Kuidas Jumalast teiste inimestega rääkida?

 

„Ilmikutest usklike eriline kutsumus on otsida Jumalariiki, mõtestades ja korraldades ajalikke asju Jumala kava kohaselt. Nõnda realiseerivad nad kõigile ristituile ühist kutset pühadusele ja apostolaadile" (Kompendium 188). Kõik kristlased (mitte ainult preestrid või pühendunud) on kutsutud pühadusele ja apostolaadile. Jumal ootab meilt, et me saaksime pühaks ja et me räägime Temast ja tema Evangeeliumist inimestele.

Apostolaadiks nimetatakse Jumala ja Evangeeliumi kuulutamist inimestele. Kristlikus elus apostolaat ei ole fakultatiivne. Kui tegeleme apostolaadiga, täidame Kristuse ülimat käsku: pärast oma ülestõusmist Jeesus astus jüngrite juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Mt 28:18-20). Luuka Evangeeliumis Jeesus ütleb, et oma nimel „peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad" (Lk 24:46-48). Johannes Evangeelium tunnistab ka, et „Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid" (Jh 20:21)

Ka meie oleme Jeesuse jüngrid ning Tema läkitab meid kuulutama ning Temast kõnelema. Kristlastena peame Tema kohta rääkima „olgu aeg paras või ärgu olgu" (2Tm 4:2). See on see, mida samuti pühakud tegid ning niisamuti oleme meie kutsud pühadusele. Paulus ütleb: „sest kui ma Evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta! Sest kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine. Mis siis on minu palk? See, et ma Evangeeliumi kuulutades levitan Evangeeliumi tasuta, nii et ma ei tarvita oma õigust, mis käib Evangeeliumiga koos" (1Kr 9:16-18). Seesama peaks olema meie deviis: häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta.

Kui aspostolaat on Jumala käsk, siis see aga tähendab, et mõnikord Jumalast rääkida võib paista ebamugav, ohtlik või kasutu. Kuid sel hetkel kui me räägime Issandast, täidame Jumala tahtmist ja oleme efektiivsed ükskõik kuidas, sest meie apostolaat on alati Jumala apostolaat. Kui tegeleme apostolaadiga inimeste seas, siis oleme Jumala tööriistaks: „vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni," (Mt 28:20) ütleb Issand. Ta on alati meie juures ja töötab meie kaudu. See on põhjus, miks meie apostolaadi sõnad on tõhusad.

Meie ei pea muretsema, et meie ei oska rääkida Jeremia järgi: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks." Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor." Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand" (Jr 1:5-8).

Samuti meie ei saa öelda, et meie ei tea Jumala kohta piisavalt. „Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus" (1Kr 1:20-24) ning mittekunagi ei saa meie väita, et me kardame, sest Issand ütleb meile: „ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!" (Js 41: 10)

Lõppude lõpuks on Jumal, kes räägib meie läbi; on Püha Vaim, kes muudab inimeste südameid mitte meie. Oleme lihtsalt Tema instrumendid. See on kindlasti uskumatu, et Jumal, kes ei vaja meid, tahab, et me aitaksime Teda. See on suur ja ilus vastutus. Kuid tööriist võib olla kas hea või halb. On selge, et hea tööriistaga töötatakse paremini kui halvaga. Võib-olla me ei ole väga targad või andekad, aga võime proovida olla heaks tööriistaks. Kuidas seda aga teha? Millal meie oleme head tööriistad?

Esiteks, kui me oleme palvehinged. Kui me suhtleme tihiti Jumalaga, kui meil on siseelu, siis meie apostolaat on efektiivsem. Miks? Lihtsalt sellepärast, et kui me palvetame, me armastame Jumalat. Teame sügavalt, kes on see, kellest me räägime. „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil" (Mt 12:33-37). Kui palve ja sakramentide läbi meie süda on tasapisi täis Jumalat, siis loomulikult ja peaaegu kogemata räägime inimestega Jumalast. „On vaja, et sa oleksid jumalamees, siseeluinimene, palve ja ohverduse inimene. Sinu apostolaat peab seisnema sinu „sisemise" elu ülekülluses" (püha Josemaía, Tee 961).

Tegelikult vähene palve on ainus asi, mis saab meie apostolaati takistada. „Ära räägi mulle, et hoolitsed oma siseelu eest, kui sa ei vii intensiivselt ja lakkamatult ellu apostolaati. Issand – kelle lähedust sa väidad otsivat – soovib, et kõik hinged pääseksid" (püha Josemaía, Vagu 197). Sel juhul saame kindlasti tihti Jumalast rääkida, aga räägime „teooriast" Jumala kohta, mitte päris Jumalast. Jumalaga tihiti vestelda on veel olulisem kui palvetada konkreetselt inimeste eest. Muidugi see on kindlasti väga kasulik asi ja peame tunnistama, et kui me palvetame inimeste eest, siis me suhtleme Jumalaga, aga kui meil on aktiivne siseelu ja kui tuleb võimalus Jumalast rääkida, kasutame seda isegi kui me ei ole veel palvetanud selle inimese eest.

Aga palvetada ei ole veel „piisav". On teine asi mis on ka väga oluline. Kui me tahame apostlid olla, peame olema head inimesed: kannatlikud, mõistvad, avatud, õnnelikud, eeskujulikud ning kui me ütleme ilusaid asju, aga kui tegutseme sellest nimetatust erinevalt, siis mitte keegi ei kuula meid. Hispaania keeles öeldakse, et „Fray Ejemplo es el mejor predicador": „Vend Eeskuju on parim jutlustaja". On selge, et meil on ka puudused ja pahed: see on paratamatu. Aga kui me võitleme oma puuduste vastu Jumala armastuse pärast, siis see on alati ülihea eeskuju ja näitab, et proovime vähemalt elada seda, mida me kuulutame.

Kõik see aga tähendab, et kõige lihtsam apostolaat seisneb meie sõpradega ja kolleegidega rääkides. Perekonna apostolaat on ülioluline aga samal ajal päris raske, sest meie pereliikmed teavad meid liiga hästi. Aga sõbrad, teavad et me armastame neid ja et me tahame lihtsalt nendega jagada seda, mis on meile tähtis. Nad kuulevad meid tahelepanelikult ja lugupidavalt. Teame, kes nad on ja mis oleks neile kasulikum. Tegelikult kui me oleme head sõbrad, siis see, mida me ütleme, on alati mõjukas ja tõhus (vähemalt pikas perspektiivis). Seega see tähendab ka, et kui me tahame olla head apostlid peame sõbralikud olema, aga püsivalt. „Ei" ei ole mitte kunagi „ei": tähendab ainult „mitte preagu", „mitte veel".

Evangeliseeriv tegevus „võib kanda eriti head vilja, sest toimub igapäevase elu tingimustes" (Lumen Gentium 35). Peame kasvatama endas soovi pidevaks ja viljakaks kristlikuks apostolaadiks. See on see mida Jumal ootab meilt. Kui me käitume niimoodi, siis meie usk kasvab, on tugevam; oleme rõõmsamad ja meie elul on uus eesmärk. Apostolaat annab tähenduse oma elule: oleme Jeesusega kaaslunastajad.