Katoliku Kirik Eestis



1.1.1. Inimene on "Jumalakõlblik"

I OSA. USUTUNNISTUS

ESIMENE LÕIK. „MINA USUN“ – „MEIE USUME“

26. Me alustame oma usu tunnistamist, öeldes: “Mina usun” või “meie usume”. Enne kui esitame Kiriku usku, nagu see on usutunnistuses, nagu seda pühitsetakse liturgias ning elatakse käskude järgimises ja palves, küsime endalt, mida tähendab uskumine. Usk on inimese vastus Jumalale, kes end inimesele ilmutab ja kingib ning sellega tema elu viimse eesmärgi otsingut külluslikult valgustab. Seega vaatleme esmalt inimese Jumala-otsimist (esimene peatükk), siis jumalikku Ilmutust, mille kaudu Jumal inimesele vastu tuleb (teine peatükk) ja lõpuks usu vastust (kolmas peatükk).

Esimene peatükk. INIMENE ON „JUMALAKÕLBLIK“

I. Igatsus Jumala järele

27. Igatsus Jumala järele on kirjutatud inimese südamesse, sest inimene on loodud Jumala poolt ja Jumala jaoks. Jumal ei lakka inimest enda poole tõmbamast ja üksnes Jumalas leiab inimene tõe ja õnne, mida ta lakkamatult otsib:

“Inimväärikuse kõige ülevam põhjus peitub inimese kutses osaleda Jumala elus. Inimene on juba loomisest peale kutsutud dialoogiks Jumalaga: ta eksisteerib vaid seetőttu, et ta on loodud Jumala armastusega ning armastusega on ta alati alal hoitud. Ta ei ela täiusliku tõe kohaselt, kui ta seda armastust vabatahtlikult ei tunnista ning ennast oma Looja hoolde ei anna (GS 19,1). /335,1701,1718/

28. Läbi aegade kuni kaasajani on inimesed väljendanud oma Jumala-otsingut usuliste vaadete ja mitmesuguste religioossete aktide nagu palve, ohvri, kultuse ja meditatsiooni läbi. Need väljendusvahendid võivad olla mitmetähenduslikud, ent nad on niivõrd üldiselt levinud, et inimest saab nimetada religioosseks olendiks.

          Jumal “on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda käega katsuda ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme …" (Ap 17:26-28). /2095-2109,843,2566/

29. Seda “südamlikku ning elujõulist seotust Jumalaga” (GS 19,1) võib inimene aga unustada, vääriti mõista või isegi sõnaselgelt tagasi tõrjuda. Sellistel hoiakutel võib olla mitmesuguseid ajendeid (vrd GS 19-20): mäss maailma kurjuse vastu, usuline harimatus või ükskõiksus, maised mured või varad, usklike halb eeskuju, usuvaenulikud mõttevoolud ja lõpuks patuse inimese kalduvus hirmu tõttu Jumala eest peitu pugeda ning Jumala kutse eest pageda. /2123-2128,398/

30. “Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes ISSANDAT otsivad” (Ps 105:3). Kui inimene unustab või tõrjubki Jumala, ei lakka Jumal siiski inimest kutsumast, et see Teda otsiks ning seeläbi elaks ning oma õnne leiaks. See otsing nõuab aga inimeselt kogu mõttepinget ja sirgjoonelist tahet, “siirast südant” ning ka tunnistust kaasinimestelt, kes õpetavad teda Jumalat otsima.

“Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav; suur on Su vägi, Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita tahab Sind inimene, mingi osa Sinu loomest, inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned vastu suurelistele; ja ikkagi tahab Sind kiita inimene, mingi osa Sinu loomest. Sina õhutad, et ta Sind kiites rõõmu tunneks, kuna oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus” (p. Augustinus, Confessiones, I,1,1). /2567,845, 368/

II. JUMALA TUNNETAMISE TEED

31. Kuivõrd inimene on loodud Jumala kuju järgi ja kutsutud Jumalat tunnetama ning armastama, avastab ta Jumalat otsides Tema tunnetamiseni jõudmiseks teatavaid teid. Neid nimetatakse ka jumalatõestusteks, kuid seda mitte loodusteaduslike tõendite, vaid kokkulangevate ning veenvate argumentide mõttes, mis lubavad jõuda kindlale veendumusele. Nende Jumala juurde viivate teede lähtepunktiks on loodu – materiaalne maailm ja inimene kui isiksus.

32. Maailm. Universumi muutumisest ja saamisest, juhuslikkusest, korrastatusest ning ilust võib ära tunda Jumala kui universumi algpõhjuse ja eesmärgi.

Püha Paulus kinnitab paganatele: “Sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule” (Rm 19:20; vrd Ap 14:15.17; Trk 13:1-9).

Ja püha Augustinus ütleb: “Küsi maa ilult, küsi mere ilult, mis end laiendab ja laotab, küsi taeva ilult … küsi neilt kõigilt. Kõik vastavad sulle: vaata, kui kaunid me oleme! Nende ilu on tunnistus (confessio). Kes on need muutumisele alluvad asjad loonud kui mitte Kaunis (Pulcher), kes ise muutumisele ei allu(Sermo 241,2: PL 38,1134). /54,337/

33. Inimene. Oma avatusega tõele ja ilule, oma arusaamisvõimega kõlbeliselt heast, oma vabaduse ning südametunnistuse häälega, oma sooviga saavutada igavikulisust ning õnne esitab inimene küsimuse Jumala olemasolust. Kõiges selles tajub ta märke enda hingelis-vaimsest loomusest. “Kuivõrd igavikulisuse alget, mida ta eneses kannab, pole võimalik lihtsalt mateeriaga seletada” (GS 18,1; vrd GS 14,2), saab tema hing vaid Jumalast pärineda. /2500, 1730,1776,1703,366/

34. Maailm ja inimene tunnistavad sellest, et ei nende esmapõhjus ega lõppeesmärk ei peitu neis enestes, vaid et nad lihtsalt osalevad algusetus ning lõputus olemises. Neil erinevatel teedel võib inimene niisiis tunnetusele jõuda, et on olemas tegelikkus, mis on kõige esmane alge ja lõppeesmärk ja et “seda tegelikkust nimetavad kõik Jumalaks” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,2,3). /199/

35. Inimese võimed võimaldavad tal ära tunda isikulise Jumala olemasolu. Et inimene võiks Jumalaga usalduslikku vahekorda astuda, tahtis viimane end inimesele ilmutada ja anda armu, et ta suudaks selle Ilmutuse usus vastu võtta. Tõendid Jumala olemasolu kohta võivad juhtida inimest usuni ning jõuda tal arusaamisele, et usk ei ole inimmõistusega vastuolus. /50,159/

III. JUMALA TUNNETAMINE KIRIKU ÕPETUSE KOHASELT

36. „Püha Ema, Kirik, kinnitab ja õpetab, et Jumalat, kõikide asjade algpõhjust ja lõppeesmärki, võib inimmõistuse loomulikul valgusel loodud asjadest kindlalt ära tunda” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3004; vrd DS 3026; DV 6). Selle võime puudumisel poleks inimene suuteline Jumala Ilmutust vastu võtma. Inimene on selleks suuteline, kuna ta on “loodud Jumala näo järgi” (Vt 1 Ms 1:26). /355/

37. Antud ajaloolistes tingimustes aga on inimesel võrdlemisi raske Jumalat üksnes oma vaimu valguse abil ära tunda.

“Sest kuigi inimmõistus saab põhimõtteliselt omaenda loomuliku jõu ja valgusega jõuda nii oma Ettehoolduses maailma valvava ja valitseva ainsa isikulise Jumala kui ka Looja poolt meie südamesse kirjutanud loomuseaduse tõese ja kindla tunnetuseni, jääb ometigi palju takistusi, mis ei lase mõistusel oma loomulikku võimekust piisavalt ja viljakalt kasutada. Tõed, mis käsitlevad Jumalat ning suhteid Jumala ja inimeste vahel, ületavad täielikult tajutava korra, ja kui neid praktikas rakendada, et nad mõjutaksid tegelikku elu, nõuavad nad inimeselt pühendumist ja enesesalgamist. Kuid kui inimmõistus on neist tõdedest teada saanud, on ta meelte tegevuse ja kujutlusvõime ning pärispatust tulenevate paheliste kirgede tõttu suurtes raskustes. Seepärast veenavad inimesed end sellistes asjades kergelt, et see, mida nad ei taha uskuda, on vale või vähemalt kaheldav (Pius XII, ringkiri. Humani Generis: DS 3875). /1960/

38. Seetõttu on vajalik, et Jumala Ilmutus ei valgustaks inimest mitte ainult selles osas, mis ületab tema mõistmist, vaid et ka „tõed, mis on religiooni ja moraali küsimustes mõistusele iseenesest saavutatavad, võiksid inimsoo praeguses olukorras kõigile täie kindlusega ja ilma igasuguste eksitusteta kergesti teada olla“ (ibid.: DS 3876, vrd Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius: DS 3005;DV 6; Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, I,1,1). /2036/

IV. KUIDAS RÄÄKIDA JUMALAST?

39. Kirik kaitseb veendumust, et inimlik mõistus on võimeline Jumalat tunnetama. Sellega kuulutab ta vankumatult, et kõikidele inimestele ja kõikide inimestega on võimalik Jumalast rääkida. See veendumus väljendub dialoogis teiste religioonide, filosoofia ja teaduste, ent ka uskmatute ning ateistidega ja on sedalaadi dialoogi aluseks. /851/

40. Kuivõrd meie jumalatunnetus on piiratud, on seda ka meie rääkimine Jumalast. Me saame Jumalast rääkida vaid lähtudes loodust ning oma piiratud inimlikust tunnetus- ja mõtlemisvõimest.

41. Kõik loodud olendid on teataval määral Jumalaga sarnased, eriti inimene, kes on loodud Jumala näo järgi, Temaga sarnaseks. Seetõttu peegeldavad loodud olendite mitmesugused täiuslikkused (nende tõesus, nende headus, nende ilu) Jumala lõpmatut täiuslikkust. Sellest järelduvalt võime me Tema loodud olendite täiustest lähtudes anda tunnistust Jumalast, “sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja” (Trk 13:5). /213,299/

42. Jumal on lõpmatult ülevam igast loodud olendist. Seetõttu tuleb meil Jumalast kõneldes oma väljendusi pidevalt puhastada piiratusest, piltlikkusest, ebatäiuslikust, et “sõnulseletamatut, mõistetamatut, nähtamatut, haaramatut” (püha Johannes Chrysostomose liturgia, missakaanon) Jumalat mitte segi ajada oma inimlike ettekujutustega Jumalast. /212,300,370/

43. Kui me sel moel Jumalast räägime, väljendume küll inimlike sõnadega, kuid kõneleme tõepoolest Jumalast, suutmata iialgi Tema lõpmatut lihtsust väljendada. Meil tuleb teadvustada, et ”sarnasus Looja ja loodu vahel pole eales nii suur, et ei ilmneks nendevaheline veelgi suurem ebasarnasus” (Lateraani IV Kirikukogu: DS 806). ”Me ei suuda Jumalast haarata seda, mis Ta on, vaid ainult seda, mida Ta pole, ja seda, millistes suhetes on Temaga teised olendid “(Aquino p. Thomas, Summa contra gentiles, I,30). /206/

LÜHITEKSTID

44. Inimene on oma loomuselt ja kutsumuselt religioosne olend. Kuna ta pärineb Jumalast ja suundub Jumalasse, elab inimene täiuslikult inimlikku elu vaid vabatahtlikus seotuses Jumalaga.

45. Inimene on loodud kooseluks Jumalaga, kelles ta leiab oma õnne: “Kui Sinuga täielikult olen ühinenud, siis pole mul enam valu ega vaeva, ja mu tervenisti Sinust täidetud elu muutub elusaks“ (p. Augustinus, Confessiones, X,28,39).

46. Kui inimene võtab kuulda loodud olendite ja oma süüme sõnumit, võib ta jõuda kindlale veendumusele Jumala kui kõige algpõhjuse ja lõppeesmärgi olemasolus.

47. Kirik õpetab, et ainus ja tõeline Jumal, meie Looja ja Issand, on oma loodu kaudu mõistuse loomuliku valguse abil tunnetatav.

48. Lähtudes loodud olendite mitmekesistest täiuslikkustest, mille läbi nad sarnanevad lõpmatult täiusliku Jumalaga, saame me Jumalast tõepoolest rääkida. Meie piiratud kõne ei suuda aga müsteeriumi ammendada.

49. “Loodu hääbub Loojata olematusse” (GS 36). Seetõttu teavad Kristuse armastusest ajendatud usklikud oma kohustust viia elava Jumala valgust neile, kes seda ei tunne või tõrjuvad.

Social button for Joomla