paavst 1210x236 px 2



Meid Kristusesse kastes teeb ristimine meist samuti tema Ihu ehk Kiriku liikmed

paavstiaudientsaprill

11. aprill 2018 Üldaudients
Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Liturgilise paasaaja viiskümmend päeva sobivad hästi mõtisklemiseks kristliku elu üle, mis oma olemuselt on Kristuselt eneselt tulenev elu. Me oleme kristlased vaid nii palju, kuivõrd me laseme Jeesusel Kristusel enda sees elada. Kust alustada selle teadlikkuse lõkkele puhumist, kui mitte põhialusest: sakramendist, mis süütas meis kristliku elu? Ning see on ristimine. Kristuse Paasa koos oma uudsusega tuleb meiega kohtuma läbi ristimise, et meid muuta omaenda kuju järgi: ristitud kuuluvad Jeesusele Kristusele, kes on nende olemasolu Isand. Ristimine on „kogu kristliku elu alus“ (Katoliku Kiriku Katekismus, 1213). See on esimene sakrament, kuivõrd ta on uks, mis võimaldab Issand Kristusel teha meie sees oma eluase ja kasta meid oma müsteeriumisse.


Kreeka verb „ristima“ tähendab „vee alla kastmist“ (vt KKK, 1214). Vee sisse kastmine on erinevate uskumuste ühine riitus, mis väljendab üleminekut ühest seisundist teise: puhastumise märk uue alguse jaoks. Ent meie, kristlased ei tohi eirata seda, et ihu vette kastmisega kastetakse Kristusesse ka hing, et vastu võtta pattude andeksandmine ja kiirata jumalikku valgust (vt Tertullianus, „Surnute ülestõusmisest“, VIII, 3). Tänu Pühale Vaimule kastab ristimine meid Issanda surma ja ülestõusmise sisse, uputades ristimise vete allikatesse vana inimese, keda valitses Jumalast lahutav patt, ning sünnitades uue inimese, kelle on uueks loonud Jeesus. Temas on kõik Aadama lapsed kutsutud uuele elule. Ristimine on uuestisünd. Ma olen kindel, täiesti kindel, et me kõik mäletame oma sündimise kuupäeva – jah. Aga ma mõtlen ja küsin natuke kahtlevalt: kas igaüks teie seast mäletab oma ristimise kuupäeva? Mõned vastavad jaatavalt – väga hea. Kuid see on pisut nõrk jaatus, sest paljud seda võibolla ei mäleta. Ent kui me tähistame oma sünnipäeva, kuidas siis mitte tähistada – või vähemalt meeles pidada – oma uuestisündimise päeva? Ma annan teile ühe koduse ülesande, mille te peate täna ära täitma. Need teie seast, kes ei mäleta oma ristimise kuupäeva, küsigu seda oma emalt, onudelt, vanavanematelt. Nad küsigu: „Kas sa tead minu ristimise kuupäeva?“ Ning ärgu nad seda kunagi unustagu. Ja sel päeval tänagem Issandat, see on see päev, mil Jeesus tuli minu sisse, mil Püha Vaim tuli minu sisse. Saite te aru oma kodusest ülesandest? Me kõik peame teadma oma ristimise kuupäeva. See on sünnipäev: uuestisünni päev. Palun ärge unustage seda.


Meenutagem Ülestõusnu viimaseid sõnu apostlitele; see on täpne käsk: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19). Igaüks, kes usub Kristusesse, kastetakse ristimise vee läbi Kolmainsuse enda ellu.


Ristimise vesi ei ole ükskõik milline vesi, vaid vesi, mille kohal on hüütud Püha Vaimu, kes „annab elu“ (Usutunnistus). Mõtelgem sellele, mida ütles Jeesus Nikodeemosele, et selgitada talle sündimist jumalikku ellu: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim“ (Jh 3:5-6). Seetõttu kutsutakse ristimist ka „uuestisünniks“: me usume, et Jumal on meid päästnud „oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu“ (Tt 3:5).
Ristimine on niisiis uuestisünni mõjuv märk, et me käiksime uues elus. Püha Paulus tuletab seda Rooma kristlastele meelde: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus“ (Rm 6:3-4).


Meid Kristusesse kastes teeb ristimine meist samuti tema Ihu ehk Kiriku liikmed ning kaasosalised Kiriku missioonis kogu maailmas (vt KKK 1213). Meie, ristitud, ei ole isoleeritud: me oleme Kristuse Ihu liikmed. Elujõudu, mis voolab ristimise allikast, kujutavad Jeesuse sõnad: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). Püha Vaimu elu voolab Kristusest ristitutesse, ühendades nad üheks Ihuks (vt 1 Kr 12:13), mis on saanud püha võidmise ja toitub Armulauast.


Ristimine võimaldab Kristusel meie sees elada ja meil temaga ühenduses elada, et igaüks saaks vastavalt oma olukorrale Kirikus maailma kirgastamisele kaasa aidata. Kastetud ristimise vette vaid üksainus kord, valgustab see kogu meie elu ja juhatab meie teed kuni taevase Jeruusalemmani. On olemas enne ja pärast ristimist. Sakrament eeldab usulist teekonda, mida me nimetame katehhumenaadiks – ilmselge, kui ristimist küsib täiskasvanu. Ent ka lapsi on juba algusaegadest ristitud nende vanemate usus (vt Laste ristimise riitus, Sissejuhatus, 2). Ning ma tahaksin teile selle kohta midagi öelda. Mõned mõtlevad: „aga miks ristida last, kes midagi aru ei saa? Me loodame, et kui ta kasvab ja aru saama hakkab, küsib ta ise ristimist.“ Kuid see tähendab, et ei usaldata Püha Vaimu, sest kui me laseme lapse ristida, tuleb Püha Vaim tema sisse ning kasvatab temas kristlikke voorusi, mis seejärel õide puhkevad. Kõigile peab alati andma selle võimaluse – kõigile lastele – omada enda sees Püha Vaimu, kes neid elu jooksul juhatab. Ärge unustage ristida oma lapsi! Mitte keegi ei ole ristimist väärt, see on tasuta kingitus kõigi jaoks, nii täiskasvanute kui ka imikute jaoks.


Ent kuna see kingitus annab elujõulise seemne, juurdub ja kannab ta vilja maal, mida toidab usk. Ristimise lubadusi, mida me Paasavigiilial uuendame, peame me igal päeval taaselustama, et ristimine „muudaks meid Kristuseks“: me ei pea seda väljendit kartma; ristimine muudab meid Kristuseks. Ristitud inimene sarnaneb Kristusele, teda muudetakse Kristuses ja see teeb temast tõeliselt teise Kristuse.

Social button for Joomla