Katoliku Kirik Eestis



Ületada ükskõiksus ja võita rahu. Püha Isa paavst Franciscuse sõnum ülemaailmseks rahupalvepäevaks

rahusonumpaavst

TEMA PÜHADUSE PAAVST FRANCISCUSE SÕNUM
ÜLEMAAILMSEKS RAHUPALVEPÄEVAKS
1. JAANUAR 2016

ÜLETADA ÜKSKÕIKSUS JA VÕITA RAHU

 

 

1. Jumal ei ole ükskõikne! Jumal hoolib inimkonnast! Jumal ei hülga meid! Uue aasta alguses tahaksin jagada mitte ainult seda sügavat veendumust, vaid soovida enda poolt teile rahu ja heaolu, ja et täituksid iga mehe ja iga naise, iga perekonna, rahva ja riigi, sealhulgas riigi- ja valitsusjuhtide ning kõigi usuliidrite lootused. Me usume endiselt, et 2016. aasta näeb meid kõiki kindlalt ja veendunult, tegelemas rahu ja õigluse otsingutega. Rahu on ühekorraga Jumala kink ja inimlik saavutus. Jumala kingitusena on see usaldatud kõigile meestele ja naistele, keda on kutsutud seda saavutama.

2. Kahjuks möödunud aasta algusest lõpuni märgistastasid meie elu sellised märksõnad nagu sõda ja terrorism, koos inimröövide, etniliste või usulise tagakiusamisetega ja võimu kuritarvitamisega. Paljudes maailma osades on need muutunud nii tavaliseks, et moodustavad „osadekaupa aset leidva kolmanda maailmasõja.“ Siiski inspireerib mõni nüüd lõppeva aasta sündmus mind uuele aastale ette vaadates julgustama kõiki mitte kaotama lootust meie inimlikku võimesse võita kuri ning võidelda resignatsiooni ja ükskõiksusega. Need demonstreerivad meie võimet näidata üles solidaarsust ning kerkida kriitilises olukorras kõrgemale oma huvidest, apaatiast ja ükskõiksusest.

Siin tahaksin mainida püüdlust tuua erinevate riikide juhid kokku COP21-l otsima uusi mooduseid, kuidas astuda vastu kliimamuutusele ja kaitsta maad, meie ühist kodu. Me võime mõelda ka kahele varasemale globaalsele sündmusele: Addis Abbeba tippkohtumisele jätkusuutliku arengu rahastamiseks üle maailma ja ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030 vastuvõtmisele, mis on suunatud sellele, et kindlustada selleks aastaks väärikam elustandard kõigile maailma rahvastele, iseäranis vaestele.

Kiriku jaoks oli 2015 eriline aasta, sest see tähistas 50. aastapäeva täitumist kahele Vatikani II Kirikukogu dokumendile, mis selgelt väljendasid solidaarsust maailmaga. Paavst Johannes XXIII tahtis Kirikukogu alguses avada laialt kiriku aknad ja parandada tema suhtlust maailmaga. Need kaks dokumenti, Nostra Aetate ja Gaudium et Spes, sümboliseerivad uut dialoogi, solidaarsusel ja üksteise täiendamisel põhinevat suhet, mida kirik püüdis inimperes äratada. Deklaratsioonis Nostra Aetate väljendas kirik oma avatust dialoogiks mittekristlike religioonidega. Pastoraalkonstitutsioonis Gaudium et Spes, mis põhineb äratundmisel, et „meie aja inimeste, iseäranis nende, kes on vaesed või vaevatud, rõõmud ja lootused, lein ja ahastus on ka Kristuse järgijate rõõmud ja lootused, lein ja ahastus“,[1] pani kirik ette astuda märgina solidaarsusest, austusest ja kiindumusest terve inimperega dialoogi meie maailma probleemide üle.[2]

Samas liinis tahan koos käesoleva Halastuse Juubeliaastaga kutsuda kirikut palvetama ja töötama, nii et igal kristlasel oleks alandlik ja kaastundlik süda, mis on võimeline kuulutama ja tunnistama halastust. Minu lootus on, et me kõik õpime „andestama ja andma“, et muutuda avatumaks „neile, kes elavad ühiskonna piirmistel äärealadel – äärealadel, mille nüüdisaegne ühiskond ise loob“, ja keelduda langemast „alandavasse ükskõiksusesse või monotoonsesse rutiini, mis takistab meid avastamast seda, mis on uus! Tõrjume eemale hävitava künismi!“[3]

On palju häid põhjuseid, et uskuda inimkonna võimesse tegutseda koos solidaarselt ning, meie omavahelise seotuse ja sõltuvuse põhjalt, näidata üles muret meie haavatavamate õdede ja vendade ning ühise huvi kaitsmise pärast. Selline vastastikkune vastutustunne on pärit meie fundamentaalsest kutsumusest vendlusele ja ühisele elule. Isiklik väärikus ja inimestevahelised suhted on need, mis teevad meid inimesteks, kelle Jumal tahtis luua oma näo järgi ja enda sarnaseks. Inimestena, kellele on antud võõrandamatu väärikus, oleme suguluses kõigi oma vendade ja õdedega, kelle eest me vastutame ning kellega solidaarsuses me tegutseme. Kui see suhe puuduks, oleksime vähem inimlikud. Nii näeme, kuidas ükskõiksus kujutab endast ohtu inimperele.

Ükskõiksuse liigid

3. Selge on, et ükskõiksus ei ole midagi uut; iga ajajärk on tundnud inimesi, kes sulgevad oma südamed teiste vajadustele, kes sulgevad oma silmad sellele, mis nende ümber toimub, kes pööravad kõrvale, et vältida kohtumist teiste inimeste probleemidega. Kuid meie päevil ei ole ükskõiksus enam puhtalt isiklik asi ja on võtnud laiemad mõõtmed, luues teatava „ükskõikuse globaliseerumise“.

Esimest liiki ükskõiksus inimühiskonnas on ükskõiksus Jumala suhtes, mis viib seejärel ükskõiksuseni oma naabri ja keskkonna suhtes. See on üks võltshumanismi ja praktilise materialismi, mis on suguluses relativismi ja nihilismiga, raskeid tagajärgi. Me oleme hakanud mõtlema, et oleme iseendi, oma elude ja ühiskonna allikas ning looja. Tunneme end sõltumatuna, valmis mitte ainult leidma Jumala aseainet, vaid olema täielikult ilma temata. Selle tagajärjel tunneme, et meie ei võlgne midagi kellelegi peale iseenda ja nõuame ainult õigusi.[4] Vastuseks sellele eksiarusaamale persoonist märkis paavst Benedictus XVI, et ei inimene ise ega inimareng saa iseseisvalt vastata küsimusele lõplikkust mõttest.[5] Paulus VI sarnaselt teatas, et „ei ole olemast tõelist humanismi peale selle, mis on avatud absoluudile ja on teadlik kutsumusest, mis annab inimelule selle autentse tähenduse“.[6]

Ükskõiksus oma naabri suhtes ilmneb erinevatel viisidel. Mõni inimene on hästi informeeritud; nad kuulavad raadiot, loevad ajalehti ja vaatavad televiisorit, kuid teevad seda mehaaniliselt ja ilma end sidumata. Nad on ähmaselt teadlikud inimkonda tabavatest tragöödiatest, kuid neil ei ole sellega seotuse tunnet ega kaastunnet. Nemad suhtuvad kui need, kes teavad, kuid hoiavad oma pilgu, oma mõtted ja oma teod fokusseerituna iseendale. Kahjuks tuleb öelda, et tänapäevane infoplahvatus ei too iseenesest kaasa suuremat muret teiste inimeste probleemide pärast, mis nõuab avatust ja solidaarsustunnet.[7] Tõepoolest, infoküllus võib nüristada inimeste tundlikkuse ja mingil määral vähendada probleemide tõsidust. On selliseid, kes „lihtsalt rahulduvad sellega, et süüdistavad puudust kannatavaid inimesi ja vaeseid riike endid nende muredes; lubavad endale põhjendamatuid üldistusi, väites, et lahenduseks on „haridus“, mis neid tuimestaks, muudaks taltsaks ja kahjutuks. Kõik see muutub marginaliseeritute jaoks veelgi marruajavamaks levinud ja sügavalt juurdunud korruptsiooni valguses, mida leidub paljudes riikides – nende valitsustes, ärides ja institutsioonides – milline iganes poleks ka nende liidrite poliitiline ideoloogia.“[8]

Teistel juhtudel ilmneb ükskõiksus huvipuudusena selle vastu, mis meie ümber toimub, iseäranis siis, kui see meid otseselt ei puuduta. Mõni inimene eelistab mitte esitada küsimusi ega otsida vastuseid; nad elavad mugavat elu, kurtidena nende karjetele, kes kannatavad. Peaaegu märkamatult muutume võimetuks tundma kaasa teistele ja nende probleemidele; meil ei ole huvi nende eest hoolitseda, nagu nende hädad oleks nende endi vastutada ja mitte meie asi.[9] „Kui me oleme terved ja tunneme end mugavalt, unustame teised (mida Jumal-Isa kunagi ei tee): me ei muretse nende probleemide, nende kannatuste ja ebaõigluse pärast, mida nad taluvad... Meie süda muutub külmaks. Kuni ma olen suhteliselt terve ja mul on mugav, ei mõtle ma neile, kellel läheb halvemini.“[10]

Kuna me elame ühises kodus, ei saa me jätta endalt küsimata selle tervisliku seisukorra kohta, nagu ma püüdsin teha entsüklikas Laudato Si’. Vee ja õhu reostus, metsade valimatu ekspluateerimine ja looduskeskkonna hävitamine tuleneb sageli inimese ükskõiksusest inimese vastu, sest kõik on omavahel seotud. Selle kõrvale paigutub ka see, kuidas kohtleme loomi, mis mõjutab seda, kuidas kohtleme teisi inimesi[11], ja juhtumid, kus inimesed teevad vabalt mujal seda, mida nad ei julgeks kunagi teha kodus.[12]

Nendes ja teistes olukordades viib ükskõiksus enesekeskuseni ja kohusetunde puudumiseni. Sellega aitab see kaasa rahu puudumisele Jumala, meie naabri ja keskkonnaga.

Rahu ohustab globaliseerunud ükskõiksus

4. Ükskõiksus Jumala suhtes kandub üle indiviidi puhtalt isiklikust sfäärist ning mõjutab avalikku ja sotsiaalset sfääri. Nagu Benedictus XVI märkis, „Jumala ülistus ja inimlik rahu maa peal on tihedalt seotud“.[13] Tõepoolest, „ilma avatuseta transtsendentsele, võivad inimolendid kergesti langeda relativismi saagiks ja leida, et keeruline on käituda õiglaselt ja töötada rahu hüvanguks.[14] Jumala eiramine ja eitamine, mille tõttu inimene ei tunnista ühtki normi üle enda ja ainult enda, on kaasa toonud sõnulseletamatut julmust ja vägivalda.[15]

Nii üksikisiku kui kogukonna tasemel leiab ükskõiksus oma naabri vastu, mis on sündinud ükskõiksusest Jumala vastu, väljendust huvi ja kohusetunde puuduses, mis ainult aitab pikendada ebaõigluse ja tõsise sotsiaalse tasakaalutuse olukordi. Need omakorda võivad kaasa tuua konflikte või igal juhul luua rahulolematust, mis ähvardab varem või hiljem plahvatada vägivaldseteks või ebakindlateks tegudeks.

Ükskõiksus ja kohusetunde puudumine kujutavad endast kohustuste tõsist eiramist, mille järgi igaüks meist peaks töötama vastavalt meie võimetele ja meie rollile ühiskonnas, et edendada ühist hüvangut ja iseäranis rahu, mis on üks inimkonna kõige väärtuslikumaid hüvesid.[16]

Institutsionaalsel tasemel võib ükskõiksus teiste ja nende väärikuse, nende põhiõiguste ja vabaduse vastu, kui see on osa kasumi ja hedonismi jahtimise poolt kujundatud kultuurist, edendada ja isegi õigustada tegusid ja poliitikat, mis lõppkokkuvõttes kujutavad endast ohtu rahule. Ükskõiksus võib isegi viia taunitava majanduspoliitika õigustamiseni, mis tekitab ebaõiglust, lõhestumist ja vägivalda üksikisikute või rahvaste heaolu kindlustamise nimel. Mitte harva ei ole majanduslikud ja poliitilised projektid suunatud võimu ja rikkuse kindlustamisele või säilitamisele isegi teiste põhiõiguste ja vajaduste jalge alla tallamise arvel. Kui inimesed on tunnistajaks oma elementaarsete õiguste eiramisele, nagu õigus toidule, veele, tervishoiule või tööle, siis tekib neil kiusatus võtta need väevõimuga.[17]

Peale selle, tekitab ükskõiksus looduskeskkonna suhtes, võttes rahuga metsade hävitamist, saastamist ja looduskatastroofe, mis juurivad lahti terveid kogukondi nende ökosüsteemist ning loovad sügavat kindlusetust, lõppude lõpuks uusi vaesuse vorme ja uusi ebaõiglasi olukordi, tuues sageli kaasa kurvad tagajärjed turvalisusele ja rahule. Kui palju sõdasid on peetud ja kui palju peetakse edasi kas hüvede nappuse tõttu või meie rahuldamatu janu pärast loodusressursside järele?[18]

Ükskõiksusest halastuseni: südamete pööramine

5. Aasta tagasi, minu sõnumis 2015. aasta maailma rahupalve päevaks, motoga „Mitte enam orjad, vaid meie vennad ja õed“, meenutasin esimest Pühakirja märki inimvendlusest, Kaini ja Aabeli oma (1. Moosese raamat 4:1–16). Ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele, kuidas see algupärane vendlus reedeti päris algusest peale. Kain ja Aabel olid vennad. Mõlemad tulid samast üsast, nad olid võrdselt väärikad ning loodud Jumala näo järgi ja sarnaseks; kuid nende suhe vendadena hävitati. „Asi ei olnud ainult selles, et Kain ei suutnud Aabelit kannatada; ta tappis venna kadedusest.“[19] Vennatapp oli reetmise vorm ja Kaini keeldumine Aabelit oma vennana tunnistamast, mis sai esimeseks lõheks vendluse, sallivuse ja vastastikkuse lugupidamise peresuhetes.

Siis Jumal sekkus, et meenutada inimesele tema vastutust oma ligimeste suhtes, nagu ta oli ka teinud siis, kui Aadam ja Eeva katkestasid oma suhte oma Loojaga. „Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” Ja tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ (1Ms 4:9–10)

Kain ütles, et ta ei teadnud, mis juhtus tema vennaga, et ta ei olnud oma venna hoidja. Ta ei tundnud end vastutavana tema elu, tema saatuse eest. Ta ei tundnud end seotuna. Ta oli ükskõikne oma venna vastu, hoolimata nende ühisest päritolust. Kui kurb! Milline kurb lugu vendadest, perekondadest, inimolenditest! See oli esimene ükskõiksuse demonstratsioon vendade vahel. Kuid Jumal ei ole ükskõikne. Aabeli verel oli tema silmis tohutu väärtus, ja ta palus Kainil selle kohta aru anda. Inimelu alguses näitab Jumal oma seotust inimese saatusega. Hiljem, kui Iisraeli lapsed olid orjad Egiptuses, sekkus Jumal veel kord, et öelda Moosesele: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma ja neid sellelt maalt viima heale ja avarale maale, maale, mis piima ja mett voolab.“ (3Ms 3:7-8) Me peaks panema tähele verbe, mis kirjeldavad Jumala sekkumist: ta näeb, kuuleb, teab, tuleb alla ja viib. Jumal ei jää ükskõikseks. Ta paneb tähele ja ta tegutseb.

Samal moel, Jeesuses, oma Pojas, on Jumal tulnud alla meie sekka. Ta võttis liha ja näitas oma solidaarsust inimkonnaga kõigis asjades peale patu. Jeesus samastus meiega: temast sai „esmasündinu paljude vendade seas“ (Rm 8:29). Ta ei leppinud vaid rahvahulkade õpetamisega, vaid muretses nende heaolu pärast, eriti kui nägi neid näljastena (vt Mk 6:34-44) või ilma tööta (vt Mt 20:3). Ta ei muretsenud ainult meeste ja naiste pärast, vaid ka kalade pärast meres, lindude pärast õhus, taimede ja puude pärast, kõikide suurte ja väikeste asjade pärast. Ta nägi ja võttis omaks kõike, mis loodud. Kuid ta tegi enamat kui ainult nägi; ta puudutas inimeste elusid, rääkis nendega, aitas neid ja näitas üles lahkust nende vastu, kes olid hädas. Mitte ainult seda, kuid ta tundis tugevaid emotsioone ja ta nuttis (vt Jh 11:33-44). Ja ta tegi tööd, et lõppeks kannatused, kurbus, viletsus ja surm.

Jeesus õpetas meile olema armuline, nagu meie taevane Isa (vt Lk 6:36). Mõistujutus halastajast samariitlasest (vt Lk 10:29-37) mõistis ta hukka neid, kes ei abista hädasolijaid, neid, kes läksid „kaarega mööda“ (vt Lk 10:31-32). Selle näite põhjal õpetas ta oma kuulajaid ja iseäranis oma õpilasi peatuma ja aitama leevendada selle maailma kannatusi ning meie õdede ja vendade valu, kasutades milliseid iganes vahendeid käepärast leidub, alates meie enda ajast, olgu meil kuitahes kiire. Ükskõiksus otsib sageli vabandusi: järgides rituaalseid ettekirjutusi, vaadates kõiki asju, mida on vaja teha, peitudes vaenulikkuse ja eelarvamuste varju, mis meid lahus hoiavad.

Halastus on Jumala süda. See peab olema ka tema laste ühe suure pere liikmete süda: süda, mis lööb tugevamalt alati, kui mängus on inimväärikus – Jumala näo peegeldus tema loomingus. Jeesus ütleb meile, et armastus teiste vastu – võõraste, haigete, vangide, kodutute, isegi meie vaenlaste – vastu on mõõdupuu, mille järgi Jumal hindab meie tegusid. Meie igavene saatus sõltub sellest. Ei ole üllatav, et apostel Paulus ütleb Rooma kristlastele, et nad rõõmustaksid rõõmustajatega ja nutaksid nutjatega (vt Rm 12:15), või et ta julgustab korintlasi tegema korjandusi märgina sallivusest kiriku puudustkannatavate liikmetega (vt 1Kr 16:2-3). Ja püha Johannes kirjutab: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (1Jn 3:17; vt Jk 2:15-16).

Sellepärast „on täiesti hädavajalik kiriku ja tema sõnumi usutavuse jaoks, et ta ise elaks ja tunnistaks halastuse järgi. Tema keel ja tema teod peavad edastama halastust, nii et puudutada kõigi inimeste südameid ja innustada neid veel kord leidma tee, mis viib Isani. Kiriku esimene tõde on armastus Kristuse vastu. Kirik teeb endast selle armastuse teenija ja vahendab seda kõigile inimestele: armastust, mis andestab ja väljendab end iseenda kinkimises. Sellest tulenevalt peab kõikjal, kus Jumal kohal on, olema ilmne Isa halastus. Meie kogudustes, kogukondades, ühendustes ja liikumistes, ühesõnaga, kus iganes on kristlased, peaks igaüks leidma halastuse oaasi.“[20]

Meid ka kutsutakse seega tegema kaastundest, armastusest, halastusest ja solidaarusest tõelise eluviisi, käitumisreegli meie suhetes üksteisega.[21] See nõuab meie südamete pöördumist: Jumala halastus peab meie kivist südamed muutma lihast südameteks (vt Hs 36:26), avatuks teistele ehedas solidaarsuses. Sest solidaarsus on palju enamat kui „hägusa kaastunde või pealiskaudse mure tundmine nii paljude inimeste ebaõnne pärast, nii lähedal kui kaugel.“[22] Solidaarsus on „kindel ja püsiv veendumus pühendada end ühiseks hüvanguks; see tähendab kõigi ja iga indiviidi hüvanguks, sest me kõik oleme tõesti vastutavad kõigi eest“, [23] sest kaastunne voolab vendlusest.

Nii mõistetuna esindab solidaarsus moraalset ja sotsiaalset suhtumist, mis kõige paremini vastab teadlikkusele meie tänapäeva nuhtlustest, ning kasvavast vastastikkusest sõltuvusest, iseäranis globaliseeruvas maailmas, antud indiviidide ja kogukondade ning teiste meeste ja naiste elude vahel ülejäänud maailmas.[24]

Solidaarsuse ja halastuse kultuuri ehitamine ükskõiksusest ülesaamiseks

6. Solidaarsus kui moraalne väärtus ja sotsiaalne suhtumine, mis on sündinud isiklikust pöördumisest, kutsub kohustusi võtma neid, kes vastutavad hariduse ja kujunemise eest.

Ma mõtlen esmalt perekondadele, keda kutsutakse hariduse primaarsele ja elutähtsale missioonile. Perekonnad on esimene koht, kus armastuse ja vendluse, ühtsuse ja jagamise, teiste eest muretsemise ja hoolitsemise väärtuseid elatakse välja ning jagatakse edasi. See on ka keskkond usu edasiandmiseks, alustades nendest esimestest lihtsatest pühendumise žestidest, mida emad õpetavad oma lastele.[25]

Õpetajad, kellel on keeruline ülesanne koolitada lapsi ja noori koolides või teistes keskkondades, peaks olema teadlikud, et nende vastutus ulatub ka elu moraalsete, spirituaalsete ja sotsiaalsete aspektideni. Vabaduse, vastastikkuse lugupidamise ja solidaarsuse väärtuseid saab edasi anda juba õrnas eas. Rääkides haridustöötajatele märkis paavst Benedictus XVI: „Iga hariduskeskkond saab olla avatud koht transtsendentsetele ja teistele; koht dialoogiks, sidususeks ja tähelepanelikuks kuulamiseks, kus noored inimesed tunnevad end hinnatuna oma isiklike omaduste ja sisemiste rikkuste pärast ning saavad õppida hindama oma vendasid ja õdesid. Olgu noori inimesi õpetatud hindama rõõmu, mis tuleb igapäevasest tegelemisest halastuse ja kaastundega teiste suhtes ning aktiivsest osalemisest humaansema ja vennalikuma ühiskonna ehitamisel.“[26]

Kommunikatsioonitöötajatel on samuti vastutus hariduses ja kujunemises, iseäranis nüüdisajal, kui info ja sidevahendid on nii laialt levinud. Nende kohustus on esmalt ja ennekõike teenida tõde ja mitte kindlaid huvisid. Sest meedia „mitte ainult ei informeeri, vaid ka vormib oma auditooriumi mõtlemist ning võib seega anda märkimisväärse panuse noorte inimeste haridusse. Oluline on mitte kunagi unustada, et side hariduse ja kommunikatsiooni vahel on äärmiselt tihe: haridus leiab aset läbi kommunikatsiooni, mis mõjutab, hästi või halvasti, inimese kujunemist.“[27] Kommunikatsioonitöötajad peaks ka arvestama sellega, et see, kuidas infot hangitakse ja avalikustatakse, oleks alati legaalselt ja moraalselt vastuvõetav.

Rahu: solidaarsuse, halastuse ja kaastunde kultuuri vili

7. Olles teadlikud ükskõiksuse globaliseerumise tekitatud ohust, peaks me ka tunnistama, et stsenaariumis, mida olen just kirjeldanud, on ka palju positiivseid algatusi, mis tunnistavad kaastunnet, halastust ja solidaarsust, milleks me oleme võimelised.

Siinkohal ma pakuksin mõne näite kiiduväärsest pühendumisest, mis demonstreerivad, kuidas me kõik võime saada üle ükskõiksusest, tehes valiku mitte sulgeda silmi oma naabrile. Need esindavad häid tavasid teel humaansema ühiskonnani.

Leidub palju valitsusväliseid ja heategevuslikke organisatsioone, nii kiriku sees kui ka väljaspool, mille liikmed, keset epideemiaid, katastroofe ja relvastatud konflikte, trotsivad raskusi ja ohte hoolitsedes vigastatute ja haigete eest ning mattes surnuid. Ma mainiksin ka neid üksikisikuid ja organisatsioone, kes aitavad migrante, kes ületavad kõrbeid ja meresid, otsides paremat elu. Need jõupingutused on spirituaalsed ja kehalised halastusteod, mille põhjal meid hinnatakse meie elude lõpul.

Ma mõtlen ka ajakirjanikke ja fotograafe, kes vormivad avalikku arvamust keerulistes olukordades, mis vaevavad meie südametunnistusi, ning kõiki neid, kes on pühendunud inimõiguste kaitsele, iseäranis etniliste ja usuliste vähemuste, põliselanike, naiste ja laste ning meie vendadest ja õdedest kõige haavatavamate kaitsele. Nende seas on ka palju preestreid ja misjonäre, kes heade pastoritena jäävad oma koguduse kõrvale ning toetavad neid, hoolimata ohust ja raskusest, iseäranis relvastatud konfliktide ajal.

Kui palju perekondi, keset tööalaseid ja sotsiaalseid raskuseid, teevad suuri ohverdusi, et anda oma lastele „kontrakultuuriline“ haridus solidaarsuse, kaastunde ja vendluse väärtustest! Kui palju perekondi avavad oma südamed ja kodud neile, kes on hädas, nagu põgenikud ja migrandid! Ma soovin iseäranis tänada kõiki neid üksikisikuid, perekondi, kogudusi, usukogukondi, kloostreid ja pühapaiku, kes valmilt vastasid mu üleskutsele võtta vastu põgenike perekond.[28]

Lõpuks tahaksin mainida neid noori inimesi, kes ühinevad solidaarsustööde ettevõtmistega ning kõiki neid, kes heldelt aitavad oma hädas naabreid oma linnades ja riikides ning mujal maailmas. Ma tänan ja julgustan kõiki sellistes jõupingutustes osalejaid, mis sageli jäävad märkamatuks. Nende nälg ja õiglusjanu saab rahuldatud, nende halastus viib nad halastuse leidmiseni ja rahutegijatena kutsutakse neid Jumala lasteks (vt Mt 5:6-9).

Rahu Halastuse Juubeliaasta märgina

8. Halastuse Juubeliaasta vaimus on meid kõiki kutsutud mõistma, kuidas ükskõiksus saab väljendada end meie eludes, ja tegema konkreetset tööd, et parandada maailma meie ümber, alustades oma perekondadest, naabritest ja töökohtadest.

Ühiskonda on samuti kutsutud tegema kindlaid ja julgeid žeste väljendamaks muret oma kõige haavatavamate liikmete pärast, nagu vangid, migrandid, töötud ja haiged.

Vangide suhtes tundub, et paljudel juhtudel läheb kiiresti vaja praktilisi meetmeid nende elutingimuste parandamiseks, iseäranis nende puhul, kes on kinni peetud kohtuistungi ootuses. Peab meeles pidama, et karistuste eesmärgiks on rehabiliteerimine, samas kui rahvuslikud seadused peaks kaaluma võimalusi kehtestada teisi karistusi kui vangistus. Selles kontekstis tahaksin ma veelkord kustuda üles riigivõime, et kaotataks surmanuhtlus seal, kus see veel kehtib, ja kaalutaks amnestia võimalust.

Migrantide suhtes paluksin, et migratsiooniseadustikku vaadataks üle, nii et austades vastastikkuseid õiguseid ja kohustusi, saaks see peegeldada valmisolekut tervitada migrante ja hõlbustada nende integratsiooni. Erilist muret tuleks pühendada legaalse elamisõiguse tingimustele, sest ebaseaduslik elu võib tuua kaasa kriminaalse käitumise.

Sellel Juubeliaastal ma kutsuksin üles ka riigijuhte tegema konkreetseid tegusid meie vendade ja õdede toetuseks, kes kannatavad töö, maa ja elukoha puudumise tõttu. Ma mõtlen väärikate töökohtade loomisele, et võidelda „töötuse sotsiaalse katkuga“, mis mõjutab paljusid perekondi ja noori inimesi, põhjustades tõsiseid tagajärgi ühiskonnale tervikuna. Töötus avaldab mõju inimeste väärikustundele ja lootusele ning seda saab vaid osaliselt hüvitada hoolekandetoetustega, kui iganes vajalikud need ka ei oleks, mida makstakse töötutele ja nende peredele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata naistele – kes kahjuks puutuvad endiselt kokku diskrimineerimisega töökohal – ja mõnele töötajate kategooriale, kelle tingimused on ebakindlad ja ohtlikud, ning kelle palk ei ole vastavuses nende sotsiaalse missiooni tähtsusega.

Lõpuks väljendan oma lootust, et mõjusaid samme astutakse, et parandada haigete elutingimusi, kindlustades kõigile ligipääsu arstiabile ja eluks vajalikele ravimitele, nagu ka koduhoolduse võimalusele.

Vaadates kaugemale oma piiridest, kutsutakse riigijuhte ka uuendama oma suhteid teiste rahvastega ja võimaldama nende tõeline osalemine ja kaasatus rahvusvahelises kogukonnas, et kindlustada vendlus ka rahvaste perekonnas.

Seda meeles pidades, tahaksin teha kolmekordse üleskutse riigijuhtide: hoiduda tõmbamast teisi rahvaid konfliktidesse või sõdadesse, mis ei hävita ainult nende materiaalset, kultuurset ja sotsiaalset pärandit, aga ka – ja pikas vaates – nende moraalse ja spirituaalse terviklikkuse; andeks anda või jätkusuutlikul moel hallata vaesemate riikide rahvusvahelist võlga; ning rakendada koostööpoliitikat, mis selle asemel, et teatud ideoloogiate diktatuuri ees kummardada, austaks kohalike elanike väärtuseid ega, igal juhul, osutuks kahjulikuks veel sündimata laste fundamentaalsele ja võõrandamatule õigusele elule.


Ma usaldan need mõtisklused, koos oma parimate soovidega uueks aastaks, õnnistatud Neitsi Maarja, meie Ema, eestpalvele, kes hoolitseb meie inimpere vajaduste eest, et ta saaks oma Pojalt Jeesuselt, Rahuvürstilt, meie palvete täitumise ja õnnistuse meie püüdlustele vennaliku ning ühise maailma nimel.

 

 

Vatikanis, 8. detsembril 2015

Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise pühal
Erakorralise Juubeliaasta avamise puhul

Viited:
[1] VATIKANI II KIRIKUKOGU, Gaudium et Spes, 1.
[2] vt. ibid., 3.
[3] Halastuse Juubeliaasta Bulla Misericordiae Vultus, 14-15.
[4] vt. Benedictus XVI, entsüklika Caritas in Veritate, 43.
[5] vt. ibid., 16.
[6] Entsüklika Populorum Progressio, 42.
[7] vt. Benedictus XVI, entsüklika Caritas in Veritate, 19.
[8] Apostellik ekshortatsioon Evangelii Gaudium, 60.
[9] vt. ibid., 54.
[10] Paastuaja sõnum 2015
[11] vt. entsüklika Laudato Si’, 92.
[12] vt. ibid., 51.
[13] Sõnum diplomaatilisele korpusele Püha Tooli juures, 7. jaanuar 2013.
[14] Ibid.
[15] vt. Benedictus XVI, Interventsioon ülemaailmseks rahupalvepäeva kohtumiseks Assisis, oktoobris 2011
[16] vt. apostellik ekshortatsioon Evangelii Gaudium, 217-237.
[17] vt. apostellik ekshortatsioon Evangelii Gaudium, 59.
[18] vt. entsüklika Laudato Si’, 31 ja 48.
[19] Sõnum rahupalvepäevaks 2015, 2.
[20] Halastuse Juubeliaasta Bulla Misericordiae Vultus, 12.
[21] vt. ibid., 13.
[22] Johannes Paulus II, entsüklika Sollicitudo Rei Socialis, 38.
[23] Ibid.
[24] vt. ibid.
[25] vt.Üldaudients, 7. jaanuari 2015.
[26] Sõnum rahupalvepäevaks 2012, 2.
[27] Ibid.
[28] vt. Angelus, 6. september 2015.
[29] vt. Rahvusvahelise karistusseadustiku organisatsiooni delegaatidele, 23. oktoobril 2014.

© Copyright - Libreria Editrice Vaticana / tõlge: Rooma-Katoliku Kirik Eestis.

Social button for Joomla