Paavsti visiit Iirimaale –lootuse missioon

 
parolinVatikani riigisekretär kardinal Pietro Parolin rääkis Vatikani uudistele paavst Franciscuse eelseisvast apostellikust visiidist Iirimaale, 25.-26. Augustil, kus toimub Ülemaailmne Perekondade Kohtumine (The World Meeting of Families). 

Kardinal Parolin, paavst Franciscus tuleb Iirimaale Ülemaailmse Perekondade Kohtumise puhul. See teema muutub tema pontifikaadi vältel üha kesksemaks. Mida võib nüüd, pärast sinode ja Amoris Laetitia avaldamist, oodata?

Ma arvan, et ennekõike kinnitab Püha Isa evangeeliumi perekonnast, mis oli viimase piiskoppide sinodi teema – perekonnad. Perekondade evangeelium tähendab rõhutada ja võtta fookusesse perekondade väga oluline roll tänapäeva ühiskonnas ja Kirikus. Ning seejärel toetada tänapäeva maailmas perekondade missiooni, mis on armastuse missioon, truuduse missioon; missioon luua ja harida elu. Olen kindel, et Püha Isa kohalolu innustab perekondi nende pingutustes tuua maailma armastust ning aidata indiviididel ja ühiskondadel tõesti jõuda selle õnneni, mida kõik otsivad.



Mis on Teie arvates tähtsaim, mida kristlikud perekonnad täna Kirikule ja ka neile, kel pole olnud kristliku usuga isiklikke kokkupuuteid, anda saavad?
Nagu ennist ütlesin, arvan ma, et on oluline anda tunnistust Evangeeliumi rõõmust ning just see on võimalus ulatada teistele käsi armastuses. Maailma, milles võib kohata nii palju – ja see on suur probleem – üksildust ja isolatsiooni, toob õnne just see. Perekonna ülesanne ja missioon on tuua maailma ühtsust ja armastust, lugupidamist indiviidi ja kogukonna elu vastu. Ma arvan, et see on peamine, mida perekond ja kristlikud perekonnad maailmale anda saavad.


Dublinis toimuval kohtumisel käsitletakse ka sellised delikaatseid teemasid nagu migratsioon, perekondade kriis ja suhestumine homoseksuaalidega. Mida on Kirikul täna öelda neile, kes ei jaga selle väärtusi ega maailmavaadet?
Jah, Kirik peab muidugi jätkuvalt kuulutama perekondade evangeeliumi ilu ja tõde, austuse ja suure tähelepanuga ning seda eriti eeskuju kaudu. Ma arvan, et on oluline olla inimestele toeks, lähtudes sellest, mida on öelnud ka paavst Franciscus oma pontifikaadi algusest alates: et Kirik on laatsaret. Meil on võimalus inimeste eest hoolt kanda, neid toetada ja seda ennekõike neid kuulates ja nendega dialoogi astudes.


Paavst on korduvalt palunud, et perekondi toetaksid vastava tegevuskavaga institutsioonid. Millest tuleks alustada?
Seda pole lihtne öelda. Ma arvan, et algus on mujal. Paavst on palju kordi öelnud, et me peame alustama iseendast, oma perekonnast. Seejärel peame me hästi hoolt kandma abielusakramendi vastuvõtmiseks tehtava ettevalmistuse eest, noorte eest ja neid toetama ning toetama ka perekonda – eriti, kui nad seisavad silmitsi suurte pingete ja keeruliste konfliktidega. Muidugi on see märk Jeesus Kristuse armastusest. Paavst ütles, et Kirik on teinud selles osas väga palju, kuid on veel arenguruumi ja võimalusi selles suunas tegutsemiseks. Ma arvan, et teine tähtis osa on, et Kirik, mil on prohvetlik hääl, tuletaks ka poliitikutele ja poliitikas tegutsevatele inimestele meelde, et perekonna kaitsmine ja nende ootuste ja vajaduste täitmine on nende kohustus.


1979. aastal toimunud paavst Johannes Paulus II visiidi järel on Iirimaa palju muutunud. Oma jälje on jätnud lood seksuaalsest väärkohtlemisest vaimulike ja teiste poolt. Riiki on vapustanud ka hiljutine raport Pennsylvaniast. Milline on teiepoolne sõnum iirlastele?
Seda on raske öelda, sest vaimulikega seotud seksuaalse väärkohtlemise skandaal on meid kõiki väga mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi. See mõjub elule ja tunnistusele, mida Kirik maailmale annab, laastavalt. Nagu paavst Franciscus meile ikka ja jälle meelde tuletab, on meie esmaülesanne kanda hoolt nende eest, kes on sellega kokku puutunud – selle traagilise ilmingu ohvrite eest. Ma arvan, et Kirik Iirimaal on oma vigadest aru saanud ja leidnud meetmeid, et minevikus toimunut tulevikus vältida. Ja pööranud selle raames palju tähelepanu ohvritele ning minevikus korda saadetu tunnistamisele, meeleparandusele. Ma arvan, et püüdluses vältida nende asjade uuesti toimumist peame me nägema Püha Isa teekonda Iirimaale kui lootuse teekonda, aitamaks Kirikut Iirimaal ja perekonda üleüldiselt; teekonda suuremas lootuses, et me võime tõesti muutuda ja ehitada ühiskonda, milles lapsed ja kaitsetud isikud on hoitud, tunnevad end kindlalt ning et Kirik saab tõesti täita oma rolli vastavalt Evangeeliumile.


Allikas: Vatican News

22.agust 2018