Katoliku Kirik Eestis



Kardinal Ruini: mina ütlen EI tsiviil-liitudele

Ruini fotoKardinal Camillo Ruini, endine Itaalia Piiskoppide Konverentsi president (CEI), perekonna ja Sinodi kohta. Siinjuures lühike intervjuu, mida kardinal Camillo Ruini andis Itaalia ajalehele Corriere della Sera, kus ta kirjeldab oma muljeid lõppenud Sinodist Vatikanis.

 

 

 

 

Teie Eminents, kas Sinodist väljus ebaühtne Kirik. Seisukohad, mida pooldas paavst, võitsid napilt. Mis mulje see Teile jättis?

See, mida paavst Franciscus väljendas lõpukõnes, ei ole lõhenenud Kirik, vaid Kirik, milles on erinevad seisukohad. Kirik on osadus: üks Kristuse Ihu, mille liikmed me oleme ühenduses koos teistega. Mulle tundub, et on liiast öelda, et paavst toetas teatud seisukohti rohkem kui teisi. Ta ise soovis, et seal (Sinodis) oleks sõnavabadus. Ja on väga riskantne rääkida enamustest ning vähemustest.

Aga seal oli näha mõningast teisitimõtlemist ja rahulolematust paavst Franciscuse suunas. Kas see on normaalne? Millised negatiivsed tagajärjed võivad sellele järgneda?

Kui sellised reaktsioonid on olemas, siis see ei ole esimest korda. Samuti juhtus Kirikukogus (Teine Vatikani Kirikukogu). Negatiivsed tagajärjed võivad tekkida ainult siis, kui unustatakse, et paavst on Kiriku pea ja nähtava Kiriku ühtsuse vundament.

Paavst Franciscus on kritiseerinud "ülipühendunuid, innukaid, kartlikke, nõndanimetatud traditsionaliste ja intellektualiste". Kellest ta räägib?

Ta on kritiseerinud ka neid, kes tahavad iga hinna eest meeldida, kes tahavad tulla ristilt maha või panevad usu inimeste rahulolu tagatiseks. Panna paavsti ühele poolele teiste vastu, see on vastupidine sellele, mida paavst ise kutsub tegema.

Ühes intervjuus Ferruccio de Bortolile, paavst Franciscus ütles, et ta ei tunne ennast ära väljendis „mittekaubeldavatest väärtustest". Aga see väljend on saanud keskseks viimastel aastatel Vatikani jaoks ja samuti CEI (Itaalia Piiskoppide Konverents) jaoks.

Nimetatud lause pärineb Usu Kongregatsiooni doktriinist aastast 2002 (novembrist), eesotsas tollane kardinal Ratzinger, mis on olnud kasutatud mõnikord ka paavsti enda poolt. Väljend vaatleb katoliiklaste õpetust poliitilises elus ja mõte oli täpsustunud iseenesest: on vaja eristada eetilisi nõudeid millest ei saa loobuda ja küsimusi, mille puhul on katoliiklaste jaoks õiguspärased mitmesugused suunitlused. Ka mina ise kasutan seda väljendit, aga mulle ei meeldi vaidlused sõnade ümber ja hea meelega loobun väljendist, millest on sageli valesti aru saadud, justkui katoliiklased oleks ilma vabaduse ja vastutuseta kaasarääkimas, kuid see väljend ainult tuletab meelde koherentsuse vajadust sidususele ja järjepidevusele, usaldades sellega igaühe vabadust.

Kas on tõsi, et grupp kardinale Sinodi ajal läks Ratzingeri juurde küsima tema sekkumist vastuvõetu tagasilükkamiseks?

Ma ei ole sellest kunagi kuulnud räägitavat. Oleks üllatav, et selline asi oleks aset leidnud ilma, et ma oleksin olnud varem või hiljem sellega kursis.

Mis on täna emeriit-paavsti roll? Kas te olete temaga nüüd vestelnud?

Ma olen kohtunud kahel korral, viimane kord septembris. Oleme rääkinud ainult teoloogiast. Tema roll seisab temas endas: mitte mingit valitsemise funktsiooni; järgida Kirikut seest poolt, koos palvega, koos oma tugevate teoloogiliste mõtetega.

Kas see on tõesti võimatu anda lahutatud inimestele Armulauda ilma rikkumata abielu lahutamatust?

Kuna abielu on lahutamatu, ja on jätkuvalt olemas, kui siseneks uus abielu, on tegemist kahe naise/mehe pidamise juhtumiga; ja seksuaalvahekord teise inimesega oleks abielurikkumine. Abielu on lahutamatu ja me ei saa käituda nii nagu see oleks lahutatav.

Muutmata reegleid, veidi paindlikumaks: kas see saab olema lõplik kompromiss?

On tõenäoline. Eilne Missa psalm ütles:"Tõde ja halastus suudlevad teineteist". See idee tuleneb Vanast Testamendist ja on Jumala saladus. Realiseerida seda maaimas võib olla väsitav. Aga meil on aasta aega, et leida õige tee.

Teie rääkisite Jumalikust õigusest. Paavst on teid kutsunud olema üllatatud Jumalast.

Ma arvan nii ja pean ütlema nii nagu mõtlen. Samuti paavst on kinnitanud lahutamatuse, ühtsuse, truuduse, abielulise sigimise ja seda ranges mõttes.

Kas Teie tahate öelda, et paavst Franciscus on muutnud oma keelt ja teemat, keskendudes sotsiaalsele aspektile, mitte Kiriku õpetusele?

Iga paavst omab temale omast tunnetust. Wojtyla oli poolakas, kes võitles kommunismi vastu ja seetõttu teda peeti konservatiivseks paavstiks; aga ta nimetas "Kirikukogu kõige suuremaks anniks 20. sajandil". Ratzinger oli suur Saksa teoloog. Paavst Franciscus, esimene paavst Ladina-Ameerikast ja omab täiesti erinevat tunnetust.

Praeguse hinnangu kohaselt on Kirik muutumas konservatismist liberalismi suunas. Kas see on vale?

Selline lähenemine ei sobi, aga kui keegi soovib kasutada ilmalikke kategooriaid, ta võib niimoodi väita. Võib juhtuda, et meie Kiriku inimesed anname sellele põhjusi. Fakt on see, et Kirik on midagi teistsugust. Kirik on osaduses.

Kas eksisteerib teatav opositsioon Kirikus? Oma enda juhiga ?

Ei ole opositsiooni ja veel vähem opositsiooni Kiriku juhiga. Ma ei suuda mõelda, kelle peale on mõeldud sellisel juhul: mitte kellegil ei ole sellist ambitsiooni.

Kas Teie lugesite Antonio Socci raamatut «Ei ole Francesco»?

Ei ma pole seda lugenud. Kui soovite teada, mida ma mõtlen sellest väitest, et paavst on valitud valesti, ma teile ütlen kohe, et minu arvates on see täiesti põhjendamatu ja üsna naeruväärne. Ma pole kuulnud mitte üheltki kardinalilt, kes osales paavsti valimise konklaavis, et mõtleks sellisel viisil.

Kas Te ei leia, et ilmalikud kirjastused on alustanud rünnakut „paremalt poolt", mis annab hääle sellele osale katoliiklikust maailmast, mis ei suhtu hästi sellesse paavstisse.

Väike seda laadi rünnak on kahjuks olemas; võimalik, et reaktsiooniks teistsugusele ilmalikule kirjastamisele, kes kaldub kasutama paavst Franciscust, ja teda muutma teatud seisukohtade toetajaks, mis on vastuolus Katoliku õpetusega. Need kaks leeri põrkuvad kokku, aga teise võim on palju suurem kui esimese. Ühel on eestlaetavad vintpüssid, teistel lennukid.

Sümbolid, rõivad, stiil: see kõik on mõjutanud paavst Franciscuse valikuid? Sealjuures ei ela ta ka paavstile mõeldud ametlikus residentsis?

Ma olin samuti väga üllatunud, kuid kahtlemata positiivselt. Usun, et see on tõeline õnnistus Kirikule: see kõik on aidanud teda rasketel momentidel. See, et paavst on Santa Martas, ei oma "ideoloogilist" motiivi, vaid see on parem talle, olla kontaktis kõigile lähedal olevate inimestega, nii nagu ta ise on seda ka öelnud.

Kas te nõustute kardinal Scolaga, kui ta ütleb, et kirik on hiljaks jäänud homoseksuaalsuse küsimuste arutamisega?

Küsimus, kas Kirik on hiljaks jäänud või on ees, sõltub sellest kuhu suunas ta läheb. Kui olin noor preester tulid minuga rääkima ja mõnikord pihtima homoseksuaale, kes ütlesid, et nad leidsid Kirikust austust ja mõistmist. Mõnedega sain sõbraks. Nüüd peetakse, et Kirik oleks justkui hiljaks jäänud, sest on endiselt seisukohal, et homoseksuaalsus on vastuolus tegelikkusega meie olemusest, sest kahe sugupoole vaheline jagatus on orgaaniline, psühholoogiline ja antropoloogiline. Ainult aeg näitab, kas Kirik, kui ta niimoodi räägib, on avalikust arvamusest ees või taga.

Itaalias on ilmselt kodanikele lähedasemad tsiviil-liitude sõlmimised, Berlusconi otsuse kohaselt (sõlmitakse Itaalias tsiviil-liitusid). On see viga?

Selles osas ma väljendasin oma arvamust Dico (Berlusconi) ajal ja ma ei ole oma arvamust muutnud. On õige kaitsta kõikide õigusi; aga tõeseid õigusi, mitte kujuteldavaid õigusi. Kui on olemas mingi õigus, mis ei ole praegust õiguslikult kaitstu – ma kahtleb sellise õiguse olemasolust, selleks, et õiguslikult kaitsta, puudub vajadus tunnistada paare kui selliseid (tsiviil-liite); aitab kui kasutada üksikute õigusi. Mulle tundub ainus viis mitte astuda teele, mis viib abielule samasooliste paaride vahel.

Aga Itaalias räägitakse tsiviil-liidust, mitte abielust.

Selle sisu on väga sarnane, ei anna midagi muuta anuma nime.

Mida mõelda Marinost (Rooma linnapea), kes registreeris Roomas gei-abielu.

Linnapeal on õigus toetada oma seisukohta, aga mitte rikkuda riigi seadust.

Kas on ka vastuprotesti liikumine Itaalias?

Midagi ei saa välistada. Prantsusmaal on liikumine "Meeleavaldus kõige jaoks", see aga muidugi ei ole organiseeritud tegevus Kiriku poolt: on jõud ja mitmevärviline, mis on sundinud valitsust olema ettevaatlikum.

Kas Te soovite öelda, et üliliberaalsuse laine võib mööduda?

70ndatel aastatel mitmed mitte marxistid olid veendunud, et marxism on ületamatu kultuuriline ja ajalooline horisont. Aga marxism on lahustunud ja on asendunud erinevate vaadetega. Niisiis ma töötasin noortega ja mõne aastaga muutus kõik. Marx ei olnud enam huvitav. Ma ei saa öelda selle näite varal, et midagi analoogset on tulemas seoses liberaalsusega, aga ma ka ei välista.

22.oktoober 2014

Social button for Joomla