Katoliku Kirik Eestis



Recuerdos de las dos peregrinas. Kahe palveränduri meenutused

Teisipäev, 16. august Madriid/Las Matas

Hommik algas vara – enamus meist suundus teisipäevaks Toledosse. Mul õnnestus juba Madriidi rongi/metroojaamas oma grupp ära kaotada. Aga elagu keeltepaabel – eelmise teisipäeva peavalu (ohtra hispaania keele pärast) oli juba seljataga ja küsijal on ju suu peas! Sain ka omale õige pileti ja jõudsin teistega koos kolmekultuurilisse möödunud aegade pealinna Toleedosse. Rääkides teistest inimestest – osad meie grupist läksid hoopis Madriidi uitama ja kohtusime nendega alles õhtul koolis.

            Toleedos sai hästi tunda augustikuist Madriidi – väljas oli vähemalt 44°C! Me Maritiga jäime Katedraali pikemalt imetlema ning pärast jõudsimegi ainult paari mošeega väljast tutvuda. See-eest Toleedo Katedraalis oli, mida vaadata! Giidi me grupi jaoks kahjuks ei võtnud, aga naeratava Maarja kuju juures kuulsime ühe USA grupi ekskursiooni, mille giid tõi välja Maarja emaksolemise rõõmu Jeesusest, samas kui suur osa Jumalaema kujusid Euroopas väljendavad tema muret ning valu, teades ja nähes oma Poega kannatamas ning suremas. Neid naeratavaid Maarja kujusid oli Katedraalis kaks, ühel tundus nagu Jeesus kõditaks õrnalt oma Ema, et too naerataks... „No photos, no videose” tõttu ostsin mälestuseks ühe järjehoidja naeratava Maarjaga, Jeesuslaps süles.

            Üheks päevaks kordus Kölni WYD probleem – otsisime Madriidis tund või poolteist asjatult süüa – otsas või kinni. Teistel päevadel olime piirkonna valikul targemad ja käisime restoranides, mille lähedal polnud suuri rahvamasse. Avamissal olime Plaza de Cibelesest „veidi“ eemal, kõrvaltänavas tuhandete teistega; kuuldekaugusest väljas, aga raadioga püüdsime üht-teist kinni. Püüdsin midagi oma konarliku hispaania keelega tõlkida, aga koridore preestritele (hilisemaks armulaua jagamiseks) polnud kahjuks moodustatud!

Kolmapäev, 17. august Madriid/Las Matas

Äratus küllaltki vara hommikul, et kiirustada rongile. Kiiresti riidesse, hommikusöök ja siis rongijaama. Teel keskusesse meditatsioonile minnes jõudsime ka ära eksida ja Madriidi paremini tundma õppida.Õnneks Cristina tuli meile vastu ja ka teised ootasid meid kannatlikult ära. Pärast meditatsiooni läksime kohtumisele Opus Dei prelaadiga, mis toimus ühes suures auditooriumis. Seal oli noori igast maailma nurgast. Meil oli õnn istuda esireas! Terve saal oli pungil täis inimesi nii, et pärast üksteist üles leida oli raske. Pärast kohtumist otsustasime mitte kulutada aega toidu otsimisele ja läksime kindla peale välja ehk sõitsime Las Matasesse, juba teada restorani, kus saab kõhu korralikult täis. Ja siis tagasi Madriidi, et minna Missale ja pärast seda osa võtta Retiro pargi läheduses toimuvatest kultuuriüritustest. Kuulasime kahte kontserti. Esimesel esitas üks mees USA-st oma kodumaal tuntud kristlike laule uues võtmes, kaasates neisse osavalt ka publiku. Teine kontsert – paar Hispaaniast, kes esitas väga hingestatult emakeelseid, sügavasisulisi ballaade. Kahjuks oli kell juba palju ning pidime hakkama liikuma Las Matase poole, et jõuda rongile. Ja me õnneks jõudsimegi… täpselt viimasele rongile.

Neljapäev, 18. august Madriid/Las Matas

Hommikul ärkasime jalkastaadionil nagu tavaliselt. Hommikusöök ja siis rongile – jooksuga. Õiges metroo peatuses maha ja siis paarteist minutit jala ning suurde keskusesse, kus toimub inglise keelne katehhees, mida korraldasid „The Sisters of Life” – alguses rääkisid meile puhta armastuse teemadel arvake ära kes… Jason ja Crystalina Evert. Kuidas ma leian armastuse? Mis on püha puhtus? Kui kaugel on "liiga kaugel"? Kuidas ma tean, kas ta armastab mind või kasutab mind ära... ning palju muid huvitavaid, praktilisi teemasid ning sekka Jasoni ja Crystalina „oma lugu" sellest, kuidas nad kumbki omal viisil leidsid, et tasub puhtust elada ja miks. Seejärel jätkas Kanada piiskop kateheesi teemal „üles ehitatud Kristuses“. Laulsime kõik koos kuni seati asju valmis järgnevaks Missaks, pärast mida suundusime lõunapausile, et hiljem tagasi tulla. Kogunesime kolme kivi all, kuid avastasime, et Maia-Maali polegi meiega. Kammisime veidi rohkem ümbrust ja ühe väljapääsu juurest õnnestus ta õigepea taas üles leida. Pärast kehakinnitust jõudsime tagasi katehheesi, kus pärastlõunasel sessioonil tutvustasid erinevad lektorid meile Johannes Paulus II raamatut „Keha teoloogia“. Mis tähendab olla inimene? Kas inimolendil on tähendus või on see juhuse mäng? Väga mõtlemapanevad olid mõtted, et mina olen oma keha omanik, minu keha on mina ise, minu isik. Järelikult see mida ma teen oma kehaga, mõjutab minu isiksust tervenisti. Ent „Keha teoloogia" ei kõnele kindlustundest ega garantiidest (mida me ehk tahaksime), kuid annab kindla vundamendi suurepärase ning viljaka elu jaoks. Nii nagu šimpans ei suuda lugeda, aga inimene suudab, on inimene võimeline anda konkreetset tähendust elule ja armastusele... Lõpuni kahjuks olla ei saanud, sest olime kokku leppinud kohtumise ülejäänutega Del Prado muuseumi ees. Asusimegi sinna poole teele ühes laulu ja Eesti lipuga! Olime oma rahvuslipuga tõeline vaatamisväärsus – kui tihti ikka eestlasi ja Eesti lippu näeb? Del Prado ees vookles pikk kunstihuviliste saba. Õnneks oli Maria Joanna juba varem kohal ja võttis meie kotid oma valvsa pilgu alla – jõudsimegi kuulsasse Del Pradosse. Aega oli kahjuks vaid veidi üle kahe tunni. Siis algas Paavsti tervitustseremoonia Cibelese väljakul. Seekord saime paremad kohad - Prado kunstimuuseumi lähedal, ekraani ees. Nii õnnestus meil ka kuulda Püha Isa kõnelemas. Inimesi oli taas tohutult palju! Nähtud ja kuuldud – suundusime taas rongijaama poole, et pöörduda tagasi Las Matasesse. Otsustasime otsida süüa ööbimiskoha lähedusest, kuid otsingud kahjuks ei kandnud vilja, ning meid päästis taaskord Telepizza. Siis suikusime väsinult unne…