Ülestõusmisoktaavi esmaspäeva mõtisklus

Kaheksa päeva jooksul alates Jeesuse Kristuse ülestõusmise suurpühast tähistame Kirikus aega, mida nimetatakse oktaaviks (ld octavus = kaheksas). Selle aja liturgia koos oma lugemistega räägib meile eriti Jumala piiritust armastusest ja halastusest meist igaühe vastu. Tõepoolest, ülestõusmisoktaav lõpeb järgmisel pühapäeval, kui tähistame Jumala halastuse pühapäeva. Kaheksa päeva jooksul avastame ja kogeme, et Jeesuse püha kannatamine, surm ning ülestõusmine on kõige tähtsam märk just Jumala armastusest ja halastusest meie kõigi vastu.

Tänane evangeeliumikatkend näitab, et Jumala armastus on väga peenetundeline ja varjatud, kuid samal ajal ka hävimatu. Kahjuks ei märganud seda ülempreestrid ja vanemad ning mõtlesid, et Jumala armastust on võimalik tappa. Seepärast andsid nad sõduritele palju raha ja ka juhised, kuidas levitada valesõnumit: „Öelge: „Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära, kui me magasime.“ Ja kui maavalitseja peaks sellest kuulda saama, küll me teda meelitame ja teeme, et teie võite olla mureta“ (Mt 28: 13-14).

Tõeline armastus ongi varjatud ja saab nähtavaks, kui annab end täiesti teistele – nii nagu Jeesus ise õpetas ja seejärel ka tegi: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15: 13). Massiteabevahendid teevad tavaliselt teatavaks vaid armastuse puuduse. Nad ei näe või ei taha märgata, et meie maailmas on tuhat korda rohkem varjatud armastust kui kurjust. Just see varjatud armastus on Armulauas, pihisakramendis, Jumala sõnas ja Tema õnnistuses. See varjatud armastus on igas tõelises suhtes, näiteks vanemate ja laste, abikaasade või sõprade vahel. See varjatud armastus on samuti meie praeguses raskes olukorras, kui enamik inimesi kardab hirmsasti pandeemia tõttu. Kogu maailm jääks nagu seisma, aga samal ajal on nii palju häid südameid, kes hoolitsevad kannatajate ja haigete eest, kes armastusest pühenduvad abivajajatele.

Tõeline armastus on ka hävimatu. Ja veel kord näitas Jeesus, et see on tõsi, kui Ta suri ristil ja Tema südamesse torgati piik. Paljud mõtlesid, et Jeesuse süda hävitati sel hetkel täielikult. Kuid tuli välja vastupidi: see armastust täis süda avanes ja sai armastuse allikaks miljarditele: „„Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra“ (Jh 12: 32-33). Kui meie armastus on tõeline, ei peaks me kartma, et keegi või miski võiks selle hävitada, nagu rõhutab püha Paulus: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ (Rm 8: 35). See ei ole lihtsalt võimalik ja just seda õpetab meile ülestõusnud Jeesus. Kui toome Tema juurde oma südamed, mis on päris tihti haavatud ja ehmunud ning isegi nagu suure kiviga koormatud, siis peaksime kindlasti meeles pidama, et tõeline armastus tõuseb alati üles koos Jeesusega. Eriti selles raskes olukorras, mida praegu valusalt kogeme.

Aamen.

Isa Wodek