paavst 1210x236 px 2



Paavsti läkitus üldaudientsil Roomas, 26. septembril

Armsad vennad ja õed, tere päevast!


Läinud päevadel lõpetasin apostelliku reisi Lätisse, Leedusse ja Eestisse, nende kolme Balti riikideks kutsutava riigi sajanda iseseisvusaastapäeva puhul. Sajast aastast pool on nad elanud okupatsioonide ikke all – kõigepealt natsistliku ja seejärel nõukogude. Need on palju kannatanud rahvad ja seepärast on Issand neid eriliselt vaadanud. Tänan kolme vabariigi presidente ja riigiametnikke suurepärase vastuvõtu eest. Tänan piiskoppe, ja kõiki, kes on selle kirikliku sündmuse toimumisele kaasa aidanud.

Minu visiit toimus kontekstis, mis oli palju erinev sellest, mille püha Johannes Paulus II eest leidis; seepärast oli minu eesmärgiks nendele rahvastele uuesti kuulutada Evangeeliumi rõõmu ning halastuse ja helluse revolutsiooni, sest vabadusest ei piisa, et anda mõte ja terviklikkus elule, mil pole armastust -  armastust, mis tuleb Jumalalt. Evangeelium, mis katsumuste hetkel annab hinge ja tugevuse võitlusele vabaduse eest, on vabaduse ajal inimese, perekonna ja ühiskonna igapäeva rännaku valguseks ja soolaks, mis annab igapäevaelule maitse ning hoiab seda keskpärasuse ja egoismi korruptsiooni eest.
Leedus on katoliiklased enamuses, samas kui Lätis ja Eestis on rohkem luterlasi ja õigeusklike, kuid paljud on vaimuelust kaugenenud. Seepärast tuleb tugevdada kõikide kristlaste vahelist osadust, mida tugevdati juba raske tagakiusamis perioodi ajal. Tegelikult iseloomustas seda reisi olikumeeniline dimensioon, see väljendus Riia katedraalis toimunud palvehetkes ja Tallinnas kohtumisel noortega.


Kolme riigi ametivõimude poole pöördudes rõhutasin panust, mida nad annavad rahvaste kogukonnale, eriti Euroopas: panus ühiskondlike väärtuste edasiandmisel katsumuste katlas. Julgustasin dialoogi eakate põlvkonna ja noorte vahel, sest kokkupuude „juurtega“ võib jätkuvalt olla väetiseks olevikule ja tulevikule. Õhutasin vabadust alati solidaarsuse ja vastuvõtuga ühendama, nende maade kommete kohaselt.


Noortele ja eakatele olid pühendatud kaks kohtumist: noortega Vilniuses ja eakatele Riias. Noortega täidetud Vilniuse väljakul, kehtis Leedu visiidi moto „Jeesus Kristus, meie lootus“. Tunnistused väljendasid palve ja laulu ilu, milles hing end Jumalale avab; rõõm teisi teenida, väljudes „mina“ piiridest, et teel olla, valmis pärast kukkumist taas tõusma. Leedus eakatega kohtudes rõhutasin tihedat sidet kannatlikkuse ja lootuse vahel. Need, kes on üle elanud kaks proovile panekut on rahva juurteks, mida tuleb Jumala armuga hoida, et uued seemned saaksid vett, sirguda ning vilja kanda. Vananeva inimese katsumuseks on mitte sisemiselt jäigastuda, vaid jääda avatuks ning mõistuselt ja südamelt hellaks; ja see on võimalik Püha Vaimu „toiduga“, palves ja Jumalasõna kuulmises.


Ka preestrite, pühendunute ja seminaristidega, kellega Leedus kohtusin, tundus lootuseks esmavajalik püsivuse dimensioon: olla keskendunud Jumalale, olla sügavalt Tema armastuses juurdunud. Sellest on andnud ja annavad endiselt tunnistust paljud preestrid ja vanad pühendunud mehed-naised! Nad on kannatanud laimu, vanglaid, küüditamist…, kuid on jäänud usult tugevaks. Ärgitasin mitte unustama, märtrite mälestust hoidma, et nende eeskuju järgida.


Mis mälestusse puutub, Vilniuses avaldasin austust Leedu genotsiidi ohvritele, täpselt 75 aastat pärast suure geto sulgemist, mis oli kümnetele tuhandetele juutidele surma eeskojaks. Samas külastasin ka „Okupatsioonide ja vabadus võitluse“ muuseumi: palvetasin kambrites, milles oli režiimile vastuseisjaid kinni peetud, piinatud ja tapetud.


Mööduvad aastad, mööduvad režiimid, kuid Vilniuses Koiduvärava kohal valvab Maarja, Halastuse Ema, jätkuvalt oma rahva üle, kindla lootuse ja lohutuse märgina. (Vrd Vatikani II Kirikukogu, Lumen Gentium, nr 68)


Evangeeliumi elavaks märgiks on alati reaalne armastus. Isegi seal, kus ilmalikustumine on palju tugevam, on Jumala keeleks armastus, hoolitsus, tasuta abi neile, kes seda vajavad. Nii avanevad südamed ja juhtuvad imed: kõrbedes tärkab uus elu.


Kolmel Armulaua pühitsusel – Leedus, Kaunases, Lätis, Aglonas ja Eestis Tallinnas – uuendas püha, nendel maadel teel olev, jumalarahvas oma „Jah- sõna“ Kristusele -  meie lootusele; uuendas seda Maarjale, kes näitab alati, et on oma laste ema, eriti just nende, kes kõige enam kannatavad; uuendas seda kui valitud, preesterlik ja püha rahvas, kelle südames on Jumal ristimise armuga taas ärganud.

 

Social button for Joomla