Sr. Vimala on sündinud ja õppinud Indias, Keralas. Eestisse tuli ta 2000. aastal ning alates 2017. a. kevadest on ta teenimas Pirita kloostris kloostri emana. Selle intervjuu vahendusel räägib ema Vimala veidi oma kutsumusest ja selle leidmisest.

Millised olid Sinu kokkupuuted kloostrieluga enne ordusse astumist?
Ma olen nii tänulik, et olen sündinud katoliiklikus perekonnas ja mul oli lapsena võimalus sagedasti kirikus käia. Keralas, minu kodukoha naabruses, oli karmeliitide klooster. Nunnad, kes seal elasid, ei olnud klausuuris, sest nende eesmärk oli teenida teisi. Koolis, kus ma õppisin, olid õpetajateks just needsamad nunnad. Seega nägin juba lapsena kloostrielu kõrvalt ja suhtlesin sageli nunnadega.

Kõigest mõned päevad tagasi, 28. juunil viibisin Roomas Püha Peetruse väljakul paavst Franciscuse korralisel audientsil, millele olin end eelnevalt registreerinud ja mille järel sai mulle osaks eriline võimalus Püha Isaga kohtuda ja teda tervitada. Usun, et see on oluline ja tähendusrikas meie kõigi jaoks, seepärast on siin lühike tagasivaade toimunule, et seda sündmust jagada.

Osalesin Paavst Franciscuse kolmapäevasel üldaudientsil Peetruse väljakul ja sain ootamatult võimaluse asuda ühte neist sektoritest, mis asuvad kohe Peetruse basiilika fassaadi ees kahel pool paavsti tooli. Mulle oli määratud koht kõige esimeses reas ja seega mul oli hea vaade kõigele toimunule ning kogu Peetruse väljakule.

Kesksuvisesse Vilniusesse olid kokku tulnud kümned tuhanded palverändurid, et olla tunnistajaks peapiiskop Teofilius Matulionise õndsakskuulutamisele.

Leedus on tänaseks ametlikult kanoniseeritud üks pühak - püha Kazimieras, kes elas aastatel 1458-1484. Nüüdseks on Leedus ka kaks õndsakskuulutatut – peapiiskop Jurgis Matulaitis ning alates 25. juunist 2017 peapiiskop Teofilius Matulionis. Lisaks on algatatud veel neli Jumala sulase õndsakskuulutamise protsessi.

Peapiiskop Teofilius Matulionise õndsakskuulutamise eelõhtul olid enamik Vilniuse kirikuid avatud. Piiskopkondlikus katedraalis toimus terve ööpäeva kestev Adoratsioon. Katedraal oli kaunistatud punaste roosidega – punane roos on ju märtri sümbol.

Tallinnasse loodi 2015. aastal preestriseminar Redemptoris Mater! Hetkel õpib seal 6 seminaristi, kes kõik on saabunud Maarjamaale erinevatest maailma riikidest - Portugalist, Valgevenest, Brasiiliast, Tšiilist, Poolast, Hispaaniast. Seminari juhib rektorina isa Severino Pizzanelli, kes on Eestis 1997. aastast. Samuti aitab seminariste nende vaimse kasvamise teel meie Pühade Peetruse ja Pauluse koguduse preester isa Alfonso di Giovanni.

Seminar on otseselt seotud Šveitsis asuva Lugano ülikooli teoloogiateaduskonnaga. Seega toimub suur osa õppest interneti vahendusel. Enamasti kuulatakse loenguid Skype teel ning see on tänapäeva noortele väga sobiv viis teadmisi omandada. Kuid ka Tallinnas kohapeal toimuvad erinevad seminarid ja loengud.

Minust lahus ei suuda te midagi
 teha (Jh 15:5)

Meie teame Jeesuse sõnu, kus ta ütles, et minust lahus ei suuda te midagi
 teha (Jh 15: 5) - need sõnad on kristliku elu põhi veendumus, milles mõistame, et kõik hea, mida me teeme, tuleneb ainuüksi Jumalast ning selle saavutamiseks peame püüdlema rahuliku südame ja südamerahu säilitamise poole. Ta ei öelnud meile, et võite teha suuri asju või teie ei suuda teha midagi. Paastuaeg on hea aeg, et selle üle mõtiskleda.

Isa Pio ehk tuntud kui padre Pio, oli müstikust kaputsiini munk, kes elas erinevates kloostrites Lõuna-Itaalias 20. sajandil. Tema kehal olevat 50 aastat olnud stigma ehk Kristuse ristihaavade veritsevad jäljendid. Padre Pio oli tuntud ka pihiisana ja tihti ta istus tunde pihitoolis ning ootas inimesi pöördumisele. Teda peetakse ka hea meeleparanduse pühakuks. Siinjuures toome ära padre Pio 10 soovitust heaks paastuks.

1. Esiteks on vaja vaimset võitlust. Olgu sul alati meeles tõsiasi, et siin maailmas peame pidevat võitlust ja alles paradiisis saame kroonitud võiduga; hetkel on see siin vaid proovipinnas ja tasu antakse meile ülal.

“See kõik on Juast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval. Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 5:18–6:2). 

Avila püha Teresa kirjutas oma autobiograafias: “Kui Issand kõneleb, siis on Tema sõnadel mõju… need valmistavad hinge ette, seavad selle valmis ja teevad õrnaks; valgustavad seda ja teevad selle õnnelikuks ning rahulikuks.” Inimesed mõtlevad seoses paastuajaga harva õrnusele, õnnele ja rahule. Üldiselt mõtlevad nad sellest hoopis rangemas ja keerulisemas võtmes: enese käsile võtmine ja oma moraalses ja vaimses elus vajaliku kevadpuhastuse tegemine, peamiselt almuste andmise, palve ja paastumise kaudu. Loomulikult on sellisel viisil moraalse ja vaimuliku elu korrastamise kasuks palju öelda. Tõepoolest, tuhkapäeva, paastuaja esimese päeva Evangeeliumis kõneleb Jeesus almuste andmisest, palvest ja paastumisest ning teeb seda heakskiitvalt. Aga kui Avila püha Teresal on õigus, siis tuleks meil meeles pidada, et Jeesuse sõnad valmistavad meie hinge ette – seavad selle valmis, annavad valgust ning teevad selle õnnelikuks ja rahulikuks.

2016. aasta lõpus ilmus eesti keeles paavst Johannes Paulus II entsüklika „Usk ja mõistus. Fides et Ratio“. Tekst ilmus ametlikult juba 1998. aastal ja alles nüüd jõuab eestikeelsena lugeja ette. Tegemist on endise katoliku kirikupea ringkirjaga (entsüklika tähendab paavstlikku ringkirja, tuleneb kreeka keelest ἐγκύκλιος ’ring’, ’ümmargune’) katoliku kiriku piiskoppidele usu ja mõistuse vahelise suhte kohta. Tuleks kohe alguses märkida, et tegemist on väga hea ja loogilise tõlkega ja arvatavasti tõlkeraskused hoidsid tagasi teksti varasema ilmumise eesti keeles. Siinkohal tuleks täpsustada, et tegemist ei ole ainult paavsti ringkirjaga piiskoppidele, vaid eelkõige filosoofidele ja filosoofiahuvilistele mõeldud tekstiga, eriti neile, kes soovivad tõe teadasaamisele sügavamat juurdepääsu usu ja mõistuse vahendusel.