Katoliku Kirik Eestis



1.2.1. Mina usun Jumalasse

TEINE LÕIK. KRISTLIK USUTUNNISTUS

Ususümbolid

Apostellik usutunnistus

Mina usun Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa loojasse.

Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse,

kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud Neitsist Maarjast,

kannatanud Pontius Pilaatuse ajal, risti löödud, surnud ja maetud,

alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,

läinud taevasse, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel;

sealt Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Mina usun Pühasse Vaimusse, püha katoliiklikku Kirikut,

pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Aamen

Symbolum Apostolicum

Credo in Deum Patrem omnipoténtem, Creatórem cæli et terræ,

et in Iesum Christum, Fílium Eius únicum, Dóminum nostrum,

qui concéptus est de Spíritu Sancto, natus ex María Vírgine,

passus sub Póntio Piláto, crucifíxus, mórtuus, et sepúltus,

descéndit ad ínferos, tértia die resurréxit a mórtuis,

ascéndit in cælos, sedet ad déxteram Dei Patris omnipoténtis,

inde ventúrus est iudicáre vivos et mórtuos.

Credo in Spíritum Sanctum, sanctam Ecclésiam cathólicam,

sanctórum communiónem, remissiónem peccatórum, carnis resurrectiónem, vitam ætérnam.

Amen.

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus

Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse,

taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ainsasse Issandasse, Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse,

kes enne aegade algust Isast on sündinud.

Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.

sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga, kelle läbi kõik on loodud.

Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on Ta Taevast tulnud,

Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks.

Kes meie eest on risti löödud Pontius Pilaatuse ajal, kannatanud ja maetud,

kolmandal päeval surnuist üles tõusnud, nagu ütlevad pühad kirjad,

Taevasse läinud, istub Isa paremal käel ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma

elavate ja surnute üle, ning Tema riigil ei ole lõppu.

Mina usun Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub,

keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse,

ning kes on kõnelenud prohvetite läbi.

Mina usun ühtainsat, püha, katoliiklikku ja apostellikku kirikut,

tunnistan ühtainsat ristimist pattude andeksandmiseks,

ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul,

Aamen

Symbolum Nicænum Constantinopolitanum

Credo in unum Deum, Patrem omnipoténtem,

Factórem cæli et terræ, visibílium ómnium et invisibílium.

Et in unum Dóminum Iesum Christum, Fílium Dei unigénitum

et ex Patre natum ante ómnia sæcula:

Deum de Deo, Lumen de Lúmine, Deum verum de Deo vero,

génitum, non factum, consubstantiálem Patri: per quem ómnia facta sunt;

qui propter nos hómines et propter nostram salútem, descéndit de cælis,

et incarnátus est de Spíritu Sancto ex María Vírgine et homo factus est,

crucifíxus étiam pro nobis sub Póntio Piláto, passus et sepúltus est,

et resurréxit tértia die secúndum Scriptúras,

et ascéndit in cælum, sedet ad déxteram Patris, et íterum ventúrus est

cum glória, iudicáre vivos et mórtuos, cuius regni non erit finis.

Credo in Spíritum Sanctum, Dóminum et vivificántem, qui ex Patre Filióque procédit,

qui cum Patre et Fílio simul adorátur et conglorificátur,

qui locútus est per prophétas.

Et unam sanctam cathólicam et apostólicam Ecclésiam.

Confíteor unum Baptísma in remissiónem peccatórum.

Et exspécto resurrectiónem mortuórum, et vitam ventúri sæculi.

Amen

185. See, kes ütleb: „Mina usun”, ütleb: ”Ma nõustun sellega, mida meie usume”. Osadus usus vajab ühist usukeelt, mis on kõigile siduv ning ühendab kõiki ühe ja sama usu tunnistamises. /171,949/

186. Algusest peale väljendas ja edastas apostellik Kirik oma usku lühikestes, kõikidele siduvates täpsetes sõnastustes (vrd nt Rm 10:9). Peatselt tahtis aga Kirik oma usus olulist koondada ka orgaanilistesse, liigendatud kokkuvõtetesse, mis olid määratud peamiselt ristitavatele:

“Seda usu kokkuvõtet ei koostanud inimlik meelevaldsus, vaid võeti kokku terves Pühakirjas sisalduvad olulisemad õpetused, koondades nad ühte usuõpetusse. Nagu tillukeses sinepiivas peitub hulgaliselt võrseid, sisaldab ka usu kokkuvõte vähestes sõnades kõiki Vana ja Uue Testamendi usulisi tunnetusi” (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses illuminandorum, 5,12:PG 33,521-524).

187. Usu lühikokkuvõtteid nimetatakse usutunnistusteks, kuna nad võtavad lühidalt kokku usu, mida kristlased tunnistavad. Neid nimetatakse ka kreedodeks, kuna nad algavad ladina keeles tavaliselt sõnaga Credo – „Mina usun“. Neid nimetatakse ka ususümboliteks.

188. Kreeka sõna symbolon tähistab pooleksmurtud eseme (näiteks pitsati) üht poolt ning seda kasutati tunnusmärgina. Mõlemad osad pandi kokku, tuvastamaks omaniku isikut. Ususümbol on seega usklike äratundmise ja osaduse märk. Symbolon tähendab sel juhul ka kogumikku, kokkuvõtet, ülevaadet. Ususümbolis on kokku võetud põhilised usutõed. Seetõttu on ta katehheesi esmaseks pidepunktiks ja alustekstiks.

189. Usutunnistust tunnistatakse esimest korda ristimisel. Ususümbol on eelkõige ristimise tunnistus. Kuna ristimist jagatakse “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19), liigendatakse ristimisel tunnistatavad usutõed kolmeks, vastavalt nende seostele püha Kolmainsuse kolme isikuga. /1237,232/

190. Seega on ususümbolil kolm põhiosa: “Esimeses osas tuleb juttu Jumala esimesest isikust ja Tema imelisest loomistööst; teises osas räägitakse teisest isikust ning inimese lunastamise saladusest; kolmandas osas kõneldakse kolmandast isikust, meie õndsuse algatajast ning allikast” (Catechismus Romanus, 1,1,4). Need on “meie ristimispitseri kolm osa” (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 100).

191. Need kolm põhiosa erinevad üksteisest, ent on omavahel seotud. “Võrdluse järgi, mida tihti kasutasid kirikuisad, nimetame me neid artikliteks (liikmeteks). Nõnda nagu keha erinevad osad üksteisest erinevad, nimetame ka usutunnistuses iga üksikut lauset, mida meile uskumiseks esitatakse, täiesti sobilikult artikliks“ (Catechismus Romanus, 1,1,4). Iidse traditsiooni alusel, millest tunnistab juba püha Ambrosius (vrd Explanatio Symboli, 8:PL 17,1158 D), loendatakse tavaliselt 12 kreedo artiklit, et apostelliku usu tervikut näitlikustada apostlite arvuga.

192. Vastavalt erinevate ajastute nõuetele koostati aegade jooksul arvukalt usutunnistusi või -sümboleid: need on mitmete vanade, apostellike kirikute usutunnistused (vrd DS 1-64); Quimcumque, nimetatud ka püha Athanasiuse usutunnistuseks (vrd DS 75-76), teatavate kontsiilide ja sinodite usutunnistused (vrd Toledo sinod: DS 525-541; Lateraani IV Kirikukogu: DS 800-802; Lyoni II Kirikukogu: DS 851-861; Tridenti Kirikukogu DS 1862-1870) ja mõnede paavstide koostatud tekstid, nt Fides Damasi (DS 71-72) ja 1968. aastal Paulus VI koostatud Jumalarahva kreedo.

193. Ühtegi erinevatel ajastutel koostatud Kiriku usutunnistust ei saa pidada vananenuks või väärtusetuks. Nad kõik hõlmavad lühidalt algusest peale ja kõikidel aegadel usutut ning aitavad meil täna seda haarata ning süvendatult mõista.

Kahel usutunnistusel on Kirikus eriline koht:

194. Apostellik usutunnistus, mis onnime saanud sellest, et ta õigusega kehtib kui ustav apostlite usu kokkuvõte. See on Rooma Kiriku iidne ristimistunnistus, mistõttu on tal suur autoriteet: ”See on sümbol, mida säilitas Rooma Kirik, kus asus Peetruse, apostlite seas esimese Tool ning kuhu tema tõi ühise usu õpetuse” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1158 D).

195. Ka niinimetatud Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus omab suurt autoriteeti, kuivõrd ta lähtub kahest esimesest üleilmsest kirikukogust (325 ja 381) ning on veel tänapäevalgi ühine kõigile suurtele Ida ja Lääne kirikutele. /242,245,465/

196. Meie usu esitus toetub Apostellikule usutunnistusele, mis kujutab endast teatud mõttes vanimat Rooma katekismust. Esitust täiendavad aga pidevad viited Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusele, mis on sageli põhjalikum ning üksikasjalikum.

197. Võtkem omaks meie elu muutva usu tunnistus samal moel, nagu see toimus ristimisel, mil kogu meie elu usaldati “õpetuse selle kuju” kätte. Usus kreedo palvetamine tähendab ühendusse astumist Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimuga, samas tähendab see aga ka seotust üleilmse Kirikuga, kes meile usku vahendab ja kelle osaduses ka meie usume.

“See ususümbol on vaimulik pitser, meie südame mõtisklev vaatlus ning pidevalt kohalolev valvur; ta on kindlasti meie hinge aare” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1155 C). /1064,1274/

Esimene peatükk. MINA USUN JUMALASSE”

198. Meie usutunnistus algab Jumalast, sest Jumal on „esimene ja viimane“ (Js 44:6). Ta on kõige algus ja lõppsiht. Kreedo algab Jumal Isast, sest Isa on Pühima Kolmainsuse esimene isik. Meie ususümbol algab maa ja taeva loomise tunnistamisest, sest loomine on kõikide Jumala tegude alguseks ja aluseks.

1. artikkel “Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse”