Maarjapais



Mari Järvi: Minu teekond Rooma. Johannes Paulus II. õndsakskuulutamine 1.mail 2011

marijarvi2Kui ma 1978, aasta septembris Poolas-Varssavis ja Krakowis viibisin, oli Karol Wojtyla veel Krakowi peapiiskop. Poola rahva sügav vaimsus, intelligentsus ja peenetundelisus jättis mulle, kui noorele katoliiklasele juba tookord eriliselt sügava mulje. Olin vaevalt rongiga Tallinnasse tagasi jõudnud, kui esimese uudisena kuulsin, et vastvalitud paavst Johannes Paulus I oli ootamatult surnud, olles paavst ainult 33 päeva. Paar nädalat hiljem saime taas kuulda rõõmsa uudise: ”Habemus papam”- Karol kardinal Wojtyla.

Johannes Paulus II sai paavstiks 16.oktoobril 1978 ja pühitseti ametisse 22.oktoobril. Tema esimeseks sõnumiks inimkonnale oli ” Ärge kartke! Avage uksed Kristusele, avage oma südamed Kristusele! Tol ajal tundus Vatikan eestlasele väga kaugena, kohana, kuhu ilmselt kunagi minna ei õnnestu…
Kuid just Johannes Paulus II oli see, kes tõi selle väikese riigi, kiriku südame, järsku meie jaoks väga lähedale. Oma tööga, oma palvetega, oma eeskujuga ja oma armastusega tegi ta kõik selle jaoks, et inimesed võiksid olla vabad, sõltumatud, ning elada armastuses üksteise ja Jumala vastu.
Ta oli kahtlemata sajandi üks suuremaid isiksusi, keda tundsid ja teadsid kõik, sõltumata rahvusest,päritolust,konfessioonist…tema inimestelähedus ei jätnud vist kedagi puudutamata. Kohtusin temaga esmakordselt 1989.aastal Helsingis, kui  Johannes Paulus II külastas põhjamaid. Meid oli tookord väike grupp noori katoliiklasi, keda soome sõbrad külla kutsusid, et osa saada sellest kohtumisest. Ei olnud ju paavst veel kunagi enne nii lähedale tulnud. Meie ärevus oli tohutu suur, sest minu jaoks oli see üldse esimene reis Soome ja üldse lääneriikidesse. Saime ka kaks last kaasa võtta(ilmselt tänu sellele, et kaks väiksemat jäi veel koju) ja soome sõbrad majutasid meid peredesse, või kiriku juurde. Meie elasime Püha Ursula õdede juures. Osalesime loomulikult  paavsti Missal, mis toimus Helsingi jäähallis, kus Johannes Paulus II ei unustanud ära ka eestlasi tervitada.
Järgmisel päeval oli plaanis püha Henriku katedralis Johannes Paulus II kohtumine haigetega.
Tol ajal oli ”sini-must-valge” veel väga uus asi, kuid meil oli ta kaasa võetud, ning ajasime selle vardasse ja läksime kogu grupiga p.Henriku väljakule paavsti tervitama. Kui Johannes Paulus II Eesti lippu nägi, tuli ta otsejoones meie poole, tuli ja tervitas meid kõiki, andis mulle käe, kallistas meie lapsi ja õnnistas kõiki kohalolijaid.  Kui ta autost väljus, ilmus koos temaga järsku kuskilt väga tugev tuuleiil. Sellest hetkest peale, ei olnud paavst, ega Vatikan enam kauge ja kättesaamatu, vaid oli tulnud juba üsna lähedale.