Maarjapais



Paavst Franciscus mälestas palvusega XX ja XXI sajandi märtreid

RV24983 Articolo

Paavst Franciscus mälestas laupäeval, 22. aprillil  XX ja XXI sajandi märtreid Rooma Püha Bartolomeo kirikus.

Tema Pühaduse paavst Franciscuse kõne palvusel Rooma Püha Bartolomeo kirikus.
Me oleme tulnud palverännakule siia Püha Bartolomeo kirikusse Tiberi saarel, et palvetada kõigi märtrite eest, sest vanade ajalooliste märtikannatuste mälestusega on ühendatud tänaste uute märtrite julm surm – paljud kristlastest märtrid, kelle on tapnud eelmise sajandi ideoloogiad; ja tänased märtrid, kes on tapetud, sest nad olid Jeesuse jüngrid. See meenutus varajaste ja viimaste märtrite tunnistusest kinnitab teadlikust, et Kirik on Kirik kui ta on märtrite Kirik. Märtrid on need kes, nii nagu on kirjutatud Ilmutusraamatus: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (7:13).

Nad on Jumala armust saanud kanda tunnistust Jeesusest Kristusest oma elu lõpuni, oma surmani. Need märtrid on kannatanud, nad on andnud oma elu oma usu eest, ja meie saame läbi nende märtritunnistuse Jumala armu ja õnnistust. Palju on aga tundmatuid märtreid, keda meie ei tunne, kuid kes on olnud ustavad naised ja mehed, kes Püha Vaimu järgides on andnud oma elu, armastuses teenides ning aidates iga päev oma vendi ja õdesid, armastatades seejuures Jumalat tingimusteta.

Kui vaatame lähemalt, siis kõigi tagakiusamiste põhjuseks on viha: viha on selle maailma vürst, mille lunastas oma surma ja ülestõusmise läbi Jeesus Kristus. Evangeeliumist kuuleme (Jh 15:12-19) kuidas Jeesus kasutab seda julma ja hirmutavat sõna “viha”. Tema, kes on armastus, kes armastas rääkida väga palju armastusest, ja räägib äkki vihast, kuid Kristus soovis meile selgitada, mida tuleb meil tegelikult meeles pidada: «Ärge ehmuge! Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid». Jeesus valis meid ja ta on meid lunastanud, see on tema armastuse kingitus meile. Oma surma ja ülestõusmise läbi on ta meid lunastanud, päästnud ära kurjast, andnud võimaluse valitseda seda maailma, siis tegelik “viha” allikas peitub selles, et meie oleme võidetud Jeesuses Kristuses, kes on maailma valitseja ja tema riik kestab aegade lõpuni. “Viha” põhjus seisneb aga tänases maailma vaimus, mis on täis vihkamist ja tagakiusamist. Ja kui palju kogukondi maailmas kannatavad selle tagakiusamise all.

Kui palju kordi rasketel aegadel ajaloos oleme kuulnud ütlust: “Täna riik vajab kangelasi!” Märtrit võib mõelda kui kangelast, aga oluline märtri puhul on see, et tal oli Jumala arm - ta oli täis armu, mitte vaprust - see teeb temast märtri.

Täna võime samuti küsida: “Mida soovib Kirik täna?” Ta soovib märtreid, tunnistusi, ja et oleks pühakuid iga päev – Kirik läheb edasi koos pühakutega. Pühakud: kelleta, kirik ei suudaks minna edasi. Kirik soovib pühakuid iga päev, et liikuda edasi järjekindlalt ühtekuuluvana; kui ka neid, kellel on julgust olla armu tunnistajad ja seda kuni lõpuni, kuni surmani. See on elava Kiriku veri. Pühakud on kõik tunnistajad, et Kirik läheb edasi ja et Kirik oleks elav. Märtrid annavad oma eluga tunnistust, et Jeesus on ülestõusnud, elus ja koos temaga kinnitavad märtrid igavest elu Püha Vaimu anni kaudu meile.

Ma sooviksin täna lisada siia kirikusse juurde veel ühe “ikooni”. Ühe naise loo. Ma ei tea tema nime. Kuid ma tean, ta vaatab meid taevast. Kui ma olin Lesbose saarel ja tervitasin põgenikke, siis ma kohtasin ühte kolmekümnendates aastates meest koos kolme lapsega. Ta vaatas ja ütles mulle: “Püha Isa, ma olen moslem. Minu naine oli kristlane. Ja meie riiki tulid terroristid ning vaatasid ja küsisid meie usu kohta. Ja kui nad nägid minu naise kaelas risti, siis palusid tal laskuda põlvili ja nad lasid ta minu silme all maha. Ma armastasin teda väga!” See on “ikoon”, mille ma toon siia kingina teie ette. Ma ei tea, kas see mees on veel Lesbose saarel Kreekas või ta on kuhugi edasi liikunud. Ma ei tea, kas tal oli võimalik sellest koonduslaagrist välja saada, sest põgenikelaagrid - kõik - on koonduslaagrid, täis hulluvaid rahvaid, kes on sinna mahajäetud. Ja sellel mehel ei olnud mingit vimma: ta oli moslem ja tema naine oli kristlane, vaid rist, mida kandis naine, tõi talle valu. Ta on varjupaika otsinud armastuses, ilma vimmata kellegi vastu. Ja helded inimesed, kes saavad aidata, peavad kaaluma ning tegema olulisi inimõigustealaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid olukorrast väljatulemiseks.

Mäletada kõiki neid tunnistusi ja palvetada selles kirikus on suur kingitus. Kingitus Püha Egidio kogusele, Rooma kirikule, ja kõikidele kristlikele kogudustele selles linnas ja kõigi palverändurite jaoks.

Elav märtrite pärand annab täna meile rahu ja ühtsust. Märtrid õpetavad, et armastusejõu ja tasadusega saame võidelda tagakiusamise, vägivalla, sõja vastu ja meil on võimalik kannatlikult saavutada rahu. Ja nii siis saame palvetada: Issand, tee meid vääriliseks, et oleksime Evangeeliumi ja Sinu armastuse tunnistajaiks: vala välja oma halastus kogu inimkonnale; uuenda oma Kirikut, kaitse kõiki tagakiusatud kristlasi ja saada oma rahu kogu maailmale.
Sind Issand saadab au; meid, Issand häbi.

Paavst Franciscus,
22.04.2017

Palvetagem kõikide usukannatajate eest, kes on andnud oma elu. Palvetagem ka Eesti peapiiskop Eduard Profittlichi eest, kes suri 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas Venemaal. Igavene rahu anna neile, Issand: ja igavene valgus paistku neile.

Foto: L'osservatore Romano

Social button for Joomla