Katoliku Kirik Eestis



PAAVST FRANCISCUSE SÕNUM ÜLEMAAILMSEKS LOODU HOIDMISEKS

oliivipuu 

„Ja pühitsege viiekümnendat aastat ning kuulutage vabakslaskmist kõigile elanikele maal; see olgu teile juubeliaastaks.“
(3Ms 25:10)

Kallid vennad ja õed,

Igal aastal, eriti alates entsüklika Laudato Si' (LS, 24. mai 2015) ilmumisest, tähistab kristlik perekond septembri esimest päeva kui ülemaailmset loodu hoidmise eest palvetamise päeva ja loodu hoidmise kuu algust, mis lõpeb Assisi Püha Franciscuse pühal, 4. oktoobril.

Sel perioodil uuendavad kristlased kogu maailmas oma usku Jumal-Loojasse ning ühinevad palves ja töös meie ühise kodu hoidmise eest.

Mul on väga hea meel, et oikumeenilise pere poolt 2020. aasta loodu hoidmise kuu tähistamiseks valitud teema on juubel kodukese Maa jaoks.  Pühakirjas on juubel püha aeg meenutamiseks, naasmiseks, puhkamiseks, taastamiseks ja rõõmustamiseks.

1. Aeg meenutamiseks

Meid kutsutakse üles ennekõike meenutama, et loodu lõplik saatus on astuda Jumala igavesse hingamispäeva. See teekond toimub aga ajas, hõlmates seitsmepäevast nädalarütmi, seitsme aasta tsüklit ja suurt juubeliaastat, mis saabub seitsme hingamisaasta lõpus.

Juubel on tõesti armu aeg, et meenutada loodu algset kutset eksisteerida ja õitseda armastuse kogukonnana. Me eksisteerime ainult suhetes: Jumal-Looja, oma vendade ja õdedega kui ühise perekonna liikmetena ning kõigi Jumala olenditega meie ühises kodus. „Kõik on omavahel seotud ja meid, inimesi, ühendavad vennad ja õed imelisel palverännakul, mis on kokku põimitud Jumala armastusest iga oma olendi vastu ja mis ühendab meid ka kiindumuses vend-päikese, õde-kuu, vend-jõe ja emake-Maa vastu“ (LS, 92).

Juubel on siis meenutamisaeg, mil peame kalliks oma suhetel põhineva eksistentsi mäletamist. Peame pidevalt meeles pidama, et „kõik on omavahel seotud ja et tõeline hoolitsemine iseenda elu ja suhete eest loodusega on lahutamatu vendlusest, õiglusest ja ustavusest teiste vastu“ (LS, 70).

2. Aeg naasmiseks

Juubel on aeg meeleparanduses tagasi pöörduda. Oleme lõhkunud oma sidemed Looja, kaasinimeste ja kogu ülejäänud looduga. Peame parandama kahjustatud suhteid, mis on hädavajalikud meie ja kogu elukanga toetamiseks.

Juubel on aeg naasta Jumala, meie armastava Looja juurde. Me ei saa elada looduga kooskõlas, kui me pole rahus Loojaga, kes on kõigi asjade allikas ja algus. Nagu märkis paavst Benedictus, „loodu julm tarbimine algab seal, kus Jumal puudub, kus mateeria on muutunud meie jaoks lihtsalt materiaalseks, kus me ise oleme ülim mõõde, kus kõik on lihtsalt meie omand“ (Kohtumine preestritega, diakonitega ja seminaristidega - Bressanone, 6. august 2008).

Juubelikuu kutsub meid taas mõtlema kaasinimestele, eriti vaestele ja kõige haavatavamatele. Meil palutakse taas omaks võtta Jumala algne ja armastav plaan loodust kui ühisest pärandist, pidusöögist, mida kõik meie vennad ja õed jagavad rõõmsameelsuse vaimus, mitte konkureerivas rüseluses, vaid rõõmsas vendluses, üksteist toetades ja kaitstes. Juubel on aeg rõhutute ja kõigi kaasaegse orjanduse mitmesuguste vormide, sealhulgas inimkaubanduse ja lapstööjõu poolt vangistatute vabastamiseks.

Samuti peame veel kord kuulama maad ennast, mida Pühakiri nimetab adamah-ks - pinnaseks, millest inimene Aadam on loodud. Täna kuuleme loodu häält, mis manitseb meid naasma oma õiguspärasesse kohta loomulikus loodud korras - meenutama, et oleme osa sellest omavahel ühendatud eluvõrgust, mitte selle peremehed. Bioloogilise mitmekesisuse lagunemine, spiraalsed kliimakatastroofid ja praeguse pandeemia ebaõiglane mõju vaestele ja haavatavatele: kõik need on äratuskellaks meie ohjeldamatu ahnuse ja tarbimise ees.

Olgem eriti loodu hoidmise kuu jooksul tähelepanelikud loodud maailma rütmide suhtes. Sest maailm on loodud edastama Jumala au, aitama meil selle ilus leida kõigi Issandat ja pöörduda tagasi tema juurde (cf. Püha BONAVENTURE, In II Sent., I, 2, 2, q. 1, conclusion; Breviloquium, II, 5.11). Maa, millest meid tehti, on seega palve ja mõtiskluste koht. „Äratagem meile Jumala poolt antud esteetiline ja kontemplatiivne meel“ (Querida Amazonia, 56). Võime imestada ja mõtiskleda on midagi, mida võime õppida eelkõige põliselanikest vendadelt ja õdedelt, kes elavad kooskõlas maa ja selle paljude eluvormidega.

3. Aeg puhkamiseks

Oma tarkuses pani Jumal hingamispäeva kõrvale, et maa ja selle elanikud saaksid puhata ja uueneda. Tänapäeval survestab meie eluviis aga planeeti üle selle võimete. Meie pidev kasvunõudlus ning lõputu tootmise ja tarbimise tsükkel kurnavad loodusmaailma. Metsad leostuvad, mullakiht erodeerub, põllud ikalduvad, kõrbed laienevad, mered hapestuvad ja tormid intensiivistuvad. Loodu oigab!

Juubeli ajal kutsuti Jumala rahvast puhkama oma tavapärasest vaevast ja laskma maal paraneda ning maakeral end ise parandada, kuna inimesed tarbisid tavapärasest vähem. Täna peame leidma õiglased ja jätkusuutlikud eluviisid, mis suudaksid anda Maale ülejäänud vajamineva, viisid, mis rahuldavad kõiki piisaval hulgal, hävitamata meid ülal pidavaid ökosüsteeme.

Mõnes mõttes on praegune pandeemia viinud meid taas-avastama lihtsamaid ja jätkusuutlikumaid elustiile. Kriis on teatud mõttes andnud meile võimaluse arendada uusi eluviise. Juba näeme, kuidas maa saab taastuda, kui lubame tal puhata: õhk muutub puhtamaks, veed selgemaks ja loomad on tagasi pöördunud paljudesse kohtadesse, kust nad olid varem kadunud. Pandeemia on viinud meid teeristile. Peame kasutama seda otsustavat hetke oma üleliigsete ja hävitavate eesmärkide ja tegevuste lõpetamiseks ning eluks vajalike väärtuste, seoste ja tegevuste kasvatamiseks. Peame uurima oma energiakasutuse, tarbimise, transpordi ja toitumise harjumusi. Peame kõrvaldama oma majanduse üleliigsed ja hävitavad küljed ning hoolitsema eluandvate viiside eest kaupade kauplemisel, tootmisel ja transportimisel.

4. Aeg taastamiseks

Juubel on aeg loodu algse harmoonia taastamiseks ja pingestatud inimsuhete tervendamiseks.

See kutsub meid üles looma õiglasi ühiskondlikke suhteid, taastades nende vabaduse ja hüved kõigile ning andestades üksteise võlad. Me ei tohiks unustada globaalse lõunaosa ajaloolist ärakasutamist, mis on tekitanud tohutu ökoloogilise võla peamiselt ressursside rüüstamise ja ühise keskkonnaruumi liigse kasutamise tõttu jäätmete kõrvaldamiseks. See on taastava õiguse aeg. Selles kontekstis kordan oma üleskutset kõige haavatavamate riikide võlgade kustutamiseks, tunnistades Covid-19 tagajärjel nende ees seisvate meditsiiniliste, sotsiaalsete ja majanduskriiside tõsist mõju. Samuti peame tagama, et ülemaailmsel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil arendatavad ja juurutatavad taastepaketid peavad olema regenereerimispaketid. Poliitika, seadusandlus ja investeeringud peavad olema suunatud ühisele hüvele ja tagama ülemaailmsete sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide täitmise.
Samuti peame maa taastama. Kliima taastamine on ülimalt tähtis, kuna oleme kliima-alases hädaolukorras. Aeg saab otsa, nagu meie lapsed ja noored on meile meelde tuletanud. Peame tegema kõik endast oleneva, et piirata ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu Pariisi kliimaleppes sätestatud 1,5° C künnise all, sest selle ületamine osutub katastroofiliseks, eriti kogu maailma vaeste kogukondade jaoks. Sellel kriitilisel hetkel peame seisma põlvkondade sisese ja põlvkondade vahelise solidaarsuse eest. Kutsun kõiki riike üles võtma ambitsioonikamad riiklikud eesmärgid heitkoguste vähendamiseks, et valmistuda Suurbritannias Glasgow's toimuvaks tähtsaks kliimakonverentsiks (COP 26).
Bioloogilise mitmekesisuse taastamine on samuti ülioluline enneolematu liikide kadumise ja ökosüsteemide degradeerumise kontekstis. Me peame toetama ÜRO üleskutset kaitsta 2030. aastaks 30% maast kui kaitstud elupaika, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemise murettekitav kiirus. Kutsun rahvusvahelist üldsust üles tegema koostööd tagamaks, et Hiinas Kunmingis toimuv bioloogilise mitmekesisuse tippkohtumine (COP 15) saab pöördepunktiks maa taastamisel rohke elu koduks, nagu Looja soovib.

Peame taastama õiglust silmas pidades, tagades, et põlvede kaupa maal elanud inimesed saaksid taastada kontrolli selle kasutamise üle. Põlisrahvaste kogukondi tuleb kaitsta ettevõtete, eriti rahvusvaheliste ettevõtete eest, kes „tegutsevad vähem arenenud riikides viisil, mida nad ei saaks kunagi kodus teha“ (LS, 51), fossiilkütuste, mineraalide, puidu ja põllumajandustööstuse toodete hävitava kaevandamise kaudu. See korporatiivne väärkäitumine on „kolonialismi uus versioon“ (PÜHA JOHANNES PAULUS II; 27 April 2001, tsitaat Querida Amazonia-s, 14), mis häbiväärselt kasutab ära vaesemaid riike ja kogukondi, kes soovivad meeleheitlikult majandusarengut. Peame tugevdama siseriiklikke ja rahvusvahelisi õigusakte, et reguleerida kaevandamisettevõtete tegevust ja tagada kannatanutele õiguskaitse kättesaadavus.

5. Aeg rõõmustamiseks

Piiblitraditsiooni kohaselt oli juubel rõõmustav sündmus, mille avas üle kogu maa kostev trompetiheli. Oleme teadlikud, et maa ja vaeste hüüded on viimastel aastatel muutunud veelgi valjemaks ja valusamaks. Samal ajal oleme ka tunnistajaks, kuidas Püha Vaim innustab inimesi ja kogukondi kogu maailmas kokku tulema, et taastada meie ühine kodu ja kaitsta kõige haavatavamaid meie seas. Me näeme, kuidas järk-järgult tekib suurte inimeste mobiliseerimine altpoolt ja perifeersetest piirkondadest, kes teevad suuremeelselt tööd maa ja vaeste kaitseks. Meil on hea meel näha, kuidas noored ja kogukonnad, eriti põlisrahvaste kogukonnad, on ökoloogilisele kriisile reageerimisel esirinnas. Nad nõuavad juubelit maa jaoks ja uut algust, teades, et „asjad võivad muutuda (LS, 13).

Samuti on meil hea meel näha, kuidas Laudato Si’ eriline juubeliaasta innustab paljusid algatusi kohalikul ja ülemaailmsel tasandil meie ühise kodu ja vaeste eest hoolitsemiseks. See aasta peaks viima pikaajaliste tegevuskavadeni tervikliku ökoloogia praktiseerimiseks nii meie peredes, kogudustes ja piiskopkondades, religioossetes ordudes, koolides ja ülikoolides, tervishoiu-, äri- ja põllumajandusasutustes kui ka mujal.

Meil on ka hea meel, et usukogukonnad tulevad kokku, et luua õiglasem, rahulikum ja jätkusuutlikum maailm. Meil on eriti hea meel, et loodu hoidmise kuu on muutumas tõeliselt oikumeeniliseks algatuseks. Kasvagem jätkuvalt teadmises, et elame kõik ühe pere liikmetena ühises kodus.

Rõõmustagem kõik selle üle, et meie armastav Looja toetab meie alandlikke pingutusi maa eest hoolitsemisel, mis on ka Jumala kodu, kus tema Sõna „sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14) ja mida uuendab pidevalt Püha Vaimu välja valamine.

„Sa läkitad välja oma vaimu ja uuendad maa näo“ (vrd Ps 104: 30).

Rooma, Püha Johannese Lateraani kirik, 1. september 2020

FRANCISCUS

 

 

Social button for Joomla