Katoliku Kirik Eestis



Mari Järvi: Minu teekond Rooma. Johannes Paulus II. õndsakskuulutamine 1.mail 2011

marijarvi5Teine osa palvevigiiliast oli tõesti palvevigiilia. Palvetasime koos kardinalvikaari Agostino Valliniga Valgusrikka Roosipärja saladused, mille Johannes Paulus II ise sisse seadis. Iga saladuse ajal oli otseühendus eri maaga televisiooniekraani  kaudu. Poola, Tansaania, Liibanon, Mehhiko ja Portuga(Fatima).Kõik süütasid küünlad ja laulsid koos ”Regina coeli” ja lõpuks ühines kõigiga ka Paavst Benediktus XVI televisiooni vahendusel.Üritusel oli kokku umbes 300 000 inimest.
Kohe pärast seda hakkasid massid Vatikani poole suunduma. Tol ööl oli Roomas kaheksa kirikut avatud kogu öö, et inimesed saaksid palvetada ja pihil käia.Paljud inimesed olid üleval ilmselt kogu öö.
Minu hotell oli üsna lähedal, kuid turvateenistus ei tahtnud lubada mul üle jõe minna, pidin mitme silla juures seletama, et soovin minna hotelli, sest nemad ainult vastasid:”Ei, Vatikan on sealpool…minge sinna!.”
Ma läksin küll oma hotelli, et hommikuks välja puhata, kuid sel ööl oli ärevus äärmiselt suur.
Hommikul pidin ühinema Eesti riigidelegatsiooniga. Tellisin varakult takso, et jõuda määratud ajaks, kella üheksaks kokkusaamiskohta. Sel varahommikul olid kõik inimesed kogunenud  vist Vatikani, sest ülejäänud Rooma linn oli üsna tühi. Linnapea oli soovitanud roomlastel, kes ei olnud huvitatud õndsakskuulutamise tseremooniast, selleks nädalavahetuseks linnast lahkuda. Ja nii jõudsin ma sinna juba püüdlikult poolteist tundi varem.
Umbes kell 9 hommikul sain kokku ülejäänud Eesti delegatsiooniga. Sinna kuulusid vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja proua Evelin Ilves, Eesti Vabariigi suursaadik Püha Tooli juures, härra Jüri Seilenthal, presideni nõunikud, saatkonnatöötajad, presidendi adjudant, turvamees, autojuht ja mina, kui Eesti Apostelliku Administratuuri esindaja – kokku üheksa inimest. Me pidime ühinema kolonni, kus olid teiste riikide esindajad, kes kõik suundusid Vatikani. Sõitsime vilkurite ja sireenide saatel Vatikani poole. Igal pool tee ääres olid palverändurid, kes üritasid veel Peetruse väljakule võimalikult lähedale jõuda. Ma olen ka enne olnud paavsti Missal  ja ka pühakskuulutamise tseremoonial, kuid sellist inimhulka, sellist meeleolu ei ole ma varem kunagi näinud. Inimesed olid igast maailma äärset Rooma sõitnud, et olla selle sajandi ja inimkonna ajaloo suursündmuse tunnistajateks.Sellepärast, et na kõik armastasid väga Johannes Paulus II.st.