3. loeng. Suretamine

Eelmisel loengul rääkisime palvetamisest. Rääkisime, et palve on midagi väga lihtsat aga samal ajal ka midagi väga tähtsat ja olulist. Palve tähendab Jumalaga rääkimist. Meil on võimalus Temaga vestelda oma enda või teiste sõnade läbi. Mis on aga hädavajalik, on see, et iga päeva proovime vähemalt natuke aega Issandaga vestelda. On oluline ka märgata, et kuni me ei suhtle Issandaga nagu laps suhtleb oma isaga, siis me ei palveta veel piisavalt hästi, sest kuni me ei palveta sellisel pojalikul viisil, siis on praktiliselt võimatu öelda „sinu tahtmine sündigu", mis tähendab, et meie palve ei ole veel sarnane Jeesuse palvega.

Kuid me ei palveta ainult sõnadega. Meil on hing ja keha. Me oleme hinge ja keha ühend. See tähendab, et saame ka, või parem, peame ka oma kehaga palvetama. Et seda teha, selleks on meil kindlasti palju erinevaid võimalusi. Aafrikas näiteks inimesed armastavada palvetada tantsides. Teised palvetavad lauldes, sest nagu püha Augustinus ütleb, kes laulab, palvetab kahekordselt (Psalm. 72,1). Aga ilmselt parim viis kehaga palvetada on suretamise kaudu. Võib-olla see on kõige parem suretamise definitsioon: suretamine on lihtsalt kehaline palve. Ja see on oluline sellepärast, et suretamiseta me ei saa Jumala häält kuulata. Kui me ei sureta, siis ei saa meist mitte kunagi palve hingi.

Kindlasti praegu, meie kultuuri kontekstis, suretamist ei ole lihtne mõista. Valu ja surm hirmutavad meid ning suretamine on seotud surma ja valuga. Kuid seda, mida praegu on raske mõista ei ole kannatus. Suurim probleem on „põhjus", miks me kannatame. Inimesed on valmis tegema sporti või tervise pärast kannatama ning selles mõttes võib mõnikord jõusaali minemine olla veel halvem kui piinakambrisse astumine. Teeme kohutavaid dieete või sooritame valulikku kosmeetilisi kirurgiaid. Kuid kannatada, isegi väga veidi, Jumala nimel, arvatakse, et tegemist on millegi väga hulluga.

Kaks tuhat aastat tagasi kirjutas juba püha Paulus: Juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus (1Kr 1:22-24). Suretamine ühendab meid intiimselt Jeesuse Ristiga. Suretamine on iseendale surra Jumala eest. Seega kui tahame kristlikku elu elada, peame Ristiga suhtlema. Ei ole olemas ristiusku ristita. Jeesus ise ütleb meile: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle (Lk 9:23-24).

See on ka Pauluse õpetus, kes kordab seda mitu korda: Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus (Gl 2:19). Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu (Kl 1:24). Me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus (2Kr 4:10).

See on kristlik suurim paradoks: et elada tuleb surra. Aga miks? Sest nagu lausub püha Paulus: kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega (Rm 6:4-5). Ainult kui me oleme kasvanud kokku Jeesuse surma sarnasusega ristimise ja suretamise läbi, siis võime seda olla ka Jeesuse ülestõusmise sarnasusega. Et Jeesusele järgneda, et Jeesusega surnuist üles tõusta, tuleb hädavajalikult suretada. Ainult kui me koos temaga kannatame, siis meid on ka koos temaga kirgastatakse (Rm 8:17).

Ja see ei ole massohhism. Massohhist armastab valu, tahab valu tunda. Vastupidi me ei armasta valu. Me ei taha kannatada. Aga nagu Jeesus oleme valmis ütlema: Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma (Lk 22:42). Ja selles mõttes, suretamise läbi otsime vähemalt kahte asja:

- Esiteks, distsipliini ja sisemist korda, sest kui püha Josemaría ütleb, kehale tuleb anda natuke vähem, kui tavajab. Muidu saab temast reetur (Tee 196). Paulus räägib samuti sellest, kui ta sõnab: ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks (1Kr 9:27).
- Teiseks, patukaristus ja Ristiga ühendamine. Ja see teine on kindlasti kõige olulisem põhus, et suretada.

Aga millest me räägime täpselt, kui me ütleme, et me peame suretama? Milliseid suretamisi tohib praktiseerida? Kas tuleb näiteks iseendale haamriga lüüa? Muidugi mitte. Suretamine ei tohi tervise kahjulik olla. Suretamine ei tegutse keha vastu, vaid meie paha harjumuste vastu: laiskuse, edevuse, lihahimu vastu. Neid kalduvusi peame suretama. Seda öeldud, saame erinevate suretamiste vahel eristada.

Esiteks, meil on tavalised ja erakordsed suretamised. Erakordsed on näiteks palverännakud, paast, patukahetsussärki kanda. Saame neid teha ja need on kindlasti kasulikud aga neid ei ole alati lihtne praktiseerida. See on põhjus, miks tavalised suretamised on harilikult paremad. Näiteks, kui me oleme janu, saame viis minutit oodata enne joomist. Või kui me tahaksime viis kohvi juua, joome ainult neli. Või kui me oleme väsinud, proovime naeratada ja seda Jumalale ohverdada. Need on väga head ja lihtsad suretamised.

Teiseks, saame sisemise ja lihasuretamise vahel eristada. Mis on näiteks sisemine suretamine? Püha Josemaría ütleb: Ütlemata jäetud tabav märkus või nali; sõbralik naeratus sellele, kes sind segab; vaikus vastuseks ebaõiglasele süüdistusele; heasüdamlik vestlus tülikate ja taktitudega; kannatlikkus sinuga koos elavate inimeste ebameeldivate ja ärritavate pisiharjumuste suhte... Selle kõige visa järgmine on tõeline sisemine suretamine (Tee 173). Aga kui me tahame sisemist suretamist elada, siis on ka väga tähtis lihasuretamist praktiseerida. Lihasuretamised annavad meile distsipliini, mida me vajame, et teisi suretamist täita. Need on kindlasti väga lihtsad. Näiteks kord mitte vaadata lemmiktelesaadet; töötada ilma muusikat kuulamata; mõnikord istuda ebamugavale toolile või diivanile.

Lõpuks, meil on olemas aktiivsed suretamised (need, mida me proovime teha) ja on olemas passiivsed suretamised (need, mida me võtame naeratusega vastu).

Ja tegelikult on väga oluline otsida kannatusi, mis ei panne teisi kannatama.

Ema oli haige ja siis ta palus oma vanemalt pojalt abi, et nooremaid lapsi pesta. Ja siis vanem poeg, kes oli kaheksa-aastane, vaid väga tubli ja vastutustundlik, iga kord et ta pani venda või õde duši alla, ta küsis:
- Ema on haige. Peame teda aitama ja tema eest midagi Jumalale pakkuma. Dušš suretamisega või suretamiseta?
- Suretamisega!
Ja ta avas külma veekraani. Loomulikult see toimus kuni ema sai teada, mida seal juhis.

Igatahes, kõige olulisem on igapäevaelus suretada – eriti tööajal ja pereelus. Sealt leiame alati palju ilusaid võimalusi suretamiseks. Kristus on meid kutsunud koos temaga töötama, et oleksime pühad; ja me ei saa olla pühad, kui me ei ühine Kristusega Ristil: ei ole olemas pühadust ilma Ristita, ilma suretamiseta. Kõige enam võime leida suretamisi igapäevastes jooksvates asjades: tõhusas, püsivas ja korralikult tehtud töös; teades, et suurim ohvrimeelsus on visadus alustatud tööde täiuslikult lõpule viimises; päeva kangelaslike minutite täitmise täpsuses; hoolikas suhtumises asjadesse, mida me kasutame; palavas soovis teisi teenida, mis sunnib meid väiksemaidki kohustusi punktuaalselt täitma; ja ligimesearmastuse üksikasjades, et muuta pühadusetee siin maailmas kõigile meeldivaks: üks naeratus võib mõnikord olla parim näide meie ohvrimeelsusest. Vastupidiselt, mu lapsed, puudub ohvrimeelsus seal, kus tuuakse ühel päeval suuri ohvreid, kuid järgmistel päevadel ei midagi. Omada ohvrimeelsust tähendab ohverdada Issandale iga päev ilma suurema „kärata" tuhandeid pisiasju. See on tõeline ohvri vaim, mida Jumal meilt ootab. (Püha Josemaría, Kiri) 

 

- St. Alphonsus Maria de Liguori, The Passion and the Death of Jesus Christ

- St. Thomas More, Dialogue of Comfort against Tribulation

- St. Thomas More, The Sadness of Christ

- Lorenzo Scupoli, The Spiritual Combat