Katoliku Kirik Eestis



Recuerdos de las dos peregrinas. Kahe palveränduri meenutused

Laupäev, 20. august Madriid/Cuatro Vientos

Pidime eile õhtul tingimata kooli jõudma, sest hommikul oli suur pakkimisaktsioon. Surusime kohvrid kokku ja saatsime kogudusse ning võtsime kaasa asjad, mida vajasime ööpäeva jooksul sõjaväe lennujaamal Cuatro Vientos.

            Mõned meist väljusid hommikul varem, et jõuda veel pisikesse katehheesi. Neil oli ka seal Missa, vana korra järgi. Me läksime kella 10-sele eestikeelsele (!) Missale koguduse maja imearmsasse kabelisse. Pea 2 nädalat oli möödunud hispaania-, ladina- ja inglisekeelsete Missadega, ent see toob ilmekalt esile Kiriku ühtsuse ja katoliiklikkuse.

            Tõttasime Madriidi metroojaama, et sealt jätkata kogu grupiga teed Cuatro Vientose suunas. Metroosse olime muide väga hästi kokku pakitud! Viimase peatusevahe läksime edasi kõik jalgsi, tahtsime koos roosipärga lugeda, aga rahva tihedus kasvas liiga suureks ja üksteise kuulmine halvenes. Kohalejõudmine sujus libedalt, aga kahjuks oma sektorisse D8 (kella 4-5 ajal) me juba enam ei mahtunud! Pärast mõningat solgutamist palava päikese all ja pikaajalisi läbirääkimisi lubati meid tahapoole, F8-sse. Ilm oli absurdselt kuum, päike lõõskas ja ei mingit leevendust enne õhtut. USA korealased meie kõrval olid nutikamad olnud ja panid samal ajal püsti päikesevarje. Aeg-ajalt käisime tuletõrje auto juures „dušši all”.

            Madriidlaste suureks üllatuseks aga hakkasid äikesepilved augustikuise taeva all kogunema ning kui Paavst oli just kohale jõudnud, meid tervitanud ja valmistusime kõik õhtuseks adoratsiooniks Pühima Altarisakramendiga, tõusis tohutult tugev tuul, hakkas sadama ja me ei kuulnud enam midagi… Kes oleks võinud arvata, et järsku lõpeb lõõskav päev suure maruga?! Mul polnud küll mingit jakki kaasas ja seetõttu haarasin magamiskoti, pugesin selle sisse ning katsime kõik asjad ja kotid papitükkidega. Vahepeal teatati altari poolt, et lükkame adoratsiooni edasi. Ootame. Võitleme tuule ja vihma vastu. Kellegi matt lendab nii ootamatult kiiresti minema, et ei jõua reageerida, märkame alles selle puudumist. Skandeerime ja laulame koos ümbritsevate inimestega: „Esta es la juventud del Papa (need on Paavsti noored)!” Jahe ja raske on, aga meie rõõmu ja entusiasmi olla koos Püha Isaga pole tuul kuhugi viinud! Ühtäkki kuulen läbi tugeva tuule Benedictus XVI tuttavat häält: „Kallid sõbrad…!” Edgar minu kõrval ei suuda oma imestust ja rõõmu varjata: „Kas Paavst on tõesti veel siin?! Ma arvasin, et ta on juba ammu ära viidud!” Ta oli tõesti meiega! Ja me kuulsime tema julgustavaid hispaaniakeelseid sõnu ning hüüdsime läbi tormi vastu: ”Esta es la juventud del Papa! Esta es la juventud del Papa!” Mõni päev hiljem kuulen kelleltki, et Püha Isa ümbritsevad inimesed olid talt ühel hetkel tormi ajal küsinud, et kas me lähme ära? Selle peale oli Benedictus vastanud, et loomulikult te võite minna, kui soovite, aga mina jään siia.

            Mõne aja pärast saime jätkata unustamatu adoratsiooniga, koos Püha Isaga… Palvetasin palju tema eest ja olin Jumalale ütlemata tänulik selle aja ning võimaluse eest!

            Pärast Püha Isa lahkumist käisime veel Maritiga ringi, olime ühes paljudest valgetest telkidest adoratsioonil, tõime suure kasti veepudeleid homseks ja pärast „pesa” valmimist heitsime magama. Mitte eriti kauaks, sest seal lähedal töötas samal ajal üks sipelgapesa… Kolisime mujale ja kella 2 ajal enne uinumist kuulsime trumme, laulmist, tantsimist... kuni uni võttis meie üle võimust.

Pühapäev, 21. august Cuatro Vientos

Väga omamoodi kogemus on magada ja ärgata ühel lennuväljal umbes miljoni inimesega. Avada silmad ning avastada, et kohe-kohe algab Missa Püha Isaga. See tundus kui unenägu, kuid virgudes muutus üha reaalsemaks! See tekitas tunde nagu oleksin sattunud suure suguvõsa kokkutulekule. Eks see nii mingis mõttes olegi – me usume ju ühesse ja samasse Jumalasse.

Kohe-kohe saabuski Paavst Cuatro Vienosele… Kuulsime teda taas rääkimas… See kord oli taevas pilvitu ning päike alles alustas õhu kütmisega. Enne Missa algust öeldi, et kahjuks pole võimalik jagada Pühimat Sakramenti, sest see tuli eilse tormi tõttu toimetada ohutusse kohta… Missa algas… palvetasime kõik koos… Otsustasime Mariga minna altari poole lootuses näha Püha Isa veidikenegi lähemalt. Mingil määral see meil ka õnnestus murdes teed läbi inimsumma ise pidevalt pilte klõpsutades. Missa lõppes, päike taas põletas ja pöördusime tagasi ülejäänud grupi juurde, et teada saada, millal hakkame liikuma linna südame poole? Vahelduseks värskendasime endid taas tuletõrje autode jääkülma „dušši all” enne teele asumist. Meie grupp jagunes mitmeks osaks, et oleks kergem liikuda, sest inimmassid olid suured ja üksteisel silma peal hoida pea võimatu. Meie otsustasime veidi oodata kuni suurem hulk inimesi on lahkunud. Ja siis asusime Ivori ja Silveriga teele metroo poole, rahvuslipp uhkelt tuules lehvimas. Õnneks toimis maa-alune rong oma täisvõimsusel ja jõudsime kiiresti kesklinna, pidades samal ajal sisevõitlust, et kas minna Las Matasesse ennast värskendama ja siis tagasi või kohe Madriidi. Otsustasime viimase kasuks. Meie läksime tutvuma kaubandusvõrgustikuga. Olgu öeldud vaid nii palju, et linnast kella seitsme paiku me tühjade kätega ei lahkunud. Kella kaheksa-üheksa paiku jõudsime Las Matasesse. Toimus väike meie grupi sisene koosviibimine kabelis, et jagada kaaslastega muljeid palverännakust. Siis korraldas sealne kogudus meile Hispaania õhtu… Pärast mida suikusime unne, et alustada järgmisel päeval teekonda Maarjamaa poole…