Paljudes katoliiklikes riikides on advendiajal kombeks pöörduda Lisieux' püha Thérèsa poole palves või mõtiskleda tema poolt kirja pandud sõnade üle. Nii oodatakse koos Jeesuslapse Thérèsaga Kristuse sündimist.

Kas paavst tuleb Eesti Vabariigi 100 aasta juubelit tähistama? Või osa saama Johannes Paulus II visiidi 25. aastapäevast? Või Euroopa Liidu eesistumise pärast? Nagu näha, on võimalik leida palju häid põhjusi, miks Eestisse tulla, ilma et me kunagi teaksime, milline põhjus on visiidi toimumiseks tegelikult määrav. Kuid vahest saab määravaks hoopis midagi muud!

2016. aasta maikuus külastas Eestit Püha Tooli riigisekretär (võrreldav peaministriga) kardinal Pietro Parolin. Kahe päeva jooksul väisas ta Tallinna, Tartut ja Valgat, kohtus pikalt Eesti Vabariigi endise peaministri Taavi Rõivasega, pühitses püha missa nii Tallinnas kui Tartus, pidas Püha Tooli diplomaatiat käsitleva loengu Tartu Ülikoolis, tervitas paljusid ühiskonnategelasi ja kultuuriinimesi, kohtus Tartu katoliku kooli lastega. Enne kui riigisekretär kardinal Parolin, kes on ühtlasi paavst Franciscuse parem käsi Vatikanis, Eestist lahkus, ei varjanud ta oma imestust, öeldes mulle, et «Eestis soovivad kõik, peaministrist kuni koolilasteni, et paavst külastaks Eestit».

Avaldame Eesti Kirikute Nõukogu loal piiskop isa Philippe Jourdani artikli kristliku kasvatuse teemal.

Kasvatamine on kõige ilusam ja tähtsam töö. Eesti ühiskond on kahtlemata edukas materiaalses mõttes, inimesed väärtustavad õigusega oma tööd ja tahavad kõik oma töökohustusi täita. See on õige. Aga kui lapsi sünnib vähe, kas me siis ei väärtusta liiga vähe töödest kõige kõrgemat ja olulisemat? Ehk oleme hoopiski teelt eksinud? Kas professionaalne edu ja karjäär on tõesti väärt, et selle nimel edasi lükata või piirata laste sünnitamist? Karjäär ja tööelu lõpevad, aga lapsed jäävad. Pärast pensionile minekut ei pane kliendid, kolleegid või alluvad enam helisema sinu telefoni. Aga lapsed helistavad ikka. On muidugi loomulik ja õige, kui ühiskond pakub võrdseid võimalusi meestele ja naistele tööalaselt arenemiseks. Aga kui sellega kaasneb pereelu piiramine, siis lõhub ühiskond iseennast seestpoolt.

Palve on mõistuse ja südame tõstmine Jumala poole või Temalt millegi hea küsimine, mis on kooskõlas Tema tahtmisega. Meid kõiki on kutsutud palvetama ja elama intensiivset palveelu: palved Pühal Missal, hommiku- ja õhtupalved, meeleparanduspalved, palved erinevate pühakute eeskostel jne. Palvetamist õpetas meile Jeesus Kristus. Jeesus oli sageli palves ja seda näitab meile evangeelium. Jeesus õpetas ise meile palvetamist ja mitte ainult Meie Isa palve abil, vaid ka siis, kui Ta ise palvetab. Nõnda õpetab Ta lisaks sisule ka iga tõelise palve puhul hädavajalikku seesmist hoiakut: südamepuhtust, mis otsib Jumala riiki ja andestab vaenlasele. Palve on alati tõhus, kui see on ühendatud usus Jeesuse palvega. Nii ei saa palve olla vaid meeleliigutus, vaid palvega käib kaasas sisekaemus, õppimine ja kogetava vaimse mõistmine, märgib Kompendium (557). Katoliku Kiriku kodulehel on  kirjas erinevaid palveid: Roosipärg, Ristitee, Jumala Halastuse palvepärg, Maarja palved, erinevatele pühakute eeskoste palved jne, mis aitavad katoliiklastel paremini Missaks valmistuda, pöörduda Issanda poole ja kinnitavad usaldust Tema vastu kogu hinge ja südamega. Või vaata lähemalt SIIT.

Jumalale lähenemiseks peame me võtma riske; me peame kaotama hirmu tormide ees ja olema valmis oma elu kaalule panema.

Pärast seda, kui nad olid kuulanud Kristuse jutlustamist, said mitmed tuhanded inimesed osa leivast ja kalast, mida Ta jagas nii külluslikult, et suur kogus jäi järele.[1] Kuigi paljud nende hulgast ei pruukinud toimunust aru saada, oli see olnud vähemalt apostlite jaoks selge ime. Taas kord olid nad täis hämmastust. Nad olid elanud meie Issandaga koos juba mõnda aega ja see polnud esimene ime, mida nad olid tunnistanud. Kuid sel korral oli see teoks saanud nende läbi, nende endi kätes. Nad olid olnud mitte pelgalt pealtvaatajad, vaid tõelised peategelased.

Katoliiklik historiograafia on Lutheri koha pealt 20. sajandi vältel teinud läbi sügava arengu. Selle algusesse jääb H.S. Denifle töö („Luther und Luthertum in der ersten Entwicklung“, Mainz 1904), milles Lutherit on kujutatud väga halva teoloogi, moraalselt rikutud munga ja silmakirjaliku patusena. Teise maailmasõja esimestest aastatest leiame selle asemel J. Lortzi raamatu „Die Reformation in Deutschland“ (Freiburg 1939-40), milles Lutherit esitletakse kui homo religiosus’t, kes püüdis taastada kristluse autentset vormi. Tema sõnul oli Luther vastaseks „katoliiklus, mis polnud õieti katoliiklik“1, vaatenurk, mida on mainitud ka raportis „Konfliktis osaduseni“ (KO) 21. Hiljem, 1983. aastal kirjutasid katoliiklased luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjonis alla ühisavaldusele „Martin Luther – Kristuse tunnistaja“. Minu artikkel liigub mööda seda ideede arengut.

Reedel, 29. septembril 2017 pidas katoliiklastele loengu paavsti rollist kirikus isa Philipe Goyret Roomast. Siinjuures tema loengu tekst.

Buona Sera! Tere õhtust! Ma alustasin nende samade sõnadega, millega Paavst Franciscus alustas oma pontifikaati Püha Peetruse basiilika esimesel korrusel, pöördudes inimeste poole, kes olid seal [Peetruse väljakul], et vastu võtta apostellik õnnistus. Võimalik, et te ei tea, et nimi Franciscus, mille Paavst endale valis, on esmakordselt pontifikaadi ajaloos kasutuses Paavsti nimena. Ja ei ole olemas rohkem itaaliapärast nime kui seda on Franciscus, sest püha Franciscus Assisist oli esimene, kes Itaalias seda nime kandis.

Viru-Nigula 2017
Nele Aus

Viru-Nigula aastal 1817, kakssada aastat tagasi, sukeldugem hetkeks ajas tagasi ja laskem kujutlusvõimel end juhtida… Saame seda teha, sest on olemas andmeid, et ka peale katoliikliku aja lõppu Maarjamaal oli Viru-Nigula endiselt palveränduritele armas ja väega paik ja püha Maarja inimeste südames. Nii nad ilmselt läksid, pered hobuste ja vankritega, osa kindlasti jalgsi, teele asununa juba eelmisel päeval, sest oli olemas usk, et Tema aitab, kui ennast natukenegi pingutada. Ja vaprad olid need minevikus elanud kristlased kindlasti. Palverändurid kakssada aastat (ja muidugi hiljem ka) tagasi teadsid, et palverännakud saavad korda saata imesid ja seepärast käime meiegi igal aastal Viru-Nigulas.

Traditsiooniliselt oli sellelgi aastal kõigepealt Missa, kus erinevates keeltes lugemine tekitas tänutunde, et me kirik on kõigi jaoks, kes me siin Maarjamaal oma kodu oleme leidnud. Nähes neid Jumalat armastavaid memmekesi, kes jalavaludele vaatamata olid tulnud, et paluda oma lähedaste eest, küll Pärnust, Tartust ja Narvast, süvenes arusaam, et oleme otsekui üks pere.

Nagu igal suvel, nii veetsid paljud meie kogukonna noorimad liikmed ka tänavu mõne nädala oma vabast ajast erinevates koguduse laste- ja noortelaagrites. Tegevusi jagus seal erinevatele gruppidele terve suve jooksul. Käidi matkamas jalgsi ja jalgratastega, tehti sporti, nauditi suve ja laulmisrõõmu, oldi palverännakul. Iga päev pühitseti Missa ja toimusid ühised palvused ja mõtisklused. Toredate kaaslaste seltsis elatakse palveelu koos lõbusa ajaveetmisega käsikäes, samas üheskoos üksteist paremini tundma õppides ja kasvatades palvemeelt preestrite ja õpetajate abiga. Nüüd on kooliaasta juba alanud ning mõned laagris osalenud noortest olid valmis jagama oma muljeid Kodasemal toimunust.

Tänavu tähistakse Jasna Gora Jumalaema, Poolamaa kaitsja ja Kuninganna, kroonimise 300. aastapäeva. Pidustused, mis algasid augustikuus, kulmineeruvad juubelisündmustega septembris. Jasna Gora pühapaik on olnud armastatud kõigi katoliiklaste seas. Igal aastal siirduvad sinna palverändurid ka Maarjamaalt. Kohane on märkida, et Tallinna Peeter-Pauli katedraali Maarja kabelit kaunistab samuti Częstochowa Maarja, Musta Madonna, Poolamaa Kuninganna pühapildi koopiana maalitud ikoon.

Jumalaemale pühitsetud tähtsaimaiks ning armastatuimaks pühamuks on Poolamaal Jasna Gora klooster, mis asub Częstochowas, Lõuna-Poolas, umbes 100 km kaugusel Krakowist. Oma erilise tähenduse on saanud klooster just Jumalaema - Musta Madonna - imettegeva ikooni tõttu.