Katoliku Kirik Eestis



Recuerdos de las dos peregrinas. Kahe palveränduri meenutused

Esmaspäev, 8. august   Tallinn Riia MadriidBurgos

Kell 5:15 Eesti aja järgi sai Tallinna lennujaamast alguse meie palverännak Hispaaniasse vahepeatusega Riias. Varasele hommikutunnile kohaselt magasime sõna kõige otsesemas mõttes maha suurema osa naaberriigi lennujaamas veedetud ajast. Pärast vajalike unetunde kohtusime ühe Leedu grupiga, kes samuti alustasid teekonda Madriidi poole nädal aega varem.

Kell 10:00 kohaliku aja järgi olime juba teel Hispaania suunas ehk Riia→Madriid ja juba kell 13:20 tegime esimesed sammud Hispaania pinnal. Pagasi kätte saanud, jooksime metroo poole, et jõuda bussijaama, kust pidi väljuma meie järgmine sõiduvahend. Lootsime saada kohe pileti. Saimegi. Aga kahjuks alguses ainult ühele inimesele, sest me lihtsalt ei jaganud veel kohalikku piletisüsteemi. Pilet vahetatud, siis kiiresti metroo liinile nr 8 ja bussijaama poole teele. Jõudnud pärale ja tundes tühja kõhtu, otsustasime minna maapeale toidujahile. Pistnud nina hetkeks välja saime aimu Hispaania augustikuisest lõõskavast päiksest ja sellest, miks suur osa elanikkonnast just siis puhkama suundub. Otsustasime pöörduda tagasi maa alla ja lunastada bussipiletid. Meil vedas, väga, sest saime bussile, mis väljus…juba 10 min pärast! Jooksime… ja lõpuks leidsime õige sõiduvahendi just siis kui juht oli sulgemas pakiruumi luuki. Madriid → Burgos ehk 3 tundi sõitu. Jõudsimegi Burgosesse. Bussijaama tuli meile vastu võõrustaja Maria. Läksime korterisse, millest sai meie „kodu” järgnevaks nädalaks. Vabanenud kohvritest läksime linnaga tutvuma ja keha kinnitama ning saime teada, et oleme sattunud Hispaania kõige külmemasse linna, mis tervitas meid õhtul 14 soojakraadiga.

Teisipäev, 9. august Burgos → San Martin de Ubierna

Kihutasime hommikul autoga San Martin de Ubiernasse. Ahaa, tegelikult peatusime enne Ubiernas Missal, kus olid koos meiega Maria, Lourdes, Juan ja Maria. Seal kohtusime ka Teresa vanemate – Carmeni ja Antoniga. Ja hiljem… kogu ülejäänud õdede ja venna peredega! Läksime lastega pärast lauajalgpalli võistlusi lähedalasuvate mägede vahele jalutama, lauldes: „Un sardina, dos sardinas, tres sardinas y un gato!”

Tuuline. Päevalilled.

Nautisime lõunat suure ja ühtse pere keskel, mida sooviks igaühele ja millest tasub unistada!!

            Õhtul kohtusime Leticia ja Andreaga (kes elab katedraali vastas!). Saime kokku keskuses, kus meil oli vestlus teemal „Tugevus”. STRENGHT!!!!!


Kolmapäev, 10. august Burgos

Pärast tõusmist ja hommikust kehakinnitust suundusime linna ja turisti informatsiooni punkti. Saime endile viimaks Burgose kaardi ja infot vaatamisväärsuste kohta, et võtta linnast, mida sel pakkuda on ja loomulikult, et mitte ära eksida.

Alustuseks tegime mini-palverännaku Santiago Teel, lõõskava päikese käes. Käisime kirikust kirikusse – San Esteban (ehk Stefanus, kus oli väljapanek altaritest), San Nicolas (kus on silmipimestavalt kaunis altar), Arco de Santa Maria... Rohkem me ennelõunal vaadata ei jõudnud, sest algas siesta. Otsustasime järgida hispaanlaste eeskuju ja suundusime koju sööma. Kõht täis, kiirustasime Plaza del Cidile, kus kohtusime Lourdesega, et minna Evolutsiooni muuseumisse ( Museo de la Evolución Humana ). Nagu muuseumi nimigi ütleb, oli seal ekspositsioon inimevolutsioonist. Tähtis koht oli Euroopa vanimatel inimsäilmetel (leitud Hispaaniast, Atapuercast, mis tõestavad, et sel mandril oli asustus juba 1,3 miljonit aastat tagasi)! Palju informatsiooni meie põlvnemise ja sisemuse kohta - ehk kes me oleme, miks me oleme sellised, kust me tuleme ja kuidas funktsioneerime. Muuseumist tuli meid lausa välja ajada. Hiljem kohtusime linnas veel ühe Maria õega ning tema sõbrannadega.

Neljapäev, 11. august Burgos

Seekord olime ingliskeelsel Missal Fátima koguduses koos ühe šotlaste grupiga. Nalja sai nende aktsendiga!

            Pärastlõunaks suundusime San Lesmese kirikusse, kus Don Kiko istus pihitoolis ja oli võimalik meeleparanduse sakrament vastu võtta. Samal ajal ehtisid noored kirikut seestpoolt – panid punaseid – kollaseid – siniseid – valgeid linte, õhupalle… Ühe posti pealt lugesin „Noortepäevadest puudub 0 nädalat“.

            Veidi hiljem suundusime keskusesse, võtsime rattad ja nägime esimest korda hotell Sabadelli, kus Püha Josemaria elas aastatel 1938-39. Sõitsime piki jõeäärset teed, kus ta sageli inimestega kohtus ja jõudsime piiskopi paleeni. Selle vastas asub teoloogia teaduskond ning kõrval salesiaanide haigla ning kirik. Sealt lähedalt leidsime lõpuks poe, kus oli mõningaid, kuid mitte sobivaid Carmeli Neitsi Maarja medaleid.

            Kihutasime kella 20-ks keskusesse tagasi, viskasime rattad koridori ja liitusime teistega, kes lugesid Paavsti kirja Noortepäevadeks. Jutustasime katoliiklusest Eesti ajaloos, piiskop Proffitlichi truudusest..., Marit rääkis esimestest kokkupuudetest Katoliku Kirikuga Itaalias ja oma ristimisest... Veetsime meeldiva õhtusöögi kahe Leticia ja Chusi seltsis, rääkides ülikoolidest, usust, eestlastest ning hispaanlastest.

            Hilisöistel tundidel lugesime veel Jaan Krossi, Juhan Viidingu ja teiste kirjanike luulepärleid.

Reede, 12. august Burgos

Pärast välja magamist läksime kahe meiega ööbinud Kanada tüdrukuga Fátima kogudusse, kus kõigile kogunenud palveränduritele seoti kaela Fátima Neitsi pildiga kaelarätid. Siis asusime taas Burgost läbivale Santiago Teele, et suunduda linna südamesse. Kanadalased läksid tutvuma kirikutega, meie aga kaubandusvõrgustikus pakutavaga, sest neis kirikuis olime juba käinud.

            Kõigepealt seadsime sammud Katedraali, et palvetada, kuid ei leidnud kabeleid ning otsustasime minna San Lesmese juurde. Seal oli mitu koera, kes meie vastu suurt huvi üles näitasid! Rääkinud oma Parima Sõbraga ja teades palverändurite järgnevaid plaane ning rääkinud ka meie pärast muret tundva Mariaga seadsime sammud Las Huelgase (klooster) poole. Las Huelgas osutus väga imposantseks kloostriks, mille kirik oli kõike muud kui askeetlik. See jättis väga sügava mulje ja suure elamuse. Kloostrist tagasi linna. Vahepeal helistas meile Maria, kes tundis meie pärast suurt muret, sest Fátima koguduse preester arvas, et oli meid ära kaotanud.

            Katedraali väljakul võtsime osa Noortepäevade (JMJ) diötseesides toimuva nn eelnädala Avamissast. Pärast seda läksime Letyga sööma, et jõuda Carmelis toimuvale kontserdile. Nii me jalutasime vähemalt kolm korda edasi ja tagasi. Lõppude lõpuks jõudsime Arco Santa Maria juurde, millele projetseeriti linnas elanud pühakute elulugude tutvustused. Pärast seda liitusime protsessiooniga, laulsime kaasa kuis oskasime, püüdsime mõistatada, mida meile hispaania keeles räägiti linnas elanud pühakute kohta, vaatasime ilutulestikku… ja siis tagasi koju.

Laupäev, 13. august Burgos

Keskpäevasel Missal San Lesmeses olid matused. Ja pärast pulmad. Selline meie elu on, aga peaasi, et koos Jumalaga... eksole! Oleme liigagi harjunud hispaanlaste elutempo ja ajastamisega (või peaks täpsustama, et puhkuse ajal ei pruugi eestlased jõuda õigeaegselt kohale…), et Katedraali külastades jõudsime meie Kanada grupile alles kesklöövis järgi.

            Las Huelgasest veel raputatuna istusime rahulikult maha imetlemaks kui paljud inimesed on töötanud (ning uskumatult hästi seda teinud) Jumala pärast.

            Õhtul suundusime keskusesse, et rahulikult palvetada. Sõime teistega koos seal õhtust ja vaatasime videot, kus intervjueeriti inimesi tänaval küsimusega, mis on Opus Dei – inimesed, kes on Opus Deis, töötavad palju ja armastusega!


Pühapäev, 14. august Burgos

Ärkasime vara, plaaniga minna Missale Las Huelgase kloostrisse. Kahjuks see meil ei õnnestunud – sest leidsime küll ukse keraamika poodi, kuid sissepääsu kirikusse mitte. Läksime hoopis ühte pisi-pisikesse kirikusse palvetama aga seal hakkas Missa. Liikusime linna poole, otsustasime minna Missale hoopis katedraali. Mõeldud, tehtud. Pärast lõpetasime palved ning siis koju sööma. Jõudsime just enne teisi ja proovisime välja nuputada kus küll see pesumasin võib olla ja kuidas see täpselt tööle käib. Siis tulid Kanada tüdrukud, Maria ja tema lapsed ning asusime sööma meie viimast, ühist pühapäevast lõunasööki. Pärast seda oli meil aega pesta oma riideid ja mõelda välja, kuidas neid küll köögiaknast välja kuivama panna. Juurdlesime kas me ajaliselt jõuame kõndida teise kloostrisse – La Cartujasse või mitte. Otsustasime kindlasti proovida ja vaadata, kuidas plaan õnnestub. See oli taaskord suur elamus nagu Las Huelgas. Seal elasid mungad, klausuuris, täielikus vaikuses – oma elu pühendanud Jumalale. Viibimine seal pani hindama nende pealtnäha nähtamatut aga ikkagi suurt tööd, mida nad teevad iga päev palvetades.

            Vaadatud, pidime kiirustama tagasi linna, et kokku saada Leticiaga, et külastada Burgoses kohti, mis on seotud Püha Josemariaga. Nägime kirikuid, kus ta oli Missat pidanud, jalutasime jõe ääres, käisime teid pidi, mida mööda oli ka tema käinud. Tegime foto postkontori seina küljes olevate lõvipeade ees, milledesse ta oli pannud arvukad kirjad, mis ootasid adressaadini jõudmist. (Lõvipead olid postkasti avad).

            Siis keha kinnitama ja tagasi Maria juurde, et pakkida kokku kohvrid.

Esmaspäev, 15. august Burgos Madrid/Las Matas

            Meil oli hea plaan minna kella üheteistkümnese bussiga Madriidi, aga bussijaamas selgus, et sama mõte oli ka väga paljudel teistel inimestel. Saime piletid alles 16:15 bussile ja leidsime, et sel juhul me ei jõua kella 18 eestikeelsele Missale Las Matases (Eesti grupi ööbimispaik, Madriidi eeslinn) ning tervitasime Püha Maarja Taevassevõtmist Burgose katedraali väljakul kohaliku peapiiskopi ja teiste palveränduritega. Seadsime juba südamed valmis algavateks Noortepäevadeks ning peagi lähenevaks kohtumiseks Püha Isaga.

            Nautisime rahulikult Telepizzat, täiendasime reisimälestusi ja läksime San Cosmasesse ja San Damiani, et Jeesust enne ärasõitu tervitada.

            Tegime nii suure ja uhke ringi ümber kvartali, et lõpuks jõudsime alles 5 min (!) enne bussi väljumist tagasi. Oh meid küll :)!

            Ma imetlesin, kadestasin ja olin sõnatu Madriidi ümbritsevaid mägesid taas nähes… kirjeldamatult võimas vaatepilt! Seiklesime kahekesi Las Matasesse ja seal juba rongijaamast väljudes kohtasime tuttavaid nägusid – Silver ja Ivor.

            Õhtul isusime kogu grupiga maha, meie Maritiga jutustasime oma muljeid diötseesipäevadest Burgoses, Maria jagas praktilist infot ning isa Igor õnnistas roosipärgi. Kuna sees (võimlas) oli nagu saun, kolisin õue magama ning õhtul ja öö jooksul kogunes sinna ~ 15 – 20 inimest. Sinna õhtuti oma pesa tegimegi (jalkavärava lähedale).


Teisipäev, 16. august Madriid/Las Matas

Hommik algas vara – enamus meist suundus teisipäevaks Toledosse. Mul õnnestus juba Madriidi rongi/metroojaamas oma grupp ära kaotada. Aga elagu keeltepaabel – eelmise teisipäeva peavalu (ohtra hispaania keele pärast) oli juba seljataga ja küsijal on ju suu peas! Sain ka omale õige pileti ja jõudsin teistega koos kolmekultuurilisse möödunud aegade pealinna Toleedosse. Rääkides teistest inimestest – osad meie grupist läksid hoopis Madriidi uitama ja kohtusime nendega alles õhtul koolis.

            Toleedos sai hästi tunda augustikuist Madriidi – väljas oli vähemalt 44°C! Me Maritiga jäime Katedraali pikemalt imetlema ning pärast jõudsimegi ainult paari mošeega väljast tutvuda. See-eest Toleedo Katedraalis oli, mida vaadata! Giidi me grupi jaoks kahjuks ei võtnud, aga naeratava Maarja kuju juures kuulsime ühe USA grupi ekskursiooni, mille giid tõi välja Maarja emaksolemise rõõmu Jeesusest, samas kui suur osa Jumalaema kujusid Euroopas väljendavad tema muret ning valu, teades ja nähes oma Poega kannatamas ning suremas. Neid naeratavaid Maarja kujusid oli Katedraalis kaks, ühel tundus nagu Jeesus kõditaks õrnalt oma Ema, et too naerataks... „No photos, no videose” tõttu ostsin mälestuseks ühe järjehoidja naeratava Maarjaga, Jeesuslaps süles.

            Üheks päevaks kordus Kölni WYD probleem – otsisime Madriidis tund või poolteist asjatult süüa – otsas või kinni. Teistel päevadel olime piirkonna valikul targemad ja käisime restoranides, mille lähedal polnud suuri rahvamasse. Avamissal olime Plaza de Cibelesest „veidi“ eemal, kõrvaltänavas tuhandete teistega; kuuldekaugusest väljas, aga raadioga püüdsime üht-teist kinni. Püüdsin midagi oma konarliku hispaania keelega tõlkida, aga koridore preestritele (hilisemaks armulaua jagamiseks) polnud kahjuks moodustatud!

Kolmapäev, 17. august Madriid/Las Matas

Äratus küllaltki vara hommikul, et kiirustada rongile. Kiiresti riidesse, hommikusöök ja siis rongijaama. Teel keskusesse meditatsioonile minnes jõudsime ka ära eksida ja Madriidi paremini tundma õppida.Õnneks Cristina tuli meile vastu ja ka teised ootasid meid kannatlikult ära. Pärast meditatsiooni läksime kohtumisele Opus Dei prelaadiga, mis toimus ühes suures auditooriumis. Seal oli noori igast maailma nurgast. Meil oli õnn istuda esireas! Terve saal oli pungil täis inimesi nii, et pärast üksteist üles leida oli raske. Pärast kohtumist otsustasime mitte kulutada aega toidu otsimisele ja läksime kindla peale välja ehk sõitsime Las Matasesse, juba teada restorani, kus saab kõhu korralikult täis. Ja siis tagasi Madriidi, et minna Missale ja pärast seda osa võtta Retiro pargi läheduses toimuvatest kultuuriüritustest. Kuulasime kahte kontserti. Esimesel esitas üks mees USA-st oma kodumaal tuntud kristlike laule uues võtmes, kaasates neisse osavalt ka publiku. Teine kontsert – paar Hispaaniast, kes esitas väga hingestatult emakeelseid, sügavasisulisi ballaade. Kahjuks oli kell juba palju ning pidime hakkama liikuma Las Matase poole, et jõuda rongile. Ja me õnneks jõudsimegi… täpselt viimasele rongile.

Neljapäev, 18. august Madriid/Las Matas

Hommikul ärkasime jalkastaadionil nagu tavaliselt. Hommikusöök ja siis rongile – jooksuga. Õiges metroo peatuses maha ja siis paarteist minutit jala ning suurde keskusesse, kus toimub inglise keelne katehhees, mida korraldasid „The Sisters of Life” – alguses rääkisid meile puhta armastuse teemadel arvake ära kes… Jason ja Crystalina Evert. Kuidas ma leian armastuse? Mis on püha puhtus? Kui kaugel on "liiga kaugel"? Kuidas ma tean, kas ta armastab mind või kasutab mind ära... ning palju muid huvitavaid, praktilisi teemasid ning sekka Jasoni ja Crystalina „oma lugu" sellest, kuidas nad kumbki omal viisil leidsid, et tasub puhtust elada ja miks. Seejärel jätkas Kanada piiskop kateheesi teemal „üles ehitatud Kristuses“. Laulsime kõik koos kuni seati asju valmis järgnevaks Missaks, pärast mida suundusime lõunapausile, et hiljem tagasi tulla. Kogunesime kolme kivi all, kuid avastasime, et Maia-Maali polegi meiega. Kammisime veidi rohkem ümbrust ja ühe väljapääsu juurest õnnestus ta õigepea taas üles leida. Pärast kehakinnitust jõudsime tagasi katehheesi, kus pärastlõunasel sessioonil tutvustasid erinevad lektorid meile Johannes Paulus II raamatut „Keha teoloogia“. Mis tähendab olla inimene? Kas inimolendil on tähendus või on see juhuse mäng? Väga mõtlemapanevad olid mõtted, et mina olen oma keha omanik, minu keha on mina ise, minu isik. Järelikult see mida ma teen oma kehaga, mõjutab minu isiksust tervenisti. Ent „Keha teoloogia" ei kõnele kindlustundest ega garantiidest (mida me ehk tahaksime), kuid annab kindla vundamendi suurepärase ning viljaka elu jaoks. Nii nagu šimpans ei suuda lugeda, aga inimene suudab, on inimene võimeline anda konkreetset tähendust elule ja armastusele... Lõpuni kahjuks olla ei saanud, sest olime kokku leppinud kohtumise ülejäänutega Del Prado muuseumi ees. Asusimegi sinna poole teele ühes laulu ja Eesti lipuga! Olime oma rahvuslipuga tõeline vaatamisväärsus – kui tihti ikka eestlasi ja Eesti lippu näeb? Del Prado ees vookles pikk kunstihuviliste saba. Õnneks oli Maria Joanna juba varem kohal ja võttis meie kotid oma valvsa pilgu alla – jõudsimegi kuulsasse Del Pradosse. Aega oli kahjuks vaid veidi üle kahe tunni. Siis algas Paavsti tervitustseremoonia Cibelese väljakul. Seekord saime paremad kohad - Prado kunstimuuseumi lähedal, ekraani ees. Nii õnnestus meil ka kuulda Püha Isa kõnelemas. Inimesi oli taas tohutult palju! Nähtud ja kuuldud – suundusime taas rongijaama poole, et pöörduda tagasi Las Matasesse. Otsustasime otsida süüa ööbimiskoha lähedusest, kuid otsingud kahjuks ei kandnud vilja, ning meid päästis taaskord Telepizza. Siis suikusime väsinult unne…


Reede, 19. august Madriid/Las Matas

Hommikul suundusime kahekesi Madriidi Missale ja medile (keskusesse), mida pidas jällegi isa Jose. Paljud käisid pärast kohas, mida ma kutsuks 2-in-1 ehk pihil ja saunas (pihitool oli kohutavalt palav).

            Kui olime kõik valmis edasi minema, külastasime kohti, mis on seotud püha Josemariaga. Eriti jäi mulle meelde kirik ning lähedalasuv tuba, kus püha Josemaria tegi rekollektsiooni 2. oktoobril 1928 ning „nägi” Opus Deid. Tegime pilti tahvlist, mis oli kiriku sees ukse kõrvale üles pandud. Hoovis oli näitus tema elust.

            Madriidi Katedraal ei jätnud väga sügavat muljet, interjöör meenutas pigem muuseumi, lagi oli liiga madal ja seinad sulle liiga lähedal..., ent pealöövi altar oli sellele vaatamata kaunis.

            Bussis oli meil väike „fotorünnak”, ma istusin teiste vastas ja järsku hakkasid kõik kolm mind pildistama, siis ma pidin end kuidagi kaitsma ning võtsin välja ka oma kaamera! Isegi bussis meie taga istuv poiss muigas...

            Sõime lõunat ühes itaalia restoranis, kus olid üleval väga kenad loodusmaalid. Jõudsime veel näha paavstlikku basiilikat San Miguel, sisse ei saanud siesta tõttu, aga väljas oli plakat Püha Josemariaga, kust lugesime: „Be always young at heart.”

            Meil oli plaan minna poodlema, aga leidsime, et parem on enne ära tuua kutsed, millega Marit, Christopher ja Elisabeth saaksid laupäevasel vigiilial istuda Paavsti lähedal. Puhh…ootasime ühes kohas kolmveerand tundi (Elisabeth ja Christopher 2x kauem) ning saime teada, et peame minema linnast välja mingisse kontorisse. Kui olime sinna kohale jõudnud selgus, et eestlaste nimesid pole registreeritud ja tekkis suur ja aeganõudev segadus. Kuid lõpuks tänu hispaanlaste vastutulelikkusele, kes rõhutasid, et te siiski olete ainsad kolm eestlast, saime käsitsi kirjutatud kutsed – hurraa!

            Samal õhtul aga toimus Ristitee koos Paavstiga. Kui kohale jõudsime, nägime 13. peatust (neljateistkümnest), kus vapustavalt reaalse Hispaania kujuga meenutasime Jeesuse surma, Tema ristilt allavõtmist ning seda, kui Ta anti üle oma Emale…

            Olime meeletult väsinud pärast 14. peatust, otsisime jäätist palavuse ja nälja leevendamiseks ning seadsime oma sammud Retiro pargi poole. Jalutuskäik polnud päris tulutu, suure väsimuse leevenduseks tegime ühe värskendava uinaku.

            Linn oli endiselt väga rahvarohke, osad metroopeatused olid Paavsti sealviibimise tõttu veel suletud ning mõne aja pärast leidsime end Madriidi Chamartini jaamast, kust Las Matase poole ei läinud enam ühtegi rongi!!! Pärast nõupidamisi turvameeste ja Mariaga (telefoni teel) sõitsime viimase (!) metrooga Moncloasse ja saime kell 2 öösel bussi peale, mis viis meid kuhugile kooli lähedusse. Jumal tänatud! Meile tuldi sinna autoga vastu ning jäime Maria Joannale SUURE tänu ja šampuse võlgu!


Laupäev, 20. august Madriid/Cuatro Vientos

Pidime eile õhtul tingimata kooli jõudma, sest hommikul oli suur pakkimisaktsioon. Surusime kohvrid kokku ja saatsime kogudusse ning võtsime kaasa asjad, mida vajasime ööpäeva jooksul sõjaväe lennujaamal Cuatro Vientos.

            Mõned meist väljusid hommikul varem, et jõuda veel pisikesse katehheesi. Neil oli ka seal Missa, vana korra järgi. Me läksime kella 10-sele eestikeelsele (!) Missale koguduse maja imearmsasse kabelisse. Pea 2 nädalat oli möödunud hispaania-, ladina- ja inglisekeelsete Missadega, ent see toob ilmekalt esile Kiriku ühtsuse ja katoliiklikkuse.

            Tõttasime Madriidi metroojaama, et sealt jätkata kogu grupiga teed Cuatro Vientose suunas. Metroosse olime muide väga hästi kokku pakitud! Viimase peatusevahe läksime edasi kõik jalgsi, tahtsime koos roosipärga lugeda, aga rahva tihedus kasvas liiga suureks ja üksteise kuulmine halvenes. Kohalejõudmine sujus libedalt, aga kahjuks oma sektorisse D8 (kella 4-5 ajal) me juba enam ei mahtunud! Pärast mõningat solgutamist palava päikese all ja pikaajalisi läbirääkimisi lubati meid tahapoole, F8-sse. Ilm oli absurdselt kuum, päike lõõskas ja ei mingit leevendust enne õhtut. USA korealased meie kõrval olid nutikamad olnud ja panid samal ajal püsti päikesevarje. Aeg-ajalt käisime tuletõrje auto juures „dušši all”.

            Madriidlaste suureks üllatuseks aga hakkasid äikesepilved augustikuise taeva all kogunema ning kui Paavst oli just kohale jõudnud, meid tervitanud ja valmistusime kõik õhtuseks adoratsiooniks Pühima Altarisakramendiga, tõusis tohutult tugev tuul, hakkas sadama ja me ei kuulnud enam midagi… Kes oleks võinud arvata, et järsku lõpeb lõõskav päev suure maruga?! Mul polnud küll mingit jakki kaasas ja seetõttu haarasin magamiskoti, pugesin selle sisse ning katsime kõik asjad ja kotid papitükkidega. Vahepeal teatati altari poolt, et lükkame adoratsiooni edasi. Ootame. Võitleme tuule ja vihma vastu. Kellegi matt lendab nii ootamatult kiiresti minema, et ei jõua reageerida, märkame alles selle puudumist. Skandeerime ja laulame koos ümbritsevate inimestega: „Esta es la juventud del Papa (need on Paavsti noored)!” Jahe ja raske on, aga meie rõõmu ja entusiasmi olla koos Püha Isaga pole tuul kuhugi viinud! Ühtäkki kuulen läbi tugeva tuule Benedictus XVI tuttavat häält: „Kallid sõbrad…!” Edgar minu kõrval ei suuda oma imestust ja rõõmu varjata: „Kas Paavst on tõesti veel siin?! Ma arvasin, et ta on juba ammu ära viidud!” Ta oli tõesti meiega! Ja me kuulsime tema julgustavaid hispaaniakeelseid sõnu ning hüüdsime läbi tormi vastu: ”Esta es la juventud del Papa! Esta es la juventud del Papa!” Mõni päev hiljem kuulen kelleltki, et Püha Isa ümbritsevad inimesed olid talt ühel hetkel tormi ajal küsinud, et kas me lähme ära? Selle peale oli Benedictus vastanud, et loomulikult te võite minna, kui soovite, aga mina jään siia.

            Mõne aja pärast saime jätkata unustamatu adoratsiooniga, koos Püha Isaga… Palvetasin palju tema eest ja olin Jumalale ütlemata tänulik selle aja ning võimaluse eest!

            Pärast Püha Isa lahkumist käisime veel Maritiga ringi, olime ühes paljudest valgetest telkidest adoratsioonil, tõime suure kasti veepudeleid homseks ja pärast „pesa” valmimist heitsime magama. Mitte eriti kauaks, sest seal lähedal töötas samal ajal üks sipelgapesa… Kolisime mujale ja kella 2 ajal enne uinumist kuulsime trumme, laulmist, tantsimist... kuni uni võttis meie üle võimust.

Pühapäev, 21. august Cuatro Vientos

Väga omamoodi kogemus on magada ja ärgata ühel lennuväljal umbes miljoni inimesega. Avada silmad ning avastada, et kohe-kohe algab Missa Püha Isaga. See tundus kui unenägu, kuid virgudes muutus üha reaalsemaks! See tekitas tunde nagu oleksin sattunud suure suguvõsa kokkutulekule. Eks see nii mingis mõttes olegi – me usume ju ühesse ja samasse Jumalasse.

Kohe-kohe saabuski Paavst Cuatro Vienosele… Kuulsime teda taas rääkimas… See kord oli taevas pilvitu ning päike alles alustas õhu kütmisega. Enne Missa algust öeldi, et kahjuks pole võimalik jagada Pühimat Sakramenti, sest see tuli eilse tormi tõttu toimetada ohutusse kohta… Missa algas… palvetasime kõik koos… Otsustasime Mariga minna altari poole lootuses näha Püha Isa veidikenegi lähemalt. Mingil määral see meil ka õnnestus murdes teed läbi inimsumma ise pidevalt pilte klõpsutades. Missa lõppes, päike taas põletas ja pöördusime tagasi ülejäänud grupi juurde, et teada saada, millal hakkame liikuma linna südame poole? Vahelduseks värskendasime endid taas tuletõrje autode jääkülma „dušši all” enne teele asumist. Meie grupp jagunes mitmeks osaks, et oleks kergem liikuda, sest inimmassid olid suured ja üksteisel silma peal hoida pea võimatu. Meie otsustasime veidi oodata kuni suurem hulk inimesi on lahkunud. Ja siis asusime Ivori ja Silveriga teele metroo poole, rahvuslipp uhkelt tuules lehvimas. Õnneks toimis maa-alune rong oma täisvõimsusel ja jõudsime kiiresti kesklinna, pidades samal ajal sisevõitlust, et kas minna Las Matasesse ennast värskendama ja siis tagasi või kohe Madriidi. Otsustasime viimase kasuks. Meie läksime tutvuma kaubandusvõrgustikuga. Olgu öeldud vaid nii palju, et linnast kella seitsme paiku me tühjade kätega ei lahkunud. Kella kaheksa-üheksa paiku jõudsime Las Matasesse. Toimus väike meie grupi sisene koosviibimine kabelis, et jagada kaaslastega muljeid palverännakust. Siis korraldas sealne kogudus meile Hispaania õhtu… Pärast mida suikusime unne, et alustada järgmisel päeval teekonda Maarjamaa poole…


Esmaspäev, 22. august Madriid/Las Matas Riia Tallinn

Hommikul asemelt üles, operatsioon: „asjad kohvrisse”, kiire hommikusöök ja Missale. Pärast võtsime ühes kogu oma varanduse ning jooksime rongile. Rongi vahetasime metroo liini nr 8 vastu ning lennujaama peatuses maha. Otsisime paaniliselt terminal 2-e ja check-in nr 557-t. Jooksime võidu ajaga ja… jõudsimegi kohale! Piletid käes, läksime oma värava juurde ja ootasime ja ootasime kuni lõpuks, ettenähtust hiljem, lubatigi meid lennukisse. Ja asusimegi teele Riia poole. Nagu juba õhku tõustes arvata oligi, jõudsime kohale plaanitust tunduvalt hiljem… meie, kes me pidime saama varasemale Tallinna lennukile, jäime oma lennule üle poole tunni hiljaks ning õhusõiduk asus teele ilma meieta. Pöördusime transfer center-isse ja õnneks saime uued piletid juba järgmisele lennule, millele oli registreeritud ka ülejäänud grupp. Veetsime järgnevad viis tundi Riia lennujaamas, jalutasime ringi, sisustasime aega, rääkisime reisist, kirjandusest, kultuurist ja tähistasime Maia-Maali sünnipäeva. Viimaks pärast kella ühtteist öösel lubati meid taas lennukisse ja pärast südaööd maandusime Tallinnas Lennart Meri nimelisel lennuväljal…

Mari ja Marit

Social button for Joomla