Maarjapais



Palve Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlichi, S.J. õndsakskuulutamise eest

EPfotoKõigeväeline Jumal, Sinu Poeg kannatas ja suri ristil inimeste päästmiseks. Tema eeskujul armastas Sinu sulane peapiiskop Eduard Profittlich, S.J. Sind kogu südamest, teenis Sind ustavalt tagakiusamise ajal ja andis oma elu Kiriku eest. Arva ta oma õndsate hulka, et tema ustavuse ja armastuse eeskuju säraks kogu maailma ees. Palun Sind, võta tema eeskostel kuulda minu palve...... Kristuse, meie Issanda nimel. Aamen.

Palvet võib kasutada privaatselt.

+ Msgr. Piiskop Philippe Jourdan,
Tallinn 01.06.2017

Seoses Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlichi, S.J. õndsakskuulutamise protsessiga, Eesti Apostellik Administratuur palub saata kirjalikult Jumala sulase eeskoste läbi toimunud armudest järgnevale epostile: .

Jumala sulane peapiiskop Eduard Profittlich, S.J. (1890-1942)

Peapiiskop Eduard Profittlich S.J. sündis 11. sept. 1890.a. Birresdorfis Saksamaal. 1912.a. alustas ta oma teoloogiaõpingutega ning 1913.a. sai temast Jeesuse Seltsi vennaskonna liige. Eduard Profittlich pühitseti preestriks 27. aug. 1922. Kaks aastat hiljem kaitses noor preester Krakowi Ülikoolis filosoofia ja teoloogia doktorikraadi. 1924-1925 teenis ta vaimulikuna Poolas ja hiljem Saksamaal. 1930.a. algas teenistus Eestis. 1931.a. nimetati Eduard Profittlich Eesti Apostellikuks Administraatoriks ja 27. dets. 1936 pühitseti ta piiskopiks. Pärast Eesti okupeerimist NSVL poolt püüdis piiskop teha kõik, et katoliku kiriku preestrid ja erinevate ordude liikmed saaksid võimaluse okupeeritud riigist lahkumiseks. Samas otsustas ta ise kindlalt jääda Tallinna oma koguduse juurde.

27. juunil 1941 Eduard Profittlich arreteeriti. Sama aasta 21. novembril mõisteti ta Kirovi vanglas surma mahalaskmise läbi, ent Jumal kutsus oma sulase koju 22. veebruaril 1942 enne otsuse täideviimist. Eduard Profittlich jäi oma usule truuks.

Peapiiskop Eduard Profittlich oli valmis vastu võtma märtrisurma usu eest. Kirjas sugulastele ja tuttavatele 8. veebruarist 1941 kirjutas ta, et karjase koht on oma karja juures, kus ta jagab karjaga nii rõõme kui kannatusi. Ta kirjutas, et on suur rõõm kogeda Jumala ligiolekut, kellele me oleme andnud kõik, ning et ta on valmis andma Jumalale kogu oma elu: Minu elu – ja kui vaja, siis ka mu surm – on elu ja surm Kristuse eest.

Social button for Joomla