Maarjapais



Jumala halastuse noveeni palvused 2017 (koos mõtisklustega)

Jumala halastus

 

Pühapäeval, 23. aprillil tähistab Kirik Jumala Halastuse püha. Jumala Halastuse püha tähistamist ülestõusmispühale järgneval pühapäeval palus meie Issand Jeesus pühalt Faustina Kowalskalt 1930. aastatel ning 30. aprillil 2000 kuulutas paavst Johannes Paulus II selle pühaks kogu Kiriku jaoks.

Meie Issand Jeesus ütles pühale Faustinale, et Halastuse pühale peab eelnema noveen – Jumala Halastuse palvepärja lugemine üheksa päeva jooksul alates Suurest Reedest – ning andis talle intentsioonid, mille eest palvetada.

Koos konkreetsete igapäevaste intentsioonidega andis Ta Faustinale edasi ka üldised intentsioonid: et kogu maailm pöörduks ning kõik inimesed Jumala Halastust paremini tundma õpiksid ja ülistaksid. Konkreetsete igapäevaste intentsioonide kohta ütles Issand Jeesus pühale Faustinale: „Igal noveeni päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre, ja mina toon kõik need hinged oma Isa koju. (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (püha Faustina „Päevik“, 1209).

Ka sel aastal on kõigil soovijatel võimalus Peeter-Pauli katedraalis üheskoos Jumala Halastuse noveeni palvetada. Lisaks palvepärja lugemisele saab igal noveeni päeval kuulda mõtisklust intentsiooni teemal, mille eest Jeesus pühal Faustinal sel päeval palvetada palus.

Jumala Halastuse noveeni ajad Peeter-Pauli katedraalis ja intentsioonid:

Suur Reede, 14.04 kell 9.00 – kogu inimkond, eriti kõik patused
Vaikne Laupäev,15.04 kell 9.00 – preestrite ja ordurahva hinged
Ülestõusmispüha, 16.04 kell 13.00 – pühendunud ja ustavad hinged
Esmaspäev, 17.04 kell 17.30 – paganad ja need, kes veel Jeesust ei tunne
Teisipäev, 18.04 kell 17.30 – Kirikust lahkulöönute hinged
Kolmapäev, 19.04 kell 17.30 – tasased ja alandlikud hinged, laste hinged
Neljapäev, 20.04 kell 17.30 – Jumala halastust austavad hinged
Reede, 21.04 kell 17.30 – puhastustules viibivad hinged
Laupäev, 22.04 kell 9.45 – leigeks muutunud hinged

1. SUUR REEDE –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI ESIMENE PÄEV

 

Täna alustame Jumala Halastuse noveeni esimest päeva. Loomulikult peame teadma, et paasatriduum, meie usumüsteeriumide keskpunkt, on see, mida neil päevil elame. Paasatriduum on liturgiline periood, mis algab Issanda viimse õhtusöömaja Missaga ning kestab ülestõusmispühapäeva õhtuni. Selle aja jooksul mõtiskleme selle üle, kuidas Jeesus Kristus läheb läbi kannatuste ja surma ülestõusmise ausse.
Seepärast nimetame neid päevi paasaks ja triduumiks; tegelikult väljendavad need meie Issanda teekonda, mis toimus kolmes osas. See liturgiline periood keskendub meie kristliku usu kõige tähtsamale tõele. Püha Paulus kirjutab oma kirjas korintlastele: „Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud“ (1 Kr 15:17-18). Meie Issanda ülestõusmine paistab olevat palju tähtsam kui see, et Jumal on olemas, on meid loonud ja hoolitseb maailma eest. Jumala olemasolu ei oleks meile eriti oluline, kui ta poleks kunagi ilmutanud, et ta armastab meid ning et ta tõi meile päästmise oma ainusündinud Poja surma ja ülestõusmise kaudu. Ja seepärast mõtiskleme Jumala Halastuse noveeni pidades ka sellele meie suurele ususaladusele – meie Issanda ülestõusmisele, mis väljendab Jumala tohutusuurt halastavat armastust meie kõigi vastu.
Niisiis, täna alustame Jumala Halastuse noveeni esimest päeva. Seepärast tuleb kõigepealt rääkida natuke Jumala Halastuse pühast ja noveenist endast. Püha Faustina „Päevikus“ on vähemalt neliteist katkendit, mis kajastavad meie Issanda soovi Halastuse püha ametliku sisseseadmise kohta Kirikus. Muuhulgas ütles Jeesus Kristus: „See püha tuli välja minu halastuse sisimast ja on kinnitatud minu armulikkuste sügavuses“ (Päevik, 420). „Ma tahan, et seda peetaks pühalikult esimesel pühapäeval pärast Ülestõusmispühi (…) Ma soovin, et Halastuse püha oleks kõigile hingedele, eriti aga vaestele patustele, turva- ja varjupaik. Sel päeval on avatud mu halastuse sügavused. Ma kallan armude mere nende hingede peale, kes tulevad mu halastusallika juurde“ (Päevik, 699).
Meie Issand jätkas selgitamist: „Hing, kes tuleb pihile ja pühale Armulauale, saab täielikult andeks patud ja vabaks karistustest (…) Ärgu kartku mulle läheneda ükski hing, isegi kui ta patud on nagu purpur“ (Päevik, 699). Nende lubaduste järgi talitades tähistame me tõeliselt seda püha ning anname otseselt au ja austust Jumala Halastusele.
Jeesus on määranud, et Halastuse pühal tuleb vastu võtta Armulauda ja käia pihil, mis on seotud selle püha Armulauaga. Pihtida võib ka püha lähipäevadel.
Meie Issand palus, et Jumala Halastuse pühale eelneks noveen Jumala Halastusele, mis peaks algama suurel reedel. Ta andis pühale Faustinale intentsioonid, mille eest igal noveeni päeval palvetada, hoides viimaseks päevaks kõige raskema intentsiooni – leiged ja ükskõiksed hinged. Me ohverdame noveeni nii üldiste kui konkreetsete intentsioonide eest. Üldised intentsioonid on: et kogu maailm pöörduks ning et Jumala Halastust rohkem tundma õpitaks, nii et kõik võiksid ülistada Kristuse headust ja halastust. Konkreetsete intentsioonide kohta kirjutas püha Faustina oma päevikusse need sõnad, mille ütles talle Jeesus: „Igal noveeni päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (Päevik, 1209). Kõiki konkreetseid intentsioone vaatleme noveeni järgmiste päevade jooksul.
Tänase päeva intentsioon on kogu inimkond, eriti patused. Meie Issand ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde kogu inimkond, eriti aga kõik patused ning kasta nad minu halastuse merre. Seeläbi lohutad sa mind kibedas kurbuses, millesse tõukab mind hingede kaotamine“ (Päevik, 1210).
Püha Johannes Paulus II on kirjutanud ilusa jutluse, mille ta pidas õde Faustina kanoniseerimistseremoonia ajal 30. aprillil 2000 Roomas. Ta küsis: „Mida toovad meile eelseisvad aastad? Milliseks kujuneb inimese tulevik maa peal? Meile pole seda teada antud. Kuid kindel on see, et uute arengute kõrval ei ole kahjuks puudust ka valusatest kogemustest.“ Ning ta tsiteeris sõnu, mille lausus Jeesus pühale Faustinale: „Inimkond ei leia rahu enne, kui pöördub usaldusega minu halastuse juurde“ (Päevik, 300).
Kunagi pidas Poola parlamendi kaplan, isa Peter Pawlukiewicz, väga huvitava mõtiskluse. See puudutas kaasaja inimeste, sealhulgas kristlaste hingelist olukorda. Isa Peter püüdis välja tuua tõsiasja, et paljud inimesed ei ela selle sõna tõelises mõttes, see tähendab, et nende elu võiks võrrelda vegeteerimisega, elutu olemasolemisega päevast päeva. Niisuguste inimeste peamine tunnusjoon on see, et nad vajavad pidevalt mingeid stiimuleid. Need võivad olla narkootikumid, alkohol, lõputu pidutsemine, jalgpallivõistlused, seks, videomängud, filmid, teleseriaalid, seebiooperid jne. Kuid kahjuks jäävad inimesed, kes saadavad oma elu mööda pidevalt stiimuleid otsides, seesmiselt üpris tühjaks, ning üritavad seepärast täita seda tühimikku veelgi pöörasema maise rahulolu otsimisega. Nad on niivõrd sukeldunud tänasesse, et ei hooli homsest või veelgi vähem igavesest homsest, mis meid kõiki ees ootab. Nende hinges pole kohta küsimustele meie olemasolu tähenduse, meie elu eesmärgi, ja mis kõige tähtsam, Jumala kohta. Kaasaegne inimene on pidevalt kiiresti kättesaadava rahulduse otsingul ning ta võtab selle vastu sealt, kust vaid saab. Me kõik vajame midagi, mis annaks meie elule tähenduse ja aitaks meil mõtestada meie ümber toimuvat. Kahjuks püüavad liiga paljud inimesed leida seda mõtet asjadest, mida nad omavad, mida nad teevad ja millega nad oma meelt lahutavad. Igas inimsüdames on igatsus, mis ei lakka enne, kui saab rahuldatud. Kui paljud inimesed püüavad täita seda tühimikku oma südames parimaga, mida maailmal pakkuda on, kuid on siiski pettunud, sest ükskõik, millega nad ka ei püüaks oma südant ja oma elu täita, ei suuda see lõpuks siiski anda mõtet ega rahulolu. Mõneks ajaks võib see igatsuse vaigistada, kuid ei suuda seda ealeski hingest välja juurida. Seda põhjusel, et iga inimsüda on, nagu võiks öelda, Jumala kujuline. Ainult Jumal võib täita ja rahuldada siis, kui ükskõik milline loodud asi, mida iganes ette kujutada võiksime, ei suuda rahuldust tuua – ja kindlasti nii läheb. Nagu kõlavad püha Augustinuse kuulsad sõnad: „Sa oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus”. See nähtus, tahtmatus tõsta oma silmi maiselt elult taevastele asjadele, mõjutab teatud määral ka paljusid kristlasi või õigemini öelda ristituid – niinimetatud usklikke, usklikke teoorias, kuid mitte praktikas.
Isa Peter jutustas ühest kogemusest, mille ta sai traditsioonilise jõulude järgse perede õnnistamise käigus, mis on Poolas levinud komme. See õnnistamine on hea võimalus koguduseliikmete kodusid külastades nendega rääkida, nende probleeme tundma õppida ja nende hingeelu kohta küsida. Üht peret külastades kohtas isa Peter naist, kes vaatas teatud teleseriaali. Ta oli sellest nii haaratud, et küsis isa Peterilt, kas too paneks pahaks, kui ta vestluse ajal saadet edasi vaataks. Ning seejärel hakkas naine talle kirjeldama kogu süžeed esimesest osast alates. Ja ta tegi seda säärase kirega, et preester oli üllatunud. Saade oli naise jaoks nagu narkootikum, miski, mis andis mõtte tema vegetatiivsele elule. Kui kurb olemasolu! Mis saaks sellest vaesest naisest, kui ta saatest ilma jääks?
Kui palju on inimesi, kes elavad täpselt nagu see naine! Nii pühendunud tühistele asjadele, et lasevad käest võimaluse oma elusid tõeliselt elada. Kas pole mitte suur patt raisata Jumalalt saadud suurt elu andi kõige selle peale, mis ei vii meid tema poole, asjadele, mis võivad meid temast isegi eemale viia? Kuid isegi siis, kui me ei tunne selles naises ära iseennast, kas võime öelda, et elame oma elu täielikult ja Kristusele, nagu kristlased elama peaksid? Kui oleme ausad, peab vastus olema „ei!“ ja nii vajame me Jumala Halastust, me peame sellest ammutama ja seda kutsuma, et võiksime oma elu iga päev uuesti Jumalale pühendada. Mida rohkem me läheneme Jumalale ja õpime tundma tema tõelist palet, seda enam me näeme, mis me oleme, mis me oleme kutsutud olema; ning me avastame ka oma viletsuse, kuid pöördume usaldusega halastava Jumala poole. Püha Johannes kirjutab oma esimeses kirjas, et „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1 Jh 4:18). Paavst Benedictus pühendas oma entsüklika „Jumal on armastus“ toomaks välja, et need sõnad väljendavad märkimisväärse täpsusega kristliku usu tuuma: kristlik ettekujutus Jumalast on, et ta on armastuse Jumal, halastava armastuse Jumal. Jumala halastav armastus on armastus, mis tahab hellalt puhata iga inimese südames; see on halastus, mis ei puhka enne, kui iga inimsüda puhkab hellalt temas.
Kui vaatame praeguse maailma paljusid kriise, näeme inimesi üksteist tapmas Jumala nimel! Ja me teeme midagi väga sarnast, kui tapame oma keelega, oma ülbusega, oma uhkusega, oma kadedusega ja eriti oma vähese andestusega. Kas maailmal on kunagi varem kui tänapäeval olnud nii väga vaja kuulda Jumala halastavast armastusest ja selle poole pöörduda?
Dr Bryan Thatcher, Jumala Halastuse Euharistiliste Apostlite rajaja ja juhataja, leiab, et Jumala Halastuse sõnum on rohkem kui vagadus, see on eluviis. Kindlasti on oluline austada igapäevaselt Halastava Päästja pilti ja palvetada Jumala Halastuse palvepärga. Aga kui need teod ei vii Jumala sügavama usaldamiseni ja suurema võimeni andestada neile, kes on meid haavanud, siis on need vagaduskombed teinud vähe selleks, et tuua meid lähemale Jeesusele.
Üks naine palvetas oma koguduses iga päev Halastuse palvepärga ja Roosipärga, kuid samal ajal püüdis ta sekkuda oma tütre abiellu. Tema sekkumine lõhkus lõpuks selle abielu ja kahjuks läksid kaasad lahku. Meie tegudel on tagajärjed, nagu ka meie tegematajätmistel! Seepärast ütles Ghandi, et ta ei ole pöördunud kristlusesse, sest ta ei ole kunagi näinud kedagi seda elamas.
Meie Issand ütles pühale Faustinale eriliselt: „Mu sekretär, kirjuta, et ma olen patuste vastu heldem kui õigete vastu. Nende jaoks tulingi maa peale; nende jaoks valasin oma verd, nii et ärgu kartku mu juurde tulla need, kellel on kõige rohkem vaja minu halastust“ (Päevik, 1275). Tähendamissõna kadunud lambast rõhutab otseselt seda tõde. Selle tähendamissõna peategelane – karjane – kujutab Jumalat, kes, omades sadat lammast ja kaotades neist ühe, jättis üheksakümmend üheksa kõrbe ning läks ja otsis kadunut kuni ta selle leidis. Ja kui ta kadunud lamba üles leidis, võttis ta selle suure rõõmuga oma õlgadele ning kandis tagasi karja juurde. See on Jumal, kes hoolitseb iga oma lamba eest, kes päästab nad ohust, kes toob nad kokku karja ohutusse. Jumal on karjane, kes ihkab olla lähedalt seotud oma karja eluga ning kes on valmis sekkuma tagamaks seda, et iga ainumaski karja liige usaldaks ja saaks tunda Tõelise Karjase hella hoolt ja halastavat armastust. Selles evangeeliumi tähendamissõnas väljendab Jeesus rõõmu, mida ta tunneb, kui leiab ühe kaotsiläinu. Maine loogika ütleks, et karjasel oleks parem olnud jääda üheksakümne üheksa ustava lamba juurde selle asemel, et jätta nad maha otsimaks ühte eksiteele sattunut. Kuid Jumala loogika on armastuse loogika ja see armastus, mis on alati kogu armastuse täius, väljendub tema valmiduses jätta maha kõik, anda isegi omaenda elu, iga oma karja liikme eest. Mitte kuskil maailmas pole täna patust, keda Jumal taga ei otsiks, meie Taevane Karjane on alati eksleva lamba kannul. Ükskõik kui kaugele nende patud neid viinud on, on Jumal valmis neile järgi minema ja nad tagasi tooma. Kadunud lamba otsingul läheb ta alla surmaorgu ja tõuseb valmilt Kolgata mäele. Jumalal ei ole lemmikuid. Ta armastab meid kõiki nii täielikult kui me üldse saaksime armastatud olla. Ta ei saa meid armastada rohkem kui täielikult ja ta ei armasta meid vähem kui täielikult. Palvetagem koos püha Faustinaga kogu inimkonna ja eriti patuste eest; et me kõik võiksime vastata halastava armastuse suurele annile, mida Jumal tahab külluslikult valada meie maailmale ja igale südamele.

Me kummardame Sind, Jeesus Kristus ja kiidame Sind,
Sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

2. VAIKNE LAUPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI TEINE PÄEV

On paasatriduumi – see tähendab, Jeesuse minemise läbi kannatuste ja surma tema aulisesse ülestõusmisesse – järgmine päev. Me oleme kokku tulnud Jumala Halastuse noveeni teiseks päevaks ning palvetame täna preestrite ja täielikult Jumalale pühendunute hingede eest. Meie Issand ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde preestrite ja ordurahva hinged ning kasta nad minu piiritusse halastusse. Nemad andsid mulle jõu taluda minu kibedat kannatust. Läbi nende, nagu läbi kanalite, voolab minu halastus inimkonna peale“ (Päevik, 1212).
See oli suur neljapäev, mil põhirõhk pandi Euharistiale ja preesterlusele, nende kahe sakramendi sisseseadmise päev. Jumal andis preestritele erilise väärikuse ja imelise privileegi pühitseda sakramente. Püha Faustina oli äärmiselt tänulik meie Issandale, et too andis talle pärast pikaaegset hingelist võitlust ebakindlusega haritud ja püha pihiisa, isa Michal Sopocko. Püha Faustina tunnistas, et isa Sopocko juhendamisel kasvas tema hing kiiresti armastuses Jumala vastu. Ning kui ta kuulis inimesi mõnikord rääkivat, et neil ei ole pihiisa, ütles ta: „Mind haarab hirm, sest tean, kui suurt kahju olen kannatanud, kui mul seda abi pole olnud“ (Päevik, 61). Samamoodi püüdis ta selgitada Euharistia hindamatut rolli meie hingeelus. Oma päevikus kirjutas ta, et kardab päeva, mil ta ei saa vastu võtta püha Armulauda, Tugevate Leiba.
Teisest küljest on selge, et preestrite suure väärikuse tõttu kiusab neid alatasa saatan, kes mõistab täiuslikult preesterlust ja selle hädavajalikkust Kirikus. Seetõttu seab ta nende hingedele lõkse ja püüniseid ning püüab kasu lõigata igast nende nõrgast küljest. Ning me kuuleme aeg-ajalt (liiga tihti) preestritest, kes langevad, kes skandaliseerivad usklikke ja haavavad sügavalt Kirikut läbi kõige kohutavamate pattude ja reetmiste – karjased, kes saavad huntideks. Sarnaselt vaatab saatan Jumalale pühendunuid ning haub nende vastu salasepitsusi, sest nende palvete ja ohverduste kaudu, nagu oli püha Faustina puhul, võib Jumal maailma üle valada paljude õnnistuste ja armudega.
K. D’Encer on kirjutanud loo nimega „Preester, kerjus ja paavst“. See lugu räägib ühest noorest preestrist, kes oma piiskopi poolt Rooma õppima saadeti. Pärast preestriks pühitsemist teenis ta paar aastat oma piiskopkonnas. Seejärel saatis tema piiskop ta uuesti Rooma edasi õppima. Selle teise õpinguaja jooksul käis preester ühes väikeses Rooma kirikus oma tunnipalveid lugemas ja palvetamas. Ühel päeval istusid kiriku ukse ees almuseid paluvad kerjused ning mingil seletamatul põhjusel tegi üks neist preestri rahutuks. Preester läks tema juurde ja küsis: „Kas me oleme tuttavad?“ „Jah,“ vastas kerjus, „ma õppisin siin, Roomas, koos sinuga preestriks ja sain ordineeritud“. Preester oli šokeeritud. „Mis sinuga ometi juhtus?“. Kerjus vastas: „Mind tabas üks kriis teise järel ning lõpuks loobusin ma preestriseisusest. Minult võeti mu preestrivolitused. Ma kaotasin kõik ja olen langenud kerjamiseni.“
Preester ei suutnud lakata kerjusele mõtlemast ja palvetas tema eest pidevalt. Kursus, millel ta osales, hakkas lõppema ning tudengid kutsuti vastu võtma isiklikku õnnistust paavst Johannes Paulus II-lt. Neil oli keelatud Püha Isaga isiklikult rääkida. Ent kui preester õnnistuse vastuvõtmiseks põlvitas, oli tema pea nii täis mõtteid kerjusest, et ta pahvatas keelust hoolimata: „Püha Isa, palun palvetage preestri eest, kes istub kerjusena ühe Rooma kiriku ukse ees. Ta pühitseti preestriks, kuid ta on preesterlusest loobunud ning temalt on võetud ta preestrivolitused“.
Vaevalt sai ta lõpetada, kui pahased valvurid ta minema kihutasid. Paari päeva pärast sai preester kutse ning kiirustas väikese kiriku juurde ja leidis sealt kerjuse. „Tule kiiresti“, ütles preester. „Me lõunatame koos paavstiga.“ „Võimatu“, vastas kerjus. „Kuidas ma saaksin sellises seisundis paavsti külastada?“ Preester käis kerjusele peale ning aitas tal end korda seada. Seejärel asusid nad koos teele Vatikani poole.
Nad läksid üle püha Peetruse väljaku ja läbi suurte väravate, kus nendega kohtus monsenjöör Dziwisz, paavst Johannes Paulus II sekretär. Ta juhatas nad söögisaali, kus Tema Pühadus neid ootas. Pärast tutvustamist istusid nad kenasse lõunalauda. Kui kätte jõudis magustoidu aeg, andis paavst oma sekretärile märku. Sekretär tõusis, viipas kerjusele, et too järgneks Pühale Isale, ning üheskoos lahkusid nad ruumist. Umbes viieteistkümne minuti pärast tulid paavst ja kerjus tagasi ning lõuna jätkus nagu enne. Selle kohta, mis oli toimunud nende äraoleku ajal, ei öeldud midagi.
Jõudis kätte lahkumisaeg. Üle püha Peetruse väljaku minnes sai uudishimu preestrist võitu ning ta küsis õhinal, mis oli selgunud paavsti ja kerjuse äraoleku ajal. Kerjus ütles talle: „kui ma olin Püha Isaga kahekesi, pöördus ta minu poole ja ütles: „Isa, palun kuula mu pihti.“ Ma vastasin talle suures segaduses ja ahastuses: „Ma ei saa seda teha. Ma olen preesterlusest loobunud. Mu preestrivolituselt on minult ära võetud. Ma ei ole enam preester“. Ta vaatas mind armastava kaastundega. Seejärel tõstis ta oma parema käe ning ütles minu poole sõrme viibutades: „Kord preester, alati preester“.
Pärast pikka pausi ütles ta mulle: „Rooma piiskopi ja Katoliku Kiriku peana võin ma sulle sinu preestrivolitused tagasi anda… kuid sa pead seda paluma“. Ma olin rabatud ja nutma puhkemise äärel ning ütlesin vaid: „Palun, Püha Isa, palun!“ Seejärel pihtisin ma talle ja ta andis mulle tagasi mu preestriseisuse. Siis kordas ta oma algset palvet ning ma kuulasin paavst Johannes Paulus II pihti. Pärast palve- ja mõtiskluspausi ütles Püha Isa: „Kui sa siit lahkud, tahan ma, et sa läheksid sellesse kirikusse, kus sa kerjasid ja otsiksid üles kogudusepreestri. Ma määran su selles koguduse vikaariks, kes peab eriliselt vastutama koguduse ukse ees almuseid paluvate kerjuste eest.“
Püha Faustina kirjutas oma kogemustest preestritega: „Oh kui tihedalt on Ta nendega koos ning Ta käsib mul panna nende arvamus Tema enda omast ettepoole. Olen aru saanud, kui lähedased on omavahel Jeesus ja preester. Mida preester ütleb, seda Jeesus kaitseb. Ta jääb tihti nõusse preestri soovidega ning seab sageli oma suhte hingega sõltuvusse preestri soovitusest“ (Päevik, 1240). Palvetagem koos püha Faustinaga tema enda sõnadega: „Oh Jeesus, anna meile tuliseid ja pühasid preestreid! Oh kui suur on preestri väärikus ja oh kui suur on preestri vastutus“ (Päevik, 941).

3.ÜLESTÕUSMISPÜHA –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI KOLMAS PÄEV

Halleluuja, on ülestõusmispüha! Täna kõneleb kõik Kristuse ülestõusmisest. Inglisekeelne Easter ja ladinakeelne Pascha tähendavad paasat või läbiminekut. See on Jeesuse minemine läbi surma aulisesse ülestõusmisesse. Ja tänu temale on see ka meie minemine patust armu, orjaseisusest Jumala laste seisusesse ning tulevikus on see meie minemine läbi surma igavesse ellu. Paistab, et meie Issand oma headuses ja halastuses ei oleks saanud meie heaks rohkem teha. Paasa on tegelikult suurim ilming Jumala armastusest meie vastu. See armastus ootab aga alati meie vastust. Ja sellele armastusele ei ole võimalik vastata mitte kuidagi teisiti kui armastusega.
Täna tähistame Jumala Halastuse noveeni kolmandat päeva ning usaldame meie Issandale need hinged, kes on suutnud vastata Armastusele armastusega, see tähendab, kõik pühendunud ja ustavad hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde kõik pühendunud ja ustavad hinged ning kasta nad minu halastuse merre. Need hinged lohutasid mind Ristiteel, nad olid mulle trööstitilgaks keset kibeduse merd“ (Päevik, 1214).
Jeesuse minemine läbi kannatuste ja surma tema aulisesse ülestõusmisesse on Jumala halastava armastuse võimsaim väljendus. Arvatavasti ei suuda me seda kunagi mõista ega sellest aru saada, kuid võime seda vähemalt tunda ja kogeda. Me võime lasta sellel halastaval armastusel kiirata meis ja läbi meie haavatud maailma peale. Me peaksime olema, nagu püha Faustina öelda tavatses, halastuse ikoonid ja anumad, maailma valgus. Kuid kindlasti ei saa see meie elus võimalik olla, kui me ei ole ustavad Jumalale ega ela temaga sügavas suhtes.
Kord küsiti ühelt naiselt: „Kas sa armastad Jumalat?“ ja pärast hetkelist vaikust vastas ta nii: „Kui ühel päeval ei oleks enam ilusaid puid ega lilli, siis seda suudaksin ma ette kujutada; kui ühel päeval poleks mu ümber enam linnulaulu, siis sellega suudaksin ma leppida; kui ühel päeval poleks enam olemas mulle armsaid inimesi, suudaksin sellega siiski toime tulla; ent kui ühel päeval poleks mu elus enam Jumalat, ei suudaks ma enam elada, kõik muutuks lootusetuks.“
Püha Faustina kirjutas oma päevikus: „On üks sõna, millest ma hoolin ja mille üle ma kogu aeg mõtteid mõlgutan. See sõna on mulle kõik, selles elan ja selles suren ning see on – Jumala püha tahe. Ta on mu igapäevane roog. Kogu mu hing kuulab ennast sisse Jumala soovidesse, täidab alati seda, mida Jumal minult soovib, kuigi mu loomus tihti tõrgub ning tunnen, et nii suured asjad käivad mul üle jõu. Tean väga hästi, kes ma ise olen, aga samuti tean väga hästi ka seda, mis asi on mind toetav Jumala arm“ (Päevik, 652).
Püha Markuse evangeeliumist loeme, et üks kirjatundjatest küsis kord Jeesuselt: „Milline on kõige esimene käsk?“ Ja Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole” (Mk 12:28-31). Jeesus vastas kirjatundja küsimusele, korrates vastuse esimeses osas selle käsu sõnu, millega iga pühendunud juut iidsetel aegadel oma hommiku- ja õhtupalvet alustas. Kuid kohe lisas ta sellele esimesele osale teise: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“ ning ta rõhutab, et need kaks on lahutamatud; tegelikult moodustavad need kokku ühe käsu. Kui me teadvustame, et Jumal on see, kes väärib kogu meie armastust, siis ei keeldu me armastamast ka oma ligimest. Sest ei ole võimalik näidata oma armastust Jumala vastu teisiti kui täites tema tahet, järgides tema sõnu ja tema käske. Püha Johannes kirjutab oma kirjas, et „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ ning lisab: „Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!“ (1 Jh 4: 16, 21).
Kord kutsuti üks vana asjatundlik professor mõne Ameerika suurima ettevõtte tippjuhtidele rääkima, kuidas kõige tulemuslikumalt oma väärtuslikku aega planeerida. Ta otsustas läbi viia katse. Seistes oma kuulajate ees, kes, pliiatsid ja paberid käes, olid valmis kirja panema iga tarkusetera, mida ta neile oma kõnes pakkuda võiks, küünitas professor laua alla ja võttis välja suure tühja klaasvaasi. Seejärel võttis ta välja tosinajagu suuri kive, igaüks umbes tennisepalli mõõtu, mille ta hoolikalt üksteise järel vaasi asetas, kuni need selle ääreni täitsid. Seda teinud, küsis ta oma kuulajatelt: „Kas te ütleksite, et see vaas on täis?“ ning kõik vastasid „Jah!“. Ta ootas hetke ja küsis siis: „Kas te olete selles kindlad?“ ning võttis seejärel laua alt välja ämbritäie kruusa, mille ta valas vaasi kivide peale, seejuures kive kergelt liigutades, et kruus pääseks kõikjale kivide vahele kuni vaasi põhjani välja. „Kas nüüd on see täis?“, küsis ta. Kuid seekord olid tema kuulajad veidi tõrksamad andma vastuseks lihtsat „jah“-i ja nii ütlesid mõned neist: „Võib-olla mitte veel päris täis!“ „Hästi,“ vastas professor ja kummardus taas, võttes sel korral laua alt välja kotitäie liiva, mille ta siis vaasi kallas. Liiv täitis kõik tühimikud kivide ja kruusa vahel kuni vaasi servani. Siis küsis ta veel üks kord: „Kas nüüd on see täis?“ Kõik hüüdsid kindlalt: „Ei!“ „Täpselt,“ ütles vana mees, kui ta sirutas laual seisva veekannu järele ning hakkas vaasi valama vett, mis selle ääreni täitis. Sel hetkel vaatas ta oma kuulajaskonna poole ja küsis: „Millist suurt tõde see katse meile õpetab?“ Mõeldes ettekande teemale – ajaplaneerimisele – vastas üks mees: „See õpetab meile, et isegi kui sinu ajakava on täiesti täis, võid sa vähekese hea tahte abil alati lisada veel ühe asja, veel millegi, mis vajab tegemist.“ „Ei,“ ütles professor, „see pole see, sa ei saa mõttele pihta. See katse õpetab meile, et kui sa ei pane vaasi kõigepealt suuri kive, siis ealeski ei saa sa neid hiljem lisada“. Pärast lühikest vaikust hakkasid inimesed taipama, et tal on õigus. Professor jätkas: „Mis on teie elus suured kivid, prioriteedid? Teie tervis? Teie pered? Teie sõbrad? Millegi eest seismine? Millegi saavutamine, mis on teile väga kallis? On oluline panna need suured kivid oma päevakavas esimesele kohale. Kui sa paned esikohale tuhat muud väikest asja (kruusa ja liiva), on sinu elu täidetud tühiste pisiasjadega ja sa ei leia kunagi aega pühenduda sellele, mis on sinu elus tõeliselt tähtis. Seepärast ärge kunagi unustage endalt küsida: „Mis on minu elus suured kivid?“ ning pange need siis oma päevaplaanis esikohale.“ Seejärel jättis professor sõbraliku žesti saatel kuulajaskonnaga hüvasti ja lahkus saalist.
Meie ei ole suurfirmade tippjuhid, me oleme kristlased, kes tahavad paremini tunda evangeeliumi ning teada, mida tuleb teha igavesse ellu jõudmiseks. Seepärast ei tohiks me unustada lisamast professori nimetatud suurtele kividele ehk perele, sõpradele, tervisele ja muule taolisele veel kahte, mis on tegelikult suurimad – armastada Jumalat ja armastada oma ligimest. See, kes on ustav Jumalale, võtab tema käske pigem privileegina kui paljalt käsuna. Kui me ühel päeval seda tõde mõistame, ei lakka me Jumalat tänamast, et ta lausa käsib meil teda armastada. Palvetagem kõigi pühendunud ja ustavate inimeste eest, et nad võiksid alati jääda sügavaimatesse armastus- ja sõprussidemetesse meie Issandaga. Palugem ka püha Faustina sõnadega, et me võiksime Jumalat rohkem armastada ja talle ustavaks jääda: „Oh Issand, siin ma olen, et täita Sinu tahet. Anna mulle käsud oma igaveste kavade ja soovide järgi ning anna mulle veel ainult arm Sulle alati ustavaks jääda“ (Päevik, 787).

4.ÜLESTÕUSMISOKTAAVI ESMASPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI NELJAS PÄEV

On Jumala Halastuse noveeni neljas päev ning täna usaldame oma Taevasele Isale need, kes ei usu Jeesusesse ja need, kes teda veel ei tunne. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde paganad ja need, kes mind veel ei tunne. Ka nende peale mõtlesin ma oma kibedas kannatuses ja nende tulevane innukus lohutas mu Südant. Kasta nad minu halastuse merre” (Päevik, 1216).
Püha Johannese evangeeliumist loeme neid meie Issanda sõnu: „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:32). Nagu kirjutab paavsti isiklik jutlustaja isa Cantalamessa: „Vaevalt sai see lause öeldud, kui tõusis vastuseis. Sellest päevast on möödunud kakskümmend sajandit ja ei paista, Issand, et sa oleksid kõik inimesed enese juurde tõmmanud. Kui suur osa inimkonnast sind ikka veel ei tunne! Siit ka see pettumuse hõnguline palve, mida mõnikord usklike suust kuulda võib: „Praegusel hetkel, Issand, ei näe me, et sa tõmbaksid kõiki enese juurde; ja nii me palvetame, et sa kiirendaksid selle päeva tulekut, mil sa tõesti kõik enese juurde tõmbad.“
Kuid tegelikult on see lubadus kõigi inimeste Jeesuse juurde tõmbamisest alati täidetud olnud, alates hetkest, mil ta maa pealt ristile tõsteti. Kes suudab mõista lõpmatuid võimalusi, mille kaudu ristilöödud Kristus kõik enese juurde tõmbab? Isa Cantalamessa ütleb, et üks viis, mille kaudu meie Issand kõiki inimesi enese juurde tõmbab, on inimlik kannatus. „Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid“ (Js 53:4). Sealt alates kui Kristus selle enda peale võttis ja lunastas, on kannatus omamoodi universaalne päästesakrament. See on universaalne, sest ei tee inimestel mitte mingit vahet; seda võib leida igas maailmanurgas, igas inimklassis. Tema, kes alandas end Jordani veteni, pühitsedes neid kõigi ristitute jaoks, sukeldus ka katsumuste- ja surmavette, tehes need võimalikuks päästevahendiks. „Kannatada“ tähendab saada eriliselt avatuks Jumala päästva väe tegutsemisele, mis anti inimkonnale Kristuses. Müstilisel viisil täidavad kõik kannatused, mitte ainult usklike omad, „puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu heaks” (Kl 1:24).
Teine võimalus, kuidas Kristus kõik inimesed enese juurde tõmbab, on teiste juurde minemise kaudu. Nende juurde, kes on näljased, janused, haiged, vangistatud, võõrad, õigluse nimel tagakiusatud, kaitsetud jne. Evangeeliumikatkendis viimsest kohtupäevast aegade lõpul ütleb Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” ja „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi” (Mt 25:40, 45). Me näeme, kui tähtis ja tegelikult hädavajalik on näidata armastust, meie halastavat armastust oma ligimestele.
Võib juhtuda, et oleme väga pühendunud oma usu palvetele, reeglitele ja rituaalidele, kuid samas puudub meil suhe elava Jumalaga. See tähendab, et me võime püüda hoida oma usuelu kooskõlas käskude ja ettekirjutustega, keskendudes üksnes neile ja isegi mõistmata, et tegelikult peaksid need meid Jumala juurde viima. Ta andis meile kõik käsud, Piibli ja sakramendid, et me võiksime nende kaudu teda avastada ja temaga kohtuda, sest tema on see, kes peaks olema kõigi meie hingeliste püüdluste, pingutuste ja ohverduste eesmärk ja põhjus.
Ka Jumala Halastuse vagadust elades peaksime sellele probleemile tähelepanu pöörama. Niisiis, kas Jumala Halastuse vagaduskombed tõesti viivad meid lähemale Kiriku sakramentaalsele elule ja aitavad Issandal Jeesusel meie südamed uueks teha? Või on neist saanud lihtsalt usulised tavad? Kas me muutume oma igapäevaelus järjest rohkem ja rohkem halastuse inimesteks? Või austame Jumala halastust vaid huultega? Püha Faustina kaudu ilmutatud vagaduskombed on meile antud kui „halastuse anumad“, mille kaudu on võimalik valada Jumala armastust maailma peale. Kuid need kombed ise pole selleks piisavad. Sellest üksi on vähe, kui me riputame oma seinale Jumala Halastuse pildi, loeme iga päev palvepärga ja peame halastuse tundi, käime pihil ja võtame vastu Armulauda Jumala Halastuse pühal. Me peame ka näitama halastust oma ligimese vastu; isegi – ja võibolla iseäranis – selle ligimese vastu, kellele meil on kõige raskem andestada.
Kahtlemata võib andestamine olla meie jaoks üks raskemaid asju, eriti kui keegi on meile sügavalt haiget teinud, ent halastuse muutmine tegudeks ei ole üks osa Jumala Halastuse vagadusest, mida vabalt valida – see on nõue. Võime küsida, kes on see ligimene, kellele peame andestama? See on isa, kelle alkoholisõltuvus on lõhkunud perekonna, vend, kellega me pole rumala tüli tõttu aastaid rääkinud, abikaasa, kelle truudusetus on meid sügavalt haavanud. Ligimene ei ole ainult see, kes elab kõrvalmajas või samal tänaval – üsna sageli elab ligimene, kellele halastama peame, meiega ühe katuse all. Kummalisel kombel on tihti palju kergem andestada võhivõõrale kui enda lihale ja verele. Kuid andestamine on tegelikult ainus asi, mis suudab parandada meie haavad; halastus on see jumalik ravim, mis teeb kõige paremini terveks murtud hinge.
Meie Issand rääkis pühale Faustinale väga selgelt, kui vajalik on olla halastav: „Ma nõuan sinult halastuse tegusid, mis peavad välja voolama armastusest minu vastu. Sa pead ligimestele halastust osutama alati ja igal pool“ (Päevik, 742). Kuidas me „kiirgame“ teistele Jumala halastust? Oma tegudega, oma sõnadega ja oma palvetega. „Neis kolmes sammus,“ ütles Jeesus oma sekretärile, „kätkeb halastuse täius“ (Päevik, 742). Me kõik oleme kutsutud halastust neil kolmel moel ellu viima, kuid meid kõiki pole kutsutud ühtviisi. Me peame paluma Issandat, kes teab meist kõike, et ta aitaks meil ära tunda, kuidas igaüks meist saab oma igapäevaelus näidata tema halastust.
Kommunismiaja Poolas elas ühes kortermajas kaks perekonda: üks neist katoliiklik ja sealsamas nende kõrval ateistlik. Katoliiklaste pere paistis silma oma käitumise poolest – see oli suur pere, vanemad olid väga kenad, naeratavad ja alati valmis oma naabreid aitama, lapsed olid viisakamad kui teise pere oma ja said koolis paremaid hindeid. Kõik need asjaolud olid ilmselt silmatorkavad ning tõmbasid ateistliku pere tähelepanu, kus oli ainult üks laps ja koos temaga palju probleeme. Aja jooksul sai ateistlik perekond oma intrigeerivate naabritega üha rohkem tuttavaks. Lõpuks said kahe perekonna liikmed headeks sõpradeks ja veetsid päris palju aega koos. Religiooni- ja usuküsimused said loomulikult nende sagedaseks vestlusteemaks. Selle tulemusel sai ateistlik pere aru, et on vaeva väärt ja hea tunda Jumalat ning püüda temaga koostööd teha viies ellu tema plaane ja järgides tema tahet nii hästi kui võimalik. Nõnda otsustasid nad viimaks end ristida lasta ja alustasid oma teed tõeliste kristlastena. Lühikese aja jooksul sündis sellesse perre veel lapsi ja endistest ateistidest vanemad kahetsesid ainult seda, et nad uue eluviisiga nii hilja algust tegid.
Jeesuse korraldus „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15) on ikka veel kehtiv. See on suunatud meile kõigile ja me ei pea selle ülesande täitmiseks misjonärid olema. On nii palju inimesi, kes ei tunne veel Kristust ning nad elavad siinsamas meie naabruses ja ümbruskonnas. Meie Issand andis oma elu kogu inimkonna armastuse eest, sest kõik on tema Isa loodud, kõik on tema vennad ja õed. Kristus ei teinud mingit vahet. Kuid ometi ei pane Jumal kõigele oma silti külge, nagu teevad inimesed. Ühelegi olendile ei ole peale kirjutatud, et ta on Jumala tehtud. Selle väljaselgitamine on jäetud nende endi teha. Püha Faustina kirjutas oma päevikus: „Jumal ei rakenda kunagi vägivalda meie vaba tahte vastu. Ainult meist sõltub, kas tahame võtta vastu Jumala armu või mitte, kas hakkame sellega koostööd tegema või siis laseme tal raisku minna“ (Päevik, 1107).
Muidugi pole kõigil inimestel võimalust Kristust tundma õppida, kuid me usume, et kui nad elavad kooskõlas oma südametunnistusega, tõmbab meie Issand nad kuidagi enese juurde. On aga üks teine probleem, mis tundub olevat eriti keeruline ja kurb. Tegelikult tuleb meilt hoolt kanda mitte ainult nende pääsemise eest, kes ei tunne Kristust, vaid ka nende pääsemise eest, kes teda tunnevad, kuid ometi elavad, nagu nad poleks teda iialgi tundnud, olles unustanud oma ristimise, Jumala ja kõik oma usuga seonduva – see tähendab, nad elavad kui paganad.
Jeesus palub meil nende eest palvetada ja annab meile vähemalt kaks Jumala Halastuse vagaduskommet, mis võivad olla suureks abiks. Üks neist halastustegudest on Jumala Halastuse palvepärg, mille ütles meie Issand pühale Faustinale: „Loe väsimatult seda palvepärga, mille sulle selgeks õpetasin. Kes seda loeb, see leiab oma surmatunnil väga suure halastuse (…) preestrid hakkavad seda patustele pakkuma kui viimast pääsemislootust. Olgu patune kui kalestunud tahes, kui ta loeb palvepärga kasvõi üks kord, saab ta minu lõpmatust halastusest ikka armu“ (Päevik, 687). Jeesus rõhutab eriti Jumala Halastuse palvepärga surijate eest. Ta ütleb: „Kui seda palvepärga loetakse surijate juures, siis hakkan seisma Isa ja sureva hinge vahel mitte õiglase kohtumõistja, vaid halastava Päästjana“ (Päevik, 1541).
Teine vagaduskomme on Halastuse tund, mis on meie Issandale kõige kallim, kuna see austab tema kannatust täpselt selsamal tunnil, mis tuletab meelde tema surma ristil. Läbi Kristuse kannatuse ja surma avati meile Jumala riik. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Kell kolm palu minu halastust, eriti patustele“ (Päevik, 1320). „Sel tunnil saad küsida enda ja teiste jaoks kõike; sel tunnil tuli kogu maailmale arm – halastus võitis õigluse“ (Päevik, 1572). Niisiis võime sel tunnil, kell kolm, Jeesuselt paluda, et ta halastaks kõigile vaestele hingedele, kes on suremas ning teel igavesse hukatusse. Tegelikult pole suuremat halastustegu, kui selle eest palvetada.
Palugem Issanda halastust, usaldagem tema halastust ning püüdkem oma elus siiralt tema halastust elada, et olla suutelised Kristusest rääkima ja teda näitama neile, kes teda ikka veel ei tunne või on ta unustanud ja elavad nagu poleks nad teda kunagi tundnud. Kui me ei saa seda teha oma sõnade ja tegudega, siis püüdkem nende eest palvetada, eriti roosipärga või palvepärga, ja pidada Halastuse tundi.

5.ÜLESTÕUSMISOKTAAVI TEISIPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI VIIES PÄEV

On Jumala Halastuse noveeni viies päev ning tänase päeva eriline intentsioon on kirikust lahkulöönud hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes on lahku löönud minu Kirikust ning kasta nad minu halastuse merre. Minu kibedas kannatuses rebisid nad lõhki minu Ihu ja Südame, see tähendab, minu Kiriku. Kui nad pöörduvad tagasi ühtsusesse Kirikuga, kasvavad kinni mu haavad ja sel viisil leevendavad nad mu kannatust“ (Päevik, 1218). Need Jeesuse sõnad kõlavad väga karmilt, kuid tegelikult puudutab kõik kirikuga seonduv otseselt meie Issandat, sest kirik moodustab tema Ihu; tema müstilise, nähtamatu organismi.
Püha Matteus on oma evangeeliumisse talletanud sõnad, mille ütles Jeesus Peetrusele: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku“ (Mt 16:18). On hämmastav, kui palju sisaldab see lihtne väljend „minu kirik“. Esiteks räägib meie Issand oma kirikust ainsuses, ta ei ütle „minu kirikud“. Ta tahtis väga, et oleks ainult üks kirik, üksainus ühendatud kirik. Enne oma kinnivõtmist palvetades palus Jeesus oma Isalt tõsimeeli järgmiste sõnadega: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! (…) Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17: 11, 20-21). Ning ta lisas: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest“.
Kahjuks on see üks kirik, mille ehitas meie Issand püha Peetruse alusele nähtava märgina ühtsusest, sajandite jooksul lahku läinud ja tükkideks rebitud. Oli nii kerge tekitada neid lõhenemisi Jeesuse kirikus ja me teame, kui raske on teda uuesti kokku liita. Me elame praegu ajal, mil kristlaste lahknemist peetakse skandaaliks ja patuks, millest tuleks üle saada. Kirikuajaloo kaks suurimat lõhenemist said teoks viimasel aastatuhandel. Katoliiklastena teadvustame tänapäeval, et need ei toimunud mitte ainult teiste, niinimetatud skismaatikute süü läbi. Kristuse sisseseatud esikohta, nagu paljut muudki täideti mõnikord hästi, mõnikord mitte. Keerukate ajalooliste asjaolude tõttu sai vaimulik võim järk-järgult mõjutatud poliitilisest ja maisest võimust. Selle protsessi tagajärjel leidsid aset mitmed kuritarvitamised. Nii sündisidki lahknemised.
Nendest valusatest tõsiasjadest hoolimata tuleb tunnistada, et kiriku juhtimise usaldamine inimeste kätte oli Jumala piiritu usalduse ja armastuse and. Nii on kirik ühtaegu jumalik ja inimlik. Usutunnistuses palvetame: „Mina usun üht püha katoliiklikku ja apostellikku kirikut“. See kirik on tõeliselt püha, sest meie Issand on see, kes temas püsib ja teda jätkuvalt pühitseb. Kirik hoiab alal kogu traditsiooni päris algusest peale, Piiblit ehk elavat Jumala sõna ja sakramente, milles me kohtume erilisel viisil meie Issandaga, saades samal ajal rohkesti vajalikke arme.
See kirik on ka apostellik, see tähendab, apostlitele rajatud ning nende järeltulijate – piiskoppide ja nendega ühtsuses olevate preestrite – juhitud. Nagu juba öeldud, palus Jeesus oma Isal neid kurja eest hoida. Sest nad on pärit inimeste seast ning puutuvad kokku samasuguste kiusatuste ja nõrkustega nagu teisedki. Paljud inimesed, kes minevikus kirikust lahkusid, tahtsid tegelikult vastu seista mitmesugustele kuritarvitamistele ja eksimustele, mida nad märkasid. Nende kavatsused olid tihti head ja õigustatud ja tavaliselt ei juhtunud midagi, kui just valeuhkus ja upsakus ei võtnud võimust armastuse üle kiriku vastu.
Me võime kohata paljusid inimesi, kes püüavad luua omaenda kristlust ja kirikut. Neil on suur religioosne tundlikkus ja imelised tunded. Nad ütlevad, et kui nende südameis tekkib vajadus palve järele, pöörduvad nad otse Jumala poole; seetõttu ei taha nad midagi kuulda kirikust, preestritest, Euharistiast ja muust säärasest. Nende moto on: „Jumal – jah, kirik – ei“. Kui me hülgame kiriku mõne tema liikme skandaalse käitumise tõttu, võime end viimsel kohtupäeval leida meie Issanda küsimuse ees: „Miks hülgasid sa minu kiriku?“ Ning meil võib olla kiusatus vastata, et me lahkusime kirikust tema liikmete silmakirjalikkuse ja patususe pärast. Mille peale vastab Kristus: „Kuid mina olen selle kiriku liige – kõrgeim liige, mina olen Kirikuihu pea.“ Reaalsus on see, et kui me hülgame ihu, hülgame ka pea.
Need inimesed peavad kirikule „ei“ öeldes silmas erinevaid pahesid, eksimusi ja skandaale, mida võib leida kirikust ja eriti nende seast, kes tema eest vastutavad. Teatud mõttes on neil õigus ja seepärast palus püha Johannes Paulus II kogu Katoliku Kiriku nimel andeks kõigi tema minevikus tehtud vigade ja eksimuste eest. Kuid teisest küljest on väga oluline näha ja mõista, et kirik ei koosne ainult inimestest ehk väliselt nähtavast. Kesksel kohal on temas tegelikult Jumal ise, kes salapärasel viisil kõigi oma liikmete kallal töötab ja neid pühitseb. Seepärast ei ole ükskõik, kas keegi lahkub kirikust või mitte. Kirikust lahkudes hülgab inimene tegelikult Jumala enda, tema sakramendid, tema elava sõna ja armud. Viimsel õhtusöömaajal ütles Jeesus pühale Toomale: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6). Ning püha Paulus selgitab apostlite tegude raamatus, et kellegi muu läbi peale Jeesuse „ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12).
Püha Paulus õpetab meile, et kirik on Kristuse ihu: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed“ (1 Kr 12:27), kirjutab ta. Mida see tähendab? Ei midagi muud, kui et kirik on müstilisel viisil Jeesus ise. Nagu juba öeldud, ei ole päästet kellegi teise kaudu peale Jeesuse; seega saab tee Jumala juurde meile avatuks ainult läbi kiriku. Niisiis on äärmiselt tähtis püüda minna kaugemale pelgalt kiriku välise dimensiooni nägemisest. Kirikut peab vaatama sellisena nagu ta on, seestpoolt, ususilmadega. Ainult siis on võimalik näha temas meie päästmise suurt müsteeriumi, eesmärki, mille nimel Kristus andis oma elu. Seepärast võib inimest, kes hülgab kiriku, võrrelda sellega, kes hülgab oma ema, sest kirik on see, kes andis meile elu ristimises ning toidab meid sakramentide ja Jumala sõnaga. Püha Cyprianus on öelnud: „Keegi ei saa nimetada Jumalat oma Isaks, kui Kirik ei ole tema Ema“.
Kui püha Avila Teresa oli suremas, ründasid teda deemonid ja tugevad kiusatused ning ta leidis lohutust ja kaitset ainult korrates sõnu: „Ma olen kiriku tütar“. Oleks imehea õppida sügava kindlustundega Jeesuse eeskujul kordama: „minu kirik“. See on see, mida Jumal meilt soovib – et me usaldaksime, et ta on kohal oma kirikus ning et ainult kirik on tee, mis viib tema juurde. Tegelikult saab just kirikus pidevalt teoks meie lunastuse müsteerium. Ristimisel antakse meile Jumala armastus ja jumalik elu ja nii saame me tema lasteks. Siis saame me kogu aeg kõike, mida me selles elus kasvamiseks vajame, see tähendab, elavat Jumala sõna ja sakramente, eriti Armulauda ja pihisakramenti.
Palvetagem Kristuse kiriku täieliku ühtsuse teokssaamise eest, et kõik kristlased võiksid olla üks kirik, et neil oleks ligipääs kõigile lunastusvahenditele, mis kirikul on. Palvetagem eeskätt nende eest, kes on erinevatel põhjustel Kristuse kiriku hüljanud, et nad saaksid temaga lepitatud ja leiaksid Jeesuse, kes on täielikult kohalolev ainult kirikus.

6.ÜLESTÕUSMISOKTAAVI KOLMAPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI KUUES PÄEV

On Jumala Halastuse noveeni kuues päev ning täna usaldame Jumalale, Igavese Isale, tasased ja alandlikud hinged ja väikeste laste hinged. Jeesus rääkis neist pühale Faustinale nii: „Need hinged sarnanevad kõige rohkem minu Südamele. Nad andsid mulle jõudu minu kibedas surmaheitluses. Ma nägin neid maiste inglitena, kes valvavad minu altarite juures. Nende peale valan ma oma armu joad. Ainult alandlik hing on võimeline minu armu vastu võtma. Alandlikele hingedele kingin ma oma usalduse“ (Päevik, 1220).
Kindlasti on meil väga hästi meeles need Jeesuse sõnad: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele“ (Mt 11:29). Niisiis innustab Jeesus meid järgima tema alandlikkust ja tasadust. Kord küsis keegi: „Hea küll. Aga millal ja kuidas on Jeesus üldse oma alandlikkust väljendanud? Evangeeliumi lugedes ei leia me mitte üht ainukesti korda, mil Jeesus oleks tunnistanud oma eksimusi. Ta nimetas ennast „Õpetajaks“ ja „Issandaks“ ja enamgi veel, kuulutas õndsateks nende silmad, kes teda näha said. Kus on siis Jeesuse alandlikkus, et ta võiks öelda: „Õppige minult, sest mina olen alandlik“?
Paistab, et see inimene ei saanud aru, mis on tõeline alandlikkus. On oluline rõhutada, et see ei tähenda olla väike ja vilets, sest keegi on samal ajal üleolev. Alandlikkus ei tähenda ka tunda ennast väikese ja väärtusetuna, sest see võib olla alaväärsuskompleksi või ka vale ja madala enesehinnangu tagajärg. See ei tähenda ka väita end väike olevat, sest on palju neid, kes väidavad end olevat ebaolulised, enda sõnu ise uskumata. Uhkelt teevad nad alandlikkusest etteaste. Mis on siis tõeline alandlikkus?
See on väikeseks saamine, väikeseks saamine armastuse pärast, soovist teenida ja ülendada teisi. Ja selles mõttes on Jeesus alandlik. Pühakiri ütleb, et: „olles Jumala kuju, loobus ta iseenese olust, võttes orja kuju ja saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6-8). Kõik selleks, et meid lunastada. Seepärast on Jeesusel õigus, kui ta meid innustab: „Õppige minult, sest mina olen alandlik“.
Mitte keegi peale Jumala ei saa olla tõeliselt alandlik, sest tema ei saa kellekski suuremaks saada, ta ei saa ennast kõrgemale tõsta – temast kõrgemal pole tõesti mitte midagi! Ta võib ainult laskuda, ennast alandada. Ja just seda teeb ta kogu aeg; maailma luues alandab ta ennast, Piiblit inspireerides alandab ta ennast nagu isa, kes püüab oma laste rääkima õpetamiseks kohanduda nende tasemega; Jumal laskub Inkarnatsioonis; Jumal laskub Euharistias; Jumal laskub pihitoolis; on alati nii, et ta laskub ja alandab ennast meie pärast.
Mõned ütlevad, et sedasorti alandlikkus, mille leiame evangeeliumist, alandab inimest, kuid ometi pole see tõsi. Hoopis vastupidi, evangeeliumi järgi teeb alandlikkus inimese ehtsaks ja tõeliseks. Alandlikkus on tegelikult tõde. Seepärast võime öelda, et alandlik inimene on selline, kelle jalad on kindlalt maa peal, kes ei lase end juhtida moest, kelle ego ei saa täis puhutud meelitustest jne. Niisugune inimene üha kordab püha Pauluse sõnu: „Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“ (1 Kr 4:7).
Sellegipoolest on selge, et alandlikkus ei ole meile omane kui midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Muidugi see meeldib meile, kuid teistes inimestes ja mitte meis endis. Paavstlik jutlustaja isa Cantalamessa on öelnud, et arstiteaduse kohaselt koosneb inimkeha rohkem kui seitsmekümne protsendi ulatuses veest ning sarnaselt sellega moodustavad uhkus ja egoism enam kui seitsekümmend protsenti inimhingest. See paistab olevat väga huvitav ja ka tõsi. Peame tõepoolest tunnistama, et tippu jõudmiseks võiksime teha palju.
Teistest küljest ei tähenda Jeesuse kutse saada alandlikuks seda, et peaksime loobuma suurte asjade poole püüdlemisest. Kindlasti mitte! Tegelikult ei ole võimalik saada pühakuks ilma püüdlusteta saavutada seda, mis on hinnaline ja väärtuslik. Ent püüdluste omamine ei tähenda siis mitte enda ülendamist teistest kõrgemale ja nende allutamist, vaid teiste ülendamist neid teenides ja neil kasvada aidates. See on just see, mida teevad head vanemad – nad ei taha ülendada iseend, vaid soovivad, et nende lapsed kasvaksid ja saaksid isegi suuremateks kui nemad.
Nagu eelpool öeldud, on alandlikkus tõde. Jah, eelkõige on see tõde meie enda kohta, meie hingeseisundi kohta. Kas võime öelda, et tunneme iseennast hästi? Tõeline alandlikkus algab siis kui avastame, kes me tegelikult oleme ja kui palju me sõltume Jumalast. Ja hästi tehtud piht on see, mis aitab meil aru saada meie pattudest ja nõrkustest, kuid samal ajal annab meile usalduse Jumala andestuse ja armastuse vastu. Ainult siis, kui oleme alandlikud, võime tõeliselt kogeda tema halastust, headust ja heldust meie vastu. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Mu tütar, (…) pea meeles, et puhas hing allub. Kui alandad ennast ja teed enda tühjaks minu kõrgeaulisuse ees, siis otsekohe järgin sind oma armudega ja kasutan oma kõigeväelisust, et sind ülendada“ (Päevik, 576).
Pangem tähele, et püüdes olla alandlikud, saame sellest palju kasu, sest meile antakse palju armusid ja me saame tõeliselt suureks. Ühel teisel korral ütles Jeesus pühale Faustinale: „Pea meeles, et iga kord, kui tuled mu juurde, alandad ennast ja palud vabandust, siis kallan kohe su hinge üle terve armuhulgaga. Sinu ebatäiuslikkus kaob minu eest ära ja ma hakkan nägema sinu armastust ja alandlikkust. Sa ei jää millestki ilma, vaid saad hoopis palju juurde“ (Päevik, 1293).
See on põhjus, miks Jeesus palub oma sekretäril ja meil kõigil palvetada alandlike ja tasaste hingede eest; nad lihtsalt usaldavad sügavalt Jumalat ning püüavad teda järgida ennast alandades, et ülendada teisi. Nad teavad oma nõrkusi ja sõltuvust Jumalast ja veelgi enam, nad paluvad usaldusega tema halastavat armastust ja andestust. Võime kohata palju selliseid inimesi ja olla väga rabatud nende märkimisväärsest käitumisest. Kord rääkis üks preester oma vanaemast, kes pidi taluma rasket haigust ja samal ajal palju ebameeldivusi oma abikaasa poolt. Ta palvetas väga kõvasti ja üheks tema peamiseks intentsiooniks olid tema tütrepojad (neid oli kolm) – et vähemalt ühest võiks kunagi preester saada. Kahjuks ei elanud ta piisavalt kaua, et näha aega, mil kaks tema tütrepoega preestriteks said. Igal juhul rõhutas seda lugu jutustanud preester, et vanaema jääb talle alatiseks meelde alandliku inimese eeskujuna ning ta usub, et vanaema aitab teda tema preesterluses oma eestkostega.
Tänane intentsioon on ka laste hinged. Kindlasti on meil meeles see evangeeliumikatkend, kus Jeesus ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ (Mt 18:3). Mõned inimesed arvavad, et meie Issand pööras tähelepanu lastele, sest nad on puhtad ja süütud. See pole päris tõsi ja arvatavasti oleme kohanud lapsi, kes saadavad korda kohutavaid tegusid. Mida Jeesus laste puhul rõhutada tahtis, on nende piiritu usaldus vanemate vastu. Nende elus pole kohta väikseimalegi kahtlusekiirele või kahtlustusele, et nende vanemad neid ei armasta või ei andesta neile ükskõik millist sõnakuulmatust või eksimust. Just niisugust usaldust ootab meilt Jeesus.
Ühel õhtul äratas Faustina üks väike laps, kes paistis olevat umbes aasta vanune. Lapse vanust arvestades oli Faustina üllatunud, et ta nii hästi rääkida oskas. Ühel hetkel ütles laps, kes oli nii ilus ja sarnanes Jeesuslapsele, pühale Faustinale: „Hinge tõeline suursugusus on Jumala armastamine ja alandlikkus“. Püha Faustina küsis lapselt, kust ta seda teab, sest selliseid asju saavad teada ainult teoloogid. Selle peale vastas laps: „Tean küll, teangi kõiki asju“ ning sel hetkel ta kadus“ (Päevik, 427). Püha Faustina mõistis, et see oligi Jeesus ise.
Meie Issand palus palvetada laste eest, sest nad on nii tihti kaitsetud selle maailma ohtude ees. Me teame hästi, et paljud lapsed ei saagi kogeda lapsepõlve ega tundma õppida, mis on tõeline armastus ja andestus. On ka suur hulk kristlikke peresid, kus ei hoolitseta laste hingeelu eest. Nii saavad lapsed küll ristitud ja võtavad tavaliselt vastu esimese Armulaua ja vahel ka kinnitamissakramendi, kuid kõik see jääb vaid paberile. Neile ei õpetata kunagi midagi Jumala kohta ega anta võimalust teda tundma õppida ja teada saada, kui oluline ta meie kõigi jaoks on.
Üks umbes kuueteistkümne aastane noormees tunnistas kord, et ta ei suuda kunagi andestada oma vanematele, et nad ta ristisid ja surusid talle niiviisi peale kümme käsku, mida ta nüüd taluma peab. Kahtlemata on Jumalal väga valus selliseid sõnu kuulda; seda enam, et ristimine on hindamatu and, mille me saame oma Taevaselt Isalt. Seepärast palvetagem kõigi laste eest, et nad võiksid tundma õppida Jumala armastust ja talle lõpuni ustavaks jääda. Palvetagem ka alandlike ja tasaste inimeste eest, et nad võiksid alati olla Jumala halastava armastuse nähtav märk. Lõpuks palugem alandlikkuse ja lapseliku usalduse andi meile kõigile.

 

7.ÜLESTÕUSMISOKTAAVI NELJAPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI SEITSMES PÄEV

On seitsmes päev Jumala Halastuse noveenist, mida ülestõusmisoktaavi jooksul palvetame. Selle aja jooksul püüame pidevalt mõtiskleda Kristuse ülestõusmise müsteeriumi üle, mis on Jumala halastuse vili meie jaoks. Nii valmistame end ette Jumala Halastuse pühaks, usaldades meie Issandale kindlad intentsioonid. Täna tahame oma palvesse võtta nende hinged, kes erilisel viisil austavad ja ülistavad Jeesuse halastust. Meie Issand ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes erilisel viisil austavad ja ülistavad minu halastust ning kasta nad minu halastusse. Need hinged kurvastasid kõige rohkem minu kannatuse pärast ja sisenesid kõige sügavamalt minu Vaimu. Nad on minu Kaastundlikeima Südame elavateks kujutisteks. Need hinged säravad igaveses elus erilise valgusega. Mitte keegi neist ei lähe põrgutulle. Ma kaitsen eriliselt igaüht neist tema surmatunnil“ (Päevik, 1224).
Tänu püha Faustina kanoniseerimisele ja Jumala Halastuse püha kuulutamisele kogu Kiriku pühaks, mis leidis aset 30. aprillil aastal 2000, on Halastava Jeesuse sõnum saanud uue tähenduse. Püha Johannes Paulus II rõhutas seda uut tähendust nii oma entsüklikas „Rikas halastuselt“ kui ka oma esimesel külaskäigul Jumala Halastuse pühamusse Krakovis, Lagewnikis aastal 1997, kui ta kuulutas: „Kirik uuendab Halastuse sõnumit, toomaks lootuse valgust praegustele ja tulevastele põlvedele (…). Ja see sõnum on piisavalt lihtne, et kõik võiksid sellest aru saada“. Ja tema viimane, aastal 2002 toimunud apostellik reis Poolasse, mis oli täielikult pühendatud Jumala Halastusele, oli kantud juhtmõttest „Halastuselt rikas Jumal“. Üks selle reisi tipphetki oli äsja ehitatud Jumala Halastuse pühamu sisseõnnistamine Lagewnikis. Püha Missa ajal usaldas paavst maailma pühalikult Jumala Halastusele „põleva sooviga, et Jumala halastava armastuse sõnum (…) võiks saada tuntuks kõigile rahvastele maa peal ning täita nende südamed lootusega“. See sündmus sai pöördepunktiks püha Faustina läbi usklikele antud Jumala Halastuse vagaduse jaoks, mis kogub üha enam ja enam populaarsust kõikjal maailmas.
Usaldades maailma Jumala Halastusele, palus paavst Johannes Paulus II meil „halastuse tuld maailmale“ edasi anda. Tema palve: „Saagu teist halastuse tunnistajad“ sunnib meid viima seda sõnumit oma tegude, sõnade ja palvetega igale inimesele. Paavst ütles: „On kätte jõudnud tund viia Kristuse sõnum kõigile (…). On kätte jõudnud tund, mil Jumala Halastuse sõnum võib täita südamed lootusega ja saada uue tsivilisatsiooni: armastuse tsivilisatsiooni sädemeks“.
On suur halastustegu rääkida teistele Jeesuse piiritust halastusest kõigi inimeste vastu. Ja ta tõesti vajab meie abi, et viia sõnum oma piiritust halastusest igasse maailma paika. See võib kõlada natuke kummaliselt, kuid on täiesti tõsi. Pärast Teist maailmasõda aitasid Ameerika sõdurid korrastada kahjustatud hooneid ühes Saksamaa külas. Nad läksid ka sealsesse kirikusse. Seda korda seades panid nad tükkidest kokku purunenud Kristuse kuju ning asetasid selle altarile. Kuju nägi välja nagu uus, kui välja arvata, et sel puudusid käed. Sõdurid ei suutnud neid varemete vahelt leida. Siis pani keegi Kristuse jalge ette tahvli kirjaga: „Mul on ainult sinu käed“.
Niisiis otsustas Jumal levitada oma halastava armastuse riiki kasutades meid, meie käsi, jalgu, suid ja südameid. Seetõttu pole sugugi vähetähtis, kas me anname need heldelt Kristusele või mitte. Sest ta saab oma armastavad plaanid maailma jaoks täide viia ainult siis, kui tal on apostlid, kes armastavad teda kogu südame ja jõuga, kes teda ääretult usaldavad ning kes on tunda saanud tema halastust ja andestust.
Üks väga oluline püha Faustina kaudu edasi antud Jumala Halastuse vagaduskomme on halastuse austamise levitamine. „Päevikus“ on viis nägemust, mis pole suunatud mitte ainult pühale Faustinale, vaid kõigile, kes halastust austavad. Kahes nägemuses lubas Jeesus Faustinale, et surmatunnil kaitseb ta igaüht, kes on austanud tema suurt halastust. Teine kord ütles ta, et inimesed, kes levitavad halastuse austamist, saavad oma elu jooksul tunda tema „emalikku“ kaitset ja kogevad surmatunnil Päästja lõpmatut halastust. Erilises lubaduses preestritele ja vagaduse levitajatele lubas ta neile anda „imelise väe“ ja inspiratsiooni, et kalestunud patusedki parandaksid meelt, kuuldes neid rääkimas sellest piiritust halastusest. Ja viimases, kõigile Jumala Halastuse levitajatele suunatud nägemuses ütles meie Issand: „Igale hingele, kes hakkab andma au minu halastusele ja levitama selle austamist, julgustades teisigi hingi minu halastust usaldama, ei tule surmatunnil mingit õudu. Viimses võitluses hakkab teda kilbina kaitsma minu halastus“ (Päevik, 1540).
Jumala halastuse vagaduse asjatundja isa Andrew Witko järgi ei andnud Jeesus täpseid juhiseid, kuidas halastuse austamist levitada tuleb. Kuid ometi ei ole piisav mõista seda lihtsalt kui Jumalat usaldavas ja ligimesele halastavas vaimus elatud eluga tunnistuse andmist. Jeesus nõuab, et me julgustaksime ka teisi usaldama tema halastust. Seega on teistes usalduse tekitamine Jumala Halastuse levitajate peamine ülesanne. Usaldus on selle vagaduse tuum, niisiis julgustades teisi usaldama, levitame me tegelikult vagadust. Nagu mäletame, on ka teised võimalused vagaduse levitamiseks, nagu Jumala Halastuse pilt, Halastuse tund, Jumala Halastuse palvepärg ja Jumala Halastuse püha. Neile, kes annavad edasi kasvõi üht nendest vagaduskommetest, äratades samal ajal teistes usaldust Jumala vastu, kehtivad vagaduse levitajatele antud lubadused.
Püha Faustina järgi kehtib halastuse austamise levitajatele kaks lubadust. Esimene puudutab Jeesuse hella kaitset ja hoolt nende eluajal. Teine lubadus viitab surmatunnile, tagades selleks Jeesuse erakordse halastuse, mis on sarnane palvepärjaga seotule, kuid on kõrgemas järgus, kuna halastuse austamine levitamine on olulisem kui sellele au andmine.
Preestritele antud lubaduse järgi on nende jutlustes „imeline vägi“, mis paneb patuseid pöörduma kui preestrid räägivad Jeesuse halastusest ja kaastundest nende vastu. See „imeline vägi“, inspireerivad tervendus- ja lepitussõnad, mis „puudutavad kuulajate südameid“, peaksid viima pöördumiseni. Üks võimalus selle elluviimiseks on pihisakrament. Seepärast peaksid preestrid jutlustama Jumala Halastusest ja seejuures on väga olulised Jumala Halastuse pühal peetud jutlused.
Nagu juba öeldud, on kõik katoliiklased kutsutud olema apostlid ning levitama Kristuse riiki üle kogu maailma, alustades iseenda südamest ja sealt, kus nad elavad, õpivad ja töötavad. Aidakem Issandat Jeesust ja saagem Jumala halastuse apostliteks. Sõna „halastus“ tuleb ladinakeelsest sõnast „misericordia“, mis omakorda koosneb kolmest sõnast: „miseris“ – „õnnetu“, „cor“ – „süda“ ja „dare“ – „andma“. Nõnda siis on Jumala halastuse apostel see, kes toob õnnetule Jumala halastust. Sest mitte keegi, kes on teadlik Jumala olemasolust, ei saa olla õnnetu. Kahjuks on meie maailm täis õnnetuid inimesi. Laskem endas tärgata usaldusel Jumala vastu ning õppigem olema halastavad, et võiksime saada tõelisteks Jumala Halastuse apostliteks.

8. ÜLESTÕUSMISOKTAAVI REEDE –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI KAHEKSAS PÄEV

Tähistame Jumala Halastuse noveeni kaheksandat päeva. Tänase päeva eriline intentsioon on puhastustulle vangistatud hinged. Jeesus ütles pühale Faustinale: „Täna too minu juurde hinged, kes on vangistatud puhastustulle ning kasta nad minu halastuse sügavikku. Minu Vere joad jahutagu nende kõrvetavaid leeke. Kõiki neid hingi armastan ma väga. Nad tasuvad võlgu minu õiglusele. Sinu võimuses on tuua neile leevendust. Võta minu Kiriku aardekambrist kõik indulgentsid ja ohverda nende eest. Oo, kui sa vaid tunneksid piinu, mida nad kannatavad, ohverdaksid sa nende eest lakkamatult vaimu almuseid ja tasuksid nende võlgu minu õiglusele“ (Päevik, 1226).
Püha Paulus kirjutab kirjas Timoteusele, et Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid“ (1 Tm 2:4). Sellepärast rajas ta kiriku, mille kaudu on kõigil vaba ligipääs Jumala juurde ja võimalus pääsemiseks. Apostellikku usutunnistust palvetades tunnistame, et usume „pühade osadust“. See osadus on justnimelt kirik. Me usume osadusse kõigi vahel, kes on ustavad Kristusele, see tähendab maiste palverändurite (sealhulgas meie kõigi), puhastustules puhastatavate surnute ja juba taevas olevate õnnistatute vahel. Kõik need kolm seisundit moodustavad kokku ühe kiriku. Püha Aquino Thomas õpetab, et „Kuna kõik usklikud moodustavad ainsa Ihu, jagatakse ühe vara teistega“.
See tõde on äärmiselt tähtis, kuna sellest järeldub, et meie, surnute ja taevas olevate pühakute vahel on eriline suhe. Seepärast me usume, et pühakud ei lakka meie eest Jumalat palumast, et me saaksime erinevaid arme, et meid kaitsta ning et anda meile eeskuju meie Issanda järgimiseks. Püha Dominicus ütles surres oma vendadele: „Ärge nutke, pärast surma olen ma teile kasulikum ning suuremaks toeks kui eluajal“. Me usume, et pühade osaduses kannavad Jumala halastav Armastus ja tema pühakud meie palvete eest alati hoolt.
Nagu juba öeldud, on osadus ka meie ja puhastustules viibivate surnute vahel. Piibel õpetab meile, et on püha ja kosutav mõte palvetada surnute eest, et nad võidaks vabastada nende pattudest. Meie palve nende eest võib aidata mitte ainult neid, vaid muuta tulemuslikuks ka nende palve meie eest. Paljud inimesed on mõnikord kogenud, kui oluline ja kasulik on surnute eest palvetamine. Mõned inimesed on unes näinud oma lahkunud lähedasi, kes on neilt palvet palunud. Pärast seda, kui nende surnute eest on ohverdatud Püha Missa, ei ole nad enam tagasi tulnud.
Püha Faustina kirjutas oma päevikus, et ühel ööl nägi ta oma kaitseinglit, kes käskis tal endale järgneda. Hetke pärast oli ta ähmases tuld täis paigas, kus oli suur hulk kannatavaid hingi. Nad palvetasid tuliselt, kuid neile polnud sellest mingit kasu. Püha Faustina taipas, et ainult maa peal elavate inimeste palved võivad neid aidata. Ta küsis neilt hingedelt, mis on nende suurim kannatus ja nad vastasid, et nende suurim piin on igatsus Jumala järele. Ta nägi ka Jumalaema puhastule hingi külastamas. Hinged nimetasid teda „Mere Täheks“. Ta toob neile värskendust. Sellest ajast peale oli püha Faustina suuremas osaduses selles kannatuste vanglas kannatavate hingedega (vrd Päevik, 20).
Kuigi puhastustule hingede kannatus on suur, ei tohiks me sellest mõelda mitte füüsilisel, vaid vaimsel viisil. Püha Genova Katariina, keskaegne itaalia müstik, kes palju kordi puhastustuld külastas, on öelnud, et taeva järel on see kõige õnnelikum paik ning kui hinged saaksid valida, ei sooviks keegi neist sealt lahkuda, et minna tagasi maa peale, sest nüüd puhastustules olles on nende pääsemine täiesti kindel. Ja üks kaasaegne teoloog (Congar või De Lubac) õpetab, et see sügav igatsus, mida pühad puhastustule hinged Jumala järele tunnevad, igatsus, mis on nende peamine kannatus, tähendab, et iga puhastustules olev on kõrgeima klassi müstik – täielikult Jumala poole suunatud, täielikult keskendunud talle ja tema aule.
Kui püha Faustina Krakovisse novitsiatuuri saabus, oli üks seal elav õde, õde Henry, suremas. Paar päeva pärast surma tuli see õde püha Faustina juurde ning palus tal öelda noviitside ema direktrissile, et too paluks oma pihiisal tema eest ohverdada üks püha Missa ja kolm lühipalvet. Algul püha Faustina nõustus, kuid järgmisel päeval otsustas ta ema direktrissi juurde mitte minna, sest ta polnud kindel, kas juhtunu sündis unes või ilmsi. Järgmisel ööl kordus sama asi veelgi selgemalt ja enam püha Faustina ei kahelnud. Järgmisel päeval läks ta ema direktrissi juurde ja rääkis talle kõigest, mis temaga juhtunud oli. Ema kandis asja eest hoolt ja otsekohe tuli püha Faustina hinge rahu. Kolmandal päeval tuli surnud õde Henry tema juurde ja ütles: „Jumal tasugu sulle“ (Päevik, 21).
Ihulikud ja vaimsed halastusteod, mida Jeesus meilt nõuab, on omavahel paaris ja üks neist paaridest kohustab „surnuid matma“ ning „elavate ja surnute eest palvetama“. Igaüks meist võib aidata oma tegude, sõnade ja palvetega surnute eest. Kõik ei ole kutsutud haudu kaevama ja surnuid matma, kuid me võime käia matustel ja leinavale perekonnale kuidagi abiks olla. Me kõik võime palvetada ning ühtsuses Jeesusega ohverdada oma kannatused surnute hingede eest. Me võime aidata elavatel valmistuda Kristuses surema, anda neile õpetust meie maise elu eesmärgi ehk igavese elu kohta taevas koos Isaga. Jeesus andis selge ja võimsa õpetuse surma ja igavese elu kohta koos Isaga: „ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:2b3).
Püha Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale (…) me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:7-9). Püha Faustinat suunati palvetama surnute eest. Ta mõistis, et neid hingi puhastatakse taevasse pääsemiseks Jumaliku Armastuse tules, mis teeb nad puhtaks kõigist veel alles olevatest ebapuhtustest. Me võime nende eest lugeda paljusid erinevaid palveid, näiteks püha Roosipärga, Ristiteed, Jumala Halastuse palvepärga ja mitmeid teisi. Loomulikult on Euharistia kõige mõjuvam viis surnute aitamiseks ja seepärast pühitseme me nende eest Püha Missa.
Kuna lahkunud usklikud, keda praegu puhastatakse, on samuti sellesama pühade osaduse liikmed, on üks võimalus nende aitamiseks nende eest indulgentside vastuvõtmine. Katoliku Kiriku Katekismus õpetab meile, et pattude andestamine ning osaduse taastamine Jumalaga toovad kaasa igavikuliste karistuste kustutamise, ajalikud karistused aga jäävad. Mida see tähendab? Patul on kahekordne tagajärg; raske patt lahutab meid osadusest Jumalaga ja teeb meile seega võimatuks igavese elu. Igavesest elust ilmajätmist nimetatakse patu „igaveseks karistuseks“, see tähendab igavest elu ilma Jumalata koos selge ja hävitava teadlikkusega sellest, mis on igaveseks kaotatud. Teisest küljest toob iga patt, isegi andeksantav, kaasa ebaterve sideme looduga, mida tuleb puhastada kas siin maa peal või selles surmajärgses seisundis, mida me nimetame puhastustuleks. See puhastamine vabastab inimese „ajalikust karistusest“ patu eest. Seda võib võrrelda suitsetamise mahajätmisega – see võib meid hoida kopsuvähist, kuid nikotiinisõltuvus võib püsida veel kaua ning võtab aega, et see side saaks lõhutud.
Just indulgents on see, mis vabastab meid ajalikust karistusest pattude eest, mille igavene karistus on juba kaotatud pihisakramendi läbi. Seega võib ustav ja vastavalt meelestatud kristlane kindlate ettekirjutatud tingimuste täitmisel saada kiriku tegevuse läbi täieliku indulgentsi (täieliku vabastamise ajalikust karistusest) kas surnule või elavale, viimasel juhul küll ainult iseendale. Tingimused, mis selleks täita tuleb, on järgmised: arumuseisundis olemine, mis tähendab eelnevat pihilkäimist, püha Armulaua vastuvõtmine, Püha Isa intentsioonide eest palvetamine ning kindel otsus mitte enam teha väikseimatki pattu. See viimane tingimus võib olla põhjus, mis teeb täieliku indulgentsi vastuvõtmise keerulisemaks – kuigi peaksime püüdma seda vastu võtta ning kui me seda ei suuda, siis vähemalt oleme saanud osalise indulgentsi, mille võime anda oma õdedele ja vendadele Kristuses, kes ootavad vabastamist puhastustulest.
Palvetagem kõigi lahkunud usklike eest püha Gertrudi palvega, kelle püha Faustina valis üheks oma kaitsepühakuks: „Igavene Isa, ma ohverdan Sulle Sinu Jumaliku Poja, Jeesuse kõige kallima vere ühenduses Missadega, mida täna kõikjal maailmas peetakse, kõigi pühade puhastustule hingede eest, patuste eest kõikjal, patuste eest üleilmses kirikus, nende eest, kes on mu enda kodus ja mu enda perekonnas. Aamen“.

 

9.ÜLESTÕUSMISOKTAAVI LAUPÄEV –
JUMALA HALASTUSE NOVEENI ÜHEKSAS PÄEV

On Jumala Halastuse noveeni viimane päev. Homme tähistame lõpuks Jumala Halastuse püha. Viimase kaheksa päeva jooksul oleme püüdnud usaldada Halastava Isa hoolde erinevad hingede rühmad vastavalt Kristuse soovidele. Ta ütles pühale Faustinale: „Igal päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre. (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (Päevik, 1209).
Täna tuleb meil palvetada kõigist kõige raskema intentsiooni eest, mis on hoitud noveeni viimaseks päevaks – leigete ja ükskõiksete hingede eest, kelle kohta Jeesus ütles: „Need hinged haavavad minu Südant kõige valusamalt. Minu hing kannatas Ketsemani aias hirmsaimat põlgust leigete hingede pärast. Nemad olid põhjuseks, miks ma hüüdsin: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!“ Nende viimane pääsemise lootus on põgenemine minu halastuse juurde“ (Päevik, 1228).
Ilmutusraamatus on väga tähendusrikas lõik, apokalüpsis, kust loeme: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust“ (Ilm 3:15-16). Niisiis ei salli Jeesus midagi vahepealset – see tähendab, me kas armastame teda täielikult või üldse mitte. Võrdluseks võiks tuua inimese, kes oma abielust hoolimata jätkab suhet teise mehe või naisega. Vaevalt suudaks ükski abikaasa seda taluda.
Kunagi toimus ühes piiskopkondlikus seminaris rekollektsioon ning selle läbiviija rääkis pühadusest. Ühel hetkel küsis ta seminaristidelt: „Kas te olete pühad?“ „Noh,“ vastasid seminaristid, „me püüame“. „Kas te olete?“ kordas ta. „Võtke tool ja proovige istuda. Ma ei ütle, et istuge, vaid proovige istuda. Kas te saate aru?“, jätkas ta. „Te kas istute või mitte. Rohkem võimalusi ei ole“. Seminaristid vastasid: „Nüüd me mõistame“.
Kord läks ema Teresa Rooma Seminari seminaristidele pühadusest rääkima. Ühel hetkel ütles ta võimsad sõnad: „Kui teie seas on keegi, kellel pole tulist soovi saada pühaks, on talle parem oma kohver kokku pakkida ja sellest kolledžist lahkuda. See pole koht säärastele inimestele“. Ühel teisel korral külastas ta Paavstlikku Põhja-Ameerika Kolledžit Roomas ning üks väga innukas noor seminarist tuli joostes tema juurde. „Ema“, ütles ta, „ma võlgnen Teie mõjule tänu oma kutsumuse eest“. Silmapilkselt vastas ema Teresa: „Siis parem ole püha, või muidu ei pea ma sind enda omaks!“
Suur osa meist on ristitud lapsena. Teised, tavaliselt meie vanemad olid need, kes tõid meid kirikusse ning palusid meie eest Jumala armu ristimises, igavest elu ja usu andi. Sel ajal kohustasid nad ennast vastama preestri küsimustele ja seetõttu oli kogu vastutus tõesti nende peal. Kuid järk-järgult, meie kasvamise käigus, sai sellest vastutusest üha enam ja enam meie enda ülesanne ja eesmärk. Õndsakskiitmiste mäel õpetades ütles Jeesus rahvahulkadele: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik“ (Mt 5:48). See kutse on suunatud kõigile meile, kes me võtame vastu ristimissakramendi, sest selle kaudu saame me Jumala lasteks ja iga hea laps tahab olla oma vanemate moodi.
Kahjuks ei ole paljud kristlased, kuigi neile on osaks saanud ristimise and, oma elus mitte midagi muutnud. Seetõttu ei erine nende mõtlemine ega käitumine kuidagi nende omast, kes polegi ristitud. See on väga kurb, kuid ka meie peaksime omaenda elu üle järele mõtlema, et näha, kas ehk pole midagi, mida meilegi ette heita võiks. Paljud pühakud on korranud, et alates hetkest, mil inimene oma hingeelus enam sammugi edasi ei astu, läheb ta tegelikult tagasi. Ei ole olemas paigalseisu. Paigalseis on äärmiselt ohtlik, sest inimene mõtleb, et teeb kõik õigesti ega pea rohkem pingutama, kuid tegelikult kaugeneb ta Jumalast ja kaotab oma armud sellest isegi aru saamata. Kui palju kordi oleme kuulnud inimesi ütlemas või oleme ehk isegi öelnud: „Ma olen hea inimene“. Kuid Jeesus ei taha, et me oleksime head, ta tahab, et me oleksime täiuslikud. See täiuslikkus on midagi niisugust, mida me selles elus iialgi täielikult ei saavuta, kuid häda meile, kui peaksime lakkama selle poole püüdlemast.
On palju kristlasi, kes leiavad, et on piisav omada ristimistunnistust ja teha seda, mida teised teevad – kord aastas pihil käia ja püha Armulauda vastu võtta, heal juhul pühapäevi pidada ja aeg-ajalt palvetada. Ja veelgi enam, nad ütlevad, et veel paljud teevad samamoodi ja see on nende jaoks vabandus. Selline hoiak on hingele väga ohtlik ja teeb samal ajal väga haiget Jumalale endale. Kus on sellises suhtes Jumalaga armastus? Kiriku käsud ja ettekirjutused on iseenesest head, kuid ainult neist ei piisa. Mõne kristlase jaoks võivad nad olla vaid usuelu miinimum, sest neisse suhtutakse kui reeglitesse, mida tuleb täita. Kuid sellest, mis täidab kiriku seaduse, ei piisa armastuse jaoks, mis on ristiusu kese.
Kord ütles Jeesus pühale Faustinale: „Maailmas elavate hingede pattudest sügavamalt haavavad mind valitud hingede pisiebatäiuslikkused. Kogu aeg on minu südame roog see, et valitud hinged ei ole tänulikud nii suure hulga armude eest. Nende armastus on leige. Mu süda ei suuda seda taluda. Need hinged panevad mind neid endast eemale lükkama. (…) Tihti haavab hing mind surmavalt ja siin ei saa mind keegi lohutada“ (Päevik, 580).
Suur osa inimesi ei kuluta palju aega selleks, et mõelda oma elule ja tulevasele igavesele elule. Nad ei taha endasse süüvida, „seista alasti“ oma südametunnistuse ees. Seepärast, kui nad üldse pihil käivad, võtavad nad selle Halastava Armastuse ja Andestuse sakramendi vastu harjumusest, justkui ei mõistaks nad, kellega nad kohtuvad ja kui tervendav see kohtumine nende jaoks olla võiks. Kui me nii teeme, ei muutu meie elus kindlasti mitte midagi ja me ainult petame end mõeldes, et kõik on korras ja me oleme üldiselt head kristlased. Taevas ei ole häid kristlasi – on ainult pühakud! Pühakud, kes on läbi terve elu lasknud end muuta Kristuse halastaval armastusel. Võime kindlalt öelda, et kui välja arvata neitsi Maarja, olid kõik pühakud patustajad, kes teadsid, et nad vajavad Jumala halastust, ning kes tõestavad meile, et kuigi igal pühakul on minevik, on igal patusel tulevik – kui ta vaid pöördub kahetseva südamega Jeesuse poole.
Paljud inimesed ütlevad: „Miks ma pean pihile minema, kui mul pole ühtegi pattu“ või „Ma ei usu, et mul on vaja pihtida, sest ma ei tee pattu“. Paljud katoliiklased alustavad oma pihti nii: „Teate, isa, ma ei ole tapnud, ma ei ole varastanud, ma ei ole valetanud. Tegelikult polegi ma pattu teinud.“ See on kõik, mis neil pihtida on. Ja tõenäoliselt on nad palju kordi vahele jätnud pühapäevase Euharistia, võib-olla pole nad üldse palvetanud; võib-olla rikkusid nad käsku: „ära tapa“ suitsetades palju sigarette, juues liiga palju alkoholi, tarvitades narkootikume, koheldes halvasti oma naist ja lapsi; võib-olla rikkusid nad käsku „ära riku abielu“ vaadates ihalevalt naisi televisioonis, ajakirjades või tänaval, flirtides tööl kolleegidega, kasutades rasestumisvastaseid vahendeid; võib-olla rikkusid nad käsku: „ära varasta“ mitte makstes makse või nendega pettes, raisates kellegi väärtuslikku aega jne.
Need on ainult mõned näited, kuidas me võime olla tundetud ja ükskõiksed selle suhtes, mida me teeme, üldse aru saamata, mil määral võivad meie teod olla patused. Tihti võib kohata suhtumist, et mis ei ole seadusega keelatud, ei saa olla vale. Kuid kas meid ümbritsev ühiskond on meile tõesti parim kristliku elu teejuht? Ja veel, kui paljud võtavad täna vastu püha Armulauda surmapatust määrdunud hingedega? Kui keegi võtab pühas Armulauas vastu Jeesuse tõelise Ihu ja Vere, Hinge ja Jumalikkuse oma hinge enne pihil puhastamata, läheb ta veelgi sügavama patu sisse. Et võtta vääriliselt vastu püha Armulauda, tuleks olla armuseisundis ja puhas tõsisest patust. Teatud puhkudel ütles Jeesus pühale Faustinale: „Tihti haavab hing mind surmavalt ja siin ei saa mind keegi lohutada. Minu armusid kasutatakse selleks, et mind solvata. Ning on hingi, kes põlastavad mind ja kõiki tõendeid minu armastusest nende vastu. Ei taheta kuulda võtta minu kutset, vaid minnakse põrgu kuristikku. See hingede kaotamine uputab mind surmaängi“ (Päevik, 580).
Homme tähistame Jumala Halastuse püha. Seda tähistatakse esimesel pühapäeval pärast ülestõusmispüha, mis on väga tähendusrikas, sest selle püha ja paasamüsteeriumi vahel on otsene seos – lunastuse müsteerium on suurim ilmutus Jumala Halastusest meie vastu. Seepärast sidus Jeesus selle püha tähistamisega ainulaadse armu lubaduse, nimelt „Hing, kes tuleb pihile ja pühale Armulauale, saab täielikult andeks patud ja vabaks karistusest“ (Päevik, 699).
Erakordne arm, mida Jeesus Jumala Halastuse pühal lubas, on armuand, millega on võrdväärne ainult püha ristimise arm. See tähendab, et sel päeval võivad meie hinged saada uuendatud nagu ristimispäeval, peale selle armu vastuvõtmist Halastuse pühal peame muretsema ainult oma tulevaste pattude pärast, meie möödunud elu ja pattusid pole enam olemas. Seepärast ütles Jeesus: „Ärgu kartku mulle läheneda ükski hing, isegi kui ta patud on nagu purpur“ (Päevik, 699). Need Kristuse sõnad teevad ilmselgeks tema tulise soovi, et Halastuse püha oleks erakordselt tõhus pelgupaik kõigile inimestele, eriti patustele.
Sel päeval tuleb Jumala Halastuse pilti tseremoniaalselt õnnistada ja avalikult austada. See peaks olema nähtav kõigile, kes tähistamisest osa võtavad. Kui sel päeval pole võimalik pihtida, tuleks seda teha sellele päevale nii lähedal kui võimalik. Püha Faustina käis pihil Halastuse pühale eelneval laupäeval. Armulauda, nagu alati, tuleks vastu võtta vääriliselt ning sellega peaks kaasnema Jumala Halastuse täielik usaldamine ja halastustegu ligimese vastu. Kõik need tingimused peavad olema täidetud, vastasel juhul oleks vastuolu Jumala Halastuse vagadusega. Ja sel juhul tooks see ainulaadseima armu asemel kaasa hoopis jumaliku viha.
Paljud inimesed ei ole kaua aega oma patte pihtinud ja nii annab see eriline täieliku andeksandmise lubadus ajendi tulla usaldusega Jeesuse juurde, enne kui ta tuleb taas. Püha Faustina kirjutas oma päevikus, et meie Issand osutas ka sellele, et pihitoolis on tema ise. Ta ütles pühale Faustinale: „Kui tuled pihitooli juure, siis pea meeles, et seal ootan sind mina ise, ma ainult varjan end preestri taga, aga hinges tegutsen ise. Siin kohtuvad hinge viletsus ja halastuse Jumal. Räägi hingedele, et hinged ammutavad sellest halastuse allikast armu ainult usaldamise astjaga. Kui nende usaldus on suur, pole minu heldusel piire“ (Päevik, 1602).
On inimesi, kes tunnevad, et nende patud on andestamatud, kuid Jeesus ütles: „Isegi kui hing oleks nagu lagunev laip ja isegi kui inimlikus mõttes poleks enam taastamise lootust ja kõik oleks juba kadunud, ei ole asjad Jumala jaoks nii. Jumala halastuse ime taastab need hinged tervenisti“ (Päevik, 1448). Paljud inimesed on patust koormatud ja nende uhke loomus takistab neil pihtida. Kuid Jeesus ütles: „Oh neid vaeseid, kes ei kasuta ära seda Jumala halastuse imet! Hakkate hüüdma ilmaaegu, aga siis on juba hilja“ (Päevik, 1448). Kas pole rumal karta oma patte pihitoolis üles tunnistada, võib-olla piinlikkusest või seetõttu, et oleme unustanud, kuidas pihtida, kuna me pole seda nii ammu teinud? Kui me ei suuda tunnistada oma patte Jeesusele tema esindaja, preestri kaudu, siis kuidas arvame end suutvat neid talle oma kohtupäeval silmast silma tunnistada? Öeldakse, et kui saatan meid kiusatusse ajab, paneb ta võimaliku patu paistma vähem tõsisena, ent kui oleme selle sooritanud, paneb ta meid tundma, et see oli hiigelsuur – just selleks, et võtta meilt julgus oma pattu pihtida ning viia meid lõpuks meeleheitele, sest tunneme, et seda pattu ei saa kunagi andeks. Ent meie, kes me elame Jumala Halastuse vagadust, näeme selle mängu läbi – me teame, et mitte ükski patt, isegi kõige mustem, ei ole vägevam Risti lunastavast väest, mis voolab läbi pihitooli.
Olgem siis targad, palugem arukuse armu mõistmaks oma hingeseisundit, oma nõrkusi, patusust ja seda, kui väga me vajame Jumala abi nendest ülesaamiseks. Vastakem armastavalt ja usaldavalt tema armastusele, mis ilmutab end pihisakramendi kaudu. Meie siiras piht teeb meid puhtaks ja alustab meie südameis teed, mis viib eemale leigusest ja ükskõiksusest. Lõigakem viljakalt kasu sellest mõõtmatust annist, Jumala Halastuse pühast, mil saame vastu võta täieliku andestuse oma pattude eest ja vabaks kõigist karistustest, mida need väärivad.

Social button for Joomla