Kristliku kasvatuse teoloogilised põhimõtted

perepalveAvaldame Eesti Kirikute Nõukogu loal piiskop isa Philippe Jourdani artikli kristliku kasvatuse teemal.

Kasvatamine on kõige ilusam ja tähtsam töö. Eesti ühiskond on kahtlemata edukas materiaalses mõttes, inimesed väärtustavad õigusega oma tööd ja tahavad kõik oma töökohustusi täita. See on õige. Aga kui lapsi sünnib vähe, kas me siis ei väärtusta liiga vähe töödest kõige kõrgemat ja olulisemat? Ehk oleme hoopiski teelt eksinud? Kas professionaalne edu ja karjäär on tõesti väärt, et selle nimel edasi lükata või piirata laste sünnitamist? Karjäär ja tööelu lõpevad, aga lapsed jäävad. Pärast pensionile minekut ei pane kliendid, kolleegid või alluvad enam helisema sinu telefoni. Aga lapsed helistavad ikka. On muidugi loomulik ja õige, kui ühiskond pakub võrdseid võimalusi meestele ja naistele tööalaselt arenemiseks. Aga kui sellega kaasneb pereelu piiramine, siis lõhub ühiskond iseennast seestpoolt.

Järgnevalt jagan mõningaid mõtisklusi kristliku hariduse ja kasvatuse kohta. Need toetuvad katoliku piiskoppide poolt Vatikani Teise Kirikukogu ajal (1963‒1965) loodud tekstile “Gravissimum Educationis”. Kuna kõik kristlased on uuestisünni läbi veest ja Pühas Vaimust saanud uueks looduks, keda hüütakse Jumala lasteks ja kes seda ka on, siis on neil õigus kristlikule haridusele.

Kristliku hariduse peamised eesmärgid on järgmised:

Seda rõhutas Rooma paavst Pius XI ühel ajaloo väga traagilisel hetkel, 1937. aastal, pöördudes saksa rahva poole. Natsistlik reziim nagu kõik diktatuurid oli seadnud endale eesmärgiks võtta vanematelt ära laste kasvatamise vastutus ja anda see üle riigile. Selle vastu protestisid koos Rooma paavstiga paljud kristlased. 20. sajandi diktatuurid on enamasti kadunud, aga mõned tänapäeva ideoloogiad püüavad saavutada samasugust eesmärki, vähendades või piirates lapsevanemate õigust kasvatada oma lapsi nii, nagu nad õigeks peavad. Dikteerides ette lastele edastatavaid väärtusi, tuuakse sageli näiteks kahetsusväärseid juhtumeid vanematest, kes ei saanud oma vastutusega hakkama. Sellest järeldatakse, et riik peaks olema kõikide laste puhul esimene kasvataja. Vanemad, eriti kristlikud lapsevanemad, ei saa sellise ideoloogiaga nõustuda.Vanemate õigus olla oma laste esimene kasvataja on inimõiguste seast üks tähtsamaid.

Vanemate rolli õpetajatena on raske kellelgi teisel täita. Nende võimalus on luua perekonnas õhkkond, mida elustavad armastus ja austus Jumala ja inimese vastu. Sellises kasvukeskkonnas edeneb laste terviklik isiklik ja sotsiaalne areng kõige paremal viisil. Perekond on esimene kool, kus õpetatakse neid sotsiaalseid väärtusi, mida iga ühiskond vajab. Iseäranis oluline on see kristlikus perekonnas, mida on rikastatud abieluseisuse sakramendi armu ja kohustustega. Selles tuleb lapsi õpetada ristimises saadud usu kohaselt nende varajasest east alates tundma ja teenima Jumalat ning ligimest armastama. Kodus saavad lapsed ka oma esimese kogemuse toimivast inimeste kooslusest ja Kirikust. Sealt juhitakse nad aegamisi laiemate kogukondade ja Jumala rahva hulka. Neil põhjustel on tõeliselt kristlik perekond Jumala rahva elu ja arengu jaoks hindamatu tähtsusega.²

Kuid perekond ei ole oma kasvatusvastutusega üksi. Ta vajab kogu ühiskonna abi. Vanemad, kelle esmane ja loovutamatu õigus ja kohustus on oma lapsi harida, peavad samal ajal saama oma lastele valida sobiva kooli. Järelikult peab riigivõim, kelle kohuseks on toetada ja kaitsta võrdselt kõigi kodanike õigusi, kandma hoolt selle eest, et riiklikke abirahasid eraldatakse õiglaselt. Vaid nii on vanematel tõesti vabadus valida oma südametunnistuse järgi selline kool, mida nad oma lastele tahavad. Viimasel ajal on Eestis rajatud mitmeid kristlikke konfessionaalseid koole. Riigi toetus konfessionaalsetele koolidele ei ole vaid üksikute kristlike perede privileeg, vaid olulise kodanikuõiguse kaitsmine, mis puudutab kogu rahvast ja demokraatlikku ühiskonnakorraldust.

Loe edasi artiklit Eesti Kirikute Nõukogu leheküljelt: SIIT.

 

Allikad:
¹ Pius XI, entsüklika Mit Brennender Sorge, 14.03.1937: AAS 29 (1937), pp. 164 jj.

² Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, art. 11 ja 35: AAS 57 (1965), pp. 16 ja 40jj.