Katoliku Kirik Eestis



Teine osa. Teine jagu. KIRIKU SEITSE SAKRAMENTI

Teine osa. RISTIUSU SALADUSE PÜHITSEMINE

 

Teine jagu.  KIRIKU SEITSE SAKRAMENTI

 

250. Kuidas sakramente liigitatakse?

 

1210-1211

 

Sakramendid jagunevad sisenemissakramentideks (ristimine, kinnitamine ja Euharistia (Armulaud)), tervendussakramentideks (meeleparandus, haigete salvimine) ning osadust ja missiooni teenivateks sakramentideks (vaimulik seisus, abielu). Sakramendid puudutavad kõiki kristliku elu tähtsaid asjaolusid, kõik nad koonduvad Euharistia ümber, mis Aquino püha Thomase sõnutsi on „nende eesmärk”.

 
 

1. ptk SISENEMISSAKRAMENDID

 
 

251. Kuidas toimub sisenemine kristlikku seisundisse (initsiatsioon)?

 

1212, 1275

 

Kristlikusse seisundisse sisenetakse sakramentidega, mis rajavad kristliku elu aluse: ristimises uuesti sündinud usklikke tugevdab kinnitamine ja seejärel toidab Euharistia.

 

 

 

RISTIMISE SAKRAMENT

 
 

252. Mis on esimene sisenemissakrament?           

 

1213-1216, 1276-1278                          

 

Seda sakramenti kutsutakse ristimiseks. Tema keskne toiming on „vettekastmine”. Vee all ühineb ristitav Kristuse Surmaga ning tõuseb koos Temaga veest juba kui „uus loodu” (2Kr 5:17). Ristimist nimetatakse ka „uuestisünni pesemise” ja „Pühas Vaimus uuendamise” (Tt 3:5) ning „valgustuse” sakramendiks, sest ristitud inimesed on „valguse lapsed” (Ef 5:8).

 
 

253. Kuidas kuulutab ristimist ette Vana Leping?

 

1217-1222

 

Vanas Lepingus leidub mitmeid ristimist ettekuulutavaid märke: vesi, elu ja surma allikas; Noa laev, pääs uputuse käest; minek läbi Punase mere, Iisraeli vabanemine orjusest; Jordani jõe ületamine, Iisraeli jõudmine Tõotatud Maale, mis on igavese elu sümbol.

 
 

254. Kes viis täide Vana Lepingu ettekuulutused?

 

1223-1225

 

Kõik Vana Lepingu ettekuulutused said täielikult teoks Jeesuses Kristuses. Oma avaliku tegevuse alguses laskis Ta end Ristija Johannesel ristida Jordani jões. Ristil voolas Tema läbitorgatud küljest veri ja vesi – Euharistia ja ristimise märgid. Surnuist ülestõusnuna andis Ta apostlitele ülesande: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19).

 
 

255. Mis ajast peale ja kellele jagab Kirik ristimise sakramenti?

 

1226-1228

 

Nelipühist peale jagab Kirik ristimise sakramenti kõikidele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse.

 
 

256. Mis on ristimistalituse keskne osa?

 

1229-1245, 1278

 

Selle sakramendi keskne osa on, et ristitav kastetakse üleni vette või valatakse vett tema pähe, kutsudes Isa ja Poja ja Püha Vaimu nime. 

 
 

257. Kes võib ristimist vastu võtta?           

 

1246-1252

 

Ristimist võib vastu võtta iga inimene, kes ei ole veel ristitud.

 
 

258. Miks Kirik ristib ka lapsi?

 

1250, 1282

 

Kirik ristib lapsi, sest nad sünnivad pärispatu seisundis. Nad tuleb vabastada Kurja võimu alt ja tuua vabaduse valda, mis kuulub Jumala lastele.

 
 

259. Mida nõutakse ristitavalt?

 

1253-1255

 

Igalt ristitavalt nõutakse usu tunnistamist. Täiskasvanu teeb seda ise, lapse ristimisel aga tunnistavad usku tema vanemad ja Kirik. Ka vaderid ja kiriklik kogukond kannavad vastutust nii ristimise ettevalmistamise (katehhumenaadi) kui ka ristimises saadud usu ja armu hoidmise ja kasvamise eest.

 
 

260. Kes tohib ristida?

 

1256, 1284

 

Tavaliselt ristib piiskop või preester, Ladina Kirikus ka diakon. Hädavajaduse korral võib ristida iga inimene, kui tal on sama taotlus, mis Kirikul. Selleks valatakse vett ristitava pähe ja lausutakse Kolmainsusele pühendamist väljendavad ristimissõnad: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”

 
 

261. Kas ristimine on pääsemiseks hädavajalik?

 

1257, 2377

 

Ristimine on pääsemiseks hädavajalik kõigile neile, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on olnud võimalus endale seda sakramenti paluda.

 
 

262. Kas ka ristimata inimene võib pääseda?

 

1258-1261, 1281, 1283

 

Kuna Kristus suri kõigi päästmiseks, võivad pääseda need, kes surevad usu eest (vereristimine), samuti katehhumeenid (usuõppijad) ja kõik need, kes ka Kristust ja Kirikut tundmata otsivad ikkagi (armu mõjul) siiralt Jumalat, püüdes teha Tema tahtmist (sooviristimine). Ristimata surnud lapsed usaldab Kirik oma liturgias Jumala halastuse hoolde.

 
 

263. Mis toime on ristimisel?

 

1262-1274, 1279-1280

 

Ristimine kustutab pärispatu, kõik isiklikud patud ja patukaristused ning annab ristitule osaluse Kolmainsuse jumalikus elus. See sünnib pühitseva ja õigeksmõistva armu toimel, mille läbi saadakse Kristuse ja Kiriku liikmeks ning Kristuse preestriameti osaliseks. Ristimine loob ka aluse osaduseks kõigi kristlastega, annab jumalikud voorused ning Püha Vaimu annid. Ristitu kuulub jäädavalt Kristusele. Ta kannab Kristuse kustutamatut märki (sakramentaalne pitser). 

 
 

264. Mis tähendus on ristimisega saadud nimel?

 

2156-2159, 2165-2167

 

See nimi on tähtis, sest Jumal tunneb igaüht meist nimepidi, s.t meie isikute  ainulaadsuses. Ristimisega saab kristlane oma Kiriku-nime. Eelistama peaks mõne pühaku nime, kes oleks ristitule pühaduse eeskujuks ja kindlustaks talle eestkoste Jumala ees.

 
 

KINNITAMISE SAKRAMENT

 
 

265. Mis koht on kinnitamisel Jumala päästmisplaanis?

 

1285-1288, 1315

 

Vana Lepingu prohvetid kuulutasid ette, et Issanda Vaim jääb püsima Messia ja kogu Tema rahva peale. Kogu Jeesuse elu ja missioon kulgesid täielikus Püha Vaimu osaduses. Nelipühil võtsid apostlid vastu Püha Vaimu ning hakkasid kuulutama „Jumala suuri tegusid” (Ap 2:11). Käte pealepanemisega kinkisid nad vastristituile Püha Vaimu. Kirik on jäänud läbi sajandite ikka selles Vaimus elama ning seda oma lastele jagama.

 
 

266. Miks nimetatakse seda sakramenti kinnitamiseks ehk salvimiseks?

 

1289

 

Seda nimetakse kinnitamiseks, sest ta kinnitab ja kasvatab ristimisel saadud armu. Idakirikud nimetavad seda salvimiseks (kr chrismation) – olulise talituse järgi, mis kasutab püha mürri või kriisami õli.

 
 

267. Mis on kinnitamistalituse keskne osa?

 

1290-1301, 1318, 1320-1321

 

Kinnitamise keskne osa on salvimine püha kriisamiga (piiskopi pühitsetud oliiviõli ja palsami segu), mis toimub sakramendi jagaja käe pealepanemise ja jagamissõnade lausumisega. Ladina riituses salvitakse ristitu laupa ja öeldakse: „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser.” Bütsantsi riituses salvitakse ka teisi kehaosi, lausudes: „Püha Vaimu anni pitserimärk.”

 
 

268. Mis toime on kinnitamisel?

 

1302-1305, 1316-1317

 

Kinnitamine toob kaasa Püha Vaimu erilise väljavalamise, nagu see juhtus Nelipühil. See väljavalamine jätab hinge kustutamatu pitseri ning kasvatab ristimisel saadud armu. Kinnitamine teeb sügavamalt Jumala lapseks, liidab kindlamini Kristuse ja Kirikuga ning elustab hinges Püha Vaimu ande. Ta annab erilist jõudu tunnistada ristiusku.

 
 

269. Kes võib seda sakramenti vastu võtta?

 

1306-1311, 1319

 

Seda sakramenti võib vastu võtta juba ristitud inimene, kes peakski seda tegema – aga ainult üks kord. Tõhusaks kinnitamise vastuvõtmiseks peab kinnitatav viibima armuseisundis.

 
 

270. Kes jagab kinnitamise sakramenti?

 

1312-1314

 

Kinnitamise algne jagaja on piiskop. Sel viisil tehakse ilmsiks kinnitatava koht Kiriku apostellikus mõõtmes. Kui kinnitamist jagab preester – mis on tavaks Ida- ja erandiks Läänekirikus –, siis väljendab kinnitatava sidet piiskopi ja Kirikuga preestri isik, kes on piiskopi abiline, ja piiskopi poolt pühitsetud kriisamiõli.

 
 

EUHARISTIA (ARMULAUASAKRAMENT)

 
 

271. Mis on Euharistia?

 

1322-1323, 1409

 

Euharistia on Issand Jeesuse Ihu ja Vere ohverdamine, mille Tema seadis Ristiohvri jäädvustamiseks läbi aegade, kuni Tema Taastulemiseni kirkuses. Nõnda usaldas Ta oma Surma ja Ülestõusmise mälestamise Kiriku hoolde. Euharistia on ühtsuse märk, armastuse side, Paasasöömaaeg, millel Kristus toidab endaga ristitut, täidab tema meele armuga ning annab talle tulevase kirkuse pandi.

 
 

272. Millal seadis Jeesus Kristus Euharistia?

 

1323, 1337-1340

 

Jeesus seadis Euharistia Suurel Neljapäeval, „sel ööl, mil Ta ära anti” (1Kr 11:23), kui Ta pidas apostlitega Viimset Õhtusöömaaega.

 
 

273. Kuidas seadis Kristus Euharistia?

 

1337-1340, 1365, 1406

 

Kui Tema ja Ta apostlid olid kogunenud ülemisse kambrisse, võttis Jeesus leiva, murdis sellest, ulatas neile ja ütles: „Võtke ja sööge sellest kõik: see on minu Ihu, mis teie eest antakse.” Seejärel võttis Ta veinikarika ja lausus: „Võtke ja jooge sellest kõik: see on Uue ja Igavese Lepingu karikas, minu Veri, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Tehke seda minu mälestuseks.”

 
 

274. Mida tähendab Euharistia Kiriku elus?

 

1324-1327, 1407

 

Euharistia on kogu kristliku elu allikas ja tipp. Euharistias saavutab kõrgpunkti nii Jumala pühitsustegevus meie suhtes kui Tema kummardamine meie poolt. Euharistias sisaldub Kiriku kogu vaimulik aare – Kristus ise, meie Paasatall. Euharistias väljendub ja saab teoks Jumala rahva ühtsus ja osadus Jumala eluga. Euharistiat pühitsedes ühineme juba nüüd taevase liturgiaga ning saame eelaimuse igavesest elust.

 
 

275. Mis on selle sakramendi nimed?

 

1328-1332

 

Selle sakramendi ammendamatu rikkus väljendub erinevates nimedes, mis rõhutavad tema eri tahke. Kõige levinumad nimed on Euharistia, püha Missa, Issanda söömaaeg, Leivamurdmine, Tänutoomine, Issanda Kannatamise, Surma ja Ülestõusmise mälestus, püha Ohver, püha ja jumalik Liturgia, püha Müsteerium, Pühim Altarisakrament, püha Kommunioon.

 
 

276. Mis koht on Euharistial Jumala päästmisplaanis?

 

1333-1344, 1406

 

Vanas Lepingus kuulutas Euharistiat ette eelkõige Paasasöömaaeg, mida juudid pühitsesid kord aastas hapendamata leibadega, et mälestada oma kunagist kiirustamist põgenemisel Egiptusest vabadusse. Jeesus kuulutas Euharistiat ette oma õpetuses ning seadis selle, kui pühitses Viimsel Õhtusöömaajal oma apostlitega Paasasöömaaega. Kirik,ustavana Issanda käsule „Tehke seda minu mälestuseks!” (1 Kr 11, 24), on pühitsenud Euharistiat alati, eelkõige pühapäeval, mis on Jeesuse Ülestõusmise päev.

 
 

277.  Kuidas pühitsetakse Euharistiat?

 

1345-1355, 1408

 

Euharistia koosneb kahest peamisest osast, mis kokku moodustavad ühe ühtse teenistuse. Sõnaliturgias kuulutatakse ja kuulatakse Jumala sõna. Tänuliturgias (kr Eucharistia tänupalve, tänutoomine) tuuakse annid – leib ja vein –,  lausutakse pühitsussõnu (konsekratsioonisõnu) sisaldav anafoor (missakaanon) ja jagatakse Armulauda.  

 
 

278. Kes pühitseb Euharistiat?

 

1348, 1410-1411

 

Euharistiat pühitseb kehtivalt ametissepühitsetud preester (piiskop või preester), kes teeb seda Kristuse – Kiriku Pea – isikus ja Kiriku nimel.

 
 

279. Millised ained on Euharistia pühitsemiseks olemuslikud ja hädavajalikud?       

 

1350, 1412

 

Need olemuslikud annid on nisuleib ja viinamarjavein.

 
 

280. Mil viisil on Euharistia Kristuse Ohvri mälestamine?         

 

1356-1367, 1412

 

Euharistiaon mälestamine selles mõttes, et ta toob reaalselt ja tegusalt kohale Ohvri, mille tõi Kristus Ristil Isale üks kord ja igaveseks kogu inimkonna eest. Püha Euharistiaohverduslik olemus on ilmne selle seadmissõnades endis: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse… See karikas on uus leping minu Veres, mis teie eest valatakse” (Lk 22:19-20). Ristiohver ja Euharistia Ohver on üks ja seesama Ohver. Ohver ja ohverdaja on sama,  erineb vaid ohverdamise viis: verine Ristil ja veretu Euharistias.

 
 

281. Mil viisil võtab Kirik osa euharistilisest Ohvrist?

 

1368-1372, 1414

 

Euharistial saab Kristuse Ohvrist ka Tema Ihu liikmete ohver. Usklike elu, nende ülistus, kannatus, eestpalve ja töö saavad üheks Kristuse omaga. Ohvrina tuuakse Euharistia kõikide – nii elavate kui surnud usklike eest, nende pattude hüvitamiseks ning selleks, et saada Jumalalt vaimulikke ja ajalikke hüvesid. Kristuse ohvrianniga liitub ka taevane Kirik.

 
 

282. Kuidas Kristus on kohal Euharistias (Armulauasakramendis)?   

 

1373-1375, 1413

 

Kristus on Armulauasakramendis kohal ainulaadsel ja võrreldamatul viisil. Ta kohalolek on tõeline, reaalne ja substantsiaalne – Tema Ihu ja Verd ning Tema hinge ja jumalikkust hõlmav. Nõnda on Armulauas sakramentaalsel viisil – armulaualeiva ja -veini kujude all – kohal kogu Kristus, Jumal ja inimene.

 
 

283. Mis on olemusmuutus (transsubstantsiatsioon)?

 

1376-1377, 1413

 

Olemusmuutus tähendab, et leib muutub olemuselt Kristuse Ihuks ja vein Tema Vereks. Neid muudab Kristuse sõnade ja Püha Vaimu toime kaanonipalves. Leiva ja veini – armulauaandide kujude – välised omadused seejuures ei muutu.  

 

284. Kas leivamurdmine jagab Kristuse osadeks?

 

1377, 1390

 

Leivamurdmine ei jaga Kristust. Ta on tervikuna ja täielikult olemas igas armulauaanni kujus ning nende igas osas.

 
 

285. Kui kauaks jääb Kristus kohale Armulauasakramendis?

 

1377

 

Kristuse kohalolek Armulauasakramendis kestab nii kaua, kui on alles armulauaandide kujud.

 
 

286. Millist austust tuleb osutada Armulauasakramendile?

 

1378-1381, 1418

 

Nii Armulaua pühitsemisel püha Missa ajal kui väljaspool seda on kohane selle  sakramendi kummardamine (latria), ülistus, mida tohib osutada ainuüksi Jumalale. Kirik hoiab suurima hoolega alles pühitsetud Hostiat, viib seda haigetele ja teistele, kes ei saa Missal osaleda, toob Ta pidulikuks kummardamiseks välja usklikele ja kannab protsessioonidel. Kirik innustab sageli külastama ja austama tabernaaklis hoitud Pühimat Altarisakramenti.

 
 

287. Miks on Euharistia Paasasöömaaeg?

 

1382-1384, 1391-1396

 

Euharistia on Paasasöömaaeg, sest Kristus toob selles sakramentaalselt kohale oma  paasa, jagab meile toidu ja joogina oma Ihu ja Verd, ühendab meid selles Ohverduses endaga ja omavahel.

 
 

288. Mis tähendus on altaril?

 

1383, 1410

 

Altar kujutab Kristust ennast, kes on kohal niihästi kui ohvriand (ohverdamise altar) kui ka meile kingitud taevane roog (altar kui Issanda laud).

 
 

289. Millal kohustab Kirik oma liikmeid Euharistias osalema?

 

1389, 1417

 

Kirik kohustab oma liikmeid võtma osa Euharistiast igal pühapäeval ja seatud kirikupühadel, kuid soovitab seda teha ka teistel päevadel.

 
 

290. Millal tuleb võtta vastu püha Armulauda?

 

1389, 1417

 

Kirik soovitab, et usklikud, kui nad on nõutavas seisundis, võtaksid püha Armulauda vastu alati, kui nad osalevad pühal Missal. Kohustuslik  on see vähemalt üks kord aastas  ülestõusmisajal.

 
 

291. Mida nõutakse neilt, kes võtavad vastu püha Armulauda?

 

1385-1388, 1415

 

Et võtta vastu püha Armulauda, tuleb olla täies osaduses katoliku Kirikuga ja viibida armuseisundis – enda teada vaba surmapatust. Enda teada rasket pattu teinu peab enne Armulauda esmalt vastu võtma meeleparanduse sakramendi. Samuti on püha Armulaua vastuvõtmiseks tähtis keskendumise ja palve vaim, Kiriku poolt ettenähtud paastu pidamine ning sobiv kehaline olek (hoiak, riietus) kui märk aukartusest Kristuse ees.

 
 

292. Mis on püha Armulaua viljad?

 
 

1391-1397, 1416

 

Püha Armulaud süvendab meie ühtsust Kristuse ja Tema Kirikuga. Ta hoiab alal ja uuendab ristimise ja kinnitamisega saadud armuelu ning kasvatab meie kaasinimesearmastust. Ta tugevdab meie armastust, kustutab kerged patud ning hoiab meid tulevikus eemal surmapattudest.

 
 

293. Millal on võimalik jagada püha Armulauda teistele kristlastele?

 

1398-1401

 

Katoliku vaimulikud tohivad püha Armulauda korrakohaselt jagada usklikele Hommikumaa kirikutest, mis pole täielikus osaduses katoliku Kirikuga, kui need seda omast tahtest soovivad ning nende seisund vastab vajalikele nõuetele. Teiste kiriklike kogukondade liikmeile tohivad katoliku vaimulikud korrakohaselt jagada Armulauda ainult siis, kui need raske hädavajaduse korral seda omast tahtest soovivad, nende seisund vastab vajalikele nõuetele ning nad tunnistavad selle sakramendi suhtes katoliku usku.

 
 

294. Miks on Euharistia tulevase kirkuse pant?

 

1402-1405, 1419

 

Euharistia on tulevase kirkuse pant, kuna ta täidab meid iga armu ja taevase õnnistusega. Ta annab meile jõudu maiseks teekonnaks ning paneb igatsema igavest elu. Ta ühendab meid juba praegu Kristusega, kes istub Isa paremal käel, ning taevase Kiriku, pühima Neitsi Maarja ja kõigi pühakutega.

 
 

Euharistias me murrame „leiba, mis on surematuse oode, rohi surma vastu, ja toit, mis laseb meid elada Jeesuses Kristuses nüüd ja igavesti” (Antiookia püha Ignatius).

 
 

2. ptk  TERVENDUSSAKRAMENDID

 
 

295. Miks Kristus seadis meeleparanduse ja haigete salvimise sakramendid?

 

1420-1421

 

Kristus, meie hinge ja ihu ravija, seadis need sakramendid sel põhjusel, et uus elu, mille Ta meile kingib sisenemissakramentides, võib patu tagajärjel nõrgeneda või kaduda. Seetõttu oli Tema tahe, et Kirik jätkaks nende kahe sakramendi abil Tema pääste- ja tervendustööd.

 
 

MEELEPARANDUSE JA LEPITAMISE SAKRAMENT

 
 

296. Kuidas seda sakramenti nimetatakse?

 

1422-1424, 1486

 

Seda sakramenti kutsutakse meeleparanduse, lepitamise, andeksandmise, pihi-, pöördumise ja patukahetsuse sakramendiks.

 
 

297. Miks on lisaks ristimisele veel lepitussakrament?

 

1425-1426, 1486

 

Kuna ristimisega saadud uus elu Jumala armus ei tee olematuks inimloomusele omast nõrkust ja kalduvust patule (himu), seadis Kristus selle sakramendi tagasipöördumiseks neile ristitutele, kes patu läbi on Temast eraldatud.

 
 

298. Millal Ta seadis selle sakramendi?

 

1485

 

Ülestõusnud Issand seadis selle sakramendi Ülestõusmispäeva õhtul, kui Ta näitas end apostlitele ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele teie iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:22-23).

 
 

299. Kas ristitud vajavad meeleparandust?

 

1427-1429, 1487-1489

 

Kristuse kutse meeleparandusele jääb ristitute elus pidevalt kõlama. Meeleparandus on kogu Kiriku püsikohustus. Kirik on küll püha, ent tema liikmete hulgas on patuseid.

 
 

300. Mis on sisemine meeleparandus?

 

1430-1433, 1490

 

See on „rusutud südame” (Ps 51:19) teisenemine Jumala armu abil, vastamaks Looja halastavale armastusele. See toob kaasa kahetsuse ja põlguse tehtud pattude vastu, kindla otsuse mitte enam patustada ning Jumala abi usaldamise. Meeleparandust toidab lootus Jumala halastusele.

 
 

301.Mis kujul meeleparandus kristlase elus avaldub?

 

1434-1439

 

Meeleparandust saab väljendada mitmel eri viisil, kuid eelkõige paastumise, palvetamise ja almustega. Need ja paljud muudki meeleparanduse vormid sobivad kristlase igapäevaellu, eriti paastuajal ning reedel, patukahetsuspäeval.

 
 

302. Mis on meeleparandussakramendi kesksed osad?

 

1440-1449

 

Olulisi osi on kaks: Püha Vaimu toimel pöördunud patukahetseja toimingud ning pattudest lahtimõistmine* vaimuliku poolt, kes Kristuse nimel andestab ja määrab hüvitamise viisi.

 
 

* absolutsioon

 
 

303. Mis on patukahetseja toimingud?

 

1450-1460, 1490-1492, 1494

 

Need on: hoolikas süümejuurdlus (südametunnistuse läbiuurimine); pattude kahetsemine, mis on täiuslik, kui lähtub armastusest Jumala vastu, ning ebatäiuslik, kui tugineb muudele motiividele, ning mis hõlmab kindlat otsust mitte enam pattu teha; pihtimine, mis on pattude tunnistamine vaimulikule; ja hüvitus (patukaristus) ehk teatud tegude sooritamine, mis vaimulik määrab patukahetsejale, et hüvitada patust tingitud kahju.

 
 

304. Missuguseid patte peab pihtima?

 

1456

 

Pihile tuleb tuua kõik seni pihtimata rasked patud, mis hoolikal süümejuurdlusel meelde tulevad. Raskete pattude pihtimine on ainus korraline viis nende andekssaamiseks.

 
 

305. Millal on kohustuslik pihtida surmapatte?

 

1457

 

Iga mõistuse kasutamise ikka jõudnud usklik peab pihtima oma surmapatud vähemalt kord aastas ja alati enne püha Armulauda.

 
 

306. Miks võib pihtida ka kergemaid patte?

 

1458

 

Kirik soovitab kindlasti ka kergemate pattude pihtimist, olgugi et see pole rangelt hädavajalik. See aitab kujundada õiget südametunnistust ja võidelda halbade kalduvuste vastu. See laseb Kristusel meid ravida ning meil vaimulikus elus areneda.

 
 

307. Kes jagab meeleparandussakramenti?

 

1461-1466, 1495

 

Kristus usaldas lepitamisameti apostlite ja nende järglaste piiskoppide ning preestrite, piiskoppide kaastööliste kätte. Neist kõigist saavad sellega Jumala halastuse ja õigluse tööriistad. Nad kasutavad pattude andestamise meelevalda Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.

 
 

308. Kellele kuulub ainuõigus teatud pattudest lahti mõista?

 

1463

 

Teatud eriti rasketest pattudest (nagu need, mis toovad kaasa Kiriku osadusesteraldamise(ekskommunikatsiooni))lahtimõistmise ainuõigus on Apostelliku Aujärje või kohaliku piiskopi või nende poolt määratud preestrite pädevuses. Surmaohu korral on aga igal preestril luba lahti mõista mistahes patust või Kiriku osadusest eraldamise karistusest.

 
 

309. Kas vaimulik on kohustatud pihist vaikima?

 

1467

 

Selle teenistuse ülevuse ja tähtsuse, aga ka inimestele võlgnetava lugupidamise tõttu on iga vaimulik, kellele pihitakse, kohustatud erandeid tegemata ja raske karistuse ähvardusel hoidma “sakramentaalset pitserit”, mis tähendab absoluutset vaikimiskohustust talle pihil avaldatud pattude osas.

 
 

310. Mis toime on sellel sakramendil?

 

1468-1470, 1496

 

Meeleparandussakramendi toime on lepitus Jumalaga ning seepärast pattude andekssaamine; lepitus Kirikuga; armuseisundi taastumine, kui see oli kaotatud; vabanemine surmapattudega pälvitud igavesest karistusest ning ka vähemalt osaline vabanemine patu läbi teenitud ajalikust karistusest; südame- ja meelerahu, puhas südametunnistus, vaimulik troost; kristlikuks eluvõitluseks vajaliku vaimuliku jõu kasv.

 
 

311. Kas seda sakramenti võib teatud puhkudel jagada üldise pihi ja lahtimõistmisena?

 

1480-1484

 

Raske hädavajaduse korral (näiteks otseses surmaohus) võib pühitseda meeleparandust üldise patutunnistuse ja ühise pattudest lahtimõistmisega, kui järgitakse Kiriku seatud korda ning kui üksikud patukahetsejad on valmis pihtima oma  rasked patud tavalisel ajal isiklikult.

 
 

312. Mis on indulgents?

 

1471-1479, 1498

 

Indulgents on juba andekssaadud pattudega kaasneva ajaliku karistuse kustutus Jumala ees. Õigesti meelestatud usklik saab määratud eeltingimustel indulgentsi iseendale või lahkunule, mille Kirik kui lunastusarmu vahendaja jagab Kristuse ja pühade isikute teenete varamust.

 
 

HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENT

 
 

313.  Kuidas käsitab haigust Vana Testament?

 

1499-1502

 

Vanas Testamendis kogeti haigust kui nõrkuse märki, mis samas oli salapärasel kombel seotud patuga. Prohvetid aimasid, et haigusel võib olla ka lunastav väärtus haige või tema kaasinimeste pattude suhtes. Nõnda põeti haigust Jumala pilgu ees, kellelt paluti tervekssaamist.

 
 

314. Mis tähtsus on sellel, et Jeesus tundis kaasa haigetele?

 

1503-1505

 

Jeesuse kaastunne haigete vastu ja Tema mitmed tervendamised olid selge märk, et koos Temaga oli saabunud Jumalariik ning seepärast võit patu, kannatuse ja surma üle. Omaenda Kannatuse ja Surmaga andis Kristus uue tähenduse meie kannatusele, millest võib siis, kui see on ühenduses Kristuse omaga, saada meile endile ja kaasinimestele puhastuse ning pääsemise vahend.

 
 

315.  Mis hoiak on Kirikul haigete suhtes?           

 

1506-1513, 1526-1527

 

Issandalt saadud tervendamisülesannet püüab Kirik täita haigete eest hoolitsemise ning nende eest palvetamisega. Kirikul on haigete tarvis ka eriline sakrament, mille seadis Kristus jamillest püha Jaakobus tunnistab: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel” (Jk 5:14).

 
 

316.Kes võib vastu võtta haigete salvimise sakramenti?

 

1514-1515, 1528-1529

 

Seda sakramenti võib vastu võtta iga usklik kohe, kui teda haiguse või vanadusnõtruse tõttu ähvardab surmaoht. Usklik võib seda vastu võtta mitu korda uuesti, kui haigus süveneb või kui lisandub veel mõni raske haigus. Kui võimalik, peab haige enne selle sakramendi pühitsemist isiklikult pihtima.

 
 

317. Kes jagab seda sakramenti?

 

1516, 1530

 

Seda sakramenti võivad jagada ainult piiskopid või preestrid.

 
 

318. Kuidas pühitsetakse seda sakramenti?

 

1517-1519, 1531

 

Selle sakramendi pühitsemise juures on keskne salvimine õliga  – kui võimalik, piiskopi pühitsetud õliga, kusjuures salvitakse haige laupa ja käsi (rooma riitus) või ka veel muid kehaosi (teised riitused) –, mida saadab vaimuliku palve selle sakramendi erilise armu eest.

 
 

319. Mis toime on sellel sakramendil?

 

1520-1523, 1532

 

See sakrament annab erilise armu, mis liidab haige tihedamini Kristuse Kannatusega – tema enda ja Kiriku hüvanguks. See toob talle lohutust, südamerahu, julgust ja ka pattude andeksandmise, kui ta ise ei suuda enam pihtida. Kui see on Jumala tahtmine, võib see sakrament tuua kehalise tervenemise. Igal juhul valmistab salvimine ette haige teekonda Isa koju.

 
 

320. Mis on viaatikum (ld viaticum)?

 

1524-1525

 

Viaatikum on püha Armulaud, mida võtavad vastu need, kes valmistuvad lahkuma sellest elust igavesse. Osadus surnud ja ülestõusnud Kristuse Ihu ja Verega siit maailmast Isa juurde mineku hetkel on igavese elu seeme ja ülestõusmise vägi.

 
 

3. ptk OSADUST JA MISSIOONI TEENIVAD SAKRAMENDID

 
 

321. Millised sakramendid teenivad osadust ja missiooni?

 

1533-1535

 

Kaks sakramenti – vaimulik seisus (ordinatsioon) ja abielu – annavad erilise armu kindla ülesande teostamiseks Kirikus Jumala rahva teenimisel ja kasvatamisel. Need sakramendid toetavad erilisel viisil kiriklikku osadust ning päästmistööd.

 
 

VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENT

 
 

322. Mis on vaimulikuseisuse sakrament?

 

1536

 

See on sakrament, mille kaudu Kirik jääb Kristuse poolt apostlitele usaldatud missiooni teostama kuni aegade lõpuni.

 
 

323. Miks nimetatakse seda sakramenti ka ordinatsiooniks?

 

1537-1538

 

Mõiste ordo tähendab Kiriku vaimulikkonda, mille liikmeks pääseb erilise pühitsuse (ordinatsiooni) kaudu. See sakrament annab pühitsetule Püha Vaimu erilise anni abil püha väe teenida Jumala rahvast Kristuse nimel ja Tema meelevallaga.

 
 

324. Mis koht on vaimulikuseisuse sakramendil Jumala päästmisplaanis?

 

1539-1545, 1590-1591

 

Seda sakramenti kuulutasid Vana Lepingu ajal ette leviitide teenistus, Aaroni preestriamet ja seitsmekümne „vanema” amet (4Ms 11:25). Need ettetähendused saavad teoks Jeesuse Kristuse isikus, kes Ristiohvri läbi on ainus „vahemees Jumala ja inimeste vahel” (1Tm 2:5) „ülempreester Melkisedeki korra järgi” (Hb 5:10). Kristus kui ainus preester on meie keskel preestriteenistuse kujul.

 
 

Ainuüksi Kristus on tõeline preester, kõik teised on vaid Tema teenrid.

 

(Aquino püha Thomas)

 
 

325. Mis on vaimulikuseisuse sakramendi astmed?

 

1554, 1593

 

Vaimulikuseisuse sakrament koosneb kolmest astmest, mis on Kiriku orgaanilise ülesehituse seisukohast asendamatud. Need on piiskopi-, preestri- ja diakoniseisus.

 
 

326. Mis toime on piiskopiks pühitsemisel?

 

1555-1559, 1594

 

Piiskopiks pühitsemine annab vaimuliku seisuse sakramendi täiuse. See teeb piiskopist apostlite õiguspärase ametijärglase ja liidab ta piiskoppide kolleegiumisse, et kanda koos paavsti ja teiste piiskoppidega hoolt kõikide kirikute eest. See annab talle õpetamise, pühitsemise ja juhtimise ametid.

 
 

327. Mis on piiskopi ülesanne tema hoolde usaldatud osakirikus?

 

1560-1561

 

Piiskop, kelle hoolde on usaldatud osakirik, on selle kiriku ühtsuse nähtav alus ja pea. Selle osakiriku heaks täidab ta kui Kristuse asetäitja oma preestrite ja diakonite abiga karjase ametit.

 
 

328. Mis toime on preestriks pühitsemisel?

 

1562-1567, 1595

 

Püha Vaimuga salvimine kinnitab preestrile kustutamatu vaimuliku pitseri, mis teeb ta Kristuse kui preestri sarnaseks ja võimaldab tal toimida Kristuse kui Pea nimel. Piiskopi kaastöölisena on ta pühitsetud kuulutama Evangeeliumi ja pühitsema jumalateenistust, eriti Euharistiat, millest ta ammutab oma ameti jaoks jõudu, ning olema usklikele karjaseks.

 
 

329. Kuidas viib preester täide oma ametit?

 

1568

 

Olgugi et preester on pühitsetud ülemaailmseks missiooniks, peab ta oma ametit ühes kindlas osakirikus sakramendivendluses koos teiste preestritega, kes moodustavad presbüteeriumi (preesterkonna). Koos piiskopiga ja temale alludes kannavad nad vastutust oma osakiriku eest.

 
 

330. Mis toime on diakoniks pühitsemisel?

 

1569-1571, 1596

 

Diakon, kes saab Kristuse – kõikide teenija – sarnaseks, pühitsetakse Kiriku teenimiseks oma piiskopi alluvuses sõna, jumalateenistuse, hingehoiu ja heategeva armastuse alal.

 
 

331. Kuidas toimub vaimuliku seisuse sakramendi pühitsemine?

 

1572-1574, 1597

 

Vaimuliku seisuse sakrament antakse igal astmel edasi nii, et piiskop asetab oma käed pühitsetava pea peale ja ütleb pühitsemispalve, millega ta palub Jumalalt pühitsetavale erilist Püha Vaimu jagamist ning neid Vaimu ande, mis on vajalikud selleks teenistuseks, millesse ta pühitsetakse.

 
 

332. Kellel on õigus seda sakramenti jagada?      

 

1575-1576, 1600

 

Vaimuliku seisuse sakramenti võivad jagada üksnes kehtivalt pühitsetud piiskopid kui apostlite ametijärglased.

 
 

333. Kes võib seda sakramenti vastu võtta?

 

1577-1578, 1598

 

Vaimuliku seisuse sakramenti võib kehtivalt vastu võtta ainult ristitud mees. Kirik tunnistab enda seotuks selle valikuga, mille tegi Issand ise. Vaimuliku seisuse sakramenti ei saa ükski inimene endale ise nõuda, vaid Kiriku võimukandjad peavad tunnistama ta teenistusse sobivaks.

 
 

334. Kas vaimuliku seisuse sakramendi vastuvõtja peab olema vallaline?

 

1579-1580, 1599

 

Piiskopiks pühitsemiseks on tsölibaat tingimata nõutav. Preestriks pühitsemiseks valitakse ladina Kirikusreeglina usklikke mehi, kes tahavad jääda vallalisteks „Taevariigi pärast” (Mt 19:12). Idakirikud ei luba abielluda pärast preestriks pühitsemist. Nn püsidiakoniteks võib pühitseda ka abielus mehi.

 
 

335. Mis toime on vaimulikuseisuse sakramendil?          

 

1581-1589

 

See sakrament kingib Püha Vaimu erilise jagamise, mis teeb pühitsetava vastavalt pühitsusastmele Kristuse sarnaseks Tema preestri-, prohveti- ja kuningaametis. Pühitsemine annab kustutamatu vaimse loomuse ning seetõttu pole võimalik seda korrata nagu ka pühitseda piiratud ajaks.

 
 

336. Mille alusel teenitakse preestrina?

 

1546-1553, 1592

 

Pühitsetud preestrid ei räägi ega tegutse oma pühas teenistuses omaenda meelevallaga ega ka mitte koguduse ülesandel või volitusel, vaid Kristuse kui Pea isikus ja Kiriku nimel. Seega erineb teenistus ametisse pühitsetud preestrina olemuslikult ning mitte ainult määra poolest üldisest preestriametist, mis on ühine kõigile usklikele, kelle teenimiseks Kristus eraldi preestriseisuse seadis.

 
 

ABIELUSAKRAMENT

 
 

337. Mis on Jumala kava mehe ja naise suhtes?

 

1601-1605

 

Jumal, kes on armastus ja kes lõi mehe ja naise armastuse pärast, kutsub neid armastama. Kui Ta lõi mehe ja naise, kutsus Ta nad elu- ja armastuseosadusse abielus, „nõnda et nad ei ole nad enam kaks, vaid üks liha” (Mt 19:6). Jumal õnnistas neid ja ütles: „Tehke sugu ja saagu teid palju” (1Ms 1:28).

 
 

338. Mis eesmärgil seadis Jumal abielu?

 

1643-1644, 1652-1654, 1659-1660

 

Mehe ja naise abielu, mille on rajanud Looja ja millele Ta on andnud oma erilised seadused, on loomu poolest suunatud abielupaari osadusele ja hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Jumala algse kava kohaselt on see abieluliit lahutamatu – Jeesuse Kristuse kinnitusel: „Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:9).

 
 

339. Kuidas patt seab ohtu abielu?

 

1606-1608

 

Pärispatu pärast, mis katkestas Jumala antud osaduse mehe ja naise vahel, ohustavad abieluliitu väga sageli lahkhelid ja truudusetus. Siiski kingib Jumal oma suurest halastusest armu, et viia mehe ja naise kooselu kooskõlla Jumala algse kavaga.

 
 

340. Mida õpetab abielu kohta Vana Testament?

 

1609-1611

 

Jumal aitas oma rahval peamiselt Seaduse ja prohvetite õpetuse kaudu pidevalt süvendada oma arusaama abielu ühtsusest ja lahutamatusest. Abieluleping Jumala ja Iisraeli vahel valmistas ette ja andis märgi Uuest Lepingust, mille Jumala Poeg Jeesus Kristus sõlmis oma Mõrsja, Kirikuga.

 
 

341. Mida uut andis abielule juurde Kristus?

 

1612-1617, 1661

 

Kristus mitte ainult ei taasta algset korda, vaid annab abielule ka sakramendi väärikuse ning kingib abikaasadele erilise armu elada oma abielu nii, et see väljendab Kristuse armastust oma Mõrsja – Kiriku – vastu: „Mehed, armastage naisi, nii nagu Kristus on armastanud Kirikut” (Ef 5:25).

 
 

342. Kas abielu on kõigile kohustuslik?

 

1618-1620

 

Abielu ei ole kõigile kohustuslik, eriti sellepärast, et Jumal kutsub mõningaid mehi ja naisi järgima Issand Jeesust ja elama Taevariigi nimel neitsilikku või tsölibaatset elu. Nad loobuvad suurest abieluhüvest, et keskenduda Issanda asjadele ning püüda olla Temale meelepärane. Nõnda saab neist märk Kristuse armastamise ülimuslikkusest ning Tema aulise tulemise palavast igatsemisest.

 
 

343. Kuidas pühitsetakse abielusakramenti?

 

1621-1624, 1663

 

Kuna abielu kinnitab abikaasad avaliku elu staatusesse Kiriku raames, pühitsetakse abielu avalikult – preestri (või Kiriku poolt volitatud tunnistaja) ja teiste tunnistajate juuresolekul.

 
 

344. Mis on abielunõusolek?

 

1625-1632, 1662

 

Mees ja naine annavad abielunõusoleku, kui nad väljendavad tahet anda ennast pöördumatult teineteisele, et elada truu ja viljaka armastuse liidus. Kuna nõusolek loob abielu, on see tingimata vajalik ja asendamatu. Et abielu oleks kehtiv, peab nõusoleku sihiks olema tõeline abielu ning nõusolek ise olema inimlik otsus, mis on teadlik ja vabatahtlik ning ei põhine ei survel ega sundusel.

 
 

345. Mis on nõutav, kui üks abielupooltest ei ole katoliiklane?

 

633-1637

 

Segaabielu puhul (katoliiklane ja ristitud mittekatoliiklane) tuleb sakramendi seaduslikkuse saavutamiseks taotleda luba kirikuvõimult; kultusliku lahknevuse (katoliiklane ja ristimata inimene) puhul tuleb kehtivuse jaoks nõutada teatud reeglitest vabastav otsus (dispensatsioon). Mõlemal juhul on oluline, et osapooled ei välistaks abielu olemuslike eesmärkide ja omadustega nõustumist ning et katoliiklasest kaasa kohustuks säilitama usku, laskma ristida oma lapsed ning kasvatama neid katoliiklikult. Mittekatoliiklasest kaasa peab olema sellest kohustusest teadlik.

 
 

346. Mis toime on abielusakramendil?

 

1638-1642

 

See sakrament loob abikaasade vahel jääva ja ainulise sideme. Jumal ise kinnitab abikaasade abielunõusoleku. Seepärast pole kahe ristitud inimese sõlmitud abielu ja täideviidud abielu kunagi lahutatav. Abielusakrament annab mehele ja naisele vajaliku armu, et saavutada abielus pühadus, võtta vastutustundlikult vastuneile kingitavad lapsed ning neid kasvatada.

 
 

347. Millised patud on rängas vastuolus abielusakramendiga?

 

1645-1648, 1664

 

Abielurikkumine ja polügaamia on vastuolus abielusakramendiga, kuna nad eitavad mehe ja naise võrdset väärikust ning abielulise armastuse ühtsust ja ainulisust. Veel on selliste pattude hulgas tahtlik sigimisest keeldumine, mis jätab abielulise armastuse ilma laste kingist, ja abielulahutus, mis astub vastu abielu lahutamatusele.

 
 

348. Millistel juhtudel lubab Kirik abikaasadel elada lahus?

 

1629, 1649

 

Kirik võimaldab abikaasadel elada lahus, kui kooselu osutub tõsistel põhjustel praktiliselt võimatuks, olgugi et veel võib olla lootust ära leppida. Uude abiellu ei saa partneri eluajal astuda kumbki, välja arvatud juhul, kui abielu ei kehti ja Kirik tunnistab seda.

 
 

349. Kuidas suhtub Kirik inimestesse, kes on lahutatud ja siis uuesti abiellunud?

 

1650-1651, 1665

 

Kirik ei saa tunnistada liitu inimeste vahel, kes on ilmalikult lahutatud ja siis uuesti abiellunud, sest ta on ustav Issandale: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu” (Mk 10:11-12). Kirik suhtub sellistesse inimestesse tähelepanelikkuse ja hoolega ning kutsub neid elama usus, palvetama, aitama kaasinimest ja kasvatama lapsi ristiusu vaimus. Aga kuni kestab olukord, mis objektiivselt on vastuolus Jumala seadusega, ei saa nad võtta vastu meeleparandus- ja Armulauasakramenti ega täita teatud kiriklikke ülesandeid.

 
 

350. Miks nimetatakse kristlikku perekonda kodukirikuks?

 

1655-1658, 1666

 

Kristlikku perekonda nimetatakse kodukirikuks, kuna sellises peres saab ilmsiks ja tuuakse ellu Kiriku kui Jumala pere kogukondlik ja perekondlik loomus. Rakendades ristimisel saadud üldist preestriametit aitab perekonna iga liige omal viisil teha perest armu ja palve koguduse, inimlike ja kristlike vooruste kooli ning koha, kus lapsed kuulevad esimest korda ristiusu sõnumit.

 
 

4. ptk MUUD LITURGILISED PÜHITSUSED

 

SAKRAMENTAALID

 
 

351. Mis on sakramentaalid?

 

1667-1672, 1677-1678

 

Sakramentaalid on Kiriku seatud pühad märgid erinevate elujuhtumite pühitsemiseks.  Nad koosnevad palvest ja seda saatvast ristimärgist või muudest märkidest. Tähtsamad sakramentaalid on õnnistamised, mis ülistavad Jumalat ja paluvad Temalt ande, isikute pühitsemine ning esemete pühendamine Jumala teenimiseks.

 
 

352. Mis on eksortsism?

 

1673

 

Kui Kirik palub oma meelevallaga Jeesuse nimel, et keegi isik või mingi ese oleks kaitstud Kurja väe eest ning saaks tema võimusest vabastatud, räägimeeksortsismist. Tavapärane eksortsism toimub igal ristimistalitusel. Erakordset, nn suurt eksortsismi tohib ette võtta vaid piiskopi volitatud preester.

 
 

353. Missugused rahvavagaduse vormid saadavad Kiriku sakramentaalset elu?

 

1674-1676, 1679

 

Kristliku rahva usklik meel on läbi aegade väljendunud vagaduse erinevates vormides, mis saadavad Kiriku sakramentaalset elu, näiteks reliikviate austamine, pühapaikade külastamine, palverännakud, protsessioonid, Ristitee ja Roosipärg. Kirik heidab tõelistele rahvavagaduse vormidele usuvalgust ning hoolitseb nende eest.

 
 

KRISTLIKUD MATUSED

 
 

354. Mis seos on sakramentidel ja kristlase surmal?

 

1680-1683

 

Kristlane, kes sureb Kristuses, jõuab oma maise olemise lõpus täiel määral uude ellu, mis sai alguse tema ristimisega, mis tugevnes kinnitamisel ning mida toideti Euharistias, taevase pidusöömaaja ettekuulutuses. Kristlase surma tähendus saab selgeks Kristuse – meie ainsa lootuse – Surma ja Ülestõusmise valgel. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub oma ihust, et „viibida Issanda juures” (2Kr 5:8).

 
 

355. Mida väljendab matusetalitus?

 

1684-1685

 

Olenevalt kohalikest oludest ja pärimustest peetakse matusetalitust maailma eri osades erineval kujul. Ometi väljendub matusetalituses ikka kristliku surma ülestõusmislootus ning osadus surma läbi lahkunuga – eriti palvetes tema hinge puhastamise eest.

 
 

356. Mis on matusetalituse põhilised osad?

 

1686-1690

 

Tavaliselt koosneb matusetalitus neljast põhilisest osast: surnu vastuvõtmine koguduses lohutuse ja lootuse sõnadega; sõnaliturgia; Euharistia ja hüvastijätt, milles lahkunu hing usaldatakse Jumala, igavese elu allika hoolde ning ihu maetakse ülestõusmise ootuses.

Social button for Joomla