paavst 1210x236 px 2



2.1.1. Paasamüsteerium Kiriku ajastul

II OSA. RISTIUSU SALADUSE PÜHITSEMINE

Milleks liturgia?

1066. Symbolumis tunnistab Kirik pühima Kolmainsuse müsteeriumi ning Tema „hea nõu“ kõige loodu suhtes: Isa täidab oma „tahtmise saladuse“ (Ef 1:9), kinkides maailma lunastamiseks ning enda nime auks oma armastatud Poja ja oma Püha Vaimu. See on Kristuse müsteerium (vrd Ef 3:4), mis ilmutatakse ning viiakse ajaloos ellu kava, see tähendab targalt välja mõeldud “korra” kohaselt, mida püha Paulus nimetab “saladuse korralduseks” (Ef 3:9) ning mida kirikuisade Pärimus nimetab “lihakssaanud Sõna nõuks” või “õndsusnõuks”. /50, 236/

1067. „Selle inimkonna lunastamise ning täiusliku Jumala ülistamise töö, mille eelmänguks olid Jumala suured teod Vana Lepingu rahva heaks, täitis Issand Kristus eriliselt oma kannatamise, surnuist ülestõusmise ja auhiilguses taevasseminemise paasamüsteeriumi läbi. Selles müsteeriumis „hävitas ta meie surma oma surma läbi ning lõi oma ülestõusmisega uue elu”. Sest ristil surnud Kristuse küljest lähtus terve Kiriku imeline sakrament“ (SC 5). Seepärast pühitseb Kirik liturgias eelkõige paasamüsteeriumi, mille läbi Kristus meie õndsuse töö teostas. /571/

1068. Oma liturgias kuulutab ja pühitseb Kirik seda müsteeriumi selleks, et kristlased saaksid selle läbi elada ning sellest maailmale tunnistada:

„Liturgia, milles erilisel viisil Euharistia jumalikus ohvris „saab teoks meie lunastamise töö”, aitab ülimal määral kaasa, et kristlased Kristuse müsteeriumi ja tõelise Kiriku tegelikku loomust oma elu läbi väljendaksid ja teistele ilmsiks teeksid“ (SC 2).

Mida tähendab sõna “liturgia”?

1069. Mõiste “liturgia” tähendab algselt “avalikku tööd”, “rahva teenimist ja rahva heaks teenimist”. Kristlikus Pärimuses tähendab see, et Jumala rahvas osaleb “Jumala töös” (vrd Jh 17:4). Liturgia kaudu jätkab Kristus, meie Lunastaja ja Ülempreester oma Kirikus, koos Kirikuga ja Kiriku läbi meie lunastamist.

1070. Uues Testamendis ei tähista sõna “liturgia” mitte ainult jumalateenistuse pühitsemist (vrd Ap 13:2; Lk 1:23 jj), vaid ka Evangeeliumi kuulutamist (vrd Rm 15:16; Fl 2:14-17 ja 2:30) ja ligimesearmastuse tegusid (vrd Rm 15:27; 2 Kr 9:12; Fl 2:25). Kõige selle juures on tegemist Jumala ja inimese teenimisega. Liturgilises teenimises on Kirik teenija oma Issanda, ainsa “liturgi” eeskujul, osaledes jumalateenistuse, kuulutamise ja armastusteenistuse kaudu vastavalt Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis. /783/

„Seega peetakse liturgiat õigusega Jeesuse Kristuse preesterliku ameti teostamiseks; selles väljendatakse nähtavate märkide vahendusel ja igale eriomaselt teostatakse inimese pühitsemist ning Kristuse Müstiline Ihu, nimelt Pea koos liikmetega toimetab kogu avalikku kultust. Seepärast on iga liturgiline pühitsemine Kristuse kui ülempreestri ja Tema Ihu, see tähendab Kiriku töö ning on ülimalt püha tegevus, mille mõjususele ja tähendusele pole Kiriku tegevuste seas võrdset“ (SC 7).

Liturgia kui elu allikas

1071. Kristuse tööna on liturgia samaaegselt ka Tema Kiriku tegevus. Liturgia ehitab üles ja kuulutab Kirikut kui Jumala ja inimese osaduse nähtavat märki Kristuse läbi. Ta võtab kristlased selle uue elu osadusse. See eeldab, et kõik osalevad selles „teadlikult, tegevalt ja kasu saades“ (SC 11).   /1692/

1072. „Kogu Kiriku tegevus ei ammendu püha liturgiaga“ (SC 11), sellele peavad eelnema evangeliseerimine, usk ja pöördumine; alles seejärel võib ta kristlaste elus vilja kanda: uus elu Pühas Vaimus, tegus panustamine Kiriku läkitusse ja tema ühtsuse teenimine.

Palve ja liturgia

1073. Liturgia on osalemine Kristuse palves, mille Ta Pühas Vaimus oma Isale suunab. Liturgias leiab kristlik palve oma allika ja lõpu. Liturgia läbi juurdub ja tugevneb seesmine inimene “suures armastuses”, millega Isa meid oma armastatud Pojas “armastanud on” (Ef 2:4; vrd Ef 3:16-17). Seda “Jumala suurt tegu” elatakse läbi ja antakse talle seesmine mõõde seeläbi, et „igal ajal Vaimus“ palvetatakse (Ef 6:18). /2558/

Katehhees ja liturgia

1074. „Liturgia on haripunkt, mille poole pürgib kogu Kiriku tegevus ning samas ka allikas, millest voolab kogu tema jõud“ (SC 10). Seega on ta parim paik Jumala rahva katehheesiks. „Katehhees on olemuselt seotud kogu liturgilise ja sakramentaalse tegevusega, sest just sakramentides ja eriliselt Euharistias tegutseb Jeesus Kristus oma isiku kogu täiuses, et inimest ümber muuta“ (Johannes Paulus II, CT 23).

1075. Liturgilise katehheesi eesmärk on inimest sisse juhatada Kristuse müsteeriumi (ta on “müstagoogia”) sel moel, et ta sammub nähtavalt nähtamatule, märgistatavalt märgistatule, sakramentidelt müsteeriumidele. Selline katehhees on kohalike ja regionaalsete katekismuste ülesandeks. Käesolev katekismus, olles terve Kiriku teenistuses kõikide tema erinevate riituste ja kultuuridega (vrd SC 3-4), esitab seda, mis on tervele Kirikule fundamentaalne ja ühine: mis puudutab liturgiat kui müsteeriumi ja pühitsemist (esimene lõik) ja seejärel seitset sakramenti ning sakramentaale (teine lõik).