Juba 1219. aastal alanud katoliku kiriku ajalugu Tallinnas katkes 1561. aastal, kui all-linna raad ja Harju-Viru rüütelkond vandusid truudust protestandist Rootsi kuningale Erik XIV-le ning likvideeriti siinne katoliiklik piiskopkond. Seoses Poola võimuperioodiga (1582 – 1629) kestis Lõuna-Eestis katoliiklus kauem, Tartust kujunes tänu jesuiitide tegevusele isegi oluline vastureformatsiooni keskus, kuid Rootsi vallutus 1625. aastal tegi sellele lõpu. Rootsi ajal oli katoliiklus Eestis ametlikult keelatud, kuigi siin üksikuid katoliiklasi kindlasti leidus.

Armsad vennad ja õed !

25. septembril möödub üks aasta Paavst Franciscuse visiidist Eestisse. See sündmus täidab jätkuvalt meie südant tänulikkusega. Paavsti Eesti visiidi meenutamine ei ole ainult emotsionaalne ning lohutav mõte. See on eelkõige usu märk.

Katoliiklase jaoks Paavst ei ole ainult kiriku juht ja autoriteet. Ta on eelkõige Peetrus, kellele – ja ainult temale – Kristus ütleb: „Sina oled Peetrus, ja selle kalju peale ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu“ (Mt 16:16). Ning Kirik õpetab: „Paavst, Rooma piiskop ning Püha Peetruse järeltulija, on „nii piiskoppide kui ka usklike paljususele ühtsuse püsiv ja nähtav printsiip ja vundament““ (KKK 882). Ta on meile eelkõige Peetrus ning tema misjon tuleneb mitte ainult „lihast ja verest vaid Taevasest Isast“ (Mt 16:17). Me kummardame ainult Kristust, aga me vaatame erilise armastusega neid, keda Kristus saadab meile ning nende hulgas on ka Rooma piiskop kui Kiriku ja usuühtsuse alus.

Möödunud on üks aasta paavsti visiidist. Sageli küsitakse, et millist mõju avaldas Püha Isa visiit Eestile? Katoliku kirikule? Kindlasti oli tegemist väga suure sündmusega mitte ainult Eestis katoliku kiriku ajaloos, vaid kogu riigis. Selge on see, et paljude inimeste südant Püha Isa visiit puudutas. Visiidi mõju on kindlasti kaugeleulatuv ja just nendele inimestele, kes ei ela Rooma Paavstiga ühenduses. Kuid hetkel ei olegi mõtet rohkem küsida või otsida selle ajaloolise visiidi mõju, vaid et see oli palvepäev, mis kestab edasi kõigi Eesti kristlaste hulgas. Kingitus, mida saame anda vastu Püha Isale, on tema eest iga päev palvetada. Meie palved on tema tugevus ja meie palvetest tuleb talle jõud kogu üleilmset Kirikut juhtida.

Viimasel ajal on palju olnud juttu õndsatest ja pühakutest, kuna Eesti Apostellikus Administratuuris on avatud esimene õndsakskuulutamise juhtum Rooma-Katoliku Kiriku ajaloos Eestis – peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamine. Seega on õigustatud selgitada mõningaid kanoniseerimise termineid ja kirjutada lahti selle olemus.

Kõikide kristlaste eesmärgiks on pühadus – pürgimine pühaduse poole. Kuid osa meie hulgast lahkunuid on juba saanud pühaks või õndsaks. Üldiselt on need inimesed elanud koos Kristusega suures ligimesearmastuses ja vooruste kohaselt ning hetkel viibivad Jeesuse Kristuse juures taevas.

1938. aastal ostsid frantsiskaani õed Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatsioonist Tšehhist maja Tartus, aadressil Gustav Adolfi 53 (praegune Jakobi 41) ja asutasid lasteaia, mis suleti pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal. 50 aastat tegutses praeguses koolimaja hoones nõukogude sõjakomissariaat. 1991. aasta novembris loodi 20-liikmelise initsiatiivgrupi koosolekul Katoliku Kiriku Haridusselts. Seltsi eesmärgiks oli rajada katoliku erakool, mille ülesandeks on anda noortele haridust, mis oleks kooskõlas kiriku õpetuse ning arenenud demokraatliku ühiskonna vajadustega.

1993. aastal 9. septembril toimus eelkooli avamispidu. Koolimaja õnnistas sisse isa Vello. 1994. aasta sügisel avati Tartu Katoliku Kooli esimene klass. Eelkool jätkas tööd lasteaiana.

Juuli lõpus toimus Kodasema katoliku keskuses laager „Jumala laps tegudes“. Jumala lapse-teemaline laager toimus tegelikult juba kolmandat korda – kui möödunud aastatel õppisime, et oleme Jumala lapsed ja Jeesuse jüngrid ning et Jumal tahab olla meiega kahekõnes, siis sel aastal püüdsime aru saada, kuidas peaks Jumala lapseks olemine väljenduma meie tegudes. Selleks toimus igal laagripäeval üks pühapäevakoolitunni sarnane kohtumine väikestes gruppides, kus üheskoos päevateema üle arutleti. Nii saime näiteks teada, et Jumala laps jagab teistega oma ande, austab oma vanemaid, teab ja täidab oma kohustusi, elab armuseisundis, annab teistele andeks ja peab oma eeskujuks Neitsi Maarjat.

Seminaristi Edgaras Versockise diakoniks pühitsemine leidis aset laupäeval, 22. juunil 2019 Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis. Piiskop Philippe Jourdan ütles diakoniks pühitsemise jutluses: "Ei ole suuremat armastust, kui anda oma elu nende eest, keda sa armastad, see on katoliikliku preesterluse sisu ja süda - ennast anda täielikult, kuni elu lõpuni, isegi rohkem - igavesti, Jumalale. Diakon Katoliku Kirikus on just teenimise inimene - see, kes teenib teisi."  Fotod Edgarase diakoniks pühitsemisest - GALERIIST. 

Kogu Katoliku Kirik Eestis palvetab Edgarase eest, jagab temaga seda rõõmu ning soovib talle palju õnne.

Järgnevalt lühike vestlus diakon Edgarasega.

Käesoleval kevadel andis paavst Franciscus välja uue apostelliku ekshortatsiooni “Christus vivit”. Tegemist on 2018. aasta oktoobris toimunud Piiskoppide Sinodi järgse paavsti kirjaga, milles ta julgustab ning toetab noorte ettevõtmisi tänases maailmas. Aga ta tunneb muret ka mitmete noorte probleemide pärast, mille tagajärjed võivad olla kaugeleulatuvad. „Kallid noored, ära kasutage oma nooruseaastaid tühiselt,“ ütleb ta. „Ärge vaadake elu rõdult. Ärge segage õnne tugitooliga ega ela oma elu ekraani taga. Mida iganes te teete, ärge muutuge mahajäetud sõidukiks! Unistage vabalt ja tehke eluks häid vaikuid ja otsuseid ... ning ärge minge noorelt pensionile. "Dokumendiga on võimalik tutvuda SIIN (inglise keeles). Paavst on kommenteerinud, et ta on selle apostelliku kirja kirjutanud julgustamaks ja inspireerimaks noori. „Kirik peab alati pakkuma tuge alandlikkuses ja teiste kuulamises, nii ka noortele, vastaseljuhul kaotab Kirik nooruslikkuse ja muutub muuseumiks,” kirjutab ta.

Film isa Guy'ist (rež. A. Luup) on nüüd kättesaadav ka internetist. Vaata filmi siit: Isa Guy.

Isa Guy Barbier de Courteix (20.09.1921 – 21.06.2011) oli roomakatoliku vaimulik, kes töötas alates 1964. aastast Soomes ja alates 1992. aastast paralleelselt ka Eestis. Pärast Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt 1940. aastal saadeti töölisena Saksamaale Halle linna sõjatehasesse, kus liitus vastupanuliikumisega. Peatselt arreteeriti, viibis kinnipidamisel viies eri vanglas ja neljas koonduslaagris. 29. juunil 1951 pühitseti preestriks ja asus tööle Lyoni piiskopkonnas kogudusepreestrina. Oli Prado preestrite vennaskonna liige. Oli 1950. aastatel seotud vasakpoolse, liberaalset teoloogiat viljelenud töölispreestrite liikumisega; töötas 1954–1959 preestrina Lyoni tehastes.

Kui päevad muutuvad üha lühemaks ning langevad esimesed lumehelbed, ilmuvad meie hinge jõulumõtted. Sellest lihtsast sõnast - jõulud - õhkub hurma, mis ei jäta ühtki südant külmaks. Ka teiste religioonide järgijad ning isegi uskmatud, kelle jaoks Petlemma lapsukese lugu ei tähenda seda, mis meile, valmistuvad pühadeks ning küsivad endilt, miks sai sel päeval kõikjal nende ümber täiesti ootamatult särama selline rõõm, mis voolas sooja armastuse voona üle terve maa. Kristlastele, ja eriti katoliiklastest kristlastele, on jõulud siiski hoopis midagi muud, kui lihtsalt rõõmupidu. Jõulusõimes, mille poole täht katoliiklasi juhatab, lebab maailma rõõmu ja rahu tooja - väike lapsuke, kellest maalivad meile pildi sajad kristlikud kunstiteosed ja jutustavad kaunid meloodiad, milledest heliseb lapsepõlve maagiat.