Paavsti sõnum meie ühise kodu heaoluks ning uus halastustegu

careofhomeTema Pühaduse paavst Franciscuse sõnum ülemaailmseks palvepäevaks kogu loodu eest
 

 

Ühes meie õigeusu vendade-õdedega ning koos teiste kristlike kogukondade ja kirikutega, tähistab Katoliku Kirik täna (1. september) „Ülemaailmset palvepäeva kogu loodu eest hoolitsemise eest“. See päev annab „usklikele ja kogukondadele suurepärase võimaluse kinnitada oma kutsumust olla kogu loodu peremees ja tänada Jumalat selle suurepärase kätetöö eest, mille Ta on meie hoolde usaldanud ning paluda Tema abi loodu kaitsmisel ning halastust pattude eest mis me oleme sooritanud maailma vastu, milles me elame.“1


On väga julgustav näha, et muret meie planeedi tuleviku pärast jagavad kirikud ja kristlikud kogukonnad teiste religioonidega. Tõesti, viimastel kümnenditel on erinevad vaimulikud juhid teinud arvukalt pingutusi, et pöörata ühiskonna tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad meie planeedi vastutustundetu ärakasutamisega. Siin sooviksin ma äramärkida Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeust, kes, nii, nagu tema eelkäiagi on palju rääkinud patust, mis on loodule liigategemine ning on juhtinud tähelepanu moraalsele ja vaimulikule kriisile, mis on kliima probleemide allikaks. Vastuseks kasvavale murele loodu ühtsuse pärast, pakkus 2007 aastal Sibius kokku tulnud Kolmas Euroopa Oikumeeniline Assamblee välja tähistada „Aega Loodule“, seda viie nädala jooksul, mis jäävad 1. septembri (loodu mälestuspäev Õigeusukirikus) ja 4. oktoobri (Assisi püha Franciscuse mälestuspäev Rooma-Katoliku Kirikus ja mõningates teistes lääne traditsioonides) vahele. See initsiatiiv, mida toetab Ülemaailmne Kirikute Nõukogu on olnud paljude oikumeeniliste tegevuste lähtepunktiks maailma eri paigus. Samuti on väga julgustav näha, et sarnased keskkonna õigust, vaeste eest hoolitsemist ja vastutustundlikku sotsiaalset pühendumist propageerivad ettevõtmised on palju inimesi kokku toonud, eriti noori, väga erinevat religioosset päritolu. Kristlased või mitte, usklike ja heatahtlike inimestena, peaksime hoidma kokku näidates ülest halastust planeedi Maa kui meie ühise kodu vastu, mis on paik jagamiseks ning osaduseks.


1. Maa hüüab appi …
Selle sõnumiga uuendan ma oma dialoogi „iga inimesega, kes sellel planeedil elab“ (Laudato Si’,3) vaeste kannatusest ja murest keskkonna pärast. Jumal andis meile imekauni aia, aga meie muutsime selle rikutud kõnnumaaks „prahti täis, mahajäetud ja must“ (ibid., 161). Me ei tohi olla ükskõiksed ega alla anda bioloogilise mitmekesisuse kadumisele ja ökosüsteemide hävitamisele, mis on tihtipeale tuleneb meie endi isekast käitumisest. „Meie pärast tuhanded liigid ei saa enam oma eksistentsiga Jumalale au anda ning oma sõnumit meile edasi anda. Meil pole selleks mingisugust õigust“ (ibid., 33).


Globaalne soojenemine jätkub, osaliselt tingitult inimtegevusest: 2015 oli rekordiliselt soe aasta ja 2016 tõotab tulla tõenäoliselt veelgi soojem. Sellega kaasnevad veelgi tugevamad põuad, üleujutused, põlengud ja ekstreemsed ilmastikunähtused. Kliima muutus aitab kaasa ka südant valutama panevale põgenikekriisile. Kogu maailma vaesed, kes on kõige vähem vastutavad kliimamuutuse eest, on selle poolt kõige haavatavamad ning kanatavad juba selle tagajärgede käes.


Nagu kogu ökoloogia rõhutab, on inimolendid sügavalt ühendatud kogu looduga. Kui me loodust halvasti kohtleme, kohtleme me halvasti ka inimesi. Samal ajal on kogu loodul oma oluline väärtus, mida tuleb austada. Kuulakem „nii Maa kui vaeste inimeste karjeid“ (Laudato Si’, 49), ja andkem endast parim kindlustamaks kohane ning kestev vastus.


2. … sest me oleme pattu teinud
Jumal andis meile Maa, „harida ja hoida“ (1Ms 2:15) tasakaalustatud ja arvestaval viisil. Harida liiga palju, hoida liiga vähe, tähendab patustada.


Minu vend, oikumeeniline patriarh Bartolomeus on julguslikult ja prohvetlikult jätkanud meie tähelepanu juhtimist pattudele, mis me oleme sooritanud loodu vastu: „Inimeste jaoks… hävitada Jumala loodu bioloogiline mitmekesisus; inimese jaoks hakkab kliima muutuste põhjustamise kaudu kaduma Maa täius, tehes Maa lagedaks selle looduslikest metsadest või hävitades selle märgalad; inimeste puhul reostada meie planeedi veed, selle maa-alad, õhk ja selle elu – need on patud“ lisaks „panna toime kuritegu looduse vastu, see on patt meie endi suhtes ja Jumala suhtes.“2


Meie ühise koduga juhtunu valguses, kutsugu kestev Halastuse aasta kristlasi üles „sügavale sisemisele pöördumisele“ (Laudato Si’, 217), mida toetab erilisel viisil meeleparanduse sakrament. Püüdkem selle Halastuse aasta jooksul rakendada Jumala halastust nendele pattudele loodu vastu, mida me ei ole veel teadvustanud ja tunnistanud. Püüdkem samuti astuda kindlaid samme ökoloogilise pöördumise poole, mis eeldab meie vastutuse selget tunnistamist iseendile, meie naabritele, loodule ja loojale (ibid., 10 ja 229)


3. Südametunnistuse sisevaatlus ja andekspalumine
Esimene samm sellel teekonnal on alati südametunnistuse sisevaatlus, mis on tehtud „tänutunde ja isekuseta, mõistes, et maailm on Jumala armastusega tehtud kingitus ja et me oleme vaikselt kutsutud üles järgima Tema eeskuju eneseohverduses ja heategudes … See nõuab armulikku teadmist, et me ei ole mitte eraldatud ülejäänud loodud olenditest, vaid ühendatud nendega universaalse osaduse kaudu. Olles usklikena teadlikud sidemeist, millega Isa on meid ühendanud kõigi loodud olenditega, ei vaata me maailma peale mitte väljast poolt, vaid seestpoolt. (Laudato Si’, 220).


Pöördudes helde ja halastava Isa poole, kes ootab iga lapse tagasitulekut, võime tunnistada oma patte loodu, vaeste ja tulevate põlvede vastu. „Niisama palju, kui me põhjustame ökoloogilist kahju“ oleme me üleskutsutud teadvustama „oma suuremat või väiksemat panust loodu hävitamisel ja inetumaks muutmisel“.3 See on esimene samm pöördumise teekonnal.


Aastal 2000, mis oli samuti Juubeliaasta, palus minu eelkäia, püha Johannes Paulus II teha katoliiklastel lepitustegusid toimunud ja toimuva religioosse tagakiusamise eest, samuti juutide, naiste, pärismaalaste, immigrantide, vaeste ja sündimata inimeste vastu ülesnäidatud ebaõigluse eest. Sellel erakorralisel Halastuse Juubeliaastal, kutsun ma kõiki üles tegema sedasama. Me oleme harjunud teatud elustiilidega, mida kujundavad moondunud heaolu kultuurid ja „moondunud soov tarbida rohkem kui meil tegelikult vaja on“ (Laudato Si’, 123) ja me oleme osalised süsteemis, mis surub peale „kasum iga hinnaga“ mõtteviisi, mis ei hooli sotsiaalsest väljaarvamisest ega looduse hävitamisest“.4 Kahetsegem seda halba, mida me oma ühisele kodule teeme.


Pärast sügavat südametunnistuse läbikatsumist, olles liigutatud siirast kahetsusest, saame me pihtida patud, mis me saadame korda Looja, loodu ja meie õdede-vendade vastu. „Katoliku Kiriku Katekismus räägib meile pihitoolist kui paigast, kus tõde meid vabastab“5 me teame, et „Jumal on suurem kui meie patt“ 6suurem kui kõik meie patud, kaasaarvatud need, mis me sooritame keskkonna vastu. Me pihime neid, sest me kahetseme ja soovime muutuda. Jumala halastav arm, mille me meeleparanduse sakramendis vastu võtame aitab meil seda teha.


4. Kursimuutus
Südametunnistuse läbikatsumine, kahetsus ning halastavale Isale ülestunnistamine juhib meid tugeva soovini muutuda. See omakorda peab väljenduma konkreetses mõtlemis- ja tegutsemisviisis, mis näitab loodu vastu üle suuremat respekti. Näiteks „püüd hoiduda liigsest paberi ja plastiku kasutamisest, hoolitsedes teiste loodud olendite eest, vähendades veekulu, sorteerides jäätmeid, kasutades ühistransporti või jagades autot, istutades puid, kustutades üleliigsed lambid ning teiste sarnaste tegevuste kaudu“ (Laudato Si’, 211). Me ei tohi mõelda, et need asjad on liiga väiksed, et meie maailma parandada. Need „kutsed headusele, olgugi et peaaegu nähtamatud, kipuvad edasi kanduma“ ja kutsuma üles järgima “prohvetliku ja kontenplatiivset elustiili, mis pole orienteeritud tarbimisele“ (ibid., 212, 222).


Samal viisil otsus teisiti elada peaks mõjutama meie pingutusi muuta ühiskonda ja kultuuri, mis meid ümbritseb. Tõesti, „looduse eest hoolt kandmine on osa elustiilist, mis hõlmab endas oskust elada koos ja osaduses“. (Laudato Si’, 228). Majandus ja poliitika, ühiskond ja kultuur ei tohi olla juhitud ainult lühiajalistest plaanidest ning kohesest majanduslikust ja poliitilisest kasust. Need peavad teenima ühist hüve ja olema püsivad ja hoolima loodust.


Üks konkreetne näide on “ökoloogiline võlg“ põhja ja lõuna poolkera vahel (vrd. Laudato Si’,51-2). Selle tagasimaksmine eeldaks vaesemate ühiskondade keskkondade suure hoolega kohtlemist ja jagades finants- ning tehnilist abi aitamaks neil kliimamuutustega toime tulla ning soosides püsivat arengut.
Meie ühise kodu kaitsmine eeldab kasvavat poliitilist konsensust. Ühes kõige sellega on mul heameel, et 2015. aasta septembris võeti vastu püsiva arengu eesmärgid ja et sama aasta detsembris kiideti heaks Pariisi kliimaleping, mis seadis eesmärgiks globaalse soojenemise kiiruse pidurdamise. Nüüd on valitsused sunnitud austama kohustusi, mis nad endile on võtnud ja majandusettevõtted täitma vastutustundlikult oma osa. Kodanike kohus on hoolitseda, et see juhtuks ning kaasa rääkida veelgi ambitsioonikamate eesmärkide püstitamisele.


Kursimuutus tähendab „algse käsu pidamist, hoides loodut halva eest. Seda nii meie endi kui meie kaasinimeste heaks.“7 On üks küsimus, mis aitab meil õigel teel püsida: „Millise maailma me soovime jätta neile, kes tulevad pärast meid, lastele kes praegu on suureks sirgumas“? (Laudato Si’, 160)


5. Uus halastustegu
„Miski ei ühenda meid Jumalaga rohkem kui halastustegu, sest halastus on see, mille kaudu Jumal meile meie patud andestab ja annab meile armu Tema nimel halastustegusid teha.“8


Parafraseerides Püha Johannest, „Võime öelda, et halastus ilma tegudeta on surnud … meie kiiresti muutuvas globaliseerunud maailmas tekkivad üha uued vaesuse vormid. Vastuseks neile peame olema loovad luues uusi heategevuse viise, sest need on halastuse teeks.“9


Kristlik elu hõlmab seitsme vaimse ja seitsme ihulise halastusteo tegemist.10 „Tavaliselt me mõtleme igast teost eraldi ja tavaliselt seoses erinevate algatustega: haiglad haigetele, supiköögid näljastele, varjupaigad kodututele, koolid õppijatele, pihitool ja vaimulik juhendamine neile, kes vajavad nõu ja andestust … Aga kui me vaatame halastustegusid kui tervikut, siis me näeme, et halastuse sihiks on inimelu ise ja kõik, mida see vastu võtab.“11


Loomulikult „inimelu ja kõik, mida see vastu võtab“ hõlmab endas hoolt meie ühise kodu eest. Nii ma lisaksin seitsmele hingelisele ja kehalisele halastusteole veel ühe: olgu halastustegude seas veel hoolitseda meie ühise kodu eest.


Vaimuliku halastusteona eeldab meie ühise kodu eest hoolitsemine „tänulikku mõtisklust Jumala maailma üle“ (Laudato Si’, 214) mis „lubab meil avastada igas asjas Jumala õpetuse, mille Ta tahab meile edasi anda“ (ibid., 85) Kehalise halastusteona eeldab meie ühise kodu eest hoolitsemine „igapäevaseid žeste, mis väldivad vägivalda, ärakasutamist ja isekust“ ja „mis annavad endast märku igas teos, mis püüab maailma paremaks muuta“ (ibid., 230-31).

6. Lõpetuseks, palvetame:


Palvetame 1. septembril igal aastal, ja läbivalt aasta jooksul kogu loodu eest:

O vaeste Jumal,
aita meil päästa mahajäetuid,
ja neid keda on unustatud siin maa peal,
kõiki neid, kes on hinnalised Sinu silmis...
Armastav Jumal -
näita meile meie koht selles maailmas,
mis oleks armastuse kanaliks kõigele loodule.
Halastav Jumal, anna meile andeks,
ja aita meil jagada Sinu halastust kogu meie ühise kodu heaks.
Kiidetud olgu Jumal!
Aamen.

 

01.09.2016

Viited:

1. Kiri, millega seatakse sisse „Ülemaailmne palvepäev loodu eest hoolitsemise eest“ (6. August 2015)
2. Sõnum Santa Barbaras, Californias (8. November 1997)
3. Bartholomeus I, Sõnum Loodu kaitsmise palvepäeva puhul (1. September 2012)
4. Sõnum Populaarliikumiste teise maailma kohtumise puhul, Santa Cruz de la Sierra, Bolivia (9. Juuli 2015)
5. Kolmas meditatsioon, Preestritele mõeldud Juubeliaasta pidulikul sündmusel, Pauluse Basiilikas, 2. juunil 2016.
6. Üldaudients, 30. Märts 2016
7. Bartholomeus I, Sõnum Loodu kaitsmise palvepäeva puhul (1. September 1997)
8. Esimene meditatsioon, Preestritele mõeldud Juubeliaasta pidulikul sündmusel, Püha Johannese Lateraani Basiilikas, 2. juunil 2016.
9. Üldaudients, 30. Juuni 2016
10. Ihulised halastusteod on: näljaseid toita, janustele juua anda, paljaid riide panna, võõrastele öömaja anda, vange lohutada, haigeid külastada, surnuid matta. Seitse vaimset halastustegu on: harimatut õpetada, kahtlejale head nõu anda, rusutut lohutada, patust manitseda, kartlikku julgustada, solvajale andeks anda, tüütut taluda.
11. Kolmas meditatsioon, Preestritele mõeldud Juubeliaasta pidulikul sündmusel, Pauluse Basiilikas, 2. juunil 2016.