Katoliku Kirik Eestis



Meeleparandussakrament

 
Loeng, 22.02.2015

Tänaseks teemaks on meeleparandussakrament. Oleme paastuajal ja siis on eriti hea sellest natuke täpsemalt rääkida, sest paastuaeg on pöördumise aeg. Evangeeliumis Jeesus ütleb meile sageli: „parandage meelt!" (Mk 1:15) Ja isegi kui see on tõsi, et me saame mitmel viisil Jumala poole uuesti pöörduda, on päris selge, et pihil käimine on selleks parim viis.

Pihtimine on väga kasulik ja oluline sakrament. Tegelikult piht on olemas sellepärast, et Jumal on väga realistlik. Ta kutsub meid pühadusele ning Ta annab meile vahendid, mida me vajame, et seda eesmärki saavutada: palve, ristimise ja teised sakramendid. Jumal teab väga hästi kui nõrgad ja «väiksed» oleme. Katekismuse Kompendium ütleb: „Kuna ristimisega saadud uus elu Jumala armus ei tee olematuks inimloomusele omast nõrkust ja kalduvust patule (himu), seadis Kristus selle sakramendi tagasipöördumiseks neile ristitutele, kes patu läbi on Temast eraldatud." (Kompendium 297). Ning Jeesus ise ütles oma apostlitele samuti: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud." (Jh 20:23).

Ristitutena peaksime olema pühad, aga tuleb tunnistada, et me pole veel pühad. Mõnikord oleme kurjad ja käitumine halvasti – võib-olla mitte kohutavalt halvasti, vaid lihtsalt halvasti. Meil on ka pahed ja vahel meile meeldib pattu teha. Mõnikord kukume, solvame Jumalat ja solvame ka teisi inimesi. Tänu Jumalale, tavaliselt meie puudused on väikesed või vähemalt mitte liiga suured, aga siiski me oleme patused.

Kuid oluline on meile, et me tunnistaks, et meie oleme patused. Jeesus suri ristil meie pattude eest. Mitte seda märgata, et me oleme patused, võiks tähendada, et me ei vääri piisavalt seda, mida Jeesus tegi meie eest. Või veel halvem, kui me ei palu andeks tihti, pole võimalik kogeda Jeesuse armastust meie vastu. Selles mõttes armastada meeleparanduse sakramenti tähendab olla alandlik ja ainult need, kes on alandlikud ja lasevad, et Jumala arm raviks neid, on võimalus saada pühaks. Järelikult on meil olemas see suur võimalus. Meie saame andeks paluda, teades, et kui teeme seda meeleparanduse sakramendi läbi, siis Jumal andestab meile.

Aga kuidas veidi paremini seda sakramenti elada. Katekismuse kompendium ütleb: „Olulisi osi on kaks: Püha Vaimu toimel pöördunud patukahetseja toimingud ning pattudest lahtimõistmine (absolutsioon) vaimuliku poolt, kes Kristuse nimel andestab ja määrab hüvitamise viisi." (Kompendium 302). Esiteks, siis patukahetsuse toimingud; teiseks, pattude lahtimõistmine või absolutsioon. See teine osa sõltub täiesti Jumalast: on Jumal, kes preestri kaudu annab meile pattude andeksandmise, aga saame lisada, et kui esimene osa on hästi tehtud, siis Jumala andestamine on alati tõhus. Oluline oleks siis patukahetsuseja toiminguid hästi praktiseerida.

Millised on patukahetsuseja toimingud? Neid on neli. Esiteks, hoolikas südamejuurdlus (ehk südametunnistuse läbiuurimus). Teiseks, pattude kahetsemine. Kolmandaks, pihtimine. Neljandaks, hüvitus (ehk patukaristus).
Esimene asi on südametunnistuse läbiuurimist hästi teha. See on väga oluline toiming. Kui see ei ole hästi tehtud, võib juhtuda, et me ei märka midagi, mida me peaksime pihtida. Kui mõnikord inimesed ütlevad, et nad ei tea, millest nad võiksid preestriga pihitoolis rääkida, tavaliselt see tähendab, et nad ei ole teinud head läbiuurimist. Muidugi see ei tähenda, et peame skrupuloossed olema – inimesed, kes üritavad patte leida, kust ei ole mitte midagi leida, ja seega, kes ei ole mitte kunagi rahul, sest nad arvavad, et ilmselt nad unustasid midagi olulist öelda. Me ei peaks unustama, „et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem." (1Jh 3:20).

See on põhjus, miks parim hetk, et läbiuurimist teha, on ilmselt palveaeg. Lihtsalt Jumala, meie Isaga rääkides temalt küsida: kas ma solvasin Sind või teisi inimesi? Seda tehes pihipeeglid on kindlasti kasulikud, aga kui nad on liiga pikad, siis küllap nad ei ole väga praktilised – eriti kui me proovime sageli pihile minna. Ja tegelikult, kui keegi tuleb tihti pihile, siis ta teab enam-vähem juba oma patte. Meie voorused ja meie pahed ei muutu nii tihti. Mis oleks kindlasti natuke veider on see, et igakord me pihtime, leiame meie uusi ja väga omapäraseid asju. Kui inimene pihib sageli oma patte, siis läbiuurimine võtab umbes viis minutit – me juba teame, kes me oleme. Igaks juhuks on kasulik näiteks igal öösel enne magama minekut pisut südametunnistust läbi uurida ja kui see on nii, midagi kirja panna. Niimoodi järgmisel korral me käime pihil, meil on juba mõttes mõned asjad, mida me saame pihil öelda.

Teine asi on pattude kahetsemine. See on ka väga oluline asi. Pattude kahetsemine võib olla täiuslik (lad contritio=purustada) või ebatäiuslik (lad atritio=murda). Isegi kui pattude andeksandmiseks atritio on piisav, contritio on kindlasti parem, sest näitab selgem, et meie armastus Jumala vastu on suur. Mida me saame siis teha, et meie kahetsemine suureneks? Saame nt vaadelda sageli Jeesuse kannatust ehk passiooni. On väga raske vaadata Jeesuse risti, kes suri minu pattude eest, ja mitte tunda, et me peaksime muutuma. On hea mõte ka oma pattude kahetsemist uuendada (lugedes nt mingit patukahetsuse palvet) pihtimise hetkel – nt pärast preestri nõuandeid ja enne absolutsiooni vastuvõtmist.
Kolmas toiming on ka kõige olulisem: pihtimine. Me tunnistame oma patte preestri, kes on sel hetkel Jumala esindaja, ees. Kuidas peaksime rääkima? Meie pihtimine peaks alati olema selge, konkreetne, lühike ja täielik.

Mida me peame ütlema? Ainult seda mida me tegime halvasti. Tegelikult, Kompendium õpetab: „Pihile tuleb tuua kõik seni pihtimata rasked patud, mis hoolikal süümejuurdlusel meelde tulevad", sest „raskete pattude pihtimine on ainus korraline viis nende andekssaamiseks" (Kompendium 304). See tähendab, et kui me ei ütle (vabatahtlikult) preestrile suurt pattu, siis see pihtimine on kehtetu. Aga see tähendab ka, et ei ole hädavajalik kergemaid patte pihtida. „Kirik soovitab kindlasti ka kergemate pattude pihtimist, olgugi et see pole rangelt hädavajalik," ütleb Kompendium. See ei tähenda, et seda teha ei ole ülikasulik. „See aitab kujundada õiget südametunnistust ja võidelda halbade kalduvuste vastu. See laseb Kristusel meid ravida ning meie vaimulikus elus areneda." (Kompendium 306). Seega on ka hea mõte neid patte Jumala ette tuua.

Kuidas pattudest rääkida preestrile? Kui preester saab aru, millega oli tegemist, siis see oli ka piisav. Ei ole vaja palju detaile anda (mõnikord jah: kui ma ütlen nt, et ma varastasin, siis palju on varastatud on oluline: üks euro ei ole sama kui tuhat). Tavaliselt on parem mitte öelda inimeste nimesid: preester ei vaja seda. Samal ajal on hea meelde tuletada, et preester on kohustatud pihist vaikima ja unusta. See on see, mida nimetataks Sakramentaalseks pitseriks. Aga peame ka ütlema, et tavaliselt preestrid unusatavad kiiresti selle, mida nad kuulsid (preestrite omapära).
Kui kaua pihtimine võtab? Kui läbiuurimine on hästi tehtud, siis tavaliselt pihtimine ei kesta kaua – mitte rohkem kui viis, kümme minutit.
Kui tihti peame pihtima? Kirik õpetab et peame pihtima surmapatte vähemalt kord aastas ja alati enne Püha Armulauda vastuvõttes. Kergemaid patte pole vaja pihtida, aga seda teha on eriti kasulik. Meie ei tohi unustada, et kui me pihime, siis võtame vastu armu eriti selleks, et võidelda nende vigade vastu, mida me tunnistamsime. Ja see on põhjus, miks on nii kasulik tihti pihil käia, sest isegi kui paistab, et me ütleme alati sama asja pihitoolis, siis see ei ole halb. Tegelikult on isegi väga kasulik.

Ja muidugi pihtimise ajal ütleme ainult omaenda patte, mitte naise, mehe, sõprade või vaenlaste patte. Kus saame pihtida? Põhimõtteliselt igal pool, aga pihitooli kasutamine on patukahetseja (ja preestri) õigus. Viimane toiming, mida eelpool märgitud sai, on hüvitus ehk patukaristus. See on teatud tegude sooritamine, mis preester määrab patukahetsejale, et hüvitada patust tingitud kahju. See on oluline, sest piht ei ole lõpetatud, ei ole veel efektiivne, seni kui me ei tee või loe patukaristust, mida preester andis meile. Soovitatud on seda teha kohe pärast pihtimist.

Kui me proovime hästi seda sakramenti elada, siis see on väga kasulik meile. Nii nagu Katekismus ütleb: „Meeleparandussakramendi toime on lepitus Jumalaga ning seepärast pattude andekssaamine; lepitus Kirikuga; armuseisundi taastumine, kui see oli kaotatud; vabanemine surmapattudega pälvitud igavesest karistusest ning ka vähemalt osaline vabanemine patu läbi teenitud ajalikust karistusest; südame- ja meelerahu, puhas südametunnistus, vaimulik troost; kristlikuks eluvõitluseks vajaliku vaimuliku jõu kasv." (Kompendium 310).

See on kindlasti ülipositiivne sakrament. Me ei peaks mitte kunagi kartma pihtida. Tegelikult see on rõõmusakrament.

Social button for Joomla

Välismaa


Õnnis kardinal John Henry Newman kuulutatakse pühaks 30 Jun 2019 20:44
Õnnis kardinal John Henry Newman kuulutatakse pühaks

Paavst Franciscus kinnitas 1. juulil 2019 järgmiste õndsate kanoniseerimise:
- inglise kardinal John Henry Newman, Inglismaa Püha Philip Neri Oratooriumi asutaja;
- itaalia õde Giuseppina Vannini (sündinud Giuditta Adelaide Agata), Püha Camilluse Tütarde asutaja;
- india õde Mariam Thresia Chiramel Mankidiyan, Püha Perekonna Õdede kongregatsiooni asutaja;
- brasiilia õde Dulce Lopes Pontes (sündinud Maria Rita) Jumala Ema Patuta Saamise [ ... ]

Loe edasi ...
Vatikani dokument sotsiaalsetest soorollidest: jah dialoogile, ei ideoloogiale20 Jun 2019 12:16
Vatikani dokument sotsiaalsetest soorollidest: jah dialoogile, ei ideoloogiale

Katoliku Hariduse Kongregatsioon on välja andnud dokumendi “Ta lõi tema meheks ja naiseks: dialoogitee poole sooteooria ja hariduse vahelise suhte küsimuses.” Äsja väljastatud dokument on mõeldud abivahendiks katoliiklikku kaastöö suunamisel jätkuvas diskussioonis inimese seksuaalsuse teemal, otsides seejuures lahendusi sooideoloogiast tulenevatele probleemidele. Dokumendi eesmärgiks on toetada noorematele põlvkondadele hariduse [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta