Katoliku Kirik Eestis



Tühjad kirikud

tyhiplatsMiljonid kristlased üle maailma tähistasid Ülestõusmispühi tingimustes kui avalikud jumalateenistused olid keelatud ja kirikud suletud. Usklikel ei olnud võimalik osa saada paasatriduumist ja sakramentidest. Hetkelgi on teadmata, kui kauaks kiriku uksed jäävad suletuks. Kuid sellised Ülestõusmispühade tähistamise pole enneolematud. Paavstid ja piiskopid on läbi sajandite rakendanud erakorralisi meetmeid nakkuse leviku tõkestamiseks. 1576. aasta katk Milanos ja 1656. aastal Roomas, on vaid mõned ajaloolised näited seda olukorda illustreerimaks.

Kiire pilk möödunud sajanditele aitab mõista, kui dramaatiline on meie  olukord. See pole esimene kord kui viirus tapab tuhandeid inimesi. Piirangud kirikutele ja kristlikele kogukondale on kehtinud varemgi ajaloos.

1656. aasta katk Itaalias

1656. aasta katku ajal paavst Aleksander VII võttis kasutusele meetmed nakkuse leviku tõkestamiseks, et miljonid ei nakatuks ja ei sureks Itaalia poolsaarel.

Ajaloodokument (“Descrizione del contagio che da Napoli si comunicò a Roma nell'anno 1656" (Rome, 1837)) annab meile teada, et mitte ainult tsiviilpiiranguid ei kehtestatud riigis, vaid piirangud puudutasid ka kõiki pühi talitusi, protsessioonid keelati ning kabelid suleti; kõik erakorralised pidulikud kiriklikud sündmused lõpetati; paljud inimesed olid neid väga armastanud.

Marco Rapetti Arrigoni, Itaalia ajakirjanik, kirjanik ja pandeemiaajaloo uurija märgib oma ajaveebis, et oli [katkuga tegeleva Rooma linna terviseühingul poolt loodud] karantiinisüsteem, mis põhines erinevates linnaosades haiglaravil viibivate inimeste rangest eraldamisest. Haigete ja kahtlusaluste juhtumite osas oli eraldi kehtestatud kord. "Selle eesmärk oli nakatunute kiire eraldamine ning kohustuslik karantiin kõigile, kellega nad kokku puutusid." Lisaks märgib Arrigoni, et "ka paavsti volituste alusel tegutsev terviseühing sekkus linna usuelu reguleerimisse, kehtestades olulisi piiranguid."

Jutlused tänavatel keelati, peatati protsessioonid ja Armulaua austused lükati edasi. Missad toimusid suletud ukse taga, millest võttis eraviisiliselt osa vaimulik ja paar kiriku autoriteeti, et toetada privaatselt palvega toimunud teenistust.

Piirangutest hoolimata jätkasid roomlased Portico Püha Maarja kiriku külastamist, kus paiknes Portico Püha Neitsi ikoon, kes oli linna kaitsja. Kartes, et see külastus võib viia nakkuse levikuni, otsustas terviseühing kiriku sulgeda.

1576. aasta katk Milanos

Katk tabas Milanot 1576. aastal. Paavst muretses hingede päästmise eest Roomas, Milano kirikuvõimud samuti milaanolaste pärast. Milano linna pääses katku ajal vaid väikeste gruppidena, inimesel pidi olema dokument kaasas ning omama tervisetõendit selle kohta, et ei esine sümptomeid. Linnavõim määras palveränduritele hulga rangeid reegleid.

Ambrosia piiskopkonna peapiiskop kardinal Charles Borromeo kutsus preestreid üles aitama haigeid, tehes ise sama. Ajakirjanik Arrigoni märgib siinjuures kardinali kohta huvitavaid fakte. Teades nakkusohtudest ja vältimaks haiguse levikut, hoidis kardinal oma vestluskaaslastega vesteldes ohutut kaugust. Ta vahetas oma riideid sageli ja pesi neid keeva veega. Ta puhastas kõike, mida puudutas, tulega ja äädikas leotatud käsnaga, mida ta alati endaga kaasas kandis. Oma piiskopkonda külastades hoidis kardinal Borromeo äädikat täis purkides almuste münte.

Kardinal kutsus Milanost mehi protsessioonile, et paluda Jumalalt abi katku leviku piiramiseks. Protsessioonidel võisid osaleda ainult täiskasvanud mehed, kes olid jagatud kahte ritta, üksteisest kolme meetri kaugusel. Paljajalu ja kaela ümber köis seotuna, juhatas kardinal Borromeo ise esimesena rongkäiku Milano katedraalist Püha Ambrose basiilika juurde. Peapiiskop tegi ka ettepaneku üldise karantiini kehtestamiseks kõigile kodanikele, kes pidid end oma kodus 40 päevaks lukustama. Vanas ettekandes püha peapiiskopi kohta märgitakse, et kardinal tegi kõik, mis võiks olla kasulik nii haigetele kui ka vaestele. Milano provintsikohus tunnistas 15. oktoobril 1576 kardinal Borromeo ettepaneku heaks ja määras üldise karantiini kõigile Milano elanikele.

18. oktoobril 1576 andis kardinal välja ilmikute jaoks sarnase edikti, käskides "kiriklastel jääda koju", ainult preestrid ja orduinimesed pidid hoolitsema elanikkonna vaimse ja materiaalse abi eest. Inimesed ei saanud osaleda Missal ega külastada kirikuid. Kardinal Borromeo lasi linnatänavatele teha altareid  ja palus paigaldada riste, et inimesed saaks osaleda kaugelt oma akendest Missal või palvetada.

1576. aasta detsembri keskpaigal pandeemia hakkas taganema, aga võimud otsustasid karantiini pikendada. Ehkki kardinal nõustus pikendusega, oli tal kahju, et inimesed ei saanud kirikutesse minna, isegi mitte jõuludeks.

Avaldatud lehel: www.vaticannews.va

 

Social button for Joomla