Katoliku Kirik Eestis



4.2. Issanda palve: “Meie Isa”

TEINE LÕIK. ISSANDA PALVE: “MEIE ISA”

2759. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, üks ta jüngritest ütles talle: “Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!”“ (Lk 11:1). Vastusena sellele palvele usaldab Jeesus oma jüngritele ning oma Kirikule kristliku põhipalve. Püha Luukas edastab lühivariandi viie palvega (vrd Lk 11:2-4), püha Matteus põhjalikuma, seitsme palvega (vrd Mt 6:9-13).

Meie Isa, kes Sa oled taevas,

pühitsetud olgu Sinu nimi,

Sinu Riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu

nagu taevas, nõnda ka maa peal.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev

ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele

ja ära saada meid kiusatusse,

vaid päästa meid ära kurjast.

2760. Väga vara hakkas liturgia seda Issanda palvet lõpetama doksoloogiaga. Didaches (VIII,2) kõlab see nõnda: „Sest sinu on vägi ja au igavesti“. Apostellikud konstitutsioonid (7,24,1) lisavad algusesse “rRiik”. See formuleering kehtib tänapäeval oikumeenilise palve sõnastuses. Bütsantsi traditsioon lisab enne “au” veel “Isa, Poja ja Püha Vaimu”. Rooma missaraamat täiendab viimast palvet (vrd MR, embolism) rõhutatud „õndsa lootuse“ (Tt 2:3) täitumise ja meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemise ootamisega. Sellele järgneb kristliku koguduse akklamatsioon, millesse on võetud Apostellikest konstitutsioonidest pärinev doksoloogia. /2855, 2854/

 


1. artikkel. TERVE EVANGEELIUMI KOKKUVÕTE

 

2761. „Issanda palve on terve Evangeeliumi kokkuvõte“ (Tertullianus, De oratione, 1). Kui Issand meile oma palvevormeli pärandas, lisas Ta: „Paluge, ja teile antakse“ (Lk 11:9). „Igaüks võib niisiis vastavalt oma vajadustele palveid taeva poole saata; tal tuleb aga alati alustada Issanda palvega, mis jääb põhipalveks“ (Tertullianus, De oratione, 10).

I. Pühakirja keskmes

 

2762. Pärast seda, kui püha Augustinus oli tuvastanud, et psalmid on kristliku palve põhiline toit ning et nad on seotud Meie Isa palve palumistega, kinnitab ta:

„VaadakeKäige läbi kõik Pühakirjas leiduvad palved. Minu arvates ei leia te sealt midagi, mis ei sisalduks Issanda palves“ (Epistulae, 130,12,22: PL 33,502).

2763. Kõik Vana Testamendi kirjad (käsk, prohvetid ja psalmid) on Jeesuses Kristuses täide viidud (vrd Lk 24:44). Evangeelium on “rõõmusõnum”. Tema esmasne kuulutuse võttis kokku on püha Matteuse poolt kokku võetud Mäejutluses (vrd Mt 5-7). Palve meie Isa poole on Sselle kuulutuse keskmes on palve meie Isa poole. See seos selgitab igat palumist meie Issanda poolt edastatud palves: /102/

„Issanda palve on kõige täiuslikum palve … Selles mitte ainult ei paluta kõige eest, mida me õiglasel viisil soovida võime, vaid ka selles järjestuses, milles me neid soovima peame. Nii õpetab see palve meid mitte ainult paluma, vaid vormib ka kogu meie meelsust“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, II–II, 83,9). /2541/

2764. Mäejutlus on elamise õpetus, Meie Isa aga on palve,; kuid mõlemas vormib Issanda Vaim uueks meie igatsusi, see tähendab meie seesmisi tundmusieliigutusi. Jeesus juhatab meid oma sõnadega selle uue elu juurde ning õpetab meid seda palves paluma. Sellest, kui õige on meie palve, oleneb see, kui õige on meie elu Kristuses. /1965, 1969/

 

II. “Issanda palve”

2765. Traditsiooniline väljend “Issanda palve” või “palve Issandalt” tähendab, seda, et Jeesus, meie Issand, on meile õpetanud selle meie Isale suunatud palve. See Jeesuselt pärinev palve on tõeliselt ainulaadne – ta, ta pärineb Issandalt. Ühelt poolt annab Jumala ainusündinud Poeg meile selles palves sõnad, midas Isa on Talle on andnud (vrd Jh 17:7); Tta on meie palve Õpetaja. Teiselt poolt tunneb Ta lihaks saanud Sõnana oma inimlikus südames oma inimestest õdede ja vendade vajadusi ning ilmutab need meile; Ta on meie palve eeskuju. /2701/

2766. Kuid Jeesus ei päranda meile mitte mingit mehhaaniliselt korratavat vormelit (vrd Mt 6:7; 1 Kn 18:26-29). Issanda palves õpetab Püha Vaim Jumala lapsi Jumala sõna läbi Isa poole palvetama, nagu see toimub igas suulises palves. Jeesus eiaga annab meile mitte ainult sõnuad meie lapsemeelse palve tarvis, vaid samas ka Vaimu, mille läbi need meis „vaimuks ja eluks“ (vrd Jh 6:63) saavad. Enamgi veel, meie lapsemeelse palve tõenduseks ja võimaldamiseks läkitas Isa ka meie „südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: abba, Isa“ (Gl 4:6). Meie palve esitab Isale meie soovid. Seepärast Isa, „südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest“ (Rm 8:27). Sel moel kuulub meie palve Isa poole Poja ning Püha Vaimu läkitamise müsteeriumi juurde. /690/

 

III. Kiriku palve

2767. Algusest peale võtab Kirik vastu Issanda ning Püha Vaimu lahutamatult seotud sõnade anndi. Püha Vaim elustab need Issanda sõnad kristlaste südametes need Issanda sõnad. Esimesed kogudused palvetasid Issanda palvet „kolm korda päevas“ (Didache, 8,3).

2768. Vastavalt apostellikule Pärimusele juurdub Issanda palve oma olemuselt liturgilises palves.

„Issand õpetab meid ühiselt kõikide meie vendade eest palvetama. Sest Ta ei ütle: “Minu Isa” taevas, vaid “meie Isa”, et meie palve astuks ühes vaimus välja terve Kiriku Ihu eest välja“ (p. Johannes Chrysostomous, Homilia in Mathhaeum, 19,4: PG 57,278D).

Kõigis liturgilistes traditsioonides on Issanda palve suurte tunnipalvete oluline osa. Kuid eelkõige saab tema kiriklik loomus ilmsiks kolmes kristliku sisenemise sakramendis.

2769. Issanda palve üleandmine (traditio) ristimisel ja kinnitamisel on Jumalajumalikku ellu uuestisündimise märk. Kristlik palve tähendab Jumalaga rääkimist Jumala enda sõnadega. Nõnda õpivad need, kes on „uuesti sünnitatud… Jumala elava ning jääva sõna kaudu“ (1 Pt 1:23), Jumala poole hüüdma selle ainsa sõna kaudu, mida Isa alati kuulda võtab. Ning nüüdsest tohivad nad seda teha, kuna Püha Vaimuga salvimise pitser on kadumatult vajutatud nende südamesse, nende kõrvadesse, nende huultele ja tervesse nende olemusse Jumala lastepoegadena. Seepärast on enamikus kirikuisade kommentaare Meie Isa palvele suunatudadresseeritud katehhumeenidele ning neofüütide poole. Kui Kirik palvetab Meie Isa palves Issanda sõnadega, siis on see, kes palvetajaksb, alati “uuesti sündinud rahvas”, kelle peale on halastatud (vrd 1 Pt 2:1-10). /1243/

2770. Euharistia pühitsemisel esindab Issanda palve terve Kiriku palvet. Siin avaldub tema täielik mõte ja mõjusus. Ta paikneb euharistilise palve (anafooria) ja Armulaua jagamise vahel, võtab ühelt poolt kokku kõik palved ja eestpalved, mida epikleesis väljendati, teiselt poolt aga esitab palve sisseligipääsuks taevasele pulmapeole, mille eelkujuks on Püha Armulauaühendus. /1350/

2771. Euharistias ilmneb ka Issanda palves sisalduvate palumiste eshatoloogiline loomus. See on ”viimseteaste aegade”, õndsuse aegade palve, mis algasid Püha Vaimu väljavalamisega ning viiakse täiusele Issanda taastulemisega. Erinevalt Vana Lepingu palvetest toetuvad Meie Isa palumised päästeõndsuse müsteeriumile, mis alatiseks sai teoks risti löödud ning üles tõusnud Kristuses. /1403/

2772. Sellest vankumatust usust lähtub lootus, mis annab elu igale seitsmest palumisest. Need väljendavad kaasaja, kannatlikkuse ning ootuse aja ohkeid, mil „veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme“ (1 Jh 3:2; vrd Kl 3:4). Euharistia pühitsemine ning Meie Isa palve on suunatud Issanda tulemisele, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26). /1820/

LÜHITEKSTID

2773. Oma jüngrite palvel „Issand, õpeta meidki palvetama“ (Lk 11:1) usaldab Jeesus neile kristliku põhipalve, Meie Isa.

2774. „Issanda palve on terve Evangeeliumi kokkuvõte“ (Tertullianus, De oratione, 1) ning „täiuslikuim palve“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, II-II, 83,9). See on Pühakirja kese.

2775.Seda nimetatakse “Issanda palveks”, kuna ta pärineb Issandalt Jeesuselt, meie palvetamise Õpetajalt ja eeskujult.

2776. Issanda palve on Kirikule eriomane palve. Ta on tunnipalve suurte tundide ning kristlike sisenemise sakramentide,: ristimise, kinnitamise ja Euharistia oluline osa. Lülitatuna Euharistiasse, annab ta tunnistust palvete “eshatoloogilisest” loomusest, lootuses Issandale, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26).

 


2. artikkel. “MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS”

 

I. „“Me julgeme usaldavalt läheneda”

 

2777. Rooma liturgias kutsukse euharistilist kogudust palvetama Meie Isa lapsemeelses julguses. Ida liturgiad kasutavad samalaadseid väljendeid: „julgeme täis usaldust“ ja „tee meid vääriliseks“. Põlevast põõsast öeldi Moosesele: “Ära tule siia, võta jalatsid ajalast!” (2 Ms 3:5). Üksnes Jeesus suutis astuda üle Jumalajumaliku pühaduse läve. Tema juhatab meid pärast seda, kui Ta oli „täide viinud pattudest puhastamise“ (Hb 1:3), Isa palge ette: „Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!“ (Hb 2:13).

„Teadlikkus meie kui orjade seisundist peaks meid käskima maa alla vajuda, meie maine olemus peaks vajuma põrmuks, kui mitte meie Isa ja Tema Poja Vaimu vägi ei kallutaks meid hüüdma: “Abba, Isa!” (Rm 8:15). … Millal küll julgeks üks surelik olend nimetada Jumalat Isaks, kui mitte üksnes siis, kui inimese sisemust ei elavdaks taevane vägi!“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,401CD). /270/

2778. Vaimu väge, mis juhatab meid Issanda palve juurde, kirjeldatakse iIda- ja lLääne liturgiates kauni puhtakujuliselt kristliku mõistega parehhesia, mis tähendab tingimusteta siirast lihtsust, lapsemeelset usaldust, rõõmsat meelekindlust, alandlikku julgust ja kindlat teadmist, et sind armastatakse (vrd Ef 3:12; Hb 3:6; 4:16; 10:19; 1 Jh 2:28; 3:21; 5:14). /2828/

II. „. “Isa”

2779. Enne, kui võtame omaks selle esimese Issanda palve hüüde, tuleb meil süda alandlikult “selle maailma” väärpiltidest vabastada. Alandlikkus võimaldab meil ära tunda: „ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“, need on “väetid” (Mt 11:25-27). Südame puhastamine puudutab meie isiklikust eluloost ja kultuuritaustast pärinevaid pilte isast ja ema kujundeidst, mis mõjutavad meie suhet Jumalaga mõjutavad. Jumal, meie Isa, on aga kõrgemal selle loodud maailma mõistetest. Kes selles valdkonnas isiklikke ettekujutlusi Jumalale üle kannab või Temale vastandab, loob endale seeläbi ebajumalaid, keda ta siis kas kummardab või kõrvale heidab. Isa poole palvetada tähendab aga sisenemist müsteeriumisse, milleks on Tema ise ja millisenanagu Poeg on Teda meile ilmutanud. /239/

„Väljendit “Jumal Isa” pole eales kellelegi ilmutatud. Kui Mooses Jumalalt eneselt küsis, kuidas on Tema nimi, sai ta kuulda teist nime. Meile on selle nimei ilmutantud Poegja poolt, sest nimes „Poeg“ sisaldub juba uus nimi, „Isa“ „“ (Tertullianus, De oratione, 3).

2780. Me võime Jumalat “Isaks” hüüda, kuna inimeseks saanud Poeg on Teda meile ilmutanud ja kuna Tema Vaim Teda meile sellisena tunda annab. Mida inimesed ei suuda mõista ega inglid haarata, see on Poja ja Isa vaheline isikuline suhe. Me usume, et Jeesus on Kristus ning et me oleme Jumalast sündinud (vrd 1 Jh 5:1). Selle saladuse kaudu võimaldab Poja Vaim meil osaleda Poja isikulises suhtes Isaga (vrd Jh 1:1). /240/

2781. Kui me Isa poole palvetame, siis oleme osaduses Tema ja Tema Poja Jeesuse Kristusega (vrd 1 Jh 1:3). Sealjuures tunneme ja tunnetame me Teda ikka uue imestusega. Issanda palve esimesed sõnad on ülistav kummardamine veel enne, kui sellest saab anuv hüüd. Sest see on Jumalale auks, et me tunnustame Tteda “Isana” ning tõelise Jumalana. Me täname Teda, et Ta on meile ilmutanud oma nime ilmutanud ja et Ta on meile kinkinud usu Temasse ja au olla Tema kohalolu eluasemeks. /2565/

2782. Me võime Isa kummardada, sestkuna võttes meid oma ainusündinud Pojas endaleoma adoptiivlasteks, on Ta meile kinkinud uuestisünni oma elluusse. Ristimise läbi liidab Ta meie ihu Kristuse Ihuga ning salvimise kaudu oma Vaimuga, mis voolab Peast liikmetessele, teeb Ta ka meist ”salvitud”. /1267/

„Kuna Jumal on meie lapsendamisesteks vastuvõtmise ette määratlenud, on ta meid vorminud samaseks Kristuse kirgastatud ihule sarnaseks. Pärast seda, kui te olete liidetud Salvitusse (Kristusesse), nimetatakse teid õigusega salvituteks“ (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 3,1: PG 33,1088A).

„Uus, taassündinud ja oma Jumalale Tema armu läbi tagasi antud inimene ütleb kõigepealt “Isa”, sest kuna ta on Tema pojaks saanud“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 9: PL 4,525A).

2783. Issanda palves niisiis ilmutatakse meid iseendale (vrd GS 22, 1), kuna samaaegselt ilmutatakse meile Isa. /1701/

„Oh inimene, sa ei julgenud palet taeva poole pöörata, sa hoidsid pilgu maas ja äkki said sa Kristuse armu läbi kõik oma patud andeks. Halvast sulasest oled sa saanud heaks pojaks. … Tõsta niisiis oma pilk Isa poole … kes lunastas sind oma Poja läbi ja ütle “meie Isa” … kuid ära toetu mingile eesõigusele. Tõeline Isa on Ta ainult seoses Kristusega, samas kui meie oleme Tema poolt loodud. Ütle niisiis armust ka sina “meie Isa”, et Tema pojaks olemine ära teenida“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 5,19: PL 16,450C).

2784. See armu kingitus, lapseks vastuvõtmine nõuab meilt jätkuvat pöördumist ning uut elu. Meie Isa palve peab meis arendama kahte põhihoiakut arendama. /1428/

Soov ja tahe Temaga sarnaneda. Me oleme loodud küll Jumala näo järgi, sarnasus Temaga aga tagastati meile armu läbi, millele me peame vastama. /1997/

„Kui me Jumalat oma Isaks nimetame, siis peame me ka Jumala poegadena käituma“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 11: PL 4,526B).

„Te ei saa oma Isa nimetada kõige headuse Jumalaks, kui te säilitate ebainimliku ja julma südame. Sel juhul ei ole teisl endias enam taevase Isa headuse tunnusmärki“ (p. Johannes Chrysostomous, Homiliae in Matthaeum, 7,14,3).

„Me peame pidevalt Isa kaunidust vaatlema ning lubama sellel oma hinge läbistada“ (p. Gregorius Nyssast, Homiliae in orationem Dominicam, 2: PG 44,1148B).

2785. Alandlik ning usaldav süda. See võimaldab meil taas saada „kui lapsed“ (Mt 18:3), sest Isa ilmutab end ainult „väetitele“ (Mt 11:25). /2562/

„(Meie Isa) on suure armastuse tulega ülesvaatamine Jumala enda poole, suure armastuse tulega. Hing sulab selles, sukeldub pühasse armastusse, ning väga usalduslikult, erilise hella lapsearmastusega vestleb Jumalaga nagu omaenese Isaga“ (p. Johannes Cassianus, Collationes, 9,18: PL 49,788C).

„Meie Isa: see nimi äratab meis palvetamisel ühtaegu nii armastust ja kiindumust kui ka lootust saada seda, mida me palume … Millest saab Ta siis oma laste palve puhul keelduda, kui Ta on neile juba varem võimaldanud olla Ttema lapsed?“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,4,16: PL 34,1276).

 

III. “Meie” Isa

2786. Kõnetus “meie” Isa on suunatud Jumalale. See asesõna ei väljenda meiepoolset omamist, vaid täiesti uut suhet Jumalaga. /443/

2787. Kui me ütleme “meie” Isa, tunnistame me kõigepealt, et kõik Tema armastuse tõotused, mida prohvetid kuulutasid, on Uuues ja Iigaveses Llepingus Kristuse läbi täide läinud. Meist on nüüd saanud “Tema” rahvas ning Tema on “meie” Jumal. See uus suhe on igavese ühtekuuluvuse kingitus. Armastuses ja ustavuses (vrd Ho 2:21-22; 6:1-6) tuleb meil nüüd vastata „armule ja tõele“ (vrd Jh 1:17), mis meile Jeesuses Kristuses kingiti. /782/

2788. Kuna Issanda palve on Jumala rahva palve ”viimsetel aegadel”, väljendab asesõna ”meie” ka meie lootuse kindlust Jumala viimsesse tõotusesse. Uues Jeruusalemmas ütleb Ta võitjale: „Mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.“ (Ilm 21:7).

2789. Kui me palvetame ”meie” Isa, pöördume isiklikult meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa poole. Me ei jaga jumalust, sest Isa on selle “allikas ning algus”. Pigem tunnistame seeläbi, et Poeg on igavikust Tema poolt sünnitatud ning et Püha Vaim lähtub Temast. Me ei sega ka isikuid, sest tunnistame oma osadust Isaga ning Tema Poja Jeesuse Kristusega nende ühesainsas Pühas Vaimus. Pühim Kolmainsus on olemuselt üks ja lahutamatu. Kui me palvetame Isa poole, siis kummardame ning ülistame Teda koos Poja ja Püha Vaimuga.   /245, 253/

2790. Sõna “meie” tähistab mitmele ühist tegelikkust. On vaid üks Jumal ning Teda tunnistavad Isaks need, kes usu kaudu ainusündinud Poega on vee ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud (vrd 1 Jh 5:1; Jh 3:5). SKirik on see Jumala ja inimeste vaheline uus osadus on Kirik. Ühendatuna ainusündinud Pojaga, kellest sai „“esmasündinu paljude vendade seas” (Rm 8:29), on ta ühendusesosaduses ühe ja ühe ja sama ainsa Isaga ühes ja samasühes ja sama ainsa Pühas Vaimusimu tihedas ühenduses (vrd Ef 4:4-6). Palvetades “meie” Isa poole, palvetab iga ristitu selles osaduses: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32) /787/

 

2791. Seepärast jääb, vaatamata lõhedele kristlaste seas, palve “meie” Isa poole kõikide ristitute ühisvaraks ja tungivaks üleskutseks. Seotuna ühise Kristusesse uskumise ning ristimise läbi, peavad nad koos Jeesusega palvetama Tema jüngrite ühtsuse eest (vrd UR 8; 22). /821/

2792. Kui me palvetame Meie Isa siiralt, siis loobume me individualismist, sest sellest vabastab meid armastus, mille me vastu võtame, vabastab meid sellest. “Meie” nii Issanda palve alguses kui ka “meid” neljas viimases palumises ei välista kedagi. Et palvetada seda tões (vrd Mt 5:23-24; 6:14-16), peame me lõhenemistest ja vastuoludest üle saama.

2793. Ristitud ei saa “meie” Isa poole palvetada, esitamata Isale kõiki neied, kelle eest Tema armastatud Poeg ennast ohvriks tõi. Jumala armastus on piiritu ja seda peab olema ka meie palve peab seda samuti olema (vrd NA 5). Meie Isa avab meile Kristuses nähtavaks saanud Isa selles osaduses: . ,zyka estońskiego na język polski sporządziłem osobiście ja oraz te tłumacenarmastuse piiritud mõõtmed. Me palvetame koos kõikidega ja kõikide eest, kes Isa veel ei tunne, „et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku“ (Jh 11:52). See jumalik muretsemine kõikide inimeste pärast ja kogu loodu pärast eest on hingestanud kõiki suuri palveinimesi; kui söandamejulgeme öelda: “meie” Isa, peab see täitma meie südame täitma kõikehõlmava armastusega. /604/

IV. „. “Taevas”

2794. See piibellik väljend ei tähista kohta (ruumi), vaid olemise viisi; mitte Jumalast eemal olemist, vaid Tema ülevust. Meie Isa ei ole “kusagilkil mujal”, vaid “sealpool kõike seda”, mida me Tema pühadusest võime mõistaelda võime. Just seetõttu, et Ta on kolmekordselt püha, on Ta lähedal alandlikule ja kahetsevale südamele. /326/

„Õigusega mõistetakse, et sõnadu „meie Isa, kes sa oled taevas“, käivadt õiglase südame kohta, milles Jumal elab kui oma templis. Seepärast soovib ja igatseb ka palvetaja, et see, kelle poole ta hüüab, temas elaks“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,5,17: PL 34, 1277).

„“Taevad” võivad väga hästi olla ka need, kes kannavad endas taevase maailma peegeldust ja kelles Jumal elab ja tegutseb“ (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,11: PG 33,1117B).

2795. Taeva sümbol viitab Lepingu müsteeriumile, millesda me elame, kui me oma Isa poole palvetame. Ta elab tTaevas, see on Tema eluase. Kuid Isa maja on ka meie “kodupaik”. Patt ajas meid Lepingu maalt välja (vrd 1 Ms 3), kuid südame pöördumine lubab meil naasta tTaevasse Isa juurde (vrd Jr 3:19–4:1a; Lk 15:18-21). Kristuses on tTaevas ja maa teineüksteisega lepitatud (vrd Js 45:8; Ps 85:12), sest üksnes Poeg on „taevast alla tulnud“ ja üksnes Tema võimaldab meil oma Rristi, ülestõusmise ning taevasseminemise läbi koos Temaga taas tTaevasse tõusta (vrd Jh 12:32; 14:2-3; 16:28; 20:17; Ef 4:9-10; Hb 1:3; 2:13).

2796. Kui Kirik palvetab “Meie Isa, kes sa oled taevas”, tunnistab ta, et me oleme Jumala rahvas ja et meie „elu on koos Kristusega Jumalas“ (Kl 3:3) ning et me oleme juba asetatud „taevasesse olukorda Jeesuses Kristuses“ (vrd Ef 2:6), ehkki samaaegselt kehtib meie kohta ka see, et „selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse“ (2 Kr 5:2; vrd Fl 3:20). /1003/

LÜHITEKSTID

2797. Lihtne ja anduv usaldus, alandlik ja rõõmus meelekindlus on hoiakud, millega tuleb palvetada Meie Isa.

2798. Me võime Jumalat hüüda “Isaks” seetõttu, et inimeseks saanud Jumala Poeg on Ta meile ilmutanud, ristimise läbi aga oleme Jumala Pojasse liidetud ning Jumala poegadena vastu võetud.

2799. Issanda palve juhatab meid osadusse Isaga ning Ttema Poja Jeesuse Kristusega. Samal ajal ilmutatakse meile selles palves meid ennast (vrd GS 22,1) .

2800. Palve meie Isa poole peab meis äratama tahte saada Tema sarnaseks ning muuta oma südamed alandlikuks ja usaldavaks.

2801. Kui me nimetame Jumalat “meie” Isaks, toetume Uuele Lepingule Jeesuses Kristuses, osadusele pPühima Kolmainsusega ning Jumalajumalikule armastusele, mis Kiriku läbi hõlmaaarab tervet maailma.

2802. “Taevas” ei tähista paika, vaid Jumala ülevust ja Tema kohalolu õiglaste südames. Taevas, Isa maja, on tõeline kodumaa, kuhu me pürgime ja kuhu me juba nüüd kuulume.


3. artikkel. MEIE ISA SEITSE PALUMIST

2803. Pärast seda, kui Ta on meid seadnud Jumala, meie Isa kohalolu ette, et me Teda kummardaks, armastaks ja ülistaks, laseb lapsemeelsuse Vaim meie südamest Taeva poole tõusta seitsmel palumisel, seitsmel ülistusel. Esimesed kolm seonduvad Jumalaga ning juhatavad meid Isa auhiilguse poole; järgnevad neli on justkui teed Jumala juurde ning annavad meie armetuse Tema armu hoolde. „Sügavus hüüab sügavusele“ (Ps 42:8). /2627/

2804. Esimesed kolm palvet kannavad meid Jumala juurde Tema enese pärast: sinu nimi, sinu riik ja sinu tahtmine! Armastatule mõtlemine kuulub olemuslikult aArmastuse juurde kuulub olemuslikult armastatu peale mõtlemine. Mitte üheskiIgaühes nendest kolmest palumisest ei räägi me endast, vaid laseme ennast haarata palavast igatsusest ning armastatud Poja murest oma Isa au pärast (vrd Lk 22:15; 12:50): “Pühitsetud olgu … tulgu … sündigu…”. Need kolm palvet on Kristuse, Lunastaja, ohvris küll juba täide viidud; niikaua aga, kuni aga Jumal ei ole veel kõik kõiges, on nad lootuses suunatud nende lõplikule täitumisele (vrd 1 Kr 15:28).

2805. Järgnevad palved liiguvad sarnaselt teatudmõne euharistilise epikleesiga: nad esitavad meie ootused ja tõmbavad endale Isa halastava pilgu. Nad tõusevad meie sisemusest üles ning puudutavad meid juba nüüd, selles maailmas: “Anna meile … anna meile andeks …ära saada meid … päästa meid.”. Neljas ja viies palumine puudutavad meie elu: me peame olema toidetud ja patust terveks tehndatud. Kaks viimast palumist puudutavad meie palvevõitlust: meie võitlust elu võiduks. /1105/

 

2806. Esimesed kolm palumist tugevdavad meies usku, täidavad meid lootusega ja sütitavad meis armastuse. Loodute, veel enam aga patustena, peamee me paluma iseendi eest; “meie” oma maises ja ajaloolises mõõtmes usaldame ennast meie Jumala mõõtmatu armastuse hoolde. Kristuse nime ja Püha Vaimu kuningriigi läbi viibtäidab Isa ellu oma plaanikava päästa meid ja kogu maailma. /2656-2658/

I. “Pühitsetud olgu sinu nimi” /2142 –2159/

 

2807. Sõna “pühitsetud” ei tule siin mõista põhjustavas (üksnes Jumal pühitseb, teeb pühaks), vaid eelkõige hindavas mõttes: tunnistada midagi pühaks ja seda pühana kohelda. Sellest lähtuvalt võib ütlust “pühitsetud olgu …” palvetamisel sageli mõista kui ülistust ning tänu (vrd Ps 111:9; Lk 1:49). Kuid seda palvet õpetas Jeesus meile soovi vormis: see on palve, soov ning ootus, milles osalevad Jumal ja inimesed. Juba Meie Isa palve esimene Isa poole suunatud palumine juhatab meid jumaluse Jumala sisemisse müsteeriumisse ning Tema päästvasse eõndsustegevusse inimese heaks. Meie palumine, et Tema nimi saaks pühitsetud, kaasab meid Jumala „hea nõu“ teoks tegemisse, et me saaksime olla „pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses“ (Ef 1:9.4). /2097, 51/

2808. Jumal ilmutab oma nime õndsusnõu päästeplaaniõndsusnõu otsustavates tegudes, kui Ta oma töö lõpule viib. See töö saab aga meie jaoks ja meie sees teoks ainult juhul, kui Tema nime meis ja meie läbi pühitsetakse. /203, 432/

2809. Jumala pühadus on Tema igavese müsteeriumi ligipääsmatu kese. Seda, mida loomises ning ajaloos Tema kohta ilmutatakse, nimetab Pühakiri auhiilguseks, Tema majesteetlikkuse säraks (vrd Ps 8; Js. 6:3). Kuna Jumal lõi inimese „oma näo järgi“ ja endaoma „sarnaseks“ (1 Ms 1:26), ehtis Ta inimese „au ja toredusega“ (Ps 8:6). Kuid patu läbi on inimene „ilma jäänud Jumala auhiilgusest“ (Rm 3:23). Sellest ajast alates näitab Jumal oma pühadust seeläbi, et ilmutab ning annab teada oma nime, et inimest „oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:10) uueks luua. /293, 705/

2810. Aabrahamile antud tõotuse ning seda kinnitava vande (vrd Hb 6:13) läbi võtab Jumal endomale kohustuse, kuid ei ilmuta talle oma nime. Alles Moosesele hakkab Ta seda ilmutama (vrd 2 Ms 3:14), ja annab selle kohta tunnistust kogu rahva ees, päästes nad egiptlaste käest: „auliselt on ta ülistatud“ (2 Ms 15:1, Vulgata alusel). Alates Siinai Lepingust on kuulub see rahvas „Tema oma“ ja peab olemaalle; see on kutsutud olema “püha” „püha“ rahvas või “pühitsetud” – heebrea keeles on mõlema väljendi jaoks vaid üks sõna (vrd 2 Ms 19:5-6) – rahvas, sest temas elab Jumala nnimi. /63/

2811. Püha Jumal (vrd 3 Ms 19:2 – „Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha“) annab oma rahvale ikka ja jälletaas püha seaduse ning osutab „omaenese nime pärast“ ikka ja jälle üles kannatlikkust. Sellegipoolest pöörab rahvas Iisraeli Ppühast ära ning teotab Tema nime rahvaste seas (vrd Hs 20; 36). Seepärast põlesidon Vana Lepingu õiglased, kes vaesed pagendusestküüditamisest naasevad, vaesed ja prohvetid, täidetud leegitsevast agarusest kirest austada Tema nime austamiseks. /2143/

2812. Viimaks ilmutatakse ja kingitakse meile Jeesuses lihas ilmunud püha Jumala püha nnimi ihulikult Päästjana (vrd Mt 1:21; Lk 1:31). Ta ilmutatakse selle läbi, kes Ta on, Tema sõna ning Tema ohvri (vrd Jh 8:28; 17:8;17:17-19) läbi. Ülempreesterliku palve kese ongi see: püha Isa, „ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:19). Kuna Jeesus ise omaenese nime “pühitseb” (vrd Hs 20:39; 36:20-21), “teeb ta teatavaks” meile oma Isa nime (vrd Jh 17:6). Oma Ppaasa lõpus annab Isa Ttalle nime, mis on „üle iga nime“: „Jeesus Kristus on Issand, Jumala, oma Isa auks“ (Fl 2:9-11). /434/

2813. Ristimise vees oleme puhtaks pestud, pühitsetud ning „õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11). Jumal on meid kutsunud läbi terves oma elus olema püha d olema (vrd 1 Ts 4:7). „Aga teie olete tema tõttu Kristus Jeesuses, kes on saanud meile … pühitsuseks“ (1 Kr 1:30). Palves, et Tema nimi meie sees ja meie läbi pühitsetud saaks, on tegemist Tema au ja meie eluga, mistõttu ongi esimene palve nõnda tungiva iseloomuga.

„Kes võiks pühitseda Jumalat, kes ju ise pühitseb? Kuid kuna Ta on ise on öelnud: „Olge pühad, sest mina olen püha“ (3 Ms 20:26), anume me, et meie, ristimises pühitsetutena ristimises, püsiksime sellena, kelleks me oleme saanud. Ning seda me palume me päeval ja öösel, s: sest meile on igapäevane pühitsus hädavajalik, et meie, kes me iga päev patustame, end oma pattudest pideva puhastamisega puhtaks peseme … Me palvetame seega, et see pühitsus meisse jääks“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 12: PL 4,526A-527A).

2814. Ühtviisi nii mMeie elust kui kaja palvest mõlemastsõltub see, kas Jumala nime rahvaste seas pühitsetakse. /2045/

„Me palume, et Jumal pühitseks oma nime, mis oma pühaduse läbi päästab ja pühitseb kõik loodu … See on Tema nimi, mis langenud maailmale õndsuse tagasi annab. Kuid me palume, et Jumala nimi meie elu läbi meis pühitsetud saaks. Sest kui me elame hästi, saab Jumala nimi pühitsetud; kui me aga elame halvasti, siis me teotame seda apostli sõnade kohaselt: „Sest teie pärast teotatakse Jumala nime paganate seas“ (Rm 2:24; Hs 36:20-22) Me palume seepärast, et meie hinged saaksid nii pühaks, kui püha on meie Jumala nimi“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,402A).

„Kui me ütleme: “Pühitsetud olgu sinu nimi”, siis palume, et ta saaks pühitsetud nii meie sees, kes me Temale kuulume, kui ka teistes, keda Jumala arm veel ootab; nõnda , et me kuuletume ka ettekirjutusele palvetada kõikide, isegi oma vaenlaste eest. Seepärast ei palveta me rõhutatult “Pühitsetud olgu sinu nimi meie sees”, kuna me palume, et see saaks pühitsetud kõikides inimestes“ (Tertullianus, De oratione, 3).

2815. Seda esimest palumist, mis sisaldab endas kõiki järgnevaid, võetakse kuulda Kristuse palve läbi. Palve meie Isa poole on meie palve, kui seda palvetatakse Jeesuse nimel (vrd Jh 14:13; 15:16; 16:23-24.26). Jeesus palvetab oma ülempreesterlikus palves: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle“ (Jh 17:11). /2750/

 

II. „“Sinu riik tulgu”

 

2816. Sõna basileia saab Uues Testamendis tõlkida “kuninglikkusega” (abstraktne mõiste), “kuningriigiga” (konkreetne mõiste) või “kuningliku valitsemisega” (tegevusmõiste). Jumala riik on juba kohal. Ta lähenes inimeseks saanud Sõnana, seda kuulutatakse terves Evangeeliumis ning ta saabus surnud ja üles tõusnud Kristuses. Pärast Viimset Õhtusöömaaega tuleb Jumala riik Euharistias; ta on meie keskel. Lõpuks saabub Jumala riik saabub lõpuks auhiilguses, kui Kristus on selle Isale üle andnud. /541, 2632, 560, 1107/

„Jumala riik võib olla ka Kristus ise, keda me igatsusega iga päev kutsume ja kelle peatset saabumist me kärsitult ootame. Sest kui Tema ise on meie ülestõusmine, kuna me Temas üles tõuseme, võib Teda ennast käsitleda ka Jumala riigina, sest me hakkame Temas valitsema“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 13: PL 4,527C-528A).

2817. See palve on Marana tha, Vaimu ning Mõrsja hüüd: “Tule, Issand Jeesus!”: /451, 2632, 671/

„Isegi kui selles palves ei seisneks ettekirjutust Jumala riigi tulemise eest palvetada, peaksime me seda iseenesestdast spontaanselt hüüdma ning kiirustama omameie lootust embama. Altari all paluvad Issanda veretunnistajate hinged suure häälega: „Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?“ (Ilm 6:10). Sest neile peab aegade lõpus õiglus osaks saama. Issand, kiirenda oma riigi tulemist!“ (Tertullianus, De oratione, 5).

2818. Issanda palve käsitleb peamiselt Jumala riigi lõplikku tulemist Kristuse taastulemise läbi (vrd Tt 2:13). See soov ei hoia Kirikut eemal tema läkitusest selles maailmas, pigem kohustab teda selleks. Alates Nelipühist on nimelt Jumala riigi tulemine nimelt töö, mida teeb Püha Vaimu töö, kes „Poja lunastustööd maailmas jätkab ja kogu pühitsuse lõpule viib“ (MR, neljas missakaanon).   /769/

2819. „Jumala riik on … õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14:17). Viimased ajad, mil me elame, on Püha Vaimu väljavalamise ajad. Sellega on alanud otsustav võitlus “liha” ning “Vaimu” vahel (vrd Gl 5:16-25). /2046, 2516/

„Ainult puhas hing võib kindla lootusega öelda: “Sinu riik tulgu”. Kes võtab kuulda Pauluse sõna: „Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus“ (Rm 6:12); kes end oma tegudes, mõtetes ja sõnades puhtana hoiab, võib Jumalale öelda: “Sinu riik tulgu”“ (p. Cyrillous Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,13: PG 33,1120A). /2519/

2820. Kristlased peavad Pühast Vaimust juhituna eristama Jumala riigi kasvamist ja arenemist kultuuris ja ühiskonnas arenemisest, milles nad elavad. See eristamine ei ole lahutamine, sest inimese kutsumus igavesele elule ei vabasta teda kohustusest kõiki Loojalt saadud võimeid ja vahendeid selles maailmas kasutada õigluse ning rahu (vrd GS 22; 32; 39; 45; EN 31) huvides selles maailmas, vaid kinnitab seda kohustust.   /1049/

2821. Seda palumist kannab Jeesuse palve (vrd Jh 17:17-20) ning Isa võtab seda kuulda. See palumine on kohalolev ja mõjus Euharistia pühitsemisel ning vastavalt Õndakskiitmisetele kannab ta vilja uues õndsakskiitmistele vastavas elus (vrd Mt 5:13-16; 7:12-13). /2746/

“Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”

2822. Meie Isa tahtmine on see, et „kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1 Tm 2:4). Ta on kannatlik, „sest ta ei taha, et keegi hukkuks“ (2 Pt 2:9; vrd Mt 18:14). Tema käsk, mis kõik teised kokku võtab ning kogu Tema tahet ilmutab, kõlab nõnda: „Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage üksteist!“ (Jh 13:34; vrd 1 Jh 3:4; Lk 10:25-37). /851, 2196/

2823. Jumal on „teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt … et Kristuses võtta kokku kõik … Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi“ (Ef 1:9-11). Nõnda palume me südamest, et see armuline nõu maa peal teostuks nii, nagu see taevas on juba teoks saanud. /59/

2824. Kristus täitis oma inimliku tahte läbi täiuslikult ning alatiseks Isa tahtmise. Maailma sSaabudes maailma ütles Jeesus: „Ma tulen … tegema sinu tahtmist, oh Jumal“ (Hb 10:7; Ps 40:8). Ainult Jeesus võib enda kohta öelda, et „ma teen alati seda, mis talle (Isale) meeldib“ (Jh 8:29). Oma surmahirmu palves nõustub Ta täielikult oma Isa tahtega: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (Lk 22:42; vrd Jh 4:34; 5:30; 6:38). Seepärast andis Jeesus ennast „meie pattude eest … Jumala ja meie Isa tahtmist mööda“ (Gl 1:4). „Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi“ (Hb 10:10). /475, 612/

2825. „Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas“ (Hb 5:8). Kui palju enam kohustab see meid kui looduid ja patuseid, kes on Jeesuses lastena vastu võetud! Me palume Isa, et ta ühendaks meie tahte oma Poja tahtega, et me täidaksime Tema tahtmist, ja teeksime teoks Tema õndsusnõu päästeplaani õndsusnõu maailma eluks. Meist enestest lähtuvalt oleme selleks täiesti võimetud, kuid ühendatuna Jeesusega ning tänu Püha Vaimu väele suudame me oma tahte Isale allutada ja vastu võtta otsuse, mille tegi Poeg: teha seda, mis meeldib Isale. /615/

„Kui me Kristusega ühendatud oleme, võime saada Temaga üheks Vaimus ning seeläbi täita Tema tahtmist; sel moel täidetakse seda täiuslikult nii maa peal kui ka taevas“ (Origenes, De oratione, 26).

„Mõtisklege selle üle, kuidas Jeesus Kristus õpetas meile alandlikkust, andes mõista, et voorus ei ole üksnes meie innukuseagaruse, vaid ka Jumala armu vili. Ka siin tähendab see igaühele meist, et palves tuleb meil hoolitseda terve maailma heaolu eest. Ta ei öelnud nimelt: “Sündigu sinu tahtmine” ainult minu või teie suhtes, vaid “terves maailmas”: et eksitus kaoks, tõde ilmsiks saaks, kõik kuri välja juuritaks, voorused õitseksid ning sel moel ei oleks enam erinevust taeva ja maa vahel“ (p. Johannes Chrysostomous, Homiliae in Matthaeum, 19,5: PG 57,280B).

 

2826. Palve läbi võime me teada saada, „mis on Jumala tahtmine“ (Rm 12:2; vrd Ef 5:17) ning õppima olema saavutama „kannatlikudkust“, et „Jumala tahtmist täites saaksime kätte tõotuse“ (Hb 10:36). Jeesus õpetab meid, et taevariiki ei pääse see, kes teeb palju sõnu, „vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas“ (Mt 7:21).

2827. „Kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb“ (Jh 9:31; vrd 1 Jh 9:31). Kiriku palvel on sSuurt vägi temae omab Kiriku palve oma Issanda nimel, eriti Euharistias. Kirik on eestpalves viibiv osadus, kes on ühendunud pühima Jumalaemaga (vrd Lk 1:38.49) ning kõikide pühakutega, kes olid Jumalale “meele järgi”, kuna nad täitsid üksnes Tema tahet. /2611/

„Me võime tõe vastu eksimata sõnu “sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal” tõlgendadakida selliselt: nii Kirikus kui ka meie Issandas Jeesuses Kristuses; nii Mõrsjas, kes Temaga laulatati, kui ka Peigmehes, kes on Isa tahtmise täide viinud“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,6,24: PL 34,1279). /796/

 

IV. “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”

 

2828. “Anna meile”: need sõnad väljendavad laste sügavat usaldust, mis on lastel, kes ootavad kõike head oma Isalt. „Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:35); „Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.“ (Ps 104:27). Jeesus õpetas meile selle palumise; tegelikkuses ülistab see Isa, kuna tunnistab, et Tema on hea üle kõige headuse. /2778/

 

2829. “Anna meile” on ka Lepingu väljenduseks: meie kuulume Isale ja Tema kuulub meile ja ning tegutseb meie heaks. See “meile” väljendab ka seda, et me tunnistame Teda kõikide inimeste Isaks ja palume, olles solidaarsusesed nende vajaduste ja kannatustega, ka kõikide nende eest. /1939/

2830. “Meie igapäevast leiba.”. Isa, kes annab meile elu, ei saa jätta meile andmata eluks hädavajalikku toitu, “ssobivaid” materiaalseid ja vaimseid hüvesid. Mäejutluses Jeesus rõhutab Jeesus seda meie Isa eEttehooldusega koostööd tegevat pojalikku usaldust (vrd Mt 6:25-34). Ta ei kutsu meid üles osavõtmatule passiivsusele (vrd 2 Ts 3:6-13), vaid tahab meid vabastada igasugusest rahutusest ja muretsemisest. Selline on Jumala laste pojalik enda usaldamine Isa hoolde:  

„Neile, kes otsivad Jumala riiki ja Jumala õiglust, tõotab Ta anda kõike küllaga. Tegelikkuses kuulub kõik Jumalale: sellel, kel on Jumal, ei puudu midagi, kui ta ise kuulub Jumalale“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 21: PL 4,534A).

 

2831. Nende olemasolu maailmas, kes peavad tundma nälga, kuna neil ei ole leiba, avab meile selle palumise teise tähenduse. Nälja draama maailmas kutsub tões palvetavaid kristlasi üles tegusale solidaarsusele oma vendadega suhtes, nii nende isiklikus hoiakus kui ka nende ühtekuuluvussolidaarsuse tundmises terve inimkonnaga. Seda Meie Isa palve palumist ei saa lahutada tähendamissõnast vaesest Laatsarusest (vrd Lk 16:19-31) ja Viimsest Kohtupäevast (vrd Mt 25:31-46). /1038/

 

2832. Nii nagu juuretis taignas, nii peab Jumala riigi uudsus Kristuse Vaimu läbi maailma ümber kujundama maailma (AA 5). See peab ilmnema õigluse juurutamises isikutevahelistesse ja ühiskondlikesse, majanduslikesse ja rahvusvahelistesse suhetesse, unustamata kunagi seda, et pole olemas õiglaseid struktuure, kui pole inimesi, kes tahavad olla õiglased. /1928/

 

2833. Jutt käib “meie leivast”: “ühest” leivast “paljudele”. Õndsakskiitmistes soovitatud vaesus on heldekäelisuse voorus: see kutsub üles materiaalsete ja vaimsete hüvede üleandmisele ja jagamisele mitte sunnist, vaid armastusest, et ühtede jõukus võiks olla toeks teiste puudusele (vrd 2 Kr 8:1-15). /2790, 2546/

 

2834. Ora et labora – - “Palveta ja tööta” (vrd p. Benedictus, Regula, 20; 48). „Palvetage nii, nagu kõik sõltuks Jumalast, aga töötage nii, nagu kõik sõltuks teist“ (tsitaat omistatud p. Ignaatsiusele Loyolast, vrd J. de Guibert SJ, La spiritualité de la Compaigne de Jèésus. Esquisse historique, Romae, 1953, lk 137). Isegi peale meie töö tegemist jääb toit kingiks meie Isalt; seepärast on hea Temalt seda paluda, samaaegselt Teda selle eest tänades. Selline on toidu õnnistamise mõte kristlikes perekondades. /2428/

 

2835. See palumine ja sellega seonduv vastutus puudutavad ka teist laadi nälga, mille tõttu hukkuvad inimesed hukkuvad. „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4; vrd 5 Ms 8:3), st Tema sõnast ja Vaimu hingusest. Kristlased peavad kokku võtma kõik oma jõud, et “kuulutada vaestele Evangeeliumit”. Maa peal valitseb nälg, nälg mitte „mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele“ (Am 8:11). Seepärast seondub selle neljanda palumise eriomaselt kristlik mõte Elu Leivaga: usus vastu võetava Jumala Ssõnaga ja Euharistias vastu võetava Kristuse Ihuga (vrd Jh 6:26-58). /2443, 1384/

 

2836. “Tänapäev” on samuti usalduse väljendus. Seda õpetab meile Issand (vrd Mt 6:34; 2 Ms 16:19), sest meie enesekindlus ei suudaks selle peale ise tulla. Kuna palve puhul on tegemist eelkõige Tema Sõnaga ja Tema Poja Ihuga, ei tähenda see “tänapäev” ainult meie surmale alluvat aega, vaid Jumala “täna”: /1165/

„Kui sa võtad vastu leiba iga päev, siis iga päev on sinule see “tänapäev”. Kui Kristus on sinus “tänasel päeval”, siis Kristus tõuseb sinu jaoks üles igal päeval. Mil viisil? „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Su“ (Ps 2:7). Tänasel päeval, see tähendab: kui Kristus surnuist üles tõuseb“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 5,26: PL 16,453A).

 

2837. “Igapäevast”. Sedae väljendit, kreeka keeles epioúsios, ei esinetule ette kuskil mujal Uues Testamendis kusagil mujal. Ajalises mõttes mõistetuna on see “tänapäeva” (2 Ms 16:19-21) mõtte pedagoogiline kordamine, et kinnitada meis “tingimusteta” usaldust. Kvalitatiivses tähenduses tähistab see kõike, mis on eluks hädavajalik, ning laiemalt mõistetuna igat hüve, millest piisab elu ülalhoidmiseks (vrd 1 Tm 6:8). Täht-täheliselt mõistetuna (epioúsios: üle-loomulik) tähistab see otseselt Elu Leiba, Kristuse Ihu, “surematuse ravimit” (p. Antiookia Ignaatsius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2: PG 5,661), ilma milleta pole meis elu (vrd Jh 6:53-56). Lõpuks tähendab see – loomulikult seoses eelmisega – selgel viisil tTaevast: “igapäevane” tähendab “Issanda päeva”, Jumala riigi pidusöömaaja päevajuurde kuuluv, mida ennetatakse euharistilises söömaajas, mis on saabuva Jumala riigi pidusöömaaja ennetav maitsmine. Seepärast tuleb euharistilist liturgiat pühitseda iga päev. /2659, 2633, 1405, 1166, 1389/  

 

„Euharistia on meie igapäevane leib. Selle jumaliku toidu eriomadus on ühtsuse vägi: ta ühendab meid Päästja Ihuga ja teeb meid Tema liikmeteks, et me võiksime saada selleks, keda me vastu võtame… See igapäevane leib sisaldub ka lugemistes, mida me iga päev kirikus kuulame, hümnides, mida me kõik laulame. Kõik see on hädavajalik meie maisel palverännakul“ (p. Augustinus, Sermones, 57,7,7: PL 38,389).

Taevane Isa kutsub meid üles, et me tTaeva lastena paluksime me leiba tTaevast (vrd Jh 6:51). Kristus „ise on see leib, külvatud Neitsisse, kasvanud ihus, vormitud kannatuses, küpsetatud haua ahjus, alal hoitud Kirikus ja toodud altaritele, et Ta sealt ennast oma ustavatele igapäevase leivana jagaks“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,402D).

V. “Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”

 

2838. See on imekspandav/hämmastav palumine. Kui see piirduks ainult lause esimese poolega – “Anna meile andeks meie võlad” –, siis võib ta lisada Meie Isa palve kolme esimesse palumisse, kuna Kristuse ohver sai toodud “pattude andeksandmiseks”. Kuid vastavalt lause teisele osale meie palvet ei võeta kuulda, kui me kõigepealt ei vasta kindlale nõudmisele. Meie palumine on suunatud tulevikku, ja meie vastus peab seda ennetama, sest neid kahte osa siduvaks väljendiks on “nagu”. /1425, 1933, 2631/    

 

“Anna meile andeks meie võlad…”

 

2839. Julge usaldusega alustasime me palvet meie Isa poole.Anudes Teda, et Tema nimi saaks pühitsetud, palusime Teda, et ka meie saaksime üha rohkem pühitsetud. Ehkki me oleme riietatud ristimisriietusse, ei jäta me pattu tegemast ja Jumalast ära pöördumast. Nüüd, selles uues palumises, tuleme me jälle Tema juurde kui Kkadunud Ppoeg (vrd Lk 15:11-32) ja tunnistame ennast Tema ees patusteks nii nagu tölner (vrd Lk 18:13). Meie palumine algab “tunnistusest”, milles tunnistame ühtaegu nii meie viletsust kui Tema halastust. Meie lootus ei saa alt vedada, sest Tema Pojas on „meil lunastus, pattude andeksandmine“ (Kl 1:14; Ef 1:7). Tegusa ja kindla märgi Tema andestusest leiame me Tema Kiriku sakramentidest (vrd Mt 26:28; Jh 20:23). /1425, 1439, 1422/

2840. Hirmuga peab meid täitma see, et Jumala halastuse joad ei saa meie südamesse teed leida niikaua, kuni meie pole andeks andnud oma võlgsüüdllastele. Armastus, nii nagu ka Kristuse Ihu, on jagamatu: me ei saa armastada Jumalat, keda me ei näe, kui me ei armasta oma venda ja õde, keda me näeme (vrd 1 Jh 4:20). Kui me keeldume andestamast omameie vendadele ja õdedele, siis meie süda sulgub ja selle paadumus muudab tapõhjustab, et ta muutub ligipääsmatuks Isa halastavale armastusele; patu ülestunnistamise läbi aga ta avaneb ta Tema armule. /1864/

2841. See palumine on niivõrd oluline, et ainult selletema juurde tuleb Issand Mäejutluses tagasi ja selgietab seda (vrd Mt 6:14-15; 5:23-24; Mk 11:25). Seda Lepingu saladuse peamist nõuet pole küll inimesel võimalik täita, kuid „Jumalale on kõik võimalik”.

 

“… nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”

 

2842. Väljend “nagu” esineb Jeesuse õpetuses korduvalt: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48); „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! “ (Lk 6:36); „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist“ (Jh 13:14). Issanda käsu täitmine ei saa põhineda ainuüksi jumaliku eeskuju välisel jäljendamisel. Nõutud on elavat ja “südame põhjast” tulevat osalemist meie Jumala pühaduses, halastuses ja armastuses. „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Gl 5:25). Ainult Vaim, kes on “meie elu”, võib teha “meie omadeks” needsamad meelehoiakud, mis olid Jeesuses Kristuses (vrd Fl 2:1.5). Andeksandmise ühtsus saab võimalikuks siis, kui me täidame üleskutset „andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:32). /521/

 

2843. Sel viisil omandavad elulise jõu Issanda sõnad andeksandmisest ja sellest armastusest, millega Ta armastas meid kuni lõpuni (vrd Jh 13:1). Tähendamissõna halastamatust sulasest, mis lõpetab Jeesuse õpetuse kiriklikust osadusest (vrd Mt 18:23-35), lõpeb selliste sõnadega: „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.“. Tõepoolest, justnimelt siin “kogu oma südames”, otsustatakse kõik. HaavumistHaavamist mitte enam tunda ja sedae unustada ei ole meie võimuses,; kuid süda, mis avaneb Pühale Vaimule, muudab selle haava kaastundeks ja puhastab mälu, muutesasendades haavumisehaavumise eestkostmiseksga. /368/

 

2844. Kristlikus palves jõuame me kuni vaenlastele andestamiseni (vrd Mt 5:43-44). See võime muundab jüngrit ja teeb ta oma Õpetaja sarnaseks. Andestamine on kristliku palve tipp; palve andi ei võta vastu muu süda kui ainult see, mis on kooskõlas Jumalaiku kaastundega. Andestamine annab tunnistust ka sellest, et meie maailmas on armastus tugevam patust. Kunagised ja kaasaegsed märtrid annavad sellist tunnistust Jeesuse kohta. Andestamine on põhiliseks tingimuseks Jumala laste lepitusele Isaga (vrd 2 Kr 5:18-21) ning kõikide inimeste omavahelisele leppimisele (vrd DM, 14). /2262/  

 

2845. Sel oma loomult jumalikul andestamisel pole ei piire ega mõõtu (vrd Mt 18:21-22; Lk 17:3-4). Mis puutub süüdesse (“patud” Lk 11:4 järgi või “süüd” Mt 6:12 järgi), siis jääme me põhimõtteliselt alati võlglasteks: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada“ (Rm 13:8). Pühima Kolmainsuse isikute osadus on igasuguste suhete allikas ja tõesuse kriteerium tunnus (vrd 1 Jh 3:19-24). Seda osadust me kogeme palves, eriti Euharistias (vrd Mt 5:23-24): /1441/

„Jumal ei võta vastu leppimisest keelduvate inimeste ohvreid. Ta saadab nad altari juurest eemale, et nad kõigepealt oma vennaga ära lepiksid, et seejärel oma rahuvalmite palvete läbi võiksid ka nemad Jumala ees rahu leida. Kauneim ohver Jumalale on see, et meie keskel valitseb rahu ja vennalik üksmeel ning et usklik rahvas on ühendatud Isa ja Poja ja püha Vaimu ühtsuses“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 23).

 

VI. “Ja ära saada meid kiusatusse”

 

2846. See palumine on seotud eelmisega, sest meie patud on kiusatusele järeleandmise tulemus. Me palume meie Isa, et Ta ei “saadaks meid kiusatusse”. Kreekakeelset mõistet, mida siin on kasutatud, on väga raske ühe sõnaga täpselt tõlkida. Ta on mitmetähenduslik: “et me ei annaks alla kiusatusele”, “ära lase meil kiusatusse sattuda” (vrd Mt 26:41). „Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi“ (Jk 1:13),; vastupidi, Ta tahab meid kõiki sellest vabastada. Me palume Teda, et Ta ei laseks meil astuda patule viivale teele. Me oleme haaratud võitlusesse “liha ja Vaimu vahel”. See palumine on anumine eristava mõistmise ja väe Vaimu pärast. /164, 2516/

2847. Püha Vaim lasubaeb meil eristada proovilepanekut, mis on hädavajalik seesmise inimese kasvuks (vrd Lk 8:13-15; Ap 14:22; 2 Tm 3:12) “läbikatsutud vooruse” (vrd Rm 5:3-5) saavutamisekse ja , seesmise inimese kasvuks (vrd Lk 8:13-15; Ap 14:22; 2 Tm 3:12) hädavajaliku proovi ja kiusatuste vahel, mis viib patu ja surmani (vrd Jk 1:14-15). Me peame oskama eristada ka “kiusatuse kogemiste” ja “kiusatusele järeleandmiste” vahel. See eristamine paljastab kiusatuses peituva vale:; näiliseltvalt „see tegi silmadele himu ja… oli ihaldusväärne“ (vrd 1 Ms 3:6), kuid tegelikkuses on selleks viljaks on surm. /2284/

„Jumalal ei ole kavatsust heale sundida, kuna Ta tahab, et me oleksime vabad olendid… Teatud mõttes on kiusatuses midagi headst. Mitte keegi peale Jumala ei tea seda, mida meie hing on saanud Jumalalt, isegi me ise ei tea seda. Kiusatus aga toob selle päevavalgele, et me lõpuks õpiksime iseennast tundma ning avastaksime niiviisi oma armetuse ja tänaksime selle hüve eest, mida kiusatus on meile on ilmsiks teinud“ (Origines, De oratione, 29).

2848. “Kiusatusele mitte järele anda” eeldab südame otsustust: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Keegi ei saa teenida kahte isandat.“ (Mt 6:21.24). „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus“ (Gl 5:25). Selleks “nõusolekuks” Püha le Vaimugale annab Isa meile väge. „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda“ (1 Kr 10:13). /1808/

 

2849. Selline võitlus ja selles võidu saavutamine on võimalik ainult tänu palvele. Tänu oma palvele saab Jeesus võitu kiusajast, alates esimesest kiusatusest (vrd Mt 4:1-11) kuni viimase võitluseni surmaahastuses (vrd Mt 26:36-44). Selles palumises meie Isa poole ühendab Jeesus meid oma võitlusega ja oma surmaahastusega. Tungivalt (vrd Mk 13:9.23.33-37; 14:38; Lk 12:35-40) manitseb Ta meid säilitama ühenduses Temaga südame valvsuste. Valvsus on “südame valvur”. Jeesus palub oma Isa, et Ta hoiaks meid Tema nimes (Jh 17:11). Püha Vaim innustab meid lakkamatult selleks valvsuseks (vrd 1 Kr 16:13; Kl 4:2; 1 Ts 5:6; 1 Pt 5:8). See palumine avaldab kogu oma dramaatilise iseloomu meie maise võitluse viimse ja lõpliku kiusatuse suhtes: see on palve püsimise eest kuni lõpuni.Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab“ (Ilm 16:15). /540, 612, 2612, 162/  

 

VII. “Vaid päästa meid ära kurjast”

 

2850. Viimane palumine Meie Isasle sisaldub samuti Jeesuse palves: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Jh 17:15). See puudutab igaüht meist isiklikult, kuid need oleme alati “meie”, kes palvetame alati Kiriku osaduses ning terve inimkonna päästmise pärast. Issanda palve avab meid ikka ja jälle terve õndsusnõu päästeplaaniõndsusnõu mõõtmeteleteokstegemisele. Meie sõltuvus patu ja surma draamast saab ühtekuuluvusekssolidaarsuseks Kristuse Ihus, “pühade osaduses” (vrd Johannes Paulus II, adhortatsioon Reconciliatio et paenitentia, 16). /309/

 

2851. Kuri, mida mainib see palve, pole mingi abstraktsioon, vaid reaalne isik, Saatan, Kurivaimu, langenud ingellit, kes tõstis mässu Jumala vastu. Dia-bolos (kr k) on see, kes “astub vastu” Jumala kavale ja Tema “päästeõndsusteole”, mis on ellu viidud Kristuses. /391/

 

2852. Tema on mõrtsukas algusest peale, .. ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). „Keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale“ (Ilm 12:9). Tema läbi tulid patt ja surm maailma, kuid ka peale tema lõplikku kaotust saab terve loodu saab „patust ning surmast ära päästetud“ (vrd MR, IV euharistiline palve). „Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalast sünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes“ (1 Jh 5:18-19):

„Issand, kes kustutas teie patud ja andestas teie süüd, on valmis hoidma ja kaitsma teid Saatana sepitsuste eest, mida teeb Saatan, kes teiega võitleb, et vaenlane – kõikide süütegude allikas – ei saaks teid üllatada. Kes usaldab end Jumala hoolde, see ei pea Saatanat kartma. „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31)“ (P. Ambrosius, De sacramentis, 5,30: PL 16,454AB).

2853. Võit „selle maailma vürsti“ (Jh 14:30) üle sai teoks alatiseks teokssel tunnil, mil Jeesus läksandis ennast vabatahtlikult meie eest surma, et anda meile oma Elu. „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:31; vrd Ilm 12:11). „Lohe … kiusas taga naist“ (vrd Ilm 12:13-16), kuid tal ei ole võimu tema üle. Uus Eeva, “täis armu” Pühast Vaimust on vaba patust ja surma hävitusest (püha Maarja, Jumalaema ja alati Neitsi patusüüta saamise ja ihuliku taevassevõtmise läbi). „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost“ (Ilm 12:17). Seepärast Vaim ja Kirik hüüavad: „Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:17.20), kuna Tema taastulemine päästab meid ära kurjast. /677, 490, 972/

 

2854. Paludes päästmist Kurja käest, palume me ka päästmist kõigest möödunud, praegusest ja tulevasest kurjast, mille põhjustaja ja õhutaja ta on. Selles viimases palves esitab Kirik Isale terve maailma armetu olukorra. Paludes päästmist inimkonda rõhuvast kurjast, palub ta hinnalist rahu andi ja kindlaksjäämise armu Kristuse taastulemise ootamisel. Palvetades sel viisil, ennetab Kirik oma alandlikus usus kõikide ja kõige “kokkuvõtmist” selles, kelle „käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18), Kõigeväelises, „kes on ja kes oli ja kes tuleb“ (Ilm 1:8):

„Issand, me palume Sind, päästa meid kõigest kurjast ja luba meie elupäevadel rahus kulgeda. Hoia meid oma armuga kõigi murede ja pattude eest, kui me ootame vaga lootuse täitumist meie Lunastaja, Jeesuse Kristuse tulemises“ (MR, embolism).

 

LÕPUDOKSOLOOGIA

 

2855. Lõpudoksoloogia “Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti” võtab uuesti kokku kolm esimest meie Isa poole suunatud palumist: Tema nime pühitsemine, Tema kuningriigi tulemine ja Tema päästva väe kõikvõimsus. Doksoloogiat väljendatakse siin kummardamise ja tänamise vormis, nii nagu see toimub ka taevases liturgias (vrd Ilm 1:6; 4:11; 5:13). Selle maailma vürst on valelikult endale valelikult omistanud kolm omadust: valitsemise, väe ja au (vrd Lk 4:5-6). Issand Kristus annab neead tagasi oma Isale ja meie Isale, kuni Ttema annab valitsemisekuningriigi üle oma Pojale, kui Ta on lõpule viinud päästmiseõndsustöö saladuse ja kui, et „ Jumal onleks kõik kõiges“ (vrd 1 Kr 15:24-28). /2760/

 

2856. Lõpetades palve, ütled “Aamen”, kinnitades selle “aAameniga” ehk kinnitusega “Nõnda sündigu” terve palve sisu, mida Issand meile õpetas. /1061-1065/

 

 

LÜHITEKSTID

2857. Meie Isa palve kolme esimese palumise teemaks on Isa au: Tema nime pühitsemine, Jumala kuningriigi tulemine ja Tema tahte täitumine. Neli ülejäänud palumist esitavad Talle meie soovid: need on palumised, mis puudutavad meie igapäevast elu – selletema ülahoidmist ja ravimist pattudest; need puudutavad ka meie võitlust headuse võidu eest kurja üle.

2858. Paludes “Pühitsetud olgu sinu nimi”, siseneme Jumala kavasse, mis seisneb Tema nime pühitsemises, mis ilmutati esmalt Moosesele, seejärel aga ilmutati Jeesuses. Tema nimi peab saama pühitsetud meie läbi ja meis, igas rahvas ja igas inimeses.

2859. Teises palumises peab Kirik silmas eelkõige Kristuse taastulemist ja Jumala riigi lõplikku saabumist. Ta palub ka Jumala riigi kasvamise eest kaasajal – meie elu “tänapäeval”.

2860. Kolmandas palumises palume meie Isalt meie tahte ühendumist Tema Poja tahtega, et täita Tema õndsusnõupäästeplaaniõndsusnõu maailmas elades.

2861. Neljandas palumises, öeldes “Anna meile” ühenduses meie vendadega, väljendame pojalikku usaldust omameie taevase Isa vastu. “Meie leiba” tähendab kõigile eluks hädavajalikku maist toitu, kuid samas ka Elu Leiba: Jumala Ssõna ja Kristuse Ihu. Me võtame seda vastu Jumala “tänapäevas” kui taevariigi pidusöömaaja hädavajalikku ja üleloomulikku toitu, mida ennetavalt maitstakse Euharistias.  

2862. Viies palumine on Jumala halastuse anumine meie pattude pärastüle. See ei saa jõuda meie südamesse, kui me pole valmis andestama oma vaenlastele Kristuse eeskujul ja Tema abil.

2863. Öeldes “Ära saada meid kiusatusse”, palume Jumalat, et Ta ei laseks meil astuda patule viivale teele. See palve palub eristamise ja väe Vaimuon anumine eristava mõistmise ning väe Vaimu n ning valvsuse ja lõpuni püsimise armu pärast.

2864. Viimases palumises “vVaid päästa meid ära kurjast” palub kristlane ühenduses Kirikuga Jumalat, et Ta teeks ilmsiks Kristuses juba lõplikult saavutatud võidu “selle maailma vürsti”, Saatana ehk langenud ingli üle, kes isiklikult seisab vastu Jumalale ja Tema õndsusnõupäästeplaanileõndsusnõule.

2865. Lõpusõnaga “Aamen” väljendame oma nõustumist seitsme palumisega suhtes oma nõustumist: Fiat – - “Nõnda sündigu”.

4.1. Palve kristlikus elus

NELJAS OSA. KRISTLIK PALVE

ESIMENE LÕIK. PALVE KRISTLIKUS ELUS

2558. Suur on “usu saladus”. Kirik tunnistab seda apostellikus usutunnistuses (esimene osa) ja pühitseb sakramentide liturgias (teine osa), et kristlaste elu saaks Pühas Vaimus Jumal Isa auks Kristuse sarnaseks (kolmas osa). Kristlased peavad seda saladust uskuma, seda pühitsema ning elama elavas isiklikus suhtes elava ja tõelise Jumalaga. See suhe on palve.

Mis on palve?

„Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu“ (p. Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised märkmed, C 25r).

Palve kui Jumala and

2559. „Palve on hinge ülendamine Jumala poole või Jumalalt sobivate asjade palumine“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 3,2: PG 94,1089D). Millisest hoiakust lähtub meie kõne, kui me palvetame? Kas meie uhkuse ja isekuse kõrgustest või alandliku ja kahetseva südame „sügavusest“ (Ps 130:1)? Kes ennast alandab, seda ülendatakse (vrd Lk 18:9-14). Alandlikkus on palve põhialus, sest „me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). Et võtta vastu palve andi, peame olema alandliku meelega: inimene on Jumala ees kerjus (vrd p. Augustinus, Sermones, 56,6,9: PL 38,381). /2613, 2736/

2560. „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki“ (Jh 4:10). Palve ime saab ilmsiks just seal, kaevu ääres, kust inimesed vett toovad. Seal kohtub Kristus iga inimesega; Ta otsib meid enne, kui meie Teda otsime ning palub: „Anna mulle juua!“ Jeesusel on janu; Tema palve tuleb Jumala sügavusest, kes meie järgele igatseb. Kas me seda teame või mitte, palves kohtub Jumala janu meie januga. Jumal januneb selle järele, et meie Tema järele januneksime (vrd p. Augustinus, De diversis questionibus octoginta tribus, 64,4:PL 40,56).

2561. „Sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett“ (Jh 4:10). Meie palved on salapärasel viisil vastus – vastus elava Jumala kaebehüüule: „Mu rahvas ... minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“ (Jr 2:13). Palve on usu vastus teenimatule õndsustõotusele (vrd Jh 7:37-39; Js 12:3; 51:1), armastuse vastus ainusündinud Poja janule (vrd Jh 19:28; Sk 12:10; 13:1).

Palve kui leping

2562. Kust lähtub inimese palve? Sõltumatult sellest, millised on teod, liigutused ja sõnad, milles palve väljendub, palvetab alati kogu inimene. Kuid selleks, et tähistada paika, kust palve lähtub, räägib Pühakiri vahel hingest või vaimust, enamasti aga (rohkem kui tuhat korda) südamest. Süda palvetab. Kui süda on Jumalast kaugel, on palve mõttetu.

 

2563. Süda on kodu, kus ma olen ja milles ma elan (semiitlikus või piibellikus kõnepruugis: kuhu ma “laskun”). See on meie varjatud kese, mida ei suuda haarata ei meie mõistus ega teised inimesed. Üksnes Jumala Vaim suudab seda uurida ja seda lõpuni tunda. Meie sügavaimate püüdluste puhul on süda otsustamise paik. Ta on tõe paik, kus me valime elu ja surma vahel. Ta on kohtumispaik, kuna Jumala näo järgi looduna elame me suhtlemises. Süda on lepingu paik. /368, 2699, 1696/

 

2564. Kristlik palve on lepinguline suhe Kristuses Jumala ja inimese vahel. See on nii Jumala kui ka inimese tegu. Ta lähtub nii Pühast Vaimust kui ka meist. Ühendatuna inimeseks saanud Jumala Poja inimliku tahtega on ta täielikult suunatud Isale.

Palve kui osadus

2565. Uues Lepingus on palvetamine Jumala laste elav suhtlemine oma lõpmatult hea Isaga, Tema Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga. Jumalariigi arm on „kogu pühima Kolmainsuse ühinemine kogu [inimese] vaimuga“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes, 16,9: PG 35,954C). Palveelu seisneb seega selles, et me püsime alati kolmekordselt püha Jumala ligiolus ning osaduses Temaga. See eluosadus on võimalik alati, kuna me oleme ristimise läbi saanud üheks Kristusega (vrd Rm 6:5). Palve on kristlik sedavõrd, kuivõrd ta on osadus Kristusega ning hõlmab tervet Kirikut, Kristuse Ihu. Ta on kõikehõlmav nagu Kristuse armastus (vrd Ef 3:18-21). /260, 792/


Esimene peatükk. PALVE ILMUTAMINE. ÜLEÜLDINE KUTSUMUS PALVEKS

2566. Inimene otsib Jumalat. Loomises kutsub Jumal iga olendi eimillestki olemisse. „Au ja austusega“ (Ps 8:6) ehituna on inimene, nagu juba enne teda inglid, võimeline tunnistama: „Issand, meie Issand, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Ps 8:2). Isegi pärast seda, kui inimene kaotas patu läbi sarnasuse Jumalaga, jääb ta oma Looja näo järgi looduks. Ta säilitab igatsuse Jumala järele, kes kutsub teda olemisse. Kõik usundid annavad tunnistust sellest inimese olemusele vastavast otsimisest (vrd Ap 17:27). /296, 355, 28/

 

2567. Enne, kui inimene hüüab Jumala poole, kutsub Jumal inimest. Isegi kui inimene on oma Looja unustanud või end Tema palge eest peitnud, kui ta jookseb ebajumalate järel või heidab Jumalale ette, et too on tema unustanud – kutsub elav ja tõeline Jumal kutsub väsimatult iga inimest salapärasele kohtumisele Temaga palves. Palve puhul astub oma armastuse esimese sammu ustav Jumal ise; inimese pöördumine Jumala poole on alati vastus. Sel määral, mil Jumal end ilmutab ning laseb ennast inimesel ära tunda, ilmneb palve teineteise poole hüüdmisena, lepingusündmusena, mis tõmbab sõnade ja tegude kaudu kaasa ka südame. See ilmneb kogu õndsusloos. /30, 142/

 

1.artikkel. VANAS TESTAMENDIS

 

2568. Vanas Testamendis avaldub palve pattulangemiuse ja inimese algseisundi taastamise vahel toimunus, mida ühelt poolt märgistab Jumala valulik hüüd oma esimestele lastele: „Kus sa oled? ... Mida sa oled teinud?“ (1 Ms 3:9.13), teisalt aga ainusündinud Poja vastus Tema tulemisel maailma: „Vaata, ma tulen ... tegema sinu tahtmist, oh Jumal!“ (Hb 10:7) Sel viisil on palve seotud inimeste ajalooga,; ta on suhe Jumalaga ajaloosündmustes. /410, 1736, 2738/

Loomine – palve allikas

 

2569. Kõigepealt saab palve elavaks loomistegelikkusest lähtudes. Esimese Moosese raamatu esimesed üheksa peatükki kirjeldavad seda suhet Jumalaga kui karja esmasündinute ohverdamist Aabeli poolt (vrd 1 Ms 4:4), kui jumaliku nime appihüüdmist Enose ajal (vrd 1 Ms 4:26) ning kui „kõndimist koos Jumalaga“ (1 Ms 5:24). Noa ohver on Jumalale meelepärane,; Jumal õnnistab Noad ja tema kaudu kogu loodut (vrd 1 Ms 8:20-9:17), kuna tal on õiglane ning laitmatu süda; ka tema „kõndis koos Jumalaga“ (1 Ms 6:9). Sellist palveviisi viljeleb palju õigeid kõigis religioonides. /288, 58/

Oma vankumatus lepingus kõige elavaga (vrd 1 Ms 9:8-16) kutsub Jumal lakkamatult inimesi palvele. Erilisel viisil tuleb palve Vanas Testamendis esile meie esiisa Aabrahami aegadest alates.   /59/

Tõotus ja usupalve

2570. Kui Jumal Aabrahami kutsub, asub too kohemaid teele, „nagu Issand teda käskis“ (1 Ms 12:4). Tema süda on „täielikult allutatud sõnale“,; ta kuuletub. Jumala kasuks otsustava südame kuulekus kuulub olemuslikult palve juurde. Sõnad on selle kuulamise teenistuses. Kuid Aabrahami palve väljendub kõigepealt tegudes: ta on mees, kes vaikib; kõikjal, kuhu ta paigale jääb, rajab ta Issandale altari. Hiljem paneb ta oma palve esmakordselt sõnadesse: see on varjatud kaebehüüd, mis tuletab Jumalale meelde Ttema tõotusi, mis ei näi täituvat (vrd 1 Ms 15:2-3). Kohe alguses avaldub seeläbi üks palve eripärasid: usu läbikatsumine Jumala ustavuse suhtes. /145/

2571. Kuna patriarh Aabraham usub Jumalat (vrd 1 Ms 15:6) ning käib oma teed Ttema ees ja lepingus Ttemaga (vrd 1 Ms 17:1-2), on ta valmis oma telgis vastu võtma üht salapärast külastajat. See imeline külalislahkus Mamres on tõelise tõotuse Poja kuulutamise eelmäng (vrd 1 Ms 18:1-15; Lk 1:26-38). Sestpeale, kui Jumal pühendas Aabrahami oma kavatsustesse, ühineb tema süda Issanda kaastundega inimeste suhtesvastu. Nõnda söandab ta julges usalduses ka nende eest kosta (vrd 1 Ms 18:16-33). /494, 2635/

2572. Oma usu viimase selitamisena puhastamisena nõutakse Aabrahamilt, „kes oli saanud tõotused“ (Hb 11:17), oma poja ohverdamist, kelle Jumal oli talle kinkinud. Tema usk ei vangu: „Jumal vaatab enesele ohvritalle“ (1 Ms 22:8), lausub Aabraham, sest „ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada“ (Hb 11:19). Nõnda sai usklike isa (vrd Rm 4:16-21) Jumal Isa sarnaseks, kes ei säästnud omaenese Poega, vaid loovutas Ta kõikide eest (vrd Rm 8:32). Palve muudab inimese taas Jumala sarnaseks ning lubab tal osa saada Jumala armastuse väest, mis päästab paljud. /603/

2573. Jumal uuendab oma tõotust Jaakobi, Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisa suhtes (vrd 1 Ms 28:10-22). Enne, kui Jaakob läheb vastu oma vennale Eesavile, peab ta terve öö võitlema ühe salapärase mehega. See keeldub oma nime teatavaks tegemast, kuid õnnistab Jaakobit enne, kui ta tema juurest koidikul lahkub. Kiriku vaimulik Pärimus on selles kirjelduses näinud palve võrdkuju, kuivõrd tegemist on usuvõitluse ja püsivuse võiduga (vrd 1 Ms 32:25-31; Lk 18:1-8). /362/

Mooses ja vahendav palve

2574. Kui paasas, väljarännus Egiptusest, Seaduse andmises ja Lepingu sõlmimises saab alguse tõotuse täitumine, saab Moosese palvest eestpalve haarav näidis. Selle viib täiusele „üks ... vahemees Jumala ja inimeste vahel: ... Kristus Jeesus“ (1 Tm 2:5). /62/

2575. Ka siin jõuab Jumal inimesest ette. Ta kutsub Moosest põlevast kibuvitsapõõsast (vrd 2 Ms 3:1-10). See sündmus on nii juudi kui kristlikus vaimulikus pärimuses määratud jääma üheks palve algkujudest. Nimelt kui „Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal“ oma sulast Moosest kutsub, siis teeb Ta seda seetõttu, et Ta on elav Jumal, kes tahab, et inimestel oleks elu. Ta ilmutab ennast, et neid päästa, kuid; aga Ta ei taha inimesi päästa vastu nende tahtmist või ilma inimeste abita. Seepärast kutsub Ta Moosese, et teda läkitada ja lasta tal osaleda oma kaastundes ning lunastustöös. Selles läkitamises ilmneb teataval määral Jumala anumine ning alles pärast pikka kahekõnet seab Mooses oma tahte vastavusse Jumala, Päästja, tahtega. Selle vestluses, milles Jumal end Moosesele avab Mooses Jumal usaldab end JumalaMoosese kätte, õpib Mooses palvetama: ta otsib ettekäändeid, toob vastuväiteid, ennekõike aga esitab küsimusi. Issand vastab, usaldades talle oma sõnulseletväljendamatu nime, mis saab avalikuks Tema suurtes tegudes. /205/

2576. „Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga“ (2 Ms 33:11). Moosese palve on eeskujuks vaatlevale palvele, mille abil Jumala sulane jääb ustavaks oma läkitusele. Mooses „kõneleb“ sageli ja pikalt Issandaga sageli ja pikalt. Ta tõuseb mäele, et Jumalat kuulda ja Tema poole hüüda, ning laskub siis alla rahva juurde, et talle Jumala sõnu korrata ning teda juhtida. „Tema on ustav kogu mu kojas. Temaga ma räägin suust suhu, ilmsi, mitte nägemuste ja mõistatuste läbi“ (4 Ms 12:7-8), sest „mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4 Ms 12:3). /555/

2577. Usalduslikust läbikäimisest ustava Jumalaga, kes on pikameelne ja täis heldust (vrd 2 Ms 34:6), ammutab Mooses jõudu järjekindlakskangekaelseks eestpalveks. Ta ei palveta iseenda, vaid rahva eest, kelle Jumal on endale valinud. Mooses esitab eestpalve siis, kui võideldakse amalekkide vastu (vrd 2 Ms 17:8-13), samuti Mirjami paranemise pärast (vrd 4 Ms 12:13-14). Kuid ennekõike „astub ta kaljulõhes“ (Ps 106:23) Jumala ette pärast rahva äralangemist, et rahvast päästa (vrd 2 Ms 32:1-34:9). Seeläbi saab selgeks, et eestpalve on ka salapärane võitlus. Argumendid, mis Mooses palves esitab, sisendavad nii juudi rahva kui ka Kiriku suurtele palvetajatele julgust. Jumal on armastus ja seega õiglane ning ustav. Ta ei saa iseendaga vastuollu minna. Ta peab meelde tuletama oma imelisi tegusid. Mängus on Tema au: Ta ei tohi hooletusse jätta rahvast, kes kannab Ttema nime. /210, 2635, 214/

Taavet ja kuninglik palve

2578. Jumala rahva palve kujuneb Jumala eluaseme vahetus ümbruses:; kõigepealt on selleks lepingulaegas ning hiljem tempel. Esialgu õpetavad rahvast palvetama preestrid ja prohvetid kui juhid. Poisikesele Saamuelile oli tema ema Hanna hoiak Issanda ees “palvekooliks”„palvekooliks“ (vrd 1 Sm 1:9-18). Preester Eeli juures ta õppis, kuidas peab kuulama Jumala sõna: „Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!“ (1 Sm 3:9-10). Hiljem tunneb ta ära ka eestpalve väärtuse ja koorma: „Ka mina ise – jäägu see minust kaugele! – teeksin pattu Issanda vastu, kui ma lakkaksin palvetamast teie eest. Mina aga tahan teile õpetada head ja õiget teed“ (1 Sm 12:23).

2579. Taavet on täielikult kuningas „Jumala südame järgi“, karjane, kes palvetab oma rahva eest ja tema nimel. Tema alistumine Jumala tahtele, tema Jumala- ülistamine ja tema kahetsus saavad rahvale jaoks palve eeskujuks. Tema kui Jumala poolt Võitu palve, on ustav kinnihoidmine jumalikust tõotusest (vrd 2 Sm 7:18-29), armastav ja rõõmus usaldus selle suhtes, kes on ainus Kuningas ja Issand. Pühast Vaimust inspireerituna näitab Taavet end psalmides juutliku ja kristliku palve esimese prohvetina. Kristuse, tõelise Messia ja Taaveti Poja palve, teeb avalikuks ning täidab selle palve mõtte. /709, 436/

2580. Jeruusalemma tempeli, palvekojda, mille Taavet tahtis rajada, ehitabtakse tema poegja Saalomoni poolt. Palve templi pühitsemisel (vrd 1 Kn 8:10-61) toetub Jumala tõotusele ja lepingule Temaga, Tema nime tegusale ligiolule oma rahva keskel ning mälestusele Tema suurtest tegudest väljarändamise ajal Egiptusest. Kuningas tõstab käed taeva poole ja palub Jumalalt iseendale, kogu rahvale ning tulevastele põlvedele pattude andeksandmist ja kõikide igapäevaste vajaduste täitmist, et kõik rahvad teaksid, et Issand on ainus Jumal ja et Tema rahva süda kuulub tervenisti talle. /583/

Eelija, prohvetid ja südame pöördumine

2581. Tempel pidi Jumala rahvale olema palve õppimise ja harjutamise kohtaks. Palverännakud, pühad ja ohvrid, õhtune ohverdamine, suitsutamine ning “vaateleivad” „vaateleivad“ – kõik need kõrge ja siiski päris lähedal oleva Jumala pühaduse ja auhiilguse märgid – olid üleskutsed ning teed palveteedks. Kuid usuliste talituste väline teostamine eksitas rahva sageli üksnes välisesse kultusesse. Oli vaja kasvatamist usus ja südame pöördumist. See oli prohvetite ülesanne nii enne kui ka pärast pagendust. /1150/

2582. Eelija on prohvetite isa sellest „sugupõlvest“, „kes teda nõuab, kes otsib su palet, Jaakobi Jumal“ (Ps 24:6). Nimi Eelija – “Issand on minu Jumal” „Issand on minu Jumal“ – kuulutab ette rahva hüüdu, mis kõlab vastusena prohveti palvele Karmeli mäel (vrd 1 Kn 18:39). Püha Jaakobus viitab sellele hüüdele, et virgutada meid palvetama: „Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda“ (Jk 5:16b).

2583. Pärast seda, kui Eelija oli oma pelgupaigas Kriti oja ääres halastust kogenud, õpetab ta Sarepta lesknaist uskuma Jumala sõnasse. Ta kinnitab seda usku oma tungiva palvega ning Jumal äratab ellu lesknaise poja (vrd 1 Kn 17:7-24).

Ohverdamine Karmeli mäel oli jumalarahva usu otsustav läbikatsumine. Selle ohvri puhul sööb Issanda tuli Eelija palve peale põletusohvri sel ajal, kui „roaohvrit pidi ohverdatama“. Idakiriku liturgiad on armulauaepikleesis võtnud üle Eelija hüüde „Kuule mind, Issand, kuule mind!“ (vrd 1 Kn 18:20-39; antud koht on eesti piiblitõlkes: „Vasta mulle, Issand! Vasta mulle!“). /696/

Kui Eelija viimaks taas läbi kõrbe läheb paika, kus elav ja tõeline Jumal oli end oma rahvale ilmutanud, konutab ta nagu kord Mooses „ühes koopas“, kuni Jumala salapärane ligiolu „mööda läheb“ (vrd 1 Kn 19:1-14; 2 Ms 33:19-23). Kuid alles kirgastamismäel (vrd Lk 9:28-36) näitab Jumal, kelle palet inimesed otsivad, ennast täielikult. Ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse palgel tunnevad nad ära Jumala auhiilguse (vrd 2 Kr 4:6). /555/

2584. Jumalaga üksi olles võtavad prohvetid vastu valguse ja väe oma läkituse tarvis. Nende palve ei ole pagemine uskmatust maailmast, vaid Jumala sõna kuulamine. Vahel on see palve vaidlus või kaebehüüd, ent alati on see eestpalve, mis ootab ja valmistab ette Jumala, ajaloo Issanda päästvat sekkumist (vrd Am 7:2.5; Js 6:5.8.11; Jr 1:6; 15:15-18; 20:7-18). /2709/

Psalmid, koguduse palve

2585. Taaveti ja Messia tulemise vahelisest ajast leidub pühades raamatutes palvetekste, mis tunnistavad sellest, et palvetamine iseenda ja teiste eest on omandanud sügavust (vrd Esr 9:6-15; Ne 1:4-11; Jn 2:3-10; Tb 3:11-16; Ju 9:2-14). Psalmid (kiituslaulud) seati ajapikku kokku viieosaliseks kogumikuks. Psalmide raamat on väljapaistev tunnistus palvest Vanas Testamendis. /1093/

2586. Psalmidest toitub ja psalmides väljendub suurtel pühadel Jeruusalemma ning igal hingamispäeval sünagoogi koguneva jumalarahva palve. See palve on samaaegselt nii isiklik kui ka ühine: ta puudutab palvetajaid endid ning kõiki inimesi. Ta tõuseb üles Pühalt Maalt ning diasporaakogudustest ja hõlmab ometi kogu loodut. Psalmid tuletavad meelde mineviku õndsussündmusi ning viitavad ajaloo lõpule. Psalmipalves meenutab rahvas Jumala juba täitunud tõotusi ning ootab Messiat, kes need lõplikult teoks teeb. Kristuses palvetatuna ja täitununa on psalmid Kiriku palve jaoks olemusliku tähtsusega (vrd IGLH 100-109). /1177/

2587. Psalter on raamat, milles Jumala sõna saab inimese palveks. Teistes Vana Testamendi raamatutes kuulutavad „sõnad [Jumala] tegusid“ inimeste heaks ning lasevad „neis peituval saladusel valguse ette tulla“ (DV 2). Psalmide raamatus väljendavad psalmisti Jumala auks lauldavad sõnad Tema õndsustegusid. Üks ja sama Püha Vaim inspireerib nii Jumala tegutsemist kui ka inimese vastust. Kristus ühendab mõlemad. Temas õpime psalme lakkamatult palvetama. /2641/

2588. Psalmipalve mitmekesised väljendusvormid omandavad kuju ühtaegu nii templi ühises liturgias kui ka iga üksiku inimese südames. Olgu kiitus-, kaebe- või tänulauluna, kas isikliku või ühise palvena, kuninga- või palverännakulauluna või tarkuse üle järelemõtlemisena, peegeldavad psalmid Jumala suuri tegusid oma rahva ajaloos ning samas psalmisti poolt enda läbi elatud inimlikke olukordi. Kui üks psalm annab edasi mõnd minevikus toimunud sündmust, teeb ta seda niivõrd kainel viisil, et seda saab palvetada igast seisusest ja igal ajal elav inimene.

2589. Psalmidel on palju ühiseid jooni. Selle alla kuuluvad palve lihtsus ja spontaansus ning palvetaja igatsus Jumala järele, mida ta jagab kõigega, mis loodus on head. Psalmides väljendatakse ka uskliku rasket olukorda, mis on usklikul, keda ohustavad tema armastuse tõttu Issanda vastu rohkearvulised vaenlased ja kiusatused, kes aga oodates seda, mida ustav Jumal ette võtab, on kindel Jumala armastuses ning usaldab ennast Tema tahte hoolde. Psalmipalve põhijooneks on kiitus ja selle kogumiku pealkiri vastab sellele, mida ta meile pakub: “Kiituslaulud”„Kiituslaulud“. Koguduse jumalateenistuse tarvis kokku seatuna teevad psalmid kuuldavaks üleskutse palveks ning laulavad vastuseks: “Hallelou-Ya!” „Hallelou-Ya!” („Halleluuj-Ja!“), “Kiitke Issandat!“ „Kiitke Issandat!“. /304/

„“Kas on midagi ilusamat kui üks psalm? Seepärast ütleb Taavet väga tabavalt: „Halleluuja! Jah, hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul” (Ps 147:1). Ja see on õige. Psalm on ju rahva poolt väljendatuda öeldud ülistus, Jumala kiitmine koguduse jumalakiituspoolt, kõikide rõõmustamine, ühiselt lausutud sõna, Kiriku hääl, hea kõlaga usutunnistus …”“ (p. Ambrosius, Enarrationes in Psalmos, 1,9: PL 14,924: vrd LH, 10. nädala laupäeva matutiini lugemine).

LÜHITEKSTID

2590. „Palve on hinge ülendamine Jumala poole või Jumalalt sobivate asjade palumine“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 3,24: PG 94,1089D).

2591. Jumal kutsub iga inimest väsimatult salapärasele kohtumisele endaga. Palve saadab tervet õndsuslugu kui Jumala hüüd inimese järele ja inimese hüüd Jumala poole.

 

2592. Aabrahami ning Jaakobi palve on nagu usuvõitlus, mida peetakse usalduses Jumala ustavuse vastu, olles kindel võidus, mis on tõotatud neile, kes on püsivad.

 

2593. Moosese palve vastab Jumala sekkumisele oma rahva päästmiseks. See on kujund ainsa vahemehe Kristuse Jeesuse eestpalvest.                            

 

2594. Jumala rahva palve teostub Jumala eluaseme, ja nimelt – lepingulaeka ja templi mõjupiirkonnas; see toimub tema karjaste, eriliselt kuningas Taaveti ja prohvetite juhtimisel.

 

2595. Prohvetid kutsuvad südame pöördumisele ja teevad rahva pärast eestpalvet, samal ajal kui nad ise otsivad – nagu Eelija – tulise innuga Jumala palet.

2596. Psalmid on väljapaistev tunnistus palvest Vanas Testamendis. Neil on kaks lahutamatut koostisosa: isiklik ja ühiskondlik. Psalmid hõlmavad kõiki ajalooperioode: nad meenutavad juba täitunud Jumala tõotusi ning ootavad lootusega Messia tulemist.

 

2597. Kuna psalme palvetatakse Kristuses ning nad täituvad Temas, kuuluvad nad olemuslikult ja püsivalt Kiriku palve juurde. Nad sobivad kõikidegist seisustest ja kõikide aegade inimestele.

2. artikkel. AEGADE TÄITUDES

2598. Palves toimuv saab meile täielikult ilmseks Sõnas, kes on saanud lihaks ja elab meie keskel. Mõista Kristuse palvet, millest räägivad Tema tunnistajad meile Evangeeliumis, tähendab läheneda Jeesusele, meie Issandale, kui põlevale kibuvitsapõõsale: kõigepealt vaatleme, kuidas Ta palvetab, seejärel kuulame, kuidas Ta meid palvetama õpetab, ning viimaks saame teada, kuidas Ta meie palvet kuulab.

Jeesus palvetab

2599. Jumala Poeg, kes on saanud Neitsi Pojaks, on palvetama õppinud palvetama ka oma inimsüdames. Ta õppis palvesõnu oma Emalt, kes talletab kõik Kõigeväelise suured teod ning mõtiskleb nende üle oma südames (vrd Lk 1:49; 2:19; 2:51). Ta õpib palvetama nende sõnade ja vormide abil, millega Tema rahvas palvetab Naatsareti sünagoogis ja templis. Kuid Tema palve lähtub ühest varjatumast allikast; Ta laseb seda aimata kaheteistkümne aasta vanusena: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:49). Siin hakkab ilmsiks saama see uudsus, mis kätkeb palvetamistes aegade täitumisel. Lapselik palve, mida Isa ootas oma lastelt, saab viimaks elavaks Tema ainsa Poja inimloomuses koos inimestega ja nende eest. /470, 584, 534/

2600. Luuka evangeelium tõstab esile Püha Vaimu tegutsemise ja palve tähenduse Jeesuse ülesande täitmisel. Jeesus palvetab iga kord enne oma tegevuse otsustavaid samme: enne, kui Isa Temast Tema ristimisel (vrd Lk 3:21) ja kirgastamisel (vrd Lk 9:28) tunnistust annab, ja enne, kui Ta oma kannatuse läbi Isa armunõu täidab (vrd Lk 22:41-44). Jeesus palvetab ka enne otsustavaid samme oma apostlite läkitamisel: enne, kui Ta kaksteist apostlit välja valib ja kutsub (vrd Lk 6:12) ning; enne, kui Peetrus tunnistab Teda “Jumala Messiana” „Jumala Messiana“ (vrdl Lk 9:18-20); viimaks palvetab Ta selle pärast, et apostlite pea usk kiusatuse ajal ei vanguks (vrd Lk 22:32). Issanda palves nende õndsussündmuste eel, mille teostamise Isa on talle ülesandeks seadnud, annab Tema inimlik tahe end alandlikult ja usaldavalt Isa armastava tahte hoolde. /535, 554, 612, 858, 443/

2601. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama!““ (Lk 11:1). Kas Kristuse jünger ei soovi esmajoones just seetõttu palvetada, et ta näeb oma Õpetajat palvetamas? Ta saab Õpetajalt õppida palvetamist: vaadeldes ja kuulates, kuidas Poeg palvetab Isa poole, õpivad selle ära ka lapsed. /2765/

2602. Jeesus tõmbub sageli, eriti meelsaiminieldi öösel, mäele üksindusse, et palvetada (vrd Mk 1:35; 6:46; Lk 5:16). Kuna Ta võtab inimeseks saades omaks inimloomuse, esitab Ta inimesi Isale ka oma palves ning iseennast Isale ohverdades toob Talle ohvriannina ka inimesed. Tema, Sõna, kes “on saanud lihaks”„on saanud lihaks“, võtab oma inimlikus palves osa kõigest sellest, mida elavad läbi tema “vennad” „vennad“ (Hb 2:12),; Ta tunneb kaasa nende nõrkustele, et neid nendest vabastada (vrd Hb 2:15; 4:15). Just selleks on Isa Ta läkitanud. Tema sõnad ja teod on niisiis samaaegselt ka nähtav väljendus Tema varjatud palvest.   /616/

2603. Evangelistid on selgesõnaliselt säilitanud kaks Kristuse palvet tema tegevusajast. Mõlemad algavad tänuga. /2637/

Esimeses palves (vrd Mt 11:25-27; Lk 10:21-23) tunnistab ja ülistab Jeesus Isa, kuna Ta on Jumalariigi saladused pannud varjule nende eest, kes peavad end targaks, ent ilmutanud need väetitele – Õndsakskiitmiste vaestele. Tema juubeldavas hüüdes „Jah, Isa!“ väljendub Tema südame sügavus: nõustumine sellega, mis meeldib Isale. Siin kostub kajana Jeesuse Ema Fiat Tema eostamisel. Kristuse hüüe on justkui ettekuulutus sellele jah’ile, mille Ta ütleb Isale enne oma surma. Kogu Jeesuse palve sisaldub Tema inimsüdame armastavas jaatuses Isa „tahtmise saladuse“ suhtes (Ef 1:9). /2637, 2546, 494/

2604. Teise palve annab edasi püha Johannes. See tuuakse meieni seoses Laatsaruse ülesäratamisega (vrd Jh 11:41-42). Sellele sündmusele eelneb tänu: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.“. See tähendab, et Isa kuuleb alati Jeesuse palveid. Ning Jeesus lisab otsemaid: „Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati.“. See näitab, et Jeesus omalt poolt palvetab alati. Jeesuse palve, mida kannab tänu, ilmutab meile, kuidas me peame palvetama: juba enne, kui and kingitakse, kiidab Jeesus Jumalat, kes annab ja kes oma andides iseennast kingib. Andja on väärtuslikum kui kingitud and. Tema on tõeline “aare” „aare“ ning Ttema juures on Tema Poja süda. And ise antakse „pealekauba“ (vrd Mt 6:21.33).   /478/

Jeesuse “ülempreesterlikul”„ülempreesterlikul“ palvel (vrd Jh 17) on Jumala armunõus eriline koht. Seda vaadeldakse esimese lõigu lõpul. See ilmutab meie Ülempreesteri lakkamatut palvet ning sisaldab samal ajal seda, mida Ta meile õpetab meie palve jaoks meie Isa poole, mida käsitletakse teises lõigus. /2746/

2605. Kui on tulnud tund, mil Ta viib täide oma Isa armunõu, laseb Jeesus aimata enda kui Poja palve põhjatut sügavust. See sügavus ei näitab ennast mitte ainult enne enda vabatahtlikku välja andmist („Isa … ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ Lk 22:42), vaid isegi Tema viimsetes sõnades ristil, kus palve ja andumus on täielikult üheks saanud: /614/

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)

„Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“ (Lk 23:43)

„Naine, vaata, see on su poeg! ... Vaata, see on su ema!“ (Jh 19:26-27)

„Mul on janu.“ (Jh 19:28)

„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34)

„See on lõpetatud!“ (Jh 19:30)

„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)

Viimaks karjatab Jeesus valjusti ja heidab hinge (vrd Mk 15:37; Jh 19:30b).

2606. Selles inimeseks saanud Sõna karjatuses on koos kõikide aegade patu ja surma poolt orjastatud inimeste kogu viletsus ning kõik kogu õndsusloo palved ja eestpalved. Isa võtab need kõik vastu ning kuulab neid viisil, mis ületab kogu inimliku lootuse –, oma Poja ülestõusmise läbi. Selles täitub ja jõuab täiusele palve tee nii loomis- kui lunastuskorras. Sest ülestõusmise “tänases” „tänases“ ütleb Isa: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu. Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks“ (Ps 2:7-8; vrd Ap 13:33). /403, 653, 2587/

Kiri heebrealastele toob dramaatiliselt esile, mil moel Jeesuse palve toob kaasa päästetöö võidu: „Oma maise elu päevil ohverdas ta palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad“ (Hb 5:7-9).

Jeesus õpetab palvetama

2607. Juba siis kui Jeesus palvetab, õpetab Ta meid palvetama. Meie palve Jumalale meelepäraseks teeks on Jeesuse palve oma Isa poole. Aga Evangeelium pakub meile lisaks ka Jeesuse selgesõnalise õpetuse palve kohta. Targa kasvatajana võtab Ta meid käekõrvale seal, kus me oleme, ning juhib meid samm-sammult Isa poole. Oma sõnades inimestele, kes Teda järgivad, lähtub Jeesus sellest, mis neile palve kohta on teada juba Vanast Testamendist teada on, ning avab nende südamed sellele uudsele, mis on omane tulevasele Jumalariigile. Seejärel ilmutab Ta seda uudsust rahvahulgale tähendamissõnades. Lõpuks kõneleb Ta avameelselt Isast ning Pühast Vaimust oma jüngritele, kes peavad Tema Kirikus tegutsema nendena, kes kasvatavad teisi palves. /520/

2608. Juba Mäejutluses pani Jeesus rõhku südame pöördumisele. Enne , kui me toome ohvrianni altarile, peame vennaga ära leppima (vrd Mt 5:23-24). Me peame armastama vaenlasi ning palvetama oma tagakiusajate eest (vrd Mt 5:44-45). Me peame palvetama „Isa poole, kes on varjatud“ (Mt 6:6) ega tohi seejuures palju sõnu teha (vrd Mt 6:7), me peame palvetades südamest andeks andma (vrd Mt 6:14-15), meil peab olema puhas süda ja me peame otsima Jumalariiki (vrd Mt 6:21.25.33). See pöördumine on tervenisti suunatud Isa poole. See on lapselik pöördumine Isa juurde. /541, 1430/

2609. Kui süda otsustab pöörduda, õpib ta usus palvetama. Usk on Jumala lapselik jaatamine, mis ületab meie tunded ja mõistmise. See andumus on saanud võimalikuks seeläbi, et armastatud Poeg on avanud meile ligipääsu Isale. Poeg võib meilt nõuda, et me „otsiksime“ ja „koputaksime“, kuna Tema ise on värav ja tee (vrd Mt 7:7-11.13-14). /153, 1814/

2610. Isa poole palvetades tänab Jeesus veel enne Tema andide vastuvõtmist. Nii õpetab Ta meid toimima sellessamas lapselikus julguses: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24). Selles seisnebki palve vägi, sest „kõik on võimalik sellele, kes usub“ (Mk 9:23) ning selles usus „kaksipidi ei mõtle“ (Mt 21:21). Nii väga, kui Jeesuse omaste „uskmatus“ (Mt 6:6) ning „nõdrausulised“ Tema jüngrite hulgas (Mt 8:26) Talle ka meelehärmi ei teevad, samapalju on Ta täidetud imetlusest Rooma väepealiku (Mt 8:10) ja Kaanani naise (vrd Mt 15:28) „suure usu“ vastuüle. /165/

2611. Usu palve ei seisne mitte ainult selles, et öeldakse „Issand, Issand!“, vaid et oma süda suunatakse tegema Isa tahtmist (vrd Mt 7:21). Jeesus kutsub oma jüngreid kandma palves seda püüdlust olla kooskõlas jumalike otsustega (vrd Mt 9:38; Lk 10:2; Jh 4:34).   /2827/

2612. Jeesuses on Jumalariik väga lähedal. Jeesus kutsub pöördumisele ja usule, kuid ka valvsusele. Palves ootab jünger tähelepanelikult Teda, kes on ja kes tuleb, mõeldes Tema esimesele tulemisele liha alandlikkuses ning lootuses Tema teisele tulemisele auhiilguses (vrd Mk 13; Lk 21:34-36). Jüngrite palve on võitlus, milles saavutatakse võit koos Õpetajaga: kes on palves valvel, see ei satu kiusatusse (vrd Lk 22:40.46). /672, 2725/

2613.Püha Luukas toob meieni kolm peamist tähendamissõna palve kohta: /546/

Esimeses on tegemist pealetükkiva sõbraga (vrd Lk 11:5-13). See kutsub üles tungivale palvele: „Koputage ja teile avatakse.“. Sellele, kes nõnda palvetab, annab Isa taevas „seda, mida ta vajab“, eelkõige Püha Vaimu, kes on kõikide heade andide kehastus.

Teine jutustab pealekäivast lesest (vrd Lk 18:1-8). See tähendamissõna on suunatud ühele teisele palve omadusele: usklikus kannatlikkuses järelejätmatult palvetada. „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?“

Kolmas tähendamissõna, milles on juttu variserist ja tölnerist (vrd Lk 18:9-14), nõuab palvetamise puhul alandlikku südant. „Jumal, ole mulle patusele armuline!“. Kirik kasutab seda palvet pidevalt: Kyrie eleison! („Issand, halasta!“). /2559/

2614. Kui Jeesus usaldab oma jüngritele Isa poole palvetamise saladuse, avaldab Ta neile, milline peab nende – ja seega ka meie – palve olema siis, kui Ta oma kirgastatud inimloomuses Isa juurde tagasi pöördub. Uueks elemendiks palves on nüüd Tema nimel palvetamine (vrd Jh 14:13-14). Usk Kristusesse juhib jüngrid Isa tundmisele, kuna Jeesus on „Tee ja Tõde ja Elu“ (Jh 14:6). Usk kannab vilja armastuses: me peame kinni Jeesuse sõnast ning käskudest; me jääme Isasse, kes armastab meid Kristuses nii väga, et jääb meisse. Kindlustunne, et meie palveid võetakse kuulda, rajaneb Uuues Llepingus Jeesuse palvele (vrd Jh 14:13-14). /434/

2615. Enamgi veel: kui meie palve ühineb Jeesuse palvega, täidab Ta tõotuse: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu“ (Jh 14:16-17). See palve uus mõõde saab ilmseks lahkumiskõnedes (vrd Jh 14:23-26; 15:7.16; 16:13-15; 16:23-27). Kristlik palve Pühas Vaimus on armastusosadus Isaga, mitte ainult Kristuse läbi, vaid ka Temas: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:24). /728/

Jeesus kuuleb palvet

2616. Jeesus kuuleb Tema poole suunatud palvet ja vastab sellele juba oma maise tegutsemise ajal tunnustähtede kaudu, mis ilmutavad ennetavalt Tema surma ning ülestõusmise väge. Jeesus kuuleb sõnadesse võetud usupalvet (pidalitõbise [vrd Mk 1:40-41], Jairuse [vrd Mk 5:36], Kaanani naise [vrd Mk 7:29] ja kahetseva kurjategija [vrd Lk 23:39-43] palved), aga ka välja ütlemata palveid (nende palve, kes kandsid halvatut [vrd Mk 2:5], veritõbise naise palve, kes puudutab Ttema kuube [vrd Mk 5:28], patuse naise pisaraid ja võideõli [vrd Lk 7:37-38]). Pimedate tungiv palve: „Taaveti Poeg, halasta meie peale!“ (Mt 9:27); „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ (Mk. 10, 48) võeti üle Jeesuspalve tavana: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale!“. Jeesus kuuleb alati palvet, milles Teda usus haigustest tervenemise või pattude andeksandmise pärast anutakse: „Mine rahus, sinu usk on sind aidanud.“. /548, 2667/

Püha Augustinus võtab suurepäraselt kokku Jeesuse palve kolm mõõdet: „Ta palvetab meie eest nagu meie preester; Tta palvetab meie sees kui meie Pea; meie palvetame Tema kui oma Jumala poole. Võtame niisiis kuulda oma häält Temas ja Tema häält meis“ (Enarratio in Psalmos, 85,1; vrdl. IGLH 7).

Neitsi Maarja palve

2617. Maarja palve saab meile ilmsiks aegade täitumise hakul. Nii enne Jumala Poja inimesekssaamist kui ka enne Püha Vaimu väljavalamist on tema palvel ainulaadne osa Isa armunõus: ingli kuulutamisel palvetas ta Kristuse eostamise pärast (vrd Lk 1:38) ja Nelipühial Kiriku, Kristuse Ihu kujundamise pärast (vrd Ap 1:14). Oma alandliku ümmardaja usus leiab Jumala and just selle vastuvõtu, mida Ta ootas aegade algusest. Kõigeväelise poolt “armuga täidetuna” „armuga täidetuna“ vastab Maarja kogu oma olemuse täie andumusega: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Fiat! – see ongi kristlik palve: kuuluda täielikult Temale, kuna Tema kuulub täielikult meile. /148, 494, 490/

2618. Evangeelium ilmutab meile, kuidas Maarja usus palvetab ja teiste eest palub. Kaanas (vrd Jh 2:1-12) palub Jeesuse Ema oma Pojalt seda, mis on vajalik pulmasöömaajaks. See söömaaeg on märgiks ühest teisest söömaajast: Talle pulmasöömaajast, kus Kristus ohverdab Kiriku kui oma Mõrsja palvel oma Ihu ning Vere. Uue Lepingu teostumise tunnil kuuldakse Maarja palvet risti jalamilt (vrd Jh 19:25-27), sest tema on see Naine, uus Eva, tõeline “kõigi elavate ema”„kõigi elavate ema“. /2674, 726/

2619. Seetõttu on Maarja kiituslaul (vrd Lk 1:46-55) – ladina keeles Magnificat, bütsantsi traditsioonis Megalinárion – ühtaegu nii Jumalaema kui ka Kiriku kiidulaul, nii Siioni tütre kui uue jumalarahva kiituslaul. See on tänulaul armukülluse eest, mida Jumala armu majapidamises jagatakse., See on “vaeste” „vaeste“ laul, kelle lootus ülirikkalikult täidetakse, sest tõotused, mis on antud „Aabrahamile ja tema järglastele“, lähevad ju täide. /724/

LÜHITEKSTID

2620. Uues Testamendis on palvetamise täiuslikuks eeskujuks Jumala Poja Jeesuse palve. Jeesuse palve – mis leiab tihti aset üksinduses ja varjatuna – seisneb Isa tahte armastavas jaatamises kuni Ristini ning absoluutses usalduses, et seda võetakse kuulda.

 

2621. Oma õpetussõnades õpetab Jeesus jüngreid palvetama puhta südame, elava ja püsiva usu ning lapseliku julgusega. Ta õhutab neid valvsusele ning kutsub neid oma palveid Tema nimel Jumala ette tooma. Jeesus Kristus ise kuuleb palveid, mis on Tema poole suunatud.

2622. Neitsi Maarja palvet tema Fiat’is ning Magnificat’is iseloomustab kogu tema olemuse suuremeelne andumus usus Jumalassele.

 

3. artikkel. KIRIKU AJASTUL

2623. Nelipühil valati Tõotuse Vaim jüngrite peale. Nad olid „“kõik koos ühes paigas“” (Ap 2:1) „püsivalt ühel meelel palvetamas“ (Ap 1:14) ning ootasid Püha Vaimu. Vaim, kes Kirikut õpetab ja talle kõike, mida Jeesus on öelnud, meelde tuletab, kasvatab teda ka palveeluks. /731/

2624. Jeruusalemma algkoguduse usklikud „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42). See järjekord on iseloomulik: Kiriku palve rajaneb apostlite usul, seda kinnitab armastus ning toidab Euharistia. /1342/

2625. Usklikud peavad esmalt kinni palvetest, mida nad kuulevad ja loevad Pühakirjast. Nad seostavad need aga oma kaasajaga. Eriliselt kehtib see psalmide puhul, mis on ju Kristuses täide läinud (vrd Lk 24:27.44). Püha Vaim, kes tuletab palvetavale Kirikule meelde Kristust, juhatab ta ka kogu tõesse. Ta ergutab uuel viisil sõnastama Kristuse põhjatut müsteeriumi, mis on tegev Kiriku elus, sakramentides ja läkituses. Need uued väljendusviisid arenevad suurtes liturgilistes ja vaimulikes pärimustes. Apostlite kanoonilistes kirjutistes sisalduvateld palvevormidel on omavad kristlikule palvele mõõtuandevat iseloomu. /1092, 1200/

I. Õndsakskiitmine ja kummardaminenistamine

2626. Õndsakskiitminenistamine kujutab endast kristliku palve põhisuundumust: kohtumist Jumala ja inimese vahel. Õndsakskiitmisesnistamises ühinevad Jumala and ning selle vastuvõtmine inimese poolt vastastikuses teineteise poole hüüdmises. Õndsakskiitmisenistav palve on inimese vastus Jumala andidele. Kuna Jumal kingib õnnistuse, saab inimese süda kiita ja õnnistada selle eest Teda, kes on igasuguse õnnistuse allikas (ladina keeles on sõnal benedicere kahesugunekordne tähendus: “õnnistamine” ning “kiitmine”). /1078/

2627. Sellel liikumisel on kaks peamist suunda: ühelt poolt tõuseb ta – Pühast Vaimust kantuna – läbi Kristuse üles Isa poole: me kiidame ja õnnistame Teda, sest Tema on meid õnnistanud (vrd Ef 1:3-14; 2 Kr 1:3-7; 1 Pt 1:3-9). Teiselt poolt anub meie palve Püha Vaimu armu, mis tuleb Isalt läbi Kristuse: Jumal õnnistab meid (vrd 2 Kr 13:13; Rm 15:5-6; Ef 6:23-24). /1083/

2628. KAustav kummardamine on taolise inimese esmane hoiak, kes tunnistab ennast oma Looja ees Tema looduna. See ülistab meid loonud Issanda suurust (vrd Ps 95:1-6) ning meid kurjast vabastava Päästja kõikvõimsust. Taolises austuses heidab vaim end “Aukuninga”„Aukuninga“ ette (Ps 24:9-10) ning vaikib aukartlikult „alati suurema“ Jumala ees (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 62,16). Kolmekordselt püha ning üle kõige armastatud Jumala austav kummardamine täidab meid alandlikkusega ja annab meie palumisele lootuskindluse. /2096-2097, 2559/

II. Palumispalve

2629. Palve tähistamiseks kasutatakse Uues Testamendis mitmesuguseid väljendeid: palumine, soovimine, anumine, appihüüdmine, kisendamine, valjusti kisendamine, isegi “palves võitlemine”„palves võitlemine“ (vrd Rm 15:30; Kl 4:12). Kõige kasutatavam ja sobivaim väljend on siiski “palumine”„palumine“. Palumispalves väljendub teadlikkus meie jumalasuhtest. Me oleme loodud ning seetõttu pole ei me omaenda päritolu allikad, ega ka oma olukorra peremehed, samuti pole me iseenda viimne eesmärk. Patustena teame meie, kristlased, aga ka seda, et me end ikka jälle oma Isast ära pöörame. Palve on juba tagasipöördumine Jumala juurde. /396/

2630. Uus Testament peaaegu ei sisalda kaebepalveid, mida Vanas Testamendis esineb sageli. Ülestõusnud Kristuses on Kiriku palve kantud lootusest, isegi kui me peame veel ootama ning päevast päeva pöörduma. Kristlik palve lähtub suuremast sügavusest. Püha Paulus nimetab selle palumise lähtepunktina ägamist ning peab sellega silmas loodut, kes „ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini“ (Rm 8:22). Ta peab silmas ka meid, sest „ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses“ (Rm 8:23-24). Püha Paulus peab viimselt silmas Püha Vaimu, kes astub meie eest välja „sõnatute ägamistega“. Sel viisil tuleb „Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). /2090/

2631. Palumispalve esimeseks püüdluseks on palve andestuse pärast. See tuleb esile näiteks tölneri palves: „Jumal, ole mulle patusele armuline!“ (Lk 18:13). See on siira ja puhta palve eeldus. Usaldav alandlikkus asetab meid taas Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse osaduse valgusesse ning seeläbi ka meie, inimeste vahelisse osadusse (vrd 1 Jh 1:7-2:2). Siis „me saame temalt“ kõike seda, „mida me iganes palume“ (1 Jh 3:22) Andeksandmise palumine peab eelnema nii Euharistia pühitsemisele kui isiklikule palvele. /2838/

2632. Kristuse õpetuse kohaselt seisab kristliku palve keskmes igatsus Jumala riigi järele ja Jumala riigi otsimine (vrd Mt 6:10.33; Lk 11:2.13). Seejuures on palvetel oma tähtsuse järjekord: esmalt palume Jumala riiki ja siis kõike seda, mis on meile hädavajalik selle riigi vastuvõtmiseks ning selle tulemisele kaasa aitamiseks. See kaasa aitamine Kristuse ja Püha Vaimu missioonile, mis on nüüd Kiriku missioon, on apostelliku koguduse palve sisuks (vrd Ap 6:6; 13:3). Apostel Pauluse palve näitab meile, kuidas jumalik hoolitsus kõigi kirikute eest peab hingestama kristlikku palvet (vrd Rm 10:1; Ef 1:16-23; Fl 1:9-11; Kl 1:3-6; 4:3-4.12). Palve kaudu aitab iga ristitu kaasa Jumala riigi tulemisele. /2816, 1942, 2854/

2633. Kes osaleb nõnda Jumala päästvas armastuses, mõistab, et iga vajadus võib saada palve aineks. Kristus, kes on kõik vastu võtnud, et kõik lunastada, saab ülistatud palvete läbi, mis me Tema nimel Isa ette toome (vrd Jh 14:13). Sel põhjusel manitsevad Jaakobus (vrd Jk 1:5-8) ja Paulus (vrd Ef 5:20; Fl 4:6-7; Kl 3:16-17; 1 Ts 5:17-18) meid igal ajal palvetama. /2830/

III. Eestpalve

2634. Eestpalve on palumispalve, mis ühendab meid Jeesuse palvega. Tema on ainus eestkostja Isa ees kõigi inimeste, eelkõige patuste eest (vrd Rm 8:34; 1 Jh 2:1; 1 Tm 2:5-8). Ta võib „päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda“ (Hb 7:25). Püha Vaim tuleb „appi meie nõtrusele … Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest“ (Rm 8:26-27). /432/

2635. Iga süda, mis on häälestatud Jumala halastusele, astub Aabrahamist peale välja ka teiste eest ning palvetab nende pärast. Kiriku ajastul on kristlaste eestpalve osaks Kristuse eestpalvest,; see on pühade osaduse väljendus. Eestpalves peab iga palvetaja palvetaja silmas „mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu“ (Fl 2:4) – jah, ta palvetab isegi nende eest, kes teevad talle kurja (vrd püha Stefanusega, kes palvetas nagu Jeesus oma piinajate eest: Ap 7:60; Lk 23:28.34). /2571, 2577/

2636. Esimesed kristlikud kogudused elasid pidevas vastastikuses osaduses (vrd Ap 12:5; 20:36; 21:5; 2 Kr 9:14). Püha apostel Paulus laseb neid sel viisil osaleda Evangeeliumi teenimistöös (vrd Ef 6:18-20; Kl 4:3-4; 1 Ts 5:25), astub aga ka nende eest välja (vrd 2 Ts 1:11; Kl 1:3; Fl 1:3-4). Kristlaste eestpalve ei tunne piire: seda tehakse „kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest“ (1 Tm 2:1-2). Kristlased palvetavad ka oma tagakiusajate eest (vrd Rm 12:14) ja nende päästmise pärast, kes Evangeeliumi tagasi lükkavad (vrd Rm 10:1). /1900, 1037/

IV. Tänupalve

2637. Kiriku palvele on iseloomulik tänamine, kuna Kirik annab just nimelt Euharistiat pühitsedes tunnistust sellest, mis ta on, ja saab selleks, mida ta tunnistab. Kristus vabastab oma päästetöö läbi loodu surmast ja patust, et ta uuesti pühitseda ja juhtida ta oma Isa auks Tema juurde. Ihu liikmete tänu osaleb oma Pea toodavas tänus. /274, 1328, 2603/

2638. Iga sündmus ja iga vajadus võib saada tänuohvriks, nagu neist võib saada ka palumispalve sisu. Püha Pauluse kirjad algavad ja lõpevad sageli tänamisega, milles viidatakse alati Jeesusele. „Tänage kõige eest – - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1 Ts 5:18). „Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!“ (Kl 4:2).

V. Ülistuspalve

2639. Ülistuspalve on palvevorm, mis kõige vahetumalt austab Jumalat. Ülistuspalve ülistab Jumalat Tema enda pärast, osutades Talle au mitte ainult Tema tegude tõttu, vaid selle pärast, et Ta on. Kes kiidab Jumalat, sellel on osa puhaste südamete õndsusest: ta armastab Jumalat usus enne, kui ta Teda auhiilguses näeb. Kiituspalve läbi ühineb Püha Vaim meie vaimuga, et tunnistada, et oleme Jumala lapsed (vrd Rm 8:16). Ta tunnistab ainusündinud Pojast, kelles me oleme lastena vastu võetud ning kelle läbi me austame Isa. Ülistus võtab kokku teised palvevormid ning viib need nende allika ja eesmärgi juurde, kelleks on „üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel“ (1Kr 8:6).

2640. Püha Luukas mainib oma evangeeliumis sageli imestust ja kiitust/ülistust, mille Kristuse imeteod vallandavad. Hämmastuse ja ülistuse kutsuvad esile ka apostlite teod, mis on viimselt Püha Vaimu teod: nii näiteks Jeruusalemma koguduse moodustumine (vrd Ap 2:47) ja halvatu tervendamine Peetruse ja Johannese poolt (vrd Ap 3:9). Rahvahulk ülistab Jumalat selle tervendamise tõttu eest (vrd Ap 4:21). Kui Pisiidia paganatele toodi Rõõmusõnum, siis nad „rõõmustasid ... ja ülistasid Jumala sõna“ (Ap 13:48).

2641. Laske oma keskel kõlada „psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:19; vrd Kl 3:16). Nagu Uue Testamendi inspireeritud koostajad, loevad ka esimesed kristlaste kogudused psalmide raamatut uuel moel: nende lauludega ülistavad nad Kristuse müsteeriumi. Nad loovad uues vaimuväes ise hümne ja kiituslaule. Seejuures lähtuvad nad ainulaadsest sündmusest, mille Jumal on oma Pojas teoks teinud: inimeseks saamisest, surmast, mis võitis surma, ülestõusmisest ja Isa paremale käele üles minemisest (vrd Fl 2:6-11; Kl 1:15-20; Ef 5:14; 1 Tm 3:16; 6:15-16; 2 Tm 2:11-13). Sellest Jumala armunõu “imede imest” „imede imest“ tõuseb kõrgustesse doksoloogia, Jumala ülistus (vrd Ef 1:3-14; Rm 16:25-27; Ef 3:20-21; Jd 24-25). /2587/

2642. Ilmutus sellest, „mis peatselt peab sündima“ (Ilm 1:1), apokalüpsis (Ilmutusraamat), on kantud taevase liturgia lauludest (vrd Ilm 4:8-11; 5:9-14; 7:10-12) ning “tunnistajate” „tunnistajate“ [märtrite] eestpalvest (vrd Ilm 6:9). Prohvetid ja pühakud, kõik, kes on Jeesuse tunnistamise pärast maa peal tapetud (vrd Ilm 18:24) ning tohutu hulk neid, kes on tulnud suurest viletsusest, on meie eel Jumala riiki läinud. Nad ülistavad nii troonil istuja kui ka Talle auhiilgust (vrd Ilm 19:3-8). Osaduses nendega laulab ka Kirik maa peal usus ja katsumustes neid kiitus laule. Usus ja eestpalves loodab usk vastu igasugust lootust ning tänab „valguste Isa“, kellelt tuleb „iga hea and ja iga täiuslik kink“ (Jk 1:17). Sel viisil saab usust puhas ülistus.

2643. Euharistia sisaldab kõiki neid palvevorme ja toob need esile: ta on kogu Kristuse Ihu „puhas ohvriand Tema nime auks“ (vrd Ml 1:11); ta on nii Ida kui Lääne pärimuse kohaselt täiuslik “kiitusohver”

„kiitusohver“.

LÜHITEKSTID

2644. Püha Vaim, kes Kirikut õpetab ja tuletab talle meelde kõike, mida Jeesus on öelnud, kasvatab teda ka palveeluks. Õndsakskiitnistamise, palumise, eestpalve, tänamise ja kiitmise ülistamise alati samaks jäävate vormide raames toob Vaim esile uusi väljendusviise.

 

2645. Kuna Jumal õnnistab inimese südant, saab see omakorda õnnistada ja ülistada Jumalat, kes on igasuguse õnnistuse allikas.

 

2646. Palumispalve objektiks on andestus ja Jumala riigi otsimine, nagu ka iga tõeline vajadus.

 

2648. Eestpalve seisneb palves teiste heaks. Tal ei ole piire ning ta hõlmab ka vaenlasi.

 

2648. Iga rõõm ning iga häda, iga sündmus ja iga vajadus võib anda sisu tänupalvele, mis on osaks Kristuse tänupalvest ning peab täitma kogu elu: „Tänage kõige eest!“ (1 Ts 5:18).

 

2649. Täiesti omakasupüüdmatu kiituspalve on suunatud Jumalale. See ülistab Teda Tema enese pärast; see ei austab Teda mitte ainult Tema tegude tõttu, vaid seepärast, et Ta on.


Teine peatükk. PALVEPÄRIMUS

2650. Palve ei seisne vaid teatava seesmise tungi tahtmatus esiletungis –; et palvetada, peab seda teha tahtma. Ei piisa ka selle teadmisest, mida Pühakiri palve kohta ilmutab,; palvetamist tuleb õppida. Seepärast õpetab Püha Vaim Jumala lastele palvetamist „uskuvas ja palvetavas Kirikus“ (DV 8) elava Pärimuse, püha Traditsiooni kaudu. /75/

2651. Kristlik palvetraditsioon on üks vormidest, milles väljendub usu Pärimus. See kujuneb iseäranis taolise õppimise ja vaatlemise kaudu, mille puhul usklikud talletavad oma südames lunastusloo sündmusi ja sõnu ning mõtestavad sügavalt läbi vaimulikku tegelikkust, mida nad on kogenud. /94/

1. artikkel. PALVE ALLIKAIL

2652. Püha Vaim on „elav vesi“, mis saab palvetavas südames „igavesse ellu voolavaks allikaks“ (Jh 4:14). Ta õpetab meid just selle allika ääres Kristust vastu võtma. Kristlikus elus on allikad, mille ääres ootab Kristus, et joota meid Püha Vaimuga. /694/

Jumala Sõna

2653. Kirik manitseb kõiki kristlasi „eriti tungivalt Pühakirja sagedase lugemise läbi „‘Kristuse kõikeületavale tunnetusele”’ jõudma“. Nad peavad mõtlema sellele, „et Pühakirja lugemist peab saatma palve, et sellest saaks vestlus Jumala ja inimese vahel,; sest „‘Teda me kõnetame, kui me palvetame; Teda kuuleme, kui loeme jumalikke sõnu”’ (p. Ambrosius, De officiis ministrorum, 1,88: PL 16,50A)” (DV 25). /133, 1100/

2654. Vaimuliku elu õpetajad võtavad oma seletustes Matteuse 7:7 kohta kokku palves Jumala sSõnaga toidetud südame hoiakud: „Kui te loete, siis otsige, ja mõtiskledes te leiate; kui te palvetate, siis koputage, ja teile avatakse vaatluse kaudu“ (vrd Guido Kartuuslane, Scala claustralium: PL 184,476C).

Kiriku liturgia

2655. Kristuse ja Püha Vaimu läkitus, mis Kiriku sakramentaalses liturgias kuulutab, teostab ja vahendab õndsusmüsteeriumi, leiab oma jätku palvetavas südames. Vaimulikud isad võrdlevad südant vahel altariga. Palve laseb liturgia selle pühitsemise ajal ja järel endasse ning võtab selle omaks. Isegi siis, kui palve toimub „varjatult“ (Mt 6:6), jääb ta Kiriku palveks ning osaduseks pPühima Kolmainsusega (vrd IGLH 9). /1073, 368/

Jumalikud voorused /1812 – 1829/

2656. Me siseneme palvesse nagu liturgiasse: läbi usu kitsa värava. Issanda kohalolu märkides otsime ja igatseme Tema palet. Me tahame neis kuulda ja talletada Tema sSõna.

2657. Püha Vaim õpetab meid pühitsema liturgiat Kristuse taastulemise ootuses; nõnda kasvatab Ta meid palveks lootuses. Ning vastupidi, Kiriku palve ning isiklik palve kinnitavad meis lootust. Eriti psalmid oma konkreetse ning rikkaliku keelega õpetavad meid panema oma lootust Jumalale: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist“ (Ps 40:2). „Lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Rm 15:13).

2658. „Lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (Rm 5:5). Liturgilisest elust vormitud palve ammutab kõike armastusest, millega me oleme Kristuses armastatud. Ta lubab meil sellele vastata, armastades nii, nagu Tema on meid armastanud. Armastus on palve tõeline allikas; kes ammutab sellest allikast, on jõudnud palve kõrgeimale harjale: /826/

„Ma armastan Sind, mu Jumal, ja minu ainus soov on armastada Sind kuni oma elu viimse hingetõmbeni. Ma armastan Sind, Sa minu lõpmatult armastusväärne Jumal, ja ma tahaksin pigem surra Sind armastades, kui elada Sind armastamata.ilma armastuseta Sinu vastu. Ma armastan Sind, Issand, ja ainus arm, mida ma Sinult palun, on see, et tohiksin armastada Sind igavesti armastada … Mu Jumal, kui mu keel ei suuda igal silmapilgul ütelda, et ma Sind armastan, siis tahan, et mu süda kordaks seda Sulle seda nii palju kordi, kui ma hingan“ (p. Jean Marie Baptiste Vianney, Palve). Issand, ma armastan Sind, ja ainus arm, mida ma Sinu käest palun, on armastada Sind igavesti. Mu Jumal – kui ka mu keel igal silmapilgul ei suuda öelda, et Sind armastan, korraku mu süda seda igal hingetõmbel

“Täna”

2659. Kui me kuuleme Issanda sSõna ja saame osa Tema paasamüsteeriumist, õpime palvetama kindlatel aegadel. Kuid Tema Vaim kingitakse meile palve allikana igal ajal, iga üksiku päeva sündmustes. Jeesuse õpetus palvest meie Isa poole on seotud Tema õpetusega ettehooldusest (vrd Mt 6:11.34): aeg on Isa kätes; me kohtume Temaga praegu, mitte eile või homme, vaid täna: „Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant“ (Ps 95:7-8). /1165, 2837, 305/

2660. Üheks Jumala riigi saladustest, mis on ilmutatud “väetitele”„väetitele“, Kristuse sulastele, Õndsakskiitmiste vaestele, on oskus palvetada keset iga päeva ja iga silmapilgu sündmusi. On hea ja õige palvetada selle eest, et õigluse ja rahu riik mõjutaks ajaloo kulgu; sama tähtis on tulla palve abil toime lihtsate ja igapäevaste olukordadega. Kõik palvevormid võivad olla selleks haputaignaks, millega Issand võrdleb Jumala riiki (vrd Lk 13:20-21). /2546, 2632/

LÜHITEKSTID

2661. Elava Pärimuse, Traditsiooni kaudu õpetab Püha Vaim Kirikus Jumala lapsi palvetama.

 

2662. Jumala ssõna, Kiriku liturgia, usu, lootuse ja armastuse voorused on palve allikad.

2. artikkel. PALVE TEE

2663. Iga kirik annab oma usklikele vastavalt oma ajaloolisele, ühiskondlikule ja kultuurilisele keskkonnale elava palvetraditsioonipärimuse kaudu sõnadest, lauludest, palvehoiakutest liigutustest ja piltidest koosneva palvekeele. Õpetusamet (vrd DV 10) peab hindama nende erinevate palveviisideteede tõelist vastavust apostellikule usu PärimuselePärimusele, ning hingehoidjad ja katehheedid peavad selgitama nende mõtet, mis on alati suunatud Kristusele. /1201/

Palve Isa poole

2664. Ei ole mingit muud kristlikku palveviisiteed kui Kristus. Meie palvel on vaid siis ligipääs Isale, kui me palvetame “Jeesuse nimel”, kas üheskoos või üksinda, kõneldes sõnades või sisemiselteesmisel viisil. Jeesuse püha inimlikkus on tee, mille kaudu Püha Vaim õpetab meid palvetama Jumala, meie Isa poole. /2780/

Palve Jeesuse poole

2665. Kiriku palve, mis toitub Jumala sõnast ja liturgia pühitsemisest, õpetab meid palvetama Jeesuse, meie Issanda poole. Isegi juhul, kui palve on esmajoones suunatud Isale, sisaldub siiski kõigis liturgilistes traditsioonides Kristusele suunatud palvevorme. Mõned Kiriku palves oma koha leidnud psalmid ning Uus Testament panevad selle palve Kristuse poole meie huultele ning vajutavad meie südamesse taoliste pöördumistena: Jumala Poeg, Jumala Sõna, Issand, Päästja, Jumala Tall, Kuningas, armastatud Poeg, Neitsi Poeg, hea Karjane, meie Elu, meie Valgus, meie Lootus, meie Ülestõusmine, inimeste Sõber ... /451/

/451/

            Jumala Poeg                                       Neitsi Poeg

            Jumala Sõna                                       Hea Karjane
            Meie Issand                                       Meie Elu
            Meie Õnnistegija                                Meie Valgus
            Jumala Tall                                         Meie Lootus
            Meie Kuningas                                   Meie Ülestõusmine
            Sa ülimalt armastatud Poeg               Inimeste Sõber ...

2666. Ent lihaks saades saab Jumala Poeg nimei, mis sisaldab kõike, on see, mille Jumala Poeg saab inimeseks saades:: Jeesus. Jumala nime ei ole võimalik inimhuultega välja öelda (vrd 2Ms 3:14; 33:19-23), kuid Jumala Sõna ilmutab selle meile inimeseks saades; nüüd võime Tema poole hüüda: “Jeesus”, “JHWH päästab” (vrd Mt 1:21). Jeesuse nimi sisaldab kõike – : Jumalat ja inimest ning tervet loomis- ja lunastuskordapäästeplaani. Palvetada, öeldes “Jeesus”, tähendab Tema poole hüüda, Teda meis hüüda. Tema nimi kannab ainsana endas Jumala ligiolu, mida ta ka tähendab. Jeesus on üles tõusnud, ja kes iial Tema nime appi hüüab, võtab vastu Jumala Poja, kes on teda armastanud ning ennast tema eest andnud (vrd Rm 10:13; Ap 2,21; 3:15-16; Gl 2:20). /432, 435/

2667. See äärmiselt lihtne usus appihüüdminelühipalve arenes Ida ja Lääne palvetraditsioonidespärimustes mitmekesiste vormidena. Kõige sSagedaseim sõnastus, mille on andnud edasi Siinai, Süüria ning Athose mäe vaimulikud isad, on palvehüüd lühipalve „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Issand, halasta meie, patuste peale!“ See ühendab Kristusele suunatud hümni kirjas Filippi kogudusele (vrd Fl 2:6-11) tölneri ja pimeda palvega (vrd Mk 10:46-52; Lk 18:13). Selle palve kaudu häälestatakse süda inimeste viletsusele ja nende Päästja halastusele. /2616/

2668. Jeesuse nime appihüüdmine on lihtsaim tee lakkamatuks palveks. Keskendunud südame poolt sagedasti alandlikult korratuna ei kao see palve “paljusõnalisusesse” (Mt 6:7), vaid „säilitab sõna ning kannab vilja kannatlikkuses“ (vrd Lk 8:15). See on “alati” võimalik, sest palvetamine ei ole mitte üks tegevus teiste kõrval, vaid on ainulaadne tegevus – nimelt armastada Jumalat, kes Kristuses Jeesuses kõiki tehtavat hingestab ja kirgastab. /435/

2669. Kiriku palve austab ja kummardab Jeesuse Südant, Tema pühimat nime appi hüüdes. Kirik austab inimeseks lihaks saanud Sõna ja Tema Südant, kes lasi end armastuse pärast inimeste vastu meie pattudelst läbi torgata. Kristlik palve järgneb Ristiteel meelsasti Lunastajale. Peatused pretooriumist kuni Kolgatani ja kuni hauani iseloomustavad oma püha risti läbi maailma lunastanud Jeesuse teed, kes lunastas oma püha risti läbi maailma.   /478, 1674/

“Tule, Püha Vaim!”

2670. „Ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus“ (1 Kr 12:3). Iga kord, kui me hakkame Jeesuse poole palvetama, tõmbmeelitab Püha Vaim meid oma ennetava armu läbi palve teele. Kui Ta õpetab meid palvetama seeläbi, et Tema tuletab meile Kristust meelde tuletades, kuidas siis me ei peaks me ka Tema enda poole palvetama? Seepärast kutsub Kirik meid iga päev anuma Püha Vaimu, eriti iga tähtsa tegevuse alguses ja lõpul: /683, 2001, 1310/

„Kui Vaimu ei ole vaja kummardada, kuidas Ta mind siis ristimise kaudu jumalikustab? Ja kui Teda tuleb kummardada, kas ei pea Ta siis olema erilise austuse objekt?“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes theologicae, 5,28: PG 36,165C).

2671. Vaimu pärast tehtava palve tavapärane vorm seisneb Isa palumises Kristuse, meie Issanda läbi, et Ta annaks meile Lohutaja Vaimu (vrd Lk 11:13). Kui Jeesus tõotab meile Tõe Vaimu (vrd Jh 14:17; 15:26; 16:13), siis Ta rõhutab Ta hädavajadust Tema nimel Vaimu pärast palvetada. Lihtsaim ja vahetuim on tavapärane palve „Tule, Püha Vaim!“. Iga liturgiline traditsioon arendab seda palvet oma antifoonides ja hümnides:

„Tule, Püha Vaim, täida oma vagade ustavate südamed ja süüta neisndes oma armastuse tuli!“ (vrd Nelipühia sekvents).

„Taevane Kuningas, Sa TrööstijaLohutaja Vaim, TSa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled ja kõike täidad,. Sina headuse allikas ja Eluandja, tule ja ela meie sees, ja puhasta meid kõigist pahedest ja päästa meie hinged, oh Armuline.“ (Bütsantsi liturgia, Nelipühia vespri troopar)

2672. Püha Vaim, kelle salvimine läbib kogu meie olemust, on kristliku palve seesmine õpetaja ja elava palvetraditsioonipärimuse allikas. Kindlasti on võimalik leida sama palju erinevaid palveviiseteid, kui on palvetajaidvaid inimesi, ent siiski tegutseb kõigis ja koos kõikidega Püha Vaim. Püha Vaimu osaduses kujutab kristlik palve endast palvet Kirikuna. Palvet. /695/

Osaduses püha Jumalaemaga

2673. Palves ühendab Püha Vaim meid ainusündinud Poja isikuga Tema kirgastatud inimloomuses. Selle kaudu ja selles on meie kui Jumala laste palve Kirikusna ühendatud Jeesuse Ema palvega (vrd Ap 1:14). /689/

2674. Alates nõusolekust, mille ta Issandakuulutamisel usus andis ja millest ta risti all kõhklemata kinni pidas, laieneb Maarja emaksolemine sealtpeale ka tema Poja vendadele ja õdedele, „kes on veel palverännakul ning viibivad ohtudes ja ahistustes“ (LG 62). Jeesus, ainus Vahemees, on meie palve tee. Maarja, Tema ning meie Ema, ei varjuta Teda. Nii Ida kui Lääne pärimusele omasetraditsioonilises ikonograafias piltliku arusaama järgi on Maarja pigem “Teenäitaja” (Hodegetria) ning “Teeviit” Kristuse juurde. /494/

2675. Lähtudes sellest Maarja ainulaadsest kaastegevusest Püha Vaimu töös, on kirikud kujundanud palve püha Jumalaema poole, suunates. Nad suunasid selle palve täielikult Kristuse isikule, nii nagu Ta näitab ennast oma müsteeriumides. Arvututes hümnides ja antifoonides, mis seda palvet väljendavad, vahelduvad tavaliselt kaks meeleliigutust: üks ülistab Issandat “suurte tegude” eest, mida Ta on teinud oma alandlikule ümmardajale ning tema kaudu kõigile inimestele (vrd Lk 1:46-55),; teine usaldab Jeesuse Emale Jumala laste palved ja kiituse, kuna ta tunneb inimloomust, millega Jumala Poeg on temas omaks võtnudnaitunud. /970, 512, 2619/

2676. See kahekordne Maarjale suunatud palveliigutus on leidnud suurepärase väljenduse “Ave Marias”:

            Ole tervitatud, Maarja. (või Sõna-sõnalt: “Rõõmusta, Maarja”). Ingel Gabrieli tervitus avab selle palve. Jumal ise tervitab Maarjat oma ingli kaudu. Meie palve söandab kaasata endasse Maarjale suunatud tervituse, vaadates nagu Jumal alandliku ümmardaja peale (vrd Lk 1:48) ning võtta osa rõõmust, mida Jumal Maarjast tunneb (vrd Sf 3:17b). /722/

            Täis armu, Issand on sinuga. Need mõlemad iIngli tervituse osad laused selgitavad teineteist vastastikku. Maarja on täis armu, kuna Issand on temaga. Arm, mis teda täiesti täidab, on selle kohalolu, kes on kõigi armude allikas. „Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! … Issand, sinu Jumal, on su keskel“ (Sf 3:14.17a). Maarja, kelles võtab aset Issand ise, on oma isikus SiioniJeruusalemma tütar tütar, sSeaduselaegas ning paik, kus troonib Issanda auhiilgus. Ta on „Jumala telk inimeste juures“ (Ilm 21:3). „Täis armu“, on Maarja täielikult andunud sellele, kes kes asub temasse elama sees aset võtab ning kelle ta annab maailmale. /490/

            Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus. Pärast ingli tervitust võtame üle Eliisabeti pöördumise. „Täis Püha Vaimu“ (Lk 1:41), on Eliisabet esimene pikas sugupõlvede reas, kes Maarjat õndsaks kiidavad (vrd Lk.1:48): „Õnnis on naine, kes on uskunud“ (Lk 1:45). Maarja on „õnnistatud ... naiste seas“ (Lk 1:42), kuna ta on uskunud, et Issanda sõna läheb täide. Usu alusel võisid Abrahami kaudu pärida õnnistuse „kõik suguvõsad maa peal“ (1Ms 12:2-3), usu alusel on Maarja saanud usklike Emaks. Temale on kõik suguvõsad maa peal tänu võlgu selle eest, et nad on tohtinud võtta vastu selle, kes on Jumala õnnistus ise: „Jeesuse, sinu ihu õnnistatud vilja“. /435, 146/

2677. Püha Maarja, Jumalae Ema, palu meie … Me imestame koos Eliisabetiga: „Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?“ (Lk 1:43) Kuna Maarja annab meile oma Poja Jeesuse, on tema, Jumalaema, ka meie Ema. Me võime talle usaldada kõik oma mured ja palved. Ta palvetab meie eest, nagu ta palvetas iseenda eest: „Sündigu mulle sinu sõna järgi“ (Lk 1:38). Kui me usaldame ennast tema palve hoolde usaldame, siis anname end koos temaga Jumala tahte kätte: „Sinu tahtmine sündigu!”. /495/

            Palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil. Kui me palume Maarjat meie eest palvetada, siis me tunnistame end vaesteks patusteks ning pöördume “halastuse Ema” poole, kes on täiesti püha. Me usaldame end tema kätte “nüüd”, oma elu tänases päevas. Ja meie usaldus avardub nii, et me juba nüüd usaldame tema kätte ka “oma surmatunni”. Olgu ta siis meie juures nagu siis, kui tema Poeg suri ristil, ja võtku ta meid kui meie Emana vastu meie lahkumise tunnil (vrd Jh 19:27), et juhtida meid oma Poja Jeesuse juurde taevasseparadiisi. /1020/

2678. Lääne kKeskaegses Lääne vagaduses tekkis kujunes roosipärjapalve rahvaliku aseainena tunnipalvele. Idas säilitasid Akathistose ja Paraklisise litaaniad rohkem sarnasust Bütsantsi kirikute kooripalvega, samal ajal kui armeenia, kopti ning süüria pärimused traditsioonid eelistasid hümne ja rahvalikke laule Jumalaema auks. Kuid palvepärimus on Ave Marias, Theotokias, püha. Efraimi ning p. Nareki püha Gregoriuse hümnides on palvetraditsioon jäänud põhimõtteliselt samaks. /971, 1674/

2679. Maarja on täiuslik palvetaja ja Kiriku kujund. Kui me tema poole palvetame, siis osaleme koos temaga Isa plaanis, kes läkitab oma Poja, et kõik inimesed päästa. Nagu jünger, keda Jeesus armastas, võtame enda juurde Jeesuse Ema, kes on saanud kõigi elavate Emaks (vrd Jh 19:27). Me võime palvetada koos temaga ja teda paluda. Maarja palve justkui kannab Kiriku palvet ja on ühendatud Maarjaga lootuses (vrd LG 68-69). /1368, 967, 972/

LÜHITEKSTID

2680. Palve on eelkõige suunatud Isale, samuti Jeesusele, eriti Tema püha nime appihüüdmisel: „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Issand, halasta meie, patuste peale!“

 

2681. „Ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus“ (1Kr 12:3). Kirik kutsub meid hüüdma appi Püha Vaimu kui kristliku palve seesmist õpetajat.

 

2682. Maarja ainulaadse kaastegevuse alusel Püha Vaimu töös palvetab Kirik meelsasti osaduses temaga, et koos temaga ülistada suuri asju, mida Jumal on talle teinud, ning et usaldada Maarja kätte oma palved ja kiituslaulu.

3. artikkel. TEEJUHID PALVE JUURDE

“Pilv tunnistajaid”

2683. Tunnistajad, kes on meie eel Jumala riiki läinud (vrd Hb 12:2), eriti need, keda Kiriku poolt tunnistabustatud “pühaksd”, osalevad elavas palvetraditsioonispärimuses oma elueeskuju, oma kirjaliku pärandiimuse ja oma jätkuva palve kaudu. Nad näevad Jumalat, kiidavad Teda ning hoolitsevad lakkamatult nende eest, kes on jäänud neist maa peale. „Issanda rõõmusse“ minnes „pandi nad palju üle“ (vrd Mt 25:21). Nende eestpalve on nende suurim panus Jumala armunõu täitmiseks. Me võime neid paluda ja peame neid paluma, et nad kostaksid meie ja kogu maailma eest välja astuksid. /956/

2684. Pühade osaduses on kirikuajaloo vältel välja kujunenud erinevaid vaimsusi (vaimulikke eluhoiakuid). SelliTaolise inimese isiklikku karismat, kes tunnistab Jumala armastusest inimeste vastu, on olnud võimalik anda edasi, nagu Eelija “vaimu” Eliisale (vrd 2 Kn 2:9) ja Ristija Johannesele (vrd Lk 1:17), et ka jüngritel oleks osa sellest vaimust (vrd PC 2). Vaimsus kasvab välja ka erinevatest liturgilistest ja teoloogilistest suundumustestvooludest, tunnistades. See tunnistab usu juurdumisest teatavas inimkeskkonnas ja selle ajaloos. Erinevad kristlikud vaimsused on osa kristlikust elavast palvetraditsioonistpärimusest. ja Nad on usklikeleu jaoks hädavajalikuks teejuhiks. Vaimulike eluhoiakuteOma rikkalik mitmekesisuse rikkuses peegeldavad nadb Püha Vaimu ühtainsat puhast ja ainulaadset valgust. /917, 919, 1202/

„Vaim on tõesti pühade asupaik ning pühak on sobiv asupaik Vaimule, sest ta laseb Jumalal enese juures elada ning teda nimetatakse Vaimu templiks.“ (p. Basileiosius, Liber de Spiritu Sancto, 26, 62: PG 32,184A)

Palve sulased

2685. Kristlik perekond on esimene koht, kus õpetatakse palvetama. Abielusakramendile rajatuna on perekond “kodukirik”, kus Jumala lapsed õpivad “kirikuna” palvetamavad ja õpivad palves püsima. Eriti väikeste laste jaoks on perekonna igapäevane palve esimeseks tunnistuseks Kiriku elavast mälust, mida Püha Vaim kannatlikult ärksana hoiab. /1657/

2686. Ka pühitsetud ametikandjad on vastutavad oma vendadele ja õdedele Kristuses palvetamise õpetamise eest. Hea Karjase sulastena on nad pühitsetud selleks, et juhtida Jumala rahvast palve elavate allikate juurde: Jumala Sõna, liturgia ja jumaliku teologaalse elu (elu usus, lootuses ja armastuses) juurde ning Jumala kohalolu tunnetamisele elutegelikkuses (vrd PO 4-6). /1547/

2687. Arvukad orduinimesed on kogu oma elu pühendanud palvele. Alates mungaelu isade aegadest Egiptuse kõrbeisadestkõrbes pühendavad on erakud, mungad ja nunnad pühendanud oma elu Jumala ülistamisele ning eestpalvele Tema rahva eest. Ilma palveta ei saa Jumalale pühendunud elu ei kesta ega areneda; palve on üks kontemplatsiooni ja vaimuliku elu elavaid allikaid Kirikus.

2688. Laste, noorte ja täiskasvanute katehheesi eesmärgiks on see, et Jumala sõna vaadeldaks isiklikus palves, toodaks esile liturgilises palves ning võetaks seesmiselt vastu, et see uues elus vilja kannaks. Katehhees võib aidata ka hinnata ja edendada rahvalikku vagadust (vrd CT 54). Põhipalvete pähe õppimine pakub palveelule hädavajalikku tuge, kuid; oluline on siiski õppida tundma ka nende palvete sisu (vrd CT 55). /1674/

2689. Palverühmad, võib öelda isegi “palvekoolid” on tänapäeval Kirikus palve uuendamise märkideks ja üheks liikumapanevaks jõuks, niivõrd kutingimusel, eti nad ammutavad kristliku palve tõelistest allikatest. Püüdlus osaduse järele on üheks tõeliselt kirikliku palve märgiks.

2690. Püha Vaim annab mõnedele usklikest tarkuse, usu ja vaimude eristamise annid, pidades silmas vaimuliku juhendamise tarvis, see tähendab taoliseks tegutsemiseks, mis peab silmas seda ühist palvevaramutpalvet kui ühishüve (vaimulik juhendamine). Meestel ja naistel, kellele sellised annid on osaks saanudvad, on on hinnaline roll elava palvetraditsiooni tõelised teenijadpärimuse teenistuses.

Seepärast peab hing, kes püüdleb täiusele, püha. Risti. -Johannese nõuande kohaselt „väga hoolega tähele panema, kelle kätesse ta end usaldab; sest nagu õpetaja, nõnda on õpilane, ja nagu isa, nõnda ka laps“ ... Hingekarjane Juhendaja „peab olema arukas ja tark ja mõistlik, entd omama ka kogemust … Kui vaimulikul juhendajalhingekarjasel puudub vaimuelu kogemus puhtvaimsetes asjades, ei tule ta toime hinge juhatamisegaole ta võimeline sinna juhatama hingi, keda Jumal kutsubs saab Jumalalt erilisi armuande, ja ta isegi ei mõista neidseda.“ (Püha. Risti Risti-Johannes, Ilama, salm 3).

Sobivad kohad palveks

2691. Kirik, Jumala koda, on kõige sobivam koht koguduse liturgilise palve jaoks. Ta on eelistatuim paik Kristuse reaalse kohalolu kummardamiseks pühimas Altarisakramendis. Sobiva koha valimine võib mõjutada seda, kas tegemist on tõelise palvega. /1181, 2197, 1329/

  • Isikliku palve tarvis võib selleks paigaks olla “palvenurk” Pühakirja ja ikoonidega, et seal “salajas” (vrd Mt 6:6) meie Isa ees olla. Kristlikus perekonnas soodustab selline palvepaik ühist palvetamist.
  • Piirkondades, kus on kloostreid, onerlikel ühendused on kogukonna kutsumuseks kutsutud selleks, et edensoodustdada usklike osalemist tunnipalvetes ning pakkuda sügavamaks isiklikuks palveks vajalikku üksindust (vrd PC 7). /1175/
  • Ppalverännakud tuletavad meelde seda, et oleme siin maa peal teelmeenutavad meile meie maist rännakut taeva poole. Need on vanadest aegadest pealetraditsiooniliselt eriti sobivad palves uuenemise eriliseks võimaluseks.damiseks. Pühamudd paigad on palveränduritele jaoks nende otsinguil eluveeavate allikate otsinguil järele iseäranis sobivateks kohtadeks, et kristliku palve vormid saaksid nende jaoks elavaks “Kiriku” palvena. /1674/

LÜHITEKSTID

2692. Palverännakul olev Kirik on oma palves ühendatud pühadekute palvega, kelle eestpalvet ta palub.

 

2693. Erinevad kristlikud vaimsused on osa elavast palvetraditsioonistpärimusest ning väärtuslikud vaimuliku elu teejuhid.

 

2694.Kristlik perekond on esimene koht, kus õpetatakse palvetama.

 

2695. Pühitsetud ametikandjad, Jumalale pühendatud elu, katehhees, palverühmad ja ”vaimulik juhendamine” pakuvad Kirikus palvetajatele abi.

 

2696. Eelistatuimad kohad palvetamiseks on üksikisiku isiklikud või perekondlikudna palvepaigad, kloostrid ja palverännakupühamud, ennekõike on aga kirik, mis on koguduse liturgilise palve õige koht ning sobivaim paik pühima Altarisakramendi austamiseks.

 


Kolmas peatükk. PALVEELU

2697. Palve on uue südame elu. Tema ülesandeks on meid sisemiselt elustada. Me unustame aga sageli selle, kes on meie elu ja kõik meie jaoks kõik. Seepärast rõhutavad kristlikud isad üksmeelseltes 5. Viienda Moosese raamatu ja prohvetitega, et palve on “Jumala meenutamine” ja “südame mälu”. „Jumalat peab meenutama hingamisest sagedamini“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes theologicae, 1,4: PG 36,16B). Kuid palvetada ei saa “kogu aeg”, kui teatavatel aegadel ei palvetata teadlikult. Need silmapilgud on siis oma sügavuses ja kestvuses kristliku palve tipphetkedeks. /1099/

2698. Kiriku traditsioon pakub kristlastele regulaarse palverütmi, et toetada pidevat palvetamist toetada. Mõned neist on igapäevased palved nagu hommiku- ja õhtupalve, palve enne ja pärast sööki ning tunnipalve. Pühapäeva on oma suunatusega Euharistiale pühitsetakse eriliselt palve läbi. Kirikuaasta oma suurte pühadega määrab kristliku palveelu põhirütmi. /1168, 1174, 2177/

2699. Issand juhatab igakõiki inimesti neid teid möödasellistel teedel ja sellisel viisil moel, nagu see Talle meeldib. Iga kristlane vastab Talle samuti oma südame otsuse ja oma palve isiklike väljendusvormide kauduga. Kristlik traditsioon aga viljeleb palveelu kolme põhikuju: suulist, mõtisklevat janing sisekaemuslikku palvet (kontemplatsiooni). Neile kõigileSüdame keskendumus on nende kõigi ühine sjoon on südame keskendumus. Valvsus, mis säilitab Jumala sõna ja võimaldab meil Jumala kohalolus püsida, teeb kõigist kolmest väljendusvormist intensiivsed palveelu hetked. /2563/

1. artikkel. PALVE VORMID

I. Suuline palve

2700. Jumal kõneleb inimesega oma Sõna kaudu. Sisemise või välja öeldud sõna kaudu võtab kuju ka meie palve kuju. Kuid kõige olulisem on südame kohalolu selle juures, kelle poole me oma palves pöördume. „See, kas meie palvet kuulda võetakse, ei olene sõnade hulgast, vaid meie hinge innukusest“ (p. Johannes Chrysostomous, Eclogae de diversis homiliis, 2: PG 63,583A).   /1176/

2701. Suuline palve kuulub vältimatu elemendina algosana kristlikku ellu. Kristus õpetab oma jüngritele, kes tunnevad end omaon ÕpetajaMeistri vaiksest palvest kütkestatudligitõmmatuna, lausuma suulist Meie Isa palvet. Jeesus ei palvetanud mitte ainult sünagoogi liturgilisi palveid, vaid väljendas valjult ka oma isiklikku palvet, nagu seda meile näitavad Eevangeeliumid: Tema palve ulatub Isa ülevast ülistamisest (vrd Mt 11:25-26) kuni Getsemani Ketsemani surmahirmu palveni (vrd Mk 14:36). /2603, 612/

2702. Vajadus lasta ka välistel meeltel väljendada meie sisemist palvet vastab meie inimliku loomuse nõudele. Me koosneme ihust ja vaimust ning tunneme vajadust oma tundeid ka väliselt väljendada. Me peame palvetama kogu oma olemisega, andmaks oma anumisele võimalikult suurt väge. /1146/

2703. See vajadus vastab ka jumalikule Jumala nõudmisele paluda Jumalat Vaimus ja tões. Järelikult ootab Jumal ootab meilt elavat palvet, mis tõuseb hinge sügavusest. Kuid Jumal tahab ka, et palve toimuks väliselt väljendust, seega mis ühendaks ihu seesmise palvega ühendades. Selline palve osutab Jumalale seda täiuslikku austust, millele Tal on õigus. /2097/

2704. Kuna suuline palve on suunatud väljapoole ja on sel moel täiuslikult inimlik, on ta esmajoones rahvahulkade ühispalve. Kuid ka kõige seesmisemne palve ei tohi suulist palvet hooletusse jätta. Palve on sel määral seesmine, mil määral me endale teadvustame, „kellega me räägime“ (p. Teresaheresia ÁAvilast, Camino de perfeccioón, 26). Seeläbi muutub suuline palve sisekaemusliku palve esimeseks astmeks.

 

II. Mõtisklev palve

2705. Mõtisklev palve ehk meditatsioon on eelkõige otsimine. Vaim otsib vastuseid kristliku elu miks’´idele ja kuidas’´itele, et ta saaks nõustuda sellega, mida Issand nõuab ning oleks võimeline sellele vastama. Selleks vajab ta tähelepanelikkust, mida on aga raske saavutada. Tavaliselt võetakse appi raamat. Kristlik Ppärimus pakub selleks rikkaliku valiku: Pühakiri, eriti Eevangeeliumid, päevaks ettenähud liturgilised tekstid, ikoonid, vaimulike isade kirjutised, loodu suur raamat ning ajalugu, eriti see lehekülg, mis on täna avatud täna. /158, 127/

2706. Loetu üle järelemõtlemine tähendab loetu enesele kohandamise läbi selle omandamist. Sel moel avatakse elu raamat: see on üleminek mõtetelt tegelikkusele. Vastavalt alandlikkusele ning usule teadvustatakse sel moelnii enda südame liikumised ja antakse neile hinnang. Et jõuda valgusesse, tuleb teoks teha tõde: „Issand, mida sa soovid? Mida me peame tegema?“.

2707. Mõtiskleva palve meetodid on erinevad, nagu seda on ka vaimuliku elu õpetajad. Kristlasel tuleb reeglipäraselt mediteerida, vastasel. Muul juhul sarnaneb ta kolme esimest liiki pinnasegateega tähendamissõnas külvajast õpetussõnast (vrd Mk 4:4-7.15-19). Kuid meetod on vaid juht, oluline edasi on edasi sammuda koos Püha Vaimuga ainsal palveteel, milleks on Jeesus Kristus. /2690, 2664/

2708. Mõtisklev palve kasutab mõtlemist, ettekujutlusvõimet, tundmusteliigutust ja soovi. Nende võimete tegevusse rakendamine on hädavajalik, et süveneda usu tõdedesse, ergutada südame pöördumist ja kinnitada tahet Kristuse järgimiseks. Kristlik palve püüab mõtiskleda eelkõige “Kristuse müsteeriumide” üle, nagu see toimub Pühakirja, lectio divina lugemisel või Rroosipärja palvetamisel. See palvetava mõtisklemise vorm on väga hinnaline, kuid kristlik palve peab taotlema veel enamat: Kristuse armastuse tundmaõppimist ning Temaga ühinemist. /516, 2678/

 

III. Sisekaemuslik palve

2709. Mida kujutab endast sisekaemuslik palve ehk kontemplatsioon? Püha Theresa Ávilast vastab: „Minu arvamuse kohaselt ei ole kontemplatiivne palve midagi muud, kui sõbrasuhelik suhtlemine, milles puhul me sageli võtame sageli aega, et olla üksi omavahel sellega, kellest me teameTemaga räägime, kelle kohta me teame, et Ta meid armastab“ (Libro de la vida, 8,5). /2562-2564/

Sisekaemuslik palve otsib seda, „keda minu hing armastab“ (Ül 1:7; vrd Ül 3:1-4): Jeesust ja Temas Isa. Me otsime Teda, sest Tema igatsemine on armastuse algus Tema vastu. Me otsime Tteda puhtaimas usus, usus, mis on võimalikuks teinud meie sünni Temast ja lubab meid Temas elada. Ka sisekaemuslikus palves on veel võimalik mõtiskleda, kuid pilk on pidevalt Issandale suunatud.

2710. Sisekaemusliku palve aja ja kestvuse valik rajanevad kindlameelsel tahtmisel, mille läbi südames varjatu saab ilmsiks saab. Ei palvetata siis, kui selleks on aega, vaid võetakse endale aega, et Issanda jaoks olemas olla. Seda tehakse kindlalt, otsustades Temalt seda aega mitte ära võtta, isegi mitte juhul, kui kohtumine osutub vaevaliseks ja kuivaks. Mitte alati ei ole võimalik mediteerida, kuid alati on võimalik siseneda astuda sisemisse palvesse, sõltumata tervislikust seisundist, töötingimustest või meeleolust. Vaesuses ja usus on süda otsimise ja kohtumise paigaks. /2726/

2711. Sissenemine sisekaemuslikku palvesse on võrreldav Euharistia pühitsemise avamisega: Pühast Vaimust ajendatuna “kogume” me oma südame ja kogu olemuse, elame teadlikult Issanda kojas, kes me oleme ise, oleme ning elustame oma usu, et siseneda selle kohalolusse, kes meid ootab. Me laseme oma maskid langeda ja pöörame oma südame taas meid armastava Issanda poole, et anda end Talle ohvriannina puhastamiseks ja ümbermuutmiseks. /1348, 2100/

2712. Sisekaemuslik palve on Jumala lapse, selle patuse palve, kes on leidnud andestuse ja tahab vastu võtta armastuse, millega teda armastatakse ning sellele veel suurema armastusega vastata (vrd Lk 7:36-50; 19:1-10). Kuid ta teab, et tema vastuarmastus pärineb Pühalt Vaimult, kes selle tema südamesse valab, kuna igasugune arm pärineb Jumalalt. Sisekaemuslik palve on alandlik ja vaene andumine Isa armastavale tahtele üha sügavamas ühinemises Ttema armastatud Pojaga. /2822/

2713. Sel moel on sisekaemuslik palve palvetamise müsteeriumi kõige lihtsam väljendus. Ta on kingitus ja arm, mida saab vastu võtta vaid alandlikkuses ning vaesuses. Sisekaemuslik palve on lepinguside, mille Jumal on seadnud meie olemise sügavusse on seadnud (vrd Jr 31:33). See on osadus, milles pühim Kolmainsus inimese, Jumala “näo”, endaga “sarnaseks” kujundab. /2559/

2714. Sisekaemuslik palve on ka üldse palvetamise haripunkt. Temas varustab Jumal meid oma Vaimu ja väega, et meis “seesmist inimest“ tugevdada, et Kristus usu läbi meie südames elaks ja me oleksime ”juurdunud ja kinnitatud armastuses” (Ef 3:16-17).

 

2715. “Sisekaemus” ehk kontemplatsioon on uskuva pilgu kinnistamine Jeesusele kinnistamine. „Ma vaatan Talle otsa ja Tema vaatab minule otsa,“, ütles oma pühale kogudusepreestrile üks tabernaakli ees palvetavatest Ars’´i talupoegadest (Vtcf. F. Trochu, Le curé d’Ars Saint Jean Marie Vianney, p. 223-224). Selline tähelepanelik Jeesuse vaatlemine on oma “mina” salgamine, sest pilk Issandale puhastab südame. Tema palge hiilgus valgustab meie südame silmi ning võimaldab meil näha kõike Tema tões ja Tema kaastundes kõikide inimeste vastu. SisekKaemus vaatleb ka Kristuse elu müsteeriume ja õpib sel moel “Issanda seesmist tunnetamist”, et Teda üha enam armastada ning paremini järgida (vrd p. Ignatius, Exercitia spirituales, 104). /1380, 521/

2716. Sisekaemuslik palve on Jumala sõna kuulamine. Sedalaadi kuulamine ei ole sugugi tegevusetu, vaid on sulase tingimusteta vastuvõtmine ja kuuletumine usus ja ning lapse armastav nõustumine. See on osalemine sulaseks saanud Poja, “jah-sõnas´is” ning Issanda alandliku tTeenijanna “fiat’´is”. /494/

2717. Sisekaemuslik palve on vaikimine. See on „tulevase maailma sümbol“ (p. Isaack Niinivest, Tractatus mystici, 66) ja “vaikiv armastus” (p. Risti-Johannes Ristilt). Sisekaemuslikus palves puhul ei kujuta sõnad endast pikka kõnet, vaid nad on nagu haod, mis süütavad armastuse tule. Selles “välisele” inimesele talumatus vaikusesimises ütleb Isa meile oma inimeseks saanud Sõna, kes meie eest kannatab, sureb ja üles tõuseb. P; pojalikkuse Vaim võimaldab meil osaleda Jeesuse palves. /533, 498/

2718. Sel määral, mil sisekaemuslik palve võimaldab osaleda Kristuse müsteeriumis, on ta ühinemine Jeesuse palvega. Kristuse müsteeriumi pühitsetakse Kirikus Euharistia näol,; sisekaemuslik palve võimaldab aga sellel elustuda, et see saaks ilmseks tegevas armastuses.

2719. Sisekaemuslik palve on armastuse osadus, mis kannab endas elu paljude jaoks, niivõrd kui ta nõustutakseb püsima usu öös. Ülestõusmise ööd valmistatakse ette surmahirmu öö ja haua läbi. Need kolm ööd kujundavad Jeesuse tunni. Jeesuse Vaim, mitte “nõder liha”, võimaldabvad seda tundi veeta palves veeta. On tarvis ”üksainus tund” koos Ttemaga valvata (vrd Mt 26:40). /165, 2730/

LÜHITEKSTID

2720. Kirik kutsub kristlasi üles reeglipäraseleks palvetamiseleks: igapäevasteleks palveteksle, tunnipalveteleks, palvetamiseleks pühapäevasel Euharistial ja kirikuaasta pühade pühitsemisel.

2721. Kristlik Ppärimus tunneb kolme peamist palveelu väljendusviisi: suulist, mõtisklevat ja sisekaemuslikku palvet. Neile kõigile ühine on südame keskendumusSüdame keskendumus on neile kõigile ühine.

2722. Suuline palve, mis ihu ja vaimu ühtsuses põhineb inimese loomusel, ühendab meie ihu meie südame palvega Jeesuse eeskujul, kes palvetas oma Isa poole ning õpetas oma jüngritele Meie Isa palve., meie ihu meie südame palvega.

2723. Mõtisklev palve ehk meditatsioon, on palvetav otsimine, mis haarab kaasa mõtlemise, kujutlusvõime, tundmusedeliigutused ning soovid. Tema ülesandeks on usus vaadeldava omandamine ning selle sidumine meie elu tegelikkusega.

2724. Sisekaemuslik palve on palve müsteeriumi lihtne väljend. See on uskuva pilgu kinnistamine Jeesusele, Jumala sõna kuulamine ning sõnatu armastus. See võimaldab meil ühineda Jeesuse palvega, kuivõrd ta võimaldab meil osaleda Tema müsteeriumis.

2. artikkel. PALVEVÕITLUS

 

2725. Palve on armu kingitus ja meiepoolne otsusekindeltav vastus. SeeTa nõuab alati vaevanägemist. Nii Vana Lepingu suured palvetajad enne Kristuse ajastust kui ka Jumalaema ning pühakud õpetavad meid koos Jeesusega, et palve tähendab võitlust. Kelle vastu? Meie eneste ning Kkiusaja kavaluse vastu, kes üritab kõike, et inimest Jumalaga ühinemisest palves tagasi hoida. Me palvetame nagu me elame, kuna me elame, nagu me palvetame. Kes ei taha alati Kristuse vaimus tegutseda, sel ei saa ollmada ka harjumust alati Tema nimel palvetada. Kristlase uue elu “vaimne võitlus” pole lahutatav palvevõitlusest. /2612, 409, 2015/

I. Vastuväited palvetamisele

 

2726. Palvevõitluses tuleb meil alati vastu seista palve väärkäsitlustega palvest, nii meis endis kui meid ümbritsevas maailmas. ÜhMõned näevad palves vaid psühholoogilist protsessi, teised püüet keskenduda, saavutamaks seesmist tühjust. MõnedTaas teised käsitlevad palvet rituaalsete hoiakute ja sõnadena. Paljud kristlased tunnetavad alateadlikult palvet tegevusena, mida ei anna lepitada kõige sellega, mida neil on vaja teha, seega neil pole neil palveks aega. Ning need,. kes otsivad palves Jumalat, kaotavad kiiresti julguse ja innukuse, kuna nad ei tea, et palve lähtub ka Pühast Vaimust ja mitte üksnes neist. /2710/

2727. Meil tuleb end vastandada ka “selle maailma” vaimsetele hoiakutele. Kui me pole valvsad, tungivad nad meisse – näiteks seisukoht, et tõde on vaid see, mida saab tõestada mõistuse ja teaduse abil, millega vastuolus on tõsiasi, et palvetamine on müsteerium, mis ületab meie teadvuse ja alateadvuse. TVeel teine seisukoht peab väärtuslikuks ainult tootmise ja kasumiga seotut ning peab seega palvetamist kasutuks, kuna see on ei tooda midagiebatootlik. Vastavalt kolmandale seisukohale on tõese, hea ja kauni mõõdupuuks meelelisus ja mugavus; palve seevastu, mis on “kauni armastamine” (kr philokalia), tahab üle kõige armastada elava ja tõese Jumala auhiilgust. Lõpuks vastandatakse palvet ka aktivismile ja seda kujutatakse põgenemisenakujutatakse seda pagemisena maailmast. Kuid tõeline kristlik palve ei ole ei väljapääs ajaloost tagasitõmbumine ega lahkumine elust pagemine. /37, 2500/

2728. Lõpuks tuleb võidelda ka selle vastu, mida me nimetame palve vastuseta jäämiseks. Sinna kuuluvad julguse kaotamine meie palve “põuasuse” tõttu, kurbus selle üle, et me kõike Jumalale pole andnud, kuna omame “suurt varandust”, pettumus selle üle, et meid pole vastavalt meie tahtmisele kuulda võetud, meie uhkuse solvumine, mis patuse armetuses paadub, ning vastumeelsus, et palve saadakse teenimatu kingitusena. Kõigil neil juhtudel tõstatub kerkib meie ette küsimus: milleks palvetada? Võitmaks neid takistusi, peame me võitlema alandlikkuse, usalduse ja visaduseastupidavuse saavutamise eest.

 

II. Südame alandlik valvsus

 

Raskused palvetamisel

 

2729. Sageli raskendab palvet hajameelsus. Suulise palve puhul võib see puudutada sõnu ja nende mõtet. See võib sügavamalt võib see puudutada ka Teda, kelle poole me mõtisklevas ja sisekaemuslikus, aga ka liturgilises ja isiklikus suulises palves pöördume. Kui me tahame hajameelsusega võidelda, tuleb meil pärast enda hajameelsuse põhjuse avastamist ainult taas oma südames Jumala poole pöörduda. Hajameelsus paljastabilmutab meile sageli, millest me sõltume. Selle sõltuvuse alandlik teadvustamine Jumala ees teadvustamine äratab meis armastuse, mis ei eelista Talle midagi muud, kui ja paneb meid Talle otsustavalt kinkimagime Talle otsustavalt oma südantme, et Tema selle puhastaks. Siin toimub nimelt võitlus selle pärast, millist isandat me otsustame teenida (vrd Mt 6:21.24). /2711/

2730. Võitlus meie omamis- ja võimuahne mina´ga seisneb valvsuses ja kainuses. Kui Jeesus rõhutab valvsuse hädavajalikkust, siis jääb see alati seotuks Tema isiku ja tulemisega – Vviimsel päeval ja iga päev, “täna”. Peigmees tuleb keset ööd, usk on valgus, mis ei tohi enam kustuda: „Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet“(Ps 27:8). /2659/

2731. Edasine raskus, eriti nende jaoks, kes tahavad siiralt palvetada, on põuasus. See kuulub sisekaemusliku palve juurde, kusi süda on justkui Jumalast lahus egaja ilma huvitupüüdluseta mõtetestle, mälestustestle ja tunnetestle ning isegi vaimulikestst asjadestst. Need on puhta usu hetked, mis püsivad ustavalt koos Jeesusega püsib ustavalt surmahirmus ja hauas. Kui nisuiva “sureb, siis see kannab palju vilja” (Jh 12:24). Kui põuasus tuleneb sellest, et sõna on langenud kaljule ning ei saa sellepärast juurduda (vrd Lk 8:6.13), siis tulebkehtib vajadus võidelda oma pöördumise eest. /1426/

 

Kiusatused palvetamisel

 

2732. Kõige sagedasem ja ka varjatum kiusatus on meie usu puudulikkus. See ei väljendu mitte niisedavõrd tunnistatud uskumatuses kuivõrd tegelikus teiste asjade eelistamises. Kui me asumehakkame palvetama, hakkavad meid häirima tuhanded tööd ja mured, mida me peame pakilisematungivamateks peame, kui nad tegelikult on. See on taasjälle tõe hetk, mil saab ilmsieks, keda või mida meie süda eelistab. Teine kord me pöördume küll Issanda kui oma viimse abi poole, kuid ei ole alati tõeliselt Tema abis veendunud. KVõi kolmandal juhul võtame küll Issanda oma liitlaseks, kuid meie süda jääb upsakakssuureliseks. Kõikidel nendelil puhkudel saab ilmsieks meie usu puudulikkus –, see, et meie süda ei ole veel piisavalt alandlik: „Minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). /2609, 2089, 2092, 2074/

2733. Kiusatus, mis tuleneb upsakusestsuurelisusest, on tüdimus. Vaimuliku elu õpetajad mõistavad selle all teatud laadi masendustdepressiooni. See kutsutakse esile järelandmistega askeesis, valvsuse kadumise ja südame puuduliku hooletikusega. „Vaim on küll valmis, aga liha on nõder“ (Mt 26:41). Mida suurem on kõrgus, kust alla kukutakse, seda enam end vigastatakse ennast. Valus julgusetus kaotamine on uüpsakuselbuse vastaspool. Alandlik ei imesta oma viletsuse üle. See muudab ta tugevamaks usalduses ja kindlameelsemaks püsivuses. /2094, 2559/

III. Lapsemeelne usaldus

 

2734. Hädades katsutakse lapsemeelne usaldamine läbi ja seeta peab ennast tõestama (vrd Rm 5:3-5). Suurim raskus peitub paluvas palves, mida me esitame eestpalvena iseenda või kaasinimeste eest. Mõned lakkavad isegi palvetamast, kuna arvavad, et nende palvet ei võeta kuulda. Siin kerkivatekivad ülesb kaks küsimust: mMiks me arvame, et meie palvet ei võeta kuulda? Kuidas meie palvet kuulda võetakse ja kuidas ta see muutub “mõjusaks”?   /2629/

 

Miks me kaebaleme, et meid ei võeta kuulda?

 

2735. Üks tõdemus peaks meid kõigepealt üllatama. Kui me Jumalat ülistame või Tedma heategude eest täname, siis läheb meile vaevalt korda, kas meie palve on Jumalale meelepärane. Küll aga nõuame oma isikliku palve tagajärgede nägemist. Milline kujutlus Jumalast motiveerib meid sel juhul palvetama? Kas Jumal on meie jaoks kasulik vahend või on Ta meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa?   /2779/

2736. Kas oleme tõepoolest veendunud, et „me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). Kas me palume Jumalalt tõesti “sobivaidlikke hüvesid”? Meie Isa teab täpselt, mida me vajame veel enne, kui me seda Temalt palume (vrd Mt 6:8). Ta ootab aga meie palvet, kuna Tema laste väärikus peitub nende vabaduses. Seega on vajalik, et me paluksime koos Jumala vabaduse Vaimuga, et mõistaksime tõeliselt, mis on Tema tahtmine (vrd Rm 8:27).

2737. Teil ei ole, sest te ei palu. Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks“ (Jk 4:2-3; vrd kogu konteksti Jk 4:1-10; 1:5-8; 5:16). Kui me palvetame jagatud südamega nagu “abielurikkujad” (Jk 4:4), siis ei saa Jumal meid kuulda võtta, sest Ta tahab meie hüve ja meie elu. „Või arvate, et Pühakiri ütleb asjata: „Kadeduseni ta igatseb Vaimu, kes on asunud meisse”?“ (Jk 4:5). Meie Jumal on “armukade” meie peale mis näitab, et Ta meid tõeliselt armastab. Laskem end kaasa haarata Tema Vaimu igatsusse ja meid võetakse kuulda:

„Ära nukrutse, kui sa ei saa kohemaid seda, mida sa Temalt palud. Sest Ta tahab sulle hulga enam head osutada sinu püsivuse abil, millega sa palves Tema juures püsid“ (p. Evagrius, De oratione, 34: PG 79,1173). „Ta tahab, et meie soovnõudlus end palve püsivuses tõestaks. Nii valmistab Ta meid ette vastu võtma seda, mida Ta meile on valmis andma“ (p. Augustinus, Epistulae, 130,8,17: PL 33,500).

 

Kuidas muutub meie palve mõjusaks?

 

2738. Palve ilmutamine õndsusnõus päästeplaanisõndsusnõus õpetab meid, et usk tugineb Jumala tegevusele ajaloos. Lapsemeelne usaldus ärkab eelkõige Tema erakorralise tegevuse läbi Poja kannatuses ja ülestõusmises. Kristlik palve kujutab endast koostööd Jumalaiku eEttehooldusega, Tema armastava otsusega inimeste suhtes. /2568, 307/

2739. Püha Pauluse puhul on see usaldus vapper (vrd Rm 10:12-13), kuna ta tugineb Vaimu palvele meis ning Isa ustavale armastusele, mis on meie Isal, kes kinkis meile oma ainusündinud Poja (vrd Rm 8:26-39). Palvetava südame muutumine on esmane vastus meie palvele. /2778/

2740. Kristliku palve muudab mõjusaks muudab Jeesuse palve. Tema on palve eeskuju.; Tema palvetab meis ning koos meiega. Kui Poja süda otsib vaid seda, mis meeldib Isale meeldib, siis kuidas saab Jumala lapsseteks vastuvõetu süda hoolida rohkem annist kui selle Kinkijast? /2604/

2741. Lisaks palvetab Jeesus meie asemel ja meie eest. Kõik meie palved on alatiseks kogutudsisestatud tema hüüdmisesse Rristil ning ülestõusmises Isa poolt kuulda võetud. Seepärast ei lakka Jeesus Isa juures meie eest välja astumast (vrd Hb 5:7; 7:25; 9:24). Kui meie palve on lapsemeelses usalduses ja vapruses Jeesuse palvega otsustavalt ühendatud, siis saame kõike, mida me Tema nimel palume, ja veel hulga enam kui vaid seda või teist – me saame, nimelt Püha Vaimu enese, kes kannab endas kõiki ande. /2606, 2614/

 

IV. Püsida armastuses

 

2742. „Palvetage lakkamatult“ (1 Ts 5:17). „Tänage alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel“   (Ef 5:20). „Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks
valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest“ (Ef 6:18). „Meile ei ole kästudette kirjutatud pidevalt töötada, valvata ning paastuda. Kuid meid seob seadus lakkamatult palvetada“ (p. Evagrius, Capita practica ad Anatolium, 49: PG 40,1245C). See lakkamatu agarus võib lähtuda ainult armastusest. Palve võitlus meie tüdimuse ning laiskuse vastu on võitlus alandliku, usaldava ja püsiva armastuse eest. See armastus avab meie südamed kolmele säravale ja elustavale usutõele palve kohta: /2098, 162/

2743. Palvetamine on alati võimalik. Kristlase aeg on ülestõusnud Kristuse aeg. Ta, kes ütleb meile ütleb: „Mina olen iga päev teie juures“ (Mt 28:20), kui suured oleksid ka iganes tormid (vrd Lk 8:24) ka iganes oleksid. Meie aeg on Jumala kätes:

„Isegi turuplatsil või üksildasel jalutuskäigul on võimalik sageli ning usinalt palvetada. Ka siis, kui istud oma äris või parasjagu ostad või müüd, jah isegi siis, kui parajasti keedad“ (p. Johannes Chrysostomous, Eclogae ex diversis homiliis, 2: PG 63,585A).

2744. Palvetamine on eluline hädavajadlikkus. Tõestus vastupidise kaudu ei ole vähem veenev: kui me ei lase ennast Vaimust juhtida, siis langeme patu orjusesse (vrd Gl 5:16-25). Kuidas saab Püha Vaim olla “meie elu”, kui meie süda on Temast kaugel?

„Midagi pole nii väärtuslik, kui palve. Ta muudab võimatu võimalikuks ning raske kergeks … Inimesel, kes palvetab, on võimatu patustada“ (p. Johannes Chrysostomous, Sermones de Anna, 4,5: PG 54,666).

„Kes palvetab, see päästetakse kindlasti; kes ei palveta, see mõistetakse kindlasti hukka“ (p. Alphonsusfons Ligourist, Del gran mezzo della preghiera).

2745. Palve ja kristlik elu on lahutatamatud. Tegemist on selleühe ja sama armastuse ning sellesama loobumisega, mis lähtub armastusest; sellesama lapsemeelse ja armastava samastumisega Isa armastava kavatsusega; sellesama ümberkujundava Püha Vaimuga ühendatusega Püha Vaimuga, mis meid üha enam Jeesuse Kristusega samastab; sellesama armastusega kõikide inimeste vastu tuntava armastusega, millega Jeesus meid armastas. „Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Jh 15:16-17). /2660/

„Pidevalt palvetab ainult see, kes seob oma palve tegudega ja oma teod palvega. Ainult sel moel võime me kindlad olla, et põhimõte olla pidevalt palvetadas on teostatav“ (Origenes, De oratione, 12).

Jeesuse tunni palve

2746. Kui Tema tund kätte jõudis, palvetas Jeesus Isa poole (vrd Jh 17). See palve on kõige pikem, mida Evangeelium edastab, see hõlmab nii kogu loomis- ja õndsusnõupäästeplaaniõndsusnõu kui kninga Jeesuse surma ja ületõusmiste. Jeesuse kättejõudnud tunni palve jääb alatiseks Tema palveks, samuti nagu Tema „ühe korra ja alatiseks“ (Hb 7:27) toimunud paasa jääb kohalolevaks Tema Kiriku liturgias kohalolevaks jääb. /1085/

2747. Kristlik Pärimus nimetab seda õigusega Jeesuse “ülempreesterlikuks palveks”. See on meie Ülempreestri palve; see on lahutamatu Tema ohvrist, Tema “minekust Isa juurde” (paasast), mille läbi Ta täiuslikult Isale “pühitsetakse” (vrd Jh 17:11.13.19).

2748. Selles paasa ohvripalves võetakse Jeesuses kui Peas jälle kõik kokku (Ef 1:10): Jumal ja maailm,; sõna ja liha,; igavene ja ajalik elu,; armastus, mis end ohvrina annab ja patt, mis armastuse reedab,; kohalolevad jüngrid ja inimesed, kes jüngrite sõnade kaudu Temasse uskuma hakkavad;, alandamine ja ülendamine. See on ühtsuse palve. /518, 820/

2749. Jeesus viis Isa töö täiuslikult täide, ning nagu Tema ohver, nii hõlmab ka Tema palve kõike kuni aegade lõpuni. Jeesuse tunni palve täidab viimaseid aegu ja viitoob nad vastu täitumisele. Jeesus on Poeg, kellele andis Isa kõik ja kes andis ennast täielikult Isa hoolde. Samas räägib Ta ise üllas vabaduses (vrd Jh 17:11.13.19.24), mis lähtub Talle Isa poolt antud väest kõige liha üle. Poeg, kes alandas end teenriks, on Issand, Pantokraator (kõiksuse valitseja). Meie Ülempreester, kes meie eest palvetab, on ka see, kes meie sees palvetab; Tta on Jumal, kes meid kuulda võtab. /2616/

2750. Ainult siis, kui me süveneme püha nime Jeesus, Issand sisemusse, suudame me seesmiselteestpoolt lähtuvalt vastu võtta Meie Isa palve, mida Ta meile õpetab. Tema ülempreesterlik palve täidab Püha Vaimuga seesmiselt Meie Isas sisalduvad suured palved: hool Isa püha nime pärast (vrd Jh 17:6.11.12.26), hool Tema Riigi ning auhiilguse eest (vrd Jh 17:1.5.10.23-26), Isa tahte ja õndsusnõupäästeplaaniõndsusnõu täitumine (vrd Jh 17:2.4.6.9.11.12.24) ning päästmine kurjast (vrd Jh 17:15). /2815/

2751. Selles palves ilmutab ja kingib Jeesus meile lahutamatu Isa ja Poja (vrd Jh 17:3.6-10.25) “tunnetamise”. See tunnetamine on palveelu saladus. /240/

 

LÜHITEKSTID

 

2752. Palve eeldab vaevanägemist ja ning võitlust meie enese ja kKiusaja kavaluse vastu. Palvevõitlus on lahutamatu “vaimulikust võitlusest”, mis on hädavajalik, saavutamaks seesmist kindlameelsust tegutseda Kristuse Vaimus. Me palvetame, nagu me elame, sest me elame, nagu me palvetame.

2753. Palvevõitluses peame vastu seisma väärkäsitlustele, mitmesugustele tavapärastele vaimsetele hoiakutele ja ebaõnnestumise kogemustele. Neile kiusatustele, mis asetavad palve kasulikkuse ning isegi võimalikkuse kahtluse alla, on hädavajalik alandlikkuse, usalduse ja visadusegakindlameelsusega vastu astuda.

2754. Palveelu peamisteks takistajateks on hajameelsus ja hingeline põud. Ravimiteks nende vastu on puhas usk, pöördumine ja südame valvsus.

2755.Kaks kõige levinuimat palvet ähvardavat katsumust on usu puudulikkus ja tüdimus vaimulikest asjadest ehk omalaadne masendusdepressioon, mille vallandab askeesi lõdvendamine ja mis viib julgusetusele.

2756. Lapsemeelne usaldus pannakse proovile siis, kui meil on tunne, et meid mitte alati kuulda ei võeta. Evangeelium kutsub meid üles küsima, kas meie palve vastab Vaimu nõudmistele.

2757. „Palvetage lakkamatult“ (1 Ts 5:17). Palvetada on alati võimalik, see on eluliseltks hädavajalik. Palve ja kristlik elu on lahutamatud.

2758. Jeesuse tunni palve (vrd 17), mida õigusega nimetatakse “ülempreesterlikuks palveks”, võtab kokku terve loomis- ja õndsusnõupäästeplaaniõndsusnõu. Tema Vaim täidab Meie Isa’ssisalduvaid suuri palveid.

3.2.2. Armasta oma ligimest ...

Teine peatükk. „ARMASTA OMA LIGIMEST NAGU ISEENNAST“

                                               

Jeesus ütles oma jüngritele: „Armastage üksteist. Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist“ (Jh 13:34).

2196. Küsimusele, milline on esimene käsk, vastas Jeesus: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29-31).

Püha apostel Paulus meenutab seda: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast! Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:8-10). /2822/


4. artikkel. NELJAS KÄSK

Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12).

„Jeesus … oli neile allaheitlik“ (Lk 2:53).

Jeesus ise on meenutanud selle “Jumala käsu” kehtivust (vrd Mk 7:8-13). Apostel õpetab: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige. „Austa oma isa ja ema“, see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal““ (Ef 6:1-3; vrd 5 Ms 5:16).

2197. Neljanda käsuga algab dekaloogi teine tahvel. See viitab armastuse korrale, mille kohaselt Jumal tahtis, et me peale Tema austaksime oma vanemaid, kellele me võlgneme elu ja kes on meile vahendanud usu. Me oleme kohustatud austama ja lugu pidama ka kõikidest, keda Jumal meie hüveks on varustanud oma autoriteediga. /1897/

2198. See käsk on sõnastatud positiivselt, ta viitab kohustustele, mida tuleb täita. Ta juhatab järgnevate käskude juurde, kus nõutakse elu, abielu, kaasinimeste maise vara ja inimliku sõna väärtuse austamist. Ta kujutab endast Kiriku sotsiaaldoktriini alust. /2419/

2199. Neljas käsk on ühemõtteliselt suunatud laste poole ja hõlmab nende suhteid isa ja emaga, sest need on põhjapanevaima iseloomuga kõikidest suhetest. Ta hõlmab ka sugulussuhteid teiste perekonna liikmetega. Ta nõuab, et osutataks austust, armastust ja tänu vanavanematele ja teistele esivanematele. Viimaks hõlmab ta ka õpilaste kohustusi õpetaja, tööliste kohustusi tööandja, alluvate kohustusi ülemate, kodanike kohustusi isamaa ja nende vastu, kes seda haldavad ja valitsevad.

Laiemas mõttes hõlmab see käsk ka vanemate, eeskostjate, õpetajate, ülemate, ametnike ning valitsejate, seega kõigi nende kohustusi, kes teostavad võimu teiste inimeste ja kogukondade üle.

2200. Neljanda käsu järgimisega seondub tasu: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12; vrd 5 Ms 5:10). Selle käsu täitmine toob vaimulike viljade kõrval kaasa ka ilmalikke, nimelt rahu ja hea käekäigu. Selle käsu eiramine seevastu toob kaasa raskeid tagajärgi nii inimlikele kogukondadele kui üksikisikutele.   /2304/

I. PEREKOND JUMALA KAVAS

Perekonna loomus

2201. Abieluühendus rajaneb abikaasade vastastikusel kokkuleppel. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine. Abikaasade armastus ja laste sigitamine rajavad perekonna liikmete vahel isiklikud suhted ja põhjapaneva vastutuse. /1625/

2202. Mees ja naine, kes on omavahel abielus, moodustavad koos oma lastega perekonna. See ühendus on esmane mistahes ühiskondliku võimu tunnustuse ees; ta on ette antud. Temas tuleb näha loomulikku suhtlemisalust, millest lähtuvalt tuleb austada mitmesuguseid sugulusastmeid. /1882/

2203. Luues mehe ja naise, rajas Jumal perekonna ning andis sellele põhiolemuse. Perekonna liikmetel on võrdne väärikus. Perekonnas on selle liikmetel erisugused vastutused, õigused ning kohustused nende endi ning ühiskonna ühiseks hüveks. /369/

Kristlik perekond /1655-1658/

2204. „Kristlik perekond on kirikliku kogukonna eriline väljendus ja teostus. Seepärast võib ja peab teda ka “kodukirikuks” nimetatama“ (FC 21; vrd LG 11). Ta on usu, lootuse ja armastuse ühendus, nagu sellele viitab Uus Testament (vrd Ef 5:21-6:4; Kl 3:18-21; 1 Pt 3:1-7), tal on Kirikus ainulaadne tähendus. /533/

2205. Kristlik perekond on isikute osadus, Isa ja Poja Pühas Vaimus teokssaava osaduse kujund ja märk. Laste saamises ja kasvatamises peegeldub Isa loomistöö. Perekond on kutsutud osalema Kristuse palves ja ohvris. Igapäevane palve ja Jumala Sõna lugemine kinnitavad teda armastuses. Kristlik perekond kutsutud evangeliseerima ja misjontööd tegema. /1702/

2206. Perekondlikud suhted kujundavad erilist tunnete, kalduvuste ja püüdluste ühtsust, eelkõige siis, kui liikmed üksteist austavad. Perekond on eriliselt priviligeeritud kogukond, mis on kutsutud teoks tegema „abikaasade südamete ühtsust, ühist nõupidamist ning hoolsat koostööf laste kasvatamisel“ (vrd GS 52,1).

II. Perekond ja ühiskond

2207. Perekond on ühiskonnaelu algrakk. Sel moel on ta loomupärane kogukond, milles mees ja naine on kutsutud teineteisele armastuses anduma ja elu edasi andma. Autoriteet, püsivus ning ühiselu perekonnas tagavad ühiskonnas vabaduse, kindluse ja vendluse alused. Perekond on kogukond, milles võib lapsest peale õppida kõlbeliste väärtuste hindamist, Jumala austamist ja vabaduse õiget kasutamist. Elu perekonnas on sissejuhatuseks ühiskondlikku ellu. /1880, 372, 1603/

2208. Perekond peab elama nõnda, et tema liikmed õpiksid hoolima noortest ja vanadest, haigetest, invaliididest ja vaestest ning neid abistama. On arvukalt perekondi, kes ei ole ajutiselt võimelised sedalaadi abi osutama. Siis on teiste isikute ja perekondade, subsidiaarselt ka terve ühiskonna kohustus nende inimeste vajaduste eest hoolt kanda. „Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast
maailma poolt määrimata“ (Jk 1:27).

2209. Perekonda tuleb sobivate sotsiaalsete vahenditega toetada ning kaitsta. Seal, kus perekonnad ei ole võimelised oma ülesandeid täitma, on teised ühiskondlikud ühendused kohustatud perekonna institutsiooni aitama ning toetama. Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele peavad suuremad ühendused hoiduma perekonna õiguste usurpeerimisest või nende ellu sekkumisest.

2210. Kuna perekond on ühiskonna eluks ja heaoluks nii oluline (vrd GS 47,1), on ühiskonnal erilised kohustused perekonda ja abielu toetada ning tugevdada. Riigivõim peab oma eriliseks kohuseks pidama „perekonna ja abielu tõelise loomuse tunnustamist, kaitsmist ja edendamist, avaliku kõlbluse kaitsmist ning koduse heaolu soodustamist“ (GS 52,2).

2211. Poliitilisel võimul on kohustus perekonda au sees hoida, aidata ning talle võimaldada eelkõige:

-     õigust luua perekonda, omada lapsi ning kasvatada neid vastavalt oma moraalsetele ja usulistele veendumustele;

-     abielusideme püsivuse ning perekonna institutsiooni kaitset;

-     vabadust oma usku tunnistada, seda edastada ning kasutada vajalike vahendite ja institutsioonide abi laste kasvatamiseks selles usus;

-     õigust eraomandile, vabadust iseseisvalt või töövõtjana töötada, omada eluaset ning õigust välja rännata;

-     kooskõlas iga maa seadustega õigust meditsiinilisele abile, vanadustoetusele ja lasterahale;

-     avaliku korra ja tervise kaitset, eriti uimastite, pornograafia ning alkoholismi vastu;

-     õigust moodustada pereühinguid ja sel moel olla esindatud riiklikes institutsioonides (vrd FC 46).

2212. Neljas käsk valgustab ka teisi ühiskonnasiseseid suhteid. Oma vendades-õdedes näeme me oma vanemate lapsi, onu ja tädi lastes meie esivanemate järeltulijaid; oma kaaskodanikes meie kodumaa poegi ja tütreid; kõigis ristitutes meie Ema, Kiriku lapsi; igas inimeses Tema poega või tütart, kes tahab, et Teda nimetataks “meie Isaks”. Seeläbi saavad meie suhted kaasinimesega personaalse iseloomu. Kaasinimene ei ole lihtsalt “indiviid” massi seas, vaid “keegi”, kes oma teadaolevast päritolust tulenevalt on ära teeninud erilise tähelepanu ja lugupidamise. /225, 1931/

2213. Inimkogukonnad koosnevad isikutest. Head valitsemist nende üle ei saa taandada ainult õiguste tagamisele ja kohustuste täitmisele ning kokkulepetest kinnipidamisele. Õiglased suhted tööandjate ja töötajate, valitsejate ja kodanike vahel eeldavad loomulikku heasoovlikkust, mis on omane õiglust, inimestevahelist vendlust ja inimväärikust austavatele inimestele.

III. Perekonnaliikmete kohustused

Laste kohustused

2214. Jumala isadus on inimliku isaduse allikas (vrd Ef 3:14), sellel rajaneb vanemate auväärsus. Alaealiste või täiskasvanud laste austus isa ja ema vastu (vrd Õp 1:8; Tob. 4:3-4) toitub neid ühendavast sidemeist sündinud loomulikust tundest. Seda austust nõuab Jumala käsk (vrd 2 Ms 20:12). /1858/

2215. Lastepoolne vanemate austamine (lapsearmastus, ld pietas filialis) lähtub tänulikkusest nende vastu, kes on neile elu kinkinud ning oma armastuse ja tööga on neile võimaldanud kasvada vanuses, tarkuses ning armus. „Austa oma isa kõigest südamest ja ära unusta oma ema sünnitusvalusid!Pea meeles, et oled neist sündinud – ja kuidas sa tasud neile, mis nemad on sinule teinud?“ (Srk 7:27-28).

2216. Lapsearmastus näitab ennast tõelises allaheitlikkuses ja sõnakuulekuses. „Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!(Õp 6:20-22). „Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki(Õp 13:1). /532/

2217. Kuni lapsed elavad vanemate juures, peavad nad kuuletuma igale vanemate korraldusele, mis teenib nende eneste või perekonna heaolu. „Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärane“ (Kl 3:20; vrd Ef 6:1). Lastel tuleb kuuletuda ka oma kasvatajate ja hooldajate mõistlikele korraldustele, kelle hoolde vanemad nad on usaldanud. Kui aga laps on südametunnistuses veendunud, et teatavale käsule on kõlblusetu kuuletuda, ei pea ta seda järgima.

Ka suuremaks saades peavad lapsed oma vanemaid austama, nende soovidele vastu tulema, nende nõuannet otsima ning nende õigustatud manitsusi kuulda võtma. Kohustus vanematele kuuletuda lõpeb laste täiskasvanuks saamisega, kuid lugupidamist võlgnevad nad neile alati. Selle allikas on jumalakartuses, mis on üks Püha Vaimu andidest. /1831/

2218. Neljas käsk meenutab täiskasvanud lastele nende kohustusi vanemate vastu. Vanaduses, haiguses, üksilduses peavad nad neid nii hästi kui võimalik materiaalselt ja moraalselt toetama. Jeesus meenutab seda tänukohustust (vrd Mk 7:10-12):

Issand tahab, et lapsed austaksid isa, ja on kinnitanud ema meelevalla poegade üle. Kes isast lugu peab, lepitab oma patte, ja ema austaja on varanduse talletajaga sarnane. Kes isast lugu peab, tunneb rõõmu oma lastest, ja päeval, mil ta palvetab, võetakse teda kuulda.Kes isa austab, sellel on pikk iga ja kes Issanda sõna kuuleb, laseb ema puhata“ (Srk 3:2-6).

Laps, aita oma isa tema vanas eas ja ära kurvasta teda, niikaua kui ta elab!Ja isegi kui ta mõistus kahaneb, siis saa sellest aru, ja ära põlga teda, kui ise oled täies jõus!Isa hülgaja on otsekui jumalateotaja ja Issand neab seda, kes oma ema vihastab“ (Srk 3:12-13.16).

2219. Lapsearmastus soodustab kogu perekonnaelu harmooniat ning mõjustab ka suhteid vendade-õdede vahel. Vanematest lugupidamine mõjustab tervet perekonnasisest õhkkonda. „Lapselapsed on vanade kroon“ (Õp 17:6). „Kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, sallige üksteist
armastuses“ (Ef 4:2).

2220. Kristlased on erilist tänu võlgu nendele, kellele nad võlgnevad usu anni, ristimise armu ning elu Kirikus. See tänu võib puudutada vanemaid, teisi pereliikmeid, vanavanemaid, hingehoidjaid, katehheete, õpetajaid või sõpru. „Mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd – selles olen ma veendunud – elab ka sinus“ (2 Tm 1:5).

Vanemate kohustused

2221. Abielulise armastuse viljakus ei piirdu sellega, et sigitada lapsi, see peab hõlmama ka kõlbelist kasvatust ja vaimulikku harimist. Vanemate kasvatuslik ülesanne „on niivõrd otsustava tähtsusega, et seal, kus ta puudub, ei ole ta millegagi asendatav“ (GE 3). Vanematel on esmane ja võõrandamatu õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi (vrd FC 36). /1653/

2222. Vanemad peavad lastes nägema Jumala lapsi ja neid austama kui inimisiksusi. Nad kasvatavad oma lapsi täitma Jumala seadust, näidates ka ennast kuulekatena taevase Isa tahtele. /494/

2223. Vanemad on esmaselt vastutavad laste kasvatamise eest. Nad kannavad seda vastutust eelkõige seeläbi, et loovad kodu, kus valitseb õrnus, andestus, vastastikune austus, ustavus ning omakasupüüdmatu teenistusvalmidus. Kodu on vooruste kasvatamise peamine keskkond. Siin peavad lapsed õppima ohvrivalmidust, tervet otsustusvõimet ja enesevalitsemist, mis on tõelise vabaduse eeldusteks. Vanemad peavad lastele õpetama „materiaalset ja tundelist allutama seesmisele ja vaimsele“ (CA 36). Vanematel lasub suur vastutus anda lastele head eeskuju. Kui nad suudavad neile oma vigu tunnistada, on nad võimelised neid paremini juhendama ja korrale kutsuma. /1804/

Kes oma poega armastab, karistab teda alati, et ta lõpuks saaks temast rõõmu tunda.Kes oma poega karistab, saab temast kasu ja võib tuttavate keskel temast uhkusega rääkida“ (Srk 30:1-2). „Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:4).

2224. Kodu on loomulik keskkond, kus last tuleb harjutada solidaarsuse ja ühise vastutusega. Vanemad peavad lapsi kasvatama, et nad hoiduksid vääradest järeleandmistest ja väärikuse kaotamisest, mis ohustavad inimühiskonda. /1939/

2225. Abielusakramendi läbi on vanemad saanud kohustuse ja eesõiguse oma lapsi evangeliseerida. “Esmaste ususaadikutena” (LG 11) peavad nad lapsi võimalikult varakult usule juhatama ja neid juba alates varasest noorusest kiriklikku ellu kaasama. Perekonna elulaad võib kujundada võimet armastuseks, mis jääb terveks eluks elava usu eelduseks ja toeks. /1656/

2226. Vanemad peavad laste kasvatamist usus alustama juba varajases nooruses. See algab sellest, et perekonna liikmed aitavad Evangeeliumile vastava elu läbi üksteisel usus kasvada. Perekondlik katehhees on esmane kõikide teiste usuõpetuse vormide seas, ta eelneb neile ning saadab ja rikastab neid. Vanematel on kohustus õpetada lapsi palvetama ning võimaldama neil avastada oma kutsumus Jumala lastena (vrd LG 11). Kogudus on kristlikele perekondadele euharistilise osaduse ning liturgilise elu süda. Ta on peamine paik laste ja vanemate katehheesiks. /2179/

2227. Lapsed aitavad omakorda vanematel pühaduses kasvada (vrd GS 48,4). Kui tegemist on solvangute, tüli, ebaõigluse ja tähelepanu puudumisega, peavad kõik üksteisele suurmeelselt ning väsimatult andestama, nagu seda eeldab vastastikune armastus ning nõuab Kristuse armastus (vrd Mt 18, 21-22; Lk. 17, 4). /2013/

2228. Vanemate lugupidamine ja armastus laste vastu väljendub esimestel eluaastatel hoolitsuses ja tähelepanus, mille nad pühendavad laste kasvatamisele ning nende kehaliste ja vaimsete vajaduste rahuldamisele. Kui lapsed suuremaks kasvavad, juhendavad vanemad neid samasuguse lugupidamise ja pühendumusega mõistust ja vabadust õigesti kasutama.

2229. Esmaste vastutajatena laste kasvatamise eest on vanematel õigus valida kooli, mis vastab nende veendumustele. See on üks põhiõigustest. Vanemad on kohustatud võimaluse piires valima sellise kooli, mis toetab neid kui kristlikke kasvatajaid nende ülesandes kõige paremini (vrd GE 6). Ametiasutused on kohustatud tagama vanematele seda õigust ning kandma hoolt selle eest, et seda on võimalik tegelikult ka teostada.

2230. Kui lastest saavad täiskasvanud, on neil kohustus ja õigus valida oma elukutse ja eluseisus. Nad peavad neid uusi vastutusi arutama usaldavas suhtes vanematega ning vanematelt meelsasti nende arvamusi ja nõuandeid küsima ning vastu võtma. Vanematel tuleb arvestada sellega, et nad ei avaldaks lastele survet ei elukutse ega partneri valimisel. See enda tagasihoidmise kohustus ei keela neil aga lapsi targa nõuandega toetada, eriti juhul, kui lapsed kavatsevad perekonda luua. /1625/

2231. Mõned inimesed jäävad vallaliseks, et hoolitseda oma vanemate või õdede-vendade eest, pühendada ennast tõhusamalt mõnele elukutsele või mõnel teisel lugupidamist väärival põhjusel. Ka nemad võivad inimkonna hüveks palju ära teha. /1658/

IV. Perekond ja Jumalariik

2232. Perekondlikud sidemed on küll tähtsad, kuid mitte täiusliku iseloomuga. Nii nagu laps küpseb inimlikult ja vaimselt ning saab iseseisvaks, areneb ja kinnistub üha selgemalt ka tema Jumalast lähtuv eriline kutsumus. Vanemad peavad seda kutsumust austama ning julgustama lapsi seda järgima. Tuleb teadvustada, et kristlase esmane kutsumus on Kristuse järgimine (vrd Mt 16:25). „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:37). /1618/

2233. Olla Jeesuse jünger, tähendab vastu võtta kutse kuuluda Jumala perekonda ja elada samal moel kui Tema: „Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema“ (Mt 12:49). Kui Issand mõnda lastest kutsub end järgima kas neitsilikkuses taevariigi pärast, Jumalale pühitsetud elus või preesterlikus teenistuses, siis peavad vanemad rõõmsalt ja tänulikult selle vastu võtma ja seda austusväärseks pidama. /542, 1547/

V. Võim ühiskonnas

2234. Jumala neljas käsk käsib meil austada ka kõiki neid, kelle Jumal on seadnud meie hüveks ühiskonnas avalikku ametit kandma. Ta selgitab nii ametikandjate kui ka nende kohustusi, kelle hüveks nad on seatud. /1897/

Tsiviilvõimu kohustused

2235. Ametikandjad peavad oma ametit käsitlema kui teenimist. „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Kõlbeliselt määratletakse võimu teostamist tema jumaliku päritolu, mõistuspärase loomuse ja erilise objekti alusel. Keegi ei tohi käskida või seada seda, mis on vastuolus inimväärikuse ning loomuseadusega. /1899/

2236. Võimu teostamine on suunatud sellele, et muuta nähtavaks õiglane väärtuste hierarhia ja kergendada kõigil nende vabaduse vastutustundlikku kasutamist. Ülemused peavad jagavat õiglust (ld iustitia distributiva) arukalt kasutama, arvestama igaühe vajadusi ja panust ning taotlema vastastikust üksmeelt ja rahu. Nad peavad hoolt kandma selle eest, et nende rakendatud meetmed ja korraldused ei viiks kiusatusse seeläbi, et isiklikud huvid satuvad vastuollu ühise hüvega (vrd CA 25). /2411/

2237. Poliitilise võimu kandjad on kohustatud austama isiku põhiõigusi, sealjuures igaühe, eriliselt perekonna ning puudust kannatajate õigusi.

Kodanikuõigusi tohib ja tuleb lubada vastavalt ühise hüve nõuetele. Avalikud võimud ei tohi neid ilma õigustatud ja hädavajaliku põhjuseta kehtetuks tunnistada. Poliitiliste õiguste teostamine peab edendama rahvuse ja inimkonna heaolu.

Kodanike kohustused

2238. Need, kes alluvad võimule, peavad ülemustes nägema Jumala teenijaid, kes on nad seadnud oma ande haldama (vrd Rm 13:1-2). „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale. Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased“(1 Pt 2:13.16). Lojaalne kaastöö hõlmab kodanike õigust ja vahel isegi kohustust vajalikul viisil kritiseerida seda, mis kahjustab inimväärikust või ühist hüve. /1900/

2239. Kodanike kohuseks on koostöös ametiasutustega aidata tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus kaasa ühisele hüvele. Kodumaa-armastus ning isamaa hüvangu teenimine on tänulikkusest tulenevad kohustused ning vastavad armastuse korrale. Kuulekus õiguspärastele võimudele ning valmidus tegutseda ühiseks hüveks nõuavad kodanikelt oma ülesannete täitmist poliitilise ühiskonna elus. /1915, 2310/

2240. Kuulekus võimu vastu ning kaasvastutus ühise hüve eest teevad maksude tasumise, hääleõiguse kasutamise ning kodumaa kaitsmise kõlbeliseks kohuseks. /2265/

Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au“ (Rm 13:7).

Kristlased „elavad igaüks oma kodumaal, kuid otsekui võõrad… Nad kuuletuvad kehtivaile seadustele, ja ületavad omaenda eluga seadusi… Säärasesse olukorda on neid seadnud Jumal, mida neil ei ole lubatud tagasi lükata“ (Kiri Diognetosele, V,5.10; VI,10). /2265/

Paulus nõuab meilt, et palvetaksime ning tänaksime valitsejate ja kõigi nende eest, kes võimu teostavad, „et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“ (1 Tm 2:2). /1900/

2241. Heaolus elavad rahvad on kohustatud nii palju kui võimalik, vastu võtma muulasi, kes otsivad kindlustunnet ja elamisvõimalust, mida nad oma päritolumaal ei leia. Avalik võim peab hoolt kandma loomuseaduse austamise eest, mis usaldab külalise nende kaitse alla, kes ta vastu võtavad.

Poliitiline võim tohib, pidades silmas ühist hüve, mille eest ta vastutab, allutada sisserändeseadusi mitmesugustele seaduslikele piirangutele ning nõuda, et sisserändajad täidaksid oma kohustusi selle maa vastu, kus nad on külalisteks. Sisserändaja on kohustatud tänumeeles austama sisserännumaa materiaalset ja vaimset pärandit, kuuletuma selle seadustele ja aitama kanda selle koormaid. /2237/

2242. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud riigivõimu ettekirjutused täitmata jätma, kui need on vastuolus kõlbelise korra, inimese põhiõiguste või Evangeeliumi ettekirjutustega. Riigivõimule kuulekusest keeldumine juhul, kui selle nõudmised on vastuolus õige südametunnistusega, leiab oma õigustuse Jumala teenimise ning poliitilise ühiskonna teenimise eristamises. „Andke keisrile, mis keisrile kuulub ja Jumalale, mis Jumalale kuulub!“ (Mt 22:21). „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). /1903, 2313, 450/

„Seal, kus oma volitusi ületav avalik võim riigi kodanikke rõhub, ei tohi kodanikud tõrkuda tegemast seda, mida ühine hüve objektiivselt nõuab. Kodanikel on aga õigus enda ning kaaskodanike õigusi sellise kuritarvitamise eest kaitsta, kuid seda loomuseaduse ja Evangeeliumi seaduse piirides“ (GS, 74). /1901/

2243. Relvastatud vastuhakk poliitilise võimu rõhumise vastu on õigustatud ainult siis, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused: (1) põhiõigusi rikutakse kindla teadlikkusega, rängalt ja pikaajaliselt; (2) kõik muud abivahendid on ammendatud; (3) see ei tekita veelgi suuremat korralagedust; (4) on olemas põhjendatud väljavaade edule; (5) mõistlikul viisil pole näha paremaid lahendusi.

Riik ja Kirik

2244. Iga institutsioon põhineb, vähemalt kaudselt, teataval käsitlusel inimesest ja tema lõppeesmärgist; sellest ammutab ta kriteeriumid oma otsustele, väärtushinnangutele ja tegutsemisviisile. Oma institutsioonide sisseseadmisel on enamik ühiskondi lähtunud põhimõttest, et inimesed on asjadest väärtuslikumad. Ainult jumalikult ilmutatud religioon on selgelt ära tundnud Jumalas, Loojas ja Lunastajas inimese algallika ja lõppeesmärgi. Kirik kutsub poliitilise võimu kandjaid oma hinnangutes ja otsustes lähtuma sellest ilmutatud tõest Jumala ja inimese kohta: /1910, 1881, 2109/

Ühiskonnad, mis seda Ilmutust ei tunne või selle Jumalast sõltumatuse nimel kõrvale heidavad, peavad neid kriteeriume ja eesmärke ise otsima või laenama need mõnest ideoloogiast. Kuna nad ei saa sallida hea ja kurja eristamise objektiivset kriteeriumi, võtavad nad avalikult või varjatult endale totalitaarse otsustamise õiguse inimese ja tema saatuse üle, nagu ajalugu seda tõestab (vrd CA 45 ja 46).

2245. Kirik, keda oma läkituse ja pädevuse poolest ei saa mingilgi määral taandada poliitiliseks ühenduseks, on märk inimese transtsendentsest olemusest ning samas selle kaitsja. Sellisena „austab ja edendab Kirik ka kodanike poliitilist vabadust ja vastutustunnet“ (GS 76,3). /912/

2246. Kiriku läkituse juurde kuulub ka „kõlbeliste hinnangute andmine poliitilistele küsimustele, kui seda nõuavad isiku põhiõigused või hingede õndsus. Kirik kasutab selleks kõiki neid vahendeid, mis on kooskõlas Evangeeliumi ja ühise hüvega, vastavalt erinevatele aegadele ja asjaoludele“ (GS 76,3). /2032, 2420/

LÜHITEKSTID

2247. „Sa pead austama oma isa ja ema“ (5 Ms 5:16; Mk 7:10).

2248. Neljanda käsu alusel tahab Jumal, et me peale Tema austaksime ka oma vanemaid ning kõiki neid, kellele Ta meie hüveks on andnud võimu.

2249. Abieluühendus rajaneb abikaasade ühendusel ning vastastikusel nõusolekul. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine.

2250. „Nii üksikisiku kui ka inimliku ja kristliku kogukonna hüve on kõige tihedamalt seotud abielu- ja perekonnaühenduse hea käekäiguga“ (GS 47, 1).

2251. Lapsed võlgnevad oma vanematele austust, tänulikkust, sobilikku kuulekust ja abivalmidust. Laste aukartus vanemate ees edendab üksmeelt kogu perekonnaelus.

 

2252. Vanemad on esmased vastutajad laste kasvatamise eest usus, palves ja kõikides voorustes. Nad on kohustatud võimaluste piires hoolt kandma laste ihulike ja vaimsete vajaduste eest.

 

2253. Vanemad peavad austama ning toetama laste kutsumust. Nad peavad meeles pidama ja lastele õpetama, et iga kristlase peamine kutsumus on Kristuse järgimine.

 

2254. Avalik võim on kohustatud austama inimisiku põhiõigusi ning tagama eeldused nende kasutamiseks.

 

2255. Kodanikud on kohustatud koostööks riigivõimuga, et ehitada ühiskonda tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus.

 

2256. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud keelduma riigivõimu korralduste täitmisest juhul, kui need on vastuolus kõlbelise korra nõuetega. „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“(Ap 5:29).

 

2257. Iga ühiskond toetub oma hinnangutes ja tegevuses teatavale käsitlusele inimesest ja tema lõppeesmärgist. Ühiskonnad, mis eitavad Evangeeliumi valgustavat õpetust Jumala ja inimese kohta, muutuvad kergesti totalitaarseteks.


5. artikkel. VIIES KÄSK

„Sa ei tohi tappa“ (2 Ms 20:13).

Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse“ (Mt 5:21-23).

 

2258. Inimese elu on püha, kuna temas on algusest peale “Jumala loov vägi” ning ta jääb alatiseks eriliselt seotuks Loojaga, oma ainsa eesmärgiga. Ainult Jumal on algusest lõpuni elu isand: mitte keegi ei tohi mitte mingil tingimusel võtta endale õigust süütut inimolendit otseselt hävitada“ (DnV, intr. 5). /356/

I. INIMESE ELU AUSTAMINE

Õndsusloo tunnistus

2259. Pühakirja jutustus, kuidas Kain tapab oma venna Aabeli, ilmutab, et inimeses on juba inimajaloo algusest peale viha ja kadedus, mis on pärispatu tagajärg. Inimesest on saanud kaasinimese vaenlane. Jumal mõistab selle alatu vennatapu hukka: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!“ (1 Ms 4:10-11). /401/

2260. Leping Jumala ja inimese vahel läbi tuletab meelde, et inimelu on Jumala and ja et inimene võib kalduda mõrvarlikule vägivaldsusele:

Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga ... ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi“ (1 Ms 9:5-6).

Vana Testament näeb veres alati elu püha võrdkuju (vrd 3 Ms 17:14). See õpetus on ajakohane kõikidel aegadel.

2261. Pühakiri selgitab viienda käsu keeldu: „Sa ei tohi tappa süütut ega õiget“ (2 Ms 23:7). Süütu inimese tahtlik tapmine on ränk eksimus inimväärikuse, kõlbluse kuldreegli ja Looja pühaduse vastu. Käsk, mis seda keelab, on üldkehtiv seadus: ta kohustab kõiki ja igaüht eraldi, alati ja kõikjal. /1756, 1956/

2262. Mäejutluses meenutab Issand seda käsku: „Sa ei tohi tappa“ (Mt 5:21) ja keelab lisaks viha, vihkamise ja kättemaksu. Kristus nõuab oma jüngritelt isegi seda, et nad pööraksid ette teise põse ja armastaksid oma vaenlasi (vrd Mt 5:44). Ta ise ei kaitse ennast ja ütleb Peetrusele, et see paneks mõõga tuppe tagasi (vrd Mt 26: 52). /2844/

Hädakaitse

2263. Isikute ja ühiskondade hädakaitse ei kujuta endast erandit käsust mitte tappa süütut, järelikult teostada tahtlikku mõrva. „Selle tegudega, kes iseennast kaitseb, võivad kaasneda kaks tagajärge: üks on iseenese elu päästmine, teine ründaja tapmine“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7). Ainult esimene tagajärg on kavatsetud, teine seda ei ole. /1737/

2264. Armastus iseenese vastu jääb kõlblusõpetuse aluspõhimõtteks. On igati õiguspärane austada omaenda õigust elule. Kes oma elu kaitseb, ei ole mõrvas süüdi, isegi mitte juhul, kui ta on sunnitud oma ründajale surmahoobi andma: /2196/

„Kui keegi oma elu kaitseks suuremat vägivalda kasutab kui vajalik, siis on see lubamatu. Kui ta aga vägivalda mõõdukalt kasutades vägivallale vastulöögi annab, siis on selline enesekaitse lubatud … Õndsuseks ei ole hädavajalik, et inimene loobuks mõõduka enesekaitse aktist, et vältida ründaja tapmist, sest inimene peab iseenese elu eest rohkem hoolt kandma kui võõra elu eest “ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7).

2265. Hädakaitse ei ole mitte ainult õigus, vaid tõsiselt siduv kohustus sellele, kes on vastutav kaasinimeste elu, perekonna, kogukonna või riigi ühise hüve eest. Ühise hüve kaitsmine nõuab, et ebaõiglaselt ründajalt tuleb võtta võimalus edaspidi kahju teha. Seepärast on õiguspärasel võimul kohustus kasutada ka relva, et tagasi lüüa nende hoolde usaldatud kogukonna ründajad. /2340/

2266. Riigi püüdlus takistada levimast käitumisviisidel, mis rikuvad inimõigusi ja kodanike ühiselu aluspõhimõtteid, vastab ühise hüve kaitsmise nõudele. Õiguspärasel avalikul võimul on õigus ja kohustus rakendada kuriteo raskusele vastavaid karistusi. /1897-1899, 2308/

Karistuse esmaseks eesmärgiks on kuriteoga tekitatud korratuse heastamine. Kui süüdlane karistuse vabatahtlikult enda peale võtab, kehtib see hüvitamisena. Peale avaliku korra ja isikute julgeoleku kaitsmise on karistusel ka tervendav mõju: võimaluse korral peab ta kaasa aitama süüdlase parandamisele (vrd Lk 23:40-43). /1449/

2267. Kui süüdlase isik ja vastutus on täielikult tõestatud, ei välista Kiriku traditsiooniline õpetus surmanuhtluse rakendamist, kui see on ainus arvestatav vahend inimelu mõjusaks kaitsmiseks ebaõiglase ründaja eest.

Kui aga isikute kaitseks ja julgeoleku tagamiseks piisab veretutest abinõudest, peab võim piirduma nende abinõudega, kuna nad vastavad paremini ühise hüve kindlustamise konkreetsetele tingimustele ja on suuremas kooskõlas inimväärikusega. /2306/

Tõepoolest, tänapäeval on süüdlase ühiskonnast kõrvaldamise täieliku hädavajalikkuse juhtumid „väga haruldased, kui mitte praktiliselt olematud“ (Johannes Paulus II, ringkiri Evangelium vitae, 56),võttes arvesse riigi käsutuses olevaid võimalusi karistada mõjusalt kuriteo eest ja teha kahjutuks tema toimepanija, võtmata temalt lõplikult kahetsuse võimalust.

Mõrv

2268. Viies käsk keelab otsese ja tahtliku mõrva kui raske patu. Mõrvar ja tema vabatahtlikud abilised teevad taevanihüüdvat pattu (vrd 1 Ms 4:10). /1867/

Lapsemõrv (vrd GS 51,3), vennamõrv, vanematemõrv ja abikaasamõrv on loomulike sidemete tõttu, millised nad rikuvad, eriliselt rängad kuriteod. Eugeeniliste põhjustega või “ühiskondliku tervisega” kaalutlemine ei saa õigustada ühtegi mõrva, isegi siis, kui see toimub avaliku võimu korraldusel.

2269. Viies käsk keelab ka teha midagi tahtlikku, mille kaudseks tagajärjeks on inimese surm. Kõlblusseadus keelab kedagi kaaluka põhjuseta surmaohtu seada ja samuti ka keelduda surmaohus olevale inimesele appi minemisest.

Et inimühiskond lepib mõrvarlike näljahädadega, tegemata midagi abistamiseks, on kisendav ebaõiglus ja ränk süü. Äritsejad, kelle liigkasuvõtlik ning kaubitsejalik tegevus kaasinimeste nälga ja surma põhjustab, kannavad vastutust kaudse mõrva eest (vrd Am 8, 4-10).

Inimese tahtmatu tapmine ei too kaasa moraalset vastutust. Kuid tõsisest süüst ei vabasta see, kui ilma kaaluka põhjuseta tegutsetakse nii, et tagajärjeks on inimese surm, kuigi sellist kavatsust polnud. /2290/

Abort

2270. Inimese elu tuleb täielikult austada ning kaitsta alates eostamise hetkest. Juba tema olemasolu esimesest hetkest tuleb tunnistada inimolendi kui isiku õigusi, sealhulgas iga süütu isiku rikkumatut õigust elule (vrd DnV 1,1). /1703, 357/

„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid,
pühitsesin ma sinu“ (Jr 1:5; vrd Ii 10:8-12; Ps 22:10-11).

Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti“ (Ps 139:15).

2271. Alates esimesest sajandist on Kirik abordi esilekutsumise tunnistanud moraalselt lubamatuks. See õpetus ei ole muutunud ning on muutumatu. Otsene, see tähendab eesmärgiks seatud või vahendina tahetud abort kujutab endast rasket pattu kõlblusseaduse vastu:

„Ära tapa last abordivahenditega ega ära löö vastsündinut maha“ (Didache, 2,2; vrd Barnabase kiri 19,5; Diognetus 5,5; Tertullianus, Apologeticus, 9).

„Jumal, elu Issand on inimesele usaldanud elu säilitamise üleva ülesande, mida tuleb täita inimväärikal viisil. Seega tuleb elu ülima hoolikusega kaitsta alates eostamise hetkest. Abort ja lapse mõrvamine on jälestust tekitavad kuriteod“ (GS 51,3).

2272. Vormiline kaasaaitamine abordile on ränk kuritegu. Kirik karistab seda inimelu vastast kuritegu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistusega. „Kes võtab ette abordi, tõmbab pärast selle teostamist enda peale latæ sententiæ ekskommunikatsiooni“ (CIC, can 1398) „kuriteo toimepanemise fakti läbi“ (CIC, can 1314) ja õigusaktis ettenähtud tingimustel (vrd CIC, can 1323-1324). Kirik ei soovi sellega halastust piirata. Ta väljendab aga selgelt toimepandud kuritöö raskust ja heastamatut kahju, mida see on kaasa toonud süütult mõrvatud lapsele, tema vanematele ja tervele ühiskonnale. /1463/

2273. Süütu inimese võõrandamatu õigus elule kujutab endast kodanikuühiskonna ja tema seadusandluse koostisse kuuluvat elementi. /1930/

„Isiksuse rikkumatuid õigusi peab tsiviilühiskond ning riigivõim tunnustama ja austama: need õigused ei sõltu ei üksikisikust ega vanematest ega kujuta endast ka ühiskonna ja riigi antud privileege. Nad kuuluvad inimloomuse juurde ning juurduvad inimisikus loomisakti jõul, millest isik oma alguse sai. Nende fundamentaalsete õiguste hulka kuulub ka iga inimolendi õigus elule ning kehalisele terviklikkusele alates eostamisest kuni surmani“ (DnV 3).

„Hetkest, mil positiivne seadus röövib ühelt inimeste rühmalt kaitse, mida tsiviilseadusandlus neile peab tagama, salgab riik seeläbi kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riigivõim ei kaitse kõikide kodanike, eriti kõige väetimate õigusi, siis õõnestatakse õigusriigi aluseid … Austuse ja kaitse väljendusena, mida tuleb veel sündimata lapsele tema eostamisest peale kindlustada, peab seadusandlus ette nägema vastava karistuse igale tema õiguste tahtlikule rikkumisele“ (DnV 3).

2274. Kuna embrüot tuleb juba eostamise hetkest alates käsitleda isikuna, tuleb hoida tema terviklikkust ja teda nagu iga teist inimolendit võimaluse piires hoida ja ravida.

Sünnituseelne diagnostika on kõlbeliselt lubatav, kui see „austab embrüo ja feetuse elu ja terviklikkust ning on suunatud selle kui indiviidi kaitsmisele või tervendamisele... Ent kui seda tehakse pidades silmas võimalust kutsuda esile abort, sõltuvalt diagnoosi tulemusest, rikub selline diagnoosimine rängalt moraaliseadust. Seega ei tohi diagnoos … olla samane surmaotsusega“ (DnV 1,2).

2275. „Lubatuks tuleb pidada inimembrüoga teostatavaid protseduure, mis austavad embrüo elu ja terviklikkust ega too talle kaasa ebavõrdelisi riske, vaid püüavad teda ravida, parandada tema tervislikku seisundit või päästa ohustatud elu“ (DnV 1, 3).

„On ebamoraalne toota inimembrüoid, mis on määratud kasutamiseks “bioloogilise materjalina”“ (DnV 1,5).

„Mõningad katsed mõjutada kromosoomset või geneetilist pärilikkust ei ole terapeutilised, vaid on suunatud sellele, et luua inimolendeid, kes on valitud vastavalt soole või muudele ette kindlaks määratud omadustele. Need manipulatsioonid on vastuolus inimolendi isikuväärikusega ning tema terviklikkuse ja identiteediga“, mis on ainulaadne ja kordumatu (DnV 1,6).

Eutanaasia

2276. Inimesed, kes on vigastatud või nõrgenenud, vajavad erilist tähelepanu. Haigeid või invaliide tuleb toetada, et nad saaksid võimalikult normaalselt elada. /1503/

2277. Sõltumata motiividest või vahenditest seisneb otsene eutanaasia invaliidide, haigete või surijate elu lõpetamises. See on kõlbeliselt vastuvõetamatu. /1503/

Tegevus või tegematajätmine, mis iseenesest või ettekavatsetult põhjustab surma, et lõpetada valu, on mõrv, ränk eksimus inimväärikuse ja austuse vastu, mida võlgnetakse Jumalale kui Loojale. Väärotsustus, mille ohvriks võib heausklikult langeda, ei muuda selle mõrvarliku teo loomust, mida tuleb alati keelata ja välistada.

2278. Moraal ei nõua ravimist iga hinna eest. Erakorralise või loodetava tulemusega ebavõrdelises suhtes oleva kalli ja riskantse meditsiinilise tegevuse lõpetamine võib olla õigustatud. Seeläbi ei taheta põhjustada surma, vaid ainult lepitakse sellega, et seda ei saa takistada. Otsuse peab langetama patsient ise juhul, kui ta on selleks võimeline, muudel juhtumitel aga seaduslikult volitatu, kusjuures alati tuleb austada patsiendi õigustatud huvisid. /1007/

2279. Isegi juhul, kui surma võib pidada vältimatuks, ei tohi katkestada haigele inimesele tavapäraselt ettenähtud hooldust. Valuvaigistite kasutamine, leevendamaks surija kannatusi isegi tema elu lühendamise hinnaga, võib olla kõlbelises vastavuses inimväärikusega juhul, kui ei taotleta surma ei eesmärgi ega vahendina, vaid see võetakse arvesse vältimatu paratamatusena.

Surija hooldamine on eeskujuandev vorm omakasupüüdmatust ligimesearmastusest, mida tuleb igati soodustada.

Enesetapp

2280. Igaüks vastutab Jumala ees oma elu eest, mille Jumal on talle kinkinud. Jumal on ja jääb elu ülimaks Issandaks. Me oleme kohustatud elu tänulikult vastu võtma ning seda Tema auks ja oma hinge õndsuseks hoidma. Me oleme ainult selle elu haldajad, mille Jumal on meie hoolde usaldanud, mitte aga selle omanikud. Me ei tohi selle üle meelevaldselt otsustada. /2258/

2281. Enesetapp on vastuolus inimese loomupärase kalduvusega oma elu säilitada ja hoida. See on ränk eksimus õige enesearmastuse vastu. Enesetapp on eksimus ka ligimesearmastuse vastu, sest ta rebib ebaõiglaselt puruks ühtekuuluvuse sidemed perekonna, rahvuse ning inimkonnaga, kelle vastu meil on alati kohustusi. Enesetapp on vastuolus ka armastusega elava Jumala vastu. /2212/

2282. Kui enesetapp teostatakse kavatsusega anda eeskuju, seda eriti noortele inimestele, kujutab ta endast lisaks rasket hukutamist. Enesetapule vabatahtlik kaasaaitamine on vastuolus kõlblusseadusega.

Rasked psüühilised häired, kartus või ränk hirm mingi saatuselöögi, kannatuse või piinamise ees võivad enesetapja vastutust vähendada. /1735/

2283. Ei tohi loobuda igavese õndsuse lootusest inimese suhtes, kes on endalt elu võtnud. Jumal võib ainult Talle teadaoleval viisil anda neile võimaluse õndsusttoovaks kahetsuseks. Kirik palvetab inimeste eest, kes on endalt elu võtnud. /1037/

II. Inimväärikuse austamine

Austus kaasinimese vastu: hukutamine

2284. Hukutamine on hoiak või käitumine, mis juhib teise inimese kurja tegema. See, kes hukutab, saab oma kaasinimese ahvatlejaks. Ta rikub tema vooruse ja õiglase meele ning võib oma venna juhtida vaimsesse surma. Hukutamine on raske süütegu, kui see vabatahtliku teo või tegematajätmisega juhib kaasinimese tõsisele üleastumisele. /2847/

2285. Hukutamine omandab eriti raske kaalu siis, kui see toimub nende autoriteedi tõttu, kes seda põhjustavad, või nende nõrkuse tõttu, kes sellele alluvad. See andis meie Issandale põhjuse öelda: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6). Hukutamine on eriti raske siis, kui seda põhjustavad need, kes loomuse või neile usaldatud ameti tõttu on kohustatud teisi õpetama ja kasvatama. Sellist hukutamist heidab Jeesus ette kirjatundjatele ja variseridele, võrreldes neid lambanahkadesse riietunud huntidega (vrd Mt 7:15). /1903/

2286. Hukutamine võib olla põhjustatud ka seaduse või institutsioonide, valitseva moe või avaliku arvamuse läbi.

Sel viisil on hukutamises süüdi need, kes võtavad vastu seadusi või rajavad ühiskondlikke institutsioone, mis juhivad kõlbelisele allakäigule ja religioosse elu lagunemisele või „selliste ühiskondlike olude tekkimiseni, mis, olgu kavatsetud või kavatsemata, muudavad käskudega kooskõlas oleva kristliku käitumise raskeks või praktiliselt võimatuks“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941). Sama kehtib ettevõtete juhtide kohta, kes kehtestavad pettusele õhutavaid eeskirju, õpetajate kohta, kes „ärritavad … lapsi vihale“ (vrd Ef 6:4; Kl 3:21) või nende kohta, kes manipuleerivad avaliku arvamusega, juhtimaks seda eemale kõlbelistest väärtustest. /1887, 2498/

2287. See, kes kuritarvitab talle usaldatud võimu niiviisi, et juhib teisi kurjale, on süüdi hukutamises ja vastutab kurja eest, mille ta vahetult või kaudselt põhjustas. „On võimatu, et ei
tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad“ (Lk 17:1).

Hoolitsemine tervise eest

2288. Elu ja füüsiline tervis on väärtuslikud hüved, mille Jumal meie kätesse on usaldanud. Me peame nende eest arukalt hoolt kandma, arvestades teiste inimeste vajadustega ja ühise hüve nõuetega. /1503/

Hoolitsus kodanike tervise eest nõuab ühiskonnapoolset abi, et kindlustada sellised elutingimused, mis võimaldavad inimesel kasvada ja täiusele jõuda. Nende tingimuste alla kuuluvad toitumine, riietus, eluase, tervishoid, elementaarne haridus, töökoht ja sotsiaalabi. /1509/

2289. Ehkki kõlblus nõuab tervise eest hoolitsemist, ei kuuluta ta seda absoluutseks väärtuseks. Ta heidab kõrvale uuspaganliku käsitluse, mis suundub kehakultuse toetamise, kõige kehalise tervise teenistusse pühendamise ning füüsilise võimekuse ja sportliku edu ebajumaldamise poole. Selektiivse valiku tõttu, mida see tugevate ja nõrgemate vahel põhjustab, võib selline suhtumine viia inimestevaheliste suhete moondumiseni. /364, 2113/

2290. Mõõdukuse voorus teeb meid võimeliseks hoiduma igasugustest toidu, alkoholi, tubaka ja ravimite tarvitamise liialdustest ja kuritarvitustest. Need, kes ebakaines olekus või liigse kiindumuse tõttu kiirusesse seavad kas teedel, vee peal või õhus ohtu teiste inimeste ja omaenda elu, võtavad enda peale raske süü. /1809/

2291. Narkootikumide kasutamine põhjustab väga rasket kahju tervisele ja inimelule. Välja arvatud juhul, kui see tuleneb arstlikest ettekirjutustest, on see raske kõlbeline eksimus. Narkootikumide ebaseaduslik tootmine ja transport on häbiväärsed tegevused. Oma hukutava iseloomu tõttu kujutavad nad endast vahetut osalust kõlblusseadusega rängas vastuolus olevates tegudes.

Isikuväärikuse austamine ja teaduslikud uuringud

2292. Teaduslikud, meditsiinilised või psühholoogilised katsed inimisikute või isikute gruppidega võivad kaasa aidata haigete ravimisele ning ühiskondliku tervishoiu parandamisele.

2293. Fundamentaalsed ja rakenduslikud teaduslikud uuringud kujutavad endast selget väljendust inimese valitsemisest looduse üle. Teadus ja tehnika on väärtuslikud vahendid, kui nad on seatud inimisiku tervikliku arengu ja ühise hüve teenistusse, kuid nad ei saa iseendast anda inimelule mõtet ega inimkonna arengule suunda. Teadus ja tehnika on allutatud inimesele, kellelt nad saavad oma alguse ja arengu, seetõttu peab nende eesmärk ja teadlikkus oma piiridest olema määratletud inimisiku ja temaga seotud kõlbeliste väärtustega. /159, 1703/

2294. Nõuda, et teaduslikud uuringud ja nende rakendamine on kõlbeliselt erapooletud, on enesepettus. Samuti ei saa uuringute hindamise kriteeriume tuletada ainuüksi tehnilisest tõhususest ega kasust, mida ühed isikud võivad neist saada teiste arvelt, veel vähem aga valitsevatest ideoloogiatest. Teadus ja tehnika vajavad oma seesmise loomuse tõttu kõlbeliste põhiväärtuste tingimusteta austamist. Nad peavad seisma inimisiku ja tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku hüve teenistuses, nii nagu see vastab Jumala kavale ja tahtele. /2375/

2295. Inimisikuga tehtavad uuringud või katsed ei saa õigustada tegusid, mis on iseenesest vastuolus inimväärikuse ja kõlblusseadusega. Selliseid tegusid ei õigusta ka katsetes osalevate isikute võimalik nõusolek. Inimisikuga ettevõetud katse on kõlbeliselt lubamatu, kui see seab tema elu või füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse ebavõrdelise või välditava ohu alla. Katsete tegemine inimestega on erilises vastuolus inimväärikusega sel juhul, kui nad on ette võetud ilma katses osalejate või nende eest vastutajate teadmise ja nõusolekuta. /1753/

2296. Elundite siirdamine on kooskõlas kõlblusseadusega ja vastuvõetav juhul, kui füüsiline ja psüühiline oht ja risk, mille peab võtma doonor, on võrdelised oodatava kasuga elundi vastuvõtjale. Elundite annetamine peale surma on õilis ja kiiduväärne tegu, mida suuremeelse ühtekuuluvuse väljendusena tuleb igati toetada. See on kõlbeliselt lubamatu siis, kui doonor või tema eest vastutavad inimesed pole andnud selleks sõnaselget luba. Moraalselt lubamatu on püsiva invaliidsuse või inimese surma vahetu põhjustamine, isegi kui seeläbi saab pikendada teiste isikute elu.

Kehalise puutumatuse austamine

2297. Inimröövid ja pantvangi võtmised külvavad hirmu ja avaldavad lubamatut survet ohvritele. Nad on kõlbeliselt lubamatud. Terrorism ähvardab, haavab ja tapab vahet tegemata ja valimatult kõiki ning on raske eksimus õigluse ja armastuse vastu. Piinamine, mis põhineb füüsilise või psüühilise vägivalla kasutamisel eesmärgiga saavutada ülestunnistusi, karistada süüdlasi, hirmutada vastaseid või rahuldada vihkamist, on vastuolus austusega inimisiku ja inimväärikuse vastu. Välja arvatud juhul, kui seda nõuavad rangelt terapeutilised eesmärgid, on süütutel isikutel otseselt kavatsetud ja läbiviidud amputatsioonid, kehalised invaliidistamised ja sterilisatsioonid vastuolus kõlblusseadusega.  

2298. Möödunud aegadel kasutasid neid julmi praktikaid üldiselt ka seaduslikud võimud, eesmärgiga kindlustada seadust ja avalikku korda. Sageli juhtus see ilma, et sellele oleksid vastu olnud Kiriku karjased, kes ise oma kohtupidamises võtsid üle piinamise kohta käivad Rooma õiguse eeskirjad. Hoolimata nendest kahetsusväärsetest tõsiasjadest, õpetas Kirik alati leebuse ja halastuse kohustust ning keelas vaimulikel verevalamise. Kaasajal on saanud ilmselgeks, et need julmad praktikad polnud ei hädavajalikud avaliku korra hoidmiseks ega kooskõlas inimisiku õiglaste õigustega. Vastupidi – need praktikad viivad veelgi suuremate eksimusteni ning tuleb tegutseda nende keelamiseks. Palvetama peab nii ohvrite kui ka nende timukate eest. /2267/

Austus surnute vastu

2299. Surijaid tuleb austada ja nende eest hoolitseda, et aidata neil elada viimseid hetki väärikalt ja rahus. Neid peab aitama lähedaste palve, ja lähedased peavad hoolitsema selle eest, et haiged võtaksid õigel ajal vastu sakramendid, mis valmistavad nad ette kohtumiseks elava Jumalaga. /1525/

2300. Surnukehadesse tuleb suhtuda austuse ja armastusega, mis tuleneb usust ja lootusest ülestõusmisesse. Surnute matmine on kehaline halastustegu (vrd Tb 1:16-18); see on Püha Vaimu eluasemeks olevate Jumala laste austamine. /1681-1690/

2301. Surnukehade lahkamine kohtuliku uurimise või teaduslike uuringute eesmärgil võib olla kõlbeliselt lubatud. Elundite tasuta annetamine peale surma on lubatav ja väärib tunnustust.

Kirik lubab säilmete põletusmatust juhul, kui see ei väljenda ihuliku ülestõusmise usu kahtluse alla seadmist (vrd CIC, can 1176 § 3).    

III. Rahu kaitsmine

Rahu

2302. Meie Issand, meenutades käsku „Sa ei tohi tappa“(Mt 5:21), nõuab ka südamerahu ning mõistab hukka kuritegeliku viha ja vihkamise ebakõlbelisuse. /1765/

Viha on soov kätte maksta. „Kättemaksu soovimine eesmärgiga kahjustada seda, keda tuleb karistada, on lubamatu“, seevastu kiiduväärt on hüvituse taotlemine „pahede parandamise ja õigluse hüve hoidmise eesmärgil“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 158,1, ad 3). Kui viha ulatub kaasinimese tahtliku tapmise või raske haavamise soovini, kujutab see rasket eksimust armastuse vastu ja on surmapatt. Issand ütleb: „Igaüks, kes oma venna peale
vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:22).

2303. Tahtlik vihkamine on vastuolus armastusega. Kaasinimese vihkamine on patt, kui inimene tahab talle tahtlikult kurja. Vihkamine on raske patt, kui tahtlikult tahetakse kaasinimesele tõsist kahju. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks…“ (Mt 5:44-45)./2094, 1933/

2304. Inimelu austamine ja selle areng nõuavad rahu. Rahu ei põhine ainult sõja puudumisel ning seda ei saa saavutada ainuüksi jõutasakaalu kindlustamisega vaenulike poolte vahel. Rahu maa peal ei saa saavutada ilma inimsiku hüvede kaitsmiseta, vaba mõttevahetuseta inimeste vahel, inimisikute ja rahvaste väärikuse austamiseta ning järjekindla püüdluseta üleüldisele vennalikkusele inimestele vahel. Rahu seisneb “korrast lähtuvas rahus” – ld tranquillitas ordinis (p. Augustinus, De Civitate Dei, 19,13). Ta on õigluse tagajärg (vrd Js 32:17) ja armastuse vili (vrd GS 78). /1909, 1807/

2305. Rahu maa peal on Kristuse rahu peegeldus ja vili. Tema on messiaanlik “Rahuvürst” (Js 9:5). Ristil valatud vere läbi Ta „surmas omaenda ihus vaenu“ (vrd Ef 2:16), lepitas inimesed Jumalaga ja seadis oma Kiriku inimsoo ühtsuse ja Jumalaga osaduse sakramendiks. „Tema on meie rahu“ (Ef 2:14). Jeesus kuulutab: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).

2306. Need, kes ütlevad lahti vägivaldsete ja veriste abinõude kasutamisest ning rakendavad inimõiguste kaitsmise nimel kaitsevahendeid, mis on kättesaadavad ka kõige nõrgematele, annavad tunnistust evangeelsest armastusest, tingimusel, et see ei too kahju teiste inimeste ja ühiskonna õigustele ja kohustustele. Nad tunnistavad põhjendatud viisil kaalukatest füüsilistest ja moraalsetest riskidest, mida hävitust ja ohvreid põhjustavalt vägivallalt abi otsimine endaga kaasa toob (vrd GS 78,5). /2267/

Sõja vältimine

2307. Viies käsk keelab inimelu tahtliku hävitamise. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, kutsub Kirik kõiki üles palvele ja tegudele, et Jumala headus vabastaks meid iidsest sõdade orjusest (GS 81,4).

2308. Iga kodanik ja kõik valitsejad on kohustatud tegutsema sõdade ärahoidmise eesmärgil.

Nii kaua aga, kuni „jääb kestma sõja oht ja niikaua kuni puudub vastavat pädevust omav rahvusvaheline võim, kelle käsutuses oleks ka vastav jõud…, ei saa peale kõigi rahumeelsete kokkuleppele jõudmiste vahendite ammendamist eitada valitsuse õigust kõlbeliselt lubatud hädakaitsele“ (GS 79,4).   /2266/

2309. Tuleb täpselt arvestada tingimustega, mis õigustavad õiguspärast enesekaitset sõjalise jõu kasutamisega. Sellise otsustuse kaalukuse tõttu on see allutatud moraalse lubatavuse tingimuste täpsele täitmisele. Sel juhul peavad üheaegselt kokku langema kõik järgnevad tingimused:

- kahju, mida ründaja põhjustab rahvale või rahvaste ühendusele, on kauakestev, raske ja vaieldamatu;

-   kõik rahumeelsed abinõud, mis olid suunatud konflikti lõpetamisele, on osutunud ebarealistlikeks või tulemusetuteks;

-   on olemas põhjendatud väljavaated edule;

- relvajõu kasutamine ei too endaga kaasa veelgi tõsisemat kurja ja segadust kui kurjus, mida tahetakse kõrvaldada. Selle tingimuse hindamisel tuleb eriti arvesse võtta kaasaegsete hävitusvahendite võimsust.

Need on elemendid, mida traditsiooniliselt mainitakse niinimetatud õiglase sõja teoorias.

Kaitsesõja kõlbelise lubatavuse otsuse tegemiseks hädavajalike tingimuste hindamine kuulub nende aruka kaalutlemise alla, kellele on usaldatud hool ühise hüve eest. /1897/

2310. Avalikul võimul on sel juhul õigus ja kohustus seada kodanikele rahvuslikuks kaitseks hädavajalikke kohustusi.

Need, kes pühenduvad sõjaväes teenides kodumaa teenimisele, kaitsevad rahvaste julgeolekut ja vabadust. Kui nad oma kohust õigesti täidavad, aitavad nad kaasa oma rahva ühise hüve ja rahu kindlustamisele (GS 79,5). /2239, 1909/

2311. Avalikud võimud peavad arvestama nendega, kes südametunnistuse ajendil keelduvad relva kasutamisest. Sel juhul on nad kohustatud teenima ühiskonda teistsugusel viisil (GS 79,3). /1792, 1780/

2312. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide vältel. „Kui õnnetuseks on juba sõjani jõutud, ei tähenda see veel seepärast, et sõdivate osapoolte vahel on kõikide vahendite kasutamine lubatud“ (GS 79,4).

2313. Tsiviilelanikke, haavatud sõdureid ja sõjavange tuleb kohelda austusega ja inimlikult.

Kõik teadlikud ja tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õigusega ja selle üldkehtivate põhimõtetega, niisamuti nagu korraldused selliste tegevuste läbiviimiseks, on kuriteod. Pime kuulekus ei ole piisav õigustus neile, kes sellistele korraldustele alluvad. Massilised hukkamised, rahvusgrupi või etnilise vähemuse hävitamine tuleb surmapatuna hukka mõista. Moraalne kohustus on osutada vastuseisu korraldustele, mis käsivad läbi viia genotsiidi. /2242/

2314. „Igasugused sõjalised tegevused, mille eesmärgiks on vahet tegemata tervete linnade või suuremate piirkondade hävitamine koos terve elanikkonnaga, on kuriteod Jumala ja inimese vastu ning väärivad kindlat ja otsustavat hukkamõistu“ (GS 80,4). Massihävitusrelvade, eriti tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva omajatele võimaluse loomine selliste kuritegude toimepanemiseks on kaasaegse sõjaga seotud suur risk.

2315. Relvastuse kogumine näib paljudele inimestele paradoksaalsel viisil olevat potentsiaalsetele vaenlastele sobivaks takistuseks sõda mitte alustada. Nad näevad selles kõige mõjusamat vahendit rahu kindlustamiseks rahvaste vahel. Sellise ärahirmutava meetodi vastu tuleb tõsta tõsiseid moraalseid vastuväiteid. Võidurelvastumine ei kindlusta rahu. See mitte ainult ei kõrvalda sõdade põhjuseid, vaid võib neid isegi tugevdada. Määratute summade kulutamine üha uute relvaliikide tootmiseks takistab abivajavate rahvaste aitamist (vrd PP 53) ja pidurdab rahvaste arengut. Ülemäärane relvastumine rohkendab konfliktide puhkemise põhjusi ja suurendab riske nende puhkemiseks.

2316. Relvastuse tootmine ja relvakaubandus puudutavad rahvaste ja rahvusvahelise üldsuse ühist hüve. Avalikul võimul on õigus ja kohustus nende tegevuste seaduslikuks reguleerimiseks. Lühiajalised isiklikud või kollektiivsed huvid ei saa õigustada ettevõtmisi, mis õhutavad vägivalda ja konflikte rahvaste vahel ning ohustavad rahvusvahelist õiguskorda. /1906/

2317. Ebaõiglus, liigsuur ebavõrdsus majanduslikus ja sotsiaalses valdkonnas, kadedus, kahtlustused ja uhkus, mis kahjutoovalt inimeste ja rahvaste vahel levivad, ohustavad lakkamatult rahu ja põhjustavad sõdu. Kõik jõupingutused, mida tehakse nende korratuste kõrvaldamiseks, aitavad kaasa rahu kindlustamisele ja sõja vältimisele;

„Inimesi ähvardab sõja oht seetõttu, et nad on patused ja see jääb neid ähvardama kuni Kristuse tulekuni; kui nad aga armastuses koondudes saavad võitu patu üle, saavad nad ka võidu vägivalla üle, kuni järgmiste sõnade täitumiseni: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist“ (Js 2:4)“ (GS 78,6).

LÜHITEKSTID

2318. „Tema käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim“ (Ii 12:10).

2319. Iga inimese elu tema eostamise hetkest kuni surmani on püha, kuna elav ja püha Jumal on inimest tahtnud tema enda pärast ning loonud ta oma näo järgi ja enda sarnaseks.

2320. Inimese tapmine on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja Looja pühadusega.

2321. Keeld tappa ei tühista õigust ründaja kahjutuks teha. Õigustatud kaitse on tõsine kohustus sellele, kes vastutab teise inimese elu või ühise hüve eest.

2322. Lapsele kuulub õigus elule tema eostamise hetkest peale. Raseduse vahetu katkestamine, mis on taotletud kas eesmärgi või vahendina, on „häbiväärne praktika“ (GS 27,3), mis on tõsises vastuolus kõlblusseadusega. Kirik näeb selle kuriteo eest inimelu vastu ette ekskommunikatsiooni kirikliku karistuse.

2323. Kuna embrüot tuleb käsitleda inimisikuna tema eostamise hetkest alates, tuleb kaitsta tema kehalist puutumatust, tema eest hoolitseda ja teda ravida nagu iga teist inimolendit.

2324. Tahtlik eutanaasia on mõrv, sõltumata viisist ja motiividest. Ta on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja austusega elava Jumala, tema Looja vastu.

2325. Enesetapp on sügavas vastuolus õiglusega, lootusega ja armastusega. Ta on viienda käsuga keelatud.

 

2326. Hukutamine on tõsine süütegu, kui tahtliku teo või tegematajätmisega juhitakse teist inimest rasket pattu tegema.

 

2327. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, peame tegema kõik, mis mõistlikult võimalik, et seda vältida. Kirik palvetab: „Katku, nälja, tule ja sõja eest hoia meid, Issand“.

 

2328. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide ajal. Kõik tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õiguse ja selle üldkehtivate põhimõtetega, on kuriteod.

 

2329. „Võidurelvastumine kujutab endast inimkonna kõige ohtlikumat nuhtlust, samas ka talumatut ülekohust vaestele“ (GS 81,3).

 

2330. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).

 


6. artikkel. KUUES KÄSK

 „sa ei tohi abielu rikkuda“ (2 Ms 20:14; 5 Ms 5:18)

Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28)

I. „Ta lõi tema meheks ja naiseks…“ /369-373/

2331. „Jumal on armastus. Ta kogeb iseeneses armastuse ja osaduse saladust. Luues inimese oma näo järgi … vermis Jumal mehe ja naise inimlikku loomusesse kutsumuse ning seeläbi ka armastuse jaosaduse võime ning vastutuse nende eest“ (FC 11). /1604/

Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi… ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1 Ms 1:27). „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1 Ms 1:28). „Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene“ (1 Ms 5:1-2).

2332. Soolisus avaldab mõju kõikidele inimisiku eluvaldkondadele tema ihu ja hinge terviklikkuses. See hõlmab eriliselt tundeelu, võimet armastada ning lapsi sigitada, üldisemalt aga tema võimet kaasinimestega osaduse sidemeid sõlmida. /362/

2333. Iga inimene, olgu mees või naine, peab tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma. Kehaline, moraalne ja vaimne erinevus ja vastastikune üksteise täiendamine on seatud ja suunatud abielu hüveks ja perekonnaelu arenguks. Abielupaari ja ühiskonna harmoonia olenevad suurel määral sellest, kuidas mees ja naine kogevad teineteise täiendamist, vajamist ning abistamist. /1603/

2334. „Kui Jumal lõi inimese “mehe ja naisena”, kinkis Ta mehele ja naisele ka võrdse väärikuse“ (FC 22; vrd GS 49,2). „Inimene on isik, see kehtib võrdsel määral nii mehe kui naise kohta, sest mõlemad on loodud isikulise Jumala näo järgi ning Tema sarnaseks“ (MD 6). /357/

2335. Mõlemad sood omavad sama väärikust ning on, kuigi erineval viisil, Jumala väe ja leebe armastuse kujutised. Mehe ja naise abieluühendus jäljendab kehalisel viisil Looja heldust ja viljakust. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha“ (1 Ms 2:24). See ühendus on kõikide põlvkondade alus (vrd 1 Ms 4:1-2.25-26; 5:1). /2205/

2336. Jeesus tuli selleks, et taastada loodu algne rikkumatus. Mäejutluses selgitab ta põhjalikult Jumala kava: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28). Mida Jumal on sidunud, seda ei tohi inimene lahutada (vrd Mt 19:6). /1614/.

Kiriklik traditsioon on kuuendat käsku alati mõistnud tervet inimese seksuaalsust hõlmavana.

II. Kutsumus karskusele

 

2337. Suguline karskus tähendab seksuaalsuse õnnestunud lõimumist isikusse ja järelikult inimese kehalise ning vaimse olemise sisemist ühtsust. Seksuaalsus, milles ilmneb inimese kuuluvus kehalisse ja bioloogilisse maailma, muutub isikuliseks ja tõeliselt inimlikuks, kui ta lülitub isikutevahelisse suhtesse, täielikku ja ajaliselt piiramatusse vastastikkusesse andumusse mehe ja naise vahel. /2520/

Karskuse voorus hõlmab niisiis ühtaegu nii isiku terviklikkust kui ka tema andumuse terviklikkust.

Isiku terviklikkus

2338. Karske inimene säilitab rikkumatuna temasse panustatud elu ning armastuse väe. See rikkumatus kindlustab isiku terviklikkuse ning vastandub igasugusele hoiakule ja tegevusele, mis seda terviklikkust võib kahjustada. Ta ei talu mingisugust kaksikelu ega kahekeelsust.

2339. Karskus nõuab enesevalitsemise õppimist, mis on inimliku vabaduse pedagoogika. Alternatiiv on ilmne: inimene on kas oma kirgede isand ning saavutab sel moel rahu, või ta muutub nende orjaks ja seega õnnetuks (vrd Srk 1:22). „Inimese väärikus nõuab seega, et ta tegutseks teadliku ning vaba valiku alusel, see tähendab isiklikust veendumusest lähtuvalt ja mitte kirgede pimeda seesmise surve või lihtsalt välise sunni alusel. Sedalaadi väärikuse saavutab inimene siis, kui ta vabastab ennast kirgede orjusest ja järgib eesmärki hüve vabatahtliku valimise läbi ning kasutab mõjusalt ja loominguliselt selle saavutamiseks vajalikke vahendeid“ (GS 17). /1767/

2340. Kes tahab oma ristimistõotusele ustavaks jääda ning kiusatustele vastu seista, peab silmas pidama selleks hädavajalike vahendite kasutamist, milleks on iseenese tundmaõppimine, konkreetsetele olukordadele kohandatud askees, Jumala käskudele kuuletumine, kõlbeliste vooruste harjutamine ja ustav palvetamine. „Eneseohjelduse läbi me koondume ja kogume end üheks, millest olime laiali voolanud paljususse“ (p. Augustinus, Confessiones, X, 29,40). /2015/

2341. Karskuse voorus seisab mõõdukuse kardinaalvooruse mõju all, mis püüab inimese kirgesid ja meelelisi himusid mõistusega juhtida. /1809/

2342. Enesevalitsemise saavutamine on pikaajaline ülesanne. Kunagi ei tohi arvata, et see on alatiseks käes. Igas elueas tuleb selle saavutamiseks ikka ja jälle vaeva näha (vrd Tt 2:1-6). Teatavad elu lõigud, mil isiksus kujuneb, nimelt lapsepõlv ja noorukiiga, nõuavad selles vallas erilist pingutust. /407/

2343. Karskus järgib kasvamise seadusi, ta läbib mitmeid astmeid, kus ta on veel ebatäiuslik ja sageli patu poolt võidetav. „Vooruslik ja karske inimene vormib end päevast päeva oma arvukate vabade otsustuste läbi. Seepärast ta ka tunneb, armastab ning teostab kõlbeliselt head vastavalt oma arenguastmele“ (FC 34). /2223/

2344. Karskus on eriliselt isiklik ülesanne, kuid ta nõuab ka kultuurilist pingutust,kuna „inimisiku areng ning ühiskonna kui sellise areng on teineteisest sõltuvad“ (GS 25,1). Karskus eeldab inimisiku õiguste austamist, eriti õigust sellisele õpetusele ja kasvatusele, mis peavad silmas inimelu kõlbelisi ja vaimseid mõõtmeid.   /2525/

2345. Karskus on kõlbeline voorus. Samas on ta ka Jumala and, arm, Vaimu tegevuse vili (vrd Gl 5:22). Püha Vaim kingib ristimise vees uuestisündinutele väe pürgida Kristuse (vrd Jh 3:3) karskuse jäljendamise suunas. /1810/

Eneseandmise terviklikkus

 

2346. Armastus on kõikide vooruste vorm. Tema mõjul ilmutab karskus ennast eneseandmise koolina. Enesevalitsemine on allutatud eneseandmisele. Karskus lubab sellel, kes elab tema kohaselt, saada kaasinimese jaoks Jumala ustava ning õrna armastuse tunnistajaks. /1827, 210/

2347. Karskuse voorus areneb sõpruses. Ta näitab Kristuse jüngritele, kuidas järgida ja jäljendada Seda, kes on meid oma sõpradeks valinud (vrd Jh 15:15), ennast täielikult meile andnud ning lubab meil oma jumalikkusest osa saada. Karskus on surematuse tõotus. /374/

Karskus väljendub eriliselt sõpruses kaasinimesega. Sama või erinevast soost inimeste vaheline sõprus on väärtuseks kõigile. Ta juhib osadusele Vaimus.

Karskuse mitmesugused vormid

2348. Iga ristitu on kutsutud karskusele. Kristlane on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), kes on igat laadi karskuse eeskuju. Kõik, kes usuvad Kristusesse, on kutsutud elama karsket elu, igaüks vastavalt oma eluseisusele. Ristimisel kohustub iga kristlane olema oma tundeelus karske.

2349. „Kõik inimesed peavad olema karsked vastavalt nende eluseisusele: ühed, tõotades Jumalale neitsilikkust või tsölibaati, mis on suurepärane moodus ennast kergemini jagamatu südamega üksnes Jumalale pühendada; teised aga kõikide jaoks siduvas kõlblusseaduses määratud viisil, vastavalt sellele, kas ollakse abielus või vallaline“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 11). Abieluinimesed on kutsutud elama abielulises karskuses, teised elavad karskelt loobumises.

„Karskuse voorusel on kolm vormi: esimene puudutab abieluinimesi, teine leskesid, kolmas neitsilikkust. Me ei ülista neist ühtegi vormi teisi välistades. Kiriku distsipliin selles osas on rikas“ (p. Ambrosius, De viduis, 23: PL 153,225A).

2150. Kihaltuid kutsutakse üles elama karskuses ja loobumises. Nad peavad selles proovilepanekus nägema aega, et õppida teineteist austama ning olema teineteisele ustavad lootuses, et Jumal nad teineteisele kingib. Armastuse avaldamise hellad vormid, mis on seotud abielulise armastusega, peavad nad hoidma abieluajaks. Nad peavad teineteist aitama karskuses kasvamisel. /1632/

Eksimused karskuse vastu

 

2351. Himurus on korrastamata iha või sugulise naudingu korrastamata nautimine. Suguline nauding on kõlbeliselt korrastamata, kui seda otsitakse tema enese pärast ja ta sealjuures lahutatakse tema soojätkamise ja armastava ühinemise lõppeesmärgist.

2352. Masturbatsioon on suguorganite tahtlik erutamine eesmärgiga kutsuda esile sugulist mõnu. „On tõsiasi, et nii Kiriku Õpetusamet oma pikaajalises ja muutumatus traditsioonis kui ka kristlaste kõlbeline tunnetus pole eales kahelnud tunnistamast ning häbimärgistamast masturbatsiooni seesmiselt ja rängalt korravastase tegevusena“, kuna „sugutungi teadlik ja vabatahtlik kasutamine väljaspool normaalseid abielusuhteid, toimugu see millisel motiivil tahes, on selle tungi eesmärgiga olemuslikus vastuolus“. Tema enese pärast tahetud sugulisel mõnul puudub „kõlbelise korra alusel nõutud suguline suhe, nimelt see, mis tõelises armastuses teostab nii vastastikuse andumuse täieliku mõtte kui ka inimsoo jätkamise“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 9).

Et kujundada tasakaalukat otsustust nende isikute kõlbelise vastutuse kohta, kes selles osas eksivad, ning teostada sellele vastavalt hingehoidu, tuleb arvesse võtta tundmuslikku ebaküpsust, tavaks kujunenud harjumuste võimu, ängistusseisundit ning muid hingelisi või ühiskondlikke tegureid, mis moraalset süüd vähendavad või lausa miinimumini taandavad. /1735/

2353. Liiderdamine on abieluväline kehaline ühinemine vaba mehe ja vaba naise vahel. See on raske patt nende inimeste väärikuse ja inimliku seksuaalsuse vastu, mis on loomu poolest suunatud abikaasade hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Peale selle on see ränk hukutamine, kui seeläbi noori inimesi kõlbeliselt rikutakse.

2354. Pornograafia seisneb selles, et kujutatakse partnerite intiimsusest välja rebitud lavastatud või tegelikult teostatud suguakte, et esitada neid kolmandatele isikutele. Nad haavavad karskust, kuna moonutatakse abieluakti, abikaasade intiimset andumist teineteisele. Ta haavab raskelt kõikide osalejate (näitlejate, kaubitsejate, publiku) väärikust, kes muutuvad primitiivse naudingu objektiks ning lubamatu kasusaamise allikaks. Pornograafia viib osalised ebatõelisse maailma. Ta on ränk süütegu. Riigivõim peab takistama pornograafiliste materjalide tootmist ja levitamist. /2523/

2355. Prostitutsioon haavab prostitueeriva isiku väärikust, prostituut alandab ennast teiste sugulise naudingu objektiks. Kes seda kasutab, patustab rängalt iseenese vastu: ta murrab karskustõotust, milleks teda kohustab ristimine ning rüvetab oma ihu, Püha Vaimu templit (vrd 1 Kr 6:15-20). Prostitutsioon on ühiskonna nuhtlus. Ta puudutab tavaliselt naisi, kuid ka mehi, lapsi või noorukeid (mõlemal viimasel juhul lisandub patule veel hukutamine). Prostitutsiooniga tegelemine on alati raske patt, kuid hädaolukorrad, väljapressimine ja ühiskonnapoolne surve võivad vastutust süü eest vähendada. /1735/

2356. Vägistamine on vägivaldne sissetung inimese seksuaalsesse intiimellu. Ta on eksimus õigluse ning armastuse vastu. Vägistamine on igale inimesele kuuluva lugupidamise, vabaduse õiguse ning füüsilise ja hingelise puutumatuse ränk rikkumine. Ta tekitab rasket kahju, mis võib ohvri terveks eluks märgistada. Ta on alati seesmiselt kuri tegu. Veel tõsisem on vägistamine siis, kui lapsevanemad (vrd intsest) või kasvatajad vägistavad nende hoole alla usaldatud lapse. /2297, 1756, 2388/

Karskus ja homoseksuaalsus

2357. Homoseksuaalsus tähendabsuhteid meeste või naiste vahel, kes erandlikult või valdaval määral tunnevad sugulist tungi samasooliste vastu. Homoseksuaalsust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides esinenud väga mitmesugustes vormides. Selle psüühiline põhjus on veel suures osas selgusetu. Toetudes Pühakirjale, mis nimetab seda rängaks eksimuseks (vrd 1 Ms 19:1-29; Rm 1:24-27; 1 Kr 6:9; 1 Tm 1:10), on kiriklik traditsioon alati kuulutanud, et „homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 8). Nad rikuvad loomuseadust, sest välistavad suguaktis elu edasiandmise ja tõelise tundelise ja sugulise teineteise täiendamise. Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. /2333/

2358. Küllalt paljudel meestel ja naistel on sügavalt juurdunud homoseksuaalsed kalduvused. Need objektiivselt korrastamata kalduvused on enamikule neist katsumuseks. Neid isikuid tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega. Tuleb hoiduda nende mingil moel ebaõiglasest tagaplaanile surumisest. Ka need inimesed on kutsutud oma elus täitma Jumala tahet, ning juhul, kui nad on kristlased, ühendama oma kalduvustest tulenevad raskused Kristuse ristiohvriga.

2359. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud pidama karskust. Enesevalitsemise vooruse läbi, mis kasvatab neid sisemiseks vabaduseks, suudavad ja peavad nad palve ning sakramentaalse armu, vahel ka omakasupüüdmatu sõpruse toel, samm-sammult, kuid otsustavalt lähenema kristlikule täiusele. /2347/

III. Abieluline armastus

2360. Seksuaalsus on suunatud mehe ja naise abielulisele armastusele. Abielus saab abikaasade kehaline intiimsus vaimse üheksolemise märgiks ning pandiks. Ristitud abikaasade abieluside pühitsetakse sakramendi läbi. /1601/

2361. „Sellest järelduvalt ei ole seksuaalsuses, milles mees ja naine end teineteisele kingivad ainult abikaasadele omastes aktides, mitte midagi puhtalt bioloogilist, vaid see puudutab ka inimisiku kui sellise sügavaimat tuuma. Seda teostatakse tõeliselt inimlikul viisil ainult siis, kui ta on terviklik osa sellest armastusest, millega mees ja naine tõotavad teineteisele kuni surmani tingimusteta ustavaks jääda“ (FC 11). /1643, 2332/

Kui uks oli suletud mõlema tagant, siis Tobias tõusis voodist ja ütles: „Tõuse üles, õde, ja palvetagem, et Issand halastaks meie peale! Ja Tobias alustas, üteldes: „Ole kiidetud, meie vanemate Jumal, ja olgu igavesti kiidetud sinu püha ja auline nimi! Kiitku sind taevad ja kõik sinu looming! Sina lõid Aadama ja andsid temale Eeva, tema naise, abiks ning toeks. Neist on inimsugu sündinud. Sina ütlesid: „Inimesel ei ole hea üksi olla, me teeme temale abi, kes on temaga sarnane. Ja nüüd, Issand, mina ei võta seda oma õde mitte hooruse pärast, vaid tõemeelselt. Lase mind armu leida ja koos temaga vanaks saada! Saara ütles koos temaga: „Aamen. Ja nad mõlemad magasid üksteisega sellel ööl“ (Tb 8:4-9). /1611/

2362. „Seega on aktid, mille läbi abiellunud kirglikult ja puhtalt üheks saavad, kõlbeliselt väärikad. Kui neid tõesti inimlikult teostatakse, toovad nad esile, väljendavad ja süvendavad seda teineteisele kuulumist, mis rikastab abikaasasid rõõmus ja tänulikkuses“ (GS 49,2). Seksuaalsus on rõõmu ja naudingu allikas:

„Looja ise … on seadnud asjad selliselt, et abikaasad selle [soojätkamis]funktsiooni teokstegemisel ihu ja hinge lõbu ja rahuldust tunnevad … Seega ei tee abikaasad midagi kurja, kui nad seda lõbu taotlevad ja naudivad. Nad võtavad vastu selle, mida Looja on nende tarvis mõelnud. Kuid abikaasad peavad oskama end selles hoida sobiva mõõdukuse piirides“ (Pius XII, kõne 29. oktoobril 1951).

2363. Abikaasade ühekssaamise kaudu teostub abielu kahekordne eesmärk: abikaasade hüve ning soojätkamine. Neid kahte abielu tähendust või väärtust pole võimalik lahutada, kahjustamata abielupaari vaimset elu ja ohustamata abielu väärtusi ning perekonna tulevikku.

Abielus oleva mehe ja naise vaheline armastus peab seega täitma kahesugust nõuet: olema ustav ja viljakas.

Abielutruudus /1646 – 1648/

2364. „Kirglik ühiselu ja abielulise armastuse osadus, mille on rajanud ning oma seadustega kaitse alla võtnud Looja, asutatakse abieluliiduga, see tähendab tagasivõtmisele mittekuuluva isikliku nõusolekuga“ (GS 48,1). Abikaasad kingivad end teineteisele lõplikult ja täielikult. Neid ei ole enam kaks, vaid edaspidi kujutavad nad endast ühtainust ihu. Liit, mille abikaasad sundimatult sõlmivad, kohustab neid „seda ühtse ja lahutamatuna hoida“ (vrd CIC, can 1056). „Mida nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu“ (Mk 10:9; vrd Mt 19:1-2; 1 Kr 7:10-11).   /1603, 1615/

2365. Truudus väljendub selles, et püsivalt peetakse antud sõna. Jumal on ustav. Abielusakrament võimaldab mehel ja naisel osaleda Kristuse ustavuses oma Kirikule. Abielulise karskuse läbi annavad nad sellest saladusest maailmale tunnistust: /1640/

Püha Johannes Chrysostomus soovitab noortel abielumeestel öelda oma abikaasadele: „Ma võtsin sind oma embusesse ja armastan sind rohkem kui oma elu. Praegune elu ei tähenda ju midagi, ja minu palavaim soov on sellest üheskoos läbi kõndida nii, et võiksime olla kindlad, et meid teineteisest ei lahutata ka meid ootavas elus ... Sinu armastuse sean ma üle kõige, ning midagi poleks minu jaoks valusam, kui sinuga mitte ühel meelel olla“ (Homiliae in ad Ephesios, 20,8: PG 62,146-147).

Abieluline viljakus /1652 – 1653/

2366. Viljakus on and, abielu eesmärk, sest armastus kaldub oma loomusele selle poole, et olla viljakas. Laps ei tule abikaasade vastastikusele armastusele lisandusena väljapoolt; ta on pärit selle vastastikuse andumuse südamest, mille viljaks ja täitumiseks ta on. Seepärast õpetab Kirik, kes „seisab elu kaitsel“ (FC 30), „et iga abieluakt peab olema avatud elu edasiandmisele“ (HV 12). „See õpetus, mida Kiriku Õpetusamet tihti esile toob, põhineb Jumala kehtestatud lahutamatul seosel abieluakti kahe – üheks saava ja elu edasiandva – tähenduse vahel, mida inimene ei tohi omal algatusel lõhkuda“ (HV, 12; vrd Pius XI, ringkiri Casti connubii).

2367. Abikaasad on kutsutud selleks, et kinkida elu, ja seeläbi osalevad nad Jumala loomisväes ja isaduses (vrd Ef 3:14; Mt 23:9). „Ülesandes inimelu edasi anda ja kasvatada, mida tuleb käsitleda peamise neile antud läkitusena, tegutsevad abikaasad Jumal-Looja armastuse kaastöölistena ning samas selle armastuse väljendajatena. Seepärast peavad nad oma ülesannet täitma inimliku ja kristliku vastutustundega“ (GS 50,2). /2205/

2368. Selle vastutuse eriliseks aspektiks on sündide reguleerimine. Õigustatud põhjustel (vrd GS 50) tohivad abikaasad oma laste sündide vahele aega jätta. Nende ülesanne on kindlaks teha, et nende soov ei põhine egoismil, vaid on kooskõlas vanemliku vastutusega seotud suuremeelsusega. Peale selle kohandavad nad oma käitumise objektiivsetele kõlblusreeglitele:

„Seal, kus on tegemist kooskõla leidmisega abielulise armastuse ja elu edasiandmise vahel, ei sõltu käitumisviisi kõlbeline kvaliteet mitte ainuüksi heast taotlusest ja motiivide hindamisest, vaid ka objektiivsetest kriteeriumidest, mis tulenevad inimisiku ja tema tegude olemusest ning tagavad nii vastastikuse andumise kui ka tõeliselt inimliku soojätkamise täie mõtte tõelises armastuses. See pole võimalik ilma siira tahtmiseta harjutada abielulise karskuse voorust“ (GS 51,3).

2369. „Kui hoitakse alal mõlemad olemuslikud aspektid – nii ühendav kui elu edasiandev –, siis säilitab abieluakt täielikult nii vastastikuse armastuse tähenduse kui ka oma suunatuse kõrgeimale vanemlikule teenimisele, milleks inimene on kutsutud“ (HV 12).

2370. Perioodiline karskus ning iseenese jälgimisel ja viljatute perioodide valimisel põhinev meetod (vrd HV 16) on kõlbluse objektiivsetele kriteeriumidele vastavad sündide reguleerimise vahendid. Need meetodid austavad abikaasade ihu, julgustavad neid õrnusteks ning soodustavad tõelise vabaduse kasvatamist. Seevastu „on vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arenemisel on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele“ (HV 14).

„Loomukohasele keelele, mis väljendab mehe ja naise mõlemapoolset täielikku andumust teineteisele, surub rasestumisvastaste vahendite kasutamine peale objektiivselt vastandliku keele, nimelt sellise, mis ei väljenda täielikku andumust teisele. Sellest ei tulene mitte ainult elule avatuse tegus tõrjumine, vaid ka sisemise tõe võltsimine abielulise armastuse kohta, mis on kutsutud enda kinkimisele täieliku isikliku annina… Antropoloogiline ja seeläbi ka kõlbeline erinevus, mis on rasestumisvastaste vahendite ja perioodiliste rütmide arvestamise vahel … puudutab lõppkokkuvõttes kahte omavahel lepitamatut käsitlust inimisikust ja tema seksuaalsusest“ (FC 32).

2371. „Pidagu kõik meeles, et inimelu ning kohustus seda edasi anda ei oma tähtsust mitte ainult maises perspektiivis ning ei saa ainult temas endas leida oma eesmärki ja mõtet, vaid neil on alati seos inimese igavikulise saatusega“ (GS 51,4). /1703/

2372. Riik on vastutav oma kodanike heaolu eest. Sel põhjusel on seaduslik tema sekkumine, et avaldada mõju elanikkonna juurdekasvule. Ta tohib seda teha austusega edastatud objektiivse informatsiooni abil, mitte kunagi aga autoritaarsel viisil ja sunni kasutamisega. Riik ei tohi olla hoolimatu abikaasade vabade otsustuste suhtes, sest nemad kannavad esmast vastutust oma laste ilmaletoomise ja kasvatamise eest (vrd HV 23; PP 37). Riigil ei ole õigust kasutada või toetada ebamoraalseid vahendeid rahvastiku kasvu reguleerimiseks. /2209/

Lapsed on kingitus

2373. Pühakiri ja Kiriku traditsiooniline praktika näevad lasterikastes perekondades Jumala õnnistuse ning vanemate suuremeelsuse märki (vrd GS 50,2).

2374. Lastetus on abikaasadele ränk kannatus. „Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna“ (1 Ms 15:2). „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren“, hüüab Raahel oma abikaasale Jakobile (1 Ms 30:1). /1654/

2375. Teaduslikud uurimistööd, mille eesmärgiks on viljatuse ravimine, väärivad toetust tingimusel, et need on „inimisiku, tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku, Jumala kavale ja tahtele vastava heaolu teenistuses“ (DnV, sissejuhatus, 2). /2293/

2376. Tehnikad, mis kolmanda isiku lisandumisega (munaraku- ja seemneannetus, asendusemadus) lahutavad abikaasade ühtsust ja kaotavad seeläbi vanemlikkuse, on äärmiselt hukkamõistetavad. Need tehnikad (heteroloogiline kunstlik seemendamine ja viljastamine) rikuvad lapse õigusi pärineda isast ja emast, keda ta tunneb ning kes on abieluliidus teineteisega seotud. Nad rikuvad ka abikaasade eesõigusi „ainuüksi teineteise kaudu emaks või isaks saada“ (DnV 2, 3).

2377. Kui neid tehnikaid (homoloogilist kunstlikku seemendamist ning viljastamist) kasutatakse abielupaari siseselt, on nad vahest vähem hukkamõistetavad, jäävad aga sellegipoolest moraalselt vastuvõetamatuteks. Nad lahutavad suguakti soojätkamisaktist, Akt, mis algatab lapse olemasolu, ei ole sel juhul enam akt, milles kaks isikut teineteisele anduvad. „Seeläbi usaldatakse loote elu ja identiteet arstide ja bioloogide kätesse ning tagajärjeks on tehnika ülemvõim inimisiku pärinemise ja saatuse üle. Sedalaadi valitsev suhtumine elu üle on iseenesest vastuolus väärikuse ja võrdsusega, mis peab olema ühine nii vanematele kui ka lastele“ (DnV 2,5). „Soojätkamiselt on moraalsest vaatenurgast nähtuna röövitud tema eripärane täiuslikkus juhul, kui seda ei taotleta abielulise akti viljana, abikaasade ühinemise eriomase tagajärjena … Ainult lugupidamine selle sideme vastu, mis eksisteerib abieluakti tähenduste vahel ning austus inimisiku terviklikkuse vastu võimaldab inimväärikusega kooskõlas olevat soojätkamist“ (DnV 2,4).

2378. Laps ei ole mingi õigus, vaid kingitus. “Abielu kauneim kingitus” on niisiis inimisik. Last ei tohi käsitleda omandina, keegi ei tohi nõuda “õigust lapsele”. Selles valdkonnas omab üksnes laps tegelikku õigust: „õigust olla oma vanemate eriomase abielulise andumise vili“ ning õigust „olla austatud kui isik eostumise esimesest hetkest alates“ (DnV 2, 8).

2379. Nagu Evangeelium näitab, ei ole kehaline viljatus absoluutne pahe. Abikaasad, kes on ammendanud kõik lubatud meditsiinilised abivahendid ning kannatavad jätkuvalt viljatuse all, ühenduvad Issanda ristiga, kogu vaimuliku viljakuse allikaga. Nad võivad ilmutada suuremeelsust, lapsendades mahajäetud lapsi või osutades kaasinimestele pingutust nõudvaid teeneid.

IV. Eksimused abielu väärikuse vastu

2380. Abielurikkumine tähendab abielulist truudusetust. Kui kaks partnerit, kellest vähemalt üks on abielus, astuvad omavahel seksuaalsuhetesse, isegi lühiajalistesse, rikuvad nad abielu. Kristus mõistab hukka juba abielurikkumise vaimus (vrd Mt 5:27-28). Kuues käsk ja Uus Testament keelavad abielurikkumise täielikult ja tingimusteta (vrd Mt 5:32; 19:6; Mk 10:11; 1 Kr 6:9-10). Prohvetid seavad ta ränga kuriteona häbiposti. Nad näevad abilelurikkumises patuse ebajumalateenimise võrdkuju (vrd Ho 2:7; Jr 5:7; 13:27). /1611/

2381. Abielurikkumine on ebaõiglane. Kes selle toime paneb, ei pea oma tõotust. Ta haavab lepingu märgiks olevat abielusidet, oma abikaasa õigust ning kahjustab abielu institutsiooni, kuna ta ei pea kinni abielu aluseks olevast lepingust. Ta seab ohtu nii inimliku vanemlikkuse hüve kui ka laste heaolu, kes vajavad oma vanemate püsivat seotust. /1640/

Abielulahutus

2382. Jeesus rõhutab Looja algset kavatsust, mille järgi abielu peab olema lahutamatu (vrd Mt 5: 31-32; 19:3-9; Mk 10:9; Lk 16:18; 1 Kr 7:10-11). Ta tühistas järeleandmised, mis olid käsku sisse hiilinud (vrd Mt 19:7-9). /1614/

Kahe ristitud katoliiklase vahel „kehtivalt sõlmitud ja teostunud abielu ei saa lahutada ükski inimlik vägi ega mingi põhjus peale surma“ (CIC, can 1141 ).

2383. Abikaasade eraldamine ehk separatsioon koos abielusideme säilimisega võib teatavatel kanoonilises õiguses ettenähtud juhtudel olla õigustatud (vrd CIC, cann 1151-1155). /1649/

Juhul kui tsiviillahutus on ainus võimalus tagada teatavaid legitiimseid õigusi nagu laste hooldamine või päritud vara kindlustamine, tohib sellega arvestada ning see ei ole kõlbeline süü.

2384. Abielulahutus on ränk eksimus loomuseaduse vastu. See väidab, et abikaasade vahel vabatahtlikult sõlmitud leping kuni surmani koos elada on murtav. Abielu lahutamine solvab õndsuse lepingut, mille märgiks on sakramentaalne abielu. Uue, olgugi tsiviilõiguslikult tunnustatud liidu sõlmimine süvendab lepingu murdmist veelgi. Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises. /1650/

„Kui mees pärast seda, kui ta on oma naisest lahutanud, läheneb teisele naisele, on ta abielurikkuja, sest laseb selle naisel toime panna abielurikkumise; ning naine, kes temaga kokku elab, on abielurikkuja, kuna on teise naise abikaasa endaga sidunud“ (p. Basileios, Moralia, regula 73: PG 31,849D-853B).

2385. Abielulahutus on ebakõlbeline ka korratuse tõttu, mille ta toob perekonda ja ühiskonda. See korratus toob kaasa tõsised kahjud: abikaasale, kes on mahajäetud; lastele, kes on vanemate lahutamise tõttu traumeeritud ning keda vanemate vahel sageli siia-sinna rebitakse; nakkava mõju tõttu, mis teeb sellest tõelise ühiskondliku nuhtluse.

2386. Võib juhtuda, et üks abikaasadest on tsiviilõiguse poolt teostatud lahutuse süütu ohver. Sel juhul ei riku ta kõlblusseadust. Abikaasa seisund, kes on tõsiselt vaeva näinud, et jääda ustavaks abielusakramendile ning kes ebaõiglaselt maha jäetakse, erineb oluliselt selle abikaasa seisundist, kes raske eksimuse tagajärjel hävitab kirikuõiguslikult kehtiva abielu (vrd FC 84). /1640/

Teised eksimused abielu väärikuse vastu

2387. On mõistetav, milliseid sisemisi konflikte tähendab sellele, kes tahab hakata elama Evangeeliumi kohast elu, nõue lahku minna ühest või mitmest naisest, kellega ta on aastaid abielus olnud. Kuid polügaamia ei ole kõlblusseadusega ühildatav, kuna ta on äärmuslikus vastuolus abieluühendusega. Polügaamia „salgab otseselt Jumala kava, mille Ta alguses oli ilmutanud; see on vastuolus võrdse isikuväärikusega, mis on mehel ja naisel, kes anduvad abielus teineteisele täielikus armastuses, mis on seetõttu ainus ja teisi välistav“ (FC 19; vrd GS 47,2).). Kristlane, kel oli varem mitu naist, vastutab õiglusest tulenevate rangete kohustuste alusel oma endiste naiste ning oma laste ülalpidamise eest. /1610/

2388. Intsestiks nimetatakse intiimsuhet sugulaste või abikaasa sugulastega, kellega abiellumine on keelatud (vrd 3 Ms 18:7-20). Püha Paulus häbimärgistab seda eriti ränga eksimusena: „Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust … et keegi elavat oma võõrasemaga. Meie Issanda Jeesuse nimel, see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks“ (1 Kr 5:1.4-5). Intsest rikub perekonnasuhteid ja kujutab endast langemist loomalikku käitumisse. /2356, 2207/

2389. Intsestiga sarnane on laste ja noorukite seksuaalne kuritarvitamine täiskasvanute poolt, kelle hoolde nad on usaldatud. Sel juhul lisandub eksimusele hukutamise süütegu noore inimese kehalise ja moraalse terviklikkuse rikkumise näol, mille jäljed jäävad noorele terveks eluks. Peale selle on see kasvataja vastutuse rikkumine. /2285/

2390. Vabaabieluga on tegemist siis, kui mees ja naine keelduvad andmast avalikku õiguslikku vormi oma kooselule, mis hõlmab seksuaalset kooselu. /1631/

See väljend on eksitav. Mida on väärt üks armastussuhe, mille puhul kumbki partner ei võta endale kohustusi teise suhtes, väljendades niiviisi selgelt, et neil puudub piisav usaldus nii partneri, iseenda kui ka tuleviku suhtes?

Väljendus vabaabielu võib tähistada erinevaid olukordi: konkubinaati, abielu kui sellise eitamist ning võimetust end pikaajaliste kohustustega siduda (vrd FC 81). Kõik need olukorrad alandavad abielu väärikust, hävitavad perekonna põhimõtte ja nõrgestavad arusaama truudusest. Nad on vastuolus kõlblusseadusega. Suguakt tohib toimuda eranditult vaid abielus, väljaspool abielu on see raske patt ning heidab välja sakramentaalsest osadusest. /2353, 1385/

2391. Paljud, kes kavatsevad abielluda, nõuavad tänapäeval omalaadset prooviabielu. Isegi kui tahe abielluda on kindel, on siiski kindel ka see, et abielueelsed seksuaalsuhted „ei taga mingil määral mehe ja naise isikute vaheliste suhete siirust ja truudust, eelkõige aga ei suuda neid kaitsta tujukuse ja ebapüsivuse eest“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 7). Kehalist ühinemist saab moraalselt õigustada ainult juhul, kui mehe ja naise vahel on rajatud lõplik kooseluühendus. See nõuab mõlema partneri täielikku ja lõplikku vastastikust andumust. /2364/

LÜHITEKSTID

2392. „Armastus on iga inimese põhjapanev ja loomupärane kutsumus“ (FC 11).

2393. Kui Jumal lõi inimese “meheks ja naiseks”, andis Ta mõlemale võrdse isikuväärikuse. Mees ja naine peavad tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma.

2394. Kristus on karskuse eeskuju. Iga ristitu on kutsutud vastavalt oma eluseisusele karskuses elama.

2395. Karskus tähendab soolisuse lõimumist isikusse. Ta nõuab enesevalitsemise saavutamist.

2396. Pattude hulka, mis rängalt karskust rikuvad, kuuluvad masturbatsioon, liiderdamine, pornograafia ja homoseksuaalsed teod.

2397. Lepingu juurde, mille pruutpaar vabatahtlikult sõlmib, kuulub truu armastus. See toob endaga kaasa kohustuse abielu lahutamatuna säilitada.

2398. Viljakus on hüve, kingitus ja abielu eesmärk. Elu kinkides osalevad abikaasad Jumala isaduses.

2399. Sündide reguleerimine kujutab endast üht vanemliku vastutuse külge. Isegi kui mõlema abikaasa taotlus on hea, ei õigusta see kõlbeliselt lubamatute vahendite kasutamist (näiteks otsest steriliseerimist või rasedusvastaseid vahendeid).

2400. Abielurikkumine ning abielu lahutamine, mitmenaisepidamine ja vabaabielu on rasked patud abielu väärikuse vastu.


7. artikkel. SEITSMES KÄSK

„Sa ei tohi varastada“ (2 Ms 20:15; 5 Ms 5:19; Mt 19:18).

2401. Seitsmes käsk keelab võõra vara ebaõiglase omastamise või hoidmise ja kaasinimese vara mingil moel kahjustamise. Ta kirjutab ette materiaalsete hüvede ja inimtöö viljade õiglase ja armastava haldamise. Ühist hüvet silmas pidades nõuab ta, et austataks varade määratust üleüldiseks otstarbeks ja õigust eraomandile. Kristlane püüdleb selle poole, et suunata selle maailma hüvede kasutamist Jumala ja vennaarmastuse suunas. /1807, 952/

I. Maiste varade määratus üleüldiseks otstarbeks ja õigus eraomandile

 

2402. Alguses usaldas Jumal maa ning selle varad inimkonnale ühiseks haldamiseks, et nad maa eest hoolt kannaksid, töö läbi seda valitseksid ja selle vilju kasutaksid (vrd 1 Ms 1:26-29). Loodud hüved on määratud tervele inimsoole. Kuid maa on inimeste vahel ära jaotatud, et tagada kindlus nende elule, mis on sageli ohus puuduse ning vägivalla tõttu. Varade omandamine on õigustatud, et kindlustada inimeste vabadust ja väärikust ning anda igaühele võimalus rahuldada iseenese ning tema hoolde usaldatute põhivajadusi. See peab võimaldama inimestevahelise loomupärase ühtekuuluvustunde teokstegemist. /226, 1939/

2403. Õigus eraomandile, mis on saavutatud iseenda tööga või saadud õiglasel viisil, ei välista tõsiasja, et maa anti alguses üle tervele inimkonnale. Kõikide hüvede määratus üleüldiseks otstarbeks jääb esmatähtsaks, isegi kui ühine hüve nõuab, et austataks eraomandit, õigust sellele ja selle kasutamisele.

2404. „Seepärast ei pea inimene, kes neid hüvesid kasutab, pidama tema omanduses olevaid väliseid asju mitte ainult omadeks, vaid ka ühisteks selles mõttes, et nad ei tooks kasu mitte ainult talle, vaid ka teistele“ (GS 69,1). Mingi hüve omamine muudab selle omaniku asja haldajaks ettehoolduse teenistuses; tal tuleb seda kasutada ning sellest kasvavat tulu jagada teistega, eelkõige oma lähedastega. /307/

2405. Materiaalseid ja mittemateriaalseid tootmisvarasid – nagu näiteks maa või vabrikud, erialased teadmised või kunstioskused – peavad nende omanikud hästi haldama, et need tooksid kasu võimalikult paljudele inimestele. Tarbe- ja toidukaupade omanikel tuleb neid kasutada mõõdukalt, hoides neist parema osa külaliste, haigete ning vaeste tarbeks.

2406. Riigivõimul on õigus ja kohustus ühise hüve huvides reguleerida omandiõiguse õiguspärast kasutamist. /1903/

II. Austus isikute ja nende varade vastu

2407. Majanduse valdkonnas nõuab inimväärikuse austamine mõõdukuse vooruse praktiseerimist, et valitseda kiindumuse üle selle maailma varadesse; õigluse voorust, et tagada kaasinimese õigused ning anda talle seda, millele tal on õigus; ja solidaarsust vastavalt Issanda “kuldreeglile” ja heldekäelisusele, sest „kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest“ (2 Kr 8:9). /1809, 1807, 1939/

Austus võõra vara vastu

2408. Seitsmes käsk keelab varguse, mis seisneb võõra vara õigusvastases omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet. Vargusega ei ole tegemist juhul, kui omaniku nõusolekut võib eeldada või kui tema keeldumine on vastuolus mõistlikkuse või varade määratusega üleüldiseks otstarbeks. See leiab aset näiteks juhul, kui ilmselges ja äärmuslikus hädaolukorras osutub võõraste varade omastamine ja kasutamine ainsaks vahendiks, et rahuldada vahetuid põhivajadusi nagu toit, peavari ja rõivastus (vrd GS 69,1).

2408. Kes ükskõik mil viisil ebaõiglaselt võõrast vara omastab või seda hoiab, rikub seitsmendat käsku isegi juhul, kui ta sealjuures ei lähe vastuollu ilmaliku seadusandlusega. See kehtib laenatud või leitud asjade teadliku enesele jätmise, ärilise pettuse (vrd 5 Ms 25:13-16), ebaõiglase töötasu maksmise (vrd 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4) ning hindade kõrgeks ajamise osas, kui kasutatakse kas kaasinimeste teadmatust või nende hädaseisundit (vrd Am 8:4-6). /1867/

Kõlbeliselt taunitavad on ka spekulatsioon, millega hindasid kunstlikult kas tõstetakse või langetatakse, et nii kaasinimesi kahjustades endale tulu lõigata; korruptsioon, mille läbi ahvatletakse vastutavaid isikuid tegema õigusega määratletud põhimõtete vastaseid otsuseid; ühisvara või ettevõtte vara omastamine ja tarvitamine isiklikuks kasuks; töö lohakalt tegemine, maksude tasumatajätmine, tšekkide või arvete võltsimine, liialdatud väljaminekud ja raiskamine. Eraomanduses oleva või ühisvara teadlik rikkumine on vastuolus kõlblusseadusega ning nõuab heastamist.

2410. Lubadusi tuleb pidada ja lepinguid rangelt täita, kui võetud kohustused on kõlbeliselt õiglased. Majanduslik ja ühiskondlik elu sõltub suures osas sellest, et füüsiliste ja juriidiliste isikute vahelistest lepingutest peetakse kinni, sealhulgas äri- või ostulepingutest, üüri- või töölepingutest. Iga leping tuleb sõlmida ja täita heas usus. /2101/

2411. Lepingud on allutatud kommutatiivsele (tasakaalustavale) õiglusele, mis reguleerib isikutevahelisi vahetussuhteid isikute õiguste täpse austamise alusel. Kommutatiivne õiglus on rangelt kohustav. Ta nõuab, et arvestatakse omandiõigust, tasutakse võlad ning peetakse oma kohustustest vabatahtlikult kinni. Ilma kommutatiivse õigluseta ei ole ükski teine õigluse vorm võimalik. /1807/

Kommutatiivsest (tasakaalustavast) õiglusest erinev on legaalne õiglus, mis hõlmab seda, mida kodanik õigluse alusel kogukonnale võlgneb ja distributiivset (väljajagavat) õiglust, mis reguleerib seda, mida kogukond kodanikele nende panuse ja vajaduste alusel on kohustatud andma.

2412. Kommutatiivse õigluse jõul nõuab kohustus heastada teostatud ebaõiglus, et õigusvastaselt omandatud vara tagastatakse omanikule. /1459/

Jeesus kiitis Sakkeust tema lubaduse eest: „Kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi“ (Lk 19:8). Kes on otseselt või kaudselt omastanud võõrast vara, on kohustatud selle tagasi andma, või juhul, kui seda ei ole enam olemas, tagastama selle väärtuse hinna rahas või asjades ning hüvitama ka kasumi, mida omanik oleks sellest õiguspäraselt saanud. Kes oli mingil moel osaline varguses või sellest kasu lõikas, näiteks kes seda käskis, oli selles kaastegev või seda varjas, on vastavalt oma vastutusele ja saadud kasule samuti kohustatud kahju heastama. /2487/

2413. Õnnemängud (nagu kaardimäng) või kihlveod ei ole iseenesest õiglusega vastuolus. Nad muutuvad aga kõlbeliselt lubamatuteks juhul, kui nad riisuvad selle, mida inimene ise ja teised inimesed enda ülalpidamiseks vajavad. Mängukirg ähvardab mängijat orjastada. Sõlmida ebaõiglast kihlvedu või petta mängus on raske patt, välja arvatud juhul, kui kahju on nii tühine, et kahjustatu seda mõistlikul viisil ei saa tõsiseks hinnata.

2414. Seitsmes käsk keelab tegevused või ettevõtmised, mis ükskõik millisel põhjusel – egoismi, ideoloogia, kasuhimu tõttu või totalitaarsest meelsusest – viivad inimeste orjastamiseni, nii et neilt röövitakse nende isikuväärikus, et neid ostetakse, müüakse või vahetatakse nagu kaupa. Inimesi vägivallaga tarbekaubaks või kasumi allikaks muuta on patt inimväärikuse ja inimese põhiõiguste vastu. Püha Paulus käskis kristlikul peremehel kohelda oma kristlikke orje „mitte enam orjana“, vaid „armsa vennana“ (Fm 16). /2297/

Loodu rikkumatuse austamine

2415. Seitsmes käsk nõuab ka loodu rikkumatuse austamist. Loomad, taimed ning elutud asjad on loomuse poolest määratud eilse, tänase ja homse inimkonna hüvanguks (vrd 1 Ms 1:28-31). Maailma maavarasid, loomi ja taimi ei tohi kõlbelisi nõudeid arvestamata hoolimatult kasutada. Looja poolt inimesele üleantud valitsemine elava ja elutu looduse üle ei ole absoluutne; seda piirab kaasinimeste elukvaliteedi tagamise nõue, mis haarab ka tulevasi põlvkondi; see nõuab ka religioosset aukartust Jumala loodu rikkumatuse ees (vrd CA 37-38). /226, 358, 373, 378/

2416. Loomad on Jumala loodu ning alluvad Tema hoolitsevale ettehooldusele (vrd Mt 6:26). Juba üksnes oma olemasolu läbi kiidavad ja ülistavad nad Jumalat (Tn 3:57-58). Seepärast võlgnevad ka inimesed neile heatahtlikkuse. Meenutagem, millise leebusega kohtlesid loomi pühakud, näiteks püha Franciscus Assisist või püha Philippus Neri. /344/

2417. Jumal usaldas loomad oma näo järgi loodud (vrd 1 Ms 2:19-20; 9:1-14) inimese peremeheliku valitsemise alla. Seega tohib ta loomi kasutada toiduks ning rõivaste valmistamiseks. Ta tohib neid ka kodustada, et nad aitaksid inimesi töös ja vaba aja veetmises. Meditsiinilised ja teaduslikud katsetused loomade peal on mõistlikkuse piirides kõlbeliselt lubatavad, kui nad aitavad inimelu ravida ja päästa. /2294/

2418. Loomadele tarbetult kannatuste valmistamine ja nende tapmine on vastuolus inimväärikusega. Ebaväärikas on ka nende peale raisata raha, mis peaks esmajoones inimeste häda leevendama. Loomi võib armastada, neid ei tohi aga kohelda sellise armastusega, mis kuulub üksnes inimestele. /2446/

III. Kiriku sotsiaaldoktriin

2419. „Kristlik ilmutus .. juhatab meid … ühiskondliku elu sügavamale tundmisele“ (GS 23,1). Kirik ammutab Evangeeliumist täieliku tõe ilmutuse inimese kohta. Täites oma kohustust Evangeeliumi kuulutada, meenutab ta inimesele Kristuse nimel tema väärikust ja kutsutust isikute osadusse, õpetab talle Jumala tarkusega kooskõlas olevaid õigluse ja armastuse nõudeid. /1960, 359/

2420. Kirik langetab majanduse ning ühiskonnaelu valdkonnas kõlbelisi hinnanguid, „kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või hingede õndsus“ (GS 76,5). Kõlbluse valdkonnas on Kirikul riigist erinev läkitus: Kirik kannab hoolt ühise hüve maise mõõtme eest sellest aspektist, kuivõrd see on suunatud ülimale hüvele, meie lõppeesmärgile. Ta püüab juurutada õiget suhtumist maistesse hüvedesse ning ühiskondlik-majanduslikesse suhetesse. /2032, 2246/

2421. Kiriku sotsiaaldoktriin arenes välja XIX sajandil, ajendatuna vastuolust Evangeeliumi ja moodsa tööstusliku ühiskonna vahel tema uudsete struktuuridega tarbekaupade tootmiseks, uue käsitlusega ühiskonnast, riigist ning riigivõimust ning uute töö- ja omandivormidega. Kiriku sotsiaaldoktriini areng majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes annab tunnistust nii Kiriku õpetuse püsivalt aktuaalsest väärtusest kui ka tema alati elava ning mõjusa Pärimuse tõelisest mõttest (vrd CA 3).

2422. Kiriku sotsiaaldoktriin koosneb õpetuste kogumist, mis kujuneb välja seeläbi, et Kirik Püha Vaimu toel tõlgendab ajaloolisi sündmusi terve Jeesuse Kristuse ilmutuse valguses (vrd SRS 1; 41). See õpetus on hea tahtega inimestele seda meelsamini vastuvõetavam, mida tugevamini kristlased oma hoiakutes end sellest juhendada lasevad. /2044/

2423. Kiriku sotsiaalõpetus annab põhimõtted mõtisklusteks, sõnastab otsustamise kriteeriumid ja annab juhised tegutsemiseks.

Igasugune süsteem, milles ühiskondlikke suhteid määratlevad eranditult majanduslikud tegurid, on vastuolus inimisiksuse ja tema tegudega (vrd CA 24).

2424. Teooria, kus kasumit peetakse igasuguse majandusliku tegevuse ainsaks seaduseks ja tegevuse lõppeesmärgiks, on kõlbeliselt vastuvõetamatu. Ohjeldamata rahahimu toob kaasa hukatuslikud tagajärjed. Ta on üks ühiskondlikku korda rikkuvate konfliktide allikatest. /2317/

Süsteemid, „mis tootmisprotsessi kollektiivse organiseerimise tõttu eiravad üksikisiku ning inimgruppide põhiõigusi, on vastuolus inimese väärikusega“ (GS 65,2). Igasugune praktika, mis taandab inimese üksnes kasumi saamise vahendiks, orjastab inimest, viib raha kui ebajumala kummardamisele ja aitab kaasa ateismi levikule. „Keegi ei saa orjata kahte isandat. Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat“ (Mt 6:24; Lk 16:3).

2425. Kirik on tagasi lükanud totalitaarsed ja ateistlikud ideoloogiad, mis meie ajal seonduvad “kommunismi” või “sotsialismi” mõistetega. Teiselt poolt on ta “kapitalismi” tegevusviisis tagasi lükanud ka individualismi ja turuseaduste ülimuslikkuse inimliku töö üle (vrd CA 10; 13, 44). Majanduse juhtimine ainuüksi keskse planeerimise kaudu rikub fundamentaalselt ühiskondlikke suhteid; majanduse juhtimine ainuüksi vabaturu seadustega on vastuolus sotsiaalse õiglusega, sest „on loendamatult inimlikke vajadusi, mis ei kuulu turule“ (CA 34). Seepärast tuleb hoolt kanda turu ja ettevõtluse sellise mõistliku reguleerimise eest, mille puhul peetakse kinni väärtuskorrast ja juhindutakse ühisest hüvest. /676. 1886/

IV. Majanduselu ja sotsiaalne õiglus

2426. Majandusliku elu areng ja tootmise kasv peavad teenima inimeste vajaduste rahuldamist. Majanduselu ei eksisteeri vaid selleks, et rohkendada toodetavaid hüvesid ja suurendada kasumit ning võimu; esmajoones peab ta olema inimisiku, kogu inimese ja kogu inimühiskonna teenistuses. Majandustegevust tuleb vastavalt talle omastele meetoditele teostada kõlbelise korra ja sotsiaalse õigluse raamides selliselt, et ta vastaks Jumal kavale inimeste suhtes (vrd GS 64). /1928/

2427. Inimlik töö on Jumala näo järgi loodud inimese vahetu tegu. Inimesed on kutsutud üheskoos jätkama loomistööd seeläbi, et nad valitsevad maad (vrd 1 Ms 1:28; GS 34, CA 21). Töö on seega kohustus: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!“ (2 Ts 3:10; vrd 1 Ts 4:1). Töö austab Loojalt saadud ande ja talente. Tal võib olla ka lunastav iseloom. Kui inimene võtab koostöös Jeesuse, Naatsareti käsitöölise ja Kolgata Ristilööduga enda peale töö vaeva (vrd 1 Ms 3:14-19), siis töötab ta teatud mõttes kaasa Jumala Pojaga Tema lunastamistöös. Ta tõestab ennast Kristuse jüngrina sel moel, et neis töödes, millele ta on kutsutud, päev-päevalt oma risti enda peale võtab (vrd LE 27). Töö võib olla vahendiks, et pühitseda ja maist tegelikkust Kristuse Vaimu läbi elustada. /307, 378, 531/

2428. Töös kasutab inimene ja teeb teoks teatava osa oma loomulikest võimetest. Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Töö on inimese jaoks ja mitte inimene töö jaoks (vrd LE 6). /2834, 2185/

Igaüks peab tööst saama vahendid, et ta suudaks kanda hoolt iseenese ja lähedaste eest ning aidata inimühiskonnale kasu tuua.

2429. Igaühel on õigus majanduslikule ettevõtlusele: igaüks tohib ja peab oma andeid kasutama, nii et see tuleks kasuks kõigile ja ta võiks oma tööst ka õiglasi vilju lõigata. Sealjuures tuleb tal kinni pidada ettekirjutustest, mida õiguspärased võimud ühiseks hüveks on välja andnud (vrd CA 32; 34).

2430. Majanduselus on mängus mitmesugused, sageli üksteisega vastuolus olevad huvid. Sellest lähtuvad seda iseloomustavad konfliktid (vrd LE 11). Neid tuleb püüda läbirääkimiste teel lahendada, võttes arvesse kõigi läbirääkimiste osapoolte – tööandjate ja ettevõtte juhtide, töövõtjate ja nende esindajate, näiteks ametiühingute ning vajaduse korral ka riigiametite esindajate – huve, õigusi ja kohustusi.

2431. Riigi vastutus. „Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. Kuid see eeldab isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt … Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel ühendustel“ (CA 48). /1908, 1883/

2432. Ettevõtete juhid vastutavad ühiskonna ees oma tegevuse majanduslike ja loodushoidlike tagajärgede eest (vrd CA 37). Nad on kohustatud jälgima inimeste heaolu, mitte ainult tulude kasvu. Kuid tulud on vajalikud. Nad võimaldavad investeeringuid, mis tagavad ettevõttele tuleviku ja inimestele töökohad. /2415/

2433. Ilma ebaõiglase diskrimineerimiseta peavad kõik, mehed ja naised, terved ja invaliidid, kohalikud ja võõrtöölised, omama juurdepääsuõigust tööle ja kutsele (vrd LE 19; 22-23). Ühiskond peab vastavalt võimalustele aitama kodanikel saada tööd ja ametikohta (vrd CA 48).

2434. Õiglane töötasu on töö õiguspärane vili. Töötasu maksmata jätmine või väljamaksmisega viivitamine on ränk ebaõiglus (vrd 3 Ms 19:13; 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4). Õiglase tasu väljaarvestamiseks tuleb silmas pidada nii igaühe vajadusi kui ka tema töö tulemuslikkust. Tööd „tuleb tasustada nii, et see annaks töölisele piisavad vahendid tagamaks endale ja oma lähedastele väärilise materiaalse, sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse heaolu – vastavalt igaühe tööülesandele ja töö tulemuslikkusele ning silmas pidades ettevõtte majanduslikku seisu ja ühist hüve“ (GS 67,2). Poolte nõusolekust ei piisa, et palgataset kõlbeliselt õigustada. /1867/

2435. Streik on kõlbeliselt õigustatud, kui see on vältimatu või isegi hädavajalik vahend saavutamaks proportsionaalset tulemust. Ta muutub kõlbeliselt vastuvõetamatuks, kui seda saadab vägivald või kui sellega taotletakse eesmärke, mis ei ole otseselt seotud töötingimustega või mis on vastuolus ühise hüvega.

 

2436.Ebaõiglane on sotsiaalkindlustuse institutsioonidele maksmata jätta pädevate võimude poolt kindlaksmääratud makse.

Töötus haavab pea alati selle väärikust, keda see tabab, ja ähvardab tema elu tasakaalust välja viia. Peale kahju, mida ta isiklikult kannatab, toob see kaasa arvukaid ohte ka tema perekonnale (LE 18).

V. Rahvustevaheline õiglus ja solidaarsus

2437. Rahvusvahelisel tasandil on majanduslikud ressursid ja vahendid sedavõrd ebavõrdselt jaotatud, et rahvaste vahele on tekkinud tõeline “kaitsekraav” (SRS 14). Ühel pool seisavad need, kes omavad ja kasutavad arenguvõimalusi, teisel pool need, kes langevad üha suurematesse võlgadesse. /1938/

2438. Mitmesugused religioosset, poliitilist, majanduslikku ja rahandusliku laadi põhjused tõstatavad tänapäeval sotsiaalse küsimuse selle ülemaailmses mõõtmes (vrd SRS 9). Rahvaste vahel, kes poliitiliselt üksteisest sõltuvad, on hädavajalik ühtekuuluvustunne. See on veelgi hädavajalikum, et pidurdada „väärastunud mehhanisme“, mis takistavad majanduslikult nõrkade riikide arengut (vrd SRS 17, 45). Kuritarvitustel ja liigkasul põhinevad rahandussüsteemid (vrd CA 35), ebaõiglased kaubandussuhted rahvaste vahel ning võidurelvastumine tuleb asendada ühiste pingutustega kõlbelist, kultuurilist ja majanduslikku arengut eesmärgiks seadvate ettevõtmiste algatamiseks ja selleks vahendite leidmiseks, sealjuures tuleb „ümber hinnata kõigepealt prioriteedid ja väärtusskaalad“ (CA 28). /1911, 2315/

2439. Rikastel rahvastel on suur moraalne vastutus nende rahvaste suhtes, kes ei suuda ise leida vahendeid oma arenguks või on traagiliste ajalooliste sündmuste tõttu selles takistatud. See on ühtekuuluvuse ja armastuse kohustus, kuid ka õigluse kohustus juhul, kui rikaste rahvaste heaolu pärineb ressurssidest, mille eest pole õiglaselt tasutud.

2440. Vahetu abi kujutab sobivat reaktsiooni kiireloomulistele ja erakorralistele vajadustele, mis tekivad näiteks looduskatastroofide või epideemiate puhul. Hädast tulenevate raskete kahjustuste korvamisest ega esmaste vajaduste rahuldamisest aga ei piisa. Rahvusvahelist majanduslikku ja rahalist süsteemi tuleb reformida nii, et need rohkem toetaksid õiglasi suhteid arenenud ja vähearenenud maade vahel (vrd SRS 16). Tuleb toetada pingutusi, mida teevad vaesed maad, kes töötavad oma arengu ja vabaduse nimel (vrd CA 26). See kehtib eriti põllumajanduse valdkonnas. Põllumehed kujutavad endast, eriti kolmandas maailmas, vaeste põhimassi.

2441. Igasuguse inimühiskonna täieulatusliku arengu põhialuseks on edendada arusaama Jumala- ja enesetunnetuse tähtsusest. Selline areng rohkendab materiaalseid varasid ja seab need inimisiku ja tema vabaduse teenistusse, vähendab viletsust ja majanduslikku kurnamist. Ta kasvatab austust kultuurilise identiteedi vastu ja avatust teispoolsusele (vrd SRS 32; CA 51). /1908/

2442. Kiriku karjaste ülesanne pole otseselt sekkuda poliitilistesse struktuuridesse või ühiskondliku elu korraldamisesse. See kutsumus on kristlikel ilmikutel, kes isiklikul algatusel teevad oma kaaskodanikega koostööd. Ühiskondlikuks tegevuseks on neile avatud arvukalt konkreetseid teid. Nende tegevus peab olema alati suunatud ühisele hüvele ja olema kooskõlas Evangeeliumi kuulutuse ja Kiriku õpetusega. Kristlike ilmikute ülesandeks on „maise elu valdkondade kujundamine kristliku tegutsemise kaudu ning seeläbi endi tõestamine Kristuse tunnistajate ning rahu ja õigluse saadikutena“ (SRS 47; vrd SRS 42). /899/

VI. Armastus vaeste vastu /2544-2547/

2443. Jumal õnnistab neid, kes vaestele appi tõttavad ning mõistab hukka need, kes neist ära pöörduvad: „Anna sellele, kes sinult palub ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata“ (Mt 5:42). „Muidu olete saanud, muidu andke“ (Mt 10:8). Jeesus Kristus tunneb oma valitud ära sellest, mida nad vaeste heaks teevad (vrd Mt 25:31-36). Kui „vaestele kuulutakse Evangeeliumi“ (Mt 11:5; Lk 4:18), siis on see Kristuse kohalolu märk. /786, 525, 544, 853/

2444. „Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni“ (CA 57), ammutab inspiratsiooni Evangeeliumi õndsakskiitmistest (vrd Lk 6:20-22), Jeesuse vaesusest (vrd Mt 8:20) ja Tema pöördumisest vaeste poole (vrd Mk 12:41-44). Armastus vaeste vastu on kristlasele isegi üks liikumapanevatest jõududest tööks, et „teenides ausalt elatist… oleks jagada sellele, kellel on puudus“ (Ef 4:28). See ei hõlma mitte ainult materiaalset vaesust, vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse arvukaid vorme (vrd CA 57). /1716/

2445. Armastus vaeste vastu pole ühildatav ohjeldamatu armastusega rikkuste vastu või nende iseka tarvitamisega: /2536/

Kuulge nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste hädade pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli. Te olete kogunud tagavara viimseil päevil. Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu. Te olete priisanud ja prassinud maa peal, nuumanud end tapapäeval, te olete hukka mõistnud õige ja ta mõrvanud. Tema ju ei hakka teile vastu“ (Jk 5:1-6). /2547/

2446. Püha Johannes Chrysostomos meenutab seda kohustust tungivate sõnadega: „Keelduda vaestel oma varadest osa saamast tähendab neilt varastamist ja neilt elu võtmist. Me ei oma enda, vaid nende varasid“ (In Lazarum, 1,6: PG 48,992D). „Kõigepealt tuleb rahuldada õigluse nõudlust ja ei tohi ohverdada armastuse annina seda, mida võlgnetakse juba õigluse pärast“ (AA 8). /2402/

„Kui me anname vaestele hädavajaliku, ei tee me neile isiklikku vabatahtlikku annetust, vaid anname tagasi selle, mis neile kuulub. Me täidame sellega pigem õigluse kohustust kui teostame halastustegu“ (p. Gregorius Suur, Regula pastoralis, III, 21).

2447. Halastusteod on armastuse teod, millega me kaasinimesele tema ihulike ja vaimulike vajaduste rahuldamisel appi tuleme (vrd Js 58:6-7; Hb 13:3). Nii õpetamine, nõustamine, lohutamine, julgustamine kui ka andestamine ja ülekohtu kannatlik talumine on vaimulikud halastusteod. Ihulikud halastusteod on eelkõige näljaste toitmine, kodututele peavarju andmine, alastiolijate riietamine, haigete ja vangisolijate külastamine ja surnute matmine (vrd Mt 25:31-46). Nende tegude seas on vaestele annetamine (vrd Tb 4:5-11; Srk 17:22) kristliku vennaarmastuse üks põhiline tunnistus; see on ka Jumalale meelepärane õigluse tegu (vrd Mt 6:2-4). /1460, 1038, 1969/

Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti“ (Lk 2:11). „Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas“ (Lk 11:41). „Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?“ (Jk 2:15-16; vrd 1 Jh 3:17).   /1004/

2448.Inimlik viletsus oma paljudes vormides nagu materiaalne puudus, ebaõiglus ja rõhumine, füüsilised ja psüühilised haigused ja lõpuks surm, on ilmselge märk külgesündinud nõrkuseseisundist, milles inimene peale pärispattu asetseb, ning päästmise hädavajalikkusest. Seepärast äratas see Kristuse, Lunastaja kaastunde. Ta võttis selle viletsuse enda kanda ja tahtis end samastada “vähimaga vendade seast”. Seetõttu on kõigile, keda rõhub viletsus, suunatud ka Kiriku eriline armastus. Kirik on oma olemasolu algusest peale, vaatamata paljude oma liikmete pattudele, lakkamatult tegutsenud selle nimel, et rõhutuid toetada, kaitsta ja vabastada. Seda on ta teinud arvutute heategevuslike tegude kaudu, mis jäävad alati ja kõikjal hädavajalikeks“ (Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon Libertatis conscientia, 68). /386, 1586/

2449. Juba Vanas Testamendis on mitmesugused seaduslikud ettekirjutused (võlgade kustutamise aasta, keeld laenata protsentidega ja panti endale jätta, kohustus tasuda kümnist, igapäevane päevatööliste tasustamine, õigus järelkorjele viinamägedes ja viljapõldudel) kooskõlas 5. Moosese raamatu manitsustega: „Vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal“ (5 Ms 15:13). Jeesus võttis selle sõna omaks: „Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati“ (Jh 12:8). Sellega ei tühistanud ta prohvetite varasemaid süüdistusi inimeste vastu, kes ütlesid: „et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese“ (Am 8:6), vaid Ta nõudis ja kutsus meid ära tundma Tema kohalolekut Tema vendades, vaestes (vrd Mt 25:40). /1397/

Püha Rosa Limast vastas oma emale, kui see pahandas selle pärast, et ta kodus vaeseid ja haigeid majutas: „Kui me teenime vaeseid ja haigeid, teenime me Jeesust. Me ei tohi jätta ligimest abita, sest oma vendades me teenime Jeesust“ (P. Hansen, Vita mirabilis, Louvain, 1668). /786/

LÜHITEKSTID

2450.„Sa ei tohi varastada“ (5 Ms 5:19). „Ei vargad ega ahned… ega riisujad päri Jumala riiki“ (1 Kr 6:10)

2451. Seitsmes käsk käsib maiste varade haldamisel ja inimese töö viljade kasutamisel teostada õiglust ja ligimesearmastust.

2452. Loodu viljad on määratud tervele inimsoole. Õigus eraomandile ei välista tõsiasja, et need varad on määratud kõikide üleüldiseks otstarbeks.

2453. Seitsmes käsk keelab varguse. Vargus seisneb võõra vara omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet.

2454. Võõra vara mistahes viisil endale võtmine ja selle õiglusevastane kasutamine on vastuolus seitsmenda käsuga. Sooritatud ebaõiglus nõuab kahju heastamist. Kommutatiivne (tasakaalustav) õiglus nõuab, et varastatud vara tagastatakse.

2455. Kõlblusseadus keelab kasuahnusest või totalitaarsel eesmärgil inimesi mingil kujul orjastada ja neid kaubana osta, müüa või vahetada.

2456. Looja andis inimesele õiguse kasutada selle maailma loodusvarasid, taimi ja loomi. Sealjuures peab inimene aga arvestama kõlbeliste kohustustega, sealhulgas pidama silmas kohustusi tulevaste põlvkondade ees.

2457. Loomad on usaldatud valitsemiseks inimesele, kes võlgneb neile heatahtlikkuse. Nad võivad teenida inimlike vajaduste õiglast rahuldamist.

2458. Kirik langetab majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes hinnanguid juhul, kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või tema õndsus. Ta kannab hoolt inimeste maise ühise hüve eest sel määral, mil määral see on suunatud kõrgeimale hüvele, meie lõppeesmärgile.

2459. Inimene on ise kogu majandusliku ja ühiskondliku elu algataja, kese ja eesmärk. Sotsiaalse küsimuse jaoks on otsustav, et Jumala loodud varad kooskõlas õigluse ja armastuse nõuetega tõepoolest kõigile kasu tooksid.

2460.Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Oma töö läbi osaleb inimene loomistöös. Töö ühenduses Kristusega võib kanda lunastavat iseloomu.

2461. Tõeline areng hõlmab tervet inimest. Küsimus seisneb selles, et arendada iga inimese võimeid vastavalt tema kutsumusele, et ta vastaks Jumala kutsele (vrd CA 29).

2462. Vaestele annetamine on vennaliku armastuse tunnistus ja Jumalale meelepärane õigluse tegu.

2463. Kes ei saaks nii suures hulgas ilma leivata, peavarjuta ja püsiva elukohata inimestes ära tunda Laatsarust, näljast kerjust Jeesuse tähendamissõnast (vrd Lk 16:19-31)? Kuidas on võimatu kuulda Jeesuse häält: „Seda olete te jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45)?


8. artikkel. KAHEKSAS KÄSK

Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16).

„Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale vannutud vandeid tuleb pidada!” (Mt 5:33).

2464. Kaheksas käsk keelab suhtlemisel kaasinimestega moonutada tõde. See kõlbeline ettekirjutus tuleneb püha rahva kutsumusest olla oma Jumala tunnistaja, kes on Tõde ja tahab tõde. Eksimused sõnas või teos tõe vastu väljendavad keeldumist kohustuda kõlbeliseks aususeks; see on sügavale ulatuv truudusetus Jumala vastu ja hävitab seega Lepingu aluse.

I. Elada tões

2465. Vana Testament tunnistab, et Jumal on kõige tõe allikas. Tema sõna on tõde (vrd Õp 8:7; 2 Sm 7:28). Tema seadus on tõde (vrd Ps 119:142). „Põlvest põlve kestab su ustavus“ (Ps 119:90; vrd Lk 1:50). Kuna Jumal on “tõemeelne” (Rm 3:4), peavad ka Tema rahva liikmed elama tões (vrd Ps 119:30). /215/

2466. Jeesuses Kristuses on Jumala tõde end täielikult ja lõpuni ilmutanud. „Täis armu ja tõde“ (Jh 1:14), on Ta „maailma valgus“ (Jh 8:12), tõde ise (vrd Jh 14:6), et „ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse“ (Jh 12:46). Jeesuse jünger jääb Tema sõnasse, ta „tunnetab tõde“ ja „tõde vabastab ta“ (vrd Jh 8:32) ja pühitseb teda (vrd Jh 17:17). Jeesuse järgimine tähendab elu „Tõe Vaimus“ (vrd Jh 14:17), kelle Isa Tema nimel läkitab (vrd Jh 14:26) ja kes „juhib… kõigesse tõesse“ (Jh 16:13). Oma jüngritele õpetab Jeesus tingimatut tõearmastust: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”“ (Mt 5:37). /2153/

2467. Inimene pürgib loomu poolest tõe suunas. Ta on kohustatud seda au sees hoidma ja seda tunnistama: „Oma isikuväärikuse alusel ja oma loomusest juhituna, samuti moraalse kohustuse jõul peavad kõik inimesed otsima tõde, eelkõige seda tõde, mis puudutab religiooni. Nad on ka kohustatud tunnetatud tõest kinni pidama ja tervet oma elu tõe nõudmistele vastavaks kujundama“ (DH 2). /2104/

2468. Tõde ausa tegutsemise ja ausameelse kõne mõttes tähendab tõesust, tõemeelsust või siirust. Tõemeelsuse või tõesuse voorus seisneb selles, et end oma tegudes tõesena tõestatakse, sõnades tõtt räägitakse ja hoidutakse kahekeelsusest, teesklemisest, valskusest ning petturlusest. /1458/

2469. „Inimesed ei saaks üheskoos elada, kui nad üksteist vastastikku ei usaldaks kui neid, kes üksteisele tõde ilmutavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3, ad 1). Tõesuse voorus annab teisele õiglaselt seda, millele tal õigus on. Ta hoiab õiget keskteed selle osas, mida võib välja öelda ja saladuse vahel, mida tuleb pidada. Tõesuse juurde kuulub ausameelsus ja diskreetsus. Õigluse vaimus „võlgneb inimene aususe tõttu kaasinimesele tõe teatavaks tegemist“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3). /1807/

2470. Kristuse jünger on valmis “elama tões”, see tähendab, elama lihtsat elu Issanda eeskujul, püsides Tema tões. „Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt“ (1 Jh 1:6).

II. Anda tunnistust tõest

 

2471. Issand selgitab Pilatuse ees: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta“ (Jh 18:37). Kristlane ei pea häbenema „tunnistamast meie Issandat“ (2 Tm 1:8). Olukordades, mis nõuavad usu tunnistamist, peab kristlane nagu püha Paulus oma kohtunike ees usku ühemõtteliselt tunnistama. Ta peab hoolitsema selle eest, et „alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees“ (Ap 24:16). 1816/

2472. Kristlaste kohustus osaleda Kiriku tegevuses õhutab neid tegutsema Evangeeliumi tunnistajatena sellest tulenevate kohustuste kohaselt. See tunnistus põhineb usu edastamisel sõnas ja teos. Tunnistamine on õigluse akt, mis tõde kinnitab või seda kuulutab (vt Mt 18:16). /863, 905, 1807/

„Kõik kristlased, elagu nad kus tahes, on kohustatud oma elu eeskuju ja sõna tunnistusega ilmutama seda uut inimest, kellesse nad on ristimisega rõivastunud, ning Püha Vaimu väge, mis nad kinnitamisel väeliseks tegi“ (AG 11).

2473. Märtrisurm on ülim tunnistus, mida usutõe eest saab tuua: see tähendab tunnistust surmani. Märter annab tunnistuse Kristusest, kes on surnud ja üles tõusnud ja kellega ta on armastuse läbi seotud. Ta tunnistab usu ja kristliku õpetuse tõesust. Ta võtab kristlikus väes surma enda peale. „Laske mind olla metsloomade toiduks, kelle kaudu saavutan Jumala!“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 4,1; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 127, alusel). /852, 1808, 1258/

2473. Suurima hoolega kogub ja säilitab Kirik mälestusi nendest, kes oma usu tunnistamiseks andsid oma elu. Ta on nad kogunud Märtrite tegudesse. Need kujutavad endast verega kirjutatud tõe arhiivi:

„Mitte kuidagi ei tule mulle kasuks maailma võlud ega selle ajastu kuningriigid. Parem on mul surra Jeesusesse Kristusesse kui kuningana valitseda maailma piiride üle. Teda ma taotlen, kes meie eest on surnud: Teda ma tahan, kes meie pärast on üles tõusnud. Aga sünnitamine seisab mul ees“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 6,1-2; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 128, alusel).

„Issand Jumal, kõige valitseja! … Ülistan Sind, et arvasid mind selle päeva ja selle tunni vääriliseks, märtrite hulgas saama osa Sinu Kristuse karikast ülestõusmiseks igavesse ellu.… Sa pettusetu ja tõene Jumal. Seepärast ka kõige eest Sind kiidan, Sind ülistan, Sinule annan austust igavese ja taevase ülempreestri, Sinu armastatud Poja Jeesuse Kristuse läbi., kelle kaudu Sinule koos Temaga ja Pühale Vaimule au olgu Sulle nüüd ja tulevastes ajastutes. Aamen“ (p. Polykarpos, Martyrium Polycarpi, 14,1-3; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 171-172, alusel).

III. Eksimused tõe vastu

2475. Kristuse jüngrid on riietunud uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:5). „Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega“ (Ef 4:25); „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks“ (1 Pt 2:1)

2476. Valetunnistus ja valevanne. Tõele mittevastav tunnistus on eriti ränk siis, kui seda tehakse avalikult. Kohtu ees muutub see valetunnistuseks (vrd Õp 19:9), vande all antuna saab sellest valevanne. Selline teguviis aitab kaasa süütute süüdimõistmisele või süüdlaste süütuks tunnistamisele või süüdistatava karistuse karmistamisele (vrd CIC, can 220). Ta kahjustab tugevasti õigussüsteemi ja kohtunike langetatud otsuste õiglust ja usaldusväärsust. /2152/

2477. Kaasinimese hea maine austamine keelab igasuguse ebaõiglase teo, hoiaku ja sõna, mis võib seda kahjustada (vrd CIC, can 220). Süüdlaseks teeb ennast:

- jultunud hukkamõistus see, kes ilma piisavate tõenditeta, olgu isegi vaikivalt, eeldab kaasinimese kohta, et ta olevat väärsammu astunud;

- tagarääkimises see, kes ilma objektiivse kaaluka põhjuseta teeb kaasinimese vigu ja eksimusi teatavaks isikutele, kes nendest midagi ei tea (vrd Srk 21:28);

- laimus see, kes tõele mittevastavate ütluste läbi kaasinimeste head mainet kahjustab ja nende kohta käivateks väärotsusteks põhjuse annab.

2478. Vältimaks jultunud hukkamõistmist, peab igaüks püüdma kaasinimeste mõtteid, sõnu ja tegusid võimalikkuse piires positiivses valguses hinnata:

„Iga hea kristlane peab valmis olema kaasinimese tunnistusi pigem usaldusväärseks pidama kui neid hukka mõistma. Kui tal ei ole võimalik neid õigustada, siis uurigu ta, kuidas too neist aru saab; mõistab aga too neid halvas mõttes, parandagu ta teda armastusega; kui aga sellest ei piisa, siis püüdku ta kõikide sobivate vahenditega saavutada, et too jõuaks õigele mõistmisele ja sel moel päästetud võiks saada“ (p. Ignatius Loyolast, Exercitia spirituales, 22).

2479. Tagarääkimine ja laim hävitavad kaasinimese hea maine ja au. Au on aga ühiskondlik tunnistus inimese väärikusest ja igaühel on loomulik õigus oma nime aule, heale mainele ja lugupidamisele. Tagarääkimine haavab seega õigluse ja armastuse voorusi. /1753/

2480. Hukkamõistu väärt on ka meelitamise, võltskiituse ja sõnade või hoiakutega pugemise abil kaasinimesi kurjadele tegudele ja väärhoiakutele ahvatleda või neid selles toetada. Võltskiitus on raske süütegu juhul, kui see muudab inimese kaassüüdlaseks kõlvatustes või rasketes pattudes. Soov osutada teenet või sõprus ei õigusta kahekeelsust. Võltskiitus on andestatav patt, kui ta toimub vaid meeldida tahtmise ajendil, soovist takistada kurja, vajadusest leida lahendust hädale või soovist saavutada õigustatud kasu.

2481. Hooplemine või enesekiitmine on eksimine tõe vastu. Sama kehtib iroonia suhtes, mis üritab kaasinimest alandada, naeruvääristades tema käitumise üht või teist külge.

2482. Vale seisneb selles, et öeldakse petmise eesmärgil seda, mis pole tõene“ (p. Augustinus, De mendacio, 4,5: PL 40,491). Issand taunib valetamist kui kuradi tegu: „Teie olete oma isast kuradist… temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). /392/

2483. Vale on kõige otsesem eksimus tõe vastu. Valetamine tähendab tõe vastu rääkimist või tegutsemist, eesmärgiga petta seda, kel on õigus tõde teada saada. Kuna vale rikub inimese suhet tõe ja kaasinimesega, rikub ta ka inimese ja tema sõna põhjapanevat suhet Jumalaga.

2484. Vale raskust mõõdetakse selle tõe loomusega, mida ta moonutab, asjaolude ja eesmärkidega, mida valetaja taotleb ning kahjustustega, mis vale ohvritele valest tekivad. Iseeneses on vale vaid andestatav patt, ta muutub aga surmapatuks, kui rikub rängalt õigluse ja armastuse voorusi. /1750/

2485. Vale on oma loomuselt hukkamõistu väärt. Sellega labastatakse sõna, mis on määratud selleks, et tunnetatud tõde teistele vahendada. Teadlik kavatsus tõega vastuolus olevate ütlustega kaasinimest petta on vastuolus õigluse ja armastusega. Süü on veelgi suurem, kui eksisteerib oht, et petmise kavatsusel on petmise ohvrile rängad tagajärjed. /1756/

2486. Eksimisena aususe vooruse vastu on vale vägivalla liik kaasinimese suhtes. Ta tabab tema tunnetusvõimet, mis on igasuguse hinnangu ja otsustuse eelduseks. Temas sisaldub vaimude lõhestamise ja sellest lähtuva igasuguse kurja idu. Vale on igale ühiskonnale hukatuslik: ta õõnestab usaldust inimeste vahel ja hävitab ühiskondlike suhete võrgustiku. /1607/

2487. Igasugune eksimus õigluse ja tõe vastu toob endaga kaasa kahjude heastamise kohustuse, isegi juhul, kui valetajale andestatakse. Kui ebaõigluse avalik heastamine osutub võimatuks, tuleb seda teha salaja; kui kahjustatule ei saa kahju otseselt heastada, tuleb talle armastuse nimel moraalset hüvitust tuua. Kahjude heastamise kohustus hõlmab ka eksimusi kaasinimese hea maine vastu. Seda moraalset ja vahel ka materiaalset heastamist tuleb mõõta tekitatud kahju raskusega. See on südametunnistuse kohustus. /1459, 2412/

IV. Austus tõe vastu

2488. Õigus tõe teatavaks tegemisele ei ole tingimusteta. Elama peab vastavalt evangeelsele ligimesearmastuse käsule. See armastus nõuab, et hinnataks konkreetset olukorda, kas tõe teadaandmine sellele, kes seda teada tahab, on sobilik või mitte. /1740/

2489. Meie vastust kaasinimese palvele tõe teadasaamiseks või teadmiste vahendamiseks peab alati juhtima ligimesearmastus ja austus tõe vastu. Kaasinimese hüve ja kindlustatus, eraelu austamine või ühise hüvega arvestamine on piisavateks põhjusteks vaikida millestki, mis teatavaks tegemisele ei kuulu, või rääkida äärmiselt taktitundeliselt. Kohustus vältida hukutamist nõuab sageli ranget diskreetsust. Keegi ei ole kohustatud avaldama tõde isikutele, kel ei ole õigust seda teada saada (vrd Srk 27:16; Õp 25:9-10). /2284/

2490. Pihisaladus on püha ja seda ei tohi mitte mingil tingimusel rikkuda. „Pihisaladus on rikkumatu; pihiisal on seega rangelt keelatud pihilast sõnadega või mõnel muul viisil, mitte mingisugusel põhjusel ja milleski reeta“ (CIC, can 983, § 1).

2491. Ametisaladusi – mida näiteks poliitikud, sõjaväelased, arstid ja juristid peavad pidama – või usalduslikke saladusi, mida edastati vaikimise pitseri all, ei tohi avaldada. Erandiks on eriolukord, mille puhul saladuse hoidmine tekitaks sellele, kes selle usaldas, või sellele, kellele see usaldati, või kolmandale isikule suurt kahju,mida saab vältida üksnes tõe avaldamisega. Kaasinimesi kahjustavat eraviisilist teavet ei tohi isegi siis, kui see ei ole edastatud vaikimise pitseri all, avalikustada ilma tungiva ja proportsionaalse põhjuseta.

2492. Igaüks peab teiste inimeste eraelu suhtes üles näitama sobivat taktitunnet. Need, kes vastutavad teabe edastamise eest, peavad järgima õiglast tasakaalu ühise hüve ja isikuõiguste austamise vahel. Massiteabevahendite sekkumine poliitikas või ühiskonnaelus tegutsevate inimeste eraellu on taunitav sedavõrd, kuivõrd see haavab nende intiimsfääri ja vabadust. /2522/

V. Massiteabevahendite kasutamine

2493. Kaasaegses ühiskonnas mängivad massiteabevahendid teabe edastamisel ning kultuuri ja hariduse edendamisel olulist osa. Tehnilise arengu tulemusena ning seoses vahendatud informatsiooni rohkusega ja mõju kasvuga avalikule arvamusele muutub nende roll ühiskonnaelus üha tähtsamaks.

2494. Meedia edastatud teave seisab ühise hüve teenistuses (vrd IM 11). Ühiskonnal on õigus teabele, mis rajaneb tõel, vabadusel, õiglusel ja ühtekuuluvustundell: /1906/

„Selle (õiguse) õige kasutamine nõuab aga, et teabe sisu oleks alati tõene, täielik ning kooskõlas õigluse ja armastusega. Ka vormilt peab ta olema kõlbeliselt laitmatu, see tähendab, et nii teabe kogumisel kui ka edastamisel tuleb arvestada kõlbeliste põhimõtetega ning inimese õiguste ja väärikusega“ (IM 5).

2495. „Seepärast peavad kõik ühiskonnaliikmed täitma selles (massiteabe) valdkonnas oma õigluse ja armastuse kohustust ja nende vahendite abil samuti kaasa aitama tõese avaliku arvamuse kujundamisele ja levimisele“ (IM 8). Ühtekuuluvustunne ilmneb tõese teabe ning kaasinimese tundmaõppimist ja austamist võimaldava vaba mõttevahetuse tulemusena. /906/

2496. Kommunikatsioonivahendid, eelkõige massiteabevahendid, võivad kasutamisel esile kutsuda vastuvõtja teatava passiivsuse, muutes kasutaja sõnade ja piltide tähelepanematuks tarbijaks. Kasutajad peavad massimeediat tarvitama mõõdukalt ja ennast valitsevalt ning hoolitsema enda selge ja õige südametunnistuse kujundamise eest, et kergemini vastu seista halbadele mõjustustele. /2525/

2497. Kutseülesannete täitmisega seotud vastutuse alusel on ajakirjanikud kohustatud teabe levitamisel tõde teenima ning nad ei tohi rikkuda armastuse käsku. Nad peavad võrdset vaeva nägema nii faktide õigel hindamisel kui ka piiride austamisel, kui nad isikute kohta kriitilisi hinnanguid avaldavad. Nad peavad hoiduma laimust.

2498. Avalikul võimul lasuvad selles vallas erilised kohustused seoses hoolega ühise hüve eest… Oma pädevuse raamides peab ta kaitsma ja kindlustama õiget teabevabadust“ (IM 12). Väljastades seadusi ja valvates nendest kinnipidamise üle, peavad avalikud võimud hoolt kandma selle eest, et massiteabevahendite halb kasutamine „ei tekitaks avalikule kõlblusele ja ühiskonna arengule ränka kahju“ (IM 12). Nad peavad karistama igasugust katset rikkuda igaühe õigust heale mainele ja eraelu puutumatusele. Nad peavad õigeaegselt ja avameelselt avaldama ühist hüvet puudutavat teavet ja põhjendatud murede korral elanikkonnale selle kohta vastust andma. Meedia kaudu väärteabe levitamine avaliku arvamusega manipuleerimiseks ei ole millegagi õigustatav. Ametivõimude sekkumised ei tohi piirata üksikisikute ja gruppide vabadust. /2237, 2286/

2499. Kõlbelisest vaatepunktist tuleb hukka mõista totalitaarsetes riikides valitsev pahe tõde süstemaatiliselt võltsida, kui massiteabe kaudu teostatakse poliitilist ülemvalitsust avaliku arvamuse üle, näidisprotsessidel manipuleeritakse kaebealuste ja tunnistajatega ja seeläbi oma türanniat kindlustada püütakse, lämmatades ja alla surudes kõike, milles nähakse “kuritegu ühiskonna vastu”. /1903/

VI. Tõde, ilu ja sakraalne kunst

2500. Hea tegemine on seotud vaimse rõõmu ja moraalse iluga. Samal moel toob tõde endaga kaasa rõõmu ja vaimse ilu sära. Tõde on juba iseenesest kaunis. Sõnaline tõde ehk loodud ja mitteloodud tõelisuse mõistusliku tunnetamise väljendamine on mõistusega varustatud inimesele elus hädavajalik. Tõde võib aga leida ka teisi, täiendavaid inimlikke väljendusvorme, eelkõige siis, kui tahetakse kõnetada seda, mida tões ei anna sõnastada, nimelt inimsüdame sügavusi, hinge ülevust ning Jumala müsteeriumi. Enne kui Jumal ennast inimesele tõe sõnades ilmutab, ilmutab Ta end loodu universaalses keeles, oma Sõna tegudes, oma tarkuses, kosmose korras ja harmoonias, mida võib võrdselt avastada nii laps kui teadlane. „Loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja“ (Trk 13:5), „sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud“ (Trk 13:3). /1804, 341, 2129/

Tarkus „on ju Jumala võimsuse hingus ja Kõigeväelise auhiilguse selge kiirgus, seepärast ei tungi midagi rüvedat temasse.Sest ta on igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju“ (Trk 7:25-26). „Ta on kaunim kui päike ja ületab iga tähtkuju. Ta on säravam kui valgus, sest sellele järgneb öö, aga tarkust ei võida mingi kurjus“ (Trk 7:29-30). „Ma sain tema ilu armastajaks“ (Trk 8:2).

2501. Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi (vrd 1 Ms 1:26), väljendab ta Jumalaga, oma Loojaga suhtlemise tõe ilu ka kunstiteostes. Kunst on inimesele ainuomane väljendusvorm. Ta on ülem kõikide elusolendite ühisest pürgimisest eluks hädavajalike vajaduste rahuldamisele; ta on inimese sisemise rikkuse ülevoolamine. Pärinedes Looja kingitud annetest ja inimese pingutustest, on kunst praktilise tarkuse vorm. Temas on ühendatud teadmised ja praktiline võimekus (vrd Trk 7:17), mis võimaldavad anda tõele tegelikkusest nähtava või siis kuuldava kuju. Sel määral, mil kunst ennast loodu tõelisusest ja armastusest selle vastu inspireerida laseb, viitab ta teatavale sarnasusele Jumala tegevusega loomisel. Nagu iga teisegi inimliku tegevuse puhul ei peitu kunsti absoluutne eesmärk temas eneses, vaid ta võtab oma korra vastu suunatusest inimese lõppeesmärgile ja õilistub selle kaudu (vrd Pius XII, kõned 25. detsembril 1955 ja 3. septembril 1950). /339/

2502. Sakraalne kunst on tõene ja kaunis, kui ta vormi poolest vastab oma kutsumusele võimaldada usus ja kummardamises väljendada ja ülistada Jumala transtsendentset müsteeriumit – nähtamatu ülima tõe ja armastuse ilu, mis on ilmunud Kristuses, kes on Jumala „auhiilguse kiirgus ja tema olemuse kuju(Hb 1:3) ja kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Seda vaimulikku ilu peegeldavad õnnis Neitsi ja Jumalaema Maarja, inglid ja pühakud. Tõeliselt sakraalne kunst juhatab inimese kummardama, palvetama ja armastama Jumalat, püha ja pühitsevat Loojat ja Päästjat,. /1156-1162/

2503. Seepärast peavad piiskopid kas ise või oma asemike kaudu kandma hoolt selle eest, et edendada iidset ja kaasaegset sakraalset kunsti kõigis tema vormides. Samasuguse hoolega peavad nad liturgiast ja kultushoonetest eemal hoidma kõik selle, mis ei vasta usu tõele ning sakraalse kunsti autentsele ilule (vrd SC 122-127).

LÜHITEKSTID

2504. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16). Kristuse jüngrid on riietunud uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:24).

2505. Tõde või tõesus on voorus, mis seisneb selles, et inimene käitub oma tegudes tõeselt ja räägib oma sõnades tõtt, hoidudes kahekeelsusest, moonutustest ja teesklemisest.

2506. Kristlane ei tohi häbeneda „tunnistamast meie Issandat“ sõnas ja teos (vrd 2 Tm 1:8). Märtrisurm on üllaim tunnistus usu tõest.

2507. Lugupidamine inimese hea maine ja au vastu keelab tagarääkimise ja laimu nii hoiakus kui sõnas.

2508.   Valetamine seisneb selles, et öeldakse seda, mis pole tõene, eesmärgiga petta kaasinimest, kel on õigus teada saada tõde.

2509. Eksimine tõe vastu nõuab heastamist.

2510. “Kuldreegel” võimaldab konkreetsetes olukordades ära tunda, kas tõde tuleb küsijale teatavaks teha või mitte.

2511. „Pihisaladust ei tohi rikkuda“ (CIC, can 983, §1). Ametisaladusi tuleb pidada. Usalduslikke saladusi, mis võivad kaasinimesi kahjustada, ei tohi levitada.

2512. Ühiskonnal on õigus saada informatsiooni, mis põhineb tõel, vabadusel ja õiglusel. Massiteabevahendite kasutamises peab olema mõõdukas ja ennast valitsev.

2513. Kaunid kunstid, eelkõige sakraalne kunst on „oma loomuselt suunatud inimlikes töödes väljendama Jumala lõpmatut ilu. Mida selgemalt pole neile püstitatud muud eesmärki kui pöörata inimese meeled pühas kummardamises Jumala poole, seda enam on nad pühendatud Jumalale ja Tema auhiilguse kiitmisele“ (SC 122).


9. artikkel. ÜHEKSAS KÄSK

Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“ (2 Ms 20:17).

Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:28).

2514. Püha Johannes eristab kolme himustamise liiki või himu: lihahimu, silmahimu ja elukõrkust (vrd 1 Jh 2:16). Vastavalt katoliikliku katehheesi traditsioonile keelab üheksas käsk lihahimu, kümnes aga võõra omandi himustamist. /377, 400/

2515. Etümoloogiliselt tähenduselt võib sõna “himustamine” tähistada igasugust ägedat inimlikku soovi. Kristlik teoloogia mõistab selle mõiste all meelelist pürgimist, mis vastandab ennast mõistuse suunistele. Püha apostel Paulus kasutab seda sõna, tähistamaks “liha” mässamist “vaimu” vastu (vrd Gl 5:16; 17:24; Ef 2:3). Himu pärineb sõnakuulmatusest esimese käsu vastu (vrd 1 Ms 3:11). Ka siis, kui himu ise ei ole eksimus, segab ta siiski inimlike moraalsete võimete korda ja kallutab teda patustama (vrd Tridenti Kirikukogu, DS 1515). /405/

2516. Kuna inimene on vaimust ja ihust koosnev olend, eksisteerib temas teatav pinge: vaimu kalduvused ja ihu kalduvused seisavad omavahel teatavas võitluses. Kuid see konflikt on patu pärand: ta on selle tulemus ja samas ka kinnitus. Me kogeme seda igapäevases vaimulikus võitluses. /362, 407/

„Apostli kavatsuseks ei ole alandada ja hukka mõista keha, mis koos vaimse hingega moodustab inimloomuse ja tema personaalse subjektiivsuse; ta peab silmas pigem tegevusi või tavapäraseid käitumisviise – voorusi või pahesid –, mis on kõlbeliselt head või halvad, vastavalt sellele, kas need on alluvuse vili (esimesel juhul) või vastuhakkamine Püha Vaimu päästvale etegevusele (teisel juhul). Seepärast kirjutab apostel: „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus“ (Gl 5:25)“ (DeV 55).

I. Südame puhastamine

2517. Süda on kõlbelise isiksuse asupaik: „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist,
abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust“ (Mt 15:19). /368, 1809/

„Hoia ennast lihtsuses ja süütuses, ja sa oled nagu väikesed lapsed, kes ei tunne kurjust, mis inimese elu laostab“ (Hermas, Mandata pastoris, 2, 1).

2518. Kuues õndsakskiitmine kuulutab: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). “Puhas süda” on nendel, kes oma mõistuse ja tahte on ühildanud Jumala pühaduse nõudmistega eelkõige kolmes valdkonnas: kristlikus armastuses (vrd 1 Tm 4:3-9; 2 Tm 2:22), karskuses või sugulises puhtuses (vrd 1 Ts 4:7; Kl 3:5; Ef 4:19) ja tõearmastuses ning õiges usus (vrd Tt 1:15; 1 Tm 1:3-4; 2 Tm 2:23-26). Südame, ihu ja usu puhtus on üksteisega seotud: /94/

Kristlased peavad uskuma Usutunnistuse artikleid, „et nad kristlastena Jumalale kuuletuksid, kuuletudes kõlbeliselt hästi elaksid, kõlbeliselt hästi elades oma südant puhastaksid, ja kui nende süda on puhastatud, mõistaksid seda, mida nad usuvad“ (p. Augustinus, De fide et symbolo, 10,25: PL 40,196). /158/

2519. “Südamelt puhastele” on tõotatud, et nad näevad Jumalat palgest palgesse ning saavad Temaga sarnaseks (vrd 1 Kr 13:12; 1 Jh 3:2). Puhas süda on Jumala nägemise eelduseks. Juba täna võimaldab see meil näha inimesi Jumala valguses ja neid “ligimestena” vastu võtta. See lubab meil nii meie enese kui kaasinimese inimlikku ihu näha Püha Vaimu templina, jumaliku ilu jäljendina. /2548, 2819, 2501/

 

II. Võitlus puhtuse eest

 

2520. Ristimisel saab ristitav kõikidest pattudest puhastamise armu. Ristitu peab aga ka edaspidi võitlema lihalike himude ja korrastamata himudega. Jumala armu abil õnnestub tal puhastumine: /1264/

- karskuse vooruse ja anni läbi, sest karskus võimaldab armastada ausameelse ning jagamatu südamega; /2337/

- taotluste puhtuse läbi, mis põhineb püüdlemisel inimese tõelisele lõppeesmärgile, sest ristitu tahab selge vaimusilmaga kõiges Jumala tahtmist ära tunda ja seda täita (vrd Rm 12:2; Kl 1:10); /1752/

- ihu- ja vaimusilma puhtuse läbi, valitsedes oma tundeid ja kujutlusvõimet, tõrjudes igasuguseid ebapuhtaid mõtteid, mis kallutavad kõrvale pöörama Jumala käskude teelt.

„Nägemine äratab rumala himu“ (Trk 15:5). /1762/

- palve läbi: /2846/

„Ma uskusin, et eneseohjeldus sõltub omapoolsest jõust … sest olin nii rumal, et ei teadnud: mitte keegi, nagu on kirjutatud, ei suuda ennast ohjeldada, kui Sina seda talle pole andnud. Kindlasti oleksid Sa andnud, kui ma seesmise ägamisega oleksin koputanud Su kõrvadele ja kui ma kindlas usus oma mure Sinu peale oleksin heitnud“ (Augustinus, Confessiones, VI,11,20).

2521. Puhtus nõuab häbelikkust. See on mõõdukuse vooruse olemuslik osa. Häbelikkus kaitseb inimese intiimvaldkonda. Ta põhineb keeldumisel avaldamast seda, mis peab jääma varjatuks. Ta on seotud karskusega, mille peenetundelisusest ta tunnistab. Ta juhatab pilke ja žeste vastavalt inimeste väärikusele ning nende omavahelisele seotusele.

2522. Häbelikkus kaitseb isikute saladust ning nende armastust. Ta kutsub üles kannatlikkusele ja mõõdukusele armusuhetes; ta nõuab, et lõpliku seotuse ning mehe ja naise vastastikuse andumuse tingimused oleksid täidetud. Häbelikkuse juurde kuulub ka tagasihoidlikkus, mis mõjutab riietuse valikut. Seal, kus kahtlustatakse ebaterve uudishimu ohtu, nõuab see vaikimist ja tagasihoidlikkust. Ta säilitab diskreetsuse. /2492/

2523. On olemas nii tunnete kui keha häbelikkus. See protesteerib näiteks ebatervest uudishimust tuleneva inimkeha ärakasutamise vastu teatavates reklaamides või meedia püüde vastu intiimsete asjade esitamises liiga kaugele minna. Häbelikkus ergutab sellisele eluviisile, mis seisab vastu moe sunnile ja valitsevate ideoloogiate survele. /2354/

2524. Häbelikkuse avaldumise vormid on erinevates kultuurides erinevad. Kõikjal neis avaldub aga aimdus inimesele eriomasest vaimsest väärikusest. See tärkab ärkamisel isiklikule teadvusele. Kasvatada lapsi ja teismelisi häbelikkusele tähendab neis austuse äratamist inimisiksuse vastu.

2525. Kristlik karskus eeldab ühiskonna vaimse atmosfääri puhastamist. See nõuab massiteabevahenditelt sellist väljendusviisi, mis arvestab austuse ja diskreetsusega kaasinimese vastu. Südamepuhtus vabastab laialivalguvast erootikast ja väldib näitemänge, mis soodustavad ebatervet uudishimu ja meelepetet. /2344/

2526. Niinimetatud kõlbeline kõikelubatavus rajaneb ekslikul arusaamal inimlikust vabadusest. Vabaduse areng vajab esmalt kasvatamist kõlbelise seaduse alusel. Kasvatajatelt tuleb nõuda, et noorukite kasvatamine hõlmaks austust tõe, inimsüdame omaduste ning inimese kõlbelise ja vaimse väärikuse vastu. /1740/

2527. „Kristuse Hea Sõnum uuendab pidevalt langenud inimese elu ja kultuuri, võitleb eksituste ja kurja vastu ning kõrvaldab tegurid, mis võrsuvad inimest alati ahvatlevast kiusatusest patule. Pidevalt puhastab ja ülendab ta rahvaste kombeid ning iga rahva või iga ajastu vaimulikke eripärasid, neid nii-öelda seesmiselt viljastades ülemaiste andidega, mis kinnitavad, täiustavad ja uuendavad kõike Kristuses“ (GS 58,4). /1204/

LÜHITEKSTID

2528. Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:28).

2529. Üheksas käsk hoiatab lihahimu või himuruse eest.

2530.Võitlus lihahimu vastu toimub südame puhastamise ning mõõdukuse vooruse harjutamise läbi.

2531.Südamepuhtus võimaldab meil Jumalat näha. Juba praegu annab see meile võimaluse näha kõike Jumala valguses.

2532.Südame puhastamine vajab palvet, karskust ning taotluse ja pilgu puhtust.

2533. Südamepuhtus nõuab häbelikkust, mis on kannatlikkus, tagasihoidlikkus ja diskreetsus. Häbitunne kaitseb isiku intiimsfääri.


10. artikkel. KÜMNES KÄSK

„Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on“ (5 Ms 5:21).

„Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).

2534. Kümnes käsk kujutab endast lihahimu puudutava üheksanda käsu jätku ja täiendust. Ta keelab himustada võõrast vara, sest sellest tulenevad vargus, röövimine ja pettus, mida keelab seitsmes käsk. “Silmahimu” (vrd 1 Jh 2:16) viib vägivallale ja ebaõiglusele, mida keelab viies käsk (vrd Mi 2:2). Himustamine juurdub esimeses kolmes käsus keelustatud ebajumalate teenimises (vrd Trk 14:12). Kümnes käsk puudutab südame taotlust, koos üheksanda käsuga võtab ta kokku kõik Seaduse eeskirjad. /2112, 2069/

I. Himude korrapäratus

 

2535. Meeleline himu paneb meid igatsema meeldivaid asju, mida meil ei ole. Nii igatseme me näiteks toitu, kui oleme näljased, või soojust, kui külmetame. Need soovid on iseenesest head, ületavad aga sageli mõistliku mõõdu ja viivad kiusatusse tahta ebaõiglasel moel seda, mis ei kuulu meile, vaid kellelegi teisele või millele kellelgi teisel on õigus. /1767/

2536. Kümnes käsk keelab ahnuse ja maiste varade mõõdutundetu himustamise, ta keelab ohjeldamatu saamahimu, mis lähtub mõõdutundetust, kirglikust rikkuse ja sellega seotud võimu omandamise soovist. Ta keelab ka soovi sooritada ebaõiglast tegu, mis kahjustaks kaasinimese maist omandit: /2445/

„Kui seadus keelab: „Sa ei tohi himustada“, siis on nende sõnade mõte selles, et me oma himusid võõrast varast eemal hoiaksime; sest võõraste asjade himustamise janu on äärmiselt suur ja lõpmatu ega ei ole rahuldatav, nagu ütleb Pühakiri: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust“ (Koh. 5, 9)“ (Catechismus Romanus, III,10,13).

2537. Soov omandada kaasinimesele kuuluvaid asju ei riku seda käsku, kui neid tahetakse omandada lubatavate vahenditega. Traditsiooniline katehhees annab realistlikult teada, millistel inimestel tuleb eriliselt himustamise patu vastu võidelda ja keda „tuleb eriti hoolikalt manitseda seda käsku pidama“:

„Need on … kaupmehed, kes igatsevad näljahäda ja kallinemist ning näevad pahameelega, et nende kõrval on teisi, kes ostavad või müüvad, kui nemad odavamalt osta ja kallimalt müüa saaksid. Nende hulka kuuluvad ka need, kes soovivad kaasinimestele hädasid, et nemad ise neile müües või neilt ostes kasu teeniksid … Ka arstid, kes soovivad haigusi, ja juristid, kes igatsevad hulgaliselt raskeid juhtumeid ja tülisid“ (Catechismus Romanus, III,10,23).

2538. Kümnes käsk nõuab inimese südamest kadeduse väljaajamist. Kui prohvet Naatan tahtis kuningas Taavetit kahetsemisele juhtida, jutustas ta loo vaesest, kel oli vaid üks lammas, keda ta kohtles nagu omaenese last, ja rikkast, kes – kuigi tal oli arvukalt karju –, vaest kadestas ning lõpuks tema lamba ära võttis (vrd 2 Sm 12:1-4). Kadedus võib viia ränkade kuritegudeni (vrd 1 Ms 4:2-7; 1 Kn 21:1-29). Kuradi kadeduse tõttu tuli maailma surm (vrd Trk 2:24). /2317, 391/

„Me võitleme omavahel ja kadedus relvastab meid üksteise vastu … Kui kõik nii meeleheitlikult Kristuse Ihu tükeldavad, kuhu me sel moel jõuame? Me oleme teel Kristuse Ihu purustamisele … Me ütleme, et oleme ühe ja sama Ihu liikmed ja õgime sealjuures üksteist nagu röövloomad“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in secundam ad Corinthios, 27, 3-: PG 61,594-595).

2539. Kadedus on üks põhipahedest. Ta seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada, isegi ebaõiglasel teel. Kes kadedusest soovib kaasinimesele ränka kurja, sooritab surmapatu. /1866/

Püha Augustinus näeb kadeduses „kuratlikku pattu iseeneses“ (De catechizandis rudibus, 4,8). „Kadedusest võrsub vihkamine, kuri tagarääkimine, laim, rõõmustamine kaasinimese õnnetuse üle ja pahameel tema heas käekäigu üle“ (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, 31,45: PL 76,621).

2540. Kadedus kujutab endast kurvameelsuse vormi ja seega armastuse tagasilükkamist. Ristitu peab temaga võitlema heatahtlikkuse abil. Kadedus võrsub sageli kõrkusest; ristitu seevastu üritab elada alandlikkuses. /1829/

„Kas te soovite näha Jumalat enda kaudu ülistatuna? Hüva, tundke siis rõõmu oma venna edusammudest ja te oletegi juba Jumalat ülistanud. Öeldakse „Jumal olgu kiidetud!“, kui Tema sulane kadeduse võita oskas, sest ta tundis rõõmu kaasinimese teenete üle“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in Romanos, 7,3: PG 60,445).

II. Püha Vaimu eesmärk

2541. Käsu- ja armunõu pöörab inimese südame kadedusest ja ahnusest ära; see juhatab ta igatsema ülimat hüve; see õpetab talle Püha Vaimu tahet, mis rahuldab inimese südant. /1718, 2764/

Tõotuste Jumal on inimest alati hoiatanud ahvatluse eest, mis juba paradiisis näis olevat „hea süüa… tegi silmadele himu… oli ihaldusväärne… pidi targaks tegema“ (vrd 1 Ms 3:6). /397/

2542. Iisraeli rahvale usaldatud seadus ei suutnud eales talle allutatud inimesi õigustada; temast sai isegi “himustamise” tööriist (vrd Rm 7:7). Kuristik tahtmise ja tegemise vahel (vrd Rm 7:10) näitab konflikti Jumala seaduse, nimelt „mõistuse seaduse“ ja teistsuguse seaduse vahel, mis „sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes“ (Rm 7:23). /1963/

2543. Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:21-22). Järelikult on Kristusesse uskujad „lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24), nad lasevad end juhtida Pühast Vaimust (vrd Rm 8:14) ja järgivad Tema tahtmist (vrd Rm 8:27). /1992/

III. Vaesus vaimus /2443-2449/

2544. Jeesus kohustab oma jüngreid Teda kõigele ja kõigile eelistama ja teeb neile ettepaneku Tema ja Evangeeliumi pärast (vrd Mk 8:35) kogu omandist loobuda (Lk 14:33). Veidi enne oma kannatusi toob Ta neile eeskujuks vaese lese Jeruusalemmast, kes ise puudust kannatades andis „kogu elatise, mis tal oli“ (Lk 21:4). Rikkustesse kiindumusest vabanemise käsu täitmine on hädavajalik taevariiki pääsemiseks. /544/

2545. Kõik kristlased peavad „oma tahtmisi õigesti juhtima, et selle maailma asjade kasutamine ja kiindumus rikkustesse, mis on vastuolus evangeelse vaesusevaimu käsuga, ei takistaks nende pürgimist täiusliku armastuse poole“ (LG 42). /2013/

2546. „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed“ (Mt 5:3). Õndsakskiitmised ilmutavad õnne ja armu, ilu ja rahu korda. Jeesus ülistab vaeste rõõmu, sest neile juba kuulub Jumalariik. /1716/

„Sõna (see tähendab Kristus) nimetab “vaesust vaimus” inimvaimu kuulekaks alandlikkuseks ja loobumiseks, ning apostel toob meile eeskujuks Jumala vaesuse, kui ta ütleb: „Tema… sai teie pärast vaeseks“ (2 Kr 8:9)“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatitudinibus, 1: PG 44,1265A).

2547. Issand kaebab rikaste üle, sest nad leiavad lohutust oma ülevoolavates varades (vrd Lk 6:24). „Kõrk pürgib maise võimu poole, samal ajal kui vaene vaimus otsib taevariiki“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 1,1,3: PL 34,1232). Kes usaldab taevase Isa ettehooldust, saab vabaks rahutust murest oma tuleviku pärast (vrd Mt 6:5-34). Jumala usaldamine on vaeste ettevalmistamine õndsusele. Nemad saavad Jumalat näha. /305/

IV. „Ma tahan Jumalat näha”

2548. Soov saavutada tõelist õnne vabastab inimese mõõdutust kiindumusest selle maailma varadesse ning leiab oma täitumuse Jumala õndsuse nägemises. Tõotus näha Jumalat „on ülim igasugusest õndsusest … Pühakirja mõistes tähendab “näha” sama, mis “omada” … Kes näeb Jumalat, on võitnud kätte kõik varandused, mida üldse on võimalik ette kujutada“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatutidinibus, 6: PG 44,1200D). /2519/

2549. Praegu peab püha rahvas veel ülevalt tuleva armu abil võitlema, et saavutada Jumala tõotatud hüvesid. Et omada ja vaadelda Jumalat, peavad kristlased suretama oma himud ja võitma Jumala armu abil naudingute ja võimu kiusatused. /2015/

2550. Sel täiuslikuks saamise teel kutsuvad Vaim ja Mõrsja kõiki, kes neid kuulevad (vrd Ilm 23:17), täiuslikule osadusele Jumalaga:

„Seal asub tõeline austus, kus ülistamises ei ole ei eksimist ega meelitamise haigust; tõelist au ei keelduta andmast ühelegi väärikale, ja ühelegi ebaväärikale see osaks ei saa; ükski ebaväärikas ei suuda ju pääseda sinna, kus vaid väärikad elada tohivad. Tõeline rahu hakkab valitsema seal, kus keegi ei saa midagi vastumeelset kogeda ei eneses ega kelleski teises. Vooruse tasuks on Jumal ise, kes on vooruslikkuse annetanud ning näitab iseennast, kellest ülimat ja parimat ei saa eales olla … „Mina olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas“ (3 Ms 26:12) … Samas mõttes tuleb aru saada ka apostli ütlemisest: „Et Jumal oleks kõik kõiges“ (1 Kr 15:28). Temas on kõikide meie igatsuste eesmärk, Temas, keda me lõputult vaatleme, tüdimatult armastame, väsimatult ülistame. See armu and, see tundmus ja see seisund on siis kindlalt kõikide ühisosa nagu ka igavene elu“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,30).

LÜHITEKSTID

2551. „Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).

2552. Kümnes käsk keelab ahnuse, mis lähtub mõõdutust himust rikastuda ja saavutada sellega seotud võimu.

2553. Kadedus seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada. Kadedus on üks põhipahedest.

2554. Ristitu võitleb kadeduse vastu heatahtlikkuse, alandlikkuse ja Jumala ettehooldusele andumise abil.

2555. Kristusesse uskujad „on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24); nad lasevad end Pühast Vaimust juhtida ja täidavad Tema tahtmist.

2556. Et pääseda taevariiki, peab vabanema varanduse himustamisest. „Õndsad on vaesed vaimus.“

2257. Igatsusest täidetud inimene lausub: „Ma tahan Jumalat näha.“ Janu Jumala järele rahuldatakse igavese elu veega (vrd Jh 4:14).

3.2.1. Armasta Issandat, oma Jumalat ...

TEINE LÕIK. KÜMME KÄSKU

“Õpetaja, mis head ma peaksin tegema…?”

2052. Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu? Rikkale noormehele, kes esitab selle küsimuse, vastab Jeesus seeläbi, et pöörab ta tähelepanu esmalt hädavajadusele tunnistada Jumalat ainsa heana”, ainsa täiusliku hüvena ja kõige hüve esmaallikana. Seejärel ütleb Ta noormehele: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ Ning Ta esitab küsimuse esitajale ligimesearmastust puudutavad käsud: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust,  austa oma isa ja ema.“ Ning lõpetuseks võtab Jeesus need käsud kokku positiivsel viisil: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“(Mt 19:16-19). /1858/

2053. Sellele esimesele vastusele lisatakse veel teine: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mt 19:21). See ei tühista esimest vastust. Kristuse järgimise juurde kuulub käskude järgimine. Nad ei ole tühistatud (vt Mt 5:17), vaid kristlast kutsutakse üles neid leidma oma Õpetaja isikus, kes on nende täiuslik täitja. Jeesuse ülekutse küsijale, et ta Õpetaja kuuleka jüngrina järgiks Teda käske täites, seondub sünoptilistes evangeeliumides üleskutsetega vaesusele ja karskusele (vrd Mt 19:6-12.21.23-29). Evangeelseid nõuandeid ei saa käskudest lahutada. /1968, 1973/

2054. Jeesus võttis kümme käsku üle, kuid Ta ilmutas ka nende kaudu mõjuva Vaimu väe. Ta jutlustab õiglust, mis „on märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma“ (Mt 5:20), nii nagu ka paganate oma (vrd Mt 5:46-47). Ta toob kõik käskude nõuded: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa… Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale
vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:21-22). /181/

2055. Kui Talle esitati küsimus: „Milline käsk Seaduses on suurim?“ (Mt 22:36), vastab Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!  See ongi suurim ja esimene käsk.  Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu
iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:37-40; vrd 5 Ms 6:5; 3 Ms 19:18). Dekaloogi tuleb seletada nende kahe ja samas üheainsa armastuse käsu valguses: /129/

Käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine“(Rm 13:9-10).

Dekaloog Pühakirjas

2056. “Dekaloog” tähendab sõna-sõnalt “kümme sõna” (2 Ms 34:28; 5 Ms 4:13). Need “kümme sõna” ilmutas Jumal oma rahvale pühal Siinai mäel. Erinevalt teistest Moosese kirja pandud käskudest (vrd 5 Ms 31:9.24) kirjutas need “Jumala sõrm” (2 Ms 31:18; vrd 5 Ms 5:22). Seetõttu on nad Jumala sõna erilises mõttes. Nad edastatakse pärimuslikult Teises (vrd 2 Ms 20:1-17) ja Viiendas Moosese (vrd 5 Ms 5:6-22) raamatus. Juba Vana Testamendi pühad raamatud viitavad “kümnele sõnale” (vrd nt Hs 4:2; Jr 7:9; Hs 18:5-9), kuid alles Uues Lepingus avaneb Jeesuses Kristuses nende sügavam mõte. /62, 700/

2057. Dekaloogi tuleb eelkõige mõista seoses Egiptusest väljarändamisega – Vana Testamendi keskmes seisva Jumala suure vabastamisteoga. Need “kümme sõna”, olgu nad siis sõnastatud negatiivselt, keeldudena või positiivselt, käskudena (nagu „Austa oma isa ja ema!“) näitavad tingimusi patuorjusest vabaks eluks. Dekaloog on elu tee: /2084/

Ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies tema teedel ja pidades tema käske, määrusi ja seadlusi, et sa võiksid elada ja paljuneda“ (5 Ms 30:16).

See dekaloogi vabastav jõud saab ilmseks näiteks sabati puhkuse käsus, mis kehtib ka võõraste ja orjade kohta: /2170/

„Pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega“ (5 Ms 5:15).

2058. “Kümnes sõnas” võetakse kokku ja kuulutatakse välja Jumala seadus: „Need sõnad rääkis Issand mäe peal valju häälega tervele teie kogudusele tule, pilve ja pimeduse seest ega lisanud midagi juurde. Ja ta kirjutas need kahele kivilauale ning andis need minule“ (5 Ms 5:22). Seepärast nimetatakse neid kahte lauda “tunnistuseks” (2 Ms 25:16). Nad sisaldavad Jumala ja Tema rahva vahelise lepingu tingimusi. Neid “tunnistuslaudu” (vrd 2 Ms 31:18; 32:15; 34:29) tuleb hoida “laekas” (2 Ms 25:16; 40:1-3). /1962/

2059. “Kümme sõna” lausub Jumal teofaania raames – „Palgest palgesse rääkis Issand teiega mäel tule keskelt“ (5 Ms 5:4). “Kümme sõna” on osa Jumala enese ja Tema auhiilguse ilmutusest. Käskudes, mida Ta annab, kingib Jumal iseenese ja oma püha tahte. Andes teada oma tahtmise, ilmutab Jumal ennast oma rahvale. /707, 2823/

2060. Käskude ja seaduste and on osa Lepingust, mille Jumal oma rahvaga sõlmis. Vastavalt Teisele Moosese raamatule toimub “kümne sõna” ilmutamine Lepingu ettekuulutamise (vrd 2 Ms 19) ja Lepingu sõlmimise (vrd 2 Ms 24) vahel, pärast seda, kui rahvas oli tõotanud: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!“ (2 Ms 24:7). Dekaloog antakse edasi alles siis, kui eelnevalt oli meelde tuletatud Lepingut: „Issand, meie Jumal, sõlmis meiega Hoorebil lepingu“ (5 Ms 5:2). /62/

2061. Käsud saavad oma täie tähenduse Lepingu raames. Vastavalt Pühakirjale saab inimese moraalne tegutsemine oma mõtte Lepingu raames ja Lepingu läbi. Esimene “kümnest sõnast” tuletab meelde, et Jumal on oma rahvast esimesena armastanud:

„Kuna pattude eest karistust kandes on inimene sattunud vabaduse paradiisist selle maailma orjuse alla, räägib ka dekaloogi esimene käsk, Jumala käskude esimene sõna, vabadusest: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“ (2 Ms 20:2; 5 Ms 5:6)“ (Origenes, hom. in Ex. 8, 1). /2086/

2062. Tegelikud käsud järgnevad alles teisena. Nad kõnelevad sellest, mida tuleb teha Lepinguga seatud Jumalale kuulumise alusel. Kõlbeline eluviis on vastuseks Issanda armastavale algatusele. See on Jumala tunnustamine, lugupidamisavaldus ja tänuavaldus. See on kaastöö plaanis, mida Jumal ajaloos teostab. /142, 2002/

2063. Lepingust ja dialoogist inimese ja Jumala vahel annab tunnistust ka asjaolu, et Jumal seadusandjana kõneleb alati esimeses isikus („Mina olen Issand…“ ) ning pöördub sealjuures alati üksikisiku poole („Sina...“). Kõikides Jumal käskudes tähistab saajat ainsuses olev isikuline asesõna. Sellal kui Jumal annab oma tahtmisest teada tervele rahvale, teeb Ta selle teatavaks igale üksikule inimesele: /878/

Issand „kirjutas ette armastuse Jumala vastu ja nõudis õiglust kaasinimese suhtes, et inimene oleks õiglane ning Jumala-vääriline. Dekaloogi kaudu valmistas Ta teda ette sõpruseks Temaga ja üksmeeleks kaasinimestega… Dekaloogi sõnad … kehtivad ka meie (kristlaste) suhtes, sest (Issanda) saabumisel neid täideti ja täiendati, kuid ei kaotatud“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,16,3-4).

Dekaloog Kiriku Pärimuses

2064. Ustavana Pühakirjale ja järgides Jeesuse eeskuju on Kiriku Pärimus dekaloogile alati olulist tähtsust omistanud.

2065. Alates pühast Augustinusest on kümnel käsul alati olnud oluline koht ristimise taotlejate ja kristlaste ettevalmistamisel. XVI sajandil tekkis tava dekaloogi käske esitada positiivses sõnastuses ja kergesti mällu jäävas luulevormis. See tava püsib osaliselt veel tänagi. Kiriku katekismused esitasid kristlikku kõlblusõpetust sageli kümne käsu alusel.

2066. Ajaloo vältel on käske mitmeti jaotatud ja nummerdatud. Käesolev katekismus järgib püha Augustinuse tehtud jaotust, mis on katoliku Kirikus saanud traditsiooniks. Seda jaotust järgib ka luterlik usutunnistus. Kreeka kirikuisadel on veidi teistsugune jaotus, mida kasutatakse ortodokssetes kirikutes ja reformeeritud usutunnistustes.

2067. Kümme käsku esitavad Jumala ning ligimese armastamise nõude. Esimesed kolm käsku puudutavad eelkõige Jumala armastamist, seitse järgmist on suunatud ligimese armastamisele. /1853/

„Nagu armastus hõlmab kahte käsku, mille kohta Issand ütleb, et neis on koos kogu Seadus ja prohvetid … nii on kümme käsku jaotatud kahele tahvlile. Kolm neist olid kirjutatud ühele, seitse teisele tahvlile“ (p. Augustinus, Sermones, 33,2,2: PL 38,208).

2068. Tridenti Kirikukogu õpetab, et kümme käsku on kristlastele kohustuslikud ning et ka õigeksmõistetud inimene peab neid järgima (vrd DS 1569-1570). Vatikani II Kirikukogu kinnitab: „Piiskopid saavad apostlite järeltulijatena Issandalt ... läkituse õpetada kõiki rahvaid ja kuulutada Evangeeliumi kogu loodule, et kõik inimesed usu, ristimise ja käskude täimise kaudu õndsuse saavutaksid“ (LG 24). /1993, 888/

Dekaloogi ühtsus

2069. Dekaloog kujutab endast jagamatut tervikut. Iga tema “sõna” viitab kõigile teistele; nad tingivad üksteist. Mõlemad tahvlid selgitavad teineteist: nad moodustavad terviku. Kes astub üle ühest käsust, rikub kogu Seadust (vrd Jk 2:10-11). Ei saa austada kaasinimest, ülistamata tema Loojat, Jumalat. Ei saa kummardada Jumalat, armastamata inimesi, Tema loodut. Dekaloog ühendab tervikuks inimese Jumalast sõltuva religioosse ning ühiskondliku elu. /2534/

Dekaloog ja loomuseadus

2070. Kümme käsku on osa Jumala Ilmutusest. Samal ajal õpetavad nad meile inimese tõelist loomust. Nad tõstavad esile tema põhilised kohustused ja seega kaudselt ka põhilised inimisiku loomusele omased õigused. Dekaloog kujutab endast loomuseaduse suurejoonelist väljendust: /1955/

„Algusest peale juurutas Jumal loomulikud käsud inimeste südamesse. Ta leppis esialgu nende meenutamisega. See oli dekaloog“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,5,1).

2071. Kuigi dekaloogi käsud on juba mõistusele tunnetatavad, need ka ilmutati. Patune inimkond vajas seda ilmutust, et saavutada loomuseaduse nõudmiste täielikku ja kindlat tunnetust: /1960/

„Patuseisundis oli dekaloogi käskude täielik seletus muutunud hädavajalikuks, kuna mõistuse valgus oli hägustunud ning tahe teelt kõrvale kaldunud“ (p. Bonaventura, In libros sententiarum, 4,37,1,3).

Me tunneme Jumala käske jumaliku Jumala Ilmutuse kaudu, mida meile Kirik kuulutab, ning südametunnistuse hääle vahendusel. /1777/

Dekaloogi siduvus

2072. Kuna kümme käsku väljendavad inimese põhikohustusi Jumala ja kaasinimese suhtes, avaldavad nad oma loomuse kohaselt kaalukaid kohustusi. Nad on oma loomuselt muutumatud ja kehtivad alati ja kõikjal. Keegi ei saa nendest vabastada. Jumal on kümme käsku vajutanud inimeste südamesse. /1858, 1958/

2073. Kuulekuse kohustus käskude vastu hõlmab ka kohustusi, mis oma ainelt on vähem kaalukad. Nii näiteks keelab viies käsk üksteist sõnadega solvata, kuid raske patt võib see olla ainult lähemate asjaolude või solvaja taotluse tõttu.

“Minust lahus ei suuda te midagi teha”

2074. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). Vili, millest siin räägitakse, on Kristusega ühendatud elu viljakas pühadus. Kui me usume Jeesusesse Kristusesse, osaleme Tema müsteeriumides ning peame Tema käske, siis armastab Lunastaja ise meis oma Isa ja oma vendi, meie Isa ning meie vendi. Püha Vaimu armu läbi saab Tema isik elavaks seesmiseks juhtnööriks meie tegutsemisele. „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12). /2732, 521/

LÜHITEKSTID

2075. “Mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ (Mt. 16-17)

2076. Oma tegevuse ja jutluse läbi tunnistas Jeesus dekaloogi jäävat kehtivust.

2077. Dekaloogi and anti Lepingu raamides, mille Jumal oli sõlminud oma rahvaga. Jumala käsud saavad oma tõelise mõtte selle Lepingu raames ja tema läbi.

2078. Ustavana Pühakirjale ja järgides Jeesuse eeskuju, on Kiriku Pärimus andnud dekaloogile olulise ja põhjapaneva tähtsuse.

2079. Dekaloog kujutab endast orgaanilist tervikut: iga “sõna” ehk käsk viitab tervikule. Kes ühest käsust üle astub, rikub tervet Seadust (vrd Jk 2:10-11).

2080. Dekaloog väljendab suurejoonelisel viisil loomuseadust. Me tunneme teda Jumala Ilmutuse vahendusel ja inimliku mõistuse abil.

2081. Kümme käsku väljendavad oma olemuse tõttu kaalukaid kohustusi. Kuulekus nende käskude vastu hõlmab aga ka sisult vähem kaalukaid kohustusi.

2082. Mida Jumal käsib, selle täitmise teeb Ta võimalikuks oma armu läbi.

Esimene peatükk. ARMASTA ISSANDAT, OMA JUMALAT, KOGU OMA SÜDAMEGA, KOGU OMA HINGEGA JA KOGU OMA MÕISTUSEGA

2083. Jeesus võttis inimese kohustused Jumala vastu kokku järgnevalt: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“ (Mt 22:37; vrd Lk 10:27 – „…kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega“). See käsk on piduliku üleskutse otsene vastukaja: „Kuula, Iisrael! Issand, meie Jumal, Issand on ainus“ (5 Ms 6:4). /367/

Jumal on meid esimesena armastanud. Seda ainsa Jumala armastust meenutab meile esimene “kümnest sõnast”. Sellele järgnevad käsud seevastu selgitavad seda armastavat vastust, mille inimene oma Jumalale andma peab. /199/


1. artikkel. ESIMENE KÄSK

Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida“ (2 Ms 20:2-5; vrd 5 Ms 5:6-9).

„Kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“ (Mt 4:10).

 

I. „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“

 

2084. Jumal annab ennast tunda, meenutades oma kõigeväelist, heatahtlikku ja vabastavat tegutsemist oma rahva ajaloos, kelle poole Ta pöördub: „Mina tõin sind välja Egiptuse orjusest“. Esimene sõna sisaldab seaduse esimest käsku: „Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda… Ärge käige teiste rahvaste jumalate järel“ (5 Ms 6:13-14). Jumala esmane kutse ja õiglane nõue on see, et inimene Ta vastu võtaks ja Teda kummardaks. /2057, 398/

2085. Ainus ja tõeline Jumal ilmutab Iisraeli rahvale eelkõige oma auhiilgust (vrd 2 Ms 19:16-25; 24:15-18). Jumala ilmutusega on seotud ka inimese kutsumuse ja tõelise olemuse ilmutamine. Inimene on kutsutud Jumalast tunnistust andma, tegutsedes nii, nagu seda nõuab tema loomine “Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks”:

Püha Justinius Märter ütleb (155) ühele õpetatud juudile: „Iial ei saa olema teist Jumalat, Tryphon, ega polnud ka varem igavikus teist Jumalat … kui see, kes selle maailmakõiksuse lõi ja korraldas. Edasi usume me, et meie Jumal ei ole keegi teine kui teie oma, et Ta pigem on seesama, kes teie isad Egiptusest välja viis „tugeva käe ja ülestõstetud käsivarrega“. Ka ei looda me kellelegi teisele – pole ju olemas kedagi teist –, vaid samale kui teie, Aabrahami, Iisaku ning Jaakobi Jumalale“ (p. Justinus, Dialogus cum Tryphone Judaeo, 11,1).

2086. „Esimene käskudest hõlmab usku, lootust ja armastust. Sest kui me Jumala kohta ütleme, et Ta on liikumatu, muutumatu, jääb alati samaseks, siis tunnistame Ta õigusega ustavaks, kelles puudub igasugune ebaõiglus. Seepärast on hädavajalik Tema sõnadega tingimusteta nõustuda, Temasse kindlalt uskuda ning Teda täielikult usaldada. Kes vaatleb aga Tema kõikvõimsust, leebust ja valmisolekut ning kalduvust head teha – kas oleks võimalik midagi muud, kui kogu oma lootus Temale seada? Kes vaatleb aga headuse ja armastuse rikkusi, mida Ta meie peale on välja valanud – kas me ei pea siis Teda armastama? Seepärast kasutab Jumal oma käskude ja korralduste alguses ja lõpus sõnu ’Mina olen Issand’“ (Catechismus Romanus, III,2,4). /212, 2061/

 

Usk /1814-1816/

 

2087. Meie kõlbelise elu allikas peitub usus Jumalasse, kes ilmutab meile oma armastuse. Püha Paulus räägib “kuulekusest usule” (Rm 1:5; 16:26) kui esmasest kohustusest. Jumala “mittetunnustamises” näeb ta kõigi kõlbeliste väärastuste põhjust ja seletust (vrd Rm 1:18-32). Meie kohustuseks Jumala ees on Teda uskuda ning Temast tunnistust anda. /143/

2088. Esimene käsk nõuab meilt, et me oma usku tugevdaksime, teda arukalt ja valvsalt hoiaksime ning tõrjuksime kõike, mis temale vastandub. Usu vastu on võimalik patustada mitmel viisil:

Vabatahtlik kahtlemine seisneb keeldumises õigeks pidada kõike seda, mida Jumal on ilmutanud ja Kirik uskumiseks esitab, või ka selle alahindamises. Mittevabatahtlik kahtlemine seisneb usu kõikuvuses, raskustes võita vastuväiteid usu vastu, või ka rahutuses, mida kutsub esile usu hämarus. Kui kõheldakse tahtlikult, võib see viia vaimupimeduseni. /157/

2089.Uskmatus seisneb hoolimatuses ilmutatud tõdede vastu või tahtlikus keeldumises nendega nõustuda. „Hereesiaks nimetatakse ristimisele järgnevat jumaliku ja katoliikliku usuga uskumisele kuuluva usutõe kangekaelset salgamist või selles kangekaelset kahtlemist; apostaasiaks nimetatakse kristliku usust taganemist tervikuna; skismaks nimetatakse keeldumist alluda paavstile või osadusest talle alluvate Kiriku liikmetega“ (CIC, can 751).

 

Lootus /1817-1821/

2090. Kui Jumal ennast ilmutab ja inimest kutsub, ei suuda inimene omaenese jõust vajalikul viisil vastata jumalikule armastusele. Ta peab lootma, et Jumal kingib talle võime Tema armastusele vastata ning käituda vastavalt armastuse käskudele. Lootus on jumaliku õnnistuse ja õndsakstegeva Jumala nägemise usaldav ootamine; ta hõlmab ka kartust eksida Jumala armastuse vastu ning muutuda karistusväärseks. /1996/

2091. Esimene käsk puudutab ka pattusid lootuse vastu, milleks on meeleheide ja jultumus.

Meeleheites lakkab inimene Jumalalt lootmast oma isiklikku õndsust, saamast armu abi õndsusele jõudmiseks, või oma pattude andeksandmist. Sellega vastandab ta end Jumala headusele, Tema õiglusele – sest Issand jääb oma tõotustele ustavaks – ning Tema halastusele. /1864/

2092. On kahte liiki jultumust: inimene hindab oma võimeid üle, lootes, et ta võib õndsuse saavutada ilma kõrgemalt tuleva abita, või lootes, et ta võib Jumala kõikvõimsuselt ja halastuselt andestuse saada, ilma meelt parandamata, ning saada õndsaks seda ära teenimata. /2732/

Armastus /1822-1829/

2093. Usk Jumala armastusse sisaldab üleskutset ja kohustust vastata Jumala armastusele siira armastusega. Esimene käsk käsib meil armastada Jumalat üle kõige ja Tema pärast kõiki loodud olendeid (vrd 5 Ms 6:4-5).

2094. Jumala armastuse vastu pattu teha on võimalik mitmel viisil. Ükskõiksus alahindab Jumala armastust või heidab selle kõrvale, ta ei tunne ära selle ennetavat olemust ja salgab tema väge. Tänamatus unustab või keeldub Jumala armastust tänulikult tunnustamast ja sellele armastusega vastamast. Leigus viivitab Jumala armastusele vastamisega või jätab selle tegemata; temas võib peituda tõrkumine armastuse sisendusele vastata. Vaimulik laiskus (ld acedia) võib minna nii kaugele, et Jumalast lähtuvat rõõmu halvustatakse ja jumalik hüve põlatakse ära. Jumala vihkamine võrsub kõrkusest. Ta hakkab vastu Jumala armastusele, mille headust ta salgab, ning neab Teda seetõttu, et Jumal pattu keelab ja selle eest karistab. /2733, 2303/

 

II. „Teeni ainult teda“

 

2095. Jumalikud usu, lootuse ja armastuse voorused vormivad ja elustavad kõlbelisi voorusi. Nii sunnib armastus meid Jumalale andma seda, mida meie kui Tema loodud õigluse alusel Talle võlgneme. Jumala austamise ehk religiooni voorus (ld virtus religionis) valmistab meid selleks hoiakuks ette. /1807/

Kummardamine /2628/

 

2096. Religiooni vooruse esmaseks aktiks on Jumala ülistamine. Jumala ülistamine tähendab Tema kui Jumala, Looja ja Päästja, Issanda ja Õpetaja ning eelkõige kui lõpmatu ja halastava Armastuse tunnustamist. Jeesus tugineb Viiendale Moosese raamatule ja ütleb: „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!“ (Lk 4:8).

2097. Jumala kummardamine tähendab aukartuse ja absoluutse alluvusega tunnustada ”loodu tühisust”, kes oma olemasolu võlgneb üksnes Jumalale. Jumala kummardamine tähendab Teda kiita ja ülistada ning iseennast alandada, nagu seda teeb Maarja Magnificat’is, tänulikult tunnistades, et Jumal on teinud suuri asju ning et Tema nimi on püha (vrd Lk 1:46-49). Üksnes Jumala kummardamine vabastab inimese isekusest, patu orjusest ja maailma ebajumaldamisest. /2807/

Palve

 

2098. Usu, lootuse ja armastuse aktid, mida esimene käsk käsib, jõuavad oma täiusele palves. Me kummardame Jumalat, suunates Tema poole ülistus- ja tänupalveid, eestpalveid ja palumispalveid, tõstes oma vaimu Jumala poole. Palve on vältimatu tingimus, et saaksime kuuletuda Jumala käskudele. Peab „ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1). /2742/

Ohver

 

2099. Kummardamise ja tänu, anumise ja osaduse märgiks on õige Jumalale ohvreid tuua. „Tõeline ohver on iga tegu, mida tehakse, et tugevdada meie püha osadust Jumalaga, tänu millele võime saada tõeliselt õnnelikeks“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 10,6). /613/

2100. Et väline ohverdamistegevus oleks tõeline, peab ta olema sisemise ohvrihoiaku väljenduseks: „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim…“ (Ps 51:19). Vana Lepingu prohvetid mõistavad sageli hukka need ohvrid, mida tuuakse ilma sisemise vaimse osalemiseta (vrd Am 5:21-25) ning ligimesearmastuseta (vrd Js 1:10-20). Jeesus meenutab Prohvet Hoosea sõnu: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust“ (Mt 9:13; 12:7; vrd Ho 6:6). Ainus täiuslik ohver on see, mille Jeesus tõi ristil täiuslikus armastuses Isa vastu ja meie õndsuseks (vrd Hb 9:13-14). Ühinedes Tema ohvriga, võime oma elust teha ohvrianni Jumalale. /2711, 614, 618/

Lubadused ja tõotused

 

2101. Mitmetel põhjustel kutsutakse kristlasi üles Jumalale lubadusi andma. Ristimine ja kinnitamine, laulatus ja pühitsus on alati sellise lubadusega seotud. Ka isiklik vagadus võib kristlast ajendada andma Jumalale lubadust mõneks teoks, palveks, annetuseks, palverännakuks ja muuks sarnaseks. Jumalale antud lubaduse ustav pidamine väljendab aukartust, mida me võlgneme Jumala auhiilgusele, ja armastust ustava Jumala vastu. /1237, 1064/

2102. Tõotust, see tähendab kaalutletud ja vabatahtlikku Jumalale antud lubadust, mille eesmärgiks on võimalik ja parem hüve, tuleb täita religiooni vooruse tõttu“ (CIC, can 1191, §1). Tõotus on vagaduse akt, mille läbi kristlane pühitseb end Jumalale või tõotab Talle hea teo tegemise. Oma tõotuse täitmise läbi kingib ta Jumalale selle, mida ta Talle tõotas ja pühitses. Nii oli püha Paulus, nagu meile näitab Apostlite tegude raamat, väga hoolikas oma tõotuste täitmisel (vrd Ap 18:18; 21:23-24).

2103. Tõotustele elada vastavalt evangeelsetele nõuannetele,annab Kirik eeskujuandva väärtuse (vrd CIC, can 654). /1973/

„Seepärast tunneb ema Kirik rõõmu sellest, et tema rüpes leidub palju mehi ja naisi, kes tahavad rangemalt järgida ja selgemalt näidata Lunastaja enesesalgamist, võttes Jumala laste vabaduses enda peale vaesuse ning loobuvad oma tahtest, see tähendab allutavad ennast inimesele Jumala pärast, et teostada täiuslikkust enam kui käsk seda ette näeb, samastumaks kuuleka Kristusega täielikumal viisil“ (LG 42). /914/

Teatud juhtudel võib Kirik õigustatud põhjustel tõotustest ja lubadustest vabastada (vrd CIC, can 602, 1196-1197).

 

Ühiskonna Jumala austamise kohustus ja usuvabaduse õigus

 

2104. Kõik inimesed on „kohustatud otsima tõde, eriti asjus, mis puudutavad Jumalat ja Tema Kirikut, ning kord ära tuntud tõde vastu võtma ja hoidma“ (DH 1). See kohustus tuleneb „inimloomusest endast“ (DH 2) ja ei keela siira austusega suhtumist teistesse religioonidesse, mis „sageli peegeldavad selle Tõe kiirt, mis valgustab kõiki inimesi“ (NA 2). See ei ole vastuolus ka armastuse käsuga, mis sunnib kristlasi „suhtuma armastuse, arukuse ja kannatlikkusega inimestesse, kes on usu küsimustes eksitustes või teadmatuses“ (DH 14). /2467, 851/

2105. Kohustus Jumalat siiralt austada puudutab nii üksikinimest kui ka ühiskonda. See on „pärimuslik katoliku õpetus inimese ning ühiskonna moraalsest kohustusest tõelise religiooni ning ainsa Kristuse Kiriku vastu“ (DH 1). Kuulutades lakkamatult Evangeeliumi, näeb Kirik vaeva, et inimesed püüaksid „kujundada ühiskonna mõttelaadi ja kombeid, seadusi ja ühiskondlikke struktuure Kristuse vaimus“ (AA 13). Kristlaste sotsiaalne kohustus on austada ja äratada igas inimeses armastust hüve ja tõe vastu. See nõuab neilt katoliiklikus ja apostellikus Kirikus oleva (vrd AA 13) ainsa tõese religiooni levitamist. Kristlased on kutsutud olema maailma valgus (vrd Leo XIII, ringkiri Immortale Dei; Pius XI, ringkiri Quas primas). /854, 898/

2106. Usuvabadus tähendab seda, „et religioosses valdkonnas ei tohi kedagi sundida tegutsema oma südametunnistuse vastaselt ega kedagi takistada õiglastes piirides tegutsemast oma südametunnistuse kohaselt, kas siis eraviisiliselt või avalikult, üksikisikuna või koos teistega“ (DH 2). See õigus rajaneb inimisiku loomusel endal. Inimese väärikus nõuab, et ta Jumala tõega, mis on ülem igast ajalikust korrast, vabatahtlikult nõustuks. Seepärast säilib see õigus püsivalt ka neil, „kes ei järgi oma kohustust tõde otsida ja selles püsida“ (DH 2). /160, 1782, 1738/

2107. „Kui mõne rahva erilist olukorda arvestades riiklik seaduskord tunnustab ühiskondlikult eriliselt ühtainsat religioosset kooslust, siis on hädavajalik, et samal ajal oleks tunnustatud ja tagatud kõigi kodanike ja usuühenduste õigus vabadusele religioossetes küsimustes“ (DH 6).

2108. Õigus usuvabadusele ei tähenda moraalset luba eksitusest kinni pidada (vrd Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimum) ega väidetavat õigust eksimusele (vrd Pius XII, kõne 6. detsembril 1953), vaid see on inimese loomulik õigus kodanikuvabadusele. See tähendab seda, et poliitiline võim talle religiooni valdkonnas – õiglastes piirides – mingisugust välist survet ei avalda. Seda loomulikku õigust peab ühiskonna õiguskorraldus tunnustama nii, et see muutuks riiklikuks õiguseks (vrd DH 2). /1740/

2109. Õigus usuvabadusele ei tohi olla iseenesest piiramatu (vrd Pius VI, breve Quod aliquantum) ega piiratud ainuüksi positivistlikult või naturalistlikult mõistetud “avaliku korra” nõudmistega. Sedalaadi õigusele omased “õiglased piirid” tuleb poliitilise arukusega määratleda sõltuvalt konkreetsest ühiskondlikust olukorrast ja vastavuses ühise hüve nõudmistega ning riiklik võim peab nad kinnitama „objektiivsele kõlbelisele korrale vastavate õigusnormide kohaselt“ (DH 7). /2244, 1906/

III. “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval”

2110. Esimene käsk keelab ainsa Issanda kõrval, kes on ennast oma rahvale ilmutanud, veel teisi jumalaid austada. See käsk keelab ebausu ja uskmatuse. Ebausk on teatavas mõttes pahupidine religioossusega liialdamine, uskmatus on aga vastupidine pahe, nimelt religiooni vooruse puudumine.

Ebausk

2111. Ebausk on religioosse hoiaku ja praktika väärastumine. Ta võib sisse hiilida ka tõelisesse Jumala-austamisse, näiteks siis, kui mõnedele iseenesest õigustatud ja hädavajalikele tegevustele antakse maagiline tähendus. Kes arvab, et palvete ning sakramentaalsete märkide mõjusus põhineb ainuüksi nende välisel toimetamisel ja alahindab sisemisi hoiakuid, mida need nõuavad, langeb ebausu küüsi (vrd Mt 23:16-22).

Ebajumalateenistus

2112. Esimene käsk mõistab hukka polüteismi. Ta nõuab inimeselt, et nad usuksid ainsat Jumalat, mitte teisi jumalaid, ning keelab peale ainsa Jumala teiste jumaluste austamise. Pühakiri manitseb pidevalt ebajumalaid kõrvale heitma, sest need „on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe“. Need jõuetud ebajumalad teevad jõuetuks: „Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad(Ps 115:4-5.8; vrd Js 44:9-10; Jr 10:1-6; 5 Ms 14:1-30; Brk 6; Trk 13:1-15.19). Jumal on seevastu “elav Jumal” (nt Jos 3:10; Ps 42:3 jt), kes elu loob ning ajalukku sekkub. /210/

2113. Ebajumalate teenimist ei esine mitte ainult paganlikes väärkultustes. See jääb usule pidevaks kiusatuseks. Ebajumalateenimine on see, kui inimene austab Jumala asemel loodut, olgu tegemist jumalate või deemonitega (näiteks satanism), või võimu, lõbu, rassi, esivanemate, riigi, raha või muu sarnase austamisega. „Te ei sa teenida nii Jumalat kui mammonat“, ütleb Jeesus (Mt 6:24). Arvukalt märtreid on surnud, kuna nad keeldusid kummardamast “metsalist” (vrd Ilm 13-14) ja tõrkusid teda isegi näiliselt austamast. Ebajumalateenistus on vastuolus Jumala kui ainsa Issanda tunnistamisega ja seetõttu on ta Jumalaga osaduses olemisega kokkusobimatu (vrd Gl 5:20; Ef 5:5). /398, 2534, 2289, 2473/

2114. Ainsa Jumala kummardamisega muutub inimese elu terviklikuks. Käsk kummardada ainsat Issandat muudab inimese lihtsaks ja päästab ta killustumisest. Ebajumalateenistus on inimese loomupärase religioosse tunnetuse pahupidipööramine. Ebajumalaid teenib see, kes „hävimatu Jumala mõistet kohaldab kõige muu kui Jumala suhtes“ (Origenes, Contra Celsum, 2,40).

Ennustamine ja maagia

2115. Jumal võib oma prohvetitele või teistele pühakutele tulevikku ilmutada. Kristlik hoiak seisneb aga selles, et tulevik jäetakse usaldavalt Jumala ettehoolduse hoolde ning hoidutakse igasugusest ebatervest uudishimust. Kes eirab hädavajalikku ettevaatlikkust, tegutseb vastutustundetult. /305/

2116. Igasugused ennustamise vormid tuleb kõrvale heita: Saatana ja deemonite abi kasutamise, surnute hingede kutsumise või muud praktikad, mis väidetavalt tulevikult “loori tõstavad” (vrd 5 Ms 18:10; Jr 29:8). Horoskoopide, astroloogia, käejoontelt lugemise, märkide seletamise ja oraaklite, selgeltnägemise ning meediumide küsitlemise taga peitub tahe võimutseda aja, ajaloo ning lõppkokkuvõttes ka inimese üle ning samas ka soov salajasi vägesid enda poole võita. See on vastuolus armastava aukartusega, mida me üksnes Jumalale võlgneme.

2117. Igasugune maagia ning nõiduse praktiseerimine, mille abil tahetakse omandada salajasi vägesid, et neid oma teenistusse seada ja kaasinimeste üle üleloomulikku võimu saavutada – olgu isegi selleks, et nende tervist taastada –, on rängas vastuolus religiooni voorusega. Sellised praktikad tuleb seda enam hukka mõista juhul, kui nende eesmärgiks on teiste inimeste kahjustamine või kui sealjuures kasutatakse deemonite abi. Ka amulettide kandmine tuleb hukka mõista. Spiritism on sageli seotud ennustamise ja maagiaga. Seepärast hoiatab Kirik kristlasi selle eest. Niinimetatud loomulike tervendamisjõudude kasutamine ei õigusta ei kurjade vägede appikutsumist ega kergeusklike ärakasutamist.

Eksimused religiooni vooruse vastu

2118. Jumala esimene käsk keelab patud Jumala austamise vastu. Selle alla kuuluvad esmajoones Jumala kiusamine sõnas või teos, sakrileeg ning simoonia.

2119. Jumala kiusamine tähendab Tema headuse ja kõikvõimsuse sõnade või tegudega proovile panemist. Nii tahtis Saatan Jeesuse viia selleni, et Ta templi katuselt alla hüppaks ning seeläbi Jumalat sekkuma sunniks (vrd Lk 4:9). Jeesus vastandab talle Jumala sõna: „Ärge ajage kiusu Issandaga, oma Jumalaga“ (5 Ms 6:16). Väljakutse, milles on selline Jumala-kiusamine, haavab aukartust ja usaldust, mida me oma Loojale ning Issandale võlgneme. See sisaldab alati kahtlemist Jumala armastuses, ettehoolduses ning võimus (vrd 1 Kr 10:9; 2 Ms 17:2-7; Ps 95:9). /394, 2088/

2120. Sakrileeg seisneb sakramentide või muude liturgiliste tegevuste, samuti Jumalale pühitsetud isikute, esemete või paikade teotamises või ebaväärikas käsitlemises. Sakrileeg on raske patt, eriti aga juhul, kui ta on suunatud Euharistia vastu, kuna selles sakramendis on substantsiaalselt kohalolev Kristuse enda Ihu (vrd CIC, cann 1367, 1376). /1374/

2121. Simoonia seisneb vaimulike reaalsuste ostmises või müümises. Püha Peetrus ütles nõid Siimonile, kes apostlites vaimuliku väe toimet nähes seda osta tahtis: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest!“ (Ap 8:20). Ta toetus Jeesuse sõnadele: „Muidu olete saanud, muidu andke“ (Mt 10:8; vrd juba Js 55:1). Vaimulikke varasid ei saa omastada ja käsitleda ennast nende omaniku või isandana, sest nad on pärit Jumalalt. Neid võib saada ainult Jumalalt tasuta annina. /1578/

2122. „(Sakramentide) jagaja ei tohi sakramendi jagamise eest midagi nõuda peale pädeva autoriteedi poolt kindlaks määratud annetuse; sealjuures peab ta alati silmas pidama, et puudust kannatajad vaesuse tõttu sakramentidest ilma ei jääks“ (CIC, can 848). Pädev autoriteet määratleb need annetused põhimõtte järgi, et kristlik rahvas peab kiriklike ametikandjate ülalpidamise eest hoolt kandma, sest „töömees on oma elatist väärt“ (Mt 10:10; vrd Lk 10:7; 1 Kr 9:5-18; 1 Tm 5:17-18).

Ateism  

2123. „Paljud meie kaasaegsed ei tunne … kirglikku ning elujõulist sidet Jumalaga üldse või eitavad seda selgelt, nii et ateism kuulub tõsiseimate reaalsuste hulka, millega tuleb kaasajal arvestada“ (GS 19,1). /29/                                                                                                      

2124. Mõiste “ateism” võib tähistada väga erinevaid fenomene. Ateismi sageli esinev vorm on praktiline materialism, mis piirab inimese vajadused ja soovid ruumi ja ajaga. Ateistlik humanism on vääral arvamusel, „et inimene on iseenese eesmärk ning ise oma ajaloo ainus kujundaja ja looja“ (GS 20,1). Kaasaegse ateismi teine vorm ootab inimese vabanemist majandusliku ning ühiskondliku vabanemise kaudu, millele väidetavalt „oma loomusega seisab vastu religioon, kuna ta rajab inimese lootuse tulevase elu pettepildile, takistades sellega maise ühiskonna ülesehitamist“ (GS 20,2). /1049/

2125. Kuivõrd ateism salgab Jumala olemasolu või tõrgub seda tunnistamast, on ta patt religiooni vooruse vastu (vrd Rm 1:18). Kavatsused ja asjaolud võivad vastutust selle süüteo eest oluliselt piirata. Ateismi tekke ja leviku juures „võib kristlaste osa olla küllaltki suur, kuna usulise kasvatuse lohakile jätmise, õpetuse väära esitamise või ka oma usulises, kõlbelises ja ühiskondlikus elus esinevate puuduste tõttu nad sageli pigem varjavad kui ilmutavad Jumala ja religiooni tõelist palet“ (GS 19,3). /1535/

2126. Sageli põhineb ateism vääral arusaamal inimese autonoomiast, mis läheb nii kaugele, et ta salgab igasugust sõltuvust Jumalast (vrd GS 20,1). Tegelikult aga „Jumala tunnustamine ei ole mingil moel vastuolus inimese väärikusega, kuna see väärikus põhineb Jumalal endal ning leiab Temas oma täiuse“ (GS 21,3). Kirik teab, „et tema kuulutus langeb kokku inimese südame varjatuimate soovidega“ (GS 21,7). /396, 154/

Agnostitsism

2127. Agnostitsismil on mitmeid vorme. Mõnel juhul hoiduvad agnostikud Jumalat salgamast ning väidavad isegi, et on olemas transtsendentne olend, kes aga ei saa ennast ilmutada ja kelle kohta keegi ei saa midagi öelda. Teistel juhtudel ei võta agnostitsism Jumala olemasolu suhtes üldse seisukohta, kuna selle tõestamine ning isegi jaatamine või eitamine on võimatu. /36/

2128. Agnostitsismis võib vahel peituda teatud laadi Jumala-otsimine, kuid ta võib põhineda ka ükskõiksusel, eksistentsiaalsete küsimuste eest põgenemisel ja südametunnistuse laiskusel. Enamasti langeb agnostitsism kokku praktilise ateismiga. /1036/

IV. „Sa ei tohi endale teha mingit pilti või kuju Jumalast“ /1159-1162/

2129. Jumala käsk keelab igasuguse inimkätega valmistatud Jumala kujutise tegemise. Viies Moosese raamat selgitab: „Hoidke seepärast väga oma hingi, sest te ei näinud mingit kuju, siis kui Issand rääkis teiega Hoorebil tule keskelt, et te ei tee pahasti ega valmista enestele nikerdatud kuju,
mõnda jumalakuju“ (5 Ms 4:15-16). Iisraelile ilmutas ennast absoluutselt transtsendentne Jumal. „Tema on kõik!“, kuid samas on Ta „suurem kui kõik tema teod“ (Srk 43:27-28). „Tema, kes on ilu algkuju, on need loonud“(Trk 13:3). /300, 2500/

2130. Kuid juba Vanas Testamendis Jumal käskis või lubas valmistada kujusid, mis viitavad sümboolsel viisil õndsusele lihakssaanud Sõna läbi: näiteks pronksist madu (vrd 4 Ms 21:4-6; Trk 16:5-14; Jh 3:14-15), lepingulaegas ja keerubid (vrd 2 Ms 25:10-22; 1 Kn 6:23-28; 7:23-26).

2131. Tuginedes Sõna lihakssaamise müsteeriumile, kaitses ja põhjendas Nikaia oikumeeniline Kirikukogu vastuseks ikonoklastidele Kristuse, aga ka Jumalaema, inglite ja pühakute kujutamist ning ikoonide austamist. Inimeseks saanuna avas Jumala Poeg uue piltide ”plaani”. /476/

2132. Kristlik piltide austamine ei ole vastuolus ka esimese käsuga, mis keelab ebajumalate pildid. Sest „austus, mida me pildile osutame, kandub üle algkujule“ (p. Basilius, Liber de Spiritu Sancto, 18,45: PG 32,149C) ning see „kes austab pilti, austab sellel pildil kujutatud isikut“ (Nikaia II Kirikukogu: DS 601, vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1821-1825). Austus, mida me pühadele piltidele osutame, on “aukartlik austamine”, mitte kummardamine, mis kuulub üksnes Jumalale.

„Piltidele ei osutata religioosset austust nende endi kui asjade tõttu, vaid seetõttu, et nad on kujutised, mis juhivad meid inimeseks saanud Jumala juurde. Seega piltide kui selliste austamine ei piirdu nende endiga, vaid suundub sellele, keda nad kujutavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 81,3 ad 3).

LÜHITEKSTID

2133. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest“ (5 Ms 6:5).

2134.Esimene käsk kutsub inimest Jumalasse uskuma, Temale lootma ning Teda üle kõige armastama.

2135. „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“ (Mt 4:10). Jumala kummardamine, Tema poole palvetamine, Talle kuuluva austuse osutamine ning Talle antud lubaduste ja tõotuste täitmine on religiooni vooruse aktid, mis kujutavad endast esimese käsu täitmist.

2136. Kohustus Jumalale tõelist austust osutada hõlmab inimest nii üksikisiku kui ka ühiskondliku olendina.

2137. Inimesel peab „olema võimalus religiooni vabalt tunnistada nii eraviisiliselt kui ka avalikult“ (DH 15).

2138. Ebausk on tõelisele Jumalale võlgnetava austuse väärastumine. See ilmneb ebajumalateenimises ning mitmesugustes ennustamise ja maagia vormides.

 

2139. Jumala kiusamine sõnades või tegudes, sakrileeg ja simoonia on usuvastased patud, mis on keelatud esimese käsuga.

2140. Kuna ateism eitab Jumala olemasolu või lükkab selle tagasi, on see patt esimese käsu vastu.

2141.Pühade piltide austamine rajaneb Jumala Sõna lihakssaamise müsteeriumil. See ei ole vastuolus esimese käsuga.

 

 


2. artikkel. TEINE KÄSK

 

Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta“ (2 Ms 20:7; 5 Ms 5:11).

Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi valet vanduda… Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse“ (Mt 5:33-34).

 

I. Issanda nimi on püha /2807-2815/

 

2142. Teine käsk kirjutab ette Issanda nime austamise. Nagu esimene käsk, kuulub see religiooni vooruse juurde ning määratleb eriliselt meie sõnapruugi pühade asjade osas.

2143. Kõikide ilmutussõnade seas on Jumala ilmutatud nimel eriline koht. Jumal usaldab oma nime nendele, kes Temasse usuvad. Ta annab ennast neile tunda oma isiku müsteeriumis. See nime teadaandmine on usalduse ning sõpruse märk. „Issanda nimi on püha.“ Seepärast ei tohi inimene seda kuritarvitada. Ta peab seda vaikivas, armastavas kummardamises meeles pidama (vrd Sk 2:17). Ta tohib seda tarvitada vaid selleks, et Jumalat õnnistada, kiita ja ülistada (vrd Ps 29:2; 96:2; 113, 1-2). /203, 435/

2144. Aukartuses Jumala nime vastu väljendub aukartus, mida võlgnetakse Jumalale endale ning kõigele pühale, millele Jumala nimi viitab. Pühaduse tunnetus kuulub religiooni vooruse juurde.

„Kas aukartus ja pühaduse tunnetus on kristlikud tunded või mitte? Keegi ei saa selles mõistlikul viisil kahelda. Need on tunded, mis meil – ja väga tugevalt – oleksid, kui me sõna otseses mõttes võiksime kõigeväelist Jumalat vaadelda. Seepärast on need tunded, mis meil oleksid siis, kui me Tema kohalolust teadlikuks saame. Sel määral mil me usume, et Ta on kohal, meil need on. Kui meil neid ei ole, siis me ei teadvusta, ei usu, et Ta on kohal“ (J. H. Newman, Parochial and plain sermons, 5,2).

2145. Kristlane peab andma tunnistust Issanda nimest seeläbi, et ta kartmatult oma usku tunnistab (vrd Mt 10:32¸ 1 Tm 6:12). Jutlus ning katehhees peavad olema läbi imbunud aukartusest meie Issanda Jeesuse Kristuse nime vastu. /2472, 427/

2146. Teine käsk keelab Jumala nime kuritarvitamise, see tähendab igasuguse Jumala, Jeesuse Kristuse, aga ka Neitsi Maarja ning kõikide pühakute nimede sobimatu ja väära tarvitamise.

2147. Lubadused, mis antakse teistele Jumala nimel, toovad mängu Jumala au, usaldusväärsuse, tõesuse ning autoriteedi. Neist tuleb õigluse vaimus tingimata kinni pidada. Kes neist kinni ei pea, kuritarvitab Jumala nime ja kuulutab Jumala valelikuks (vrd 1 Jh 1:10).   /2101/

2148. Jumala teotamine on otsene teise käsu rikkumine. Ta seisneb selles, et Jumalale öeldakse – kas seesmiselt või väliselt – vihkamise-, etteheite-, väljakutsesõnu, et Jumalast halvasti kõneldakse, Talle sõnades austust ei osutata ning Jumala nime kuritarvitatakse. Püha Jaakobus mõistab hukka need, kes teotavad „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle“ (Jk 2:7). Keeld Jumalat teotada hõlmab ka sõnu Kristuse Kiriku, pühakute või pühade esemete vastu. Jumalat teotav on ka Jumala nime kuritarvitamine, et varjata kuritegelikke kavatsusi, rahvaid orjastada, inimesi piinata või mõrvata. Jumala nime kuritarvitamine kuriteo toimepanemiseks viib religioonist lahtiütlemiseni.

 

Jumala teotamine on vastuolus aukartusega, mida võlgnetakse Jumalale ning Tema pühale nimele. Ta on oma loomult raske patt (vrd CIC, can 1369). /1756/

2149. Vandumised, mis kuritarvitavad Jumala nime ilma Jumala teotamise tahteta, on austuse puudumine Jumala vastu. Teine käsk keelab ka Jumala nime kasutamise maagia otstarbel.

„Jumala nimi on suur seal, kus seda nimetatakse sellise aukartusega, mida Tema auhiilguse suurus nõuab. Jumala nimi on püha seal, kus seda nimetatakse aukartlikult ja hirmuga Teda solvata“ (p. Augustinus, De sermone Dominici in monte, 2,45,19: PL 34,1278).

II. Jumala nime kuritarvitamine

 

2150. Teine käsk keelab valevande. Vandumine või vande andmine tähendab Jumala tunnistajaks kutsumist sellele, mida tunnistatakse. See tähendab toetumist Jumala tõesusele, et see tunnistaja tõesust tagaks. Vanne kohustab Issanda nimel. „Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda ning vannu tema nime juures!“ (5 Ms 6:13).

2151. Valevande hukkamõistmine on kohustus Jumala ees. Jumal kui Looja ja Issand on igasuguse tõe mõõdupuu. Inimese sõna on kas kooskõlas või vastuolus Jumalaga, kes on Tõde ise. Sel määral, kui vanne vastab tõele ning on õigustatud, rõhutab ta, et inimese sõna tugineb Jumala tõesusele. Valevanne seevastu kutsub Jumalat vale tunnistajaks. /215/

2152. Vande murdmine toimub siis, kui keegi annab vande all lubaduse, mida ta ei kavatsegi täita või hiljem murrab. Vande murdmine on kaalukas aukartuse puudumine Tema vastu, kes on Issand iga sõna üle. Vande all kohustuda tegema midagi halba on vastuolus Jumala nime pühadusega. /2476, 1756/

2153. Jeesus selgitas teist käsku Mäejutluses: „Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale antud vandeid tuleb pidada!”. Aga mina ütlen teile: ärge vanduge üldse … Iga teie “jah” olgu “jah” ja iga teie “ei” olgu “ei”, aga mis üle selle, see on kurjast“ (Mt 5:33-34.37). Jeesus õpetab, et iga vanne kaasab Jumala ning et Jumala ja Tema tõe kohalolu peab igas sõnas au sees pidama. Peenetundeline Jumala poole pöördumine kõnes käib koos aukartliku teadlikkusega Tema kohalolust, mida iga meie ütlus kas kinnitab või naeruvääristab. /2466/

2154. Tuginedes pühale Paulusele (vrd 2 Kr 1:23; Gl 1:20), on Kiriku Pärimus Jeesuse sõna selliselt mõistnud, et kui vande puhul on tegemist kaaluka ning õiglase põhjusega (näiteks kohtus), siis pole see keelatud. „Vannet, see tähendab Jumala nime kustumist tõe tunnistajaks, tohib anda ainult tões, läbikaalutult ning õiglaselt“ (CIC, can 1199, §1).

2155. Jumala nime pühadus nõuab, et seda ei kasutataks tühistel põhjustel. Vannet ei tohi anda ka juhul, kui asjaolud näitavad, et tegemist on võimuga, kes heakskiitmist ebaõiglaselt nõuab. Kui vannet nõuab mitteõiguspärane riigivõim, tohib selle andmisest keelduda. Sellest tuleb keelduda, kui seda nõutakse eesmärgil, mis on vastuolus inimväärikuse või Kiriku osadusega. /1903/

III. Ristinimi

 

2156. Ristimise sakramenti jagatakse „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ (Mt 18:19). Ristimises pühitseb Issanda nimi inimest ning kristlane saab oma nime Kirikus. See võib olla võetud pühakult, see tähendab Kristuse jüngrilt, kes on elanud eeskujulikus ustavuses Issandale. Nimepühak on kristliku armastuse eeskuju ja kindlustab oma eestpalve Jumala juures. Ristinimi võib väljendada ka mõnda kristlikku müsteeriumi või kristlikku voorust. „Vanematel, ristivanematel ja kogudusepreestril tuleb hoolt kanda selle eest, et ei antaks kristlikule vaimule võõrast nime“ (CIC, can 855). /232, 1267/

2157. Kristlane alustab oma päeva, palvet ja tegevust ristimärgiga: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“. Ristitu pühendab terve oma päeva Jumala aule ja kutsub Lunastaja armu, mis võimaldab tal Pühas Vaimus Jumala lapsena tegutseda. Ristimärk kinnitab teda katsumustes ja raskustes. /1235, 1668/

 

2158. Jumal kutsub igaüht nimepidi (vrd Js 43:11; Jh 10:3). Iga inimese nimi on püha. Nimi on justkui isiku ikoon. Nimi nõuab austust selle väärikuse nimel, kes seda kannab.

2159. Saadud nimi on antud igaveseks. Taevariigis hakkab iga Jumala nimega tähistatud isiku salapärane ning ainulaadne iseloom täies valguses särama. „Võitjale ma annan… valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea“ (Ilm 2:17). „Ma nägin, ennäe: Tall seisis Siioni mäel ning koos temaga sada nelikümmend neli tuhat, kelle otsaesisele oli kirjutatud tema nimi ja tema Isa nimi“(Ilm 14:1).

LÜHITEKSTID

 

2160. „Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Ps 8:2)

2161. Teine käsk kirjutab ette Jumala nime au sees pidamise. Issanda nimi on püha.

2162. Teine käsk keelab igasuguse sobimatu Issanda nime tarvitamise. Kes tarvitab Jumala, Jeesuse Kristuse, Neitsi Maarja ja pühakute nimesid solvaval viisil, teotab Jumalat.

2163. Valevanne kutsub Jumalat olema vale tunnistajaks. Vande murdmine on raske eksimus Issanda vastu, kes oma lubadusi alati ustavalt peab.

2164. „Ära vannu midagi ei Looja ega loodu nimel, kui puudub tõde, hädavajadus või aukartus!“ (p. Ignatius Loyolast, Exercitia spirituales, 38).

2165. Ristimisel saab kristlane Kirikus oma nime. Vanematel, ristivanematel ja kogudusepreestril tuleb selle eest hoolt kanda, et talle antaks kristlik eesnimi. Nimepühak on kristliku armastuse eeskujuks ning kindlustab oma eestpalve.

2166. Kristlane alustab oma palvet ja tegemisi ristimärgiga: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“.

2167. Jumal hüüab iga inimest nimepidi.


3. artikkel. KOLMAS KÄSK

Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust“ (2 Ms 20:8-10; vrd 5 Ms 5:12.15).

Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand“ (Mk 2:27-28).

I. Hingamispäev /346-348/

2168. Dekaloogi kolmas käsk rõhutab hingamispäeva pühadust. „Seitsmendal päeval olgu täielik hingamispäev, Issanda püha“ (2 Ms 31:15).

2169. Pühakiri meenutab sel puhul loomistööd: „Kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2 Ms 20:11).

2170. Pühakiri ilmutab Issanda päevas ka meenutuse Iisraeli vabastamisest orjapõlvest Egiptuses: „Pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva“ (5 Ms 5:15). /2057/

2171. Issand usaldas Iisraelile hingamispäeva, et ta seda peaks kui murdumatu Lepingu märki (vrd 2 Ms 31:16). Hingamispäev kuulub Issandale; see on jäetud ja pühitsetud Issanda, Tema loomistöö ja Tema Iisraelile tehtud õndsustegude ülistamiseks.

2172. Jumala tegutsemine on eeskujuks inimese tegevusele. Kui Jumal “hingas ja puhkas” (2 Ms 31:17) seitsmendal päeval, siis peab ka inimene tööst loobuma ja kaasinimestel, eelkõige vaestel, “hingata laskma” (vrd 2 Ms 23:12). Hingamispäev katkestab töise argipäeva ja võimaldab puhkepausi. See on protestipäev tööorjuse ja raha jumaldamise vastu (vrd Neh 13:15-22; 2 Aj 36:21). /2184/

2173. Evangeelium teatab arvukatest vahejuhtumitest, mil Jeesust süüdistatakse hingamispäeva käsu rikkumises. Jeesus aga ei riku eales selle päeva pühadust (vrd Mk 1:21; Jh 9:16). Ta annab oma autoriteediga teada selle tõelise mõtte: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks“ (Mk 2:27). Kaastundlikult nõuab Jeesus õigust hingamispäeval teha head, mitte kurja, päästa elu selle asemel, et seda hukutada (vrd Mk 3:4). „Nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand“ (Mk 2:28). /582/

II. Issanda päev

„See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!“ (Ps 118:24).

 

Ülestõusmise päev: uus loomine

 

2174. Jeesus tõusis surnuist üles „nädala esimese päeva hommikul“ (Mt 28:1; Mk 16:2; Jh 9:16). „Esimese päevana“ meenutab Kristuse ülestõusmise päev esimest loomist. „Kaheksanda päevana“, mis järgneb hingamispäevale (vrd Mk 16:1; Mt 28:1), tähendab ta aga Kristuse ülestõusmisega alanud uut loomist. Kristlaste jaoks on ta esimene kõigist päevadest, esimene kõigist pühadest, “Issanda päev” (kr he kyriaké heméra, ld dies dominica), pühapäev. /638, 349/

„Me tuleme kõik Päikese päeval [pühapäeval] kokku sellepärast, et see on esimene päev, mil Jumal pimedusest ürgaine välja tõmbas ning maailma lõi, ja sellepärast, et sel päeval tõusis Jeesus Kristus, meie Lunastaja, surnuist üles“ (p. Justinus, Apologiae, 1,67).

Pühapäev – hingamispäeva täiusele viimine

2175. Pühapäev erineb põhimõtteliselt hingamispäevast (sabatist), millele ta kronoloogiliselt igal nädalal järgneb ja mida ta kristlastele hingamispäeva käsu täitmiseks asendab. Pühapäev viib Kristuse paasa läbi täide juutide hingamispäeva vaimse mõtte ja kuulutab inimese igavest rahu Jumalas. Seadusel põhinev kultus valmistas ette Kristuse müsteeriumiks ning selle riitused viitasid ettekuulutavalt Kristuse elule (vrd 1 Kr 10:11). /1166/

„Kui nüüd muistsetes asjades käijad tulid uusima lootuse juurde, lakates pidamast sabatit ja elades Issanda päeva järgi, milles ka meie elu on nähtavale tõusnud Tema ning Ta surma läbi … kuis me suudaksime elada ilma Temata“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Magnesios, 9,1).

2176. Pühapäeva pühitsemine tugineb kõlbelisele eeskirjale, mis on loomupäraselt inimese südamesse kirjutatud: Jumalale tuleb pühendada nähtav, avalik ning regulaarne „väline Jumala kultus, meenutamaks üldkehtivat ja kõiki inimesi puudutavat heategu, milleks on maailma loomine“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 122,4). Pühapäeva pühitsemine täidab Vana Testamendi kehtiva käsu, mille rütmi ja mõtte ta üle võtab seeläbi, et igal nädalal Loojale ja Tema rahva Lunastajale au osutatakse.

 

Pühapäevane Euharistia pühitsemine

 

2177. Pühapäevane Issanda päeva ja Tema Euharistia pühitsemine on Kiriku elu kese. „Pühapäeva, mil pühitsetakse Paasamüsteeriumi, tuleb apostellikust Pärimusest lähtuvalt pühitseda terves Kirikus kui iidseimat käsukohast püha päeva“ (CIC, can 1246, § 1). /1167/

„Peale selle peab pühitsema meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnipäeva, Issanda Ilmumise, Taevasseminemise ning Kristuse Pühima Ihu ja Vere püha, püha Jumalaema Maarja ning tema Patusüüta Saamise ja Taevassevõtmise püha, püha Joosepi, pühade apostlite Peetruse ja Pauluse ning lõpuks kõikide pühakute päeva“ (CIC, can 1246, § 1). /2043/

2178. See kristliku kogunemise tava ulatub tagasi apostlite aega (vrd Ap 2:42-46; 1 Kr 11:17). Kirjas heebrealastele manitsetakse: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist“(Hb 10:25). /1343/

Pärimus säilitab mälestuse alati päevakorral olevast manitsusest: „Tulla vara Kirikusse, et Issandale läheneda, oma patud pihtida ja äratada palves kahetsust … Võtta osa pühast jumalikust liturgiast, lõpetada oma palve ja mitte kunagi väljuda enne laialisaatmist… Me ütlesime teile sageli: see päev on teile antud palvetamiseks ja puhkamiseks. See on päev, mille Issand on teinud. Temas juubeldage ja rõõmustage“ (Anonüümne, Sermo de die dominica: PG 86/1,416C; 421C).

2179. Kogudus on osakirikus püsival viisil rajatud ja kindlalt määratletud kristlaste ühendus. Tema hingehoid on diötseesi piiskopi alluvuses usaldatud kogudusepreestrile kui nende oma karjasele“ (CIC, can 515, § 1). See on paik, kuhu kõik kristlased võivad koguneda pühapäevasele Euharistia pühitsemisele. Kogudus juhatab kristlased liturgilisse ellu ning kogub neid selle püha puhul; ta kuulutab Kristuse õndsakstegevat õpetust; ta harjutab heade ja vennalike tegude läbi Issanda ligimesearmastust. /1567, 2691, 2226/

„Sa ei saa kodus palvetada nagu kirikus, kus on koos arvukalt kristlasi ja kus nagu ühest südamest Jumala poole hüütakse. Siin on midagi enamat: vaimuühtsus, hingede kooskõla, armastuse side, preestrite palved“ (p. Johannes Chrysostomos, De incomprehensibili Dei natura seu contra Anomaeos, 3,6: PG 48,725D).

 

Pühapäevakäsk

 

2180. Üks Kiriku käskudest määratleb täpsemalt Issanda käsu: „Pühapäeval ja muudel kirikuskäimiseks kohustuslikel pühadel on usklikud kohustatud osalema pühal Missal“ (CIC, can 1247). „Pühal Missal osalemise kohustuse täidab pühapäeval või sellele eelneva päeva õhtul kus tahes katoliiklikus riituses pühitsetud Missast osavõtnu“ (CIC, can 1248, § 1). /2042, 1389/

2181. Pühapäevane Euharistia rajab aluse tervele kristlikule elule ja kinnitab seda. Seepärast on kristlased kohustatud kohustuslikel pühadel Euharistia pühitsemisest osa võtma, kui seda ei takista kaalukas põhjus (näiteks haigus, imikute hooldamine) või kui nende kogudusepreester on andnud sellest vabastuse (vrd CIC, can 1245). See, kes seda kohustust tahtlikult eirab, paneb toime raske patu.

2182. Osavõtt ühisest pühapäevasest Euharistia pühitsemisest annab tunnistust ustavusest Kristusele ning kuulumisest Tema ja Tema Kiriku juurde. Kristlased kinnitavad sellega oma osadust usus ning armastuses. Nad annavad sellega tunnistust Jumala pühadusest ja lootusest õndsaks saada. Nad kinnitavad üksteist Püha Vaimu juhtimisel. /815/

2183. „Kui vaimuliku ametikandja puudumise tõttu või mõnel teisel kaalukal põhjusel on osavõtt Euharistia pühitsemisest võimatu, siis soovitatakse tungivalt, et kristlased võtaksid osa sõnajumalateenistusest, kui seda kogudusekirikus või mõnes teises pühas paigas diötseesi piiskopi juhtnööridele vastavalt pühitsetakse, või et nad pühendaksid vastava aja isiklikule palvele perekonnas või võimaluse korral perekondade ringis“ (CIC, can 1248, § 2).

Armu ja tööst puhkamise päev

2184. Nõnda nagu Jumal „hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud“ (1 Ms 2:2), nii saab ka inimese elu töö ja puhkuse kaudu oma rütmi. Issanda päeva sisseseadmine aitab kaasa, et kõigil oleks piisavalt aega rahuks ja puhkuseks, et hoolitseda oma perekondliku, kultuurilise, ühiskondliku ja religioosse elu eest (vrd GS 67,3). /2172/

2185. Pühapäeval ja teistel kohustuslikel pühadel ei tohi kristlased ette võtta töid ja tegevusi, mis takistavad nõutavat Jumala austamist, rõõmu Issanda päevast, halastustegude tegemist ning hädavajalikku vaimu ja keha puhkust (vrd CIC, can 1247). Perekondlikud kohustused või olulised ühiskondlikud ülesanded kujutavad õiguspärast õigustust pühapäevarahu käsu mittetäitmiseks. Kristlased peavad aga hoolt kandma selle eest, et õigustatud vabandused ei muutuks harjumuseks, mis mõjuvad pärssivalt Jumala austamisele, perekonnaelule ja tervisele. /2428/

„Tõearmastus otsib püha puhkust, armastusevajadus aga võtab meelsasti õiglase töö enda peale“ (p. Augustinus, De Civitate Dei, 19,19).

2186. Kristlastel, kellel on vaba aega, tuleb mõelda oma vendadele ja õdedele, kellel on samad vajadused ja õigused, kuid kes vaesuse ja hädaolukorra tõttu ei saa ennast välja puhata. Pühapäeva kasutatakse kristliku vagadustraditsiooni kohaselt tavaliselt heategudeks, haigete, vigaste ja vanurite alandlikuks teenimiseks. Kristlastel tuleb pühapäeva pühitseda seeläbi, et nad oma perekonnale ja lähedastele kingivad aega ja tähelepanelikkust, mida nad nädala ülejäänud päevadel liiga vähe anda saavad. Pühapäev on enesesse süüvimise, vaikuse, eneseharimise ja mõtisklemise päev, mis edendab kristliku siseelu kasvamist. /2447/

2187. Pühapäevade ja pühade pühitsemine nõuab ühiseid pingutusi. Kristlane peab hoiduma kellelegi midagi lubamast, mis takistab tal Issanda päeva pühitsemist. Ka üritused (näiteks sportlikku või seltskondlikku laadi) ja ühiskondlikud vajadused (nagu avalik teenistus), mis nõuavad pühapäevast tööd, peaksid siiski piisavalt vaba aega andma. Kristlased peavad mõõtu pidades ja armastusega silmas pidama, et nad hoiduksid kõigest väärastunust ja vägivaldsest, mis massilistel kokkutulekutel sageli võib juhtuda. Vaatamata majanduslikule survele, peab avalik võim hoolitsema selle eest, et kodanikele oleks tagatud rahu ning Jumala teenimiseks ette nähtud aeg. Tööandjatel on sama kohustus töötajate ees. /2289/

2188. Austades religioonivabadust ja kõikide ühist hüve, tuleb kristlastel taotleda, et pühapäevasid ja kiriklikke pühasid tunnustataks seaduslike pühadena. Neil tuleb kõigile anda palve, aukartlikkuse ning rõõmsameelsuse avalikku eeskuju ja kaitsta oma traditsioone kui hinnalist panust inimühiskonna vaimsesse ellu. Juhul kui riiklik seadusandlus või teised põhjused sunnivad pühapäeval töötama, tuleb seda päeva siiski pühitseda kui meie lunastamise päeva, mis lubab meil osa saada pidulikust koosolemisest „esikpoegade koguduse juures, kes on kirja pandud taevas“ (Hb 12:22-23).

 

 

LÜHITEKSTID

 

2189. „Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva“ (5 Ms 5:12). „Seitsmendal päeval on täielik hingamispäev, Issanda püha“ (2 Ms 11:15).

2190. Sabati, esimese loomise lõpule jõudmise mälestamise asemele on astunud pühapäev, mis mälestab uut loomist, mis sai alguse Kristuse ülestõusmisega.

2191. Kirik pühitseb Kristuse ülestõusmist kaheksandal päeval, mida õigusega nimetatakse Issanda päevaks või pühapäevaks.

2192. „Pühapäeva… tuleb apostellikust Pärimusest lähtuvalt pühitseda terves Kirikus kui iidseimat käsukohast püha päeva“ (CIC, can 1246, § 1). „Pühapäeval ja muudel kirikuskäimiseks kohustuslikel pühadel on usklikud kohustatud osalema pühal Missal“ (CIC, can. 1247).

2193. „Pühapäeval ja teistel kohustuslikel pühadel… peavad kristlased hoiduma töödest ja tegevustest, mis takistavad Jumala austamist, rõõmu tundmist Issanda päevast või hädavajalikku vaimu ja keha puhkust” (CIC, can 1247).

2194. Pühapäeva institutsioon aitab kaasa, et „kõigil oleks piisavalt aega rahuks ja puhkuseks, et hoolitseda oma perekondliku, kultuurilise, ühiskondliku ja religioosse elu eest “ (GS 67,3).

2195. Igal kristlasel tuleb hoiduda hädavajaduseta inimesi millekski kohustama, mis neid takistab Issanda päeva pühitsemast.

3.1.3. Jumal päästab: Seadus ja Arm

Kolmas peatükk. JUMAL PÄÄSTAB: SEADUS JA ARM

1949. Õndsusele kutsutuna, kuid patust haavatuna vajab inimene Jumala päästet. Jumalik abi antakse talle Kristuses seaduse kaudu, mis teda juhatab, ning armu läbi, mis ta tugevaks teeb.

Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt“ (Fl 2:12-13).

 


1. artikkel. KÕLBLUSSEADUS

 

1950. Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu. Piibellikus mõttes võib seda tähistada kui isalikku juhendamist, Jumala pedagoogikat. Ta kirjutab inimesele ette käitumispõhimõtted, mis viivad tõotatud õndsusele, ja keelab teed kurjale, mis viivad eemale Jumalast ning Tema armastusest. Ta on ühtaegu kindel oma käskudes ja armastav oma tõotustes. /53, 1719/

1951. Seadus on käitumisreegel, mille on kehtestanud võim ühise hüve kindlustamiseks. Kõlblusseadus eeldab loodu seas mõistuspärase korra valitsemist, mille on sisse seadnud Looja vägi, tarkus ja headus nende hüveks ning eesmärgile jõudmiseks. Iga seaduse esmane ja viimne tõde peitub igaveses seaduses. Seaduse kuulutab välja ja seab sisse mõistus ning see kujutab endast osalemist elava Jumala, kõikide Looja ning Lunastaja ettenägevuses. „Seda mõistuse korraldust nimetatakse seaduseks“ (Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimum, tsiteerides p. Aquino Thomast, Summa Theologiae, I-II,90,1). /295, 306/

„Kõikide hingestatud olendite seas võib üksnes inimene olla uhke selle üle, et teda peeti vääriliseks Jumalalt seadust vastu võtma. Mõistusega varustatud elusolendina, kes saab aru ja on võimeline eristama, tuleb tal oma vabadust ja mõistust kasutades juhtida oma käitumist, alludes vaid Temale, kes on talle kõik allutanud“ (Tertullianus, Adversus Marcionem, 2,4). /301/

1952. Kõlblusseadus ilmneb mitmesugustes avaldumisvormides, kuid kõik nad on omavahel seotud: igavikuline seadus, mis on Jumalas kõikide seaduste allikaks; loomupärane kõlblusseadus; ilmutatud seadus, mis koosneb vanast seadusest ja Evangeeliumi uuest seadusest ning lõpuks tsiviilseadused ja kiriklikud seadused.

1953. Kõlblusseadus leiab oma täiuse ja ühtsuse Kristuses. Jeesus Kristus isikuna on tee täiusele. Ta on seaduse eesmärk, sest ainult Tema õpetab jumalikku õiglust ja kingib selle: „Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub“ (Rm 10:4). /578/

I. Loomupärane kõlblusseadus

 

1954. Inimene osaleb Looja tarkuses ja headuses, kes annab talle meelevalla tema tegude üle ning kingib talle võime end ise juhtida, pidades silmas tõde ja headust. Loomuseadus väljendab inimese algset kõlbelist tunnetust, mis annab talle võime mõistuse abil vahet teha hea ja kurja, tõe ning vale vahel. /307, 1776/

„Seadustest kõige põhjapanevam on loomuseadus (lex naturalis). See on kirjutatud ja vajutatud iga inimese hinge, kuna see pole ei midagi muud kui inimlik mõistus ise, mis käsib teha seda, mis on õige ja keelab teha kurja. Sellel mõistuse käsul on aga seaduse jõud ainult sellepärast, et see on kõrgeima mõistuse hääl ning tema vahendaja, kellele me peame allutama oma vaimu ning vabaduse“ (Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimus).

1955. „Jumaliku ja loomuliku kõlblusseaduse tundmine“ (GS 89,1) näitab inimesele teed, mida ta peab käima, et teha head ja saavutada oma eesmärk. Loomuseadus väljendab kõlbelist elu juhtivaid esmaseid olemuslikke käske. Tema nurgakiviks on püüdlus Jumala poole ning allumine Talle kui kõige hea allikale ja kohtunikule ning samuti kaasinimese tunnistamine võrdväärseks olendiks. Loomuseaduse põhieeskirjad on esitatud Dekaloogis. Seda seadust ei nimetata loomuseaduseks mitte sellepärast, et sellega viidatakse mõistuseta olendite loomusele, vaid seetõttu, et mõistus, mis seda kuulutab, kuulub inimese loomusesse: /1787, 396, 2070/

„Kuhu on need reeglid kirja pandud kui mitte valguse raamatusse, mida nimetatakse tõeks? Sellesse on kirja pandud iga õiglane seadus. Sealt jõuab see selle inimese südamesse, kes õiglust järgib – mitte selliselt, et ta sinna välja rändab, vaid niiviisi, et ta vermib sellesse oma jälje nagu pitser, mis sõrmusest vahasse üle läheb, sealjuures sõrmusest lahkumata“ (p. Augustinus, De Trinitate, 14,15,21).

„Loomuseadus pole midagi muud kui Jumala poolt meisse asetatud mõistuse valgus. Selle läbi tunnetame, mida tuleb teha ja mida vältida. Selle valguse ja selle seaduse andis Jumal inimesele loomisel“ (p. Aquino Thomas, Collationes in decem praeceptis, 1).

1956. Loomuseadus on iga inimese südames ja sinna mõistusega kinnistatud. Ta on oma eeskirjades üldkehtiv ja tema autoriteet hõlmab kõiki inimesi. Ta väljendab isiku väärikust ja määratleb tema põhiõiguste ning -kohustuste alused: /2261/

„On olemas üks tõene seadus: õige mõistuse seadus. See ühildub loomusega, on olemas kõikidel inimestel ning püsib muutumatuna ja igavesti. Tema käsud kutsuvad üles kohust täitma; tema keelud hoiavad eksimuste eest… Tema asendamine vastupidise käsuga tähendab pühaduseteotust. Teda ei tohi ka osaliselt tühistada ja keegi ei saa teda tervikuna hävitada“ (Cicero, De republica, 3,22,33).

1957. Loomuseaduse rakendamisviise võib olla erinevaid, see võib nõuda paikkonna, aja ja asjaolude eripärasid arvestavat järelemõtlemist. Sellegipoolest jääb kultuuride paljususes loomuseadus reegliks, mis inimesi omavahel seob ja vältimatutele erinevustele vaatamata neile ühised põhimõtted annab.

1958. Loomuseadus onmuutumatu (vrd GS 10) ja ajalooliste muutuste keskel püsiv. Muutlike vaadete ja kommete seas jääb ta püsivaks ja toetab nende arengut. Tema väljenduseks olevad põhimõtted jäävad olemuslikult alati kehtima. Isegi kui tema aluspõhimõtteid kõigutatakse, ei saa teda hävitada ja inimeste südamest välja rebida. Ikka ja jälle ärkab ta üksikinimeste ja ühiskondade elus uuesti ellu:

„Kindlasti karistab Su seadus vargust, Issand, ja seda inimese südamesse kirjutatud seaduse kaudu, mida ka pahatahtlus ise ei muuda kehtetuks“ (p. Augustinus, Confessiones, II,4,9).

1959. Loomuseadus rajab Looja täiusliku teona kindla vundamendi, millele inimene saab ehitada moraalireeglite hoone, mille ülesandeks on tema otsustusi juhtida. See on ka vältimatuks kõlbeliseks aluseks inimühiskonna ülesehitamisel. Lõpuks pakub ta hädavajaliku alusvundamendi tsiviilseadusandlusele, mis jääb temaga seotuks, olgu siis järeldustena tema põhimõtetest või positiivõiguslike lisanditena. /1879/

1960. Loomuseaduse käske ei taju kõik inimesed selgelt ja vahetult. Selleks et usulisi ja kõlbelisi tõdesid „kõik raskusteta, kindlalt ja eksitusteta tunnetaksid“ (Pius XII, ringkiri Humani generis: DS 1876), on patusele inimesele tema praeguses olukorras vajalikud arm ja ilmutus. Loomuseadus annab ilmutatud seadusele ja armule Jumalast ettevalmistatud ja Püha Vaimu tegevusega kooskõlas oleva aluse. /2071, 37/

II. Vana seadus

1961. Jumal, meie Looja ning Lunastaja, valis Iisraeli oma rahvaks ja ilmutas talle oma seaduse. Nõnda valmistas Ta ette Kristuse tulemist. Moosese seadus esitab mitmeid tõdesid, mis on loomukohaselt tunnetatavad mõistusega, kuid mis tehti teatavaks ja kinnitati õndsusliidu raames. /62/

1962. Vana seadus on ilmutatud seaduse esimene aste. Tema kõlbelised ettekirjutused on kokku võetud kümnes käsus. Dekaloogi käsud rajavad aluse Jumala näo järgi loodud inimeste kutsumusele: nad keelavad tegemast seda, mis on vastuolus Jumala ja ligimese armastamisega ja käsivad seda, mis on selle jaoks olemuslik. Dekaloog on valgus iga inimese südametunnistusele, mis juhatab teda Jumala kutset järgides Tema teedele ning kaitseb teda kurja eest: /2058/

“Sel põhjusel kirjutas Jumal käsulaudadele seaduse, mida inimesed ei osanud lugeda oma südameist” (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 57,1).

1963. Vastavalt kristlikule pärimusele ei ole püha (vrd Rm 7:12), vaimulik (vrd Rm 7:14) ja hea (vrd Rm 7:12.16) seadus veel täiuslik. Kasvatajana (vrd Gl 3:4) näitab ta meile, mida meil tuleb teha, kuid ei anna veel iseenesest väge, Püha Vaimu armu selle teoks tegemiseks. Kuna ta ei saa pattu ära võtta, jääb ta orjuses viibiva seaduseks. Püha Pauluse järgi on tal eriline ülesanne patule süüdistus esitada ning patt valguse ette tuua, kuna see kujundab inimese südames himuruse seaduse (vrd Rm 7). Ikkagi jääb seadus esimeseks astmeks teel Jumala juurde. Ta valmistab ette valitud rahva ning iga kristlase pöördumiseks ja usuks päästvasse Jumalasse. Ta pakub õpetust, mis Jumala sõnana püsib igavesti. /1610, 2542, 2515/

1964. Vana seadus on ettevalmistuseks Evangeeliumile. „Seadus oli tulevaste varade ettekuulutaja ja kasvataja tulevaseks tegelikkuseks“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, 4,15,1). Ta kuulutab maailmale pattudest vabastamist, mis Kristuses teoks saab; ta varustab Uue Testamendi piltidega, “tüüpidega”, sümbolitega, et näitlikustada elu Vaimus. Seaduse täienduseks on ka tarkuseraamatud ja prohvetid, kes suunavad selle Uuele Lepingule ja taevariigile. /122, 128/

„Mõnelgi neist, kes elasid Vana Lepingu aegadel, oli Püha Vaimu armastus ja arm ning nad ootasid peamiselt vaimulikke ja igavesi tõotusi; ja seetõttu kuulusid nad uue seaduse juurde. – Samal moel ei ole Uues Testamendis mõned lihalikud inimesed veel uue seaduse täiusele jõudnud. Neil tuleb ka Uues Lepingus hirmu tunda karistuste ees ning teatavate ajalike tõotuste kaudu lasta end voorustegudele juhatada. Kui ka vana seadus sisaldas armastuse käske, ei antud selle läbi siiski Püha Vaimu, kelle kaudu „armastus on välja valatus meie südamesse“ (Rm 5:5)“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 107,1, ad 2).

III. Uus seadus ehk Evangeeliumiseadus

 

1965. Uus seadus, Evangeeliumiseadus on loomupärase ja ilmutatud Jumala seaduse täiuslik kuju maa peal. See on Kristuse töö ning leiab väljenduse eelkõige Mäejutluses. See on ka Püha Vaimu tegu ning Tema läbi saab see sisemiseks armastuse seaduseks: „Ma sõlmin Iisraeli kojaga… uue lepingu… Ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad saavad mulle rahvaks“ (Hb 8:8-10; vrd Jr 31:31-34). /459, 581, 715/

1966. Uus seadus on Püha Vaimu arm, mis kingitakse kristlastele usu kaudu Kristusesse. Ta toimib armastuse kaudu, õpetab meile Issanda Mäejutluse läbi seda, mida me peame tegema ning annab meile sakramentide kaudu armu selleks, et me suudaksime seda ka tõepoolest teha. /1999/

„See, kes tahab vagalt ja tähelepanelikult ning mõtiskledes lugeda jutlust, mille meie Issand Matteuse evangeeliumi kohaselt mäelt pidas, leiab sealt kahlemata kristliku elu täiuslikud põhimõtted… See jutlus sisaldab kõiki käske, mis on määratud selleks, et juhtida kristlikku elu“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte. 1,1: PL 34,1229-1231).  

1967. Evangeelium “täidab” (vrd Mt 5:17-19), puhastab ja ülendab vana seaduse ja viib selle täiusele. Õndsakskiitmises täidab ta jumalikud tõotused, suunates need taevariigi poole. Ta pöördub nende poole, kes on valmis seda uut lootust usus vastu võtma: vaestele, alandlikele, kurbadele, puhta südamega inimestele ja Kristuse tõttu tagakiusatutele. Nii rajab ta üllatavad teed Jumala riiki. /577/

1968. Evangeeliumiseadus täidab vana seaduse ettekirjutused. Mäejutlus ei tühista mingilgi määral vana seaduse kõlbelisi ettekirjutusi ega muuda neid kehtetuteks, vaid ilmutab neis peituvaid võimalusi ja laseb neist välja kasvada uued nõuded. Uus seadus ilmutab kogu vanas seaduses peituvat jumalikku ja inimlikku tõde. Ta ei lisa neile uusi väliseid eeskirju, vaid uuendab südame, kõikide tegude allika; siin valib inimene puhta ja ebapuhta (vrd Mt 15:18-19) vahel ning siin kujunevad usk, lootus ja armastus ning koos nendega teised voorused. Nii viib Evangeelium seaduse täiusele, nõudes, et tuleb olla täiuslik nagu taevane Isa (vrd Mt 5:48) ning jumaliku suuremeelsuse eeskujul andestada vaenlastele ja palvetada tagakiusajate eest (vrd Mt 5:44). /129, 582/

1969. Uus seadus viib ellu ka Jumala austamise akte – nagu almuste jagamine, palvetamine ja paastumine –, kuid suunab need Isale, „kes näeb varjatutki“, selle asemel et soovida seda tehes „olla inimestele nähtav“ (vrd Mt 6:1-6; 16-18). Uue seaduse palve on Meie Isa palve (vrd Mt 6:9-13). /1434, 2095/

1970. Evangeeliumiseadus toob kaasa otsustava valiku “kahe tee” (vrd Mt 7:13-14) vahel ja nõuab, et Issanda sõnad tehtaks teoks (vrd Mt 7:21-27). See on kokku võetud kuldses reeglis: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid“ (Mt 7:12; vrd Lk 6:31). /1696, 1789/

Kogu Evangeeliumiseadus seisneb Jeesuse uues käsus (Jh 13:34) armastada, nagu Tema on meid armastanud (vrd Jh 15:12). /1823/

1971. Issanda jutlusele tuleb lisada apostlite kõlbeliste ettekirjutuste (vrd Rm 12-15; 1 Kr 12-13; Kl 3-4; Ef 4-5 jne) katehhees. Nad edastavad Issanda õpetust apostlite autoriteediga, eriliselt esitades voorusi, mis saavad alguse usust Kristusesse ja hingestatakse armastuse, Püha Vaimu peamise anni läbi. „Armastus olgu siiras… Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad… Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves. Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked“ (Rm 12:9-13). Need ettekirjutused õpetavad meid tegema süümejuurdlust meie suhte alusel Kristuse ja Kirikuga (vrd Rm 14; 1 Kr 5-10). /1789/

1972. Uut seadust nimetatakse armastuse seaduseks, kuna ta ajendab tegutsema enam Püha Vaimu sissevalatud armastuse kui karistushirmu alusel. Teda nimetatakse ka armu seaduseks,sest ta kingib usu ja sakramentide läbi armu väge tegutsemiseks. Teda nimetatakse ka vabaduse seaduseks (vrd Jk 1:25; 2:12), kuna ta vabastab meid vana seaduse rituaalsetest ja õiguslikest eeskirjadest, valmistab meid tegutsema armastuse spontaansel ajendil ning teeb meid vabaks orjade seisusest, kes „ei tea, mida ta isand teeb“, seades meid Kristuse sõbra – „teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt“ (Jh 15:15) – ja pärimisõigusliku poja seisusesse (vrd Gl 4:1-7.21-31; Rm 8:15). /782, 1828/

1973. Uus seadus sisaldab oma käskude kõrval ka evangeelseid nõuandeid. Pärimuslik eristamine Jumala käskude ja evangeelsete nõuannete vahel põhineb nende suhtel armastusse ehk kristliku elu täiuslikkuse vormi. Käsud peavad tee puhastama sellest, mis ei ole armastusega kooskõlas. Nõuannete eesmärgiks on kustutada see, mis takistab armastuse arenemist ning seda ka juhul, kui see ei ole armastusega vastuolus (vrd p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 184,3). /2053, 915/

1974. Evangeelsed nõuanded kuulutavad armastuse elavat küllust, mis soovib üha enam ja enam kinkida. Nad tunnistavad tema dünaamikat ning edendavad meis soovi ennast vaimulikult tema teenistusse anda. Uue seaduse täiuslikkus seisneb olemuslikult Jumala ja ligimese armastamise käskudes. Nõuanded näitavad selleks otseteid ja parimaid vahendeid, mis tuleb vastavalt igaühe kutsumusele teoks teha. /2013/

Jumal „ei taha, et igaüks kõiki nõuandeid järgiks, vaid ainult neid, mis vastavad tema isikupärale ja mida nõuab armastus, sõltuvalt isikutest, ajast, jõuvarudest ja muudest asjaoludest. Sest armastus on kõikide vooruste, kõikide käskude, kõikide nõuannete, lühidalt kõikide kristlike seaduste ja tegude kuninganna ning annab neile eriomase tähenduse ja korra, aja ja väärtuse“ (p. Franciscus Salesius, Tractatus de amore Dei, VIII,6).

LÜHITEKSTID

1975. Vastavalt Pühakirjale on seadus Jumala isalik õpetus, mis kirjutab inimestele ette tõotatud õndsusele viivad teed ning keelab kurjale viivad teed.

1976. Seadus „on ühisele hüvele suunatud mõistuse korraldus, mille on välja kuulutanud see, kes kannab hoolt ühiskonna eest“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 90,4).

1977. Kristus on käsuseaduse eesmärk (vrd Rm 10:4). Üksnes Tema õpetab Jumala õiglust ja kingib seda.

1978.Loomuseadus on Looja näo järgi loodud inimese osalemine Jumala tarkuses ja headuses. See väljendab inimisiku väärikust ja on aluseks tema põhiõigustele ja -kohustustele.

1979. Loomuseadus on muutumatu ja püsiv ajalooliste muutuste kestel.Tema väljenduseks olevad põhimõtted jäävad olemuslikult alati kehtima. See on hädavajalik alus moraalireeglitele ja tsiviilühiskonna seadusandluse ülesehitamiseks.

1980. Vana seadus on ilmutatud seaduse esimene aste. Tema kõlbelised eeskirjad on kokku võetud kümnes käsus.

1981. Moosese seadus sisaldab palju tõdesid, mis on loomukohaselt mõistusega tunnetavad. Jumal ilmutas need, kuna inimesed neid oma südames ei tunnistanud.

1982. Vana seadus on Evangeeliumi ettevalmistaja.

1983. Uus seadus on usu läbi Kristusesse vastu võetud ja armastuses tegus Püha Vaimu arm. See väljendub esmajoones Issanda Mäejutluses ja Tema armu jagatakse meile sakramentide abil.

1984. Evangeeliumiseadus viib täide, ülendab ja täiendab vana seadust. Selle tõotused täidetakse taevariigi õndsakskiitmistes ja selle käsud südame, kõikide tegude aluse uuenemise läbi.

1985. Uus seadus on armastuse, armu ja vabaduse seadus.

1986. Uus seadus sisaldab käskude kõrval evangeelseid nõuandeid. „Kiriku pühadust edendatakse erilisel viisil mitmesuguste nõuannete kaudu, mille järgimist Issand Evangeeliumis oma jüngritele soovitab“ (LG 42).


2. artikkel. ARM JA ÕIGEKSMÕISTMINE

 

I. Õigeksmõistmine

 

1987. Püha Vaimu armul on vägi meid õigeks mõista, see tähendab kinkida ristimise kaudu (vrd Rm 6:3-4) „Jumala õigust, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:22): /734/

Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses“ (Rm 6:8-11).

1988. Püha Vaimu väe kaudu osaleme Kristuse kannatuses, surres patule, ja Tema ülestõusmises, sündides uuele elule. Sest me oleme Tema Ihu, Kiriku (vrd 1 Kr 12) liikmed ja viinapuu oksad, mis on poogitud viinapuu külge, kes on Tema ise (vrd Jh 15:1-4). /654/

„Vaimu kaudu osaleme me Jumalas… Seeläbi et me Vaimus osaleme, saame osa Jumala loomusest… Seepärast on need, kelles elab Vaim, jumalikustatud“ (p. Athanasius, Epistulae ad Serapionem, 1,24: PG 26,585B). /460/

1989. Jumala armu esmaseks teoks on meeleparandus, mis toob kaasa õigeksmõistmise, vastavalt sellele, mida Jeesus Evangeeliumi alguses kuulutab: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal“ (Mt 4:17). Arm ergutab inimest Jumala poole liikuma ja patust ära pöörduma. Sel moel võtab ta ülevalt vastu andestuse ja õigluse. Selles seisneb „õigeksmõistmine… mis ei ole ainult pattude andeksandmine, vaid ka seesmise inimese pühitsemine ja uuendamine“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1528). /1427/

1990. Õigeksmõistmine vabastab inimese patust, mis on vastuolus armastusega Jumala vastu, ning puhastab tema südame. Õigeksmõistmine tuleneb Jumala halastavast algatusest, mis pakub andestust. Ta lepitab inimese Jumalaga, vabastab patuorjusest ja tervendab. /1446, 1733/

1991. Õigeksmõistmine seisneb samas ka Jumala õigluse vastuvõtmises usu läbi Jeesusesse Kristusesse. “Õiglus” tähendab siinkohal Jumala armastuse sirgjoonelisust. Õigeksmõistmise puhul valatakse südamesse usku, lootust ja armastust ning kingitakse võime kuuletuda Jumala tahtele. /1812/

1992. Õigeksmõistmine teeniti ära Kristuse kannatuse läbi, kes ohverdas ennast ristil elava, püha ja Jumalale meelepärase ohvriannina ning kelle verest sai kõikide inimeste pattude lepitamise tööriist. Õigeksmõistmine antakse meile ristimises, usu sakramendis. Ta lubab meil vormilt samastuda Jumala õiglusega, mis teeb meid Tema halastuse väel seesmiselt õigeks. Õigemõistmise eesmärgiks on Jumala ja Kristuse ülistamine ning igavese elu and. /617, 1266, 294/

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala auhiilgusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse“ (Rm 3:21-26). /2543/

1993. Õigeksmõistmine loob aluse koostööle Jumala armu ja inimese vabaduse vahel. Selle väljenduseks inimese poolt on nõustumine usus Jumala sõnaga, mis kutsub teda meeleparandusele, ja armastuses toimiv koostöö Püha Vaimu sisendustega, mis ennetavad meie nõustumist ning seda toetavad. /2008/

„Kui Jumal Püha Vaimu valgustamise kaudu inimese südant puudutab, ei jää inimene ühelt poolt päris tegevusetuks, sest ta võtab ju selle sisenduse vastu, mille ta ka tagasi lükata võib; teiselt poolt ei suuda ta aga omaenese vabast tahtest ilma Jumala armuta jõuda õigluseni Tema ees“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1525). /2068/

1994. Õigeksmõistmine onJeesuse Kristuse ilmutatud ning Püha Vaimu kingitud Jumala armastuse ülevaim tegu. Püha Augustinus on arvamusel, et „jumalatu õigeksmõistmine on suurem tegu kui taeva ja maa loomine“, sest „taevas ja maa kaovad, aga valitute õndsus ja õigeksmõistmine jäävad püsima igavesti“ (p. Augustinus, In Evangelium Ioannis tractatus, 72,3).   Ta arvab isegi, et patuste õigeksmõistmine ületab isegi inglite loomise õigluses, kuna see annab tunnistust veelgi suuremast halastusest. /312, 412/

1995. Püha Vaim on sisemine õpetaja. Õigeksmõistmine võimaldab sündida “sisemisel inimesel” (Rm 3:22; Ef 3:16) ja toob endaga kaasa terve inimliku olemuse pühitsemise: /741/

Sest nii nagu te oma liikmed andsite orjaks rüvedusele ja ülekohtule, et teha ülekohut, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse teenritena pühitsuse jaoksNüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu“ (Rm 6:19.22).

II. Arm

1996. Me võlgneme oma õigeksmõistmise Jumala armule. Arm on heatahtlikkus, teenimatu abi, mille Jumal meile kingib, et me suudaksime Tema kutsele vastata. Sest meie kutsumuseks on saada Jumala lasteks (vrd Jh 1:12-18), tema lapsendatud poegadeks (vrd Rm 8:14-17), osa saada Jumala loomusest (vrd 2 Pt 1:3-4) ja igavesest elust (vrd Jh 17:3). /153/

1997. Arm on osasaamine Jumala elust; ta viib meid Kolmainujumala elu sisemusse: ristimise kaudu osaleb kristlane Kristuse, oma Ihu pea, armus. “Lapsendatud pojana” tohib ta nüüd ühenduses ainusündinud Pojaga nimetada Jumalat Isaks. Ta võtab vastu Vaimu elu, mis temasse armastust sisse puhub ja Kirikut üles ehitab. /375, 260/

1998. See kutse igavesele elule on üleloomulik, sest see on võimalik ainult tänu teenimatule Jumala algatusele, kuna üksnes Tema saab ennast ilmutada ja kinkida. See ületab inimese ning igasuguse olendi mõistuse ja tahtejõu võimalused (vrd 1 Kr 2:7-9). /1719/

1999. Kristuse arm on Jumala pälvimatu kingitus, millega Ta valab meie hinge Püha Vaimu läbi oma elu, et seda patust ravida ja pühitseda. See on pühitsev või jumalikustav arm, mille me ristimisel saime. Ta on meie jaoks “õndsustöö” alus (vrd Jh 4:14; 7:38-39). /1966/

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti “ (2 Kr 5:17-18).

2000. Pühitsev arm on jääv kingitus, püsiv üleloomulik kalduvus, mis täiustab hinge, muutmaks seda võimeliseks elama Jumalaga ja tegutsema Tema armastuse väel. Eristatakse püsiarmu ehk habituaalset armu, see tähendab püsivat hoiakut elada ning tegutseda kooskõlas Jumala kutsega, ja abistavaid ehk aktuaalseid arme, see tähendab Jumala sekkumist pöördumise alguses ja õndsustöö vältel.

2001. Juba inimese ettevalmistamine armu vastuvõtmiseks on armu töö. See on hädavajalik, et esile kutsuda ja toetada meie kaastööd õigeksmõistmises usu läbi ja pühitsemises armastuse kaudu. Jumal viib meis täiusele selle, mida Ta on alustanud, „sest Ta alustab, kui põhjustab oma tegutsemisega, et me tahame; ja Ta viib selle lõpule, kui teeb koostööd meie juba pöördunud tahtega“ (p. Augustinus, De gratia et libero arbitrio, 17: PL 44,901). /490/

„Küll töötame ka meie, kuid me töötame üksnes koos Jumalaga, kes töötab. Tema halastus on meid ennetanud, et me terveneksime, ning ta järgneb meile, et me kord tervenenutena ikka elus püsiksime. See ennetab meid, et meid kutsutaks, ja järgneb meile, et meid kirgastataks. See ennetab meid, et me vagalt elaksime, ja järgneb meile, et me elaksime igavesti koos Jumalaga, sest ilma Temata ei suuda me midagi“ (p. Augustinus, De natura et gratia, 31: PL 44,264).

2002. Jumala vaba tegutsemine nõuab inimese vaba vastust, sest Jumal on loonud inimese oma näo järgi ning andnud talle koos vabadusega ka võime Teda tunnetada ja armastada. Hing saab armastuse osadusse siseneda ainult vabatahtlikult. Jumal puudutab inimese südant vahetult ja liigutab seda otse. Ta on inimesse paigutanud igatsuse tõe ja hea järele, mida üksnes Tema täita suudab. “Igavese elu” tõotused vastavad sellele seesmisele igatsusele igasugust lootust ületades. /1742/

„Nagu meile ütleb Sinu Raamatu sõna, et Sa pärast oma ülihäid tegusid seitsmendal päeval puhkasid, kuigi olid puhkeseisundis ka nende loomise ajal, annab see teada, et ka meie pärast oma tegusid, mis on ülihead sellepärast, et Sina nad meile oled andnud, puhkame igavese elu hingamispäeval Sinus“ (p. Augustinus, Confessiones, XIII,36,51). /2550/

2003. Arm on esmajoones ja eelkõige Püha Vaimu and, mis meid õigeks mõistab ja pühitseb. Armu juurde kuuluvad aga ka annid, mida Vaim meile jagab, et me saaksime osaleda Tema tegudes ja muutuksime võimeliseks kaasa töötama ligimeste õndsuseks ning Kristuse Ihu, Kiriku kasvamiseks. Nende andide hulka kuuluvad sakramentaalsed armud, see tähendab armud, mis on eriomased mitmesugustele sakramentidele. Nende hulka kuuluvad aga ka erilised armud, mida nimetatakse karismadeks, vastavalt püha Pauluse kasutatud kreeka sõnale, mis tähendab heatahtlikkust, tasuta andi, heategu (vrd LG 12). On olemas mitmesuguseid karismasid, vahel erakorralisi nagu ime- või keelteand. Nad kõik on suunatud pühitsevale armule ning nende eesmärgiks on Kiriku ühine hüve. Nad on armastuse teenistuses, mis Kirikut üles ehitab (vrd 1 Kr 12). /1108, 1127, 799-801/

2004. Eriliste armude seas tuleb mainida seisusearmusid, mis kaasnevad kristliku elu kohustuste ning kirikusiseste teenistuste täitmisega.

Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik“ (Rm 17:6-8).

2005. Kuivõrd arm on üleloomulik, jääb ta väljapoole meie kogemuse piire ning on äratuntav ainult usus. Seega ei saa me end usaldada oma tunnete ja tegude hoolde, nende alusel järeldamaks, et me oleme õigeks mõistetud ja päästetud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1533-1534). Kuid Jumala sõna kohaselt: „Küllap te tunnete nad ära nende viljast!“ (Mt 7:20), võime me juhul, kui mõtleme Jumala heategudele meie endi ning pühakute elus, näha tagatist, et arm on meis tegev. See julgustab meid tugevamalt uskuma, usaldusliku vaesuse hoiakuga. /1768/

Seda hoiakut ilmestab eriti selgelt püha Jeanne d´Arci vastus kiriklike kohtunike salakavalale küsimusele: „Kui talt küsiti, kas ta peab end olevat Jumala armus, vastas ta: „Juhul, kui ma selles ei ole, tahtku Jumal mind sellesse asetada; juhul, kui ma aga olen, siis hoidku Jumal mind selles“ (Jeanne d´Arc, Actes du procès).

III. Teene

„Pühakute hulgas särab Sinu auhiilgus, sest nende teeneid kroonides kroonid Sa oma armu kinke“ (MR, pühakute prefatsioon, mille aluseks on “armu õpetaja” püha Augustinuse Enarratio in Psalmos, 102,7).

2006. Mõiste “teene” seondub üldjuhul tasuga, mida kogukond või ühiskond ühele oma liikmele tema teo eest võlgneb, olgu see siis hea või kuri tegu, midagi, mille eest tuleb tasuda või karistada. Teenete eest tasuda on õigluse vooruse asi, vastavalt seda juhtivale võrdsuse põhimõttele. /1723, 1807/

2007. Jumala suhtes puudub inimesepoolne teene selle sõna täpses tähenduses. Tema ja meie vahel on mõõtmatu ebavõrdsus, kuna me oleme kõik saanud Temalt, oma Loojalt. /42/

2008. Kristlikus elus on inimesel vaid seepärast Jumala ees teene, et Jumal on vabas otsusega tahtnud lasta inimesel teha koostööd oma armuga. Selle koostöö lähtepunktiks on alati Jumala isalik tegutsemine, mis annab tõuke inimese vabatahtlikule tegutsemisele sel moel, et teened heade tegude eest pannakse esmajoones Jumala armu arvele ning alles siis kristlase arvele. Inimese teene kuulub põhimõtteliselt Jumalale, kuna tema head teod lähtuvad Kristusest läbi Püha Vaimu sisenduste ja abistava armu. /306, 155, 970/

2009. Vastuvõtmine Jumala lapse seisusesse teeb meid armu läbi osalisteks jumalikus loomuses ja võib sellepärast Jumala teenimatu õigluse tagajärjena teha meid võimelisteks omandama tõeliseid teeneid. See on armust antud õigus, armastuse täiuslik õigus, mis teeb meid Kristuse “kaaspärijateks”, kes on väärt „seatud ajal saavutama igavese elu“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1546). Meie heade tegude teened on Jumala headuse kingid (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1548). „Arm on meid ennetanud; nüüd tasume seda, mis me võlgneme… Teened on Jumala kingid“ (p. Augustinus, Sermones, 298,4-5: PL 38,1367). /604/

2010. Kuna armu korras kuulub algatus alati Jumalale, ei saa keegi ära teenida esmast armu, mis on pöördumise, andestamise ja õigeksmõistmise alguseks. Alles Pühast Vaimust ja armastusest ärgitatuna suudame me hiljem iseendale ja teistele ära teenida arme, mis aitavad kaasa meie pühitsemisele, armu ja armastuse kasvamisele ning igavese elu saavutamisele. Vastavalt Jumala tarkusele suudame me ise ära teenida ajalikke hüvesid nagu tervis ja sõprus. Need armud ja hüved on kristliku palve sisuks. Palve kannab hoolt armu saavutamise pärast, mis on meie teenekate tegude jaoks hädavajalik. /1998/

2011. Kristuse armastus on meis kõikide meie teenete allikas Jumala ees. Jumala arm ühendab meid tegusas armastuses Kristusega ja tagab meie tegudele üleloomuliku iseloomu ning sellest tulenevalt teenekuse Jumala ja inimeste ees. Pühakud olid alati elavalt teadlikud sellest, et nende teened on puhas arm: /492/

„Pärast maist pagendust loodan ma Sinust taevases kodus rõõmu tunda; kuid ma ei taha koguda teeneid taeva tarvis, vaid üksnes Sinu armastuse heaks töötada… Sel eluõhtul ilmun ma Sinu ette tühjade kätega, sest ma ei palu Sinult, Issand, oma tegude loendamist. Kogu meie õigus on Sinu silmis täis vigasid. Mina tahan aga olla rõivastatud üksnes Sinu enda õiglusesse ja Sinu armastuse kingina Sind ennast igaveseks omanduseks saada“ (P. Jeesuslapse-Thérèse, Halastavale armastusele pühendumise akt).   /1460/

IV. Kristlik pühadus

2012.Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.  Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud“ (Rm 8:28-30). /459/

2013. „Kõik kristlased igast seisusest või ametist on kutsutud kristliku elu täiusele ja armastuse täiuslikkusele“ (LG 40). Kõik on kutsutud pühadusele: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik“ (Mt 5:48). /915, 2545, 825/

„Selle täiuslikkuse saavutamiseks peavad kristlased rakendama kõik oma jõud, mis nad Kristuselt oma anni mõõtu mööda on saanud …, kuuletudes kõiges Isa tahtele, andudes kogu südamest Jumala armastusele ja kaasinimese teenimisele. Nõnda kasvatab Jumala rahva pühadus ülirohkeid vilju, nagu seda Kiriku ajalugu nii paljude pühakute elu läbi hiilgavalt on näidanud“ (LG 40).

2014. Vaimulik edenemine pürgib üha sügavama ühinemise poole Kristusega. Seda ühinemist nimetakse “müstiliseks”, kuna see annab sakramentide ehk “pühade müsteeriumide” läbi osalemise Kristuse müsteeriumides, ning Kristuse läbi, pühima Kolmainsuse müsteeriumis. Jumal kutsub meid kõiki sellele seesmisele ühinemisele Temaga, isegi kui erilisi arme või sedalaadi müstilise elu erakordseid märke kingitakse vaid üksikutele, et teha ilmsiks kõigile antud armu tasuta kingi iseloom. /774/

2015. Tee täiuslikkusele läheb risti kaudu. Ei ole olemas pühadust ilma enesesalgamise ja vaimuliku võitluseta (vrd 2 Tm 4). Vaimulik edu nõuab askeesi ja suretamist, mis viivad samm-sammult ülespoole, eluni rahus ja õndsakskiitmiste rõõmus. /407, 2725, 1438/

„Kes sammub ülespoole, ei lakka eales lõputute alguste kaudu alguselt algusele sammumast. Kes sammub ülespoole, ei lakka eales igatsemast seda, mida ta juba tunneb“ (p. Gregorius Nyssast, Homiliae in Canticum, 8: PG 44,941C).

2016. Meie Ema, püha Kiriku lapsed loodavad kuni lõpuni vastupidamise armu ja autasu Jumalalt, nende Isalt, nende heade tegude eest, mida nad on tänu Tema armule ühenduses Jeesuse Kristusega teoks teinud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1576). Kuna nad peavad kinni ühest ja samast elureeglist, jagavad kristlased “õndsat lootust” koos nendega, keda Jumala halastus on kokku kogunud “pühasse linna”, “uude Jeruusalemma”, mis „taevast Jumala juurest alla tuleb, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja“(Ilm 21:2). /162, 1821, 1274/

LÜHITEKSTID

2017.   Püha Vaimu arm kingib meile Jumala õigluse. Vaim ühendab meid usu ja ristimise läbi Kristuse kannatuste ning ülestõusmisega ja lubab meil Tema elus osaleda.

2018.   Õigeksmõistmisel nagu ka meeleparandamisel on kaks külge. Armust ajendatud inimene pöördub Jumala poole ja patust eemale; sel moel võtab ta vastu andestuse ja õigluse ülevalt.

2019.   Õigeksmõistmine seisneb pattude andeksandmises, pühitsemises ja seesmise inimese uuenemises.

2020.   Õigeksmõistmise on meile välja teeninud Kristus oma kannatuste läbi ning see antakse meile ristimise kaudu. Ta lubab meil vormiliselt samastuda Jumala õiglusega, mis meid õigeks muudab. Tema eesmärgiks on Jumala ja Kristuse au ning igavese elu and. See on Jumala halastuse ülevaim kingitus.

2021.   Arm on abi, mille Jumal meile annab, et me suudaksime vastata oma kutsumusele saada Tema lapsendatud lasteks. Arm juhatab meid Kolmainsuse sisemisse ellu.

2022.   Armu töös ennetab Jumala tegevus inimese vabatahtlikku vastust, valmistab seda ette ja kutsub selle esile. Arm vastab inimliku vabaduse sügavatele igatsustele, kutsub ta üles koostööle temaga ja täiustab teda.

2023.   Pühitsev arm on pälvimatu and, mille läbi Jumal meile oma elu kingib, valades ta Püha Vaimu läbi meie hinge, et tervendada teda patust ja pühitseda.

 

2024.   Pühitsev arm muudab meid “Jumalale meelepäraseks”. Püha Vaimu erilised annid, karismad, on suunatud pühitsevale armule ja nende eesmärgiks on Kiriku ühine hüve. Jumal tegutseb ka mitmesuguste abistavate ehk aktuaalsete armude kaudu, mida eristatakse meis püsivalt kohalolevast püsi- ehk habituaalsest armust.

 

2025.   Teened Jumala ees on meie jaoks võimalikud ainult Jumala vaba otsuse tagajärjel, millega Ta võimaldab inimesel osaleda oma armu töös. Teene kuulub esmajoones Jumalale, teises plaanis inimese kaastööle. Inimese teene kuulub seega Jumalale.

 

2026.   Jumala lapseks vastuvõtmise alusel ning tänu Jumala pälvimatule õiglusele saab Püha Vaimu arm meile tõelisi teeneid võimaldada. Armastus on meis põhiliseks allikaks teenetele Jumala ees.

2027.   Keegi ei saa meeleparandamist põhjustavat esmast armu endale ära teenida. Püha Vaimu ajel võime me nii eneste kui ka kaasinimeste jaoks ära teenida arme, mis aitavad meid igavese elu saavutamisel, kuid annavad ka hädavajalikke maiseid hüvesid.

2028.   „Kõik kristlased igast seisusest või ametist on kutsutud kristliku elu täiusele ja armastuse täiuslikkusele“ (LG 40). „Kristlikul täiuslikkusel on vaid üks mõõt: see, et ta on mõõtmatu“ (p. Gregorius Nyssast, De vita Moysis, PG 44,300D).

 

2029.Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16:24).

3. artikkel. KIRIK – EMA JA ÕPETAJA

 

2030. Ristitu täidab oma kutsumust Kirikus, kõikide ristitute kogukonnas. Kirikult võtab ta vastu Jumala sõna, mis sisaldab “Kristuse seaduse” (Gl 6:2) õpetusi. Kirikult võtab ta vastu sakramentide armu, mis teda tema teekonnal kinnitab. Kirik annab talle pühaduse eeskuju. Pühas Neitsis Maarjas tunneb ta ära pühaduse eeskuju ning allika; ta tunneb selle ära nende ehtsas tunnistuses, kes pühalt elavad; ta avastab selle vaimulikus pärimuses ning pikas pühakute ajaloos – pühakute, kes tema eel käisid ja kelle mälestuspäevi liturgias pühitsetakse. /828, 970, 1172/

2031. Kõlbeline elu on vaimne jumalateenistus. Kristuse Ihus, kes me oleme, ja ühenduses euharistilise ohverdamisega toome me iseennast „Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks“ (Rm 12:1). Liturgias ja eriliselt sakramentide pühitsemises ühinevad palve ning õpetamine Kristuse armuga, et valgustada ja tugevdada kristlikku tegutsemist. Nagu kogu kristlik elu, leiab ka kõlbeline elu oma allika ning kõrgpunkti euharistilises ohvris. /1368/

I. Kõlbeline elu ning Kiriku Õpetusamet /85-87, 888-892/

 

2032. Kirik on „tõe sammas ja alustugi“ (1 Tm 3:15). „Kristuse piduliku ülesande kuulutada õndsustõde on Kirik saanud apostlitelt“ (LG 17). „Kirikule kuulub õigus alati ja igal pool kuulutada kõlbluse põhimõtteid ka ühiskondlikku korda puutuvates küsimustes ning väljendada hinnanguid kõikide inimlike asjade kohta sedavõrd, kuivõrd seda nõuavad inimese põhiõigused või tema hingeõndsus“ (CIC, can 747 § 2). /2246, 2420/

2033. Kiriku karjaste õpetusametit kõlbluse valdkonnas teostatakse tavaliselt katehheesis ja jutlustes teoloogide ning vaimulike kirjanike teoste abil. Karjaste juhtimisel ning järelvalvel on kristliku moraali pärandit põlvest põlve edasi antud. Need seisnevad muutumatute reeglite, käskude ja vooruste kogumis, mis järelduvad usust Kristusesse ja mida elustab armastus. Sedalaadi katehheesi alusteks on iidse tava kohaselt usutunnistuse kõrval Meie Isa palve ja Dekaloog, mis väljendab kõigile inimestele siduvaid kõlbelise elu põhimõtteid. /84/

2034. Paavst ja piiskopid „on autentsed, see tähendab Kristuse meelevallaga varustatud õpetajad, kes kuulutavad nende hoolde usaldatud rahvale usku, mida tuleb uskuda ja ellu rakendada“ (LG 25). Paavsti ja temaga ühenduses olevate piiskoppide universaalne ja korraline Õpetusamet õpetab kristlastele uskumiseks kohustuslikku tõde, armastust, mida neil tuleb praktiseerida, ja õndsust, mida nad võivad loota.

2035. Kristuse meelevallas osalemise kõrgeim aste on tagatud on ilmeksimatuse karisma kaudu. See hõlmab tervet Jumala Ilmutuse pärandit (vrd LG 25) ja kõiki õpetuse, kaasa arvatud kõlblusõpetuse elemente, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ja järgida õndsusttoovaid usutõdesid.

2036. Õpetusameti meelevald hõlmab ka loomuseaduse üksikuid käske, sest õndsuseks on hädavajalik nende täitmine sel viisil, nagu Looja seda nõuab. Kui Kiriku Õpetusamet tuletab meelde loomuseaduse käske, teostab ta oma prohvetliku ülesande olulist osa, mis seisneb inimestele selle kuulutamises, kes nad tegelikult on, ja meeldetuletamises, millised nad Jumala ees peaksid olema (vrd DH 14). /1960/

2037. Kirikule usaldatud Jumala seadust õpetatakse kristlastele kui elu ja tõe teed. Kristlastel on õigus (vrd CIC, can 213) sellele, et neile õpetataks Jumala õndsakstegevaid käske, mis puhastavad eristamisvõimet ning armu abil tervendavad haavatud inimmõistust. Neil on kohustus armastuses järgida Kiriku õiguspärase võimu väljastatud korraldusi ja eeskirju isegi juhul, kui nad on distsiplinaarset laadi. /2041/

 

2038. Oma ülesande täitmisel õpetada ja rakendada kristlikku kõlblusõpetust, vajab Kirik hingehoidjate agarust, teoloogide teadmisi ning kõigi kristlaste ja hea tahtega inimeste osalust. Usk ja evangeeliumikohane elu kingivad igaühele elukogemuse “Kristuses”, mis neid valgustab ja teeb võimeliseks otsustama jumaliku ning inimliku tegevuse üle Jumala Vaimule vastavalt (vrd 1 Kr 2:10-15). Sel moel võib Püha Vaim oma teenistusse võtta ka tavalise alandliku inimese, et valgustada õpetlasi ja kõrgeimate ametite kandjaid. /2442/

2039. Kiriklikke ameteid tuleb täita vennaliku teenimise vaimus ja andumuses Kirikule Issanda nimel (vrd Rm 12:8.11). See, kes seisab Kiriku teenistuses, peab omaenda tegevuse moraalsuse üle otsustamisel hoiduma tuginemast vaid isiklikule vaatele. Tal peab võimaluse piires olema silme ees kõikide hüve, mis leiab väljenduse loomupärases ja jumalikus kõlblusseaduses ning sellest järelduvalt Kiriku seadustes ja Õpetusameti kõlbelisi küsimusi puudutavas autoritatiivses õpetuses. Isiklikku südametunnistust ja mõistust pole õige vastandada kõlblusseadusele või Kiriku Õpetusametile. /1783/

2040. Sel moel saab kristlaste seas süveneda tõeliselt lapsemeelne armastus Kiriku vastu. Selline on ristimise armu loomulik areng, mis on meid Kiriku rüpes eostanud ja Kristuse Ihu liikmeks teinud. Emaliku hoolega vahendab Kirik Jumala halastust, mis võidutseb kõikide pattude üle ning on eriti mõjus meeleparanduse sakramendis. Hoolitseva emana annab ta meile ka oma liturgias päev-päevalt Issanda sõna ja Euharistia toitu. /167/

II. Kiriku käsud

 

2041. Kiriku käsud seisavad kõlbelise elu teenistuses, mis on seotud liturgilise eluga ning mis sellest toituvad. Nende Kiriku karjaste poolt antud positiivsete seaduste kohustava iseloomu eesmärgiks on seada kristlastele hädavajalik miinimum palveelus ning kõlbelises pürgimises, et kindlustada Jumala- ja ligimesearmastuse kasvu.

2042. Esimene Kiriku käsk („Sa pead pühapäevadel ja kohustuslikel pühadel pühal Missal osalema ja hoiduma raskest tööst“) nõuab kristlastelt, et nad pühitseksid päeva, mil mälestatakse Issanda ülestõusmist (vrd CIC, can 1246-1248; CCEO, can 881, § 1. § 2. § 4) ja samuti tähtsamaid liturgilisi pühasid, mil me austame Kristuse, Pühima Neitsi Maarja ja pühakute müsteeriume, eelkõige oma osalemise läbi euharistilisel pühitsemisel. Hoiduda tuleb ka kõikidest asjatoimetustest ja töödest, mis oma loomu poolest takistavad pühade pühitsemist (vrd CIC, can 1246-1248; CCEO, can 880, § 3; 881 § 1. § 2. § 4). /1389, 2180/

Teine Kiriku käsk („Sa pead oma patte vähemalt üks kord aastas pihtima“) kindlustab vajaliku ettevalmistuse Euharistiaks meeleparanduse sakramendi vastuvõtmise kaudu, mis on ristimises toimunud meeleparanduse ja saadud andestuse jätkuks (vrd CIC, can 989; CCEO, can 719). /1457/

Kolmas Kiriku käsk („Sa pead vähemalt üks kord aastas ülestõusmisajal ning ka surmaohus püha Armulauda vastu võtma“) seab Issanda Ihu ja Vere vastuvõtmise miinimumi, väärtustades eriliselt selle sidet Ülestõusmispühadega, kristliku liturgia allika ja keskmega (vrd CIC, can 920; CCEO, can 708, 881, § 3). /1389/

2043. Neljas Kiriku käsk („Sa pead pidama Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi“) seab loobumise ja patukahetsuse päevade pidamise, mis valmistavad meid ette liturgilisteks pühadeks ja aitavad meil saavutada ka oma himude valitsemist ning südame vabadust (vrd CIC, can 1249-1251; CCEO, can 882). /1387, 1438/

Viies Kiriku käsk („Toetada jõukohaselt Kirikut tema vajadustes“) ütleb, et kristlased on kohustatud oma võimalustele vastavalt toetama Kirikut tema materiaalsetes vajadustes (vrd CIC, can 222; CCEO, can 25). /1351/


Piiskoppide konverentsid võivad oma territooriumi jaoks peale eelpoolnimetatute seada veel teisigi Kiriku käske (vrd CIC, can 455).

III. Kõlbeline elu ja misjonärlik tunnistus

2044. Ristitute ustavus on otsustav eeltingimus Evangeeliumi kuulutamisele ning Kiriku läkituse täitmisele maailmas. Selleks et õndsussõnum saaks inimestele oma tõe- ja toimeväge näidata, peab ta saama kinnituse kristlaste elu läbi. „Kristliku elu eeskujul endal ja üleloomulikus vaimus tehtud headel tegudel on vägi juhatada inimesi usu ning Jumala juurde“ (AA 6). /852, 905/

2045. Ühe Ihu liikmetena, kelle Peaks on Kristus (vrd Ef 1:22), aitavad kristlased oma veendumuste ning kõlbeliste hoiakute kindlameelsusega kaasa Kiriku ülesehitamisele. Kirik kasvab, tugevneb ja areneb oma liikmete pühaduse läbi (vrd LG 39), „kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13). /753, 828/

2046. Kristuse eeskujust vormitud elu kaudu kiirendavad kristlased Jumala Riigi, „õigluse, armastuse ning rahu“ (MR, Kristus Kuninga suurpüha prefatsioon) riigi tulemist. Nad ei jäta seetõttu hooletusse oma maiseid kohustusi; ustavatena oma Õpetajale täidavad nad neid ausalt, kannatlikult ja armastusega. /671, 2819/

LÜHITEKSTID

 

2047. Kõlbeline elu on vaimulik jumalateenistus. Kristlik tegutsemine saab toitu liturgiast ja eelkõige sakramentide pühitsemisest.

2048. Kiriku käsud käsitlevad kristlikku kõlbelist elu seoses liturgiaga ja sellest toitumisega.

2049. Kiriku karjased teostavad oma Õpetusametit kõlbluse valdkonnas tavaliselt katehheesi ning jutluse kaudu. Selle aluseks on Dekaloog, mis annab iga inimese jaoks kehtivad kõlbelise elu põhimõtted.

2050. Paavst ja piiskopid jutlustavad volitatud õpetajatena Jumala rahvale usutõdesid, mida tal tuleb uskuda ja kõlbelises elus rakendada. Nende ülesandeks on avaldada seisukohti nendes kõlbelistes küsimustes, mis kuuluvad loomuseaduse ja mõistuse valdkonda.

2051. Kiriku Õpetusameti eksimatus hõlmab kõiki neid õpetuse, kaasa arvatud kõlblusõpetuse elemente, ilma milleta ei ole võimalik õndsusttoovaid usutõdesid hoida, õpetada ja järgida.

3.1.2. inimühiskond

Teine peatükk. INIMÜHISKOND

 1877.   Inimühiskonna kutsumuseks on Jumala näo ilmutamine ning ümberkujunemine Isa ainusündinud Poja sarnaseks., Kuna iga inimene on kutsutud osalema jumalikus õndsuses, puudutab see kutsumus igaüht isiklikult, kuid samuti inimühiskonda tervikuna. /355/

1. artikkel. INIMISIK JA ÜHISKOND

 

I. Inimese kustumuse ühiskondlik iseloom

1878.   Kõik inimesed on kutsutud taotlema üht ja sama lõppeesmärki – Jumalat ennast. On olemas teatud sarnasus jumalike isikute vahelise osaduse ja selle vennalikkuse vahel, mida inimestel tuleb omavahel luua tões ja armastuses (vrd GS 24,3). Ligimese armastamine on Jumala armastamisest lahutamatu. /1702/

1879.   Inimisik vajab ühiskondlikku elu. See pole tema jaoks mingi väline lisandus, vaid tema loomusest tulenev nõue. Suhtlemise läbi teistega, vastastikuse teenimise ja dialoogi läbi oma vendade ja õdedega arendab inimene oma võimeid ja vastab oma kutsumusele (vrd GS 25,1). /1936/

1880.   Kogukond on grupp isikuid, kes on omavahel orgaaniliselt seotud neist igaüht ületava ühtsuse põhimõtte alusel. Kogukond, nähtav ja samas vaimne ühendus, kestab ajas: ta pärib oma mineviku ja valmistab ette oma tulevikku. Iga inimene saab temas “pärijaks”, ta pärib “talendid”, mis rikastavad tema identiteeti ja mille vilju ta peab rohkendama (vrd Lk 19:13.15). Seepärast on iga inimene kohustatud andma oma panuse selle kogukonna hüvesse, millesse ta kuulub ning osutama austust ühise hüve eest hoolitsevatele võimudele. /771/        

1881.   Iga kogukonda määratleb tema eesmärk ja ta juhindub talle eriomastest reeglitest, kuid „esmalt on ja peabki olema kõikide sotsiaalsete institutsioonide alus, subjekt ja eesmärk inimene, “ (GS 25,1). /1929/

1882.   Mõned kogukonnad, nagu perekond ja riik, vastavad vahetumal viisil inimloomusele ja on talle hädavajalikud. Et võimaldada võimalikult paljudele inimestele osavõttu ühiskondlikust elust, tuleb inimesi innustada asutama „nii kohaliku kui rahvusvahelise tegevusulatusega majanduslikke ja sotsiaalseid, kultuurilisi ja meelelahutuslikke, spordi- ja ametialaseid ning poliitilisi“ (MM 60) ühendusi ja institutsioone. Selline sotsialiseerumine väljendab inimeste loomulikku püüdlust ühineda, et saavutada eesmärke, mis ületavad üksikisikute võimalused. See arendab isikute võimeid, eriti algatusvõimet ja vastutustunnet ning aitab neid neile kuuluvate õiguste kindlustamisel (vrd GS 25,2; CA 12). /1913/

1883.   Sotsialiseerumine toob kaasa ka hädaohtusid. Riigi liiga kaugeleulatuv sekkumine võib ähvardada isiklikku vabadust ja algatust. Kiriku õpetus on välja töötanud subsidiaarsuse põhimõtte, mille kohaselt „kõrgema astme kogukond ei tohi sekkuda madalama astme kogukonna sisemistesse asjadesse sel viisil, et ta temalt kompetentsi röövib, vaid peab teda pigem vajaduse korral toetama ja aitama tema tegevuse koordineerimisel teiste ühiskondlike gruppide tegevusega ühise hüve heaks“ (CA 48; vrd Pius XI apostellik ringkiri Quadragesimo anno). /2431/

1884.   Jumal ei tahtnud kõikide võimutäiuste teostamist ainult endale hoida. Igale loodule usaldab Ta ülesanded, mida see on võimeline kooskõlas oma loomulike võimetega täitma. Sellist valitsemisviisi tuleb jäljendada ka ühiskondlikus elus. Jumala tegutsemine maailma valitsemisel, mis annab tunnistust inimese vabaduse suurest austamisest, peab inspireerima nende tarkust, kes valitsevad inimühiskondi. Nad peavad tegutsema nagu Jumala Ettehoolduse teenrid. /307, 302/

1885.   Subdidiaarsuse põhimõte on vastuolus igasuguste kollektivismi vormidega. Ta seab piirid ka riigi sekkumisele. Ta taotleb üksikisikute ja kogukondade vaheliste suhete harmooniat. Ta püüdleb ka rahvusvahelisel tasemel tõelise korra sisseseadmisele.

II. Meeleparandus ja ühiskond

1886.   Ühiskond on hädavajalik inimese kutsumuse teostamiseks. Et seda eesmärki saavutada, tuleb austada tõelist väärtuste hierarhiat, milles „aineline ja tungidega seotu on allutatud sisemisele ja vaimsele“ (CA 36): /1779/

„Inimühiskond … on eelkõige vaimne väärtus. Vaimsesse valdkonda kuuluvad eelkõige nõuded, et inimesed annavad tõe valguses üksteisele oma teadmisi, kaitsevad oma õigusi ja täidavad oma kohustusi, saavad innustust püüelda vaimsete hüvede poole, tunnevat ühist rõõmu iga ilusa asja üle, sõltumata selle iseloomust, tahavad alati anda teistele seda, mis neis on parimat ning tahavad ise omandada neid vaimseid väärtusi, mis on teistel. Need väärtused peavad juhtima kõiki teadust, majanduselu, ühiskondlikke institutsioone, riigi arengut ja ülesehitust, seadusandlust ning teisi ilmaliku inimühiskonna ehitust ja arengut puudutavaid valdkondi ja mõjuma innustavalt nende arengule “ (PT 35). /2500/

1887.   Vahendite ja eesmärkide äravahetamine (vrd CA 41), mis annab lõppeesmärgi väärtuse sellele, mis on ainult lõppeesmärgi saavutamise vahendiks või käsitleb isikuid pelgalt vahenditena eesmärgi saavutamisel, viib ebaõiglaste struktuuride tekkimisele, mis „raskendavad või teevad tegelikult võimatuks jumaliku Seadusandja käskudega kooskõlas oleva kristliku elu elamise“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941). /909, 1869/

1888.   Seepärast tuleb apelleerida isikute vaimsetele ja kõlbelistele võimetele ning püsivale nõudele oma südames pöörduda, et saavutada sellised ühiskondlikud muutused, mis tõepoolest teeniksid kõikide isikute huve. Südamepöördumisele osutatud esmane tähtsus ei kõrvalda kohustust tervendada institutsioone ja elutingimusi, mis kallutavad inimesi patule, vaid vastupidi, see kinnitab kohustust seada need kooskõlla kõlblusnormidega, et nad teeniksid hüve ega oleks sellele takistuseks (vrd LG 36). /787, 1430/

1889.   Armu abita ei suudaks inimesed „tähele panna sageli kitsast rada arglikkuse, mis alistub kurjale, ja vägivalla vahel, mis sellega võitlusse astudes kurja tegelikult suurendab“ (CA 25). See on armastuse, Jumala ja ligimesearmastuse tee. Armastus on suurim ühiselu käsk. Armastus austab teist inimest ja tema õigusi, nõuab õigluse teostamist, ja ainult tema suudab meid selleks võimeliseks muuta. Ta inspireerib meid eluks, mis seisneb eneseohverdamises: „Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles“ (Lk 17:33). /1825/

LÜHITEKSTID

 

1890.   On olemas teatud sarnasus jumalike isikute vahelise osaduse ja selle vennalikkuse vahel, mis inimestel tuleb omavahel luua.

1891.   Et areneda kooskõlas oma loomusega, vajab inimene ühiskondlikku elu. Mõned kogukonnad nagu perekond ja riik, vastavad vahetumal viisil inimloomusele.

1892.   Inimene kui isik peab olema kõigi ühiskondlike institutsioonide alus, kandja ning eesmärk (vrd GS 25).

1893.   Inimesi tuleb innustada laialdaselt osalema ühendustes ja valimistel põhinevates institutsioonides.

1894.   Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt ei tohi riik ega ükski teine kõrgema astme kogukond asendada isikute ja väiksemate kogukondade initsiatiivi ja vastutust.

1895.   Ühiskond peab soodustama vooruste praktiseerimist, mitte aga olema sellele takistuseks. Ta peab selleks juhinduma tõelisest väärtuste hierarhiast.

1896.   Seal, kus patt rikub sotsiaalse kliima, tuleb apelleerida südame pöördumisele ja Jumala armule. Armastus innustab läbi viima tõelisi reforme. Ühiskondlike probleemide lahendust ei saa leida väljaspool Evangeeliumit (CA 15).

2. artikkel. OSALEMINE ÜHISKONDLIKUS ELUS

I. Võim

1897. „Inimühiskond ei saa olla ei hästi korraldatud ega viljakas vajalike hüvede tootmisel, kui seal ei leidu kedagi, kes õiguspärase võimuga hoiaks alal korda ning kannaks piisavalt hoolt ühise hüve eest“ (PT 46). /2234/

“Võimu” all mõistetakse isikute või institutsioonide volitusi, mille alusel nad annavad inimestele seadusi ning käske ja võivad neilt oodata kuulekust.

1898. Iga inimühiskond vajab võimu, mis seda juhib (vrd Leo XIII, ringkiri Immortale Dei, ringkiri Diuturnum illud). Selle aluseks on inimloomus. Ta on vajalik ühiskonna ühtsuseks. Tema ülesandeks on tagada võimaluste piires ühiskonna heaolu.

1899. Võim, mida nõuab kõlbeline kord, lähtub Jumalast: „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse“ (Rm 13:1-2). /2235/

1900. Kuulekuse kohustus nõuab kõigilt võimu tunnustamist ja talle kuuluva austuse osutamist, võimu teostavate isikute austamist ning neile nende teenete kohaselt tänulikkuse ja heatahtlikkuse osutamist. /2238/

Pühal paavsti Rooma Clemensi sulest pärineb Kiriku vanim palve riigivõimu kandjate eest (vrd 1 Tm 2:1-2):

„Valitsejaile ja juhtijaile maa peal sina, valitseja, oled andnud kuningluse võimu oma suurepärase ja kirjeldamatu tugevuse tõttu, et kui teame sinu poolt neile antud kirkust ja au, alistuksime neile, mitte kuidagi pannes vastu tahtele, – neile anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes olemas maa peal. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena“ (P. Clemens Roomast, Epistula ad Corinthios, 61,1-2: tõlge: Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002, lk 45). /2240/

1901. Sellal kui võim kui selline tuleneb Jumalast seatud korrast, peab „valitsemise vorm ning valitsejate valik jääma sõltuma kodanike vabast tahtest“ (GS 74,3).

Erinevad valitsemisse vormid on kõlbeliselt lubatavad tingimusel, et nad aitavad kaasa neid vastuvõtnud ühiskonna õiguspärasele heaolule. Valitsused, mille olemus on vastuolus loomuliku kõlblusseadusega, avaliku korra ja isiku põhiõigustega, ei suuda teostada nende rahvaste üldist heaolu, kellele nad peale sunniti. /2242/

1902. Võimul ei ole moraalset õiguspärasust iseenese läbi. Ta ei tohi käituda suvaliselt, vaid peab tegutsema ühiseks hüveks nagu „moraalne võim, mis tugineb vabadusele ja on teadlik saadud kohustusega seotud vastutuse raskusest“ (GS 74,2) /1930/

„Inimlik seadus omab seaduse olemust sedavõrd, kuivõrd ta on kooskõlas terve mõistusega; seeläbi saab ilmseks, et ta lähtub igavikulisest seadusest. Kuid sedavõrd, kuivõrd ta mõistusest kõrvale kaldub, nimetatakse teda ebaõiglaseks seaduseks; ja nõnda ei ole tal seaduse olemust, vaid ta on pigem teatud vägivalla vorm“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 93,3, ad 2). /1951/

1903. Võimu teostatakse õiguspäraselt vaid juhul, kui ta taotleb vastava ühiskonna ühist hüve ja kasutab selle saavutamiseks moraalselt lubatud vahendeid. Juhul kui võimud annavad välja ebaõiglasi või kõlbluskorraga vastuolus olevaid seadusi, ei saa need südametunnistust kohustada. „Sel juhul lakkab võim tegutsemast võimuna ja tema asemele astub kohutav õigusetus“ (PT 51). /2242/

1904. On parem, „kui iga võim tasakaalustatakse teiste võimude ja kompetentsivaldkondade poolt, mis teda õigetes piirides hoiavad. See on “õigusriigi” põhimõte, milles valitseb seadus, mitte inimlik suva“ (CA 44).

II. Ühine hüve

 

1905. Inimese ühiskondlikule loomusele vastavalt on igaühe hüve lahutamatult seotud ühise hüvega. Viimane on määratletav vaid inimisikust lähtuvalt. /801, 1881/

„Ärge iseendasse tõmbudes eralduge nagu juba õigeks mõistetud, vaid (teistega) kokku tulnuna koos uurige seda, mis üldiselt kasulik“ (Barnabase kiri, 4,10: tõlge: Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002, lk 71).

1906. Ühine hüve on „nende ühiskondliku elu tingimuste kogum, mis võimaldab nii inimrühmadel kui ka üksikutel inimestel täielikumalt ja kergemalt saavutada oma täiuslikkus“ (GS 26,1; vrd GS 74,1). Ühine hüve puudutab kõikide elu. Igaühelt nõuab see tarkust, eriti aga nendelt, kellele on usaldatud võimu teostamine. See rajaneb kolmel olemuslikul elemendil:

 

1907. Esiteks eeldab see isiku kui sellise austamist. Ühise hüve nimel on avalikud võimud kohustatud austama inimese võõrandamatuid põhiõigusi. Ühiskond peab igale oma liikmele võimaldama tema kutsumuse teostamist. Eriliselt seisneb ühine hüve selles, et võimaldatakse isiklike loomulike vabaduste teostamist, mis on hädavajalikud inimese kutsumuse arendamisel nagu „õigus tegutseda oma südametunnistuse õige normi alusel, õigus eraelu kaitsele ja õigus tõelisele vabadusele, seda ka religiooni valdkonnas“ (GS 26,2) /1929, 2106/

1908. Teiseks nõuab ühine hüve sotsiaalset heaolu ja ühiskonna arengut. Areng on kõikide sotsiaalsete ülesannete süntees. Kindlasti kuulub võimule õigus ühise hüve nimel vahekohtunikuna otsustada mitmesuguste erihuvide vahel. Tal tuleb aga võimaldada igaühele ligipääs kõigele sellele, mis on vajalik tõeliselt inimlikuks eluks nagu toit, rõivastus, eluase, tervishoid, töö, kasvatus ja haridus, tõene informatsioon ja õigus rajada perekonda (vrd GS 26,2). /2441/

1909. Ühiseks hüveks on vajalik rahu, see tähendab õiglase korra püsivus ja kindlus. See eeldab niisiis, et võim kindlustab õiglaste vahendite abil ühiskonna ning tema liikmete julgeoleku. Sellel rajaneb ka õigus isiklikuks ja kollektiivseks enesekaitseks. /2304, 2310/

1910. Iga inimühiskond omab ühist hüve, mille kaudu ta ennast kui sellist tunnetab. Kõige täiuslikumalt teostub see poliitilises koosluses. Riigi ülesandeks on kodanikuühiskonna, tema kodanike ja vaherühmade ühise hüve kaitsmine ja edendamine. /2244/

1911. Inimeste vastastikune sõltuvus kasvab ning ulatub pikkamööda üle kogu maailma. Inimpere ühtsus, mis hõlmab ühesuguse loomuliku väärikusega inimesi, eeldab üleilmset ühist hüve. See nõuab rahvaid ühendavat organisatsiooni, mis on võimeline „inimeste kõige erinevamaid vajadusi võimaluse piires rahuldama ja seda nii sotsiaalse elu valdkondades, näiteks toit, tervis, kasvatus ja töö, kui ka eriolukordades, mis siin ja seal tekkida võivad“ (GS 84,2), näiteks põgenike aitamine ja kodutute ning nende perekondade toetamine. /2438/

1912. Ühine hüve on alati suunatud isikute arengule, sest „asjade kord tuleb allutada isikute korrale ja mitte vastupidi“ (vrd GS 26,3). See kord põhineb tõel, ehitatakse üles õigluses ning on hingestatud armastusest. /1881/

III. Vastutus ja kaastöö

 

1913. Kaastöö on isiku vabatahtlik ja suuremeelne tegutsemine ühiskondlikus hüvede vahetuses. Kõikidel tuleb osaleda ühise hüve edendamises vastavalt oma kohale ja rollile. See kohustus on inimisiku väärikusega lahutamatult seotud.

1914. Sedalaadi kaastöö seisneb kõigepealt selles, et inimene tegutseb valdkondades, mille eest ta võtab endale isikliku vastutuse. Hoolitsedes kasvatuse eest oma perekonnas ja südametunnistusega oma tööd tehes osaleb ta kaasinimeste ja terve ühiskonna heaolu edendamises (vrd CA 43). /1734/

1915. Kodanikel tuleb võimaluse piires aktiivselt avalikus elus osaleda. Selles osalemise viis võib olla erinevatel maadel ja erinevates kultuurides erinev. „Kiitust väärivad need rahvuslikud korraldused, mis lubavad võimalikult suurel hulgal kodanikel osaleda poliitikas tõelise vabadusega“„ (GS 31,3). /2239/

1916. Nagu iga eetiline kohustus, eeldab kõikide koostöö ühise hüve edendamiseks ühiskonna liikmete pidevalt uuenevat pöördumist. Kavalad pettused, mille läbi mõned seadussätete ja ühiskondlike kohustuste täitmisest kõrvale hiilivad, tuleb õigluse nõuetega vastuolus olevatena otsustavalt hukka mõista. Peab hoolitsema nende institutsioonide arengu eest, mis parandavad inimeste elutingimusi (vrd GS 30,1). /1888, 2409/

1917. Neil, kes teostavad võimu, tuleb kindlustada väärtusi, mis tekitavad grupi liikmetes usaldust ja ergutavad neid end kaasinimeste teenimisele pühendama. Kaastöö algab kasvatusest ja haritusest. „Võime õigustatult arvata, et inimkonna tulevik on nende kätes, kes on piisavalt tugevad, et anda tulevastele põlvedele põhjus elada ja loota.“ (GS 31,3) /1818/

LÜHITEKSTID

 

1918.   Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud“ (Rm 13:1).

 

1919.   Iga inimlik ühiskond vajab oma säilimiseks ja arenguks võimu.

1920.   „Poliitiline kooslus ja avalik võim põhinevad inimloomusel ning kuuluvad seega Jumala kujundatud korda“ (GS 74,3).

1921.   Võimu teostatakse õiguspäraselt, kui ta edendab ühiskonna ühist hüve. Selle saavutamiseks peab ta rakendama kõlbeliselt vastuvõetavaid vahendeid.

1922.   Erinevad valitsemisvormid on õiguspärased sedavõrd, kuivõrd nad aitavad kaasa ühisele hüvele.

1923.   Poliitilist võimu tuleb teostada kõlbelise korra piirides ning ta peab tagama tingimused vabaduse kasutamiseks.

1924.   Ühine hüve on „nende ühiskondliku elu tingimuste kogum, mis võimaldab nii inimrühmadel kui ka üksikutel inimestel täielikumalt ja kergemalt saavutada oma täiuslikkus“ (GS 26,1).

1925.   Ühise hüve juurde kuuluvad kolm olemuslikku elementi: isiku põhiõiguste austamine ning edendamine; ühiskonna vaimsete ja ajalike hüvede õitseng ja areng; ühiskonna ning tema liikmete rahu ja julgeolek.

1926.      Inimese väärikuse juurde kuulub hoolitsus ühise hüve eest. Igaüks peab püüdma luua ja edendada institutsioone, mis parandavad inimeste elutingimusi.

1927. Riigi ülesandeks on kaitsta ja edendada tsiviilühiskonna ühist hüve. Terve inimkonna ühine hüve nõuab rahvusvahelist ühiskondlikku organisatsiooni.

 

3. artikkel. SOTSIAALNE ÕIGLUS

 

1928. Ühiskond tagab sotsiaalse õigluse siis, kui ta tagab tingimused, et inimkooslused ja üksikisikud võivad saavutada seda, milleks neil nende loomuse ja kutsumuse kohaselt on õigus. Sotsiaalne õiglus on seotud ühise hüve ja võimu teostamisega. /2832/

I. Inimisiku austamine

 

1929. Sotsiaalset õiglust on võimalik üles ehitada vaid siis, kui austatakse inimese transtsendentset väärikust. Isiksus on ühiskonna lõppeesmärk: ühiskond on allutatud isiksusele. /1881/

Mängus on „inimisiku väärikus, mille kaitsmise ja arendamise Looja on meie kätte usaldanud ning mille vastutavad võlglased selle sõna ranges mõttes on kõik mehed ja naised igas ajaloolises olukorras“ (SRS 47).

1930. Inimisiku austamise juurde kuulub ka õiguste austamine, mis lähtuvad inimese väärikusest Jumala looduna. Need õigused on ühiskonna suhtes esmased ja ühiskond peab neid tunnistama. Nad kujutavad endast igasuguse võimu kõlbelise õiguspärasuse alust. Ühiskond, kes neid õigusi jalge alla tallab või keeldub neid oma positiivses seadusandluses tunnustamast, seab kahtluse alla omaenese õiguspärasuse (vrd PT 65). Kui võim ei austa isikut, võib ta tugineda ainult jõule või vägivallale, et sundida oma alluvaid kuuletuma. Kirikul tuleb tuletada hea tahtega inimestele meelde nende õigusi ja eristada neid kuritarvitustest või väärnõudmistest. /1700, 1902/

1931. Austamaks inimisikut, tuleb kinni pidada põhimõttest, et „kõigil eranditult tuleb kaasinimeses näha teist mina, pöörates tähelepanu eelkõige tema elu hoidmisele ja sellele, et tal oleksid vajalikud vahendid väärikalt elamiseks“ (GS 27,1). Ühelgi seadusandlusel ei õnnestu eales iseenesest kõrvaldada hirme ja eelarvamusi, kõrkust ja isekaid hoiakuid, mis takistavad tõeliselt vennaliku ühiskonna rajamist. Sellistest hoiakutest saab jagu kristlik armastus, mis näeb igas inimeses “ligimest”, venda või õde. /2212, 1825/

1932. Mida suurem on üksikinimese abitus mingis eluvaldkonnas, seda tungivam on kohustus talle kui kaasinimesele tegusat abi osutada. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40). /2449/

1933. See kohustus on siduv ka nende suhtes, kes mõtlevad või tegutsevad teisiti kui meie. Kristuse õpetus nõuab isegi süü andestamist. Ta laiendab armastuse käsu, Uue Lepingu käsu kõigile vaenlastele (vrd Mt 5:43-44). Vabastamine Evangeeliumi vaimus ei lähe kokku isiku vihkamisega, küll aga kurja vihkamisega, mida vaenlane toime paneb.

II. Inimeste võrdsus ja erinevus

1934. Kuna kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi ja varustatud samasuguse mõistusliku hingega, on neil sama loomus ja sama päritolu. Nad lunastati Kristuse ohvri läbi ja seega on nad kõik kutsutud osalema ühises jumalikus õndsuses. Järelikult on kõigil inimestel sama väärikus. /225/

1935. Inimestevaheline võrdsus hõlmab olemuslikult nende kui isikute väärikust ning sellest tulenevaid õigusi. /357/

„Igasugusest diskrimineerimisest isiku ühiskondlike ja kultuuriliste põhiõiguste osas, olgu see tingitud soost või rassist, nahavärvist, ühiskondlikust positsioonist, keelest või religioonist, tuleb üle saada ning see tuleb kõrvaldada, kuivõrd see on vastuolus Jumala plaaniga“ (GS 29,2).

1936. Maailma tulles ei oma inimene veel kõike seda, mida ta vajab oma kehaliseks ja vaimseks eluks. Tal on vaja teisi inimesi. Ilmnevad ka erinevused, mis seonduvad ea, kehaliste võimete, vaimsete ja kõlbeliste eeldustega, kaasinimestega suhtlemisel saavutatud eeliste või varanduste jagunemisega (vrd GS 29,2). “Talendid” ei jaotu võrdselt (vrd Mt 25:14-30; Lk 19:11-27). /1879/

1937. Need erinevused vastavad Jumala plaanile. Jumal tahab, et iga inimene saaks teistelt seda, mida ta vajab ning et need, kel on erilised “talendid”, kasutaksid neid nende hüveks, kellel neist on puudu. Erinevused ärgitavad ja sageli kohustavad inimesi suuremeelsusele, lahkusele ja hüvede jagamisele; nad ergutavad ka kultuure vastastikusele rikastamisele. /340, 791, 1202/

„On erinevaid voorusi ja ma ei anna kõiki igaühele; ühele annan ma ühe, teisele teise… Ühele kingin ma eelkõige armastuse, teisele õigluse, kolmandale alandlikkuse, neljandale elava usu… Inimese eluks hädavajalikud maised hüved jagasin ma erinevalt. Ma ei tahtnud, et igaühel oleks kõik, mis on talle vajalik, selleks et inimestele jääks võimalus osutada vastastikust armastust… Ma tahtsin, et ühed vajaksid teisi ja et kõik oleksid minu teenrid, kes minult saadud arme ja kingitusi teistega jagaksid“ (p. Katariina Sienast, Dialogi, 1,7).

1938. Inimeste seas on ka ebaõiglasi erinevusi, mis puudutavadmiljoneid mehi ja naisi. Need on Evangeeliumiga otseses vastuolus. /2437/

Seesama võrdne isikuväärikus nõuab, et „jõutaks inimlikematele ja õiglasematele elutingimustele. Liiga suur majanduslik ja ühiskondlik ebavõrdsus ühtse inimpere liikmete või rahvuste vahel äratab pahameelt ning on vastuolus nii sotsiaalse õiglusega, võrdsusega, inimisiku väärikusega kui ka ühiskondliku ja rahvusvahelise rahuga“ (GS 29,3). /2317/

III. Inimlik solidaarsus

1939. Solidaarsuse põhimõte, mida võib nimetada ka “sõpruseks” või “sotsiaalseks armastuseks” on nõue, mis järeldub vahetult inimlikust ja kristlikust vennalikkusest (vrd SRS 38-40; CA 10): /2213/

„Tänapäeval laialt levinud ning suurt ja laialdast kahju toov eksitus seisneb selles, et unustatakse inimestevahelise solidaarsuse ja armastuse seadus, seadus, mille hädavajalikuna kirjutab ette ja teeb kohustuslikuks nii kõikide inimeste ühine päritolu ja nende mõistusliku loomuse võrdsus, kuulugu nad mis tahes rahvusesse, kui ka Kristuse lunastusohver, mille Jeesus patuste inimeste õndsuseks risti altaril tõi oma taevasele Isale“ (Pius XII, ringkiri Summi pontificatus). /360/

1940. Solidaarsus väljendub esmajoones varade jaotamises ning töö tasustamises. Ta hõlmab ka püüdlust õiglasema ühiskonnakorra poole, milles pinged on paremini maandatavad ja konflikte on kergem läbirääkimiste teel lahendada. /2402/

1941. Ühiskondlik-majanduslikud probleemid on lahendatavad ainult solidaarsuse mitmesuguste vormide abil: vaeste omavaheline solidaarsus, rikaste solidaarsus vaestega, tööliste omavaheline solidaarsus, tööandjate ja töövõtjate solidaarsus ettevõttes ning rahvastevaheline solidaarsus. Rahvusvaheline solidaarsus on kõlbelise korra nõue. Osaliselt oleneb sellest maailmarahu. /2317/

1942. Solidaarsuse vooruse puhul pole tegemist üksnes materiaalsete hüvedega. Usu vaimulikke hüvesid levitades soodustas Kirik ka ajalike hüvede arendamist, mille puhul ta sageli uusi teid rajas. Nii läks sajandite vältel täide Issanda sõna: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33). /1887, 2632/

„Juba kaks aastatuhandet elab ja püsib Kiriku hinges mõte, millest hinged ammutasid ja ammutavad veelgi kangelasliku armastuseni ulatuvat innustust, mille jõul mungad harisid maid, vabastati orje, tervendati haigeid, levitati usku, tsivilisatsiooni ja teadust kõikidel ajastutel, kõikides maades ja kõikide rahvaste seas, et luua ühiskondlikke suhteid, mis võimaldavad kõikidel inimestel ja kristlastel väärika elu elamist“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941).

LÜHITEKSTID

1943. Ühiskond kindlustab sotsiaalse õigluse, kui ta loob tingimused, mis võimaldavad inimkooslustel ja igal üksikinimesel saavutada seda, milleks tal on õigus.

1944. Inimisiku austamine tähendab kaasinimeses “teise mina” nägemist. See eeldab inimväärikusest lähtuvate põhiõiguste austamist.

1945. Inimeste võrdsus hõlmab isiku väärikust ning sellest lähtuvaid õigusi.

1946. Erinevused inimeste vahel kuuluvad Jumala plaani, kes tahab, et me üksteisest sõltuksime. See peab edendama ehtsat armastust.

1947. Kõikide inimeste võrdne väärikus kohustab vaeva nägema, vähendamaks või kõrvaldamaks teravaid ühiskondlikke ja majanduslikke erinevusi ning ebaõiglast võrdsusetust.

1948. Solidaarsus on eriliselt kristlik voorus, mis innustab jagama materiaalseid ja eelkõige vaimulikke varasid.

3.1.1. Inimese väärikus

KOLMAS OSA. ELU KRISTUSES

Sissejuhatus. Kristlane, tunneta oma väärikust

1691.   „Kristlane, tunneta oma väärikust! Sa osaled jumalikus loomuses, ära naase oma kunagise mandunud eluviisi viletsusse ning ära ela allpool oma väärikust. Mõtle, millise Pea juurde sa kuulud ning millise Ihu liige sa oled! Mõtle sellele, et sa oled pimeduse võimu alt välja rebitud ning vastu võetud Jumala valgusesse ja kuningriiki“ (p. Leo Suur, Sermones, 21, 2-3: PL 54,192A). /790/

1692.   Usutunnistus tunnistab, kui suured on annid, mida Jumal oma loomistöös ning veel enam lunastamises ja õndsaks tegemises inimesele kinkis. Mida usk tunnistab, seda edastavad sakramendid. Ristimise kui uuestisündimise sakramendi läbi on kristlased saanud “Jumala lasteks” (Jh 1:12; 1 Jh 3:1) ja “jumaliku loomuse osaliseks” (2 Pt 1:4). Olles usus oma uuest väärikusest teadlikud, peavad kristlased edaspidi elama „Kristuse Evangeeliumi vääriliselt“ (Fl 1:27). Nad saavad selleks võime Kristuse armu ja Püha Vaimu andide läbi, mis neile sakramentide ja palve kaudu antakse.

Elu Kolmainu Jumalast

1693.   Kristus Jeesus tegi alati seda, mis meeldis Isale (vrd Jh 8:29). Ta elas Temaga alati täiuslikus osaduses. Ka Tema jüngrid on kutsutud elama Isa palge ees, „kes näeb varjatutki“ (Mt 6:6), et nad saaksid täiuslikeks, nagu „taevane Isa on täiuslik“ (vrd Mt 5:47).

1694.   Kristlased, ristimise kaudu Kristusesse liidetud (vrd Rm 6:5), on „surnud patule, aga elavad Jumalale Kristuses Jeesuses“ (vrd Rm 6:11), saades nõnda osa Ülestõusnu elust (vrd Kl 2:12). Kristust järgides ning Temaga ühtsuses (vrd Jh 15:5) on kristlased suutelised Jumalat jäljendama „nagu tema armastatud lapsed“ (vrd Ef 5:1) ning käima armastuse teed. Nad püüavad oma mõtetes, kõnedes ja tegudes omandada sellist meelsust, mis on Kristuses Jeesuses (vrd Fl 2:5) ning toimida Tema eeskujul (vrd Jh 13:12-16). /1267/

1695.   „Te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11), “pühitsetud Kristuses Jeesuses” ja “kutsutud pühad” (vrd 1 Kr 1:2). Sellistena on kristlased saanud “Püha Vaimu templiks” (vrd 1 Kr 6:19). Poja Vaim õpetab neid Isa poole palvetama (vrd Gl 4:6). Kuna Temast on saanud nende õpetaja, ärgitab Ta neid tegutsema (vrd Gl 5:25), et nad kannaksid ning tooksid tegusa armastuse läbi esile “Vaimu vilju” (vrd Gl 5:22). Püha Vaim ravib patu haavad ja teeb “uueks” meie “mõttelaadi” (vrd Ef 4:23). Ta valgustab ning kinnitab meid, et me elaksime “nagu valguse lapsed … igasuguses headuses, õigluses ja tões” (Ef 5:8-9).

Kaks teed

1696.   Kristuse tee viib “elule”, vastupidine tee viib aga “hukatusse” (Mt 7:13-14; vrd 5 Ms 30:15-20). Evangeeliumi mõistujutul kahest teest on Kiriku katehheesis kindel koht. See näitab, kui oluline on kõlbeline otsustus meie õndsusele. „On kaks teed, üks elu ja üks surma tee. Mõlema vahel on suur erinevus“ (Didache, 1, 1). /1970/

 

Kristliku elu katehhees

 

1697.   Katehhees peab ühemõtteliselt esile tooma, millist rõõmu võib Kristuse teel leida ja milliseid nõudeid see esitab (vrd CT 29). Katehhees elust “uue inimesena” Kristuses (Rm 6:4) peab sisaldama:

- katehheesi Pühast Vaimust. Tema on meile Kristust järgiva väärika elu seesmine õpetaja, armastav külaline ja sõber, kes seda elu sisendab, juhatab, puhastab ja tugevdab. /737-741/

- katehheesi armust, sest armu läbi oleme me päästetud ning ainult armu läbi võivad meie teod kanda igavese elu vilju. /1987-1995/

- katehheesi õndsakskiitmistest, sest need on Kristuse tee kokkuvõte, ainus rada igavesele õnnele, mida inimese süda igatseb. /1716-1719/

- katehheesi patust ja andestamisest. Kui inimene ei taju, et ta on patune, ei saa ta tunda tõde enda kohta, mis on õige tegutsemise eelduseks. Ilma andestuse kingituseta aga ei suudaks inimene seda tõde eales taluda. /1846-1848/

- katehheesi inimlikest voorustest, mis võimaldab haarata hea poole kaldumise ilu ja ihaldusväärsust. /1803-1811/

- katehheesi kristlikest voorustest, usust, lootusest ja armastusest, mis võtab avali südamega eeskuju pühakutest. /1812-1829/

- katehheesi kahekordse armastuse käsust, mida arendab Dekaloog /2067/

- kiriklikku katehheesi, sest kristlik elu saab kasvada, areneda ja ennast jagada ainult mitmekesises “vaimulike varade” vahetuses ning “pühade osaduses”. /946-953/

 

1698.   Selle katehheesi algus- ja lõpp-punkt on Kristus ise, kes on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kui me usus Kristusele vaatame, tohime loota, et Ta täidab meile antud tõotused. Ning kui me Teda armastame nii, nagu Tema on meid armastanud, tegutseme oma väärikusele vastavalt. /426/

„Ma palun sind, mõtle sellele, et meie Issand Jeesus Kristus on tõepoolest sinu Pea ning et sina oled üks Tema liikmetest. Kristus on sinu jaoks seda, mida tähendab pea kõigile liikmetele. Kõik, mis kuulub Talle, on ka sinu oma: vaim, süda, ihu, hing ja kogu võimekus. Sul tuleb neid tarvitada, nagu kuuluksid need sinule, et teenida Jumalat, Teda kiita, armastada ja ülistada. Sina aga kuulud Kristusele, nii nagu iga liige kuulub pea juurde. Seepärast soovib Ta kasutada kõiki sinu võimeid nagu Tema enda omasid, et teenida Isa ning Teda ülistada“ (p. Johannes Eudes, Tractatus de admirabili corde Jesu, 1,5).

„Jah, mulle on elamine Kristus“ (Fl 1:21).

ESIMENE LÕIK. INIMESE KUTSUMUS - ELU PÜHAS VAIMUS

1699.   Elu Pühas Vaimus viib inimese kutsumuse täiusele (esimene peatükk). See koosneb armastusest Jumala vastu ja ühtekuuluvusest ligimestega (teine peatükk). Elu Pühas Vaimus kingitakse armust meie õndsuseks (kolmas peatükk).

Esimene peatükk. INIMESE VÄÄRIKUS

1700.   Inimisiku väärikus põhineb tema loomises Jumala näo järgi ja Temaga sarnasuses (artikkel 1), see jõuab täiusele tema kutsumuses õndsusele (artikkel 2). Inimese ülesandeks on vabaduses selle täiuse poole püüelda (artikkel 3). Teadliku tegutsemise kaudu (artikkel 4) suundub inimene Jumala tõotatud ja omaenese südametunnistuses tunnustatud hüve poole või astub sellele vastu (artikkel 5). Inimene kujundab ennast ise ja mõjutab oma sisemist kasvamist; ta teeb kogu oma tunde- ja vaimuelu selle kasvamise objektiks (artikkel 6). Armu toel kasvab ta voorustes (artikkel 7), väldib pattu, ja kui ta siiski patustab, annab ta end kadunud poja kombel (vrd Lk 15:11-31) taevase Isa armu hoolde (artikkel 8). Sel moel jõuab ta täiusliku armastuseni. /356, 1439/


1.artikkel. INIMENE - JUMALA VÕRDKUJU

1701. „Kristus ... avaldab inimesele Isa saladuse ning Tema armastuse ilmutuses täielikult tema enese olemuse ning kõrgeima kutsumuse“ (GS 22, 1). Kristuses, kes on „nähtamatu Jumala kuju“ (Kl 1:15; vrd 2 Kr 4:4), loodi inimene Looja “näo” järgi ja Tema sarnasena. Kristuses, Lunastajas ning Päästjas, taastati pärispatu läbi moonutatud inimese jumalik kuju tema algses ilus ning see õilistati Jumala armu läbi (vrd GS 22, 2). /359/

1702.   Jumala kuju on kohalolev igas inimeses. See saab ilmsiks inimeste osaduses, sarnaselt Jumala isikute omavahelise ühtsusega (vrd teine peatükk). /1878/

1703.   Kuivõrd inimene omab „vaimset ja surematut hinge“ (GS 14), on ta „ ainus loodud olend maa peal, keda Jumal on tahtnud tema enese pärast“ (GS 24, 3). Juba loomisest peale on ta määratud igavesele õndsusele. /363, 2258/.

1704.   Inimene osaleb Jumala Vaimu valguses ning väes. Mõistuse kaudu on ta võimeline aru saama Looja poolt asjadesse seatud korrast. Tahte jõul on ta võimeline ise sammuma tõelise õndsuse poole. Ta leiab oma täiuse „tõese ning hüvelise otsimises ja armastamises“ (GS 15, 2). /339, 30/

 

1705.   Tänu oma hingele ning mõistuse ja tahte vaimsetele võimetele on inimesel vabaduse anne, mis on „Jumala kuju üllas tundemärk inimeses“ (GS 17). /1730/

1706.   Mõistuse kaudu tajub inimene Jumala häält, mis teda ergutab „armastama head ja vältima kurja“ (GS 16). Iga inimene on kohustatud olema kuulekas sellele seadusele, mis kõlab tema südametunnistuses ja mida täidetakse armastusega Jumala ja ligimese vastu. Kõlbelises tegutsemises avaldub inimese väärikus. /1776/

 

1707.   Inimene on „kurja õhutusel ajaloo algusest peale oma vabadust kuritarvitanud“ (GS 14, 1). Ta on kiusatusele alistunud ning kurja teinud. Ta püüdleb küll veel hüve poole, aga tema loomus on pärispatu tõttu haavatud. Ta kaldub kurjale ja on allutatud eksitusele.

„Nõnda on inimene seesmiselt lõhestatud. Seetõttu kujutab kogu inimese elu, nii üksikult kui kollektiivselt, dramaatilist võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel“ (GS 13, 2). /397/

1708.   Kristus vabastas meid oma kannatuste läbi Saatanast ja patust. Ta teenis meie jaoks välja uue elu Pühas Vaimus. Tema arm taastas selle, mille patt oli ära rikkunud. /617/

1709.   Kes usub Kristusesse, saab Jumala lapseks. See lapseks võtmine kujundab inimese ümber ja võimaldab tal järgida Kristuse eeskuju, õigesti tegutseda ja head teha. Ühenduses Lunastajaga jõuab jünger armastuse täiusele – pühadusele. Kõlbeline elu, mis on küpseks saanud armus, avardub taevases auhiilguses igaveseks eluks. /1265, 1050/

 

LÜHITEKSTID

 

1710.   Kristus „avaldab … inimesele täielikult tema enese olemuse ning kõrgeima kutsumuse“ (GS 22, 1).

1711.   Inimene on juba eostamisest peale Jumalale suunatud ja igavesele õndsusele määratud, kuna tal on vaimne hing ning ta on varustatud mõistuse ja tahtega. Ta pürgib täiuslikkuse poole, „otsides ja armastades seda, mis tõene ja hea“ (GS 15, 12).

1712.   Tõeline vabadus on „Jumala kuju üllas tundemärk inimeses“ (GS 17).

1713.   Inimene on kohustatud kuuletuma loomulikule kõlblusseadusele, mis kutsub teda üles „tegema head ja vältima kurja“ (GS 16). See seadus kõlab tema südametunnistuses.

1714.   Oma loomuses pärispatust haavatud inimene on allutatud eksitusele ning kaldub oma vabaduse teostamises kurjale.

1715.   Kes usub Kristusesse, sel on uus elu Pühas Vaimus. Armus kasvanud ja küpsenud kõlbeline elu peab täiusele jõudma taevases auhiilguses.

 


2.artikkel. MEIE KUTSUMUS ÕNDSUSEKS

 

I. Õndsakskiitmised

 

1716.   Õndsakskiitmised asuvad Jeesuse jutlustamise keskmes. Nad võtavad taas üles tõotused, mis anti valitud rahvale alates Aabrahamist. Õndsakskiitmised viivad need tõotused täiusele, kuna nad ei ole suunatud mitte ainult tõotatud maa omamisele, vaid taevariigi pärimisele: /2546/

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.

Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.

Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.

Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.

Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.

Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.

Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.

Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugu kurja räägitakse!

Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas.“

(Mt 5:3-12)

1717.   Õndsakskiitmised peegeldavad Jeesuse palet ja Tema armastust. Nad näitavad kristlaste kutsumust saada vastu võetud Tema kannatuse ning ülestõusmise auhiilgusesse; nad selgitavad kristlikule elule iseloomulikke tegusid ja hoiakuid; nad on vasturääkivad tõotused, mis katsumustes lootust kinnitavad; nad kuulutavad õnnistusi ja tasusid, mis jüngritel juba varjatult on; Neitsis Maarjas ning kõigis pühakutes on nad juba ilmsiks saanud. /459, 1820/

II. Õnneigatsus

 

1718.   Õndsakskiitmised vastavad loomulikule õnneigatsusele, mis lähtub Jumalast. Jumal on selle asetanud inimese südamesse, et teda enese poole tõmmata, sest üksnes Jumal suudab seda täita: /27, 1024/

„Kindlasti tahavad kõik õnnelikult elada ja inimeste seas pole kedagi, kes selle lausega ei nõustuks veel enne, kui see talle täielikult välja on öeldud“” (p. Augustinus, De moribus ecclesiae catholicae, 1,3,4: PL 32,1312)

„Kuidas ma Sind siis otsin, Issand? Sest kui ma sind, oma Jumalat, otsin, siis otsin ma õnnelikku elu. Otsin sind, et mu hing elaks. Mu keha elab ju mu hingest ja mu hing elab sinust“ (p. Augustinus, Confessiones, X,20,29). /2541/

„Ainult Jumal rahuldab isu“ (p. Aquino Thomas, Expositio in symbolum apostolicum, 1).

1719.   Õndsakskiitmised avavad inimelu mõtte, inimese tegude viimse eesmärgi: õndsuse Jumalas. Jumal suunab selle kutsumuse igale inimesele isiklikult, kuid ka tervele Kirikule, uuele rahvale, kes on tõotuse vastu võtnud ning elab sellesse uskudes. /1950/

III. Kristlik õndsus

1720.   Uus Testament kasutab mitmeid väljendeid, väljendamaks õndsust, millele Jumal inimesi kutsub: taevariigi lähedalolu (vrd Mt 4:17); Jumala nägemine: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8; vrd 1 Jh 3:2; 1 Kr 13:12); minemine Issanda rõõmupeole (vrd Mt 25:21.23) ja Jumala hingamisse (vrd Hb 4:7-11). /1027/

„Siis me pühitseme ja näeme, näeme ja armastame, armastame ja ülistame. Jah, nii saab see lõpuks lõpmatult olema. Sest millist eemärki me taotleme kui mitte seda, et jõuda kuningriiki, millel ei ole lõppu?“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,30).

1721.   Jumal kutsus meid olemisse, et me Teda tunnetaksime, Teda teeniksime, Teda armastaksime ja sel moel paradiisi jõuaksime. Õndsus teeb meid „Jumala loomuse osaliseks“ (2 Pt 1:4) ning annab igavese elu (vrd Jh 17:3). Sellega astub inimene Kristuse auhiilgusesse (vrd Rm 8:18) ja Pühima Kolmainsuse elu rõõmu. /260/

1722.   Selline õndsus ületab inimese mõistmise ja võimed. Ta kingitakse Jumala armust, seepärast nimetatakse seda üleloomulikuks õndsuseks, niisamuti nagu ka armu, mis valmistab inimest ette Jumala rõõmu astumiseks. /1028/

„Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ Tõepoolest, „keegi ei saa Jumalat näha“, see tähendab, näha Tema suurt ja sõnulseletamatut auhiilgust, „ja jääda elama“, sest Isa on haaramatu. Kuid oma armastuses, inimsõbralikkuses ja kõigeväelisuses läheb Ta nii kaugele, et nendele, kes Teda armastavad, annab Ta täie õiguse Jumalat näha ... „Sest mis inimesele on võimatu, on Jumalale võimalik“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,20,5). /294/

1723.   Tõotatud õndsus asetab meid tähtsate kõlbeliste otsustuste ette. Ta kutsub meid üles oma südant kurjadest kirgedest puhastama ning selle poole pürgima, et Jumalat üle kõige armastada. Ta õpetab meid, et tõeline õnn ei peitu rikkuses ja heaolus, kuulsuses ja võimus ega inimese tegevuses – olgu see kuitahes väärtuslik, näiteks teadus, tehnika või kunst – ega mitte üheski loodus, vaid ainuüksi Jumalas, kes on kõige hea ja kõige armastuse allikas. /2519, 227/

„Rikkuse ees painutavad kõik põlvi; seda kummardavad instinktiivselt rahvahulgad, kogu mass. Nad mõõdavad õnne varanduse alusel ning selle alusel osutavad ka austust ... Kõik see lähtub veendumusest, et rikkuse abil on kõik võimalik. Rikkus on üks tänapäeva ebajumalatest ja kuulsus on teine ... Üldine tuntus, tõsiasi, et ollakse kuulus ja äratatakse maailmas tähelepanu (mis tähendab seda, mida võiks nimetada pressirenomeeks) on paraku muutunud millekski heaks iseeneses, ülimaks hüveks, tõelise austamise objektiks“ (J.H. Newman, Discourses to mixed congregations, 5: pühadusest).

1724.   Dekaloog, mäejutlus ja apostlite õpetus juhatavad meile teed, mis viib taevasesse kuningriiki. Me astume sel teel sammhaaval igapäevastes toimingutes, toetatuna Püha Vaimu armust. Kristuse sõna mõjul kanname me Kirikus tasapisi vilju Jumala auks (vrd mõistukõnet külvajast, Mt 13:3-23).

LÜHITEKST

 

1725.   Õndsakskiitmised võtavad üle ja viivad täide selle, mida Jumal Aabrahami aegadest on tõotanud ja suunavad need tõotused taevariigile. Nad vastavad õnneigatsusele, mille Jumal on paigutanud inimese südamesse.

1726.   Õndsakskiitmised viitavad lõppeesmärgile, millele Jumal meid kutsub: taevariigile, Jumala nägemisele, osasaamisele Jumala loomusest, igavesele elule, Jumala lapseks saamisele ja rahule Jumalas.

1727.   Igavese elu õndsus on Jumala armu kingitus: see on üleloomulik nagu ka arm, mis selleni juhatab.

1728.   Õndsakskiitmised panevad meid tähtsate otsustuste ette maiste varade osas. Nad puhastavad meie südant ja õpetavad meid Jumalat üle kõige armastama.

1729.   Taevane õndsus seab mõõdupuu maiste varade tarbimisele Jumala seaduse järgi.

 

 


3. artikkel. INIMESE VABADUS

 

1730.   Jumal lõi inimese mõistusega varustatud olendiks ning andis talle isikuväärikuse, mille alusel ta tegutseb omaenese ajel ja on oma tegude isand. „Jumal tahtis nimelt jätta inimesele vaba tahte (vrd Srk 15:14) selleks, et ta ise oma Loojat otsiks ning vabalt end Temast sõltuvusse seades täielikule õndsale täiuslikkusele jõuaks“ (GS 17). /30/

„Inimene on mõistuslik olend ning Jumala võrdkujuna loodud vabaks ja oma tegude isandaks“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,4,3).

I. Vabadus ja vastutus

 

1731.   Vabadus on mõistuses ja tahtes juurdunud võime tegutseda või tegutsemata jätta, teha ühte või teist ja sel moel iseenese tahtel teadlikke tegusid sooritada. Vaba tahte läbi korraldab igaüks omaenda elu. Vabadus on inimeses olev jõud kasvamiseks ja küpsemiseks tões ja headuses. Vabadus jõuab täiusele siis, kui ta on suunatud Jumalale, meie õndsusele. /1721/

1732.   Kuni vabadus pole lõplikult seotud Jumalaga, oma ülima hüvega, esineb võimalus valida hea ja kurja vahel, seega siis kas täiuslikkuses kasvada või langeda ja patustada. Vabadus iseloomustab tõelises mõttes inimlikke tegusid. Ta saab põhjuseks kas kiitusele või laitusele, teenele või süüle. /396, 1849, 2006/

1733.   Mida enam inimene teeb head, seda vabamaks ta saab. Tõeline vabadus seisneb ainult headuse ning õigluse teenimises. Otsus kuuletumatuseks ja kurjuseks on vabaduse kuritarvitamine ning teeb inimese patu orjaks (vrd Rm 6:17). /1803/

1734.   Vabaduse alusel on inimene oma tegude eest vastutav sel määral, mil määral need on tahtlikud. Kasvamine voorustes, hüve tunnetamine ja askees tugevdavad tahte võimu tegevuse üle. /1036, 1804/

1735. Teo arvestatavust ning vastutust selle eest võivad vähendada teadmatus, tähelepanematus, vägivald, hirm, harjumused, allutamatud affektid ning ka muud psüühilised või ühiskondlikud tegurid. Need võivad vastutuse isegi välistada. /597/

1736.   Iga otseselt tahetud tegu pannakse tegutseja arvele.

Nii küsib Issand pärast pattulangemist paradiisiaias Eevalt: „Miks sa seda tegid?“ (1 Ms 3:13). Sama küsimuse esitab ta Kainile (vrd 1 Ms 4:10). Prohvet Naatan esitab selle küsimuse kuningas Taavetile pärast abielurikkumist Uuria naisega ja Uuria tapmist (vrd 2 Sm 12:7-15). /2568/

Tegevus võib olla tahtlik ka kaudselt, ja nimelt juhul, kui see tekib hooletusest selle suhtes, mida oleks pidanud teadma või tegema. Näiteks selle kohta on õnnetus liiklusreeglite mittetundmise tõttu.

1737.   Võidakse arvestada tagajärjega, mida tegutsemisel ei taheta, nagu näiteks ema arvestab liigse väsimusega, kui ta oma haige lapse eest hoolitseb. Halba tagajärge ei panda tegutsejale süüks, kui seda ei ole tahetud ei eesmärgi ega abinõuna, nagu näiteks enda surm juhul, kui abistatakse hädaohus olevat inimest. Süüks pannakse aga halb tagajärg siis, kui seda oli võimalik ette näha ja tegutseja oleks suutnud seda vältida, nagu näiteks inimese tapmine joobnud juhi poolt. /2263/

1738.   Vabadust teostatakse inimestevahelistes suhetes. Igal inimesel on loomulik õigus, et teda tunnustataks vaba, vastutustundelise isiksusena, kuna ta on loodud Jumala näo järgi. Kõik inimesed võlgnevad üksteisele lugupidamist. Õigus kasutada vabadust, eriti kõlbelistes ja usulistes küsimustes, on lahutamatult seotud inimese väärikusega (vrd DH 2). Seda õigust peab riiklik seadusandlus tunnustama ning ühise hüve ja avaliku korra piirides kaitsma (vrd DH 7). /2106, 2108/

III. Inimese vabadus Jumala õndsusnõus

 

1739.   Vabadus ja patt. Inimese vabadus on piiratud ja ekslik. Inimene on tõepoolest eksinud. Ta on vabatahtlikult pattu teinud. Tagasi lükanud Jumala armastava plaani, pettis ta iseennast: temast sai patu ori. See esmane võõrandumine tõi enesega kaasa hulgaliselt järgnevaid. Inimkonna ajalugu annab algusest peale tunnistust õnnetutest sündmustest ja viletsusest, mis lähtusid inimese südamest vabaduse kuritarvitamise tagajärjel. /387, 401/

1740.   Vabaduse ohud. Vabadus ei anna meile õigust kõike öelda ja kõike teha. On vale kinnitada, et inimene, „selle vabaduse subjekt, on iseenesele piisav indiviid, kelle eesmärgiks on omaenese huvide rahuldamine maiste varade nautimise läbi“ (CDF, Instr. Libertatis conscientia, 13). Peale selle, vabaduse õiglaseks teostamiseks hädavajalikke majanduslikke ja ühiskondlikke, poliitilisi ja kultuurilisi eeldusi mõistetakse liigagi sageli vääralt või rikutakse neid. Selline pimestatus ja ebaõiglus koormavad kõlbelist elu ja toovad nii tugevatele kui nõrkadele kiusatusi teha pattu armastuse vastu. Kui inimene eemaldub kõlblusseadusest, piirab ta omaenda vabadust, seab end ise orjusesse, purustab vennalikkuse sidemed ja tõstab mässu Jumala tõe vastu. /2108, 1887/

1741.   Vabastamine ja õndsus. Oma auväärse risti läbi teenis Kristus kõigile inimestele õndsuse. Ta vabastas patu orjad patu köidikutest. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1). Temas osaleme me nüüd tões, mis meid vabaks teeb (vrd Jh 8:32). Meile kingiti Püha Vaim ja „seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus“ (2 Kr 3:17), õpetab püha Paulus. Juba nüüd omame me „Jumala laste auhiilguse vabadust“ (vrd Rm 8:21). /782/

1742.   Vabadus ja arm. Kristuse arm ei riku mingilgi määral meie vabadust juhul, kui see vastab tõelise ja hea tunnetusele, mille Jumal on inimeste südamesse pannud. Kristlik kogemus tunnistab eelkõige palves vastupidist: meie sisemine vabadus ja vastupidavus nii raskustes ja katsumustes kui välise maailma surve ja sunni all kasvab sel määral, mil määral me armu sisendusi järgime. Armu tegutsemise kaudu kasvatab Püha Vaim meid vaimselt vabaks, tegemaks meist Tema töö vabatahtlikud kaastöölised Kirikus ja maailmas. /2002, 1784/

„Kõigeväeline halastaja Jumal ... Hoia meid eemal kõikidest ohtudest ja võta meie hingelt ja ihult see raskus , mis takistab meid kogu südamega täitmast Sinu tahet“ (MR, 32. pühapäeva päevapalve).

LÜHITEKSTID

 

1743.   Jumal on inimesele jätnud „vaba tahte“ (Srk 15:14), et ta vabalt end Temast sõltuvusse seades täielikule õndsale täiuslikkusele jõuaks (vrd GS 17).

1744.   Vabadus on võime tegutseda või tegutsemata jätta ja sel moel iseenese tahtel teadlikke tegusid sooritada. Vabadus jõuab täiusele siis, kui see on suunatud Jumalale, meie kõrgeimale hüvele.

1745.   Vabadus iseloomustab tõelises mõttes inimlikke tegusid. Vabaduse alusel on inimolend vastutav oma tegude eest, mida ta on tahtlikult toime pannud. Teadlik tegutsemine on inimesele eriomane.

1746.   Teadmatus, vägivald, hirm ja muud psüühilised või ühiskondlikud asjaolud võivad teo arvestatavust ja vastutust vähendada või tühistada.

1747. Õigus kasutada vabadust, seda eriti usulistes ja kõlbelistes küsimustes, on inimese väärikusest lahutamatu nõue. Vabaduse teostamine ei anna aga arvatavat õigust kõike öelda ja kõike teha.

 

1748.   „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1)

 

 


4.artikkel. INIMESE TEGUDE KÕLBELINE ISELOOM

 

1749.   Vabadus teeb inimesest kõlbluse subjekti. Teadlikult tegutsedes on inimene nii-öelda oma tegude isa. Tõeliselt inimlikke, see tähendab südametunnistuse otsustuse alusel vabalt valitud tegusid on võimalik kõlbeliselt hinnata. Need on kas head või kurjad. /1732/

I. Kõlbluse allikad

 

1750.   Inimese tegude kõlbeline iseloom oleneb:

- valitud objektist

- taotlusest ehk intentsioonist

- tegevuse lähematest asjaoludest

Objekt, taotlus ja asjaolud moodustavad inimese tegevuse kõlbelisuse “allikad” ehk tema olemuslikud elemendid.

1751.   Valitud objekt on hüve, millele tahe end teadlikult suunab. Ta on inimese tegevuse “mateeria”. Valitud objekt määratleb tahteakti kõlbelise iseloomu vastavalt sellele, kas mõistuse otsustus vastab tõelisele hüvele või mitte. Kõlbluse objektiivsed reeglid väljendavad hea ja kurja mõistuspärast korda, millest annab tunnistust südametunnistus (süüme). /1794/

1752.   Erinevalt objektist asetseb taotlus tegutsevas subjektis. Kuna taotlus juurdub vabaduses ja kinnistab tegevuse tema objektile, on ta element, mis määrab olemuslikult tegevuse kõlbelise iseloomu. Taotlus on esmajoones suunatud objektile, mis tähistab tegevuse läbi taotletud eesmärki. Taotlus on eesmärgile suunatud tahteline liikumine: ta määrab, millelele tegevus on suunatud. Ta suunab pilgu hüvele, mida vastavalt tegevuselt oodatakse. Taotlus ei piirdu üksikute tegude suunamisega, vaid võib ühele ja samale eesmärgile suunata mitmeid tegevusi, ta võib terve elu suunata ühele lõppeesmärgile. Näiteks on osutatud teene eesmärgiks aidata ligimest; samaaegselt võib see olla inspireeritud armastusest Jumala kui kõikide tegude lõppeesmärgi vastu. Üks ja sama tegevus võib olla inspireeritud ka mitmest eesmärgist, näiteks teene osutamine selleks, et saavutada sellega kasu või sellega suurustleda. /2520, 1731/

1753.   Hea taotlus (näiteks ligimese aitamine) ei muuda heaks või õigeks iseenesest väära hoiakut (näiteks vale või laim). Eesmärk ei õigusta abinõusid. Seepärast ei saa näiteks süütu süüdimõistmist õigustada kui legitiimset abinõu rahva päästmiseks. Seevastu muutub iseenesest hea tegevus (näiteks annetamine) halvaks, kui sellele lisandub halb taotlus (näiteks edevus). /2479, 596/

1754. Asjaolud, kaasa arvatud tagajärjed, on kõlbelise tegevuse teisejärgulised elemendid. Nad suurendavad või vähendavad inimese tegude kõlbelist headust või kurjust (selliseks asjaoluks on näiteks varastatu väärtus). Nad võivad ka vähendada või suurendada tegutseja vastutust tegevuse eest (näiteks tegevus surmahirmu tõttu). Asjaolud ei saa iseenesest muuta tegude kõlbelist olemust; nad ei saa heaks ja õiglaseks teha iseenesest halba tegu. /1735/

II. Head ja halvad teod

 

1755.   Kõlbeliselt hea tegevus eeldab, et head on niihästi objekt, taotlus kui asjaolud. Kuri taotlus muudab tegevuse halvaks isegi juhul, kui tegevuse objekt iseenesest on hea (näiteks palvetamine ja paastumine selleks, „et inimesed seda näeksid“).

Valitud objekt võib iseenesesttegevuse kui terviku kurjaks muuta. On konkreetseid hoiakuid nagu näiteks liiderlikkus, mille valimine on alati väär, kuna selline otsus tingib tahte korrastamatuse, see tähendab kõlbelise kurja.

1756.   Seega on inimese tegevuste kõlbelise loomuse hindamisel väär arvestada ainult seda inspireeriva taotluse või selle asjaoludega (nagu keskkond, ühiskondlik surve, sund või hädavajadus). On tegusid, mis hoolimata asjaoludest ja taotlusest on oma objekti kaalukuse tõttu iseenesest ja iseeneses kurjad ja lubamatud, näiteks jumalateotus ja valevanne, mõrv ning abielurikkumine. Lubamatu on teha midagi kurja, et sellest tekiks midagi head. /1789/

LÜHITEKSTID

 

1757.   Objekt, taotlus ja asjaolud moodustavad inimese tegevuse kõlbelisuse kolm “allikat”.

1758.   Valitud objekt määrab tahteakti kõlbelisuse, vastavalt millele mõistus tunnistab selle kas heaks või halvaks ja langetab otsuse.

1756.   „Ükski hea taotlusega tehtud kuri tegu pole õigustatav“ (p. Thomas Aquinost, Collationes in decem praeceptis, 6). Eesmärk ei õigusta abinõu.

1760.   Selleks et tegu oleks kõlbeliselt hea, peavad üheaegselt head olema nii objekt, taotlus kui asjaolud.

1761.   On konkreetseid hoiakuid, mille valik on alati väär. Selline otsus tingib alati tahte korrastamatuse, see tähendab kõlbelise kurja. On lubamatu teha kurja, et sellest tuleneks midagi head.

 

 


5. artikkel. TUNNETE KÕLBELINE VÄÄRTUS

 

1762.   Inimene suunab end teadlike tegevuste kaudu õndsusele. Kired või tunded, mida ta tunneb, võivad teda selleks ette valmistada või sellele kaasa aidata.

I. Tunded

 

1763.   Väljend “tunded” kuulub kristlikku kõnetavasse. Tunnete või kirgede all mõistetakse emotsioone või meeleliigutusi. Nad kallutavad inimest tegutsema või tegutsemata jätma vastavalt sellele, kas mingit tegevust tunnetatakse heana või kurjana.

1764.   Tunded on inimhinge loomulik liikumine. Nad kujutavad endast meelelise ja vaimse elu vahelist valdkonda ja tagavad sideme nende vahel. Meie Issand nimetab inimese südant allikaks, millest lähtub tunnete ja kirgede liikumine (vrd Mk 7:21). /368/

1765.   Inimesel on palju tundeid. Põhiline tunne on armastus, mille kutsub esile hüve ligitõmme. Armastus kutsub esile ihalduse puuduva hüve järele ja lootuse seda saada. See ihaldus leiab rahu saadud hüve nautimises ja rõõmus selle omamisest. Seevastu kurja teadvustamine kutsub esile vihkamise, vastikustunde ja hirmu ähvardava kurja ees. See hingeliigutus lõpeb kurbusega kohaloleva kurja pärast või vihaga, mis selle vastu mässab.

1766.   „Armastus tähendab kellelegi hea soovimist“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,26,4). Kõik teised tunded lähtuvad sellest inimsüdame esmasest püüdlusest heale. Inimene armastab vaid seda, mis on hea (vrd p. Augustinus, De Trinitate, 8,3,4). „Tundeliigutused on kurjad, kui armastus on kuri, ning head, kui see on hea“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 14,7). /1704/

II. Tunded ja kõlbeline elu

 

1767.   Tunded ei ole iseenesest ei head ega kurjad. Kõlbeliselt määratleb neid see, mil määral nad on allutatud mõistusele ja tahtele. Tundeid nimetatakse vabatahtlikeks, „kuna neid käsib tahe või kuna tahe neid ei takista“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,24,1). Kõlbeliselt või inimlikult täiuslik hüve nõuab, et mõistus juhiks tundeid (vrd p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 24,3). /1860/

1768.   Tugevad tunded pole otsustavad ei inimese kõlbelise tegevuse ega pühaduse osas, küll aga on nad ammendamatu kujutluspiltide ja tundeliigutuste varamu, milles kõlbeline elu oma väljenduse leiab. Tunded on kõlbeliselt head, kui nad aitavad kaasa headele tegudele, vastupidisel juhul on nad kõlbeliselt kurjad. Õige tahe korrastab omaksvõetud tundeliigutused ning suunab nad hüvele ja õndsusele. Kuri tahe allub korrapäratutele tundeliigutustele ning võimendab neid. Emotsioone ja tundeid võib kaasata voorustesse või väärastada pahedes. /2005, 1803, 1865/

1769.   Kristlikus elus teostab Püha Vaim oma tööd terves inimeses, puudutades kogu tema olemust kõikide tema kannatuste, kartuste ja kurbusega, nagu see saab nähtavaks Issanda surmahirmus ning kannatuses. Kristuses võivad inimlikud tunded kristlikus armastuses ja jumalikus õndsuses täiuslikkuse leida.

1770.   Kõlbeline täiuslikkus seisneb selles, et inimest ei suuna hüve poole mitte üksnes tema tahe,   vaid ka meelelised püüdlused, nagu ütleb psalm: „Mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole“ (Ps 84:3).

LÜHITEKSTID

 

 

1771. Väljend “tunded” tähistab emotsioone või kirgi. Meeleliigutuste kaudu aimab inimene ette head ja kahtlustab kurja.

1772.   Põhilised tunded on armastus ja vihkamine, himu ja hirm, rõõm, kurbus ja viha.

1773. Tunded kui meeleliigutused pole kõlbeliselt ei head ega kurjad; kõlbeliselt head või kurjad on sedavõrd, kuivõrd nad on allutatud mõistusele ja tahtele või ei ole seda.

1774.   Emotsioonid ja tunded võivad saada vooruste osaks või väärastuda pahedes.

1775. Kõlbeline täiuslikkus seisneb selles, et inimest ei juhi hüve poole mitte üksnes tema tahe, vaid ka süda.


6. artikkel. SÜDAMETUNNISTUS

1776.   „Südametunnistuse sügavustes avastab inimene seaduse, mida ta ise endale ei anna, vaid millele ta peab kuuletuma ning mille hääl teda alati seal, kus seda on vaja, kutsub head armastama ja tegema ja kurja vältima ning seda selliselt, et see kõlab südames käsuna ... Sest inimesel on seadus, mille Jumal on tema südamesse kirjutanud ja millele kuuletumises peitub tema väärikus ... Südametunnistus on inimese varjatuim tuum ja pühamu, kus ta on üksi koos Jumalaga, kelle hääl tema sisemuses vastu kajab“ (GS 16). /1954/

I. Südametunnistuse otsustus

1777.   Isiku sisemuses tegutseb südametunnistus (vrd Rm 2:14-16). Ta annab vajalikul hetkel käsu teha head ja vältida kurja. Ta mõistab kohut ka konkreetsete otsuste üle, nõustudes headega ning mõistes hukka kurjad (vrd Rm 1:32). Ta annab tunnistust tõe autoriteedist, viidates Jumalale kui kõrgeimale hüvele, kes tõmbab inimest enda poole ja kellelt ta saab korraldusi. Kuuletudes südametunnistusele, võib mõistlik inimene kuulda Jumalat, kes selle kaudu kõneleb. /1766, 2071/

1778.   Südametunnistus on mõistuse otsustus, mille läbi inimene mõistab, kas konkreetne tegu, mida ta kavandab, parasjagu teoks teeb või on juba teinud, on kõlbeliselt hea või kuri. Kõige puhul, mida ta ütleb või teeb, on inimene kohustatud ustavalt järgima seda, mille kohta ta teab, et see on seadusekohane ja õige. Just nimelt südametunnistuse otsuse läbi võtab inimene vastu ja tunneb ära Jumala seaduse korraldusi: /1749/

„Südametunnistus on meie vaimu seadus, kuid enamgi veel, ta on vahetu sekkumine, mis sisaldab ka vastutuse mõistet, ähvardust ja tõotust... Ta on selle saadik, kes nii loomuse kui armu korras loori varjust meiega kõneleb, meid oma asemike kaudu õpetab ja juhib. Südametunnistus on Kristuse esmane asevalitseja“ (J. H. Newman, Kiri Norfolki hertsogile, 5).

1779. Et suuta kuulata südametunnistuse häält ja seda järgida, tuleb iseenesesse süüvida. Selline sisemisele keskendumisele pürgimine on seda vajalikum, et elu sunnib meid sageli loobuma igasugusest kaalutlemisest, järelemõtlemisest ning enesesse süüvimisest. /1886/

„Pöördu oma südametunnistuse poole, küsitle teda! ... Süüvige enesesse, vennad! Ning kõiges, mida te teete, pidage silmas, et Jumal on teie tunnistajaks!“ (p. Augustinus, In epistulam Joannis ad Parthos tractatus, 8,9).

1780.   Inimisiksuse väärikus sisaldab ja nõuab, et südametunnistus õigesti otsustaks. Südametunnistuse juurde kuuluvad moraaliprintsiipide tundmine (synderesis), nende kohaldamine konkreetseid asjaolusid, põhjuseid ja hüvesid arvesse võttes ja selle tulemusena otsustus täideviimisele kuuluvate või juba täideviidud konkreetsete tegude suhtes. Südametunnistuse mõistlik otsustus tunnustab praktilist ja konkreetset tõde kõlbelise hüve kohta, mis on väljendatud mõistuse seaduses. Mõistlikuks nimetatakse inimest, kes teeb otsuse sellise südametunnistuse otsustuse alusel. /1806/

1781.   Südametunnistus võimaldab võtta ja kanda teostatud tegude eest vastutust. Kui inimene on teinud kurja, võib südametunnistuse õige otsustus temas ikka veel tunnistada universaalse moraalse tõe kehtivust ja seda, et tema konkreetne otsus oli kuri. Südametunnistuse süüdimõistev otsustus jääb lootuse ning halastuse pandiks. Tunnistades sooritatud eksimusi, manitseb südametunnistus andestust paluma, siiski veel head tegema ning Jumala armu abil pidevalt vooruse kasvamise eest hoolt kandma. /1731/

Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik“ (1 Jh 3:19-20).

1782.   Inimesel on õigus oma südametunnistuse kohaselt vabalt talitada ja seeläbi isiklikke kõlbelisi otsustusi langetada. „Seega ei tohi teda sundida oma südametunnistuse vastaselt tegutsema. Kuid teda ei tohi ka takistada südametunnistuse järgi tegutsemast, seda eriti religiooni valdkonnas“ (DH 3). /2106/

II. Südametunnistuse kujundamine

1783.   Südametunnistust tuleb kujundada ja kõlbelist otsustamist valgustada. Hästi kujundatud südametunnistus otsustab õigesti ja kooskõlas tõega. Ta järgib oma otsustustes mõistust ja suunab end tõelisele hüvele, mida on tahetud Looja tarkuse läbi. Meile, inimestele, kes on allutatud halbadele mõjutustele ning kiusatustele alati iseenda otsust eelistada ja kiriklike autoriteetide kindel õpetus tagasi lükata, on südametunnistuse kasvatamine hädavajalik. /2039/

1784.   Südametunnistuse kasvatamine on ülesanne terveks eluks. Juba esimestel eluaastatel juhatab see last südametunnistuse teadvustatud sisemist seadust ära tundma ja täitma. Hoolikas kasvatus innustab vooruslikule kõlbelisele hoiakule. Ta hoiab või vabastab hirmust, isekusest ja kõrkusest, vääradest süütunnetest ja enesekindlatest hoiakutest, mis võivad tekkida inimlikust nõrkusest ja ekslikkusest. Südametunnistuse kasvatamine kindlustab vabaduse ja annab südamerahu. /1742/

1785.   Südametunnistuse kujundamisel on Jumala sõna valguseks meie teel. Meil tuleb see usus ja palves vastu võtta ja teoks teha. Me peame ka südametunnistust Kristuse ristile vaadates läbi uurima. Sealjuures toetavad meid Püha Vaimu annid, kaasinimeste tunnistus ja nõuanded ning juhatab kiriklike autoriteetide kindel õpetus (vrd DH 14). /890/

III. Otsustamine südametunnistuse järgi

1786.   Kõlbelise otsustuse ees võib südametunnistus otsustada õigesti kooskõlas mõistuse ja Jumala seadusega või eksida, juhul kui ta kummastki kinni ei pea.

1787.   Inimene satub vahel olukordadesse, mis muudavad südametunnistuse otsustuse ebakindlaks ning otsustamise raskeks. Tal tuleb aga alati otsida seda, mis on õige ja hea ning ära tunda Jumala seaduses väljenduv Jumala tahtmine. /1955/

1788.   Sel eesmärgil püüab inimene oma kogemusi ja aja märke õigesti hinnata mõistlikkuse vooruse, usaldusväärsete inimeste nõuannete ning Püha Vaimu andide ja palve abil. /1806/

1789.   Igal juhul kehtivad järgmised reeglid:

- Iial ei ole lubatud teha kurja selleks, et sellest võrsuks midagi head. /1756/

- “Kuldreegel”: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12; vrd Lk 6:31; Tb 4:15). /1970/

     - Kristlik armastus väljendub alati austuses ligimese ja tema südametunnistuse vastu: /1827/

Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu” (1 Kr 8:12). “Hea on … mitte teha seda, mis on su vennale komistuseks” (Rm 14:21). /1971/

IV. Ekslik südametunnistus

1790.   Oma südametunnistuse kindlat otsustust peab inimene alati järgima. Kui ta teadlikult sellele vastupidiselt toimiks, mõistaks ta ise ennast hukka. Võib aga juhtuda, et südametunnistus langetab teadmatuse tõttu väärotsustusi tegude kohta, mida keegi kavandab või juba teoks on teinud.

1791.   Teadmatuses on inimene sageli ise süüdi, näiteks juhul, kui „ta liiga vähe vaeva näeb, et tõde ja hüve otsida ning südametunnistus patuga harjumise tõttu aegamisi peaaegu pimedaks muutub“ (GS 16). Sel juhul on inimene tema poolt tehtava kurja eest vastutav. /1704/

 

1792. Väära kõlbelise hoiaku põhjusteks võivad olla teadmatus Kristusest ja tema Evangeeliumist , teiste inimeste halb eeskuju, sõltuvus kirgedest, valesti mõistetud südametunnistuse autonoomia taotlemine, Kiriku autoriteedi ning tema õpetuse tagasilükkamine, pöördumistahte ja kristliku armastuse puudumine. /133/

 

1793.   Kui aga teadmatus on ületamatu või asjaosaline ei ole väärotsutuse eest vastutav, ei saa teda kurja teo eest süüdistada. Sellegipoolest jääb tegu kurjaks, puuduseks ja korratuseks. Seepärast tuleb meil vaeva näha, et südametunnistuse eksitused kõrvaldada. /1860/

 

1794.   Head ja puhast südametunnistust valgustab tõeline usk, sest kristlik armastus lähtub samaegselt „puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust“ (1 Tm 1:5; vrd 1 Tm 3:9; 2 Tm 1:3; 1 Pt 3:21; Ap 24:16). /1751/

 

 

LÜHITEKSTID

 

1795.   „Südametunnistus on inimese varjatuim tuum ja pühamu, kus ta on üksi koos Jumalaga, kelle hääl tema sisemuses vastu kajab.“ (GS 16)

 

1796.   Südametunnistus on mõistuse otsustus, mille läbi inimene tunnetab, kas teatud tegu on hea või kuri.

 

1797.   Inimese jaoks, kes on teinud midagi kurja, jääb tema südametunnistuse otsustus pöördumise ja lootuse pandiks.

1798.   Hästi kujundatud südametunnistus on õige ja kooskõlas tõega. Ta kujundab oma otsustused, juhindudes mõistusest ja vastavuses tõelisele hüvele, mida on tahtnud Looja tarkus. Igaüks peab kasutama vahendeid südametunnistuse õigeks kujundamiseks.

1799.   Kõlbelise otsustuse ees võib südametunnistus langetada kas õige otsustuse, mis on kooskõlas mõistuse ja Jumala seadusega, või ka väära otsustuse, mis on mõlemaga vastuolus.

1800.   Inimene peab oma südametunnistuse kindlat otsustust alati järgima.

1801.   Südametunnistus võib olla teadmatuses või valesti otsustada. Selline teadmatus ja valed otsustused ei ole alati süüdimatud.

1802.   Jumala sõna on valguseks meie teel. Me peame selle usus ja palves omaks võtma ja teoks tegema. Sel moel kujundatakse südametunnistust.

 


7. artikkel. VOORUSED

 

1803.   Mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Fl 4:8).

Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head. Ta ei võimalda inimesel mitte üksnes teha häid tegusid, vaid ka anda endast oma parima. Vooruslik inimene kaldub kõigi meelte ning vaimujõududega hüvele. Ta püüdleb hüve poole ja otsustab konkreetsete tegevuste puhul selle kasuks. /1733, 1768/

“Voorusliku elu eesmärk seisneb selles, et saada Jumala sarnaseks” (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatitudinibus, 1: PG 44,1200D).

I. Inimlikud voorused

 

1804.   Inimlikud voorused on harjumuspärased hoiakud, kindlad kalduvused ning mõistuse ja tahte püsiv täiuslikkus, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie tundeid ja suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Nad annavad inimesele kerguse, kindluse ja rõõmu kõlbeliselt hea elu elamiseks. Vooruslik inimene teeb head vabatahtlikult. /2500/

Kõlbelised voorused saavutatakse inimliku pürgimisega. Nad on kõlbeliselt heade tegude viljad ning samas ka idud. Nad korrastavad kõiki inimese võimeid selles suunas, et elada ühenduses Jumala armastusega. /1827/

 

Inimlikud voorused

 

1805.   Kõlbelise elu põhialuseks on neli voorust. Sel põhjusel nimetatakse neid inimlikeks ehk kardinaalseteks voorusteks. Kõik teised voorused rühmituvad nende alla. Need voorused on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus. „Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust“ (Trk 8:7). Neid voorusi ülistatakse Pühakirja mitmetes tekstides ka teiste nimetuste all.

1806. Mõistlikkus (ld prudentia) on voorus, mis valmistab praktilist mõistust ette igas olukorras ära tundma tõelist hüve ja valima selle saavutamiseks õiged vahendid. „Taiplik paneb tähele oma samme“ (Õp 14:15). „Olge siis arukad ja kained palveteks“ (1 Pt 4:7). „Mõistlikkus tähendab õiget käitumisreeglit,“ kirjutab Aristotelesest lähtudes püha Thomas (Summa Theologiae, II-II,47,2). Tal ei ole midagi tegemist arglikkuse või kartuse, kahekeelsuse või teesklemisega. Mõistlikkust nimetatakse auriga virtutum (vooruste juhtija): ta juhib teisi voorusi, andes neile korra ja mõõdu. Mõistlikkus juhib vahetult südametunnistuse otsustust. Mõistlik inimene otsustab oma käitumise üle ja korrastab seda vastavuses südametunnistuse otsustusega. Tänu mõistlikkuse voorusele kohaldame me kõlbelisi põhimõtteid eksimatult konkreetsetes olukordades ning saame üle kõhklustest hüve osas, mida tuleb teha, ja kurja suhtes, mida tuleb vältida. /1788, 1780/

1807.   Õiglus (ld justitia) kui kõlbeline voorus on püsiv ja kindel tahtmine anda Jumalale ja kaasnimesele seda, mis neile kuulub. Õiglust Jumala suhtes nimetatakse “Jumala austamise vooruseks” (ld virtus religionis). Õigluse teostamine inimeste suhtes on suunatud sellele, et austada igaühe õigusi ning tuua inimlikesse suhetesse harmoonia, mis edendab õiglust isikute ja ühiskondliku hüve osas. Õiglane inimene, kellest Pühakirjas on sageli juttu, paistab silma mõtlemise järjepideva sirgjoonelisusega ning õige käitumisega ligimese suhtes. „Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt kohut“ (3 Ms 19:15). „Isandad, andke orjadele, mis on õiglane ja kohane, teades, et ka teil on isand taevas“ (Kl 4:1).

1808.   Meelekindlus (ld fortitudo) on sedalaadi kõlbeline omadus, mis tagab kindlaksjäämise raskustes ja püsivuse hüvele pürgimises. Ta kinnitab otsust vastu panna kiusatustele ja ületada takistused kõlbelises elus. Meelekindluse voorus teeb võimalikuks võita hirm, ka surmahirm, ning vastu astuda kõigile katsumustele ja tagakiusamistele. Ta annab valmisoleku õige asja eest isegi elu ohverdada. „Issand on mu tugevus ja mu kiituslaul“ (Ps 118:14). „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). /2848, 2473/

1809.   Mõõdukus on sedalaadi kõlbeline voorus, mis ohjeldab kalduvust mitmesugustele naudingutele ning võimaldab hoida õiget tasakaalu mitmesuguste loodud hüvede kasutamisel. Ta kindlustab tahte valitsemise kirgede üle ning hoiab himud õigetes piirides. Mõõdukas inimene suunab meelelised himud hüve poole, säilitab terve eristamisvõime ja juhindub õpetussõnast: „Ära järgi oma hinge ja oma jõudu, nii et käid oma südame himude järele!“ (Srk 5:2; vrd Srk 37:27-31). Mõõdukuse voorust kiidetakse Vanas Testamendis sageli: „Ära anna järele oma himudele ja talitse oma himusid“ (Srk 18:30). Uues Testamendis nimetatakse “tagasihoidlikkust” ja “kainust”. Me peame elama „praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult“ (Tt 2:12). /2341, 2517/

„Elada head elu pole midagi muud kui armastada Jumalat kõigest südamest, kõigest hingest ja kõigi meeltega. Tema jaoks säilitab inimene (mõõdukuse kaudu) kogu armastuse, mida ei saa (tänu meelekindlusele) hävitada ükski õnnetus, mis kuuletub üksnes Temale (see on õiglus) ja mis (tänu mõistlikkusele) on valvas, vaadeldes kõiki asju, et teda ei saaks üllatada salakavaluse või valega“ (p. Augustinus, De moribus ecclesiae catholicae, 1,25, 46: PL 32,1330-1331).

Voorused ja arm

 

1810.   Inimlikud voorused, mis saavutatakse kasvatusega, teadvustatud tegudega ning püsivusega pingutustes, puhastatakse ning ülendatakse Jumala armu läbi. Jumala abiga kujundavad nad iseloomu ning teevad heade tegude tegemise kergeks. Vooruslik inimene tunneb head tehes rõõmu. /1266/

1811.   Patu läbi haavatud inimesel ei ole kerge säilitada kõlbelist tasakaalu. Kristuses kingitud õndsus annab meile hädavajalikku armu, et püsida vooruste poole pürgimises. Igaüks peab pidevalt paluma selle valguse ja väe armu, otsima abi sakramentidest, tegutsema koostöös Püha Vaimuga ning järgima Tema sisendusi, armastama head ning hoiduma kurja eest. /2015/

II. Jumalikud voorused /2086-2094, 2656-2658/

 

1812.   Inimlikud voorused juurduvad jumalikes ehk teologaalsetes voorustes, mis teevad inimese võimed suuteliseks osalema Jumala loomuses (vrd 2 Pt 1:4). Jumalikud voorused seostavad inimese vahetult Jumalaga. Nad teevad kristlase võimeliseks elama ühtsuses pühima Kolmainsusega. Nende allikas, ajend ja otsene objekt on Kolmainu Jumal. /1266/

1813.   Jumalikud voorused on kristlaste kõlbelise tegutsemise alus, tõukejõud ja tunnusmärk. Nad kujundavad ning elustavad kõiki kõlbelisi voorusi. Jumal valab need kristlaste hinge, et nad suudaksid tegutseda Tema lastena ning ära teenida igavese elu. Nad on tagatiseks, et Püha Vaim on inimlikes võimetes kohalolev ning tegutsev. On kolm jumalikku voorust: usk, lootus ja armastus (vrd 1 Kr 13:13).   /2008/.

Usk /142-175/

 

1814.   Usk on jumalik voorus, mille läbi me usume Jumalat ning kõike seda, mida Ta on meile öelnud ja ilmutanud ning mida püha Kirik meile uskumiseks esitab, sest Jumal on tõde ise. Usu läbi „annab inimene end vabast tahtest tervenisti Jumala hoolde“ (DV 5). Seepärast püüab kristlane Jumala tahet ära tunda ja selle järgi teha. „Aga õige jääb usust elama“ (Rm 1:17). Elav usk „on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6). /506/

1815.   Usu kingitus jääb püsima sellesse, kes tema vastu pattu ei tee (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1545). Aga „ usk ilma tegudeta on surnud“ (Jk 2:26). Usk ilma lootuse ja armastuseta ei ühenda kristlast Kristusega täielikult ning ei tee teda Tema Ihu elavaks liikmeks.

1816.   Kristuse jüngrid peavad usu säilitama ja sellest elama, seda vapralt tunnistama ning edasi andma. “Kõik peavad olema valmis Kristust inimeste ees tunnistama ja Teda järgima ristiteel tagakiusamistes, millest Kirikul eales puudust pole olnud“ (LG 42; vrd DH 14). Usus teenimine ja usu tunnistamine on õndsuseks hädavajalik: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ (Mt 10:32-33). /2471/

Lootus

 

1817.   Lootus on jumalik voorus, mille kaudu me ihkame taevariiki ja igavest elu kui oma õndsust, usaldades Kristuse tõotusi ja toetudes mitte oma jõududele, vaid Püha Vaimu armu abile. „Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud“ (Hb 10:23). Jumal on „Püha Vaimu … meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal“ (Tt 3:6-7). /1024/.

1818.   Lootuse voorus vastab õnnepüüdlusele, mille Jumal on iga inimese südamesse asetanud. Lootus võtab üle need ootused, mis inimese tegevust hingestavad; ta puhastab neid, et suunata nad taevariigile; ta hoiab kahtluste eest, annab tuge mahajäetuses ja muudab südame avaraks igavese õndsuse ootuses. Hoog, mille lootus annab, hoiab isekuse eest ja juhatab kristlikus armastuses peituva õnne juurde. /27/

1819.   Kristlik lootus võtab üle ja täidab väljavalitud rahva lootuse, mille aluseks ja eeskujuks on Aabrahami lootus. Seda kingitakse Jumala tõotuste täitumise kaudu Iisakus ülikülluslikult ja puhastatakse ohvritoomise katsumuse kaudu (vrd 1 Ms 17:4-8). „Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks” (Rm 4:18). /146/

1820. Kristliku lootuse avab Jeesus õndsakskiitmistes juba oma jutlustamistegevuse alguses. Õndsakskiitmised suunavad meie lootuse taevale kui tõotatud maale ja visandavad tee selleni läbi katsumuste, mis ootavad Jeesuse jüngreid. Kuid Jeesuse Kristuse teenete ja kannatuste kaudu hoiab Jumal meid lootuses: „Aga lootus ei jäta häbisse“ (Rm 5:5). Temas on meil „nhinge ankur, kindel ja kinnitatud“, mis ulatub sinnamaale, „kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks“(Hb 6:19-20). Ta on ka relv, mis meid kaitseb võitluses õndsuse pärast: me oleme „rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga“ (1 Ts 5:8). Lootus rõõmustab meid isegi katsumustes: „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses“ (Rm 12:12). Ta väljendab ning toidab end palves, eriti Meie Isa palves, mis on kõige selle kokkuvõte, mida lootus meid igatseda laseb. /1716, 2772/

1821.   Me tohime seega loota taevast auhiilgust, mida Jumal on tõotanud neile, kes Teda armastavad (vrd Rm 8:28-30) ja teevad Tema tahtmist (vrd Mt 7:21). Igas olukorras tuleb meil loota, et me Jumala abiga „peame vastu lõpuni“ (vrd Mt 10:22) ning saavutame Jumala igavikulise tasuna taevase rõõmu heade tegude eest, mida me Kristuse armu abil tegime. Täis lootust palvetab Kirik, et „kõik inimesed pääseksid“ (1 Tm 2:4). Ta igatseb ühinemist taevases auhiilguses Kristuse, oma Peigmehega: /2016, 1037/

 

„Looda, mu hing, looda! Sa ei tea päeva ega tundi. Valva tähelepanelikult – kõik möödub ruttu, kuigi sinu kärsitus seda, mis on kindel, kahtluse alla seab ja väga lühikese aja pikaks muudab. Mõtle sellele: mida enam sa võitled, seda enam tõestad sa oma armastust Jumala vastu ja seda enam rõõmustad sa ühel päeval oma Armastatuga õnnes ja vaimustuses, mis ei saa iial ei lõppeda“ (p. Jeesuslapse-Thérèse, Hinge hüüdmised Jumala poole, 15, 3).

Armastus

1822. Armastus on jumalik voorus, mille läbi me armastame Jumalat Tema enese pärast üle kõige ning armastusest Jumala vastu armastame oma ligimest nagu iseennast. /1723/

1823.   Jeesus seab armastuse uueks käsuks (vt Jh 13:34). Kui Ta armastas omasid „lõpuni“ (Jh 13:1), ilmutas Ta armastust, mille Ta Isalt vastu võtab. Seepärast ütleb Jeesus: „Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!“ (Jh 15:9). Ja samuti: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12). /1970/

1824.   Vaimu viljana ja Seaduse lõpuleviijana peab armastus Jumala ja Kristuse käske. „“Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse” (Jh 15:9-10; vrd Mt 22:40; Rm 13:8-10). /735/

1825.   Kristus suri armastusest meie vastu, kui me olime veel “vaenlased” (vrd Rm 5:10). Issand nõuab meilt, et me Tema eeskujul isegi oma vaenlasi armastaksime (Mt 5:44), saaksime ligimesteks kõige kaugematele (vrd Lk 10:27-37) ning armastaksime lapsi ja vaeseid (vrd Mk 9:37). /604/

Püha apostel Paulus on visandanud võrratu pildi armastusest: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike“(1 Kr 13:4-7).

1826.   Apostel ütleb ka: kui ma ka kõike omaksin ja suudaksin, „aga mul ei oleks armastust“ ja kui mul oleksid kõik eesõigused, teened ja isegi voorused, „aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi” (vrd 1 Kr 13:1-4). Armastus on ülem kõikide vooruste seas. Ta on esimene kõigist jumalikest voorustest: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1 Kr 13:13).

1827. Armastus hingestab ja innustab kõikide vooruste praktiseerimist. Ta on “täiuslik side” (Kl 3:14); ta on vooruste vorm; ta liigendab ja korrastab neid omavahel; ta on kristliku voorusliku elu allikas ja eesmärk. Kristlik armastus täiustab ja puhastab meie inimlikku armastamise võimet. Ta ülendab selle jumaliku armastuse üleloomulikku täiuslikkusesse. /815, 826/

1828.   Üleloomulikust armastusest hingestatud kõlbeline elu annab kristlasele Jumala laste vabaduse. Ta ei käitu enam Jumala ees hirmu tundva orjana ja ka mitte nagu päevapalgaline, kes tahab oma palka kätte saada, vaid kui poeg, kes vastab armastusega selle armastusele, kes „on meid enne armastanud“ (1 Jh 4:19). /1972/

„Kui me pöördume kurjast ära hirmust karistuse ees, siis me käitume nagu orjad. Kui meid ahvatleb tasu ja me täidame käske, kuna sellest tõuseb kasu, siis sarnaneme päevapalgalistele. Kui kuuletume hüvele hüve enese pärast ja armastusest selle vastu, kes meile seaduse on andnud ... siis me käitume nagu pojad“ (p. Basilius Caesareast, Regulae fusius tractatae, prol. 3: PG 31,896B).

1829.   Armastuse viljad on rõõm, rahu ja halastus; armastus nõuab heategevust ja vennalikku korralekutsumist; ta on heatahtlikkus; ta tahab olla vastastikune; ta jääb omakasupüüdmatuks ja heldeks; ta on sõprus ja osadus. /2540/

„Kõikide meie tegude täius on armastus. See on eesmärk, mille poole me püüdleme, mille pärast ja mille poole me jookseme ja milles me leiame puhkuse, kui oleme selleni jõudnud!“ (p. Augustinus, In epistolam Joannis ad Parthos tractatus, 10, 4)

III. Püha Vaimu annid ja viljad

 

1830.   Kristlase kõlbelist elu toetavad Püha Vaimu annid. Need on püsivad valmisolekud, mis lasevad inimesel kuulekalt järgida Püha Vaimu sisendusi.

1831.   Püha Vaimu seitse andi on tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus. Terviklikus täiuslikkuses omab neid Kristus, Taaveti poeg (vrd Js 11:1-2). Nad täiendavad ja täiustavad nende voorusi, kes need annid vastu võtavad ja teevad kristlased valmiks meeleldi kuuletuma Jumala sisendustele. /1266, 1299/

„Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal“ (Ps 143:10).

Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad“ (Rm 8:14.17).

1832.   Püha Vaimu viljad on täiuslikud omadused, mida Püha Vaim meis igavese kirkuse esmaste viljadena esile toob. Kiriku pärimus loetleb neid kaksteist: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, pikameelsus, leebus, ustavus, tagasihoidlikkus, mõõdukus, suguline karskus (Gl 5:22-23, Vulgata alusel).

 

LÜHITEKSTID

 

1833.   Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head.

1834.   Inimlikud voorused on mõistuse ja tahte püsivad ja kindlad hoiakud, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie kirgesid ja suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Neid võib rühmitada nelja põhivooruse alla, milleks on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus.

1835.   Mõistlikkus võimaldab praktilisel mõistusel kõigis olukordades ära tunda tõelist hüve ning valida selle saavutamiseks õiged vahendid.

1836.   Õiglus seisneb kindlas ja püsivas tahtes anda Jumalale ja ligimesele seda, millele neil on õigus.

1837.   Meelekindlus võimaldab ka raskustes otsustavalt ja visalt hüve taotleda.

1838.   Mõõdukus ohjeldab kalduvust meelelistele naudingutele ja võimaldab loodud asjade kasutamisel õiget mõõtu pidada.

1839.   Kõlbelised voorused edenevad kasvatuse, kaalutletud tegude ja visa pingutuse läbi. Jumala arm puhastab ja ülendab neid.

1840.   Jumalikud voorused võimaldavad kristlasel elada ühtsuses pühima Kolmainsusega. Nende allikaks, liikumapanevaks ajendiks ja otseseks objektiks on Jumal ise, keda me usu läbi tunnetame, kellele me loodame ja keda me Tema enese pärast armastame.

1841.   On kolm jumalikku voorust: usk, lootus ja armastus (vrd 1 Kr 13:13). Nad kujundavad ja elustavad kõlbelisi voorusi.

1842.   Usu läbi usume me Jumalat ning kõike, mida Ta meile on ilmutanud ja mida püha Kirik meile uskumiseks esitab.

1843.   Lootuse läbi igatseme ja ootame me Jumalalt kindlas usalduses igavest elu ja arme, et seda ära teenida.

1844.   Armastuse läbi armastame me Jumalat üle kõige ja armastusest Tema vastu oma ligimest nagu iseennast. Armastus on “täiuslik side” (Kl 3:14) ja kõikide vooruste vorm.

1845.   Seitse Püha Vaimu andi, mida kristlastele lubatakse on tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus.


8. artikkel. PATT

I. Halastus ja patt

1846.   Evangeelium on Jumala halastuse ilmutus patustele Jeesuses Kristuses (vrd Lk 15). Ingel kuulutab Joosepile: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:21). Sedasama võib öelda Euharistia, Lunastuse sakramendi kohta: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! “ (Mt 26:28). /430, 1365/

1847.   „Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta“ (p. Augustinus, Sermones, 169,11: PL 38,923). Jumala halastuse vastuvõtmine nõuab meilt oma pattude tunnistamist. „Kui me ütleme: Meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1 Jh 1:8-9). /387, 1445/

1848.   Püha Paulus kinnitab: „Kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks.“ Et arm saaks teha oma tööd, peab ta ilmsiks tegema meie patu ja juhtima meie südame pöördumiseni, et meid „õiguse kaudu … viia igavesse ellu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi“ (vrd Rm 5:20-21). Nii nagu arst uurib hoolikalt haava, enne kui ta seda siduma asub, nõnda heidab ka Jumal oma Sõna ja Vaimu kaudu heledat valgust meie patule: /385/

 

„Pöördumine nõuab veendumust patu kohta ja sisaldab endas südametunnistuse seesmist otsustust – see otsustus aga, mis on tõendiks Tõe Vaimu tegutsemisest inimeses, saab samas ka uueks alguseks armu ja armastuse kinkimisele: „Võtke vastu Püha Vaim!“ Nii leiame me selles “veendumuses patu kohta” kahesuguse kingi: südametunnistuse tõe kingi ja lunastuse kindluse kingi. Tõe Vaim on ka Lohutaja Vaim“ (DV, 31). /1433/

II. Patu definitsioon

1849.   Patt on eksimus mõistuse, tõe ja õige südametunnistuse vastu: see on tõelise armastuse puudumine Jumala ja ligimese vastu ebaõige kiindumuse tõttu teatud hüvedesse. See haavab inimese olemust ja rikub inimeste ühtekuuluvust. Patt on “igavese Seadusega vastuolus olev sõna, tegu või soov” (p. Augustinus, Contra Faustum manicheum, 22: PL 42,418; p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,71,6). /311, 1952/

1850.   Patt on Jumala solvamine: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis“ (Ps 51:6). Patt vastandub Jumala armastusele meie vastu ja pöörab meie südame Temast ära. Niisamuti nagu algpatt, on see kuuletumatus, mäss Jumala vastu, mis on põhjustatud tahtest saada “Jumala sarnaseks” (1Ms 3:5) ning seeläbi ise tunda ja määratleda, mis on kuri ja mis on hea. Patt on niisiis „Jumala-põlguseni ulatuv enesearmastus“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 14,28). Selle uhke eneseülendamise tõttu on patt Jeesuse õndsusttoova kuulekuse (Fl 2:6-9) täielik vastand. /1440, 397, 615/

1851.   Just nimelt kannatuse ajal, kui Kristuse halastus saavutab võidu patu üle, ilmutab patt kõige selgemalt oma vägivaldsust ja mitmekesisust: uskmatus, mõrvarlik vihkamine, juhtide ja rahva Jeesuse-põlgus ja Tema teotamine, Pilaatuse argus ja sõdurite julmus, Jeesusele nii kibe Juuda reetmine, Peetruse salgamine ning jüngrite põgenemine. Samas saab Kristuse ohver sel pimeduse ja maailma vürsti võimu tunnil (vrd Jh 14:30) saladuslikul viisil allikaks, millest voolab ammendamatu andestus meie pattudele. /598, 2746, 616/

III. Pattude erinevus

1852.   Patte on väga erinevaid. Pühakiri esitab meile nende mitmeid nimekirju. Kiri galaatlastele vastandab lihaliku loomuse teod Vaimu viljadele: „Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus,  ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki“ (Gl 5:19-21; vrd ka Rm 1:28-32; 1 Kr 6:9-10; Ef 5:3-5; Kl 3:5-8; 1 Tm 1:9-10; 2 Tm 3:2-5).

1853.   Nagu kõiki inimlikke tegusid, võib ka patte eristada nende objekti alusel, samuti vooruste alusel, millele nad vastanduvad kas liialduse või puuduse läbi, või käskude alusel, mille vastu nad eksivad. Neid võib eristada ka selle alusel, kas nad on suunatud Jumala, ligimese või iseenda vastu; neid võib jagada vaimseteks ja füüsilisteks pattudeks ning „sõna, mõtte, teo ja tegematajätmise“ läbi tehtud pattudeks. Vastavalt Issanda õpetusele on patu allikaks inimese süda ja tema vaba tahe: „südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust. Need on, mis inimest rüvetavad, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest“ (Mt 15:19-20). Südames peitub ka heade ja puhaste tegude allikas – armastus, mida patt haavab ja nõrgestab. /1751, 2067, 368/

IV. Pattude raskusaste: surmapatt ja andestatav patt

1854.   Patte tuleb hinnata nende raskuse alusel. Pühakirjas sisalduva (vrd 1 Jh 5:16-17) eristamise surmapatu ja andeksantava patu vahel võttis üle Kiriku pärimus. Seda kinnitab ka inimeste kogemus.

1855.   Surmapatt hävitab Jumala seaduse vastu toimepandud raske eksimuse tagajärjel armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve. /1395/

Andestatav patt seevastu võimaldab armastusel püsida, ehkki haavab ja nõrgestab seda.

1856.   Kuna surmapatt hävitab meis armastuse kui elu aluspõhimõtte, nõuab see Jumala halastuse uut sekkumist ning südame pöördumist, mis toimub harilikult meeleparanduse sakramendi raames:

/1446/

„Kui nimelt tahe on suunatud millelegi, mis iseenesest on vastuolus armastusega, mille läbi inimene on õiges korras allutatud oma lõppeesmärgile, siis on tema objekti tõttu tegemist surmapatuga … nii sel juhul, kui ta on suunatud Jumala-armastuse vastu nagu jumalateotus, valevanne jms, kui ka siis, kui ta on suunatud ligimesearmastuse vastu nagu mõrv, abielurikkumine jms … Vahel aga on patustaja tahe suunatud millelegi, mis sisaldab endas küll teatud korratust, kuid mis ei ole vastuolus Jumala- ja ligimesearmastusega nagu näiteks tühjad sõnad, üleliigne naer jms. Sellised patud on liigi poolest andestatavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,88,2).

1857.   Surmapatuga on tegemist siis, kui üheaegselt esinevad järgmised asjaolud: „Surmapatt on selline patt, mille puhul on eksitud kaalukas asjas ja mis on toime pandud täie teadlikkusega ja täieliku nõustumisega“ (RP, 17).

1858.   Mis on kaalukas asi (mateeria), seda selgitavad kümme käsku vastavalt vastusele, mille Jeesus andis rikkale noormehele: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!“ (Mk 10:19). Pattude raskusaste suurem või väiksem: mõrv on tõsisem eksimus kui vargus. Tuleb arvestada ka kahjusaanute positsiooniga: vägivald oma vanemate vastu on tõsisem kui kellegi võõra vastu. /2072, 2214/  

1859.   Surmapatt nõuab täit teadlikkust ja täielikku nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust ja vastuolust Jumala seadusega. See eeldab ka piisavalt vabatahtlikku nõusolekut, et tegemist oleks isikliku valikuga. Süüdiv teadmatus ja südame paadumine (vrd Mk 3:5-6; Lk 16:19-31) ei vähenda, vaid suurendavad patu vabatahtlikku iseloomu. /1734/

1860.   Süüdimatu teadmatus võib vähendada süüd või isegi vabastada raskest süüst. Kuid keegi ei tohi alahinnata iga inimese südametunnistusse kirjutatud kõlblusseaduse põhimõtteid. Tungid ja tundeliigutused võivad samuti vähendada eksimuse teadlikku ja vabatahtlikku iseloomu, niisamuti nagu väline surve või patoloogiline häire. Vihkamise ja teadliku kurja valiku ajendil tehtud patt on raskeim. /1735, 1767/

1861.   Surmapatt on niisamuti nagu armastuski inimese vabadusest tulenev võimalus. See hävitab meis armastuse jumaliku vooruse ja toob kaasa pühitseva armu seisundi kaotamise. Kui seda ei hüvitata kahetsuse ja Jumala andeksandmise läbi, on selle tagajärjeks väljajätmine Jumala kuningriigist ja igavene surm põrgus, kuna meie tahtel on võime teha lõplikke ja pöördumatuid valikuid. Ehkki me võime hinnata, et üks või teine tegu kujutab endast rasket eksimust, peame me kohtumõistmise teiste isikute üle jätma Jumala õigluse ja halastuse hoolde. /1742, 1033/

1862.   Andestatavat pattu tehakse siis, kui kõlblusseaduse vastu eksitakse vähem tähtsas asjas, või tähtsas asjas, kuid puudub täielik teadmine või täielik nõustumine.

1863.   Andestatav patt nõrgestab armastuse jumalikku voorust. Ta väljendub loodud asjade korrastamata himustamises, takistab edusamme vooruste omandamisel ja heade tegude sooritamisel ning toob endaga kaasa ajalikud karistused. Teadlikult tehtud ja kahetsemata jäänud andestatav patt valmistab meid järk-järgult ette surmapatu toimepanemiseks. Andestatav patt aga ei katkesta liitu ja sõprust Jumalaga ning seda võib Jumala armu abil inimlike jõupingutustega hüvitada. „Ta ei röövi pühitsevat armu ja sõprust Jumalaga, armastust ega seetõttu ka igavest õndsust“ (RP 17). /1394, 1472/

„Niikaua kuni inimene on ihus, ei suuda ta vältida vähemalt kõiki andestatavaid patte. Kuid kui sa neid kaalud, siis ära pea neid patte, mida me nimetame andestatavateks, sugugi tähtsusetuteks. Tunne hirmu, kui sa neid loendad. Palju väikseid asju moodustavad suure massi, palju piisku moodustavad jõe, palju terakesi hunniku. Mille peale võime me loota? Eelkõige – pattude ülestunnistamisele…“ (p,. Augustinus, In epistolam Ioannis ad Parthos tractatus, 1,6).

1864.   Inimestele antakse andeks iga patt ja teotamine, aga Vaimu teotamist ei anta andeks“ (Mt 12:31). Jumala halastus ei tunne piire, kuid see, kes teadlikult keeldub vastu võtmast Jumala halastust kahetsuse läbi, lükkab tagasi oma pattude andestamise ja Püha Vaimu pakutava õndsuse (DV 46). Selline paadumus võib viia patukahetsuse lõpliku puudumiseni ja igavese hukatuseni. /2091, 1037/

V. Kuidas patt levib?

1865.   Patt põhjustab kalduvust patustada. Ühtede ja samade tegude kordamisest kujuneb välja pahe. Sellest tulenevad rikutud harjumused, mis tumestavad südametunnistust ja moonutavad konkreetseid otsustusi hea ja kurja üle. Sel moel patt areneb ja tugevneb, kuid ta ei suuda kõlblustunnetust täielikult hävitada. /401, 1768/

1866.   Pahesid võib liigitada vooruste järgi, millele nad vastanduvad. Neid võib seostada ka seitsme põhipatuga, nii nagu kristlik kogemus neid püha Johannes Cassianuse ja püha Gregorius Suure õpetusele toetudes eristab (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, 31,45: PL 76,621A). Neid nimetatakse põhipattudeks sellepärast, et nad põhjustavad teisi patte ja pahesid. Põhipatud on uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, õgardlus ja laiskus.

1867.   Katehheetiline traditsioon meenutab ka seda, et on olemas taeva poole kättemaksu järele hüüdvad patud. Taeva poole hüüavad nimelt Aabeli veri (1 Ms 4:10), Soodoma elanike patt (1 Ms 18:20), Egiptuses rõhutud rahva valjud kaebehüüded (2 Ms 3:7-10), võõramaalase, lesknaise ja orvu kaebehüüd (2 Ms 22:20-22), tehtud töö eest tasumata jätmine (5 Ms 24:14-15; Jk 5:4). /2268/  

1868.   Patt on isiklik tegu. Kuid me vastutame ka teiste inimeste pattude eest, kui me neile süüdivalt kaasa aitame:

-     osaledes neis vahetult ja vabatahtlikult; /1736/

-     käskides või soovitades neid toime panna, neid heaks kiites või tagantjärele heaks kiites;

-     neid varjates või neid mitte takistades, ehkki me oleme selleks kohustatud;

-     kaitstes neid, kes kurja teevad.

1869.   Sel viisil teeb patt inimesed kaasosalisteks ja -süüdlasteks ja toob nende keskele himustamise, vägivalla ja ebaõigluse. Patud põhjustavad Jumala headusega vastuolus seisvate ühiskondlike olukordade ja institutsioonide kujunemist. “Patu struktuurid” on isiklike pattude väljendus ja tulemus. Nad kallutavad omakorda nende ohvreid kurja tegema. Analoogia mõttes kujutavad nad endast “sotsiaalset pattu” (RP 16).

LÜHITEKSTID

1870.   Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada“ (Rm 11:32).

1871.   Patt on “igavese Seadusega vastuolus olev sõna, tegu või soov” (p. Augustinus, Contra Faustum manicheum, 22: PL 42,418). Ta on Jumala solvamine. See on kuuletumatus ja mässu tõstmine Jumala vastu, mis vastandub Kristuse kuulekusele.  

1872.   Patt on eksimus mõistuse vastu. See haavab inimese loomust ja rikub inimestevahelist ühtekuuluvust.

1873.   Kõikide pattude allikaks on inimese süda. Pattude liiki ja raskusastet määratletakse eelkõige nende objekti alusel.

1874.   Valida vabatahtlikult – see tähendab sellest teades ja seda tahtes – midagi, mis on tõsises vastuolus Jumala seaduse ja inimese lõppeesmärgiga, tähendab teha surmapattu. See hävitab meis armastuse jumaliku vooruse, ilma milleta pole võimalik saada igavese õndsuse osaliseks. Kahetsuse puudumise korral toob see endaga kaasa igavese surma.

1875.   Andestatav patt kujutab endast kõlbelist korratust, mida võib hüvitada armastuse läbi, mis meis sellest hoolimata edasi püsib.

1876.   Pattude, seahulgas isegi andestavate pattude kordamine, kujundab välja pahed, mille seas on põhipatud.

Katoliku Kiriku Katekismus

Katoliku Kiriku Katekismus on kokkuvõte Katoliku Kiriku usust, mis on koostatud Kiriku Õpetusameti järgi, kust lugeja leiab Katoliku usu selge ja põhjaliku ülevaate. Käesolev Katoliku Kiriku Katekismus sai alguse Vatikani II Kirikukogust ja avaldamisküpseks tunnistas paavst Johannes Paulus II Katekismuse 1992. aastal. Käesolev versioon on nn. tööversioon ja kõik kommentaarid ning keelelised märkused on teretulnud. Täname kõiki, kes on olnud abiks eestikeelse Katekismuse tegemise juures.


PROLOOG (1-25)

I OSA. USUTUNNISTUS  (26-1065)

ESIMENE LÕIK. „MINA USUN" – „MEIE USUME" (26-184)

Esimene peatükk. INIMENE ON „JUMALAKÕLBLIK"

Teine peatükk. JUMAL PÖÖRDUB INIMESE POOLE

Kolmas peatükk. INIMESE VASTUS JUMALALE

TEINE LÕIK. KRISTLIK USUTUNNISTUS (185-1065)

Esimene peatükk. "MINA USUN JUMALASSE"

Teine peatükk. MINA USUN JEESUSESSE KRISTUSESSE, JUMALA AINUSÜNDINUD POJASSE

Kolmas peatükk. „MINA USUN PÜHASSE VAIMUSSE"

II OSA. RISTIUSU SALADUSE PÜHITSEMINE (1066-1690)

ESIMENE LÕIK. SAKRAMENDIPÕHISUS (1066-1209)

Esimene peatükk. PAASAMÜSTEERIUM KIRIKU AJASTUL

Teine peatükk. PAASAMÜSTEERIUMI LITURGILINE PÜHITSEMINE

TEINE LÕIK. KIRIKU SEITSE SAKRAMENTI (1210-1690)

Esimene peatükk. KRISTLIKU SISENEMISE SAKRAMENDID

Teine peatükk. TERVENDUSSAKRAMENDID

Kolmas peatükk. OSADUST JA MISSIOONI TEENIVAD SAKRAMENDID

Neljas peatükk. TEISED LITURGILISED PÜHITSEMISED

KOLMAS OSA. ELU KRISTUSES (1691-2557)

ESIMENE LÕIK. INIMESE KUTSUMUS - ELU PÜHAS VAIMUS (1691-2051)

Esimene peatükk. INIMESE VÄÄRIKUS

Teine peatükk. INIMÜHISKOND

Kolmas peatükk. JUMAL PÄÄSTAB: SEADUS JA ARM

TEINE LÕIK. KÜMME KÄSKU (2052-2557)

TEINE LÕIK. KÜMME KÄSKU

Esimene peatükk. ARMASTA ISSANDAT, OMA JUMALAT, KOGU OMA SÜDAMEGA, KOGU OMA HINGEGA JA KOGU OMA MÕISTUSEGA

Teine peatükk. „ARMASTA OMA LIGIMEST NAGU ISEENNAST"Teine peatükk. „ARMASTA OMA LIGIMEST NAGU ISEENNAST"

 NELJAS OSA. KRISTLIK PALVE (2558-2865)

ESIMENE LÕIK. PALVE KRISTLIKUS ELUS   (2558-2758)

TEINE LÕIK. ISSANDA PALVE: "MEIE ISA"  (2759-2865)

 

Soovijatel on võimalus allalaadida Katoliku Kiriku Katekismus e-raamatuna. Selleks klõpsa alljärgnevatel linkidel:

 

I. osa

II. osa

III. osa

IV. osa

FB2

fb2

fb2

fb2

fb2

EPUB

epub

epub

epub

epub

2.2.4. Teised liturgilised pühitsemised

Neljas peatükk. Teised Liturgilised Pühitsemised

1. artikkel. SAKRAMENTAALID

1667. „Peale selle on püha Ema, Kirik, seadnud sisse sakramentaalid. Need on pühad märgid, mille kaudu Kiriku eestpalve läbi teatavas sarnasuses sakramentidega märgistatakse ja saavutatakse teatavaid, eelkõige vaimulikke mõjusid. Nende märkide abil valmistatakse inimesi ette vastu võtma sakramentide peamist mõju, samas aga pühitsetakse nende märkide läbi ka elu erinevaid olukordi“ (SC 60; vrd CIC, can 1166).

 

Sakramentaalide tunnused

 

1668. Kirik seadis sakramentaalid sisse selleks, et õnnistada teatavaid kiriklikke ameteid, teatavaid eluseisusi, mitmesuguseid kristliku elu olukordi, kuid ka inimesele kasulike esemete tarvitamist. Vastavalt piiskoppide pastoraalsetele otsustele tohib sakramentaale kohandada ka erilistele vajadustele ning sobitada eri piirkondade kristliku rahva kultuuri ja ajalooga. Nad sisaldavad alati palvet, mida sageli saadavad teatavad märgid, näiteks käte pealepanemine, ristimärk või pühitsetud veega piserdamine, mis meenutab ristimist.   /699, 2157/

 

1669. Sakramentaalid tulenevad kõigi ristitute üldisest preesterlusest. Iga ristitu on kutsutud olema “õnnistus” (vrd 1 Ms 12:2) ja õnnistama (vrd Lk 6:28; Rm 12:14; 1 Pt 3:9). Seetõttu tohivad ka ilmikud teatavaid õnnistusi jagada (vrd SC 79; CIC, can. 1168). Mida enam õnnistamine puudutab kiriklikku ja sakramentaalset elu, seda enam on selle teostamine jäetud pühitsetud ametikandjatele (piiskopid, preestrid ja diakonid). /784, 2626/

 

1670. Sakramentaalid ei anna Püha Vaimu armu samal viisil nagu sakramendid, vaid valmistavad Kiriku palve läbi ette armu vastu võtma ja sellega koos tegutsema. „Kui kristlased on õigesti ette valmistatud, saab peaaegu kõik elus toimuv neile õnnistuseks Jumala armu läbi, mis hoovab Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumist, millest ammutavad oma väe kõik sakramendid ja sakramentaalid. Seeläbi võib igasuguste materiaalsete esemete õige tarvitamise suunata inimese pühitsemise ja Jumala kiitmise eesmärgi poole“ (SC 61). /1128, 2001/

 

Sakramentaalide mitmesugused vormid

 

1671. Sakramentaalide juurde kuuluvad esmajoones (isikute, esemete, toidu või kohtade) õnnistamised. Iga õnnistamine kujutab endast Jumala ülistamist ja palvet Tema andide pälvimiseks. Kristuses õnnistab Jumal Isa kõiki kristlasi „kõige vaimuliku õnnistusega“ (Ef 1:3). Seepärast nimetab Kirik õnnistusi jagades Jeesuse nime ning teeb sealjuures tavaliselt Kristuse risti püha märgi. /1078/

 

1672. Teatavatel õnnistustel on püsiv iseloom, sest nende tulemuseks on pühitseda teatud isikuid Jumalale ning eraldada teatud esemeid ja paiku liturgiliseks kasutamiseks. Isikutele määratud õnnistamiste hulka – neid ei tohi ära segada sakramentaalsete pühitsustega – kuuluvad kloostri abti või abtissi õnnistamine, neitsite ja leskede konsekreerimine, ordutõotuste andmise riitus ning õnnistused teatud teenimisametite (lektorid, akolüüdid, katehheedid jt) täitmiseks Kirikus. Esemeid puudutavate õnnistamiste näiteks võib tuua kiriku või altari õnnistamise, pühade õlide, sakraalsete anumate ja rõivaste ning kellade õnnistamise. /923, 925, 903/

 

1673. Kui Kirik avalikult ja autoritatiivselt Jeesuse Kristuse nimel palvetab selle eest, et teatav isik või ese oleks kaitstud kurja vaenlase rünnakute eest ning saaks vabaks tema võimu alt, siis räägitakse eksortsismist. Jeesus viis selliseid palveid ise läbi (vrd Mk 1:25-26) ja Tema käest on Kirik saanud meelevalla ja ülesande eksortsisme läbi viia (vrd Mk 3:15; 6:7.13; 16:17). Lihtsas vormis eksortsism viiakse läbi ristimisel. Pidulikku, niinimetatud suurt eksortsismi tohib läbi viia üksnes preester ja ainult piiskopi loal. Sel puhul tuleb targalt toimida ning rangelt kinni pidada Kiriku poolt püstitatud reeglitest. Eksortsism teenib eesmärki, et deemoneid välja ajada või deemonite mõju alt vabastada, ning seda vaimuliku autoriteedi väel, mille Jeesus oma Kirikule usaldas. Midagi hoopis muud on haigused, eelkõige psüühilist laadi, neid ravida on arstide asi. Järelikult on oluline enne eksortsismi läbiviimist saavutada kindlus, et tegemist on tõepoolest kurja vaenlase kohalolekuga ja mitte haigusega (vrd CIC, can 1172). /395, 550, 1237/

 

Rahvavagadus

 

1674. Katehheesis ei tule tähelepanu pöörata mitte ainult sakramentaalsele liturgiale ja sakramentaalidele, vaid ka kristlaste vagadusvormidele ja rahvapärastele religioossuse väljendustele. Kristliku rahva religioosne meel on kõikidel aegadel avaldunud mitmesugustes vagadusvormides, mis on ümbritsenud Kiriku liturgilist elu – reliikviate austamine, pühapaikade külastamine, palverännakud ja protsessioonid, Ristitee palvused, religioossed tantsud, Roosipärg ja medaljonid (vrd Nikaia II Kirikukogu: DS 601, 603; Tridenti Kirikukogu: DS 1822). /2688, 2669, 2678/

 

1675. Need väljendusvormid avardavad Kiriku liturgilist elu, kuid ei asenda seda. Nad peaksid „liturgilisi aegu arvesse võttes olema korraldatud selliselt, et nad oleksid püha liturgiaga kooskõlas, sellest teatavas mõttes välja voolaksid ning juhiksid rahvast liturgia juurde, kuna see on oma loomuselt neist kaugelt üle“ (SC 13).

                  

1676. On vaja pastoraalset eristamisvõimet, et toetada ja edendada rahvavagadust, ning vajaduse korral, puhastada ja parandada religioosset meelt, mis on selliste palvuste aluseks, et need arendaksid üha sügavamalt Kristuse müsteeriumi tundmist. Nende vormide praktiseerimine allub piiskoppide hoolele ja otsusele ning Kiriku üldistele normidele (vrd CT 54). /426/  

 

“Rahvavagadus on oma olemuselt nende väärtuste kogumi tuum, mis kristliku elutarkuse vaimus vastab eksistentsi suurtele küsimustele. Katoliiklik rahvatarkus omab eksistentsiaalse sünteesi võimet; sel moel liidab ta loominguliselt kokku jumaliku ja inimliku, Kristuse ja Maarja, vaimu ja ihu, ühiskonna ja institutsioonid, isiku ja kogukonna, usu ja isamaa, mõistuse ja tunded. See elutarkus on kristlik humanism, põhimõtteline vennalikkus, mis rõhutab iga isiku kui Jumala lapse väärikust, rajab alused kõikehaaravale vennalikkusele, õpetab kohtuma loodusega ning tööd mõistma, annab põhjuse rõõmuks ja heaks tujuks ka väga raske elu korral. See elutarkus on rahva jaoks eristamise alus, evangeelne instinkt, mis võimaldab tal spontaanselt mõista, millal Kirikus teenitakse Evangeeliumi ja millal kaotatakse selle sisu ja summutatakse muude huvidega” (Puebla dokument 448; vrd EN 48).

 

LÜHITEKSTID

 

1677. Sakramentaalideks nimetatakse Kiriku poolt seatud pühasid märke, mis on määratud selleks, et inimesi ette valmistada sakramentide vilja vastuvõtmiseks ja et pühitseda mitmesuguseid eluolukordi

 

1678. Sakramentaalide seas on oluline osa õnnistamistel. Nad on ühtaegu nii Jumala ülistamine Tema tegude ja andide eest kui Kiriku palve inimeste pärast, et nad Jumala ande Evangeeliumi vaimus tarvitada võiksid.

 

1679. Kristlik elu ei toitu ainult liturgiast, vaid ka erinevates kultuurides juurdunud rahvavagaduse mitmekesistest vormidest. Kirik hoolitseb selle eest, et valgustada rahvavagadust usu valgusega; ta soosib neid vorme, milles peitub Evangeeliumile vastav tunnetus, väljendub inimlik elutarkus ning mis rikastavad kristlikku elu.

 


2. artikkel. KRISTLIK MATUS

 

1680. Kõikide sakramentide, eriti kristliku sisenemise sakramentide sihiks on Jumala lapse viimane paasa, mis lubab tal surma läbi astuda taevariigi ellu. Siis täitub see, mida ta usus ja lootuses tunnistas: „Ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul“ (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). /1525/

 

 

I. Kristlase viimane paasa

 

1681. Surma kristlik mõte saab ilmseks Kristuse surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi valguses, millel rajaneb meie lootus. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub „ihust … et viibida Issanda juures“ (vrd 2 Kr 5:8). /1010-1014/

 

1682. Surmaga ja sakramentaalse elu lõpuga algab kristlase jaoks ristimises alustatud uuestisünni täiusele jõudmine – lõplik “Poja kujuga sarnastumine” Püha Vaimuga salvimise väel – ning osalemine taevasel pidusöögil, mida ettehaaravalt maitsti Euharistias. See kehtib ka juhul, kui osutub vajalikuks edasine puhastumine, et tohtida selga tõmmata pulmarüü.

1683. Kirik, kes kandis kristlast maise palverännaku ajal emana sakramentaalselt oma rüpes, saadab teda ka tema teekonna lõpul, et teda “Isa kätesse üle anda”. Ta ohverdab Isale Kristuses Tema armu lapse ning külvab täis lootust mulda ihu seemne, mis peab auhiilguses üles tõusma (vrd 1 Kr 15:42-44). Kõige täiuslikumalt pühitsetakse seda ohverdamist euharistilises ohvris; õnnistamised, mis sellele eelnevad ja järgnevad, on sakramentaalid. /1020, 627/

 

 

II. Matuse pühitsemine

 

1684. Matuseteenistus on Kiriku liturgiline pühitsus (vrd SC 81-82). Kiriku teenistus peab sel puhul väljendama mõjusat osadust surnuga, samuti elavdama matuseks kogunenud koguduse osalust selles pühitsuses ning kuulutama talle igavest elu.

 

1685. Mitmesugused matuseriitused toovad esile kristliku surma paasaloomuse ning vastavad iga piirkonna oludele, tavadele ja pärimustele, sealhulgas ka selles, mis puudutab liturgilist värvi (vrd SC 81-82).

 

1686. Rooma liturgia Ordo exequiarum (OEx) esitab matuse pühitsemise kolm vormi, mis vastavad kolmele paigale, kus see toimub – kodus, kirikus ja surnuaial. Nad on kohandatud ka sellele, millist kaalu perekond, kohalikud tavad, kultuur ja rahvalik vagadus matusele annavad. Matuste pühitsemine on kõikides liturgilistes pärimustes ühesugune ning hõlmab nelja põhilist momenti.

 

1687. Pühitsemise avab koguduse tervitamine. Surnu sugulasi tervitatakse “lohutava sõnaga” (Uue Testamendi mõttes on see Püha Vaimu vägi lootuses; vrd 1 Ts 4:18). Kogunenud palvetav kogudus ootab ka “igavese elu sõnu”. Ühe koguduseliikme surm (või surma aastapäev või ka seitsmes või neljakümnes päev surmast) on põhjuseks, et tõsta pilk selle maise maailma silmapiirist kõrgemale ja juhatama kristlasi usus tunnetama ülestõusnud Kristust.

 

1688. Sõnajumalateenistus. Sõnajumalateenistuse pühitsemine vajab matuste puhul eriti hoolikat ettevalmistust, kuivõrd sellest võtavad võib-olla osa nii kristlased, kes harva liturgias osalevad kui ka surnu mittekristlastest sõbrad. Eriti homiilia peab vältima “hauakõnet kui kiidukõnelist kirjandusliiki” (OEx 41) ning valgustama kristlikku surma ülestõusnud Kristuse valgusega.

 

1689. Euharistiline ohver. Kui matuse pühitsemine toimub kirikus, siis seisab kristliku surma paasaliku tegelikkuse keskmes Euharistia (vrd OEx 1). Selle läbi väljendab Kirik oma mõjusat osadust surnuga: ta toob Isale Pühas Vaimus Kristuse surma ning ülestõusmise ohvri ja palub, et seeläbi puhastataks ta laps tema pattudest ja nende tagajärgedest ning võetaks vastu taevase pulmasöömaaja küllusesse (vrd OEx 57). Sel moel pühitsetud Euharistia läbi õpib kristlaste kogudus, eriti aga surnu perekond, elama osaduses temaga, kes on “Issandas uinunud”; ta õpib seda, võttes vastu Kristuse Ihu, kelle elav liige on surnu edasi, ning palvetab siis koos temaga ja tema eest. /1371, 958/

 

1690. Surnuga hüvastijätt seisneb selles, et Kirik usaldab ta “Jumala kätte”. See on „kristliku koguduse viimne hüvastijätmine ühe oma liikmetest, enne kui tema ihu hauda kantakse“ (OEx 10). Bütsantsi pärimus väljendab seda hüvastijätusuudlusega surnule:

Selles viimses tervituses „lauldakse seepärast, et tähistada tema lahkumist elust ja meie seast, kuid ka seepärast, et tähistada osadust ja taasühinemise lootust. Surma läbi ei lahutata meid ju mingil moel üksteisest, sest me läheme kõik sedasama teed ning leiame üksteist taas samas paigas. Meid ei lahutata eales üksteisest, sest me elame Kristuses ning oleme nüüd Kristusega ühendatud; me läheme ju Tema juurde ... Tulevikus oleme me kõik koos Kristuses“ (P. Siimeon Tessaloonikast, De ordine sepulturae: PG 155,685B).