Maarjapais



Intervjuu Sr. Vimalaga O.SS.S. Pirita kloostris

vimalauus

Sr. Vimala on sündinud ja õppinud Indias, Keralas. Eestisse tuli ta 2000. aastal ning alates 2017. a. kevadest on ta teenimas Pirita kloostris kloostri emana. Selle intervjuu vahendusel räägib ema Vimala veidi oma kutsumusest ja selle leidmisest.

Millised olid Sinu kokkupuuted kloostrieluga enne ordusse astumist?
Ma olen nii tänulik, et olen sündinud katoliiklikus perekonnas ja mul oli lapsena võimalus sagedasti kirikus käia. Keralas, minu kodukoha naabruses, oli karmeliitide klooster. Nunnad, kes seal elasid, ei olnud klausuuris, sest nende eesmärk oli teenida teisi. Koolis, kus ma õppisin, olid õpetajateks just needsamad nunnad. Seega nägin juba lapsena kloostrielu kõrvalt ja suhtlesin sageli nunnadega.

Samuti on minu lähedaste sugulased seas mõned nunnad - karmeliidid. Olin alati väga õnnelik, kui üks minu karmeliidist sugulane meile külla tuli. Samuti inspireerisid mind nunnadest õpetajad. Soovisin nii väga teha seda, mida nemadki. See soov kasvas koos minuga - õpetada, jagada teistele seda armastust, mis on minule antud, kuuluda ordusse – olla nunn. See oli minu jaoks nii ilus!

Millal tundsid esimest korda ordukutsumust?
17-aastaselt, peale gümnaasiumi lõpetamist, tundsin esimest korda, et tahaksin saada nunnaks. Sugulastest nunnad kutsusid mind, et ma läheksin ja prooviksin veidi aega kloostris elada. Kuid mul puudus soov saada karmeliidiks. Tundsin ikka veel, et tahaksin rohkem tegevust, aktiivsemat elu, sest olin selline energiline noor inimene.

Nii läksingi peale kooli lõpetamist ülikooli õppima India ajalugu. Kuid kohe esimesel aastal tundsin, et mu huvi ajaloo vastu ei olnud nii sügav, kui esialgu arvasin. Samal ajal tuli mulle külla üks sõbranna Maisuris asuvast birgitiinide kloostrist. See, mida ta rääkis birgitiinide kloostrielu kohta, oli nii teistsugune ning inspireeris mind väga ja tundsin, et Jumal tahab mind kasutada Tema vahendina pigem Birgittinide viinamäel. Nii ma küsisingi vanematelt luba, et minna kloostrisse – esialgu prooviaastale.

Kas sinu vanemad soosisid seda, et jätad ülikooli pooleli ja lähed kloostrisse?
Minu ema ei tahnud, et ma läheksin kloostrisse. Mitu sugulast olid juba kloostris. Ema arvamus oli, et kui kõik lähevad kloostrisse, ei saa perekond edasi minna ja kasvada. Aga mu soov oli siiski tugevam. Lõpuks vanemad nõustusid, et iga inimene peab oma elutee kutsumuse ise ära tundma ja teised ei saa selle üle otsustada. Nii siis läksingi üheks aastaks, et vaadata, kas birgitiinide kloostrielu on see, mida otsin. Ja mulle meeldis see kõik kohe algusest peale. Jumal andis mulle oma Armu ja see äratundmine oli nii ilus.

Mis oli see, mis Sind mõjutas, et Sinust sai õde kloostris? Kuidas Sa nüüd tagasi vaadates selgitaksid, mis see oli, millest tegelikult kõik alguse sai?
Meie perekonnas oli igal õhtul ühine palvus, mis kestis ümbes tunni enne õhtusööki. Vanemate poolt oli see seatud nii, et selles osales terve perekond. See oli aeg Jumalale – igal õhtul. Iseenesesmõistetav oli laupäevati ja pühapäevati Pühal Missal osalemine. Õhtupalvus tähendas Roosipärja palvetamine, Piibli lugemist, pühakute palveid, ja erinevate noveenide palvetamist. Ja nii kogu pere koos – isa, ema ja kolm last – palvetasime koduse väikese altari ees. See kõik algaski tegelikult sealt ning andis mulle jõudu ja meelekindlust minna ja jääda kloostrisse. Aga eelkõige on see olnud Jumala Arm ja tahtmine.

Kuidas näeb kloostris välja ettevalmistusaeg enne lõpliku tõotuse andmist ning millistes kloostrites Sa enne Eestit oled elanud?
Ühe aasta olin Indias birgitiinide kloostris endas nö. selgusele jõudmas. Huvitav oli see, et kogu perekond arvas, et ma tulen kindlasti tagasi koju. Peale 3 kuud kui ma astusin kloostrisse, tuli mu ema mind vaatama ja koju viima, aga kui ta nägi, kui rõõmus ja õnnelik ma kloostris olin, siis ta loobus sellest kojukutsumise plaanist. See kõik oli Jumala Arm, mis sellel ajal mind saatmas oli. Peale seda aastat tundsin, et sooviksin ikka päriselt kloostrisse jääda ning sellega algas postulandi ja noviisiati aeg, mis kestis kaks aastat.

Seega läbisin selle ettevalmistusaja, mis on vajalik nunnaks saamiseks, Indias. Peale nunnaks saamist läksin pooleks aastaks Rooma ja sealt edasi Inglismaale. Olin Londoni lähistele birgitiinide kloostris 5 aastat, kus ma andsin oma viimase tõotuse Jumalale, et elada kogu oma elu Tema teenistuses. Sealt edasi tulin aga 2000. a. juba Eestisse.

Kas Eestis kohanemine oli keeruline - võõras Põhjamaine riik, raske keel ja täiesti erinev kultuur?
Kõik need raskused - võõras kultuur, keel, kliima - on raskused, mis kuuluvad meie elu juurde. Ma olen Kristuse pruut ja Kristusega ühenduses olles on võimalik kõik raskused üle elada. Miks peaks mul olema kergem kui minu peigmehel?! Selle ühenduse tajumine tugevdab ka mind.

Esialgu elasid birgitiinid Tallinnas Munga tänaval ja see paik oli pigem korter kui klooster. See oli minu jaoks väga üllatav, sest olin seni elanud vaid päris kloostrihoonetes. Seega tundus see korter nagu see polekski päris klooster. Ma ei teadnud siis veel Eesti kiriku ajalugu ja siinsete olude põhjuseid. Kuid me elasime kõik raskused üle ja nüüd on Pirital väga ilus klooster.

Kui palju on tänapäeval kutsumusi just birgitiinide seas?
Väga vähe. Kui minust sai nunn, oli 12 kanditaati, kellest alles jäi 10. Praegu on Roomas 4 ja kogu maailmas 10 kanditaati, kes valmistuvad kloostrieluks. Ikka väga vähe.

Kui tihti sa käid vanemate juures.
Iga 3 aasta tagant saan käia Indias vanematel külas. Alguses olid külastused veelgi harvemad - iga 5 aasta järel. Kui ma nüüd lähen nunnana oma vanemate juurde, siis kõik ütlevad, et ma olen nii hooliv ja nii teistmoodi.

Sinu südamesoov katoliiklastele.
Hoidke oma perekondi! See on kõik - kogu elu allikas. Perest saab alguse ka oma kutsumuse leidmine. Mina olen õena birgitiini kloostris tänu oma perekonnale, kellest oli tugi ka vaimsel kasvamisel. Perekond on kõige alus.

Maarjamaa katoliiklased, palvetagem ühiselt preestri- ja ordukutsumuste eest Eestis!

 

 

 

 

 

Social button for Joomla