Maarjapais



Jumala halastus ei lõppe kunagi. Intervjuu halastuse misjonäriga isa David Caroniga O.P.

annodellamiserereErakorraline Halastuse Aasta on lõppenud, kuid halastus ei lõppe. Siinjuures üks lühiintervjuu isa David Caroniga, O.P. (USA Püha Martin Porres'i provintsist), kes oli Erakorralisel Halastuse Juubeliaastal halastuse misjonäriks. Halastuse misjonärid nimetas paavst Franciscus Halastuse Aasta Tuhkapäeval ja läkitas nad maailma Jumala halastuse ning meeleparanduse tööriistaks. Küsitles isa Michal Osek, O.P. *Intervjuu avaldatakse küsitleja loal ning lühendatuna.



Miks Juubeliaasta alguses paavst Franciscus saatis 1000 halastuse misjonäri maailma?

Isa David Caron O.P.: Halastuse misjonärid kogunesid Püha Peetruse basiilikas Roomas Juubeliaasta Tuhkapäeval, et kohtuda Püha Isa Paavst Franciscusega ning osaleda koos temaga Tuhkapäeva Missal, kus Püha Isa tuletas kõigile kogunenud misjonäridele meelde, et pihisakrament on alati oluline võimalus jagada Kristuse halastust. Lisaks anti halastuse misjonäridele võimalus olla halastuse jagajaks neile (austades ja julgustades neid), kes tunnevad häbi minna meeleparandusele.


Paavst meenutas misjonäridele, et me peaksime olema nagu liikurid, mis panevad Jumala armu liikuma teiste inimeste jaoks, sest meie ise oleme armu saanud Jumalalt. Jumal on aga alati esimene halastaja.

Paavst juhtis misjonäride tähelepanu, et me ei tohi kunagi unustada, see ei ole patune, kes on pihisakramendi ees, vaid kahetsev patune. Jumal ei väsi kunagi inimesest, kes palub andestust ja halastust; hoopis meie oleme need, kes väsivad küsimast Temalt andestust ja halastust. Lisaks peavad misjonärid aitama neid, kes otsivad Jumala halastust sakramentide läbi. Jumala halastuse misjonäriks oleme meie kõik; oleme “halastuse misjonärid” oma perekondades, tööl, kodus, igal pool, igal ajal, kus me elame läbi vaimseid ja ihulisi halastustegusi. Halastusteod on Juubeliaasta süda. Elades viisil, kus me teenime vaimseid ja ihulikke halastustegusid, annab võimaluse avada ennast Jumala halastusele. ... Halastus on sild, mis ühendab Jumala ja inimese, see on see, millest paavst Franciscus tihti kõneleb.

Miks Kirik vajab sellised “super pihiisasid”?

Isa David Caron OP: Isiklikult ei tunne ma eriti mugavalt selle tiitliga “super pihiisa”. Minu jaoks on see Jumala rahva täielik teenimine; sarnanedes kleerikutega ja ilmalikega, pakkudes rohkem võimalusi igale inimesele kasvada usus Issandasse; ja neile, kes on eemaldunud Kirikust, pakkuda taas võimalust tulla tagasi ja avastada Issandat, kes ootab neid Sõnas, sakramentides ja kogukonnas. Paavst Franciscus ütles, et seda peavad misjonärid mäletama kui nad lähevad pihti vastu võtma, “... see on Kristus, kes tervitab neid, see on Kristus, kes andestab, see on Kristus, kes annab rahu. Meie oleme Tema preestrid, ja esimesed, kes vajavad andeks andmist Temalt.”

Sa oled dominiiklane, kelle on saatnud halastuse misjonärina maailma paavst Franciscus. Kui palju dominiiklasi oli misjonäride hulgas? Kas oled nendega kohtunud?

Isa David Caron OP: See on au olla halastuse misjonär Halastuse Juubeliaastal, mis ühtib dominiiklaste 800 Juubeliaastaga. See on oluline lähenemine, sest dominiiklastele omaselt oleme lähetatud maailma; “minema äärealadele kuulutama Jeesusest Kristusest,” nagu ütleb paavst Franciscus. Paavst Franciscus on saatnud mitmeid dominiiklasi misjonäridena maailma. Ma olen mõningatega kohtunud, kuid mitte kõigiga.

Sa oled maninud ühte Püha Isa paavst Franciscuse lauset, et Jumal ei väsi kunagi nendest, kes paluvad andeks ning paluvad Tema halastust. Kas sul on mõningaid nõuandeid neile, kes on väsinud andeks palumisest? Mida sa teed kui me häbeneme iga kord ühte ja sama pattu pihtimast?

Isa David Caron OP: Selleks ei ole mitte mingit reeglit, mida teha. Me peame lihtsalt julgustama inimesi nende kristlikul teel ja me peame mõistma, et me alati vajame andeks andmist, tervenemist ja halastust. Me peame jätkama selle küsimist pidevalt. Meil on Pühakiri, sakramendid, kirikuõpetus ja nii palju teisi allikaid toetamaks meid andeksandmisel. Eriti see Juubeliaasta on meile antud kingitusena, kus meie peaksime taas oma tähelepanu fokusseerima ihulikele ja vaimsetele halastustegegudele. Kui me elame halastustegusi tehes, siis me toetame väga olulist Evangeeliumi missiooni maailmas. See erakordne aasta tuletab aga meile meelde mitmete erinevate võimaluste vahendusel, et patt eksisteerib... kuid ka järelikult arm! Kui meile andestab Jumal, siis meie samuti peame õppima olema halastavad... minema ja elama “andeksantavate” inimestena. Kahjuks, mõned kannavad endas põletavat süüd igavesti... isegi kui nad on juba andeks saanud, aga ei suuda andestada. Nad ei ole vabad. Nad ei ole rõõmsad. See ei ole aga see, mida Jumal soovib. Läbi Kiriku sakramentide ja meie igapäevase suhtluse ning Jumal abiga, meie saame andestada aga inimestele, kelle käest oleme saanud kõrvetada ning kellele on raske andestada.

Kindlasti oled sa ületanud Halastuse Ukse Püha Peetruse basiilikas Roomas ja oma piiskopkonna katedraali Halastuse Ukse New Orleansis. Kuidas sina mõistad seda märki? Kuidas meie kristlastena saame seda Püha Ukse ületamise kogemust mõista?

Isa David Caron OP: Jeesus Pühakirjas viitab endale kui uksele ja väravale (Jh 10:9). Juubeliaasta Halastuse Uks on üks viis seda reaalsust teha nähtavaks ja tõeliseks. Teine väga oluline arusaamine Halastuse Uksest on kujutluslik, sest kui sa ületada seda Püha Ukse lävepakku, sisened sa väga huvitavasse vaimsesse ruumi... kohta, mida võiks nimetada nn vahel olemiseks. See lävepakk tuletab inimestele meelde, et vahel kohati me ei ole ei sees ega väljas. Mõnele on see lävepakk vabadus. Teisele jällegi võib tähendada ukse ületamine hirmu, üksildust, võõraviha, kohtumõistmist. Kui sa seisad halastuse ukselävel, sa ei tea mõnikord kas sa oled “sees” või “väljas”, kas sa kuulud siia või ei. Jeesus, kes on uks, kohtub meiega sellel elu uksel ja kutsub meid sinna sisenema. Jeesus kohtub Halastuse Ukse lävepakul iga inimsüdamega ja palub siseneda. See Juubeliaasta pakub meile palvemeelt kaaluda: kuidas ma lasen Jeesust oma ellu; kuidas ma luban temal tegutseda oma elus, kus Kristus sellel ukseaval Temas tegutseb lunastavalt: minu pereelus, minu koguduses, minu naabruskonnas, tööl või minu teenilimisel ja ühtlasi kogu mu maailmas.

Meie dominiiklased peame samuti leidma ennast lävepakult... inimeste elude lävepakult, kultuuride lävepakult, kiriku ustelt ja sealt, kus Kristus kutsub inimesi ületama lävepakku.

Kas sa jätkad Halastuse misjonärina peale Halastuse aasta lõppemist?

Isa David Caron OP: Ma jään alati Halastuse misjonäriks! Aga ma loodan, et see sama tõdemus käib kaasas iga inimesega kellega mul on olnud rõõm kohtuda, rääkida, õpetada, jutlustada – keda ma olen saatnud sel vaimsel teekonnal või kelle pihti ma olen vastu võtnud Halastuse aastal. Ma loodan samuti, et ma olen olnud avatud Jumala armule, nende läbi, kes on olnud minuga seotud, kes on mind õpetanud, kes mulle on jutlust pidanud või kes on olnud halastuse eeskujuks … eriti vaesed. Kõik tänu ristimisele oleme kutsutud minema ja elama ning edasi andma Jumala halastust. Jumal esmalt halastab! Kuid eelkõige meie peame halastama teistele!

Kas sul on kerge edaspidi öelda: “Juubeliaasta on lõppenud”?

Isa David Caron OP: Ei, seda ei ole kerge öelda. Ma muretsen, et inimesed soovivad kohe kiiresti edasi liikuda; liikuda uuele teemale; juba uuele juubelile. See oleks tragöödia. On selge, mida ma iseendale ütlen, et Juubeliaasta võib lõppeda, aga HALASTUS ei lõppe iial!

November 2016 A.D. Erakorralisel Halastuse Juubeliaastal.

Social button for Joomla