Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.
Siinai mäe juurde jõudnud rahvas oli juba saanud tunda oma Jumala armastust, nagu seda olid väljendanud imeteod ja vägevad märgid. Nad olid rahvas, kes oli juba astunud Armastuse lepingusse, sest Jumal oli neid esmalt armastanud ja näidanud neile seda armastust. Nad ei oleks pruukinud seda teha. Jumal tahab, et me oleksi- me vabad. Kui me ütleme, et oleme kristlased, kui me võtame omaks sellele omase eluviisi, siis me teeme seda ilma sunduseta, ilma et me hakkaksime seejuures kauplema, et meie teeme midagi sel juhul, kui ka Jumal omalt poolt teeb midagi. Enne kõike muud teame me seda, et Jumala tõotus ei võta meilt ära mitte midagi, vaid hoopis juhib kõige selle täitumisele, mida ihaldatakse. Mõni arvab olevat vaba siis, kui elab ilma Jumalata või Jumalast lahus. Ta ei mõista, et nõnda läheb ta elust läbi vaeslapsena, kellel ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. „Nad ei ole enam palverändurid, vaid neist saavad ringiekslejad, kes jäävad keerlema iseenda ümber ega jõua kunagi kuhugi kohale” (Evangelii Gaudium, 170).