Katoliku Kirik Eestis



Piiskop Philippe Jourdani intervjuu ERRile

piiskop2014 err

Millega seletada seda erakordset huvi tänavuse Sinodi vastu?

See teema [perekond] puudutab paratamatult iga inimest, kuna igal inimesel on perekond – kas perekond, kus ta on sündinud, või perekond, mille ta on ise loonud. Lisaks on meedia – mis muidu teeb väga hästi oma tööd – sageli Euroopa-keskne ja nii on see ka erilist huvi tundnud teatud teemade või küsimuste vastu, mis tegelikult ei ole selle Sinodi peamised teemad, aga pakuvad siiski palju huvi paljudele inimestele Euroopas.

 Konkreetselt oli üks neist teemadest lahutatud ja uuesti abiellunud inimeste küsimus. Nagu te teate, ütleb Katoliku Kirik (kuna Kristus ise ütles, et keda Jumal on ühendanud, seda ärgu inimene lahutagu), et abielu, kui see on sõlmitud, kestab elu lõpuni. Järelikult ei saa teist või kolmandat korda abielluda, sest sel juhul see tähendaks, et inimene elab kahe abikaasaga.

Teine teema oli homoseksuaalsete inimeste teema, mis teistel põhjustel tekitab palju huvi, eriti siin vanas Euroopas. Siiski arutati Sinodil teisi väga tõsiseid küsimusi võib-olla isegi rohkem. Üks on – muidugi see puudutab rohkem Aafrikat – polügaamia küsimus. Aafrikas elab praegu umbes 500 miljonit kristlast ja olgugi, et polügaamia on väga palju vähenenud, püsib küsimus, kuidas kõik polügaamias elavad inimesed saaksid oma olukorda parandada. Kirik – emana, ma ütleksin – püüab ka aidata neid inimesi.

Teine teema on see, et miljonid perekonnad ei saa koos elada – mitte sellepärast, et nad ei tahaks, vaid sellepärast, et nad ei saa kas majanduslikel või muudel põhjustel. Ehk siis immigratsiooni teema. See puudutab eriti Euroopat, sest järgmisel aastal tahab hinnanguliselt 200 000 kuni 300 000 inimest – paljud nende seas illegaalid – tulla Euroopasse. Tuhandeid neist on aga surnud Vahemere vetes. See on küsimus, mille suhtes me ei saa olla ükskõiksed. [Peame hoolitsema] mitte ainult [selle eest], et need inimesed jääksid ellu, vaid proovima ka [hoolitseda selle eest], et nad elaksid normaalset elu. Pereelu on miski, mida tuleb kaitsta, säilitada ja kirik proovibki rääkida riikidega, et olukorda parandada. [Ühesõnaga,] kuna kirik on ülemaailmne, on need probleemid, millega pereelu ja pereinstitutsioon peavad kohanema, tõesti palju suuremad kui vahel meie usume.

Milline on katoliku kiriku seisukoht immigrantide suhtes – kas Euroopa riigid peaksid neid rohkem avasüli vastu võtma?

Üldiselt piiskopid leiavad, et Euroopa riigid võiksid olla avatumad. See on muidugi selge, et teatud kord peab olema, aga praegune olukord, kus tuhanded inimesed surevad umbes kahe kilomeetri kaugusel Euroopa Liidu piirist, ei ole selline lahendus, mida võib pidada normaalseks. Ei saa öelda, et meie oleme Euroopa Liidus oma lossis ja las teised teevad, mida nad tahavad.

Kas meedia reageeris sinodi esimestel päevadel „revolutsioonist" ja „enneolematutest otsustest" rääkides üle?

Ajakirjandus on pärast ise leidnud, et on üle reageerinud.

Abielu lahutamatus on näiteks küll olnud punkt, mille suhtes on Sinodi isade seas valitsenud täielik konsensus: abielu on lahutamatu ja [inimene] ei saa käituda nii, nagu see oleks lahutatav.

Homoseksuaalide kohta peab ütlema, et ega kirik pole avastanud alles nüüd, et maailmas on homoseksuaalsed inimesed. Viimane aruanne, mille kohta Sinodil hääletati, ütleb lühidalt, aga enam-vähem samade sõnadega sedasama, mida katoliku kiriku katekismus ütles juba 30 aastat tagasi. Katekismusest – mis on muuseas eesti keeles ka olemas – leiate te aga kaks suurt printsiipi, mis on alati olnud.

Üks on see, et homoseksuaalsed teod ei ole piibli alusel ning kiriku kogemuse ja traditsiooni alusel vastavuses Jumala seadusega. See on selge ja kirik ei saa seda muuta.

Teisest küljest arvas kirik juba 30 aastat tagasi – siis, kui keegi veel ei tundnud huvi selle vastu, mida katoliku kirik arvab homoseksuaalsusest –, et homoseksuaalseid inimesi peab kohtlema respekti ja taktitundega ning vältima igasugust diskrimineerimist nende suhtes.

Katoliku kiriku õpetuses on alati olnud väga selge vahe teo ja inimese – või patu ja patustaja – vahel. Kirik võtab alati vastu inimesi isegi siis, kui ta ei kiida nende tegevust.

Nii et võtta vastu ja aidata homoseksuaale ei ole sama asi, kui heaks kiita seda eluviisi, mida kirik ei kiida heaks, sest ta ei saa seda heaks kiita – muidu me loobuksime piiblist.

Lubage üks isiklik tähelepanek.

Kui ma olin noor preester 25 aastat tagasi, tulid teinekord minu juurde homoseksuaalsed inimesed, kes palusid hingehoidmist ja keda ma püüdsin aidata, sest sageli elasid nad raskes olukorras. Ma mäletan, kuidas üks neist ütles mulle, et „siin, kirikus, tunnen ma ennast eriti hästi. Nii need, kellega ma suhtlen – homoseksuaalide maailm seal Pariisis – kui ka need, kes mind kritiseerivad või naeravad minu üle (tänapäeval ütleksime homofoobid -PJ) näevad mind kui seksuaalset tegevust, nagu see oleks minu identiteet. Aga kirikus ma tean, et siin vaadatakse mind kui inimest ja kui Jumala last."

Seetõttu tundis ta ennast rahus olevat, isegi kui tal teisest küljest oli väga selge, mida kirik ütleb nende moraalsete teemade kohta.

Ma leian, et see on ka tähtis, et selles küsimuses ei vaadataks inimest ainult kui teatud seksuaalse eluviisi esindajat. Võib-olla seetõttu on see debatt vahel nii raske.

Eestis on vastu võetud kooseluseadus. Kas Eestis tülitseti selle eel liiga palju ja kas selle vastuvõtmine oli Eestile õnnetus?

Eesti rahvas ei ole selline rahvas, kes läheb väga meeleavaldustele. Võrreldes Prantsusmaaga on siin toimunu väga viisakas. Prantsusmaal on meeleavaldused lausa kultuuri osa, aga siin mitte – muu hulgas sellepärast, et tänaval on külm ja rahva mentaliteet on teistsugune.

Ma pole ainult jälginud seda debatti, vaid ka selles osalenud – olin riigikogus, kui seal toimusid [riigikogu ja selle komisjonide korraldusel -toim] erinevad diskussioonid. Minu seisukoht, nagu ka teiste kirikute seisukoht, on teada ja ma arvan, et see oli piisavalt avalik.

Aga ma leian, et reaalset debatti perekonna ja abielu kohta ei olnud. Räägiti väga palju sellest, et tuleb reguleerida, aga ei olnud sisulist debatti selle kohta, mis on abielu, mis on pere, mis on vanemate ja laste suhe jne. Varem või hiljem peab nendel teemadel aga tõsine arutelu tekkima. See ei ole ainult filosoofia, vaid see puudutab ka meie suhteid, meie lapsi.

Eestis tegutseb ka sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Selle eestvedajad on katoliiklased – kas nad esindavad iseennast või Katoliku Kirikut?

Selge on see, et see sihtasutus ei ole Katoliku Kiriku institutsioon. Teisest küljest peab ka ütlema, et ükskõik mida igaüks võib mõelda vahendite kohta jne, aga igal katoliiklasel, nagu igal kristlasel on õigus ise korraldada oma tegevust nende eesmärkide saavutamiseks, mida ta õigeks peab – ilma et see oleks kiriku tegevus või kiriklik tegevus.

Ma arvan, et need inimesed kindlasti – see on ju ka nende nimetus – tahavad kaitsta perekonda. Kuidas ja millisel viisil [seda teha], võib igaüks ise otsustada: kas minna meeleavaldusele või mingil teisel tasandil.

Oluline on see, et – nagu piiblis on kirjas – me ühendaksime oma tegevustes alati tõtt ja armastust (Püha Paulus ütleb, et me teeksime ja ütleksime tõtt armastuses). Armastus ilma tõeta ei ole reaalne armastus, see ei ole see, mis aitab inimesi. Teisest küljest – kui sa tahad öelda tõde, pead sa seda ütlema sellisel viisil, mis oleks vastuvõetav ja mis põhineks armastusel ligimese vastu. Isegi kui see armastus on nõudlik ega tähenda alati selle ütlemist, et tee, nagu sa tahad.

Tundub, et Eestis tegutsevad kirikud on suhtumises kooseluseadusesse ja seksuaalvähemustesse enam-vähem samal seisukohal. Kui aga vaadata Põhjamaade luterlikke kirikuid, siis seal ollakse hoopis rohkem mindud kaasa muutunud ühiskonnaga. Kuidas seletada seda, et sama piiblit lugedes saavad ühel ja teisel pool Soome lahte asuvad kirikud hoopis teistsuguse suhtumise?

Riigikogus peetud diskussioonile kutsuti ka üks Tartu Ülikooli usuteaduskonna professor, kes – nagu ma aru sain – jagab Soome ja Rootsi luteri kirikute seisukohti. Ta rääkis meile, kuidas tuleks Piiblit ja Vana Testamenti lugeda ja tema arvates ei ole [nendes] midagi, mis puudutaks homoseksuaalset tegevust.

Tema sõnavõtu lõpul ma küsisin tema käest, kas piibli või esimese Moosese raamatu alusel on sugude erinevusel oluline osa abielus. Ta vastas mulle jah, aga et see, mida piibel ütleb selle kohta, ei puuduta meie elu praegu.

Mina leian, et seal on oluline põhimõte – kas sa arvad, et piibel puudutab meie praegust elu või arvad, et piibel ei ütle midagi sinu praeguse elu kohta.

Siin meie jääme selle arvamuse juurde, et piibel – kuna me oleme kristlased – ütleb meile midagi, mis puudutab meie praegust elu, meie praegust abielu, meie praegust perekonda. Kui sa arvad, et piibel ei ütle enam midagi kaasaegsele inimesele, siis on see sinu õigus, aga sel juhul on raske mõista, mida tähendab kristlus sinu jaoks.

Ma sain aru, et selle professori arusaamad enam-vähem kattuvad sellega, mida Soomes ja Rootsis öeldakse. Neil on õigus muidugi avaldada oma arvamust, aga see on selline seisukoht, millega on kristlasel väga raske nõus olla ja see on kristluses maailmas marginaalne, vähemusarvamus.

Allikas: ERR, 2014.

Intervjuu ERRile leidis aset 24. oktoobril 2014. Intervjueeris Rain Kooli.

Videointervjuud on võimalik vaadata SIIT.

Social button for Joomla