4. loeng: Kes on Jumal? Kolmainsus

45. Kas Pühima Kolmainsuse saladust võib mõista ainuüksi inimmõistuse valgusel?

237

Jumal on jätnud mõned jäljed oma kolmainsast olemisest nii loodusse kui ka Vanasse Testamenti, aga Tema sisim kolmainus olemine on saladus, millele inimmõistus üksi ligi ei pääse. Jumala Poja Lihakssaamise ja Püha Vaimu väljavalamiseni jäi see kättesaamatuks ka Iisraeli usule. Selle saladuse, mis on kõigi teiste ususaladuste algallikas, ilmutas alles Jeesus Kristus. 

 

46. Mida ilmutas Jeesus Kristus Isa saladusest?

238-242; 262

Jeesus Kristus ilmutas meile, et Jumal on Isa mitte ainult kõiksuse ja inimese Loojana, vaid eelkõige seetõttu, et Ta sünnitas oma sisimas igavikuliselt Poja, kes on Tema Sõna, „tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju” (Hb 1:3). 

 

47. Kes on Püha Vaim, keda Jeesus Kristus meile ilmutas?

243-248; 263j

Püha Vaim on Pühima Kolmainsuse kolmas isik. Ta on Jumal, Isa ja Pojaga üks ja võrdne. Ta „lähtub Isast” (Jh 15:26), alguseta algusest, kogu Kolmainsuse elu lättest. Ta lähtub ka Pojast (Filioque), sest Isa kingib Ta Pojale igavese annina. Püha Vaim, läkitatud Isa poolt ja inimeseks sündinud Poja poolt, juhatab Kiriku „kogu tõesse” (Jh 16:13). 

 

48. Kuidas väljendab Kirik oma usku Kolmainsusse?

249-256; 265-266

Kirik väljendab oma usku Kolmainsusesse sellega, et ta tunnistab ühtainsat Jumalat kolmes isikus: Isa ja Poega ja Püha Vaimu. Need kolm isikut on ainult üks Jumal, sest igaühel neist on üheainsa ja jagamatu jumaliku loomuse täius. Reaalne erinevus nende vahel tuleneb nende omavahelistest seostest: Isa sünnitab Poja, Poeg sünnib Isast, Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. 

 

49. Kuidas toimivad Jumala kolm isikut?

257-260; 267

Kolm jumalikku isikut, kes on lahutamatud oma ühtses olemuses, on lahutamatud ka oma toimimises. Kolmainsus toimib ühtse ja samana. Ent selles ühes jumalikus toimimises on iga Kolmainsuse isik tegev oma eripära kohaselt. 

 

Oh mu Jumal, Kolmainsus, keda ma kummardan…

Vaigista mu hinge, tee temast oma Taevas, oma armas asukoht, oma puhkepaik.

Iial ei taha ma jätta Sind sinna üksi, lase mul olla täielikult Sinu lähedal,

alati ergas usus, alati kummardamas Sind, alati avatud Sinu loovale tööle.

(Õnnis Kolmainsuse Elisabeth)