Katoliku Kirik Eestis



Mari Järvi: Minu teekond Rooma. Johannes Paulus II. õndsakskuulutamine 1.mail 2011

Jõudsin Circus Maximuse, Rooma ühe suurema väljaku juurde umbes kell 19.Inimesi oli juba palju. Kõik olid äärmiselt lahked ja heatahtlikud. Teel väljakule ulatati mulle igal sammul mõni toidupakk, või veepudel-lõpuks oli neid juba nii palju, et ma pidin tänama ja ütlema, et kahjuks mul ei ole enam rohkem käsi…Pakkides olid puuviljad, küpsised, mahlad…ja neid jagati kõigile inimestele. Inimesed olid kaasa võtnud taburette, magamisaluseid, pappitükke ja mõni oli isegi väikse telgi üles pannud. Minul ei olnud midagi. Ma ei osanud nii praktiliselt mõelda. Kuid seista tuli tõesti kaua, vähemalt viis tundi. Väljakule olid ka üles seatud pihitoolid, et palverändurid saaksid soovikorral Meeleparanduse sakramenti vastu võtta.
Esimene osa palvevigiiliast oli pühendatud meenutustele. Kardinal  Stanislaw Dziwisz, kes oli 40 aastat olnud Johannes Paulus II kõrval, rääkis oma mälestustest.
Ta ütles, et on oma elus ainult kaks korda paavsti ärritunult näinud. Ükskord siis, kui ta jutluses Sitsiilia maffiast rääkis ja teine kord oli seotud Iraagi sõjaga.Ta ütles, et seoses õndsakskuulutamise sündmustega ja Johannes Paulus II haua avamisega on tal tunne, nagu see paavst oleks jälle tagasi tulnud.
Väga huvitav ja liigutav oli ka see, kui prantsuse nunn, Marie Simon-Pierre jutustas kogu loo oma imelisest paranemisest parkinsoni tõvest. Pärast paavsti surma 2.4, hakkas ta kohe tema eestkostet paluma, sest ta põdes sama haigust.Ühel õhtul juunikuus samal aastal proovis ta JPII nime kirjutada, ja suureks õnnetuseks avastas ta, et tema käekiri oli tundmatuseni muutunud ja haigus juba väga kaugele arenenud.Kuid samal ööl, umbes kell 4 ärkas ta järsku ja tundis, et midagi temas oli muutunud-haigus oli järsku kadunud. Ta tundis ennast jälle täiesti tervena.
See tõeline ime oligi aluseks, et võis alustada Johannes Paulus II õndsakskuulutamise protsessi. Palvevigiilial esinesid ka mitmed koorid ja Rooma Santa Cecilia konservatooriumi noorteorkester mons.Marco Frisina juhatusel. Marco Frisina kirjutas ka muusika, mis oli spetsiaalselt sellele üritusele pühendatud. Vahepeal meenutas üritus ka natuke laulupidu.