Maarjapais



Nelja Paavsti kohtumine püha Peetruse väljakul

marijarvi2Johannes XXIII ja Johannes Paulus II pühakskuulutamine 27. aprillil 2014
Minu tänane artikkel on järg eelmisele ”Minu teekond Rooma”, mille kirjutasin pärast viibimist Johannes Paulus II õndsakskuulutamisel Roomas, 1. mail 2011. Kuid ka käesolevat juttu tahaksin alustada ühe pildiga, millest on saanud alguse see side selle suure Paavstiga ja tundub, et see käepigistus saadab mind kogu elu.
Ja nüüd ei ole see enam lihtsalt käepigistus, vaid see on pühaku käepigistus.

Nagu ma juba eelpool mainisin, oli mul väga liigutav võimalus viibida Eesti Vabariigi delegatsiooni koosseisus Roomas ka Johannes Paulus II õndsakskuulutamisel 2011. aasta 1. mail.
Kohe pärast õndsakskuulutamist levisid jutud, et on teoks saanud uus ime, mis võimaldab kuulutada paavst Johannes Paulus II pühakuks. 2013. aasta sügisel teatas Pühaks ja Õndsakskuulutamise Kongregatsioon, et 27. aprillil 2014 toimub Roomas koguni kahe suure paavsti, Johannes XXIII ja Johannes Paulus II kanoniseerimine ehk pühakukskuulutamine. Ja nii ostsin kohe ära lennukipiletid ja broneerisin hotelli, et sellel suurel üritusel kindlasti kohal olla.
Paavst Johannes XXIIIndat tuntakse Eestis ehk pisut vähem, sest tema valitsusaeg 1958-1963 jäi aega, kus me Katoliku Kirikust, paavstist ja Vatikanist vähem uudiseid kuulsime, kui tänapäeval, sest Johannes Paulus II oli just see Paavst, kelle ajal muutus suhtlemine lääneriikidega vabamaks ja nii jõudis ka Vatikan meile lähemale.
Johannes XXIII oli paavst, keda peeti pühakuks juba tema eluajal, teda iseloomustati kui headuse ja inimlikkuse paavsti. Tema eestvedamisel kutsuti 1962. aastal kokku Vatikani II kirikukogu, mis tegelikult avas dialoogi kiriku ja laiemate rahvahulkade vahel.
Jõudsin Rooma laupäeva hommikul. Esimesest hetkest võis aru saada, et linnas toimub midagi erilist. Juba rong, mis lennujaamast kesklinna viis, oli täis palverändureid, nad kõik rääkisid erinevates keeltes eelseisvast üritusest. Paljudel olid kaasas taburetid, magamisalused või isegi telgid. Rooma Termini rongijaamas oli inimesi nii palju, et isegi metroo peale oli raske mahtuda. Selleks, et kõik palverändurid kohale jõuaksid töötas Rooma metroo kogu öö. Minu hotell oli 5 minuti teekonna kaugusel Vatikanist. See ala oli liikluseks juba suletud ja kõik kohad täis politseinikke, turvateenistust ja meditsiinitöötajaid. Püha Peetruse väljakul käisid ettevalmistused ja lookles vähemalt viie tunni pikkune järjekord Basiilikasse pääsemiseks. Ka igal pool mujal, näiteks via del Corso ümbrus ja muud paigad olid palveränduritest tulvil, kõikjal kostis poolakeelset laulu, kuid olid esindatud ka väga paljude teiste maade lipud. Paljud kirikud olid avatud kogu öö, et inimesed saaksid palvetada. See oli nii suur elamus-kõik need miljonid inimesed olid kokku tulnud selleks, et ühineda armastuses kahe suure paavsti vastu. Kõigil oli üks ja sama eesmärk. Kui üritasin hilisõhtul oma hotelli pääseda, oli see raskustega seotud, sest jõe ääres olid inimesed  endale tänavale ekraanide lähedusse magamisasemed juba sisse seadnud, et hommikul kohe kohal olla. Paljud inimesed ööbisid Roomas lageda taeva all. Ka minu hotelli aknast marssis kogu öö vahetpidamata mööda palverändurite gruppe, kes laulsid ja juubeldasid.