitsust ligimese õndsuse eest (vrd Jk 5:20), pühakute eestpalvet ning tegusat ligimesearmastust – „sest armastus katab kinni pattude hulga“ (1 Pt 4:8). /1969/

1435. Igapäevases elus toimub pöördumine lepitavate tegude, vaeste eest hoolitsemise, õigluse ning õiguse kaitsmise (Am 5:24; Js 1:17), oma vigade tunnistamise, vennaliku korralekutsumise, oma eluviisi ülevaatamise, süümejuurdluse, vaimuliku juhtimise, kannatuste vastuvõtmise ja õigluse pärast tagakiusamistes vastupidavuse ilmutamise kaudu. Kindlaimaks teeks meeleparandusele on igapäevane risti enda peale võtmine ja Kristuse järgimine (vrd Lk 9:23).

1436. Euharistia ja meeleparandus. Igapäevane pöördumine ja meeleparandus leiavad oma lätte ning toiduse Euharistias, kuna selles kaasajastatakse Kristuse ohver, mis meid Jumalaga lepitas. Euharistia toidab ja turgutab neid, kes elavad Kristuse elu. See on „vasturavim, mille läbi meid igapäevaste pattude süüst vabastatakse ning surmapatu eest hoitakse“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1638). /1394, 1395/

1437. Pühakirja lugemine, Meie Isa palve ja tunnipalvete palvetamine, iga ausameelne Jumala austamise ja vagaduse tegu elustab meis pöördumise ja meeleparanduse vaimu ning aitab kaasa meie pattude andestamisele.

1438. Meeleparanduse päevad ja ajad (Suure Paastu aeg ja iga reede, meenutamaks Issanda surma) on kirikuaastas Kiriku meeleparanduselu vormivad ajad (vrd SC 109-110; CIC cann. 1249-1253; CCEO cann. 880-883). Need ajad on eriti sobilikud vaimulikeks harjutusteks, patukahetsusliturgiateks ja patukahetsuslikeks palverännakuteks, vabatahtlikuks loobumiseks näiteks paastu, almuste ja annetuste läbi ning kaasinimesega jagamise kaudu (karitatiivsed ja misjoniteod). /540, 2043/

1439. Pöördumise ja meeleparanduse teed kirjeldab Jeesus mõjuvalt mõistujutus “kadunud pojast”, mille keskpunktiks on “halastav isa” (Lk 15:11-24). Isakodunt lahkumise põhjuseks on näilise vabaduse ahvatlus. Sellele järgnevad viletsus ning sigade karjatamise alandus, millesse poeg langeb pärast seda, kui ta on oma päranduse ära raisanud. Hullemgi veel, tekib kiusatus end sigade söögiga toita. Poeg mõtiskleb kadunud heaolust ning otsustab end isa ees süüdi tunnistada. Teekond tagasi koju, isapoolne suuremeelne vastuvõtt, isa heameel – kõik need on pöördumise tunnusjooned. Kaunid rõivad, sõrmus ja pidusöök on sümboliteks puhtale, väärikale ning rõõmsale elule, mis on inimesel, kes on naasnud Jumala ja Tema perekonna, Kiriku rüppe. Üksnes Kristuse süda, mis tunneb Isa armastuse sügavust, suutis Tema halastuse lõpmatust sedavõrd lihtsalt ja kaunilt kirjeldada. /545, 478/

VI. Meeleparanduse ja lepitamise sakrament

1440. Patt on eelkõige Jumala solvamine ning lahkumine osadusest Temaga. Samas rikub see ka osadust Kirikuga. Seepärast toob pöördumine kaasa ühtaegu nii andestuse Jumalalt kui ka lepituse Kirikuga. Meeleparanduse ja lepitamise sakrament väljendab ja teostab seda liturgiliselt (LG 11). /1850/

Üksnes Jumal andestab patu

 

1441. Üksnes Jumal võib patte andeks anda (vrd Mk 2:7). Kuivõrd Jeesus on Jumala Poeg, ütleb Ta enda kohta, et „Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal“ (vrd Mk 2:10). Ta teeb seda jumalikku meelevallaga: „Sinu patud on sulle andeks antud!“ (Mk 2:5; Lk 7:48). Enamgi veel, oma jumaliku autoriteedi väel annab Ta selle meelevalla inimestele (vrd Jh 20:21-23), et need seda Tema nimel teostaksid. /270, 431, 589/

1442. Kristus tahtis, et Tema Kirik tervikuna oma palves, elus ja tegevuses oleks andestuse ning lepituse märgiks ja tööriistaks, kuivõrd Ta meid oma Vere hinnaga on omadeks teinud. Pattude andestamise meelevalla on Ta aga andnud apostellikule ametile, kelle kätesse on antud “lepitamise teenistus” (2 Kr 5:18). Apostlid läkitati “Kristuse asemikena”; nende kaudu manitseb ja palub Jumal ise: „Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2 Kr 5:20). /983/

Lepitus Kirikuga

 

1443. Avaliku elu ajal ei andestnud Jeesus mitte ainult patte, vaid Ta näitas ka selle andestamise mõjusid: Ta liitis need, kellele Ta patud oli andestanud, uuesti Jumala rahva osadusse, millest nad patu tõttu olid eemaldunud või isegi välja heidetud. Selle ilmseks märgiks on see, et Jeesus patused oma lauda kutsub ja isegi nende juures lauas istub – tegu, mis väljendab haaravaimal viisil Jumala andestust (vrd Lk 15) ning naasmist Jumala rahva rüppe (vrd Lk 19:9). /545/

1444. Kui Issand annab apostlitele meelevalla patte andeks anda, annab Ta neile ka autoriteedi patuseid Kirikuga lepitada. Seda apostlite ülesande kiriklikku aspekti väljendavad eelkõige Kristuse pidulikud sõnad Siimon Peetrusele: „Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas“ (Mt 16:19). „On kindel, et too sidumise ning lahtipäästmise amet, mis anti Peetrusele, anti ka oma Peaga seotud apostlite kolleegiumile (Mt 18:18; 28:16-20)“ (LG 22). /981/

 

1445. Sõnad sidumisest ja lahtipäästmisest tähendavad: selle, kelle te oma osadusest välja heidate, heidab ka Jumal endaga osadusest välja; kelle te taas endaga osadusse võtate, võtab ka Jumal taas endaga osadusse. Lepitamist Kirikuga ei saa lahutada lepitamisest Jumalaga. /553/

 

 

Andestamise sakrament

 

1446. Kristus seadis andestamise sakramendi kõikide oma Kiriku patuste liikmete tarvis, eelkõige nende jaoks, kes olid pärast ristimist raskesse pattu langenud ning sel moel ristimise armu kaotanud ja kiriklikku osadust haavanud. Neile annab meeleparanduse sakrament uue võimaluse pöördumiseks ning õigeksmõistmise armu taassaavutamiseks. Kirikuisad nimetavad seda sakramenti „teiseks päästesillaks pärast armu kaotamise laevahukku“ (Tertullianus, De paenitentia, 4,2; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1542). /979, 1856, 1990/

1447. Sajandite vältel on konkreetne vorm, millega Kirik seda Issandalt saadud meelevalda teostab, suuri muutusi läbi teinud. Esimestel sajanditel oli nende kristlaste lepitamine, kes pärast ristimist olid eriti raskelt patustanud (näiteks ebajumalate teenimise, mõrva või abielurikkumisega), seotud väga range distsipliiniga: patukahetsejad pidid enne lepituse saavutamist üles näitama sageli aastaid kestvat avalikku kahetsust oma pattude pärast. Selline “patukahetsejate seisus” (mis seondus ainult teatud raskete pattude toimepanemisega) oli mõnes regioonis lubatud vaid üks kord elus. Virgutatuna Ida munkluse traditsioonist, tõid Iiri misjonärid Euroopa mandrile “erapihi”, mis ei nõudnud enne Kirikuga lepitamist pikaajalist ja avalikku patukahetsustegude toimepanemist. Sellest ajast saab pihisakrament teoks diskreetsel viisil kahetseja ja preestri vahel. See uus praksis nägi ette pihi kordamise võimalust ning viis meeleparanduse sakramendi reeglipärasele vastuvõtmisele. See võimaldas nii raskete kui ka kergete pattude üheaegset andestamist. Põhimõtteliselt on tegemist sedalaadi pihtimise vormiga, mida Kirik seniajani kasutab.

1448. Vaatamata kõikidele muutustele, mida selle sakramendi pühitsemise kord sajandite vältel läbi tegi, on samane põhistruktuur äratuntav. See sisaldab kahte võrdselt olemuslikku elementi: ühelt poolt selle inimese tegevust, kes Püha Vaimu väel pöördub patu kahetsemise, ülestunnistamise ning hüvitamise läbi; teiselt poolt Jumala tegutsemist Kiriku teenistuse läbi. Kirik, kes oma piiskopi ja tema preestrite kaudu Jeesuse Kristuse nimel pattude andestamist kingib ning hüvitamise liigi ja viisi määrab, palvetab ühtaegu koos patustega ja parandab meelt koos nendega. Sel moel terveneb patune ning võetakse taas Kiriku osadusse.

 

1449. Ladina Kirikus tarvitatav absolutsioonivormel väljendab selle sakramendi olemuslikke elemente: halastuse Isa on igasuguse andestamise läte. Ta teeb patuste lepitamise teoks oma Poja paasa ning Püha Vaimu anni, palve ja Kiriku teenimise läbi: /1481, 234/

 

„Jumal, helduse Isa,

kes oma Poja surma ja ülestõusmise läbi

on maailma enesega lepitanud

ja kes valas välja Püha Vaimu pattude andesandmiseks,

osutagu sulle Kiriku teenistuse läbi heldust ja andku sulle rahu.

Ja mina annan sulle su üpatud andeks

Isa ja Poja ja † Püha Vaimu nimel.“

VII. Patukahetseja teod

1450. „Patukahetsus innustab patustajat kõike vabatahtlikult vastu võtma: tema südames on kahetsus ja vastikustunne tehtud pattude vastu, tema suul on ülestunnistus, tegutsemises täielik alandlikkus ja viljakas hüvitamine“ (Catechismus Romanus, 2,5,21; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1673).

Patukahetsus

 

1451. Kahetsus on patukahetseja aktide seas esikohal. See on „hingevalu ja vastikustunne tehtud pattude vastu koos otsusega edaspidi mitte enam patustada“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1676). /1431/

 

1452. Kui kahetsus tuleneb armastusest Jumala vastu, keda armastatakse üle kõige, nimetatakse seda “täiuslikuks” või “armastuse kahetsuseks” (contritio). Selline kahetsus kustutab kerged patud. See andestab ka surmapatud, kui sisaldab kindlat tahet niipea kui võimalik sakramentaalselt pihtida (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1677). /1822/

1453. Niinimetatud “ebatäiuslik kahetsus” (attritio) on samuti Jumala kink, Püha Vaimu sisendus. See kasvab välja mõtisklemisest patu vastikuse üle või hirmust igavese hukatuse või muude patust ähvardavate karistuste ees (kahetsus hirmust). Selline süümevapustus võib sisse juhatada sisemise arengu, mis Püha Vaimu kaastoimel võib sakramentaalse absolutsiooni kaudu täiusele jõuda. Ebatäiuslik kahetus üksi ei saa anda veel raskete pattude andestamist, valmistab aga patust ette selle saavutamiseks meeleparanduse sakramendi läbi (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1678, 1705).

1454. Meeleparanduse sakramendi vastuvõtmiseks tuleb ennast Jumala sõna valguses toimuva süümejuurdluse läbi ette valmistada. Sobivaid kõlblusviiteid leidub evangeeliumides ning apostlite kirjades, Mäejutluses ja apostlite manitsustes (vrd nt Rm 12-15; 1 Kr 12-13; Gl 5; Ef 4-6).

 

Pattude tunnistamine

 

1455. Juba puhtinimlikust vaatepunktist on pattude tunnistamine või pihtimine vabastava iseloomuga ning kergendab meie leppimist ligimestega. Ülestunnistuse kaudu vaatab inimene näkku tehtud pattudele, ta võtab endale vastutuse nende eest ning avab end selle kaudu taas Jumalale ja Kiriku osadusele, et sel moel võimaldada endale uut tulevikku. /1424, 1734/

1456. Pattude pihtimine preestri ees kujutab endast meeleparanduse sakramendi olemuslikku osa: „Pihil peab meeleparandaja tunnistama üles kõik surmapatud, mida ta endale peale hoolikat süümejuurdlust teadvustab ... isegi juhul, kui need on täiesti varjatud ning puudutavad ainult kahte viimast kümnest käsust (vrd 2 Ms 20:17; 5 Ms 5:21; Mt 5:28), sest vahel haavavad need hinge enam ning on ohtlikumad kui need, mida me oleme teinud avalikkuse ees“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1680). /1855/

„Kui kristlased püüavad üles tunnistada kõiki meeldetulevaid patte, teavad nad kõik kahtlemata, et nad esitavad need Jumala halastusele, et neile andestataks. Need aga, kes talitavad teisiti ja midagi teadlikult salgavad, ei anna preestri läbi toimivale Jumala halastusele midagi andestada. “Kui nimelt haige häbeneb arstile oma haavu näidata, ei saa arst ravida seda, mida ta ei tunne (p. Hieronymus, Commentarii in Ecclesiastem, 10,11: PL 23,1096)”“. (Tridenti Kirikukogu: DS 1680). /1505/

1457. Kiriku eeskirjad näevad ette, et iga mõistuse kasutamise ikka jõudnud kristlane on kohustatud kõiki teadvustatud raskeid patte vähemalt üks kord aastas pihtima (vrd CIC can. 989; DS 1683, 1708). Kes teab, et ta on tahtlikult surmapattu teinud, ei tohi isegi juhul, kui ta sügavalt kahetseb, Püha Armulauda vastu võtta enne, kui ta on saanud sakramentaalse absolutiooni (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1647, 1661), välja arvatud juhul, kui tal on Armulaua vastuvõtmiseks tõsine põhjus ja pihtimine ei ole võimalik (vrd CIC, can. 916; CCEO, can. 711). Lapsed peavad pihtima enne Armulauasakramendi esmakordset vastuvõtmist (vrd CIC, can. 914).   /2042, 1385/

1458. Igapäevaste vigade (kergete pattude) pihtimine ei ole rangelt võttes vajalik, ehkki Kirik soovitab seda tungivalt (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1680; CIC, can. 988, § 2). Meie kergete pattude reeglipärane pihtimine on abiks süüme kujundamisel, kurjade kalduvutega võitlemisel, end Kristusel tervendada laskmisel ning vaimulikus elus kasvamisel. Kui me pihisakramendis Jumala halastuse kinki sageli vastu võtame, muudab see meid sama halastajaks kui on Tema (vrd Lk 6:36). /1783/

 

„See, kes tunnistab oma patud, tegutseb juba koos Jumalaga. Jumal süüdistab sinu patte; kui ka sina end nendes süüdistad, ühined sa Jumalaga. Inimene ja patustaja on teatavas mõttes erinevad isikud: mis puutub inimesse, siis on Jumal ta loonud; mis puutub patusesse, siis selle on teinud inimene ise. Hävita see, mida sina tegid, et Jumal saaks päästa selle, mis on Tema loodud ... Kui sa hakkad vihkama seda, mida sa oled ise teinud, siis saavad alguse sinu head teod, kuna sa end oma kurjades tegudes süüdistad. Kurjade tegude tunnistamine on heade tegude algus. Sa teed tõde ning jõuad valguse juurde“ (p. Augustinus, In evangelium Joannis tractatus, 12,13). /2468/

Hüvitamine

 

1459. Paljud patud kahjustavad ligimest. Tuleb teha kõik, mis võimalik, et see hüvitada (näiteks varastatu tagastada, laimatud inimese maine taastada, solvangute eest andeks paluda). Seda nõuab juba üksnes õiglus. Kuid lisaks nõrgestab patt patustajat ennast ning tema suhteid Jumala ja ligimesega. Absolutsioon kustutab patu, kuid ei kaota selle patuga seotud ja sellest põhjustatud ebaõiglust. Pärast seda, kui patustaja on patust vabanenud, peab ta saavutama veel täieliku vaimse tervise. Ta peab veel midagi tegema selleks, et oma patud heaks teha: tal tuleb oma patte sobival viisil “hüvitada” või nende eest “karistust kanda”. Sellist hüvitamist nimetatakse ka “patukaristuseks”. /2412, 2487, 1473/

1460. Patukaristus, mille määrab pihiisa, peab arvestama patukahetseja isiklikku seisukorda ning tema vaimset heaolu. See peab võimaluse piires vastama tehtud pattude raskusele ja iseloomule. Patukaristus võib seisneda palves, annetuses, halastustegudes, kaasinimese teenimises, vabatahtlikus loobumises, kannatuse ohverdamises ning eelkõige selle risti kannatlikus enda peale võtmises, mida me kandma peame. Sellised meeleparandusteod aitavad meil samastuda Kristusega, kes on meie patud üks kord ja igaveseks hüvitanud. „Kui me koos temaga kannatame“ (Rm 8:17; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1690), lubab see meil saada ülestõusnud Kristuse kaaspärijateks. /2447, 618/

„Hüvitamine, mida me oma pattude eest kanname, saab teoks Jeesuse Kristuse läbi; sest meie, kes me iseendast midagi ei suuda, suudame kõik Tema läbi, kes teeb meid vägevaks (vrd Fl 4:13). Seega pole inimesel midagi sellist, mille üle uhkust tunda; pigem kuulub terve meie ülistus Kristusele ... kelles me hüvitamist teoks teeme, „kandes meeleparandusele kohaseid vilju“ (Lk 3:8; Mt 3:8), mille vägi lähtub Temast, mida Tema Isale ohverdab ning mille Isa Tema läbi vastu võtab“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1691). /2011/

 

VIII. Meeleparanduse sakramendi jagaja

 

1461. Kuivõrd Kristus usaldas lepitamise teenistuse apostlitele (vrd Jh 20:23; 2 Kr 5:18), teostavad seda edasi nende järglased, piiskopid ja nende kaastöölised, preestrid. Piiskoppidel ja preestritel on pühitsemise sakramendi läbi meelevald „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ kõiki patte andestada. /981/

1462. Pattude andestamine lepitab Jumalaga, ent samuti Kirikuga. Piiskop, osakiriku nähtav pea, on seega iidsetest aegadest õiguslikult kehtivalt see, kellele esmajoones kuulub lepitamise teenistuse meelevald: tema reguleerib oma kirikus meeleparandamise korda (vrd LG 26). Preestrid, tema kaastöölised, täidavad seda teenistust siis, kui nad on selleks kirikuõigusele vastavalt meelevalla saanud oma piiskopilt (või orduülemalt) või paavstilt (vrd CIC can. 844; 967-969; 972; CCEO, can. 722, §§ 3-4 ). /886, 1567/

1463. Teatavaid eriti raskeid patte karistatakse ekskommunikatsiooniga, rangeima kirikliku karistusega. See keelustab sakramentide vastuvõtmise ning teatavate kiriklike talituste teostamise. Sellest karistusest saab kirikuõiguse alusel vabastada ainult paavst, kohalik piiskop või tema poolt volitatud preester (vrd CIC, can. 1331; 1354-1357; CCEO, can. 1431, 1434; 1420). Surmaohu korral aga võib iga preester, isegi juhul, kui tal pole pihimeelevalda, igast patust ja igast ekskommunioonist vabaks mõista. /982/

1464. Preestrid peavad kristlasi julgustama meeleparandamise sakramenti vastu võtma ning olema valmis seda sakramenti alati jagama, millal tahes kristlased seda põhjendatult paluvad (vrd CIC, can. 989; CCEO, can 735; PO 13).

1465. Kui preester jagab meeleparanduse sakramenti, täidab ta Hea Karjase teenistust, kes otsib kadunud lammast; hea samariitlase teenistust, kes seob kinni haavad; isa teenistust, kes ootab kadunud poega ja võtab ta naasmisel armastusega vastu; õiglase kohtuniku teenistust, kes isikule vaatamata langetab ühtaegu nii õiglase kui ka halastava otsuse. Lühidalt öeldes on preester Jumala poolt patuse vastu tuntava halastava armastuse märk ja tööriist. /983/

1466. Pihiisa pole Jumala andestamise peremees, vaid teener. Selle sakramendi teenril tuleb ühineda Kristuse tahte ja armastusega (vrd PO 13). Tal peavad olema kindlad teadmised sellest, kuidas kristlane peab elama, tal peab olema kogemus inimlikes asjus ning ta peab langenud inimest austama ja olema tema suhtes peenetundeline. Ta peab armastama tõde, lähtuma Kiriku Õpetusameti õpetusest ning juhatama kahetsejat kannatlikult tervenemisele ja täiuslikule küpsusele. Ta peab patukahetseja eest palvetama ja hüvitama ning ta Jumala halastuse hoolde usaldama. /1551, 2690/

1467. Arvestades selle teenistuse delikaatset iseloomu ja ülevust ning seda, et see nõuab pihilapse austamist ja ettvaatlikust, kinnitab Kirik, et iga pihti kuulav preester on rangete karistuste ähvardusel kohustatud pihil kuuldut absoluutses saladuses hoidma (vrd CIC, can. 1388, § 1; CCEO, can. 1456). Ta ei tohi ära kasutada ka teadmisi, mida ta on pihil pihilise elust teada saanud. Pihisaladust, mis ei luba mingeid erandeid, nimetatakse “sakramentaalseks pitseriks”, sest see, mida pihiline preestrile usaldas, jääb sakramendi läbi “pitseerituks”.

IX. Meeleparanduse sakramendi mõjud

1468. „Kogu meeleparanduse sakramendi mõjusus seisneb selles, et ta annab meile tagasi Jumala armu ning ühendab meid südamlikus sõpruses Jumalaga“ (Catechismus Romanus, 2,5,18). Selle sakramendi siht ja mõju on seega lepitamine Jumalaga. Need, kes meeleparanduse sakramendi kahetsuse ja vagadusega vastu võtavad, saavutavad „harilikult süüme rahu ja selguse koos suure vaimse lohutusega“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1674). Jumalaga lepitamise sakrament annab tõelise “vaimuliku ülestõusmise”, annab tagasi Jumala laste väärikuse ning jumaliku elu varad, millest kõige hinnalisem on sõprus Jumalaga (vrd Lk 15:32). /2305/

1469. See sakrament lepitab meid ka Kirikuga. Patt katkestab vennaliku osaduse või nõrgestab seda. Meeleparanduse sakrament uuendab või taastab selle. Ta tervendab need, keda võetakse taas kiriklikku osadusse ja uuendab ka elu Kirikus, mis kannatas ühe oma liikme patu tõttu (vrd 1 Kr 12:26). Patused võetakse taas vastu pühade osadusse või kinnitatakse selles ning muudetakse tugevamaks vaimulike varade vahetamise kaudu, mis leiab aset kõigi Kristuse Ihu liikmete vahel, olgu nad siis maisel palverännakul või juba oma taevases kodus (vrd LG 48-50). /953, 949/

„Jumalaga lepituse tagajärjeks on ühtlasi ka teised lepituse liigid, mis tervendavad teisi patu läbi tekitatud lõhesid: pihihilaps, kellele on andestatud, lepitatakse tema sisemuses iseenesega, mille läbi ta taassaavutab oma seesmise tõe; ta lepib oma vendadega, keda ta oli mingil moel rünnanud ja haavanud ning ta lepib ära Kiriku ja kõige looduga“ (RP 31).

 

  1. 1470.Kui patustaja end selles sakramendis Jumala halastavale otsusele allutab, ennetab ta teatavas mõttes kohut, mida tema üle maise olemise lõpul peetakse. Sest nüüd ja siin, selles elus antakse meile valida elu ja surma vahel, ja ainult pöördumise teel saame astuda taevariiki, mille raske patt meie ees suleb (vrd 1 Kr 5:11; Gl 5:19-21; Ilm 22:15). Pöördudes meeleparandamise ja usu läbi Kristuse poole, astub ta surmast ellu „ning ta ei lähe kohtu alla“ (Jh 5:24). /678,1039/

 

X. Indulgentsid

 

1471. Õpetus indulgentsidest ja nende kasutamisest Kirikus on tihedalt seotud meeleparanduse sakramendi toimega.

 

Mis on indulgents?

 

„Indulgents on juba andeksantud pattudega kaasnevate ajalike karistuste kustutamine Jumala ees,. Selle osaliseks saab õigesti ettevalmistatud kristlane rangelt kindlaks määratud tingimustel Kiriku vahendusel, kes Lunastuse viljade vahendajana Kristuse ja pühade teenete varamust oma autoriteediga hüvitust jagab.

Indulgents on kas osaline või täielik vastavalt sellele, kas ta vabastab ajalikest karistustest osaliselt või täielikult“ (Paulus VI, apostellik konstitutsioon Indulgentiarum doctrina, normae 1-3). Kõik usklikud võivad saada indulgentse iseendale või surnutele.

Patukaristused

 

1472. Selle Kiriku õpetuse ja praksise mõistmiseks peame teadma, et patul on kahene tagajärg. Raske patt röövib meilt osaduse Jumalaga ning muudab meid seeläbi igavese elu jaoks võimetuks ja suleb selle meie eest. Seda röövi nimetatakse “patu igavikuliseks karistuseks”. Teiselt poolt põhjustab iga patt, isegi kõige tühisem, loodusse korrastamata kiindumust, millest on vaja puhastuda, olgu siis siin maa peal või pärast surma, niinimetatud puhastustules (purgatooriumis, puhastusseisundis). Selline puhastumine vabastab meid sellest, mida nimetatakse “patu ajalikuks karistuseks”. Kumbagi karistust ei tohi mõista omalaadse kättemaksuaktina, mida Jumal väljastpoolt teostab, vaid millegi sellisena, mis tuleneb patu loomusest enesest. Pöördumine, mis lähtub põlevast armastusest, võib viia täieliku pattudest puhastumiseni nii, et mingit patukaristust enam kanda ei tule (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1712-1713; 1820).   /1861, 1031/

 

1473. Pattude andestamine ning osaduse taastamine Jumalaga toovad kaasa igavikuliste karistuste kustutamise. Jäävad aga ajalikud karistused. Kristlane peab püüdma neid ajalikke karistusi ning katsumusi vastu võtta kui armu ning neid kannatlikult taluda, ning kui saabub tema surmatund, sellega alandlikult leppida. Ta peab pürgima selle poole, et ligimesearmastus- ja halastustegude, samuti palve ning mitmesuguste meeleparandusharjutuste abil “vanast inimesest” täielikult vabaneda ning „riietuda uue inimesega“ (Ef 4:24). /2447/

 

Pühade osaduses

 

1474. Kristlane, kes püüab end Jumala armu abiga patust puhastada ning sammuda teel pühaduse poole, pole oma pürgimustes üksi. „Iga üksiku Jumala lapse elu on Kristuses ning Kristuse läbi salapärasel viisil seotud kõigi teiste kristlastest vendade eluga Kristuse Müstilise Ihu justkui üheainsa isiku ühtsuses“ (Paulus VI, apostellik konstitutsioon Indulgentiarum doctrina, 5). /946-959, 795/

1475. Pühade osaduses „kristlaste vahel – olgu need juba taevases kodus, puhastustules hüvitamas või alles oma maisel teekonnal – eksisteerib tõepoolest püsiv armastusside ja ülirikas kõikide varade vahetamine“ (ibidem). Selles imelises varade vahetamises tuleb ühe pühadus teisele kasuks enamgi veel kui ühe patt teist kahjustada suudab. See võimaldab kahetseval patusel pühade osadusele toetudes oma pattude eest pälvitud karistutest puhastuda varem ning mõjusamalt.

1476. Pühade osaduse vaimulikke varasid nimetame ka Kiriku varamuks. „See pole midagi sarnast hüvede kogule, mis koosneb sajandite jooksul sellesse kogutud materiaalsetest rikkustest. Pigem seisneb see lõpmatus ja ammendamatus väärtuses, mida Jumala juures omavad patukahetsusteod ja Kristuse, meie Issanda teened, mis ohverdati selleks, et terve inimkond patust vabastada ning selleks, et ta pääseks osadusse Isaga. Kiriku aardeks on eelkõige Lunastaja Kristus ise, kuivõrd Temas on Tema lunastustööst tulenevatel hüvitamistel ja teenetel jääv kehtivus“ (ibidem, vrd Hb 7:23-25; 9:11-28). /617/

1477. „Peale selle kuulub sellesse varamusse ka tõeliselt mõõtmatu, ammendamatu ja alati mõjus väärtus, mida Jumala ees omavad õndsaima Neitsi Maarja ja kõikide pühakute head teod ning palved. Nad on järginud Issandat Kristust ja Tema armu läbi ennast pühitsenud ning Isalt saadud ülesande lõpule viinud. Sel moel on nad, omaenese õndsuse heaks töötades, aidanud ka oma vendi müstilise Ihu ühtsuses“ (ibid.). /869/

Patukaristused kustutab Jumal Kiriku kaudu

 

1478. Indulgentsi annab meile Kirik, kes oma Jeesuselt Kristuselt saadud sidumise ja lahtipäästmise meelevalla kaudu astub välja vastava kristlase eest ning avab tema jaoks Kristuse ning pühakute teenete varamu, et ta saaks halastuse Isalt oma pattude eest teenitud ajalike karistuste kustutuse. Sel moel ei taha Kirik mitte ainult patusele abiks tulla, vaid soovib teda ka vagaduse, meeleparanduse ja ligimesearmastuse tegudele õhutada (vrd Paulus VI, apostellik konstitutsioon Indulgentiarum doctrina, 8). /981/

1479. Kuna surnud kristlased, kes viibivad puhastustules, kuuluvad samuti sellesse pühade osadusse, saame meie neid aidata selle kaudu, et me nendele indulgentse taotleme. Selle kaudu kustutatakse puhastustules viibivatele nende pattude ajalikud karistused. /1032/

XI. Meeleparanduse sakramendi pühitsemine

 

1480. Nagu kõik sakramendid, nii on ka meeleparanduse sakrament liturgiline tegevus. Pühitsemine koosneb tavaliselt järgmistest elementidest: preestripoolne tervitus ja õnnistamine; Jumala sõna lugemine, valgustamaks süümet; üleskutse kahetsusele; isiklik pattude ülestunnistamine preestrile; patukaristuse esitamine ja selle vastuvõtmine; preestri antav absolutsioon; tänav ülistuspalve ja lahkumisloa andmine koos preestri õnnistusega.

1481. Bütsantsi liturgia tunneb mitmeid absolutsioonivormeleid anumispalve näol, mis väljendavad andestamise müsteeriumi imelisust. Nende seas on järgmine: „Jumal, sa oled prohvet Naatani läbi Taavetile andestanud, kui see oma patud üles tunnistas; sa andestasid Peetrusele, kui see kibedasti nuttis; sa andestasid lõbunaisele, kui see pisaraid tema jalgadele valas; sa andestasid tölnerile ja kadunud pojale. Seesama Jumal andestagu minu, patuse läbi sulle nii selles kui tulevases elus. Ärgu mõistku Ta sind süüdi, kui sa seisad Tema hirmuäratava kohtu ees. Tema olgu kiidetud igavesti. Aamen.“

1482. Meeleparanduse sakramenti võib jagada ka koguduse ühise pühitsemise raames, mille ajal osalejad end üheskoos pattude tunnistamiseks ette valmistavad ning saadud andestuse eest ka koos tänavad. Isiklik pattude ülestunnistamine ja absolutsioon lülitatakse siin sõnajumalateenistusse koos lugemiste ja homiiliaga, ühise süümejuurdluse, ühise palvega andestuse pärast, ühise Meie Isa palvega ning ühise tänupalvega. Selline koguduslik pühitsemine toob selgemini esile meeleparanduse kirikliku iseloomu. Kuidas ka seda ei pühitsetaks, jääb meeleparanduse sakrament oma loomuselt alati liturgiliseks ning seega kiriklikuks ja avalikuks tegevuseks (vrd SC 26-27). /1140/

1483. Kui tegemist on tõsise hädavajadusega, võib meeleparandust ühiselt pühitseda üldise pattude ülestunnistamise ning üldise absolutsiooniga. Selline hädavajadus võib tekkida ühise vahetu surmaohu puhul, mil preestril või preestritel pole aega iga üksiku pihilise ärakuulamiseks. See võib tekkida aga ka juhul, kui pihiliste arvu silmas pidades ei jätku pihiisasid, et erapihti sobiliku aja vältel korrakohaselt ära kuulata, nii et paljud pihilised jääksid oma süüta ilma absolutsioonist või oleksid sunnitud pühast Euharistiast pikemat aega loobuma. Sellisel juhul peab aga kristlastel kehtiva absolutsiooni saamiseks olema kindel otsus oma raskeid patte esimesel võimalusel erapihil tunnistada (vrd CIC, can. 962, § 1). Otsuse selle kohta, kas üldiseks absolutsiooniks on olemas vajalikud tingimused, langetab kohalik piiskop (vrd CIC, can. 961 § 2). Kristlaste suur arv suurte pühade või palverännakute ajal ei ole piisav põhjus pidada seda hädavajaduseks (vrd CIC, can. 961, § 1).

1484. „Üksikisiku täielik pattude ülestunnistamine ja absolutsioon on ikkagi ainus korrapärane tee kristlase lepitamiseks Jumala ning Kirikuga, välja arvatud juhul, kui see pole füüsiliselt või moraalselt võimalik“ (OP 31). Sellel on sügavad põhjused. Kristus on tegev igas sakramendis. Ta pöördub iga patuse poole isiklikult: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ (Mk 1:5). Tema on arst, kes pöördub isiklikult iga haige poole, kes Teda vajab (vrd Mk 2:17), et teda terveks teha. Ta tõstab kõik haiged jalule ja liidab nad taas vennaliku osadusega. Seepärast on isiklik pattude ülestunnistamine kõige selgem Jumala ja Kirikuga lepitamist tähistav vorm. /878/

LÜHITEKSTID

1485. Päeval pärast ülestõusmist näitas Issand Jeesus end oma jüngritele ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele iganes te patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:22-23).

1486. Pärast ristimist sooritatud pattude andestamine toimub erilise sakramendi kaudu, mida nimetatakse pöördumise, pihi-, meeleparanduse või lepituse sakramendiks.

1487. See, kes teeb pattu, haavab Jumala au ja armastust, omaenese kui Jumala pojaks kutsutud inimese väärikust ja rikub Kiriku vaimulikku heaolu, mille elavaks ehituskiviks on kristlane.

1488. Usu valguses pole midagi hullemat kui patt ja millelgi pole hullemaid tagajärgi patustajale endale, Kirikule ja tervele maailmale.

1489. Naasmine patu tõttu kaduma läinud osadusse Jumalaga lähtub Jumala armust, kes täis halastust, muretseb inimese õndsuse pärast. Seda hinnalist kingitust tuleb paluda nii endale kui ka teistele.

1490. Naasmine Jumala juurde, mida nimetatakse pöördumiseks ja kahetsuseks, seisneb valus ja vastikustundes tehtud pattude vastu ja kindlas tahtes tulevikus mitte enam pattu teha. Pöördumine hõlmab seega nii minevikku kui ka tulevikku; seda toidab lootus Jumala halastusele.

1491. Meeleparanduse sakrament seisneb pihilise kolme akti terviklikkuses ning preestri antud pattudest lahtimõistmises ehk absolutsioonis. Meeleparandaja aktideks on kahetsus, pattude ülestunnistamine ehk pihtimine preestri ees ning kindel tahe teoks teha hüvitus- ja patukaristusteod.

 

1492. Kahetsus (mida nimetatakse ka rusutuseks – contritio) peab tulenema usust lähtuvatest motiividest. Kui kahetsuse on sisendanud armastus Jumala vastu, nimetatakse seda „täiuslikuks kahetsuseks”; kui kahetsuse motiivid on teised, nimetatakse seda „ebatäiuslikuks kahetsuseks”.

 

1493. See, kes soovib lepitust Jumala ja Kirikuga, peab preestrile pihtima kõik rasked patud, mida ta veel pihtinud pole ja mis talle meenuvad pärast hoolikat süümejuurdlust. Kuigi iseenesest pole kergete pattude pihtimine hädavajalik, soovitab Kirik seda tungivalt.

 

1494. Pihiisa nõuab pihiliselt teatavate “hüvitus-” või “patukaristustegude” tegemist, et patu läbi tekitatud kahju heaks teha ning end taas harjutada Kristuse jüngri elulaadiga.

 

1495. Vaid need preestrid, kes on kiriklikult autoriteedilt saanud pattudest lahtimõistmise meelevalla, võivad Kristuse nimel pattusid andeks anda.

 

1496. Meeleparanduse sakramendi vaimulikud mõjud on järgmised:

- leppimine Jumalaga, mille kaudu patustaja saab taas armu osaliseks;

- leppimine Kirikuga;

- igavikulise karistuse kustutamine, mille alla langetakse surmapatu tõttu;

- pattude eest ootava ajaliku karistuse vähemalt osaline kustutamine;

- rahu ja süüme selgus ning vaimulik trööst;

- kristliku vaimuliku võitluse pidamiseks vajalike jõudude kasv.

 

1497. Raskete pattude isiklik täielik pihtimine ja sellele järgnev absolutsioon on ainus korraline vahend Jumala ning Kirikuga leppimiseks.

 

1498. Indulgentside abil võivad kristlased saavutada patu tagajärjel pälvitud ajalike karistuste kustutamise nii iseendale kui ka puhastustules viibijatele.