Marge-Marie Paas: paavstid kuulutatakse pühakuteks

JPIIJXXIII27. aprillil, nädal peale ülestõusmispühi toimub Vatikanis kahe endise paavsti, Johannes XXIII ja Johannes Paulus II kanoniseerimine. Kanoniseerimine tähendab katoliku kirikus lahkunud inimese pühakuks kuulutamist, kellele on omistatud vähemalt kaks imetegu. Lisaks tunnistas Vatikani andmetel kardinal Angelo Amato, Pühakute Kongregatsiooni perfekt Püha Tooli juures, päeval, kui kuulutati Vatikani poolt ametlikuks kanoniseerimise kuupäevaks 27. aprill 2014, et nende paavstide elud kannavad tunnistust täielikust evangeelium kuulutamisest ning rahvale lootuse ja valguse jagamist maailma ajaloos.

Jumaliku Halastuse nädalavahetusel, mida sellel nädalavahetusel tähistatakse katoliku kirikus, leiab aset kahe paavsti kanoniseerimine, mis ühtlasi tõotab Rooma tuua suurima arvu külastajaid ning palverändureid Itaalia ajaloos.

Paavst Johannes Paulus II õndsaks kuulutamine 2011. aastal juba näitas, et kindlasti ei möödu palju aega, kui toimub endise poolakast paavsti kanoniseerimine. Nii teavitas 30. septembril 2013 praegune Peetruse järglane paavst Franciscus, et kanoniseerimine leiab aset aprillis 2014. Kuid selle sama kanoniseerimise käigus kuulutakse pühakuks kaks paavsti: Johannes XXIII ja Johannes Paulus II.

Paavst Johannes XXIII ehk kodanikunimega Angelo Giuseppe Roncalli ning rahva seas nimetatud kui Hea Paavst, sündis 1881. aasta 25. novembril Põhja-Itaalias. Poolehoiu rahva seas saavutas Johannes XXIII oma vaba ja vahetu suhtlusega igapäevatöös. Piiskopina töötas Roncalli enne paavsti ametipostile asumist Püha Tooli diplomaatilises teenistuse kaudu Kreekas ja Türgis ning nuntsiusena Prantsusmaal.

Paavst Johannes XXIII paavstlik tegu väljendus aga Vatikani II kirikukogu väljakuulutamises. 1963. aasta 3. juunil surnud paavsti tunnistas 2000. aasta augustis õndsaks toonane paavst Johannes Paulus II kinnitust leidnud ime tõttu, kus maovähki surnud paavsti eestpalveid palunud samas haiguses nunn, kelle puhul ei usutud, et tal enam kaua elada on, paranes maovähist täielikult. Selline paranemine tunnistati katoliku kirikus kehtivaks.

Sarnane eeskoste oli ka hiljem Johannes Paulus II õndsaks kuulutamise põhjuseks, kus prantsuse nunn Marie Simon-Pierre, kes paranes täielikult Parkinsoni tõvest, paludes paavst Johannes Paulus II-lt oma paranemist. Mõlema paavstiga on seotud veel mitmeid imetegusid, mida peetakse katoliku kirikus kehtivaks ja on eelduseks kanoniseerimisele. Püha Tooli juures asuv Pühakute Kongregatsioon kaalub põhjalikult iga juhtumit ja kehtivust vastavalt Püha Tooli välja antud kanoniseerimise seadusele.

Paavst Johannes XXIII oli paavstiks aatatel 1958 kuni 1963 – see jäi ajajärku, kui Euroopa oli räsitud sõjast ning valitses veel jätkuvalt puudus ja toimetulek sõjatagajärgedega. Paavst üllatas rahvast oma hea ja avatud meelega, sest ta oli esimene, kes tuli välja Vatikanist ja tahtis kohtuda rahvaga ning külastades haiglaid ja vanglaid Roomas. Esmapilgul ehmatas rahvast kardinal Roncalli poolt valitud nimi, sest teada oli, et 1415. aastal tegutses anti-paavstina Konstantsi kirikukogul Johannes XXIII. Sellest hoolimata võitis sõbraliku toetuse ja lootust andvate sõnumitega Johannes XXIII ruttu inimeste südame, mida eriti oli sellel ajaperioodil inimestele vaja.

Kuid tema suurimad teod seostuvad poliitika, kiriku reformimise ning vastu-reformatsiooni tegevustega. Nimelt napilt mõned kuud peale kardinalide kogu poolt paavstiks valimist teatas Johannes XXIII avalikult Vatikani ajalehes L'Osservatore Romano, et plaanib kokku kutsuda piiskopide sinoodi Roomas, oikumeenilise komisjoni ning vaadata üle kehtiva kanoonilise seaduse. Nii oligi, et sinood kogunes juba 1960. aasta alguses ning Vatikani kirikukogu kogunes esmakordselt kokku 11. oktoobril 1962 Vatikanis, kus oli Vatikani andmetel kohal kokku 2540 delegaati, sealhulgas ka kardinal Wojtyla Krakowist. Johannes XXIII ei näinud ametlikku Vatikani kirikukogu lõppu, sest raske haigus viis Peetruse järglase maisest elust, kuid ta suutis avada kogu, mida on tihti ajaloolaste seas nimetatud kui «katoliku kiriku uste avamisena» ja kiriku nähtavaks ning 20. sajandile vastavaks tegevaks.

Kuid kanoniseerimise juures määravaks on lisaks Vatikani kirikukogule kaks olulist tegu: juutide abistamine teise maailmasõja ajal ning suhted ida-kirikuga. Vatikani allikate andmetel olevat Roncalli mitmetele juudi soost lastele kirjutanud ristimistunnistusi Bulgaarias ja Rumeenias, et päästa nad koonduslaagrisse saatmise eest. Roncalli, teades juutide vastaseid kuritegusid terves Euroopas, aitas neid igas riigis, kus ta viibis nuntsiusena või olles diplomaatilises teenistuses. Isegi kui ta paavstina liikus ringi Roomas, palus ta ühel päeval peatada auto ning astus juudi sünagoogi, et kohtuda rabiga ning anda talle oma õnnistus.

Johannes Paulus II, kodanikunimega Karol Wojtyła oli esimene mitte-itaallasest paavst rohkem kui 400 aasta jooksul ja üldse kõige esimene Ida-Euroopast tulnud katoliku kiriku pea. Ta oli väga populaarne paavst ka paljude mitte-katoliiklaste seas. Kui eelmisel aastal oli tagasi astunud paavst Benedictus XVI ja valitud sai uus paavst, kes võttis oma nime Püha Assisi Franciscuselt, oli kohe oodata teateid varsti toimuva kanoniseerimise kohta, kuna tema sügav kummardus ja austus Johannes Paulus II vastu oli väga suur ja ta on väitnud, et püüab jätkata sama teenistust, mida tegi Johannes Paulus II aastatel 1978 - 2005.

Idabloki lagunemine Euroopas omistatakse poolakast paavsti Johannes Paulus II teoks. Ta toetas täielikult Solidarnosti liikumist Poolas ja tema tihe sõprus Lech Wałęsaga päädis sellega, et 1980. aastal tunnistas Vatikan ametlikult Solidarnosti liikumist. Eelmisel nädalal väitisItaalia televisioonile RAI intervjuu andnud endine Poola president Lech Wałęsa, et ta ei ole kunagi kahelnud, et ta tundis veel meie keskel olnud kardinal Wojtylat, hiljem Johannes Paulus II-na kui pühakut.

Kokku tegi paavst Johannes Paulus II oma pontifikaadi ajal Poolasse kuus ametlikku visiiti. 1993. aastal Baltikumi visiidi põhjuseks oli oikumeenia ja kultuuridevaheline dialoog, kuid paavst on isiklikult tunnistanud, et Leedu on alati olnud osa tema eluloost ja Balti riikide iseseisvus on seotud Idabloki riikide lagunemisega ning eriti Berliini müüri langemise ja Poola 1980ndate rahutute aegadega.

Eesti viisiidi jooksul rõhutas paavst Eesti kultuuri hoidmist ja eesti keelt kui eestlaste rahvusliku identiteedi kandjat, olles ajaloos ainuke paavst, kes on külastanud Eestimaad. «Keel on rahva kogemuste ja ühiskondlike saavutuste tähis. See on teatud mõttes tema hinge väljendus, keel kannab tema vaimu, tundeid, võitlusi, pürgimusi»[i], märkis Johannes Paulus II kõnes Eesti kultuuri-ilmale.

Tänase Ukraina olukorra valguses tasub mainida, et Johannes Paulus II ametlik visiit Ukrainasse leidis aset 2001. aastal ning reisi põhjuseks olid oikumeenia ja suhted Vene Õigeusu kirikuga. Lennukiga Kiievi lennuväljale maandudes tervitas paavsti vaid president Kuchma ning mitte ühtegi Vene õigeusu kiriku esindajat. Paavst tunnustas visiidi käigus 24. augustil 1991 saavutatud Ukraina iseseisvust ning viisi lõpus tervitas paavst sõnadega «Ukraina, sa jätsid mu südamesse unustamatu kogemuse. Peatsenägemiseni, sõbrarahvas, ma hoian teiega kaastunnet ja kiindumust»[ii].

13. mail 1981. aastal sooritati Johannes Paulus II-le Roomas Püha Peetruse väljakul atentaadikatse, kui teda tabas üldaudientsil kaks lasku. Seda seostakase kaudselt temale omistatud imega, et paavst sellest surmavast tulistamisest elusalt tuli välja. Hiljem on oma tervendamise pühendanud Johannes Paulus II Fatima Neitsi Maarjale ning tänaseni hoitakse paavsti tabanud kuuli Portugalis pühakuju krooni sees.

Johannes Paulus II tegeles evangeeliumi, rahu ja õigluse kuulutamisega kogu maailmas. Johannes Paulus II tegi oma pontifikaadi ajal kokku 104 välisvisiiti väljaspool Itaalia Vabariiki ja 146 Itaalias, mistõttu on teda tihti nimetatud ka erinevatelt teistest paavstidest «reisivaks paavstiks», sest tema missioon oli kuulutada evangeeliumit kogu maailmale. Oma viimase otsuse aga langetas ta paar päeva enne oma surma Eesti heaks, määrates Eestisse Rooma Katoliku kirikule piiskopi.

Johannes Paulus II suri Vatikanis 2. aprillil 2005 kohaliku aja järgi kell 21:37 ehk Eesti aja järgi kell 22:37. Johannes Paulus II valitses 26 aastat 5 kuud ja 17 päeva. Kuus aastat hiljem, 1. mail 2011 kuulutas paavst Benedictus XVI Püha Peetruse väljakul Johannes Paulus II õndsaks. 2014. aasta 27. aprillil kanoniseeritakse samas nii tema kui Johannes XXIII paavst Franciscuse poolt pühakuks.

2013. aastal valis ajakiri Time praeguse Peetruse järglase paavst Franciscuse aasta inimeseks. Niisamuti valiti 1962. aastal paavst Johannes XXIII ja 1994. aastal paavst Johannes Paulus II ajakirja Time aasta inimesteks.

-------

[i] Paavst Johannes Paulus II läkitus kultuuri-ilmale. Tema Pühadus Johannes Paulus II Eestis. Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei. Tallinn 1993.

[ii] Santini, Alceste. Giovanni Paolo II. I Viaggi nel Mondo in cammino per la pace. DeAugustino 2006.

www.postimees.ee