Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.

Siinai mäe juurde jõudnud rahvas oli juba saanud tunda oma Jumala armastust, nagu seda olid väljendanud imeteod ja vägevad märgid. Nad olid rahvas, kes oli juba astunud Armastuse lepingusse, sest Jumal oli neid esmalt armastanud ja näidanud neile seda armastust. Nad ei oleks pruukinud seda teha. Jumal tahab, et me oleksi- me vabad. Kui me ütleme, et oleme kristlased, kui me võtame omaks sellele omase eluviisi, siis me teeme seda ilma sunduseta, ilma et me hakkaksime seejuures kauplema, et meie teeme midagi sel juhul, kui ka Jumal omalt poolt teeb midagi. Enne kõike muud teame me seda, et Jumala tõotus ei võta meilt ära mitte midagi, vaid hoopis juhib kõige selle täitumisele, mida ihaldatakse. Mõni arvab olevat vaba siis, kui elab ilma Jumalata või Jumalast lahus. Ta ei mõista, et nõnda läheb ta elust läbi vaeslapsena, kellel ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. „Nad ei ole enam palverändurid, vaid neist saavad ringiekslejad, kes jäävad keerlema iseenda ümber ega jõua kunagi kuhugi kohale” (Evangelii Gaudium, 170).

Armsad vennad ja õed!

Tänan Teid, et olete mind täna pärastlõunal endale külla kutsunud. Minu jaoks on tähtis tulla teie juurde ja olla veidi koos teiega. Ma tänan teid tunnistamise ja selle eest, et usaldasite mulle südamelähedasi asju.

Kõigepealt ma tahan soovida palju õnne Sulle ja Su abikaasale, Marina, selle imeilusa tunnistuse eest, mille te meile andsite. Teid on õnnistatud üheksa lapsega ja kõigi nende ohverdustega, mis see kaasa toob ja millest te meile ka otse rääkisite. Seal, kus on lapsed ja noored, on alati palju ohverdamist, aga mis palju tähtsam – seal on ka tulevik, rõõm ja lootus. Nii et väga salvib hinge, kui te ütlete: „Me täname Issandat selle ühtekuuluvuse ja armastuse eest, mis meil kodus on.”

Kallis Püha Isa,
Erinevatest konfessioonidest ja erinevat päritolu noored on Teile täna avanud oma südame ja on Teilt vastu võtnud rahu ja rõõmu. Ekshortatsioonis Gaudete et Exsultate [„Olge rõõmsad ja hõisake“] tuletate Te meile meelde prohvet Nehemja sõnu: „Issanda rõõm on teie tugevus“ (8:10). Ja meie kõik, noored või vähem noored, tun- neme, et oleme valmis kõndima koos maailmaga ja elama igapäevast elu rõõmuga, Issanda rõõmuga, sest see on tõesti meie tugevus! Ja, Püha Isa, me lubame, et oleme eriti lähedal Teile oma palve ja oma rõõmuga, seda eriti nädala pärast, mil Roomas toimub noortele pühendatud sinod. Ja me ütleme Teile kogu südamest: „Tulge ta- gasi, Püha Isa, tulge tagasi!“; aga kus iganes Te olete, seal oleme ka meie koos Teiega!

Teie kõrgeausus Püha Isa, auväärsed kirikujuhid, armsad noored ja külalised! Annan teile edasi Eesti Kirikute Nõukogu südamliku tervituse ja tänu. Tähistades tänavu Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, oleme valinud aasta teemaks „Eesti usk”. On ju Eesti iseseisvus ja kogu ta ajalugu kantud kristlikust pärandist, mida kirikutena ühiselt jagame. Samas suunab usk meie pilgu tulevikku, äratades uudishimu, usaldust ja heasoovlikkust. Usk kuulub noortele ja muudab nooruslikuks ka kiriku.

On suur rõõm, Püha Isa, et kohtumine Teiega ehitab seda elavat silda möödunu ja tulevase, maise ja taevase vahele ning aitab meil kogeda Kristuse ühteliitvat armastust ja ligiolu. Selleks õnnistagu meid Jumal!